Tere päevast teatrisõbrad alanud talve kevadhooaeg teatrites oleks justkui mingis tardumuses. Töö käib esialgu proovisaalides ja esietendusi on veel vähe olnud. Jää pani ootamatult liikuma Vanemuise teatri kolmapäevane pressiteade selle kohta, et oodatud uuslavastuse kartulirahvas proovid on katkestatud ja lavastust ei tulegi. Lisaks sellele draamajuhi Urmas Lennuki lahkumisavaldus. Draamajuhi põhjendused on kõigiti adekvaatsed ja toovad taas esile kaks igivana teemat. Esiteks teatri kui loomingulise institutsiooni täieline õigus vahel ka ebaõnnestuda ja publiku säästmiseks seda avalikult tunnistada. Aga teiseks väsimine ideede paratamatu otsalõppemine olukorras kui käimatõmbav jõud Pole rõõm ühisest tegemisest, vaid kuritähtaeg. Eriti olukorras, kus näiteks Vanemuise draamajuhi lavastada on olnud järjest kaks algupärast tema enda kirjutatud näitemängu, mis loominguliselt on ilmselt olnud kahekordne pingutus. Teatrisaade ja ilmselt suur osa Vanemuise publikus siiski loodab, et Urmas lennuk saab nüüd teenitult pisut puhata ja võtab lahkumisavalduse tagasi. Tallinna teatripublikule pole ilmselt jäänud märkamata ülisuured rahvusooperireklaamplakatid ja saate avaloona kõlabki. Nüüd esmakordselt avalikus eetris peatselt lavale jõudva printsi ja kerjuse avamäng peaosades Priit ja Märt Pius muusika Priit Pajusaare sulest. Saate paneb kokku Meelis Kompus. Täna pakun teile kuulata Rakvere teatri näitleja Tiina Mälberg mõtteid teatrist ja lihtsalt olemise kunstist. Rakvere teatrirahvas räägib, et eriti just viimastel hooaegadel on Tiina Mälberg oma tööd mingi erilise auraga teinud. Tema jäägitu kohalolek olevat tajutav nii teatri loomenõukogu koosolekutel kui ka laval. Olgugi et mõni roll näiteks lavastuses tuultega pöörises on ainult episoodiline teatrisõbrad. Blogijad on aga märganud, et Tiina Mälbergile on lihtsalt hea aeg. Kõik see tekitas huvi, aga otsese tõuke sõita ühel lumisel õhtul. Lääne-Virumaale andis Vihula mõisa viinaköögis esietendunud Tiina Mälbergile lavastatud ja esitatud näitemäng kevad ja suvi ja see on Tiina Mälbergi esimene täispikk monolavastusteatri repertuaaris. Eellugu. Mõni aasta tagasi pidas luuletaja Tõnu Õnnepalu päevikut. Umbes samal ajal käis loodusfotograaf Peeter nahko pildistamas Eesti loodust. Tunamullu sügisel sattus Tiina Mälberg ühes Londoni klubis kuulama Taavo Remmeli kontrabassimängu. Mõned mõtted saavad teoks, kui nad on tegijale olulised. Seda raamatut Tõnu Õnnepalu, kevad ja suvi ja lugesin ma noh, kuskil sealkandis, kus ta välja tuli, kas see oli siis seal on kaks korda 2900 ilmus ja eks ma siis seal kuskil millalgi olin seda lugenud. Ja muidugi mina olin ka selline lugeja, kes luges seda nagu pikk ka aega või, või see on selline mahukas tekst minu arvates või sisukas. Et iseenesest on seal nagu tore natuke aega andaja mõelda nende mõtete üle ja nende sõnastuste üle, kuidas Tõnu mingisuguseid asju või ilmamuutusi või meeleolusid kirjeldab. Ja ühest küljest olen ma nagu väga seda meelt inimene, et kõik head tekstid ei pea mitte, olete nagu lava peal olema. Aga selle puhul mulle tundus, et, et miks ka mitte. Mis mulle tundus, et seal Tõnu kulgemises läbi ühe aasta nagu esitletud sai, tundus mulle nagu väga oluline pakkuda seda ka nagu nagu etenduse või teatrivormis. See see mõte, et see peab nagu ja mina pean seda tegema laval ei olnud nagu kohe selline mingisugune esmane mõte. Aga siis jah, kui me ühel hetkel kohtusime Taavo Remmeliga ja mulle väga meeldis see, kuidas tema kontrabassi ka improviseerida või sõlmadi mõtiskles või väljendas oma mingisuguseid emotsioone läbi kontrabassimängu, siis see mind väga võlus ja siis, kui ma pakkusin talle välja nagu sellise mõtte, et äkki võiks midagi koos teha siis järgmisena väikeski nagu see küsimus, et aga aga mis seal nagu minu poolt võiks olla, siis meenus kohe see, see need Tõnu tekstidesse Tõnu raamatut. Lao Remmeliga oli kohtumine ka selline juhuslik Londonis kusagil. Pubis nojah, või, või siis üks asi viib teiseni absoluutselt, absoluutselt, ja kogu selle kevade suvi ja lavastusega saabki minu jaoks nagu selgeks asjad kuidagi juhtuvad või kui õiged asjad on toimunud, siis ühel hetkel on mingisugune juhuslik kohtumine. Aitab ühest mingisugusest ideest realiseeruva asja või. Või sünnitab siis nagu praegu ühe lavastuse. Et noh, seda, et Tõnu Õnnepalu tekstid võiksid üldse trilaval olla ja inimestele ette kantud saadet, see, see mõte on mul ka juba nagu, nagu varasem, aga kui ma seda ka kuskil Rakvere teatri loomenõukogus nagu välja käisin, siis esialgu ei ole olnud sellel nagu sellist reaktsiooni, et jah, just seda me teeme ja ikka nagu ma ütlesin, et ma pigem pakun seda ideed nagu kellelegi teisele ja aga siis, kui selgus, et mul nüüd selleks 2012 sügiseks üks lavastaja sõnaga tahtis minuga teha ühte monoetendust Rakvere teatris, aga kuna see nagu ära jäi täiesti sellistel õnnelikel põhjustel või aga siis mul oleks nagu see sügis jäänud täitsa vabaks ja siis teatri peanäitejuht küsis, et aga äkki on sul endal midagi südamel või mida sa tahad teha siis sellel sügisel, kui teistesse planeeritavatesse lavastustesse mind ei olnud nagu kaasatud. Ja siis siis ma ütlesingi, et aga mul on nagu selline asi nagu mu käimas ja ja Venemaas ja siis teatrist oldi väga huvitatud ja vaimustatud sellest mõttest ja ja iseenesest on see isegi tore, sest ma olen küllaltki selline aeglane ja ma soovin palju nagu keskendumist ühele tööle, et isegi praeguses seisus ei oleks ette kujutanud, et kuidas see asi oleks noh, niisuguse tulemuseni võinud jõuda oleks olnud Rakvere teatripoolset nagu toetust või võimalust antud või ja, aga samas seda aega Aga samal ajal lavastama pidid sa ikkagi ise iseennast lavastama. See on selline üsna huvitav situatsioon, mille vastu noh, tihtipeale nagu öeldakse, et no näitleja ei peaks seda tegema, kui ta ise lavastab, siis lavastab ja näitleb siis näidel koga, ärgu aega segi neid rolle, et kui kergesti lavastatav näitleja Tiina Mälberg siis on Tiina Mälbergile lavastajale. Jah, noh, eks ühest küljest oli jah, selline hulljulge otsus, aga ühest küljest ma ei leidnud ühtegi sellist lavastajat, kes sest mul oli nagu näitlejana juba endale nagu mingisugune noh, kujutlus, et kuidas ma tahaksin, et see asi saaks välja nägema ja siis noh, see oleks nõudnud nagu mingisugust lisaaega, et seda mõtet või viiese nii-öelda kutsutud lavastaja just selle mõtte nagu tasandile või mõnes mõttes nagu, nagu lavastasin niimoodi noh, teoreetiliselt või nii nagu ma kujutan ette, et see võiks käia, et ma laotasin selle teksti enda ees kuidagi lahti ja jagasin ja sidusin neid mõtteid omavahel või püüdsin sellest nagu ühe mingisuguse loo välja joonistada ja siis püüdsin nagu ette kujutada, et mis komponendid peaksid olema nagu täidetud ja siis proovisaali läks ikkagi tihtipeale näitleja nagu üksinda ja püüdis seda täita seda joonist või seda mõtet, mida lasteaia siis oli eelnevalt lihtsalt laua ääres nagu välja mõelnud test publikule ikkagi esietenduse publik siis no ei noh, ühest küljest on muidugi hästi palju ka need inimesed, kes selle loo väljatoomise juures minu kõrval olid, sest neid lõpuks ikkagi tekkis päris palju. Aga need olid kõik sellised mõttekaaslased ja ja üsna sama Moody tol hetkel tulevasest lavastusest, nagu aru saavad inimesed, et ka kõik need nõuanded, mis nad mulle andsid, et eks ma siis püüdsin neid kuulata ja rakendada ja ära kasutada ja nendega arvestada. Aga ikkagi, eks selle, selle valiku tegi jälle see selline lavastaja Tiina ühel hetkel või noh, ütleme siis näitleja Tiina võttis nendest ainult mõningad märkused. No vot see on see koht vist, mille kohta öeldakse ka, et nagu killing Darling, et kui on mingisugune väga kallis ja armas koht selles mängus, millest ei tahaks kuidagi loobuda ja kõrvalseisja ütleb, et äkki nüüd ikka päriselt ei tööta, et kuidas siis käituda sellises olukorras? Nojah, et ma arvan, et nendes olukordades jah, et olen, olen nagu mina, see, kes on otsustanud, et kuhu ma ikkagi jään, siis te iseenesest kogu see lavastus on ju selline meeleoluline ja emotsionaalne ja ja inimestele võivad mingisugustes niisugustes asjades olla erinevad arvamused, aga ma püüan ikkagi hoida nagu ühte joont või seda, mis mulle õige tundub ja mis küll võivad olla head mõtted, aga minu jaoks nagu selle terviku juurde ei pea kuuluma, et nüüd ma olen siis lihtsalt nagu kõrvale jätnud, tuleb sellest kindlameelsust säilitada sellises olukorras? Jah, ma arvan küll ja eks seda ongi nagu tunda, et eks neid vastukajasid tuleb nagu erinevaid, aga aga siin on täpselt ka niimoodi, et iga vaataja ja nii-öelda tagasiside andja on nagu noh, erinevas kohas ja lihtsalt mina ütleme nüüd, see lavastaja peab tegema siis selle valiku, mida ta sellest näitlejal edasi edasi ütle. Mina teil on mul veel. Ja veel kõhn mahus live elu osmani kaablile aru. Vaevaline kergus, tühine, mul pole kaasa võtta midagi. Rattapedaale õhmanud loe ja sellest, mis kirjutatud. Ei mäleta. Rina. Kui me tuleme tagasi selle algmaterjali juurde, Tõnu Õnnepalu päevikute juurde, siis sa ütlesid, et sind väga puudutas ja ta on kirjutanud nagu hästi suur üksindus on nendes tekstides. Sa ise ei ole nii üksildane inimene, ometi. Ma ei tea, ma arvan, et mõnes mõttes võib-olla olen küll ja kuskilt maalt ma arvan, et et väga paljud inimesed võivad päris enda sees ennast aeg-ajalt nagu väga üksildasena tunda, hoolimata sellest, et võib-olla liigutakse seltskondades ja toimetatakse mingisugustes kooslustes see tunduski mulle ka selles, mis, mis Tõnu on kirja pannud nagu oluline, et mitte ega peljata seda vaadata enda sisse ja julgeda, seda tunnistada, et võib-olla hetkedel, kui kõik nagu peavad rõõmsad ja õnnelikud olema ja, ja võib-olla inimene ei tunne ennast sel hetkel nagu rõõmsa ja õnnelikuna, kui kõik ümbritsev ütleb, et aga noh, peaks ju olema rõõmus ja õnnelik, et siis võib sulgeda ka nukker olla? Ei. Ja no vastupidi ei pea nagu tegema seda sellepärast, et keegi teine või kõrval üldsus või arvatakse, et et nüüd peab olema hästi rõõmus, et lihtsalt nagu näitena mulle väga meeldib see üldiselt arvatakse, et kevad on väga selline rõõmus ja värvirikas ja ja lustakas aeg siis minule isiklikult näiteks on tihtipeale kevad pigem selline häiriva aastaaeg mingisugust nagu rahutust kandev või. Natuke nendest tekstidest tegelikult inimesed teevad suveplaane, kus ma tahaksin olla siis, kui kõik on Pariisis, ju ma peaksin ka seal olema, aga kui ma isa No just et nende asjadega on nagu niimoodi, et see, see ei ole ka minu välja mõeldud, et seda seal ka mingis teises näitemängus. Et igaüks meist jõuab mingisugusele õnnehetkele ikkagi ise, et ta võib küll hirmsasti planeerida, et vot milleeniumi vahetusel ma lähen Pariisi ja seisan Luubris, mai tea Moona Liisa ees ja siis ma olen tohutult õnnelik ja aeg võib-olla õiged, aga seda seda tunnet ei teki. Pigem ma tahan nagu julgustada inimesi ennast rohkem kuulama. Tõelise õnnehetked ei jääks märkamata ja tulgu nad siis siis, kui nad ise just tulevad ilma mingisuguse ette planeerimiseta või ilma mingisuguse, nagu nõudmised. Tiina kas sinu näitlejateel, see, millega sa praegu oled hakkama saanud, ennast maksma panemine, sellises monolavastuses pahane öelda, et no kas see on mingi uus lehekülg või midagi sellist, aga kui tähtis sulle tegelikult on? See on mulle väga tähtis, jah, võib muidugi öelda, et on mingisugune uus lehekülg aga noh, nagu lavastuses ongi, et ega neid lehekülgi tuleb ikka ja jälle ja ja ega üks lehekülg, mis kiiremini edasi pöördub, ei ole nagu kuidagi parem või halvem kui teine, millel nagu pikemalt peatuda, et et kuskilt maalt ma arvan ka, et ikkagi see lugu või ka see roll on selline loomulik jada kogu minu teel ja ma arvan, et et esikohal on ikkagi inimene ja ju mina kui inimene olen praegu liikunud nagu siiamaale, et ma olen valmis sellist asja tegema ja ja siis mina kui näitleja, eks siis üks osa sellest minust inimesest, siis teostab selle Aga sa oled siis järelikult sedasorti näitleja ikkagi, kes eelistab oma näitleja saatust ise ikkagi kujundada selles kaasa rääkida tugevalt milliseks Tiina Mälberg kui näitleja. Tee läheb mõnes mõttes võib-olla küll. Teisalt mulle tundub, et aga kes siis veel peaks selle minu kui näitlejatee, kas siis tegelema, kui noh, kui mina ise No aga näiteks teater, andage ennast või jäta ennast repertuaariteatri hoolde ja elada sellises noh, üldse mitte halvas mõttes, aga sellises mugavustsoonis muudkui mängida aastas paar-kolm rollija. Jah, ma ei oskagi selle kohta selles mõttes midagi öelda, et minule tundub, et hoolimata sellest, et ma olen 20 aastat töötanud repertuaariteatris Mu mänginud kõiki neid töid ja, ja rolle ja teinud neid lavastusi, mis mulle on ette kirjutatud või ette nagu antud, aga ma ei ole kuidagi teinud seda nagu vastu tahtmist või need ongi olnud siis selline loomulik rida minu tees ja niimoodi täpselt olema neid ka võtnud. Et selliseid ebameeldivaid töid või hooaegu, kus tõesti nagu noh, hingele nagu ei paku midagi, sa ei saa öelda, et oleks olnud neid aegu Jah, ma ei saa öelda, et mul oleks olnud selliseid hooaegu, kus ma ei oleks saanud teha seda, mida ma olen teha tahtnud. Noh, need teatrid ja need kooslused, kus mina olen nagu töötanud on alati mulle sobinud ja ma tean tõesti oma elus ka nagu sellist perioodi, kus on olnud üks komöödialavastus, mille puhul mulle tundus, et ma ei ole nagu ise hinge tasandil nagu üldse valmis või mul ei ole nagu selle loo jaoks midagi pakkuda. Mul oli väga selline nagu kurb või meeleheitlik periood ja mulle tundus, et ma ei suuda kuidagi teha sellist lõbusat komöödiat, mida ma ikkagi tahan enamasti teha ka nii, et see oleks noh, kvaliteetne ja hea ja huvitav. Aga teisest küljest selles tööst sai just selline periood, mis aitas mul sellest mõningasest nagu isiklikust mõõnast hoopiski üle saada, et see töö sundis mind kodust välja tulema ja ennast kokku võtma ja, ja hiljem, kui see tool avastus juba valmis sai, siis oligi need etendused olid puhtalt nagu jood, kus ma sain nii-öelda oma sellise igapäevase aju või meeleheitel enda natukeseks paariski tunniks kõrvale jätta ja lihtsalt lustida seal lava peal rõõmsat komöödiat, nii et noh, see on selles mõttes nagu kõige konkreetsem näide sellest, kuidas mina noh, nii-öelda jah, pööran selle töö ikkagi enda kasuks või või endale oluliseks. Et laval on nagu võimalik kõike unustada, tegelikult see on ikka sula tõsiseks. Nojah, sa pead seal ikkagi täielikult kohal olema ja senikaua, kuni sa seda oled, et siis noh, siis ei saa mingisugused muud kõrvalised mõtted segada, kuigi teisest küljest. Ma tahan öelda ka seda, et teatritöös öeldakse sellist asja, et või on sellel käibefraasid, jätame kalossid ukse taha mis tähendab seda, et noh, jätame oma need igapäevamingid probleemid kuskile kõrvale ja tuleme proovisaali ja tegeleme siis mingisuguse kunsti või ilu loomise või meelelahutuse tegemisega, et ma ei saa ka sellele päris alla kirjutada, selles mõttes, et mina võtan küll kõigi enda tööde juurde nagu selle ise Enda kaasa. Sest et viimasel ajal aina aina enam mulle tundub, et teatris me peamegi või ainus, mida, mida me saame teatris teha, ongi näidata neid nii-öelda päris hetki või või päris asju või rääkida nagu päris lugusid. Ja seda ei saa niimoodi teha, et ma jätan iseenda kuskile garderoobi ja võtan ainult selle rolli ja tulen, näitan või seda rahvale või mingisuguse maski, et noh, mõnes mõttes kuidas, nagu haagib selle autoriteatriteemaga, millest siin viimastel aegadel nagu palju räägitakse, et et jah, mina olen ränga näitleja, kutset või näitlejatööd kui kunstniku ja looja tööd, et ja samamoodi mõtlen, et tõesti huvitav on, et noh, needsamad teemad haagivad selle kevade suvi lavastusega selles mõttes, et Davoga kui muusikuga rääkides siis meie ametid on selles mõttes väga sarnased, et me oleme interpreedid, et me nagu ise ühest küljest ei peaks nagu looma midagi, et meil on ainult, võtame selle noodi ette ja esitame siis seda. Aga mulle tundub, et praegusel ajal muusikute kui näitlejate ülesanne on ikkagi toetudes küll sellele tehnikale ja partituurile, mis meil on ees oleme ikkagi midagi ise. Et see oleks ehe ja sünniks siin ja praegu ja, ja puudutaks nüüd neid inimesi, neid tänase päeva inimesi, kes on paljus ümbritsetud just kõigest sellest, mis on kuidagi loodud ja ette asetatud kuidagi kaugeks ja kättesaamatuks või et aga neile inimestele just pakkuda midagi sellist, mis on päris Ja vot see ongi vist seesama asi, et kui siis näitlejad ütlevad, et noh, ma näiteks ei anna intervjuud, et minu eest rääkige minu rollid, sellise mõtteviisi puhul on see ka päris põhjendatud intervjuust keeldumine. Et kui näitleja neid rolle iseenda pealt rohkem teebki, siis tõepoolest tema eestlane, trollid räägivad, me saame väga palju sellest näitlejast ka teada, milline on tema mõttemaailm ja maitse-eelistused ja nii edasi, eks ole. Ja see ei tähenda ka seda, et kui mina ei pea õigeks mingisugust laadi tegutsemist, et ma ei saaks siis lava peal seda rollina esitada aga siis on see Mu idee noh, seotud selle lavastusega enamasti, et nojah, ma võin ka esitada rolli, mis võib-olla ei ole võib-olla kõige kõige parem inimene või need mingisugused mustad tsoonid või hämarad. Nurgatagused inimese hinges on ikkagi olemas ja neid tuleb ka näidata ja nendest nendest tuleb ka rääkida ja need nagu välja tuua, et vaatajale ka midagi mõtlemiseks ja arutamiseks ja ja otsustamiseks pakkuda. Sul ilmselt endale ikkagi seoses sellesama teatritööga tekkis rida selliseid uusi küsimusi või lausa teema selliseid suuri valdkondi, mis siin ilmselt taga sügavuti ühel hetkel huvitasid ja eks see on ka üks põhjus, miks sa läksid näiteks lavakooli tagasi noh, peaaegu 20 aastat pärast toonase lavakunstikateedri lõpetamist sassis magistratuuri uuesti õppima. No see oligi natukene üks selline käik, et eks ma selle magistriõppe peale olin mõelnud juba sellest ajast saadik, kui lavakunstikooli juurde magistriõpe tekkis. Et oli selge, et peaks veel midagi edasi õppima ja ega see, kui ma näitlejana Mauruse õpe nagu lõpetan, ega see ei, ei ole veel sugugi kõik. Ja ma arvan, et iga ameti esindaja võiks ikkagi oma töös pidevalt edasi areneda. Ja muidugi on mingil perioodil näitlejal teda arendavadki, edasi need samad materjalid, lavastused, kohtumised uute lavastajate uute partneritega, töö reaalne. Tegelikult kas sellest siis ei ole küll? Võib-olla see ei rahulda või, või tekib ikkagi mingisugune rutiin või tundub juba, et ma ei liigu edasi, et kordub kuidagi, läheb igavaks ja siis jah, ühest küljest on naisnäitlejatel nagu sedavõrd lihtsam, et alati on võimalik endale niimoodi aja mahavõtmiseks. Aga selline lapsesaamise aeg, aga minul olid need asjad juba ka kasutada, rühm. Ja noh, muidugi on see, olen minagi kogunud ja korjanud endale igasuguseid raamatuid kokku ja püüdnud ühel ja teisel workshop il või meistriklassil käia, aga siis on see ikkagi selline noh, ebaregulaarne ja eks need raamatud kipuvad nagu pooleli jääma või või kuhugi riiulisse nagu paremat aega või, või rahulikumat perioodi ootama ja ja kogu aeg see selline töö tegemine käib ja käib, käib? Jah, kogu selle magistriõppe oligi niimoodi, et no kogu aeg nagu ootasin mingisugust paremat aega või et noh et see hooaeg on meil väga tihe ja, ja mitte veel ja mitte veel ja ja ühel hetkel ma sain aru, et paremat aega nagu ei, ei tulegi, et see tuleb lihtsalt endale ise võtta ja ja selgus, et see, see aeg oligi olemas ja Rakvere teatris õnneks väga kenasti tuldi mulle vastu ja. Ma arvan, et igasugune, selline selline enesetäiendamine on väga oluline ja teatri juhtkond sai sellest väga hästi aru ja ega ma ju teatritööst nagu kõrval ei olnud see see kaks või kolm aastat, mis ma mis ma seal magistrantuuris õppisin, et see on ikkagi selline mõnes mõttes kaugõppe vorm, et me käisime ainult paaril päeval Tallinnas koos. Ja lihtsalt seda enam oli mul võimalik sellel perioodil teha noh, just neid töid, mida ma tõesti nagu tahtsin veel minuga ja samas on minuga nagu kogu aeg ikkagi noh, arutatud ja minu käest on küsitud, et kas ma, kas ma soovin ühte või teist tööd teha või mis ma sellest arvan ja ja ka need tööd, mis ma sellel sellel ajal tegin, on nagu olnud nagu väga head ja huvitavat tööd nagu kõik minu tööd, ma ei oska öelda. Ega sul seal lõputöö teema on ka tegelikult väga intrigeeriv. Lavakooli 15. lend 20 aastat hiljem sa said oma kursusekaaslastele siis uuesti igaühel eraldi otsa vaadata 20 aastat hiljem ja ilmselt see paneb ka mõtlema selle näitleja teie saatuse peale, eks ole. Mis avastasin. Avastasin ja, ja mõnes mõttes küll, et ütleme, see algaski nagu kuidagi sedapidi, et ju ma ise ka noh, olin mingisuguses teatavas kriisis mitte selles mõttes, et ma oleks olnud kuidagi hüljatud või, või tööst kõrval. Et vastupidi, tegin kogu aeg regulaarselt ja edasi, aga juma olin kriisis kaoga inimesena, noh, mis ma nagu veelkord, et seal noh, minu kutse on lihtsalt osa sellest inimesest, kes ma olen, et minu enda mingisugusel arenguteel oli mingisugune noh, ütleme siis kriis. Ja ma otsisin sellest teed välja ja siis selline kriis, kui üks arenguetapp hakkaski mind nagu huvitama. Ja sealt siis arenes see välja, et ma võtsingi esialgu vaatluse alla siis ühe grupi juba keskealisi näitlejaid. Tahtsingi nagu analüüsida seda, et kuidas on see, et kui sa oled oma bakalaureuseõpe näitlejana lõpetanud, asud tööle veetsis teatavaid aastat seda tööd. Et millised raskused või momendid siis siis ette tulevad ja kuidas nendest siis üle saadakse või kuidas nendega toimetatakse ja siis seda vaadeldavate inimeste ringi nagu koondades jõudsingi ma selle oma 15.-le onu juurde, sest et see lend esiteks oli mulle nagu väga nagu lähedane ja tuttav ja samas oli ka kõik need inimesed naguniivõrd palju erinevalt oma teel 20 aastat kulgenud, et see tundus nagu väga hea mõnes uurimiseks ja, ja nii edasi ja seal oli ka palju selliseid olukordi, et meie nagu õppisime veel nii-öelda nõukogude ajal me alustasime oma õpinguid 88. aastal ja lõpetasime 92. aastal ehk et siis me pisime nagu vanade ideaalidega näitlejakutsest. Aga tööle pidime juba hakkama täiesti uues olukorras, sellises turumajanduslikus olukorras, kus ka teatrite positsioon ühiskonnas on palju muutus ja tekkisid need reklaamid ja seriaalid ja igasugused niisko, sammutuseline võitjate põlvkond ju. Ei oska öelda. Et meie kursus on väga huvitav kursus, seal on väga palju huvitavaid inimesi, sellel kursusel on õppinud Jaanus Rohumaa, Üllar Saaremäe, Andres Gert, Raudsep, Garmen Tabor, Katri Aaslav-Tepandi, aga ka Dan Põldroos, näiteks Sten supping, Raido Keskküla. Ingomar Vihmar kestab minu meelest tänasel päeval täiesti omanäolist ja huvitavat teatrit. Kristel Leesment. Piret raudtee, kes juhib praegu Kuressaare teatrit noh ja nii edasi ja nii edasi, nii et selles mõttes. Tarvo Krall noh, näiteid on nagu seinast seina. Marika Korolev, Merle Palmiste. Kõigi nende nimede juurde käivad nagu väga konkreetsed lood ja mitte kõige kergemad. Püüad seda nagu üldistada, et milles siis näitleja nagu saatus sõltub. Et muidugi õnn ja lavastajad ja kõik kokku, aga lugedes oma magistritöödki tagantjärele võib-olla vä? Ma arvan, et kõige tähtsam ongi see, et inimestena kuhugi liiguksime ja, ja inimestena julgeksime olla ja ja kuskilt maalt ka selles magistritöös, ma ise arvan et nagu kõige suurem järeldus, mis ma tegin või teen, on see, et teatrikoolis küll õpetatakse või koolitatakse noori näitlejaid. Aga vähemalt õppejõudude pool võiks olla ka sellist teadmist, et et need noored inimesed, mitte igavesti ei jää nooreks, et anda ka julgustust. Noh, inimene on selline olend, et ta areneb ja kasvab ja ta koosneb füüsisest ja vaimust ja kõigil nendel asjadel on mingisugused omad arenguetapid. Ühel hetkel ta liigub edasi ja areneb ja saavutab oma täiuse ja ja vaim täiustub ja ja ühel hetkel on nagu mingis mõttes nagu täiuslikult kooskõlas, kui keha on tugev ja igasugune spetsialist on oma oma tehnika arenenud nagunii kaugele, et tundub nagu, et edasi minna ei saa, siis tuleb just edasi minna selle poolega, et see noh, nagu siin Toomas Suumann mõni päev tagasi ütles, et vanameister on seegi tehnika enam ei kammitse või või kui ma niimoodi väga lühidalt püüan öelda, et et ma tahaksin julgustada inimesi ja ütleme näitleja õpilasi mitte piirduma sellega, et saada vahvaks toredaks nooreks näitlejaks, vaid tegelikult tuleb saada vanaks näitlejaks. Sest et ma arvan, et nagu vana näitleja on nagu tõeliselt kuldaväärt asi. Kui ta ühel hetkel, kas ei jõuagi oma kehaga enam teha mingisuguseid erilisi trikke, aga see, mis tal siis ühel hetkel sees on. Et kui see saavutab nagu sellise taseme, et see keha muutub juba nagunii läbipaistvaks, et see, see sisu saab välja paista, et see on nagu tõeline, nagu ime, või selline õis, mida võiks ühel hetkel inimestele näidata. Aga lihtsalt sellest peab vastu pidama, et üldiselt inimesel arengus on sellised loomulikud etapid, kus mingisugused asjad on keerulisemad ja raskemad, et ei tohi ennast käest lasta või käega lüüa või. Nii et ma arvan, et selline igasugune edasiõppimine on vajalik ainult inimene seisad mingitel hetkedel ka niisuguste hirmude ees, et aga kui ma siit edasi lähen, siis äkki kõik see, mis ma olen nagu varem teadnud või osanud, et see enam ei tööta või noh, või ei peta ära seda, mis ma tegelikult olen, või seda, mis hakkab juba ümbert nagu ära lagunema, et siis noh, mina tahaksin küll julgustada sealt nagu edasi minema ja kuulge ma seda vaadata ja sellega siis ikkagi edasi tegelema ja julgema ka võib-olla mingitel hetkedel nagu kõrvale astuda, kui tõesti tundub, et see on juba nagu liiga raske või ei ole enam päris see, mida mida tahetakse teha või mida, nagu õigeks peetakse. Aga kuidas sa enda tulevikku vaatad? Teatris räägitakse, et sul olevat väga häid selliseid pedagoogivõimeid peatse võimalikuks näiteks, et kasvõi sealsamas lavakoolist ühel hetkel oled näiteks näitlejameisterlikkuse õppejõud mõne kursuse juures erialatunde andmas. Sest noh, õpetades õpid jälle ise ju noh, nii klišee kui see ka ei ole, aga paraku see on nii, eks. Ja ma natuke Viljandi kooli juures juba olen õpetanud ja ka muidu mingisuguseid inimesi, lauljaid, lihtsalt inimesi. Mind huvitab vahepeal kohtuda teistsuguste inimestega ja see täiendab mind, et minu magistrikraad annab mulle ka loa anda näiteks eneseväljendusaluste tunde erinevatele inimestele ja lihtsalt näiteks võib tuua, et siinsamas Rakvere teatri just nii-öelda mitte lavainimesed on, on saanud minult tunde selles osas, et kuidas näiteks rääkida üles astuda, midagi öelda. Üks kinnisvarabürood oli kogu oma seltskonnaga minu juurde ja nendega rääkisime, vestlesime, sest et ma arvan, et suhtlemine või rääkimine on vähemalt minule selline ainus teadaolev vahend, kuidas me üldse oleme võimelised. Oleme üksteisega kommunikeerida, et ma siiski arvan, et iga inimene on, olgugi, et me oleme väga sarnased, me oleme väga nagu üksi endi sees. Ja et ennast üldse kuidagi teisele arusaadavaks teha, siis, siis peab oskama rääkida ja peab oskama kuulata. Ja selline teadmine nagu kuidas seda teha või kuidas seda on nagu uuritud või, või milliseid asju tasuks tähele panna või või mida olukorras kasutada, et selline teave on vajalik, nagu väga paljude elukutsete esindajatele toimub mitte ainult näitlejatele. Tiina oled rohkem selline suve või talveinimene, kui nüüd tulla tagasi selle lõpetuseks Tõnu Õnnepalu tekstide juurde. Talvekuud jäid millegipärast ära. See aastaring algas aprillis ja lõppes tegelikult detsembriga, eks ole. See oli teadlik, et talvest ei pea rääkima. See on Tõnu valik, Tõnu on niimoodi alustanud, sest et noh, tema seda noh, ta on öelnud, et ta alustas seda küll jaanuaris, aga aga siis ei tulnud sealt midagi välja ja täitis selle kõik kõrvale ja ja kevadel selgus, et ta tahab seda teha nagu luulevormis ja, ja see on juba nagu selline tema jutt. Aga mina olen jah, täiesti talveinimene noh, kõik selle omal oma lume ja puhtusega ja täiesti tõsiselt räägin, et siis ei ole seda lindude lärmi ega, ega, ega. Ja lehtede ja lillede müra, mis, mis mind tegelikult nagu ära noh, võib eksitada või. Talvel on mul võimalik nagu rohkem ennast nagu päriselt kuulata ja nii nagu koos nagu selle keha ja mõistuse ja südamega nagu nagu tasakaalus või üheskoos. Aga talve rõõmsaga naudid selles mõttes, et sul suusad näiteks on olemas. Ja ei noh, meie majapidamises on mõned suusad, lapsed suusatavad ja ma arvan, et Eestimaa juurde kuulub ikkagi murdmaasuusatamine, et ma lähen metsa ja ja suusatan seda lauget maad või puude vahel või lumi pudenebki krae vahel, et ma arvan, et need tunded on väga olulised, et inimeseks kasvada ja eestlaseks kasvada, siis ma arvan, et see on oluline. Sellel on mingi põhjus, miks me oleme just siia maailma kanti sündinud, et seda arvan ma ka, et kõik inimesed saavad oma põhilise jõu ikkagi sealt, kust nad nagu pärit on või sealt, kus on nende juured. Hoolimata sellest, et praegu on hästi tugevaks teemaks see, et eestlased lähevad ära ja otsivad mujalt õnne. Ainult et mulle tundub praegu, et nad päris täpselt ikkagi ei tea, mis see õnn on, mida nad otsivad. Ja loomulikult võiks mingisuguses riigikorralduses või ühiskonnaelus teha teatavaid korrektiive ja mõelda asjade üle, et kuidas saaks nagu, õigemini või paremini. Aga ma võin küll kinnitada või vähemalt panna südamele kõigile nendele mujalt õnneotsijatele, ärme lõikame juuri ära, sest et võtab väga mitu põlvkonda aega, enne kui oma juured päriselt kuskil mujal maasse ajada ja tegelikult oma oma tõelise jõu me saame ikkagi siit ja see ei ole. Ja eksitus, et me oleme just siia istutatud või siit sündinud. Aitäh Tiina Mälberg selle intervjuu eest ja kell on tegelikult üsna palju, kui me siin Vihula mõisas seda jutuajamist peame ja hakkame siis läbi selle Eesti talve liikuma Rakvere poole ilusat mängimist siin talvises mõisa viinaköögis. Aitäh, ja ma usun, et kui publikut jätkub, siis me mängime seda lugu ka kevadel ja suvel ja ja ma loodan, et see lugu ka muutub nendes erinevates aastaaegades, et see võib väga huvitav olla. Ma ootan igal juhul põnevusega, et vaatame, mis sellest loost nagu siis saab. Näen ta. Hommikukohvi. Tänase teatri mõtte jätavad õhku Tallinna linnateatri pika töökogemusega vanem riietaja ene Villem Soo ja kunstnik Gustav-Agu püüman kellega kohtusime linnateatri kostüümilaos. Kuulsate näitlejate laval kantud ülikondi. Kübaraid võiduale ette vaadates jääme mõtisklema selle üle, et legendiks saanud lavastustest jääb paraku nii vähe järele. Ainult publiku mälupildid, ka videoülesvõte ei suuda edasi anda seda siin ja praegu tunnet, kuidas seda vähest, mis alles jääb hoida. Ja kas siis ikkagi on nii nagu mõned näitlejad on märganud, et kunagise, võib-olla isegi juba siit ilmast lahkunud kolleegi kostüüm toob selle taaskandjale laval tingimata head mänguõnne. Näiteid selle kohta väidetavalt Eesti teatris on. Ainsas igaveses elus Indrek Sammul mängis Ants Eskola Hamleti kostüümis ja ma arvan, et ta oli siis veel üsna noor, kui ta oli teatrisse tulnud, et ju see andis talle mingit jõudu juurde. Näiteks peale kolme musketäri, mida mängiti kolm suve järgi mööda peategelaste kostüümid said antud teatri- ja muusikamuuseumile ja nad on neid mitmetel näitustel näidanud. Põhiliselt andsime juust peategelaste omad ära selleks et nad säiluks ja jääb järgi. Legend. Muidugi kostüüm on see, mis on materiaalne väärtus, mis sellest järgi jääb, sest dekoratsioon, see see läheb prügimäele põhiliselt, aga kostüüme ikka säilitame. Aga pikemat ringkäiku ja jutuajamist kõigest, mis puudutab näitlejate lavakostüüme, kuulete juba kahe nädala pärast. Tänase saate tegi Meelis Kompus. Et on võimatu olla masenduses kui sul on õhupall. Milne. Sa ta täna koju meil vaevu. Nii kui saak On tee scler. Sussimadu. Suusile mõõdo virelema. Ei, ta on öelnud. Diana õed Legord parketti veidi juhi Sussi. Külma suu silmad on. Ma.