Kordan, Toompead rünnatakse. Tule taevas appi, mul on kahju ja ma vabandan väga hästi välja ei paista. Olukorrast riigis. Pühapäeva kõigile alustame saadet olukorrast riigis Anvar Samost ja Kalle Muuli stuudiosse räägime tänases saates sellest, kuidas riik peaks kultuuripoliitiliste rahaliste meetmetega raamatute eestikeelsete raamatute väljaandmist toetama või mitte toetama. Vaata, mis missugune on olnud siis nii-öelda rahvakogu algus. Räägime apteekide asutamispiirangutest riigiasutuste Tallinnast väljakolimisest ja kui aega jääb, siis ka erinevates tuultes tasudest Eesti tervishoiuasutustes, aga ennekõike seda meie tavapärane nädala tähtsamate sündmuste edetabel. Olukorrast õigeks. Esimene sündmus. Viru ringkonnaprokuratuur saatis kohtusse süüdistuse Kohtla-Järve linnapea Jevgeni Solovjovi ja endise abilinnapea Jüri Kollo vastu. Kuidas see julkeri ütleski? Enne läheks issanda päike looja. Nende paturegistri üles jõuaksime lugeda. Igatahes süüdistus koosneb tervest hulgast hulgast kuritegudest, mida võib maakeeli kokku võtta. Korruptsioonisüüdistustega. Tegemist on siis mitmesuguste soodustustega võltsimis teie vastutulekutega süüdistuse kohaselt kaele ärimehele, ettevõtetele seoses linna poolt makstavate rahade ja ja linnale osutatavate teenustega mõlemad kohtu alla läinud mehed Salo, Solovjov ja Kollo on siis Keskerakonna liikmed. Ja nädala Sündmus number kaks võiks siis öelda, et sündmus, mis jäi toimumata teisipäevaks kui lihtsalt kolmapäevaks kavandatud Estonian Airi pilootide streik jäi ära, kuna vahetult enne streigi toimumist, siis ametiühingud ja ametiühing ja ettevõtte juhtkond jõudsid kokkuleppele kollektiivlepingu sõlmimises. Nüüd. Raske on öelda, mis seal uues kollektiivlepingus täpselt sees on, kuna seda dokumenti pole avalikuks tehtud, aga ühest küljest võib aru saada, et ta muutus ettevõtte jaoks vähem piiravaks ja teisest küljest võib aru saada, et ka et ka piloodid on sellega siiski rahul. Majandusminister Juhan Parts on öelnud, et streigiähvarduse õhus olemise tõttu jäi Estonian Airil saamata selle paari nädala jooksul siis ligikaudu neli miljonit eurot tulusid. Kolmandaks, õiguskantsler Indrek Teder vaidlustas riigikohtus praegused apteekide asutamispiirangud. Seaduse kohaselt. On apteekide asutamise seatud nii teatud kauguse piirangut, kui lähedal võib siis üks apteek teisest olla kui ka elanike arvu piirang, mis siis ühe apteegi kohta peaks olema. Õiguskantsler leiab, et see ei ole kooskõlas Eesti põhiseadusega inimeste põhise õigusega vabalt äri ajada. Ja neljandal kohal üks uudis, mis. Tumedates toonides ja teisest küljest siiski näitab positiivseid arenguid nimelt erinevate õnnetussurmade arv. Inimesed, kes siis kaotasid elu liiklusõnnetustes tuleõnnetustes ja uppumisel oli möödunud aastal pärast Eesti taasiseseisvumist kõige väiksem. Kusjuures vähenes kõigis nendes kolmes liigis. Liikluses elu kaotanud inimeste arv langes 101-lt 88-le tules, hukkunute arv vähenes 73-lt 54-le ning uppunute arv 60 253-le. Ja viiendaks siseministeerium sai uue kantsleri, selleks on Leif Kalev, kes ka siiamaani täitis kantsleri kohuseid, aga, aga oli ametis asekantslerina. Olukorrast riigis. Aga alustame siis teemast, mis võib-olla kõige rohkem on vaidlust ja erinevaid seisukohti andnud avalikkuses sel nädalal. Kultuuriminister Rein Lang andis Postimehele pika ja põhjaliku intervjuu. Eesti kultuuripoliitikast siin oli kõikvõimalikke teemasid teatrist ja. Ja muudest asjadest, aga ometi avalikkuse jaoks kõige tähelepanuväärsemaks jäi siis sellest intervjuust see üks lõikus. Kultuuriminister vastas küsimusele e-raamatute ja raamatukogude ning riigi poolt raamatukogudele antavate toetuste kohta. Ja see on tegelikult üsna lühikesed vastused siin. Postimehe toimetaja Heili Sibrits küsis. Kuidas, kuidas täpselt neid e-raamatuid siis riik või e-raamatute õigusi riik ostma hakkab ja mismoodi neid õigusi siis riik kasutab ja siin küsimustele vastates siis? Rein Lang ütles, et riik soovib hakata ostma tema jaoks olulisi teoseid, mida me täna ostame ja mida läbi keeruka süsteemi jaotame raamatukogudele. Seda süsteemi hakkaks asendama alguses osaliselt loomulikult, aga pigem ikka lähemas kui kaugemas tulevikus. Ja küsimus siis seega kaob ära paberraamatu ostmiseks riigi toetus raamatukogudele. Rein Langi vastus kaugemas perspektiivis. Päris kindlasti. Ja tulemuseks on peaaegu et internetti täiskirjutamine. Ma vaatasin mõningaid Tagasi seda tagasisidet ja kommentaare jaa, jaa, vaidlusi, mis selle tulemusel sotsiaalmeedias tekkisid ja seal oli ikka päris ägedat andmist, et mul tekkis küsimus, et kui mina ei jõua kõike seda oma nappi vaba ajaga läbi lugeda, et kust võtavad inimesed, ajavad kõike seda kirjutada, aga noh, see on pigem selline minu probleem, et tegelikult ma saan aru, et see on kirjandus avalikkusele äärmiselt oluline küsimus ja avalikult on seda juba seda Rein Langi seisuga võtta tõlgendatud ka niimoodi, et Rein Lang tahab selle raha, mis riik praegu raamatukogudele raamatut oskusi sõnaks üldse ära võtta ja siis kohe selle kõik nagu e-raamatu õiguste ostmiseks suunata, noh, see on selline tõlgendus, mis üsna üsna selgelt nagu sellele intervjuus antud vastustele ei, ei, ei vasta, aga noh, samas kultuuriministri soov ja tahe on tõepoolest sellised, et riik edaspidi kas siis kaugemas tulevikus lähemas tulevikus ja mida need tulevikumääratlused täpselt tähendavad, kulutaks raha pigem selle selleks, et osta autoritelt nende teoste õigused digitaalkujul levitamiseks ja tõesti siis mingil hetkel mitte nii-öelda anda siis raha paberi peale trükkimiseks nende paberraamatute müügiks. Et mis sa sellest arvad, et sa oled ka ise seast vabandust möödunud aastal ühe raamatu välja andnud. Ma olen nii paberraamatukoega digiraamatut, just tõsi, digiraamatut ma ei kirjastanud, ise. Ja seega seega maksid kellelegi suhteliselt kopsakat mingit sellist tasuma kujutanud. Valesti kujutatud digiraamatute kirjastamine käib Eestis nii, et mitte midagi ei pea maksma. Küll aga võtab digiraamatu kirjastaja läbimüügi väikse protsendi seda põhimõtteliselt investeerima tegelikult midagi ei pea, erinevalt paberi paberraamatu kirjastamisest, aga aga samas jälle, kui ma loen Rein Langi jutu, siis mulle tundub, et talle tundub. Me peame oma tundeid väljendama siin, et talle tundub, et digiraamatut ei olegi vaja kirjastada, sest ta seal manab, et miks me peame poodi toetama, miks me peame kirjastajat, toetame, toetame pigem autorit. Digiraamatut tuleb kirjastada, seal on ka oma töö. Kindlasti on digiraamatu kirjastamise kulud väiksemad kui paberraamatu kirjastamise kulud, aga Alicet ei pääse ümber ka sealt või kuidas see riik siis kujutab ette, et hakkab isene kirjastama? Äkki hakkabki? No siis oleks riigil vaja oma kirjastust jälle, riigil on oma kirjastuses olemas, muideks jah, aga aga see ei ole päris nagu digiraamatute kirjastas, aga no see on selline kättevõtmise asi, aga, aga mis mind tegelikult selle ministri jutu juures? Noh, peab vist ütlema tõesti õhku ahmima, paneb vehkima Rein Langi, tunnen just üle 20 aasta ja, ja minister on ta ka kaua olnud ja, ja igasugu asju on ta ütelnud, aga ikka ta suudab üllatada. On see, see kuidagi tehnoloogiate vastandamine. Et nii vanad inimesed peaksid sellest küll aru saama, et kirjastaja Tauno Vahter toob oma Postimehes ilmunud sama tema artiklis hea võrdluse. Et kui, kui lift leiutatakse, et siis see ei tähenda, et tulelt trepp enam ei tule, ehitada majadele. Et samamoodi on paberraamatu digiraamatut, et ega nad ei asenda teineteist, et ei ole nii, et kui nüüd digiraamat leiutatakse, nüüd võime paberraamatut kõik põlema panna või neid üldse enam mitte trükkida. Ma mäletan, täiesti arukad ja targad ja praegugi Eesti ajakirjanduse tipus olevad inimesed rääkisid 99. aastal, et 10 aasta pärast paberlehte enam ei ole. Et on sellised suured ajalehe formaadis kiled, mille saab kokku voltida tasku panna ja mille peale kuvatakse ajalehe tekstid. Et noh, põhimõtteliselt, et kiled on tänapäeval olemas, nad on küll hoopis teises formaadis, nad on tahvel arvutitena ja sinna tõesti kuvatakse ajalehed, aga paberlehtedega ei ole juhtunud mitte midagi. Et sellel tehnoloogiast tulenevad erinevused on, on see omapära, et nad teineteist täiendavad, neil on erinevad funktsioonid, digiraamatut on ilmselt väga mugav, mina ei ole ise digiraamatu kasuta. Aga ma kujutan ette, et teda on väga väga mugav kaasa võtta, näiteks reisile. Sul on kaasas üks luger ja selle sees on terve raamatukogu, sul ei pea kohvriga raamatuid kaasa tassima. Samas kui ma ostan koju endale ühe e-raamatu ja tahaks seda ka oma võib olla abikaasale või lapsele lugeda anda, siis ma ei saa seda edasi anda ilma oma lugerit ära andmata, samal ajal ei saa ma ise mingit teist raamatut või asja lugeda, niiet nii et ja kui ma teen tööd näiteks kirjutan midagi, siis ma tahan, et mul oleks ees kolm-neli raamatut, võib olla lahti, kus on järjehoidjad vahel, kus ma saan kiiresti vaadata ja, ja mulle võib-olla e-raamat selleks otstarbeks üldse ei sobi. Ja kui ma püüan ette kujutada näiteks Rein Langi unistust selles, et riik edaspidi soetab ainult digiraamatute litsentse. Iseküsimus on veel see, et kas autorid hakkavad litsentse üldse müüma, see võib autoritel väga kahjulik tegevus olla ja kui autori müü litsentsi ära riigile, mis siis saab üks Eesti, siis, siis ei olegi raamatukogul sedasama. Üks Eesti enimkirjastatud autoritest, Andrus Kivirähki juba eile teatas Eesti Päevalehes, et tema ei kavatsema teostaja teosteni digitaalsed õigusi kellelegi sellisel viisil anda. Ja, ja ma ütlen, et see on minu teada juba mõnda aega probleemalt raamatukogud lootsid, et nad ostavad sel kombel, et ostavad mingisuguse ühe raamatu, siis levitavad küll eesti lõputul hulgal koppisid sellest. Nii see küll ei hakka, oleme ja Rein Langi idee juba seal kõigepealt lörri, et autorid ei loovuta oma litsentsi või vähemalt loovutada nii ropu raha eest selle siis, et sest nad loobuvad oma õigusest oma koppide tegemise võimalusest vähemalt digitaalselt. Et, et kujuta ette, nüüd astud sisse mõnda raamatukogusse, kus on kogu väärtkirjandus, on olemas ainult e-raamatutena ja mis sa seal raamatukogus siis näed, siis sa näedki seda, mida Rein Lang ei taha näha, sealt siis sa näedki anud kartlandi paberraamatutena või raamatupoes, kui ei toetata riigi poolt mingisuguse väärtkirjanduse väljaandmist, paberraamat on nii, et seal on nii palju läbimõtlemata kohti, mille peale siis minister tuleb ja teatab suure bravuuriga. Laskem käia. Nii, see meenutab mulle väga Rein Langi väljaütlemist Riigikogus, kus ta umbes sajakordselt eksis digiraamatute turuosaga. Et noh, ma saan aru, et mõni nõunik võib vale numbri kirjutada ministrile kuskile. Aga kui minister näeb seda numbrites, number esimene erineb tegelikkusest sajakordselt, seda peaks minister ikkagi tajuma, et 0,2 protsenti ja 20 protsenti, mis ta pakkus digiraamatute osakaalus drugs või osakaalu, üks turustada, seda peaks minister tajuma, et ma arvan, et, et no ei saa olla nii, et Jürgen Ligi läheb mingist rahandusküsimuses kõnepulti ja ei taju, et ta ütleb mõne numbri 100 korda valesti. See näitab ikkagi ministri pädevust. Väljaütlemine oli mõeldud pigem diskussiooni alustamiseks, seda diskussiooni nüüd siin kõvasti olnud ja ma kujutan ette, et seal tuleb järgnevate nädalate jooksul veel ja veel iseenesest seesama e-raamatut ja paberraamatut ja küsimus on selline, et kui me üritame seda kuidagi nagu vältida, kui me sellest ei räägi, et siis ega see meie nagu kultuuripoliitikat kuidagi edasi ei aita, et siin võib-olla peaks veel vaatama selle poole, et kuhu sisse kirjastamise või ütleme siis, kuhu sisse autorite raha kirjastamisprotsessis nagu kaob siit tagant nagu aimdub selline idee, kui ma seda intervjuud loen ja neid vastukajasid, et autorid saavad tegelikult sellest raamatute tiraaži noh, nii-öelda käibest väga väikse osa endale kätte ja minister olnud siin kuidagi viidanud sellele, et tuleks nagu tagada see, et see raha mis riik näiteks erinevate toetustena Eesti sellise originaalkirjanduse väljaandmiseks jagab, et et see jõuaks ikkagi autodeni, mitte ei läheks raamatupoodi või kirjastusse või jumal teab veel kuhu. Et see on, see on iseenesest üks selline päris huvitav küsimus, et ma siin mõni aasta tagasi vaatasin, võtsin äriregistrist kümmekonna Eesti suurema kirjastuse aasta aruanded, noh, ilmselt nad on tänaseks juba mitmeid aastaid vanad, aga ma ei usu ka väga, et see situatsioon väga oluliselt muutunud on ja mis ma leidsin, on see, et tegelikult ega kirjastustel mõnede eranditega ei lähe, teab mis hästi majanduslikus mõttes, et nad on, kas sellises piiripealses kasumi kahjumi vahelises olukorras teenivad väga väikest kasumit või ka mõned on kahjumis ja, ja kui ma nüüd peaksin võrdlema kirjastustegevust ükskõik millise teise tavalise äritegevusega igal äritegevus, oma eripärad siis mis mulle torkas just nimelt nende vähe kasumlik või kahjumlik kirjastuste puhul silma, et neil kõigil olid väga suured laovarud ehk siis mõne puhul See bilansist paistev laovaru ulatus peaaegu, et noh, seal oli vahemikus 70 kuni 80 kuni 90 protsenti nende ettevõtete aastakäijatest mis ei ole tavapärane äritegevuses ja mis tõenäoliselt on ka selliseks nagu majandusliku kiratsemise, kas siis üheks sümptomiks või põhjuseks, kuidas seda eesti keeles lahti seletada, mulle tundub, et kilosed annavad välja palju selliseid raamatuid mis ärilises mõttes on kas teadlikud või teadmatult valearvestused, ehk siis need jäävad, need tiraažid jäävad nendele kirjastustele kätte, nad on valmis trükitud ja neid ei osteta, nad seisavad kuskil laopinnal siis ilma, et kirjastused neid ka samas alla hindaksid või, või noh, kuidas seda viisakalt öelda, siis. Likvideeriksid, et raamatute purustamine on kultuurilises mõttes sellise jubeda sümboltähendusega tegevus, et ma arvan, et ükski Eesti kirjastus ei julge avalikult öelda, et ta kunagi seda teinud on ja ma ei tea, kas seal üldse kunagi ongi seda teinud, et jutud käivad, et kuskil Tallinnas betooni tänaval on üks suur ladu, mis on kirjastuste peale vist ühine, kus hoitakse neid tiraaže, mida ei ole õnnestunud maha müüa, selleks et neid ei peaks jumala eest nagu hävitama hakkama. Aga mis ma tahan öelda seda, et, et ega kas, kas on siis tegemist ebaefektiivse majandamisega või erakordselt sellise lugejasõbraliku käitumisega kirjastused küll ei ole need ettevõtted, kes nagu väga suurt kasumit oma omanikele või siis töötajatele palga näol nagu teeniksid, teine, teine teine koht, kuhu võiksid raha kaduda, on raamatukauplused. Eestis on kaks suuremat raamatukaupluste kett Rahva Raamat ja Apollo. Nende kõrval on veel natukene raamatumüüjaid, mõned kaubandusketid, sellised supermarketi tüüpi müüvad raamatuid, väiksemaid raamatupoode. Aga kui me vaatame neid kahte suuremat raamatumüüjat, siis jällegi on raske öelda, millise osa nende tegevusest moodustab täpselt raamatute müük. Rahvaraamatu puhul suure tõenäosusega enamuse valdava enamuse Apollo puhul ma ei ole päris kindel, aga aga minu meelest minu meelest ka need ettevõtted on viimastel aastatel nagu kahjumis olnud, mitte kasumis. Ja siis, kui ma räägin mõne autoriga, kelle teos on siin viimase aasta või pooleteise jooksul leidnud kirjastamist ja küsin, et ma olen selline ebaviisakas inimene, küsin ikka, palju sa siis oma rahvaraamatu selles edetabelis kõrgel kohal püsinud raamatu eest honorari said, siis nimetatakse mulle summasid, mida noh, ma julgeks võrrelda Eesti keskmise palgaga võib-olla natuke suuremad, aga mitte oluliselt. Et see on tegelikult ikkagi uskumatu, et kui, kui antakse välja mitmetuhandelise spiraažis raamat ja autol saab selle raamatu pealt kuidas kogu selle tiraaži edukat müümist nagu sama samamoodi nagu mitu 1000 eurot ehk siis sellest kaanehinnast vähem kui vähem kui ühe kümnendiku, siis selles mõttes ma saan täiesti aru sellest murest, et kuhu siis raha nagu läheb. Ega ei saagi aru, kuhu see raha läheb, ma. Olen ise kirjastanud ühe raamatu, aga ma ei ole suure huviga suure kirjastuse raamatupidamist näinud ja need on kindlasti kaks väga erinevat asja. Et kirjastada ise üksainus raamat ja, ja samal ajal või kõrval töötab suur kirjastus, mis kirjastab kümneid ja kümneid raamatuid ja kus inimesi palgal ja mis iganes. Aga noh, mõned numbrid saab ütelda. Kui me võtame mingi mõistlikum ma mõistlikus mahus raamatu, näiteks mingi 300 lehekülge raamatu, kus ei ole väga palju värvilist pilti ja väga palju kalleid lehekülgi ja, ja trükime ta ära siis mingisuguses 1000. või 1500. eksemplaris, siis selle raamatu trükkimise hind on umbes kaks eurot. Noh, toimetaja kujundaja tasud on väga tagasihoidlikud. Pood võtab endale umbes 35 protsenti, riik võtab endale üheksa protsenti, nii et kui me võtame raamatu kaanehinna mingisugune ütleme, et 20 eurot on poes raamat, siis pood ja riik võtavad sealt mingisugune üheksa eurot ära. Trükikojal läheb veel kaks eurot, jääb järgi üheksa eurot ja see üheksa eurot peaks jagunema nüüd autori ja kirjastuse vahel. Et et selline see loogika on, kuhu, kuhu see kirjastuse eurod lähevad, ma ei oska väga täpselt ütelda, sest mina ei ole sellise kirjastuse raamatupidamist näinud. Aga noh võrreldes ütleme trüki või sellise oma kuluga või omahinnaga tundub see raamatu ja end tõesti kohutavalt kallis olevat, et kui sa trükitada kahe euroga, müüd 20 euroga, et kõik muud vahepealsed kulud on seal sees, mis ma, mis ma arvan ja mis ma olen mõelnud omakeskis raamatupoes ringi käies on see, et tänu sellele kõrgele hinnale või selle kõrge hinna tõttu on meil siiski olemas väga hea valik raamatuid nii väikse inim inimeste arvu kohta või nii väikse elanike arvu kohta. Et kirjastused julgevad välja anda raamatuid, milles nad ei ole, mille müügiedus nad ei ole surmkindlad. Et ma arvan, et kui kui kuidagi mingite trikkidega ma ei tea, küll millistega, siis suruda seda kaanehinda alla, siis tegelikult vähendaks meie poes valikut, et siis hakatakse trükkima rohkem kindla peale jätma kirjastamata asju, mis vähegi kahtlased tunduvad. Kirjastusäri veel üks eripära mingite muude äridega on ilmselt see, et jube raske on prognoosida raamatu edu või ebaedu või, või tiraaži või trikki haarama. Et ka väga kogenud inimesed tihtipeale eksivad seal müstiline, millest sõltub see, kas raamat läheb või ei lähe, et keegi ei oska seda väga täpselt ütelda ja kui palju ta siis läheb, kas ta läheb 1000 2000 või või lähete 10000. Mõne asja puhul saab seda muidugi ütelda selgemalt ja lihtsamalt, kas autori nimest või mingist teemast tulenevalt, aga aga enamasti on ka see raskelt prognoositav, et ma arvan, et selle hinna taga on siiski see, et antakse väga erinevaid asju välja, et meie raamatupood on siiski suhteliselt rikkalik, sellega makstakse kinni need kahjumid, mis, mis tekivad sellest, et et kirjastatakse asju, milles, mis tunduvad võib-olla juba kirjastamise hetkel sellised, et ega sealt väga suurt ja head nahka ei tule. Ärilises mõttes aga võib-olla kultuurilises mõttes oluline. Kui nüüd üldiselt rääkida korraks paberraamatust e-raamatus, siis mina olen eluaeg paberraamatuid lugenud, aga viimased ma ei tea, siis kaks või kolm aastat mäletan, kaua mul see Amazoni e-luger on olnud, et ma olen lugenud ka nimetamisväärsel hulgal e-raamatuid ja nad tegelikult mina julgeks küll öelda, et nii kaua, kui vähegi paberraamatutel on lugejaid ja ma arvan, et seda on aastakümneteks, tegelikult peaks, juhul kui riik üldse toetab Eestis eestikeelse kirjanduse väljaandmist, peaks Eestis riik toetama ka paberraamatute väljaandmist, et selles osas ma kindlasti olen ministriga eri meelt. Ja ma võin ka põhjendada, miks e-raamat on tegelikult oma olemuselt selline hingetu instrument. Ta on hädalahendus raamatu lugemiseks. Ta ei kanna seda raamatule raamatule omast sümboli väärtust ja, ja ta tegelikult nende e-raamatutest ei ole võimalik moodustada ka raamatukogu sellisel viisil, nagu enamus inimesi seda praegu mõistame ilmselt ka tulevikus mõistab, et mul võib öelda, on kodus kaks raamatukogu, üks on siis paberraamatutest koosnev raamatukogu, mis on mul siis riiulites ja häbi tunnistada vedeleb kohati ka kuskil põrandal, kuna riiulites kohta ei ole. Ja teine on siis e-raamatukogu, mis on minu lugelis, kuhu kuuldavasti mahub 3000 raamatut, praegu on mul seal võib olla mingi sadakond, eks. Ja. Ausalt öeldes kui ma kõnnin oma kodus ja vaatan oma raamaturiiuleid, siis mul ikka tekib tahtmine võtta mõni raamat kätte ka ka selline raamat, mida ma olen võib-olla varem mitu korda lugenud ja sealt midagi lugeda. See e-luger seisab mul siis kapi peal või laua peal ja ausalt öeldes ma loen sealt asju ainult siis, kui mul on hädasti vaja sealt midagi lugeda, et mul ei ole mingil teisel kujul seda raamatut kättesaadav on olemas ja sama sama lugu on ka kindlasti raamatukauplustes, et eelmine nädal olin Ameerika Ühendriikides ja käisin mitmes raamatupoest, sealhulgas ka ühes sellises suures raamatukaupluste keti suur raamatukaupluste keti ühes poes nagu Paanson, Nuubel, baas Nuubele on selles mõttes tõesti hiiglaslik hiiglaslik raamatu raamatuäri. Nendel on ka oma e-raamatu lugemine, imenukk ja see nukk on seal niimoodi positsioneeritud poes, kus nad peauksest sisse ükskõik millisesse poodi lähed, sa esimese asjana põrkud vastusena nuki nagu letti ja kõik inimesed niimoodi lähevad siis taga on sajad tuhanded paberraamatud ja, ja ma arvan, et kui seda paberraamatut seal taga ei oleks, siis ega seal Paalse nõudeid üles ka mitte midagi nagu teha, sellepärast et see oleks nagu äriilma näota ja ilma sisuta, et sisuliselt võiks kõik need poed kinni panna ja ma arvan, et ta paberraamatutest loobumisega kaotaks ka praktiliselt kogu oma äri, et seda äri ei ole võimalik niimoodi interneti lähi lähiaastakümnetel puhtalt ümber kantida, kuna hetkel, kui raamatud inimeste nii-öelda nägemisulatusest kaovad, kaob ka see, kaob ka see nagu äri ära, aga noh, seda muidugi karta ei ole, sellepärast et inimesed endiselt loevad raamatuid ka sealsamas Ameerika Ühendriikides, kus ma kujutan ette, et e-raamatut turg on kõige kaugemale arenenud, siis näiteks kell üheksa õhtul poodi minnes, siis seal oli arvukalt arvukalt kümneid, kui mitte sadu inimesi, kes istusid ja uurisid, seisid riiulite vahel juulis neid paberraamatuid ja ma arvan, et huvi paberraamatute vastu on, on, on väga püsiv. No võib-olla peaks midagi raamatukoguhoidjatele ka ütlema, vaatsed Nad läksid kohe väga ärevile, sest sest eriti maaraamatukoguhoidjat, kes kes olid väga mures, et lõik enam ei toeta, kohe-kohe hakkavad hirmsat digiraamatu pealetungi, ma ütleksin, vastu pidin raamatukogusid. Peaksid toetama tegelikult kohalikud omavalitsused ja seda nad ka teevad ja oli ka hetk, kuni mõni aasta tagasi, millal tegelikult liikmed teevad ka praegu söövad ka praegu seda et kogu raha raamatukogudele ja ma tahan öelda ei tule ainult riigiga. Et minister on küll kindlat kõneviisi kasutanud ja rõhutanud, et kindlasti juhtub nii, et, et paberraamatuid enam riik ei toeta, et ma, ma olen pigem kindel vastupidise, et Eesti riik toetab neid, paberraamatuid toetab ka siis, kui ministriks on Rein Lang ja, ja midagi sellist ei juhtu, et see on praegu selline asjatu paanika, mis on tekkinud ministri ühest täiesti toorest ja läbimõtlemata väljaütlemisest ja mis on täpselt sama rumal ja elukauge tõest kui see, et minister arvas, et Eestis on digiraamatute turuosa 20 protsenti, et tegelikult on see 0,1 0,3, võib olla 0,5, isegi. Ma ise võin mitmekordselt eksida, sest eks see mõõtmine ole nagu ta on aga kindlasti alla ühe protsendi. Olukorrast õigeks. Rääkisime asjast, millega suhtelises meil mõlemil on suhteliselt nagu kirglikud seisukohad, milleks on raamatud ja järgmiseks ma kardan, et me räägime asjast, mille suhtes meil kummalgi eriti kirikliku seisukohta ei ole, aga kuna tegemist on olulise tähtsa asjaga, sülitame kuidagi nagu üritame kuidagi nagu rääkida, et. Ma isegi ei tea, kuidas need, kuskohast alustada, kuidas nimetada, sest et see nimi, mis sellele sellele fenomenile või sellele tegevusele on pandud, see mulle isiklikult ei meeldi. Jutt käib siis rahvakogust rahvakogu-nimelisest veebikeskkonnast, kus kogutakse inimeste arvamusi ja ettepanekuid Eesti poliitilise süsteemi poliitilist süsteemi puudutavate seaduste parandamiseks, täiendamiseks ja muutmiseks. Ja nüüd nädal aega on olnud need ettepanekud inimestel võimalus teha vist kuskil mingi 500 ettepaneku raames on, selle raames on sinna laekunud. Ma ise ei ole seal leheküljel väga palju käinud. Reedel ühe tuttava poliitiku pealekäimisel läksin vaatama. Pean tunnistama, et see oli täpselt selline, nagu ma ootasin, ehk siis seal oli tõepoolest asjalik ettepanekuid. Aga seal oli ka ettepanekuid, ala selliseid, mida me oleme aastaid saanud siin kas mõne raadio sissehelistamistunnist kuulda või mõne veebiväljaande kommentaaridest lugeda või siis halvemal juhul mõnes pulma või peielauas kaks viina ära joonud, vanema sugulase käest kuulda. Noh kõigepealt muidugi meenub selline portaal, nagu täna otsustan mina Tommy nime all tuntud saanud, tahan üks asi, mis tekitati vist oma tosin aastat tagasi, kui ma õieti mäletan. Ka umbes sellistel kaalutlustel, et võtame rahva häält kuulda, vaatame, äkki on inimestel suurepäraseid ettepanekuid? Neid tehtigi algul rohkem, mida aeg edasi, seda vähem. Põhimõtteliselt pidid ministeeriumid siis nende ettepanekutega kuidagi arvestama, nendega midagi tegema, neile kuidagi reageerima. Vaikselt vajus ära, kuna tegelikult ei jõudnud sealt ükski asi mitte kuhugi. Ametnikud leidsid piisavalt võimalusi. Viisakalt vastata, et mingi haige puu taha oma ettepanekutega. Ja noh, väga väga mulle meenutab see rahvakogu idee, seda üks või paar kvalitatiivset erinevust siiski on. Üks asi on see, et see toimub presidendi egiidi all ja põhimõtteliselt saaks siis presidendi kaudu või, või mingisuguse muu kõhke instantsi kaudu esitada seadus eelnõusid ka riigikogule. Ja riigikogu ka peab siis kuidagi neile reageerima, aga eks ole riigikogu enda asi, kuidas ta reageerib. Keegi ei saa ju rahvaesindus ookeanilt ära võtta, õigust ütelda, et me seda asja ei menetle või arvame menetlusest välja või muudame seda oluliselt või või mis iganes. Aga teine asi on see, et tegelikult rahvakogu töös lööb erinevalt Tommist kaasa ka palju inimesi, kellel on seadusloome kogu kogemus ja kes tunnevad seda tööd, et see kindlasti muudab seda rahvakogu asjalikumaks. Jaa, jaa. Tulemust paremaks, et kui ma vaatan seal Liia Hänni, näiteks endine reformiminister, kunagine reformiminister väga innukalt kaasalöömist, siis ma tean, et ta oskab seda asja ja, ja, ja, ja, ja tunneb seda tööd, mis ta teeb. Aga põhimõtteliselt ma arvan, et et me ei peaks riigielus seda tööd teed minema, et et inimesed, kelle elukutse on hoopis muu, hakkavad tegema seadusi, et eks see ole nagu mingi muu või mistahes asja tegemisega, et võib ju proovida ise autot ehitada, aga ega ta ei tule ikka nii hästi välja, kui kui tehasest asjatundjate poolt tehtud auto. See on muidugi üks üks teine teine vaidlus, et ma päris nõus sellega ei ole, et kui ma mõtlen selle peale, et kuidas Eestis 90.-te aastate alguses seaduse tehti, siis seaduse tegemisega kogemusi, inimesi oli seal äärmiselt vähe. Aga noh, see selleks Et see aga nad siiski töötasid selle, nad, nad, nad nägid kohutavalt palju vaeva ja nad töötasid selle kallal hommikust õhtuni oma põhilise päevatööna ikkagi, et selge see, et nad olid sellele tööle tulles amatöörid ja, ja ei olnud kursis nende asjadega, aga, aga kui nad juba tulid, siis nad tegelesid ainult sellega, et see kõik need trummid on ikkagi üles ehitatud selle peale, et ma tulen õhtul töölt koju, mul tuleb mingi mõte ma kuskile tippinsele ja saadan ära ja ongi kogu lugu, et ma ei ole ikkagi sellele pühendunud. Kui ma nüüd niimoodi üldistatult üritaks sõnastada, mis on head ja mis halba, selle rahvakogu asja, kas hea on see, et on inimestel üks selline väga kõrgesse positsiooni tõstetud koht, kus on võimalik avaldada arvamust ja teha ettepanekuid poliitika osas, et poliitika on Eestis kahtlemata selline keskpõrandategevus ja, ja väga paljud inimesed on sellega kursis ja tunnevad selle vastu huvi. Noh, selles mõttes on hea, et on selline kõrgelt institutsionaliseerinud või kõrgelt-kõrgelt positsioneeritavad koht, kus neid arvamusi saab kõlada lasta, teisest küljest see nimi iseenesest rahvakogu, et siin ma ei saa küll kuidagi jätta ütlemata, et tundub, olevat teadlik vastandus riigikogule mis minu meelest on halb, sellepärast et et riigikogu ongi see kogu, mis on rahva poolt valitud ja sellele kuidagi rahvast vastandama hakata, et see viib minu mõtted küll vähemasti mul hoopis kuhugi mujale ja jätab mulje, et me oleme kuskil hoopis teises ühiskonnas teises ajastus ja teises riigis. Ja siin see loogika on tegelikult ju selles, et osa inimesi seal riigikogus ei ole päriselt rahva poolt valitud, vaid on parteinimekirjade alusel sinna saama, kuidas see siis nüüd ikkagi on, et mingi osa. No see seal ei ole mingit loogikat, aga, aga, aga okei, isegi kui me seda oletame, siis siiski minu meelest see vastandus on pigem nagu vastuproduktiivne kõigele, sellele, mis, nagu selle nii-öelda rahvakogu ülesandena on nagu näidatud või nähtud. Ja, ja teiseks mis natuke tuleneb ka sellest või on seotud sellega, on minu meelest häda selles, et et see on jälle mingisugune paralleelne teise nimega justkui, nagu kunstlikult loodud institutsioon või võimalus, selle asemel, et inimesed reaalselt tegeleksid poliitikaga põhiseaduslikus vormis seal, kus selleks nagu koht on, et minu jaoks on minu jaoks oleks palju sümpaatsem kui need inimesed, need ettepanekud, mis nad siia kirjutavad, oleksid esitanud nendele inimestele, keda nad viimastel riigikogu valimistel on valinud. Et ma ei ole päris kindel, et kõik 101 riigikogu liiget või tuhanded erakondade liikmed käivad kõiki neid sadu ettepanekuid siit lugemas ja ausalt öeldes ega ega ega ma ei usu, et neid ka selleks väga selleks sundima peaks. Samas näiteks kui needsamad ettepanekud oleks laekunud kirja või emaili või telefonikõne teel riigikogu liikmetele, siis ma arvan, et see omaks nagu palju selgemat ja, ja, ja mõjuvamate kaalu Eesti poliitika kujundamisel. See asi kahjuks meenutab liiga palju mingit sellist auru väljalaskmise kohta, selle asemel et olla koht, kus siis reaalselt Eesti elu kuidagi paremaks. Tehakse noh, võib-olla peaks ka meenutama, millest see rahvakogu üldse alguse sai. See sai alguse Reformierakonna rahastamisskandaalist, millele siis reageeriti ühe harta vormis ja, ja millele ja sellele hartale omakorda siis president reageeris sel viisil, et kutsus kokku oma jääkeldri koosolekud ja, ja sealt edasi kerkisid rahvakogu idee. Et tulles alguse juurde tagasi, et kui sa räägid, Anvar, et riigikogu liige või erakonnad peaksid või seal seal on see õige koht, siis tegelikult ju see küsimus, mis selle rahastamisskandaali käigus kerkis, on siiamaani vastamata. Kes rahastab Reformierakonda ja mida, mida sellele rahastajad on lubatud? Me ei tea siiamaani seda. Ja kujuta ette, et nüüd peaks inimene mingisuguseid ettepanekuid esitama inimestele, kelle lubadusi ega taustagi ta ei tea. Me ei tea, mida, mida tegelikult kellelegi on lubatud või mis huvides üldse tegutsetakse, et kuni see on, on minu meelest lahendamata, ei ole ka nagu mõtet, ega ega põhjust kedagi sealt usaldada. See on võib-olla ka selle rahvakogu selline vastandumise üks loogikaid või aluseid. Ma olen sinuga nõus, et on hästi tobe, kui rahvas valib ühe kogu ja siis hakkab teises kogus arutama mingisuguseid seaduseelnõusid. Aga kui sinna kogusse valitud inimesed võtavad ebaseaduslikult kuskilt raha vastu ja ütle, kelle käest nad on võtnud ja mida nad selle raha eest on lubanud sellele raha andjale siis see selge, et tekib umbusalduse, minu meelest peaks selle umbusalduse küsimuse ära lahendama, siis me saaksime nagu ka ühekoguga edasi minna. Õiguskantsler Indrek Teder on sel nädalal pöördunud riigikohtu poole selleks, et saada riigikohtu hinnang 2006.-st aastast ravimiseaduses sätestatud apteekrite asutamispiirangutele. Õiguskantsler leiab siis, et need apteekide asutamispiirangud on põhiseadusega vastuolus ja ja, ja tegelikult ei ole saanud esimene kord, kui kas õiguskantsler või riigikogu või valitsus nende asutamispiirangutega tegeleb, et asutamispiirangud seisnevad siis selles, et just peamiselt maapiirkondades, aga ka linnas on teatavad sellised. Geograafilised ja, ja demograafilised piirangud selle kohta, kui kaugele üks apteek teisest asuda võib või kui mitmeelaniku kohta apteek uut apteeki, kuhu kasutada saab, kui ma nüüd õigesti õigesti ütlesin, et siin neid asju on väga palju juba räägitud ka, et ja õiguskantsler leiab siis, et et need apteekide asutamise piirangud ei toimi eesmärgipäraselt kahjustavad tarbija huve kahjustavat konkurentsi ja takistavad rahva tervise edendamist. Mis siis on oma olemuselt kase vastuolu põhiseadusele, et nende asutamispiirangute pooldajad on kirjeldanud siin nende asutamispiirangute eesmärgina maa-apteekide säilimise säilimist, aga noh jällegi siin ta nõustub õiguskantsleriga ja fakt on see, et ega tegelikult tänu nendele piirangutele maa-apteekide arv ei ole kasvanud, vastupidi, ta on. Vähenenud, ja ka mingisugust paremat või kuidas öelda võrdsemad õiglasemat jaotust üle riigi või ravimite paremat kättesaadavust veel asutamispiirangud samuti kaasa toonud, mis on, mis on nüüd tegelikult veel olulisem, et mitte jääda nii abstraktseks, vaid olla nagu konkreetsem, millest peaks rääkima, on see, et milline see Eesti ravimiturg üldse on, et see, see on nagu selline millegipärast vähepopulaarne teema olnud, et alati, kui läheb selle asutamispiirangute teemaliseks vaidluseks, siis tuleb välja üks või teine liidu nimeline organisatsioon, et kas ta on siis Apteekide Liit, Apteekrite Liit ja neid on vist vist vist on veel. Aga tegelikud turukontrollijad ehk siis hulgi- ja jaemüügiga mõlemaga tegelevad. Ravimifirmad Tamra ja Magnum Grupp nemad tegelikult avalikkuses sõna võtta ei eelista kuna otseselt nende huvides need praegused asutamispiirangud väga selgelt ka on ja nende asutamispiirangute kaotamine kindlasti muudaks seda konkurentsisituatsiooni. Eesti turul. Nagu õiguskantsler, nii ka mina ei ole kindel, et, et need asutamispiirangud sellisel kujul ja sellised piirangud just nagu nad on kehtestatud oma kuus-seitse aastat tagasi, et need on head piirangud. Aga veel rohkem kahtlen ma selles, et kui lasta terve apteegiturg vabaks nagu paljud soovivad, et siis me saaksime sellise teenuse, kus tarbijate huvid oleks maru hästi kaitstud. Ma ei usu, et siis tekib maapiirkondadesse või nendesse piirkondadesse, kuhu tahetakse apteeke juurde tekitada või kus inimestel on raske rohtu kätte saada, et siis sinna tekib hirmsasti apteek. Ärilistel kaalutlustel. Keegi sinna neid apteeke tegema ei hakka, et pigem neid kaob ära sealt. Ja ma arvan, et, et ravimite kättesaadavus apteegist, kui nüüd jätta jälle digimüük kõrvale või e-müük kõrvale või mingisugune neti teel müük, mis ma ravimite puhul pean väga kahtlaseks üldse ilma Konkreetse soovituseta, konkreetse inimeseta, apteekrite suhtlemiseta müüki, et siis siis ma arvan, et juhtub see, mis meie maapiirkondades muudegi turujõudude kätte jäetud asjadega on juhtunud, et neid lihtsalt ühes kohas ei ole, et Koht kaob ära, postkontor, kaabara, pank kaob mingisugune muu asi ära. Aga ütleme, postkontoriapteegi erinevus on ikkagi see et ilma postkontorite inimene saab ära elada, on ebamugav. Ja, ja, ja võib tekitada pahameelt mis iganes, aga ära ei sure. Aga kui sul arstirohud jäävad kätte saamata ja sa pead võib-olla, et kiirabi poole selleks pöörduma, et, et arstirohtu saada, et siis see kindlasti on palju ohtlikum olukord, nii et minu meelest kaalul on, on, on päris palju. Võib-olla tasuks vaadata üle lahe Soome, kuidas seal on need asjad tehtud ja seal on väga rangelt, kogu see apteekri majandus on, on riigikontrolli all kõigi ravimiameti kontrolli all kus on. Riik sisuliselt ära jagatud piirkondadeks igas piirkonnas on siis üks apteek või mingi haruapteek. Ja. Omanikud nendele apteekidel on ainult magistrikraadiga rohuteadlased. Et põhimõte on samasugune nagu advokaadibüroodel neid juhivad advokaadid, mitte mitte ei ole nii, et suvalised ärimehed ajavad asja. Ma usun, et see teeks võib-olla, et. Rohud kallimaks, aga seest on teenus kvaliteetsem, samas ütleme, et Soomes on ka hinnad, ravimite hinnad on rohkem riigikontrolli all, ka meie me meil on. Et see, seda süsteemi, ma arvan, Eestis on väga raske praeguses olukorras rakendada, sest me oleme nagu hambapasta juba tuubist välja lasknud. Meil on suured apteegiketid. Meil on tähtsad ärimehed, kes, kes seda äri ajavad ja me oleme rohkem muutnud selle apteekinduse äriks, kui selleks, et inimesed rohtu saaksid, et et igatepidi on olukord halb. Jaa, jaa. Ma ei, ma ei kujuta ette, mida riigikohus otsustab, et kui ta otsustab praegune asjad vabaks lasta, et, et siis siis võib tulemus olla olla veel halvem, kui ta praegu on, ehkki ma arvan, et ka need piirangut sel viisil ei ole, ei ole väga head piirangud, et need ikkagi lukustasid mingisuguse hetkeseisu, mis aastal 2006 oli ja panid selle turu sellises olukorras kinni, ilma et teda oleks riigi poolt nagu mõistlikult vaadatud, reguleeritud tol hetkel. No ma ei tea, ma olen pikka aega nagu olnud, vaadanud neid asutamispiirangute ja ka ravimite Nende kauplustesse lubamise vaidlusi ja ei ole suutnud nagu seisukohta võtta, aga nüüd neid viimaseid analüüse ja õiguskantsler argumente vaadates tundub mulle siiski pigem, et õiguskantsleril ja riigikontrollil ja mitmetel poliitikutele, kes nende asutamispiirangute vastu on neil tegelikult pigem pigem kipub õigus olema. Et see apteekide arv Maal ju tegelikult on jätkuvalt 2006.-st aastast nagu vähenenud ja neid väikseid apteeke jätkuvalt kinni pandud, sellepärast et kui sul ikkagi ei ole piisavad ostjate arvu mingis piirkonnas, siis sul võib olla küll kuitahes tore asutamis nii-öelda või noh, ütleme niimoodi turueelis mingisuguse administratiivse soodustuse näol. Aga kui sul ikkagi seal piirkonnas nagu raha ei tule apteeki sisse, sa varem või hiljem paned apteegi kinni mis oleks minu meelest kus asutamispiirangute kaotamisega mõistlik oleks see, et anda võimalus teatavaid üldlevinud käsimüügiravimeid müüa ka kauplustes. Selles ei ole mitte midagi nii hirmsat, nagu siin kirjeldada püütakse. Ega praegu need apteegid suuremad apteegid ei erine kauplustest sellisel olulisel määral, nagu seda siin emotsionaalse arutelu käigus kirjeldada püütakse, et kui ma lähen ikkagi apteeki ostma valuvaigistit, köharohtu plaastrid ja, ja ma ei tea. Plakat sa saad poest, jah, aga no mingeid selliseid lihtsamaid asju siis ükski apteeker minuga sõnakestki rohkem ei suhtle, kui on see, et ütle mulle tere, mis see asi maksab ja anna mulle raha tagasi või, või teostab minu kaardimakse, keegi ei hakka mulle rääkima, et kuule, et vaatad, see valuvaigisti, mis sa nüüd ostad, et oleks parem valuvaigisti, aga see kõik kõike täpselt sellisel automaatsel moel, nagu ta käis ka poekassas. Et mina küll aru ei saa, et miks neid samu ravimeid ei võiks poes müüa, seda enam, et neid apteeke maal nagu vähem on, et siis öeldakse, et apteekide läheb tulu veelgi vähemaks. Noh seda, seda, seda võiks nagu natukene mõelda ja, ja võib-olla leidub mingeid muid administratiivseid meetmeid, kuidas seda apteekide kohale romaan nagu tagada, et kas või kas või mingite toetustega või ma ei tea mingite muude selliste asjadega, aga see tundub jälle väga selline libe ja teatud. Ma arvan ka, et see, mis juhtuks, kui panna poodi müügile, ma ei tea. Lihtsamad rohukesed, vaevalt et need inimesed ennast ära mürgitaksid, küllap üks või kaks juhtumit leiaksime Eesti pealt ka sellise ei hakka praegu, ma arvan, aga, aga mitte see minu meelest ei ole ka suurem hirm ongi see, et, et siis on apteekide tulu veel väiksem ja siis kaob apteek ära ka sealt, kust ta muidu võib-olla püsti püsiks, aga, aga poest sa enam ei saa seda ravimit, mida ainult retseptiga välja antakse ja kuhu siis inimene seda retseptiga ravimit ostma läheb. Et vaeva. Kuidas retseptiravimiga nagu kas, kas retseptiravimiga oleks täiesti välistatud see digiretsept on meil ju tegelikult olemas süsteem, vaatamata kogu sellele kisale, mis siin aeg-ajalt on, tegelikult toimib päris ilusti, et korsten inimesele retsepti välja kirjutanud, kas siis võiks olla inimesele sedasama digiretseptiga võimalus ka seda retseptiravimit nii-öelda e-poest posti teel saada, selleks ei tohiks mitte midagi keerulist olla, see peaks olema tegelikult lihtne ka isegi sellisel juhul, kui seal inimesed endale internetiühendust üldse ei ole. Mis, mis on see minu argument, mida kohe vastatakse, et täiesti tavaliste igapäevaselt kättesaadavate tavapostivahenditega oleks võimalik seda kõike korraldada? No kui sa kujutad ette, et postkontorit ei ole, et ikka käib ikka kirju, tuuakse, pakke tuuakse, võib-olla tuuakse, ma, ma ei ole kursis, aga, aga inimene ei saa ju ära surra sellepärast, et tal arvutit ei ole. Ma muidugi kardan nendes kohtades, kus ei ole apteeki, seal ütleme nendes kohtades, kus ei ole postkontoreid, seal pole apteeki ka juba ammu olnud. Et ma arvan, et riik peaks tegema midagi muud, et riigil on olemas perearstid Muide, igal pool ei ole, et võiks vist Eestis juba üle üle enam kui kümnendik, kus kohalikes omavalitsustes minu meelest ei ole isegi perearste, aga, aga võiks olla, et põhimõtteliselt ma arvan, et apteegivõrgustik võiks kattuda perearstivõrgustikuga ja, ja, ja riik peaks tegema kas omapoolseid toetusi või, või mis iganes süsteemi, et et need apteegid seal siis oleks. Võib-olla oleks mõistlik teha seda, et mingitelt suhtelt kettidelt mingite maksudega mingites? Ma räägin nüüd hästi üldiselt, sest ei ole mul mingisugust lauasahtlis kuskilt täpselt välja töötatud plaani võtta raha apteegiärist selle heaks või selle toetuseks, et ka maal oleks apteek olemas. Et seal saaks apteeki pidada. Võib-olla peaks olema mingisuguses piirkonnas mingi juurdehindlus või mis iganes asi mingi max. Aga, aga see oleks riigi asi ja huvi tekitada selline süsteem, et, et Eesti oleks kaetud mingisuguse apteegivõrgustikuga. Nii nagu ta on kaetud ka mingi perearstivõrgustikuga, sest perearst on seal, kus on, on teatud hulk inimesi, perearstil on oma oma patsientide nimekiri ja need patsiendid tahavad saada ka rohtu ja ravimit, et see on minu meelest väga loogiline need kokku panna. Ja ja tehagi see võrgustik ja mingist rahast seda finantseerida võib-olla finantseerida seda siis sellest samast ravimi müügirahast ja sellest samast kasumist, mida need ketid teenivad linnades, kus saab müüa Mäksa suuremale hulgale suuremale hulgale rahvale seda, seda ravimit, ilma et peaks kuskil metsataludest ootama millal tädikene ostma tuleb. Lõpetuseks räägime ühest intellektuaalselt huvitavast ideest, nimelt põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder saatis Sel nädalal oli siis juba varem, tegelikult sel nädalal sai teatavaks regionaalministrile oma erakonnakaaslasele kirja, kus tegi ettepaneku kolida kokku. Oli vist 13 riigiasutust, mis praegu Tallinnas asuvad kuskile teistesse Eesti linnadesse. Näiteks millegipärast minister Seedirile tundus, et aktsiaselts Eesti loto, mis ei ole oma olemuselt riigiasutus, vaid eraõiguslik ettevõte, mille kõik aktsiad kuuluvad riigile peaks asuma Rakveres. Riigimetsa majandamise keskus Viljandis tervise arengu instituut tartus. Sihtasutus Eesti erametsakeskus Pärnus Keskkonnainvesteeringute keskus Türil ja integratsiooni ja migratsiooni sihtasutus Meie inimesed, see on siis see vist, kes neid suurepäraseid filme tegi, see võiks asuda jõhvis. No reformierakonnal päris kauge käia siin. Võib-olla see oligi see ettepaneku mõte, et päikeseline kius koalitsioonipartnerite vahel, aga aga, aga võib-olla üritaks sellise iroonia ja, ja, ja, ja muu sellise kõrvale jätta, et mõelda, et ega seal ideed iseenesest see pole esmakordne, esmakordne esimene kord, kus Eesti teed on avalikult esitatud, et mõned riigiasutused võiksid paikneda Tallinnast väljapool ja ja kui me järgi mõtleme, siis ju tegelikult see on vist üle kümneri. Arst saab 15 aastat tagasi, kui haridusministeerium, haridusminister Tõnis Lukas, Helir-Valdor Seederi erakonnakaaslane viis haridusministeeriumi Tallinnast Tartusse ja seal see siiamaani ka püsib, ainult ainsa ainsa ministeeriumile ja ainsa suurema riigiasutusena tegelikult. Ja minu arust pole häda midagi. Et noh, ma olen ise ka mitu korda mõelnud selle peale, et kui, kui meil on selliseid Riigiasutusi, mille tegevuse iseloom otseselt ei näe ette Tallinnas asumist ja ja on pädevaid inimesi kuskil mujal Eestis, et miks, miks see mõni riigiasutus ei võiks tõesti kuskil mujal pole Tallinna asuda, et lõppkokkuvõttes Eesti on selline 250 korda 250 kilomeetrit ühest servast teise, et ma saan aru, et kohe öeldakse, et palju tuleb reisimist ja aga meil on nagu e-riik, eks ju, võimalik. Telekonverentse korraldada täiesti tasuta Skype'i teel on võimalik digiallkirju anda, email töötab, on kõikvõimalikud digitaalset dokumendihaldussüsteemid olemas, et asustus, ma pigem ütleks, et räägime sellest mõttest, et see võib-olla ei olegi nii halb mõte iseenesest, et kas nüüd needsamad asutused peaksid tõesti sinna minema, kuhu siin see ettepanek nagu tehti, et see on iseasi ja ma kujutan ette, et see on see kõige suurem probleem, kuhu tahan, et selle ettepaneku elluviimine ühel hetkel võiks jääda. Aga, aga, aga tõesti, et, et miks ei võiks olla näiteks Kuressaares või, või pärnus või Narvas, noh, seesama sisekaitseakadeemia oli siin eelmisel aastal teema üleval, et miks, miks, miks, miks, miks selliseid asutusi võiks sellistes kohtades olnud, aga ma küsiksin, testisin, miks nad ei võiks Tallinnas olla? Sellepärast, et Tallinnas on kõike niigi päris palju ja ma arvan, et nii mõnelegi linnale ja mõnelegi piirkonnale Eestis tegelikult tuleks kasuks, kui seal oleks ka mõningaid muid asju peale Maxima jaa, jaa. Heal juhul Selveri ja kohaliku linnavalitsuse. Noh, eks tegelikult tähendab see nende asutuste kulutuste suurendamist ikkagi kuna kõik on koos Tallinnas. Ja, ja pealinna mõte selles ongi, et seal on riigi tähtsamad asutused koos, aga see on peaaegu näiteks Soomes ei ole kõik asjad Helsingis koos. Ma ei teadnudki ütelda, et Eestis peaks ka kõik asjad koos olema ja ka Eestis ka ei ole riigikogus ja haridusministeeriumid. Aga kui sa vaatad kasvõi seda haridusministeeriumit, siis haridusministeeriumi endised hooned on kõik haridusministeeriumi kasutuses Tallinnas edasi ja nad töötavad, seal on inimesed ja seda köetakse, valgustatakse, nii et ma arvan, et ka nendel nii-öelda välja viidavatel asutustel tekiks ikkagi see Tallinna esinduse kulu juurde ja eks transpordikulud ka Tänaseks lõpetame Anvar Samost ja Kalle Muuli nädala pärast raadioeetris taas. Olukorras õigeks?