Elamuselamus. Enamus tervist, mina olen Jan Kaus. Eetris on saates oli elamus, kuhu mina ja Urmas Vadi kutsume igal pühapäeval kõnelema häid ja olulisi inimesi, kes meie vaimuelu ühel või teisel moel mõjutavad. Küsimus neile kõlab, millised sündmused hetkel või seosed on teinud neist inimestest sellised, kellena me neid praegu teame ja hindame. Saade valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Tänases saates räägib oma elamustest mees, kes ei vaja tiitleid, kelle nimi ongi kiitel. Fred Jüssi. Tervist, Fred, tere. Ole hea, räägi meile mõned elamuslikud lood enda elust. Jaga mõningaid sündmusi või hetki, mis sinu elu on väga sügavalt võib-olla isegi pöördaliselt mõjutanud. Kui palju neid lugusid võiks olla? No alustuseks võiks öelda, et näiteks kaks aga võib-olla kolm. Noh, see annab mulle üsna vabad käed. Ma alustan ühe varase looga tähendab, elamusest on juttu, eks ole, ja kuidas see elamus on mõjutanud mõelu just kui sa mulle ükskord ütlesid, et sul niisugune niisugune mõte on ja niisugune kava on teha sedasorti saateid inimestega, nende elamustest ja elamuste tähendusest nende eludes. Siis on see meie tookordne telefoni Danement tänaseni saatnud. Ja ma olen mõelnud selle peale üsna palju, et mis see elamus on. Ja kuidas ta suhestub. Või kuidasmoodi ta haakub meie eluga. Ja millal ta siis need muutused esile kutsub või millal me saame nendest rääkida? Mul on kaks lugu, mille puhul ma võin kindlasti öelda, need on väga erinevad. Et nad on elamused nädal, elamuslikud Nad ei tarvitse olla mitte pluss märgilises tähenduses elamuslikud. Et minuga juhtus üks niisugune niisugune erakord ja huvitav lugu ja see muutis mu elu. Nad on väga erineva märgiga, võiks öelda. Ja ma tahaksin nad mõlemad ära rääkida, võib-olla kolmandaks juurde. Esimene elamus, millest ma tahan täna siin rääkida, leidis aset. Kas elamus leiab aset, sünnib või toimub või ma ei tea. On mulle meelde jäänud. Sellest ajast, kui ma olin neljaaastane. NAGU paljukenese nelja aastane siis on elanud, ega ta siis suurt elanud ei olegi, mis me tema elatud elust rääkida saame. Aga see kuidasmoodi ta on mõjutanud mu hilisemat elu. Seda olen mina ka mõistnud selle nad on seda muutnud. Ja ma tulen selle juurde tagasi, miks ma niimoodi seda mõistan? Ma olin nelja aastane, kui meie majarahvas kogunes üks kord. See oli 1939. aasta. Ma ei tea, kas sügisel võis võis olla ka järgmise aasta suvel, sest et tee tolmas ja, ja ilm oli soe. Meie maarahvas kogunes linnu tee ja tondi tänava nurgale Tallinnas. Ma elasin Tondil Kotka tänaval sel ajal ja rahvas läks vaatama punaarmee tulekut Eestisse. Nad tulid linnuteed mööda üles. Tondi tänava poole. Keerasid sealt paremale, läksid tondi kasarmatesse meelde jäänud, et see autoderivi lahtiste autode rivi ja võõraste nägude, võõraste lõhnade, võõrast vormide üldse väga võõraste võiks öelda, isegi olenditena võib neid nelja-aastane poiss näha. Et Seberaad, see vool venis minu arvates lõputuna ja ta tuli kuskilt lõpatusest. Täiskasvanutega koos seistes ma mäletan, et mehi oli vähe. Tookord olid enamasti naised meie majast ja mu silmad olid naabrimehe püksitaskukõrgusel. Sellest võib siis mäletada, kui pikk ma võisin olla. Ma olin pisikene poiss, keegi midagi rääkinud. Inimesed vaikisid ja see voor jätkus ja jätkus. Linnutee oli tol ajal auklikke tolmune ta tuliselt heinamaade ja põldude vahelt. Nüüd on need maastikud ja kogu see ümbrus täielikult muutunud. Vaat sealt hakkab nüüd peale see elamus, mis muutis mu elu. Ma ei oska seda määratleda, mul on niisugune tunne, et see on midagi ilmutusliku. Ma tajusin vaatamata sellele, et inimesed ei rääkinud, ma mäletan seda. Mul on detailimälu lapsepõlvest. Ja seda vaadati vaikides. Ma ei mäleta, kuidas ma sealt koju läksime küllap ka vaikides, ega eks siis täiskasvanud omavahel rääkisid, aga mis neil siis minuga ikka nii väga asja oli, seal ma olin selle selle sündmuse tunnistajaks ja ja see on mulle niivõrd selgelt meelde jäänud, et ma ei oska seda muud moodi nimetada kui elamuseks. Ja selle tähendusest nüüd, kuidas ta mu elu on muutnud? Ma ei oska öelda, aga kuidas ta mu elu on on mõjutanud selle kohta, mul on küll oma väga selge nägemus. Ma sain aru, et midagi väga tõsist on õhus, ma sain aru, et midagi väga tõsist on juhtunud. Ma võin nüüd vana mehena ütelda, et ma sellest aru sain, aga õigem oleks öelda, et ma tundsin seda. Ja see tunne ei lasknud mind lahti. See tunne ei saatnud mind ööl ja päeval, see ei olegi mõeldav üldse ühe poisi elu ja seikluste puhul ja hilisema kujunemise puhul. Aga see tunne on olnud alati minus sügaval sees. Ja see tunne on ilmutanud ennast teatavatel hetkedel ja ta ilmutab ennast selgelt määratlevate, selgelt piiritlemata ja selgelt kirjeldatavad või tuntavate hoiakutena. Selle järjena võiks öelda, läheme siis kooli. Selle järjene võiks öelda seda või jutustada sellest kuidasmoodi, minust sai pioneer ühel päeval, ütles klassijuhataja. Kui ma nüüd õigesti mäletan, meie klassijuhataja oli tookord kahu Hendrik kahu. Et meil on kavas üks niisugune väike isetegevusring, kui võtta parematest õpilastest klassis ja et jääge pärast tundi ja too esimene ringi koosolek toimus. Kui ma nüüd õigesti mäletan, kevade tänava koolimaja, see on Westholmi gümnaasiumi praegune Westholmi Gümnaasiumi koolimaja, kus me siis käisime meie oma koolimaja oli? Oli varemetes. Muusikaklassis vist jah? Ja sellepärast tunde toimunud koosoleku või koosistumise sisu oli oli Kristjan Raua illustratsioonid kalevipojale. See oli väga huvitav. Ta rääkis meile, miks nad on niisugused, miks Kristjan raud Kalevi just niisuguses stiilis või selliste piltidega illustreeris. Missugune see Kalevipoeg siis oli ja kuidas ta kehastab, Christian nõua nägemuses eesti rahvast ja ja eesti rahva omamoodi nurgelisust ja ürgsust ja ma ei mäleta täpselt neid väljendeid, aga see oli väga huvitav ja väga rikastav koosolek. Me läksime laiali ja ma mäletan läbi Falkpargi koju minnes ma veel mõtlesin ja need pildid olid mul silmade ees ja kui ma nüüd tagantjärele sellele sündmusele mõtlen, siis siis on nad mul jälle silmade ees. Ühel päeval hiljem võis olla mõni nädal hiljem öeldi, et täna, pärast tundi on pioneerikoondus ja ja pioneerid jäävad pärast tundi sinna ja me ütlesime, et me ei tea, meil ei ole pioneere klassis. Ja siis loeti ette kõik need nimed, kes me istusime ja vaatasime kalevipoja illustratsioone. Sealtpeale sai minust pioneer, minu käest ei küsinud keegi. Kas ma seda tahan või mitte. Ja seal hakkas tiksuma see, see baasidesse tulnud venelaste voor, linnu tee ja tondi tänava nurgal. Tähendab ta enam ei tiksunud võtetegi õige paljut häält. Me pidime kandma punast kaelarätti. Mina ei kandnud, jumal oli kogu selle aja jooksul pahandusi selle pärast, et ma seda ei kandnud. Sellepärast et ma jälestasin seda. See jälestus häirib mind siiamaani märksa vähem kui imestus, jah, on õige öelda selle üle, miks teised tõrkumata seda kandsid. Nüüd edasi, nii sai minust pioneer, seal vägistamisakt. See ei ole niisugune vägistamise akt nagu minu astumine komnooreks. Nii võib öelda. Seal ikka järg sellele nelja-aastase poisielamusele tollest suve- või sügispäevast. Ma ei julge nüüd täpselt öelda kommentaali. See on nüüd nii pikk jutt, et sellest ma ei tahaks hakata siin üksikasjadesse tungides rääkima või üksikasju meenutades rääkima, aga aga see on üks suurimaid vägivalla akte, mis minu kallal on elus toime pandud. Vaimse vägivalla akte. Argument oli siis komsorg, mis oli 10. klassi poiss. Ta nimi oli kajak, eesnime ei mäleta. Ta. Ta käis küll ta tutistas vend ja ükskord lõi ta mind põlvega tagumikuga ta lõimul selgroolüli otsa peale või selle põrutas säramu istmikunärvi. Ma olin kaks päeva voodis, pärast seda ma ei saanud kooli. Sest istmikunärvipõrutus on tugev trauma ja see on tõsine asi. Ja, ja ta käis aina ja masseeris meid, et me peame astuma komnooreks ja ma ei tea, teistel ei olnud see eriti eriti raske. No kui peab, siis peab. Noh, vastik ausalt öelda, vastik. Ja, ja see viimane vint oli siis, mille ta üle keeras, oli sellega, et ta ütles, et ära unusta, et sa oled välismaal sündinud. Ja mul on meeles selle ütlemise troon. Ma tabasin selle ära siis ma läksin ema juurde, rääkisin emale kodus, seda ka, milleni on asi läinud. Ja ma ei tea, mis teha ja, ja päris punkti pani sellele siis meie emakeeleõpetaja. Ma ütleksin, eesti keele õpetaja ei sobi öelda emakeeleõpetajad niisuguse õpetaja kohtuda nimily, Armando tutt. Ta oli vist ka koolipark torg, väga sirge seljaga ja, ja niisugune väljapeetud käitumisega daam, kes ei väsinud, rõhutanud seda, et oli Tšeljabinskis Eesti raadio diktoriks ja luges seal uudiseid ja ja tema oli üks meie masseerijaid või mõjutajaid või, või kuidas öelda töötlejaid. Ja mul on meeles. Me olime kahekesi jäänud veel vastu punnima sellele vägivallaaktile, mida tähendus, komnooreks astumine. Ja mul on meeles võimlas jutuajamine rööbaspuudel jalgu. Ta ütles, silmad läksid natuke vidukile, ütles, et hästi eesti keele eksamil näeme. Meil see siis eesti keele eksam ees ja kui õpetaja tahab näha, siis ta näeb. Ta võib mulle anda mingi luuletuse peast ütelda Chambultšebajevi maiparaad või midagi taolist mingi lohe ja kui ta tahab näha, siis ta näeb ja ma pärast seda emaga rääkisin, ütlesin, et, et ma ei tea nüüd külmist teha. Ta ütles, et eks sa siis mine. See oli veebruar 1949. Märts 1949 oli kevadküüdi vaatamine. Ja kui mulle öeldakse, et ära unusta seda, et sa oled välison sündinud, siis komsort pidi nuhkima minu toimikus ja, ja see oli tema viimane trump minu vastu. Nõnda sai minust siis komnoor. Nüüd seal pioneeriks astumine, komnooreks astumine. See oli Falt park koolimajal seal kõrval ja. Ma kuulasin kuidasmoodi, seesama partorg, meie emakeele õpetaja, eesti keele õpetaja, vabandust, luges ette minu avalduse, minu kirjutatud avaldus ja, ja kuidasmoodi ta siis niimoodi demonstratiivselt nagu plaksutage käsi pärast seda, kui see kui see asi oli vormistatud. Ma läksin sealt koosolekult ära, see koosolek kestis vist üle kahe tunni ja seal olid väga tõsised tol ajal väga tõsised küsimused, personaalküsimused. Ja ma mõtlesin, et sinna ma siis need kuul ongi. Ma läksin Falkpargi ja siis vallandus see reaktsioon, ma oksendasin nende lehiste all seal ja siis ma läksin jala koju tandile. Ja selle selle krooniks on, on ülikooliaastatel. Eks Pealt kuuldud arvutit, et elus need olid ülikoolikaaslased, nad olid maapoisid, seda ma kindlasti tean, aga ma ei mäleta, kes nad olid. Ja ma ei mäleta täpselt selle kõneluse kohta ja aega ma pidin olema kolmandal kursusel, selle järgi kuidasmoodi me ühiselamus paiknesime just esimesel kursusel ühes ja teisel kursusel, teises ja kolmandal kursusel, sealsamas, aga uutes tingimustes. Ja tema kuulsin kaht poissi rääkimas arutlema selle üle, et kulakluse likvideerimine, et see on siiski jah, teatud mõttes ja teatud tähenduses on ta ikkagi õigustatud. Selle hõimu tummaks mul olid väga tõsised põhjused sellesse kõnelusse mitte sattuda ja nendeks põhjusteks olid ülekuulamised. Siis, kui ma olin 17 aastat vana pagari tänava keldris istusin ja need ülekuulamised selles Kuidas teda sel ajal kutsuti kaugenägemisjaamaks kutsuti, sest et öeldi, et sealt näed sa Siberit. Ja sellepärast ei saanud sekkuda nendesse kõnelustes ega nendesse aruteludesse ülikooliaastatel. No need olid väga tõsised põhjused ja siin ma tahaksin lõpetada need seigad ja tulla tagasi selle tähenduse juurde, mille ma sain elamusest, see on ka elamus, nelja aastasena. Selle tähendus selgub kunagi hiljem. Ja ma ei tea, kas see mu elu muutis, paljukest seda elus ikka elatud oli, nagu ma ennist ütlesin. Aga ta pani mu ühele rajale ta kuidagi ilmutuslikul viisil, kujundas täiesti selgelt ja lõplikult välja minu hoiaku selle suhtes, mis meie üle toimis selle keskkonna suhtes, milles meil tuli elada. Ma olen väga õnnelik inimene selles mõttes, et mu orientatsioon on olnud üldiselt püsiväärt Dustele püsivatele väärtustele. Ma olen väga looduslembene ja metsa poole olnud lapsest saadik. Poisipõlvest rääkimata. See määras omal ajal mu erialavaliku ja, ja õpingud, et suunad. Ma olen bioloogiat õppinud Tartu Ülikoolis ja ja see on mind ka väga tugevasti toetanud. Hiljem. Aga jah, üks niisugune. See toimib siiamaani, ma ei kuulu ega ei ole kuulunud ühessegi erakonda ühessegi parteisse olgugi et mind on käidud moosimas ja ma ei ütle, et ma ei usalda nende inimeste taotlusi, kes nendesse kuuluvad ja kes peavad tarvilikuks oma pead ja õlad kokku panna, midagi siin muuta ja oma asja ajada. Kuidasmoodi, see asjaajamine nüüd minule paistab seal nüüd ise jutt ja kuidasmoodi ma sellest aru saanud. Aga jah, see on siiamaani toiminud. See nelja-aastase poisi kogemus, seljaelamus. Ma tahaks rääkida veel ühest elamusest. Neid on mitmeid, aga ma räägin ühe hilisema Mul oli üks niisugune eluperiood, see oli 1974 kuni 76 kus ma elasin Hiiumaal, mul oli niisugune mõte, et ma ei sobi linna elama, et ma tahaksin minna maale elama ja ma astusin ka reaalseid samme selleks, et seda mõtet ellu viia. Selleks olid olemas ainelises mõttes mitte kõige paremad, aga muus mõttes head tingimused, sellepärast et mul oli abimehi kes oleksid aidanud seda mõtet ellu viia ja minna maale elama Hiiumaa ja ja, ja 1975. aasta kevadel. No ma olin enne juba raadiole ja televisioonile üsna palju kaastööd teinud, muidugi oma ainevallas ma olen ikka oma usku jutlustanud. Siis tulid mulle külla Hannes Valdma ja Härmo saar, autojuhiks oli Matti härmatis sõitsid mulle õue ja nendel oli kaasus tehnikasalvestustehnika, see oli Moskvast laenatud moskva Raadjalt laenatud Nakramak seali tol ajal ja ka praegusel ajal ilmselt kaasaskantava helisalvestustehnika tipp. Ja Me käisime lindistamas igasuguseid helipilte, see oli väga uus asi, tol ajal igasuguseid helipilte ja helisid ja hääli ja linnuhääli ja ja linnulaulusid, mitu päeva nad veetsid Hiiumaal ja ja mul on meeles üks kord Salinõmme sadamas. Hannes palused, eks mootorpaat Tiit Leito oli sel ajal laidude kaitsealal tööl, sõitis ühe niisuguse popsuva mootorpaadiga. Ta palus, et, et teeks selle mikrofonide ees kaldale paigutatud mikrofonide ees ühed tiiru ja siis sõidaks kaldasse kinni ja siis võtaks ankrukett. Tiia kolistakse, paneks ankrusse selle paadi ja ma vaatasin seda kõike pealt, see oli väga huvitav ja siis anti mulle kuulata seda salvestist. Seda, mis oli juba lindil. Seda muljet, seda, seda hetke ei unusta mitte kunagi. Ma olen elanud häälte ja helide maailmas üle 30 aasta olin siis elanud. Ja kui ma järsku kuulsin, milleks on suuteline või millega saab hakkama helirežissöör, spetsialist, selleks, et korjata sellest ümbruse helide maailmast välja üks mingisugune pilt, tehakse valik ja teha sellest helipilt. See on rabav. Kui sa kuuled seda salvestatuna. Saab seda salvestist praegu kuskil kabel kuulata. Ma vaevalt usun, et see alles on. Vaat sealt peale algas üks niisugune järk minu elus. Või sama aasta lõpul ilmselt sai ka Eesti Raadio samasuguse tehnika. Ja selle saamislugu on üsna pikk, see praegu ei, ei puutu asjasse. Ja niisugused mänguasjad nagu see, see magnetofon, tsen Agra ja mikrofon, mis sinna juurde kuulus õieti mikrofonid. See muutis mu elu sellepärast et ma olin laadiale teinud ju varem küll ka reportermakiga lindistusi ja oma saateid üritanud illustreerida ja ma tegin lugusid keskööle ja siia ja sinna noortesaadete toimetusele ja juba ammust ajast aastakümneid. Kui ma õigesti mäletan, üks minu esimene kaastöö oli raadios 1959. aasta looduskaitsepäevaks maikuu teine pühapäev, ma kirjutasin ühe väikese teksti. Me ei olnud veel siis abiellus heljuga, aga tema oli raadios juba tööl ja ja ta meelitas minult selle teksti välja. Tõnu Aav veel luges selle Tõnule meeldis see tekst ja sealt algas üldse mu koostööraadioga või kaaste raadiale, nii on vist õigem öelda. Aga sealtpeale, kui need mänguasjad mu kätte sattusid see muutis mu elu, seda ma tean kindlasti, see haaras mu niivõrd põhjalikult. Seal oli rõõmu. Aga seal oli omamoodi avastamise ime, et sa võid, süvenedes sellesse maailma, ma pean silmas praegu helide maailma. Ma olin ju lapsest saadik metsa poole ja looduslembene ja ma olin ju üle kolmekümneaastasel ajal ka bioloogina liikunud ja oma välitöid teinud jaama vaatlusjaama pilt ja, ja ka elatist teeninud ikka ikka neil radadel käimisega. Ja kui nüüd hakkasin kõrvadega elama, siis avanes sellest niisugune lõpmatus, et ma ei ole suuteline seda ka isegi praegu kirjeldama. Ja see on ka midagi ilmutusliku. Ma lubasin endale tookord lastesaadete toimetus ja lasteajakirjad ja üldse ju tahtsid ikka teada, kuidas on ja mis sa teed ja mind on alati häirinud, natukese võiks kirjanik midagi kirjutab või luuletaja luuletanud helilooja on midagi teinud ja siis siis on neid ajakirjanikke, neid toimetajaid ja neid kiibitsejaid seal ümber, eks nad tahavad kangesti teada, kuidas see siis kõik on. Tookord ma andsin endale sõna, et ma sellest, mis minuga juhtub see juhtub mitte hetkel, vaid see on protsess, mis käivitus sellest elamusest. See protsessi, mis minus toimub, ma sain aru, et see on märksa tõsisem protsess kui, kui ükski minus varem noh, niisuguses heas mõttes edenenud asi on olnud. Ma lubasin endale, et ma enne kolme aastat sellest saag ei räägi kuskil. Tegelikult võttis viis aastat, enne kui ma aru sain, missugused väärtus, missugune kapital on minu käsutuses minu valduses ja missugune potentsiaal on sellel kapitalil. Ma elan sellest siiamaani, tegelesin sellega väga heade õpetajate käe all, kes mind ka lausa õpetasidega, kellelt ma kogu aeg õppisin nendega koos tehes. Ma pean silmas kõigepealt Hannes Valdvat aga ka tolleaegse stereotoimetusega seotud insenere, kes tehnilist poolt mulle nina peale kirjutasin, ma seisan oma asja eest, ta ütleb, vaata osuteid, see ei kanna tehniliselt välja, seda, missugused nõuded on, on, peavad olema raadiosaated, seal oma tehnilised nõuded. Ja vaat niisuguse kooli. Ma sain 10 aasta jooksul. Ma võin rahulikult öelda, et see on vist ainus asi, mida ma enda arvates muidugi olen õppinud elus tegema nii nagu nii nagu ma arvan, et ühte asja peab tegema. Nüüd ma sellega enam ei tegele, kahjuks see lõppes üsna järsult. Sellepärast, et olud muutusid ja aastaid tuleb juurde see tehnika ise ja see makk ja kõik see varustus, millega ringi liikusin. Piltlikult võib öelda, et nad Assisi nendega kaasas kahte ämbritäit vett ja praegu ma pole selleks eluilmaski võimeline enam. No ja tingimused ja olud on ka muidugi muutunud ja väärtushinnangud on muutunud ja suhtumine ja kõik pilt on ikka väga palju muutunud. Kaplinski on öelnud ju ühes 1999. aasta kirjutises areeni Systalise. Et kui võimul on kirik, siis tahab ta teha riigist kogudust ja kui võimul on sõjavägi, siis tahab ta teha riigist kasarmud ja kui võimul on nüüd mul ei ole täpselt meeles, kes siis tahta teha laata. Ja Jaan kirjutas siis, et nüüd me oleme teel kasarmust laadale. Mulle ei sobi laadal elamine. Nii nagu Jaan Kaplinski kirjutab, selles sisuliselt. Essee kirjutab selles, et laadal vanasti käidi, aga nüüd elatakse mulle, ei sobi laadal elamine. Laadal käia võid küll vahel ja olen ju käinud, nendel laatadel on raamatulaadad ja on olemas sügislaadad ja laat ei ole minu valdkond või niisugune meelispaik, kuhu ma lähen. Ja ma ei tunne ennast laadal hästi, aga ma võin seal käia, aga ta on huvitavat kõige juurdekuuluvaga nüüd enam mitte ja kaal olnud aeg, kus ta siiski huvi pakub. Ja, ja nii ma võin öelda selle elukohta, mida, mida Jaan ennustas ja mis nüüd suures osas on ju ka kätte jõudnud. Elame ju laadal, nüüd see ei sobi mulle. See ei sobi ja, ja selle sobivust või mittesobivust. Ma võin selgelt seostada ka selle hetkega, kui mulle esimest korda pandi pähe kõrvaklapid ja anti kuulata seda salvestist mootorpaadist, mis teeb mikrofonide ees tiiru merel, okse ja ketikõlin ja kõik, kõik, kõik see seal elamus. See elamus jätkus meil veel hiljem, me olime ju pärast Brassi järve ääres ja ma kuulasin siis ka läbi mikrofonide või nende kaudu, kuidas tuul käib üle kaselatvade. See on ime, kui sa niisuguseid asju kuuled. Ja see õpetab sind. Selles õpetuses olen mina kõik need aastad hiljem elanud ja, ja praegugi ringi liikudes ja ma kogu aeg kuulen erinevaid merehääli, ojasid. Kärestik, kuidas on tuul? Kuidas tuul haabadeskuda, son tuul männilatvades, kuidas tuul käib läbi kase latva, kuidas tuul vihiseb noorendikes kasvõi näiteks tuule hääled või see on, ma ütleks, et see on, kas see on vaimne või moraalne, on ta kindlasti moraalne kapp sital, mis niimoodi koguneb. Tuult ei, ei peata, ei kasarmu galat, tuul vuhiseb üle nende ja ega tuul käib oma rada. Ja kurg teeb ikka sama häält seal soo peal. Mulle meeldib Suumanni. Ma ei mäleta, missuguses luuletuses on see, et kus ta ütleb, et olen tuul, kes läheb läbi kevadise metsa. Mu kodu on minus eneses. Mul on ka niisugune tunne, et kui ma selles maailmas liigun, kuhu ma usutavasti olen sündinud. Ma olen sündinud Eestis, ma olen ilmale tulnud, kaugel, ma ei ole Eestis ilmale tulnud, aga aga ma arvan, et ma olen sündinud kui sündimist ka kui protsessi lapsest peale kuni tänase päevani võtta, siis, siis ma olen sündinud ikka Eestis. See on mu sünnimaa, keda mu sünnimaa just tänu nendele nendele elamustele ja, ja kõigele sellele, mida need elamused kas siis ette ennustasid. Või siis hiljem kujundasid. Meile õpetati kunagi, et põhjus on üks ajend on teine Ferdinandi tapmine, et see ei ole mitte maailmasõja põhjus, vaid põhjused olid juba olemas, põhjused olid küpsenud. Nad olid valmis, nad olid kujunenud ja mõrv oli, oli ajend ja aga vahel on niimoodi, et see ajend võib aset leida või, või juhtudes ju elus enne ja alles hiljem hakata mõjutama. Ja vallandab need põhjused ja paned need põhjused, just nii toimib ka niisugune äraspidine mõte mul sellega seoses on, kui me räägime ühe elamuse tähendusest inimese elukäigus. Te saadete elamus, kus sel korral kõneles Fred Jüssi, saate panid kokku Evelin Voodla ja Jan Kaus. Kohtumiseni järgmisel pühapäeval.