Siin oleme jätkavama teise saatetunni ka ja nii nagu meil on juba viimastel nädalatel silm traditsiooniks saanud, võõrustame me Eesti laulu poolfinaliste. Täna on meil külas ansambel Winny Puhh. Tere, Indrek või korraldajaonu või kuidas sulle peab ütlema, nüüd? Tere ja nüüd võib-olla öelda veel lisaks diktor-i, mis on mu uus uus Alijas, diktar i diktorii. Tervist diktor-i, mis selle, mis selle nimega siis on, need, kus sa oled. Kuidagi tundus, et need vanad nimed, mis meil on olnud siin juba aastaid kasutusel, on natukene hakanud ennast ikkagi ära. Või noh, ära on kulunud, küsitakse mingites mälumängudes inimeste käest, et kas te teate, mis ansamblis sellised nimed on. Kuidagi tekkis selline mainstream, ei tunne ja mõtlesime, et aeg on uuesti andmeground ja maa alla ronida, siis panime peaaegu kõigele uued nimed. Siloigile uue nime teavitud väljana läbi käima need asjad, eks ole, olgem ausad, et Laura, on sul need seal vana nimekiri olemas, kus need nimed olid. Mul neid mul on nagu päris inimeste nimed, aga mul neid esineja nimesid vanu ei ole, et indrek võib-olla sa siis. Vanumadel peas tõusin, ma ei mäleta ise ka. Nii andeka ja no need on muidugi meiel meie ansambli sellisel fännilehel Facebookis on need olemas. Winny Puhh ja sealt võtate info siis peaks seal hakkama esimesest kolme päevaga. Sest ma pean tunnistama, et ülejäänud kolme ma nii täpselt ei mäleta. Kus see info puhtulinud aad, diktor i, sa oled siis sina, doktor O. Droon siis vana nimega olev põhja konn ehk meie üks trummarit Jürna maherokkar, Jürna maherokkar on siis endise nimega õrnas farmer, kes on siis meie kitarrist ja ja režissöör, ansambli ametlik režissöör ka sisanud traktor. Traktor-i on siis vana nimega koera olu, kes siis nüüd on sellisest ütleme, valvuri rollist natuke edasi liikunud ja töötab nüüdsest traktoristile. Professor s professor-s on siis endise nimega kartauto ansambli kitarrist, produtsent, et ja helilooja. Ja siis on paks või siis p. X. Ja tema on siis väike paks ehk meie, meie trummar ka meil on teadupärast kaks trummarit. Tuleb tunnistada, et need uued nimed on mõnevõrra soliitsevad. Eks ansamblil on ka juba vanust omajagu mitte, küll siis ei täitu meil sellel aastal 20 aastat, nagu eile ekslikult. Teie kolleegid ETV-s ütlesid vaid ikkagi kõigest 19, nii et 20 aastat alles järgmisel aastal, aga natukene juba on siin seda vanust ka, nii et nüüd võib ikkagi soliidsema nimega olla küll. Peagi väljute teisme-east. No enam-vähem, võib-olla juba olemegi väljas, et juba ütleme ametlikult ansambel sigarette võib osta alkoholi ka kasiinosse veel ei lasta. 19 aastat tegutsetud, usun, et jutulugusid jätkub selleks tunniks kindlasti võib-olla noh, meie kuulata sees on siiski ka inimesi, kes ei tea, mis ansamblist me räägime või ei ole seal ansamblis saundiga tuttav, et paneks siis kohe võib-olla alguseks kohe peale selle loomis osuta tuss väga edukaks, millal see Indrek, see lugu tuli ja ütleme niimoodi, et läbimurdelooks ta ikkagi sai? No see oli 2005 aastal jätku sedasama lugu valiti siis Raadio kahe toimetuse poolt. Ma saan aru niimoodi siis aasta demox ja saime ka vastavalt auhinnatud Koit Raudsepp poolt, kui ma nüüd õigesti mäletan, raadio kahe aastahitti ja no siis edasi juba kõik läks nii, nagu läks, siis tuli esimene plaat peale kahteteist aastat tegutsemist, et noh, soliidselt ikkagi võtsime hoogu, et mingid naljad ikka vikalt loo ikka muidugi ja noh, siis juba teine plaat, näed, siin me nüüd siis juba oleme. Kuulamegi lugu nuudlid ja hapupiim. Imani süü leilik üle Ohike nuudlid ja hapuKi. Aga neile jälle füüri? Ja neile ei pruukinud. Nuudlid ja hapupiim Winny Puhhi läbilöögisingel diktorii, mis tundega sa kuulad, seda lugu läheb ikka südamelt soojaks. Ja väga hea tundega tuleb jälle, et ei ole päris ammu seda lugu enam kuulnud, ise mingi eelmisel aastal ühe korra mängisime, seda vist kontserdil ka, võib-olla kaks korda. Aga jaa, Loi mõnus, ikka mõnus, ikka on raadiost ikka oma lugu kuulda, kui ma mäletan seda korda, kui ma esimest korda kuulsin enda lugu raadiost, seal ikka väga hea tunne oleks tahtnud kohe kordust veel veel. Aga siis ei olnud mul seda järelkuulamise nuppusel raadio peale, nii et siis ma ei saanud kuulata. Ruuben ja Nele, ma olen aru saanud, et inimesed on suisa pannud oma maimukestele nime nende laul lauluga siis tegelaste järgi. Jaa, absoluutselt, see on mulle ka üllatuseks, sest varem ma teadsin ainult ühte juubelit, kes siis Põlvas elas, eks ole. Kelle järgi ka see lugu on siin inspiratsiooni natukene saanud, aga nüüd tuleb välja, et väga paljud ka nii minu tuttavad kui ka natukene võõramaade inimesed ongi pannud oma väikestele poegadele, ma eeldan, Ruuben nimeks ja ja väga palju käib neid väikseid Ruubeneid mööda Eestimaad ringi, mis on muidugi hästi tore. Kas need Ruuben ja Nele, kelle kellelt on inspiratsiooni saadud on kuidagi reageerinud ka sellele loole tulnud pannud sellise käe patsu või midagi sellist? No peab tunnistama, et mulle endale ei ole, nad on õde ja venda Ruuben ja Nele ja kuna mul viimasel ajal Põlvasse vähe asja, et kui ma sinna lähen, siis ma lähen koju ja keeran ukse lukku selja tagant, et jumala eest keegi teada ei saaks, et ma seal olen, ei peaks mingit staarid juba või ei, peaks mingite sõpradega sauna kuskile minema ja siis siis mul endal ei ole olnud kogemust, aga mu isa, kes töötas, põles bussijuhile, rääkis ikkagi temal nele käest ikka pahandada saanud, et see asi ei olnud sugugi nii, et neil tehti ikkagi muid toite, ka sellist toitu neile üldse ei pakutud, et. No ma ei tea, kas pakute või Bagdadi, igatahes rahvas rääkis niimoodi, et sellised toidud on, et, et nii see on, aga midagi omast peast välja mõelda. Ruuben ja Nele on nüüd kindlasti ka juba päris täiskasvanuikka jõudnud. Ja nelja peaks olema siis minuvanune Ruuben, mingi paar aastat noorem, nii et käivad käivad oma neljakümnendaid. Aga lähmegi sinna algusaegadesse, sinna Põlvamaale, kuidas kõik ikkagi alguse sai, et noh miks otsustasite teha bändi? No esimene põhjus muidugi ikkagi sellest, et noh, alustasime keskkoolis, meil oli, on ka praegu muidugi Põlva praeguses Ühisgümnaasiumis laulmise õpetaja Peeter Ränilane, kes meist ainult paar aastat noorem, aga tore mees tuli kooli lauluõpetajaks ja siis hakkas kohe ikka niisugune bändivärk pihta, kuna ta oli siis omaaegse meie kooli lavastatakse hittansambli star ansambli valem, vale liigese valem, vale muide omal ajal isegi noortestuudio pärastlõuna näidati televiisoris, kujutate ette Põlva keskkooli ansamblid ja siis tema panin sihukse bänni värgi käima ja siis no siis me hakkasime ka bändi tegema ja kohe kuulutati üpris ruttu ka esimene kontsert välja. Kus me siis olime laval niimoodi, et meil oli põhituli nagu sündi pealt, siis oli üks kidramees ja siis me x2 kolme, mingi viie või kuuekesi, siis räppisime metsikult ja ühtla lõugu, ainult tegime, mis on siis meie tegime siis kaveri kaverit, Two Quick stardi sellest loost, mis kandis nime suvi ja siis me tuleme, olime tohutult menukat, sest me tegime seda mingi kuus korda, hüppasime metsikult rahva sisse, muidugi ka ikka niimoodi, et kõik inimesed ei olnud eest ära Plarti seljaga vastu maad ja kui pärast siis kuut korda oli ära esinetud, siis muidugi järgnes tohutu pidu ja möll kuulutati ka teie kontsert välja ja siis mina. No ega ma proovides ei käinud, sest et proovida jäävad need, kes ei oska pille mängida ja siis teisel kontserdil juba siis esitati ka üks selline omaloominguline instrumentaallugu, mis kandis talv. Ja siis pärast seda pidi tulema siis nagu suvi teisele poole, siis ma ütlesin, et et ma nüüd ei tule lavale, et mulle aitab, et õppige kõigepealt pille mängima ja siis noh, oli minust oli niisugune aastane paus siis ansambel tegutses teise lauljaga ja siis kunagi 95. aastal, siis kutsuti mind uuesti tagasi, kas nad sihib, oskasid, Pille juba oskasid natuke rohkem pille mängida või siis või siis täitsa alguses ja vot siis edasi, ma olen siia selle ansambli juurde jäänud. Alustasid. Et siis tegelikult ju niukse korraliku pauguga ja lausa hitiga, aga siis sõitjeveryl virelema oma ikkagi tosinaks aastaks või kuidas lugu? No me siis ikkagi sedasama suvelugu mängiti ka raadiotes paar korda vähemalt ja ma ise vähemalt kaks korda kuulsin seda. Ja siis me natuke aega tegime, meil kutsuti kohe tuurile muidugi. Me meid kutsute siis tivoli tuurile, mis just alustas iga pühapäev terve suve läbi erinevas kohas ja pärast seda me läksime kohe laiali ansambliga, sest tekkisid ikkagi metsikud tülid ja siis võtsime sellise paariaastase pausi. Mis teil neid tülisid tekitas? No Tõnismäel tekitas eelkõige see, et ega eriti meile muidugi ei makstud mingite nende esinemiste eest, kõik esinemised olid pühapäeval eelnevad päevad suvisel ajal, noored poisid olid käredamalt tinti pannud ja siis meil oli kamba peale, oli üks auto ja meid oli kuus tükki ja siis me ei saanud kunagi õiges õigel ajal jõudnud kontsertidele ja, ja siis oli tohutu sebimine häda ja kuidas jõuda ja raha ei olnud kunagi ja siis kuidagi tundus, et et vist natukeseks ajaks aitab sellest ansamblist. Et ikka selline klassikaline, võib-olla nelja mehe, iga liikmega bänd on parem sisse mahud ikkagi kõik ühte autosse ilusti ära. Ja kõige parem muidugi power trio kolmekesi, eks ole, kidra bass ja trummid ja siis saab ikkagi kahe uksega autoga ära käia, igal pool. Algus oli teie bändil selline üsna vaevaline, nagu sa rääkisid, aga selleks ajaks, kui siis esimene album valmis, olite te vanemaks saanud, rahulikumaks jäänud. Ja kas see esimene album valmis kuidagi üksmeelselt või oli ka sellega mingisuguseid sekeldusi? No sekeldusi oli täpselt nii palju, et kui me hakkasime seda siis seda esimest albumit, siis lindistama meie kidramehe stuudios, siis no meil olid ikka ka tohutult, oli lugusid ja lindistasime kõik lood ära, mis meil oli ja siis oli umbes 16 minutit materjali suhteliselt, mis nüüd edasi saama hakkab. Aga no natuke pingutasin ja mingeid lugusid tegime natuke pikemaks ja, ja tegime stuudios otse ka veel paar lugu ja noh, saime ikka hakkama. Siin on nüüd vaat üks asi vajaks nagu selgitamist, et millal ta, kas ta tegutses siis veel Põlvas. Siis. No nii ja naa, ega ütleme pigem juba siis tegema sihukest bändi asja Tartus, et osa siis vistel elas Põlvas osa, mina enam ei elanud ja ütleme, et sellel ajal vist oli isegi veel niimoodi, et parimatel momentidel elas kaks Tallinnas, üks Jõhvis, üks Tartus, üks Põlvas, niimoodi oli siis. Et siis pidi ikka tõsine tahtmine ikkagi olema. Logistika korralik logistika, et ansambel kokku jõuaksid, saaks nagu proovige teha või juttu ajada. Et see motivatsioon oli täiesti olemas, et mis nagu peamine oli, et ikkagi näha 11. Korraga nii-öelda ikkagi ja et, et see on nagu sihuke asi, mis, mille pärast tasuks kaugelt kokku tulla. Põhiline asi, miks ma ikka hakkasime bändi tegema, oli see, et tohutult ikkagi oli, naisi oli nagu vaja saada, räägi jaa, aga tuleb tunnistada, et see väga ei õnnestunud, et ainuke meelses kidramees, kellel õnnestus üldse siis kunagi skoorida tänu sellele, et ta bändis oli teised ikkagi jäid sihukeste tühjade pihkudega, et selles mõttes see selline esialgne eesmärk on läinud. Seda olete saanud ka nagu jälile sellele saladusele, kuidas kitarr ristil see asi nagu paremini. No võib-olla oli lihtsalt asi selles, et ta mingitel momentidel pigistas silma kinni, kui teised seda ei teinud, et või siis lihtsalt oskas oma aja nagu ära oodata, kui, kui teised olid juba silmad kinni pannud ja magasid näiteks, et et ega, ega ma nüüd ka 100 protsenti täpselt ei mäleta. Pigistame ise ka need silmad kinni ja, ja kuulaks nüüd muusikat. Indrek, ehk siis. Mis ta tuli, Doktori. Mina olen diktor, trummar on doktor. Kurjam ei lugu, Gunnar Graps elas meie tänavas. Proovige. Oma vaatama. Ja jääb ära. Vaenlane olla maaline kolimise päevade liini. Oli vaimne. Õige tee. Me jääme rahule. Jääda Rävala. Tänaval. See oli siis kurjami lugu, Gunnar Graps elas meie tänavas ja räägime juttu. Too ansambli Winny Puhhi laulja diktor, iga, keda vanasti teati ka kui korraldajaonu. Diktorii, kuidas sul selle Gunnar Grapsiga on, on sul temaga mingisuguseid isiklikke kokkupuuteid? Ka olnud ainus kusjuures esimene selline päris kontsert, kus ma käisin, oli Gunnar Grapsi kontsert põllukultuurimajas Põlva vanas kultuurimajas käisin kolmandas klassis ja rõdu pealt vaatasin ja ikkagi ta oli minu kõige suurem iidol üldse lapsepõlves, kes olla sai. Kuule, aga olekski tore nagu teada, et meenuta Põlvas mis seal teinud nagu formeeris ütleme või mis olid teie nii-öelda nagu lemmikud veel sel ajal ja, ja niisugused eeskujud, et tegelikult, eks ole, aitas teid bändi juurde, noor muusikaõpetaja ja, aga veel, mis teid on mõjutanud, ma saan aru, et, et ikkagi stiil on teil olnud ikkagi selline natukene punk metal räpp kuidagi sinnapoole. Ja kõike neid ja no meil oli Põlvas üks väga hea selline eeskuju ansambel, mis kandis nime tai pohh ja see oli ikkagi väga, väga hea ansambel ja käisime neil kogu aeg sabas igal pool kontserditel ja nemad esinesid ka muidugi esimese põlve ansambliga rock summeril. Ja vaat niimoodi väga märkimisväärne juhtum absoluutselt 90.-te alguse kohta ikkagi suured asjade suured ajad, et ma arvan, et võib-olla nemad olidki kõige suuremad siuksed. Eeskujud on muidugi nüüd hiljem, ma olen ise ka mingil momendil sellesse taibohvis lava peal olnud, nii et et selles suhtes on väga nagu minu jaoks hästi eriline, nimelt et sa oled kunagi fännid, mingit ansamblilt ja siis oled pärast hiljem nendega koos lava peal. Väga hea tunne, et see Põlvas saund on täitsa nagu olemas, kohalike saund, et midagi nagu võib-olla täitsa võib öelda, et, et seal seal. Ei no ma arvan küll, jah, ma arvan küll, kuigi ütleme praegu ta vist on ütleme, see on niisugune endine Põlva saanud praegu, pigem ma olen aru saanud, et tean suhteliselt vähe sellest põllumuusikast, aga Põlvas pesitsevad peaasjalikult vist ütleme kui rääkida sellistest natukene käredamalt muusikast ikka sellised ka mingit plekki ja, ja sellise tumedama poole metalli asjad, mis annavad siin Saksamaal plaate välja, on omas Scenes väga kuulsad. Aga kes üldse Põlva on hästi väike linn, on sealt tulnud, mõni selline, noh peale teie loomulikult selline üle Eesti superstaar ka. Otse päris Põlvast jah. Muidugi, Oliver Kruuda. Tema on ikkagi ju ikkagi, ma arvan, et kõige suurem põlva superstaar siis lisaks siis endine Põlva söökla juhataja Ester Tuiksoo, loomulikult ka, eks ole siis samas Põlva lähedalt vastse 16 tonni Toomas Anni pärit. Viljakas muld on seal täiesti täiesti nii ja ma arvan, et see on nagu see Venemaalähedus, et sealt puhub selliste mingit puhangut, mis kuidagi viljastab võib-olla sellest. See lihtsalt on nii, et sealt hakkab see kuskilt pihta, võib-olla juba natukene varem ja, ja siis lähed sinna edasi läbi Võrumaa vene piiride ja seto setomaale välja, et seal nüüd vägevaid mehi ja naisi jätkub kõvasti kõvasti. Kas kui sa nüüd ise ütlesid, eks ole, et, et sa nüüd käid Põlvas vähem, aga siiski neile, kes kes põlva kanti satuvad, mida võiks neile soovitada, mida kindlasti just nimelt Põlvas ära vaadata? No kõige parem kuhu minna, muidugi tuleks Põlva laululavale minna Intsikurmu, sest et seal oli vanasti oli niisugune ka väga tore laululavaga talivanaks jäänud ja, ja siis mingil hetkel noored plekimehed läksid sinna jürituld tegema, mäletasid selle laululava maha ja pärast seda sai põlve endale ilusa uue laululava, kus siis memmed ja taadid käivad rahvatantsu gepsutamas ja laulukooride ühendkoorid peavad ikka laulupäeva, et ma arvan, et, et see on kõige õigem koht, kus käia seda just kõige õigemat Lõuna-Eesti vaipi võtmas. Ma ise ei ole muidugi käinud, aga, aga noh, ega mina ei peagi, ma olen ise Lõuna-Eestist pärit. Aga ütleme, põhjaeestlased ja Kehra rahvas ja nemad võiksid ikkagi läbi astuda. Ma mäletan jah, et Intsikurmu kandis sai isegi üliõpilaspõlves kõvasti seal kellegiga tatti pandud. Ja kas teie olite need, kes ütleme seal, see rahvas, kes kõik aiamaad pudeleid Täis loopisid ja vaat seda ma ei mäleta, aga vaata, see ongi see asi, et kõike ei saagi mäletada ja võib-olla ei peagi, eks ju. Mina olen käinud Intsikurmus väga palju igasugustel suvetuuridel omal ajal mis suu kõik starti Godwann ja kõiki neid bände vaatamas. Et sedasi siis need, et kui keegi sinnakanti satub, aga tõesti seal ju palju ka ümbruskonnas on põnevaid kohti, kust võib läbi astuda. Mina ei tea muidugi ühtegi. Võib-olla võib-olla teie juhatab mulle ka, sest ega vaata, see on nagu sama küsida Põlva inimene inimese käest, et kuule, kust teil seal ööbida ja kuhu sööma minna? Koju? Ei, mina ei tea midagi, minu arust ei ole seal midagi ilusat, kõik on selline tavaline söökla töötab veel, kus ester tuiksoo, juhatuse kusjuures peaks töötama. Ei, ei tööta ka muidugi, mis ma valetan, restoran on seal küll sööklat ei ole, söökla asemel peaks olema Kaubamaja kingaosakond. Minu arust polegi kaubamajas väga ammu käinud, vanasti käisin kogu aeg, käisin poes ja siis käisin kõik osakonnad läbi mööbliosakonna ka igaks juhuks ikkagi, kui juba oled all. Winny Puhh on selline ansambel, et ma arvan, kõik, kes seda teavad, teavad, et te näete laval välja ikka noh, sellised väga värvikad ja praktiliselt iga kontserdi jaoks on teil omad kostüümid. Kas teil on palgatud stilist? Meil on ollut stiliste palgal ja aeg-ajalt päris mitmeid, aga suure osastilistikat teeme me ikkagi ise ära, sest et mis siin salata, oleme ise kõik väga hea maitsega ja ütleme, selline ilumeel ja tunnetus on kuidagi moetunnetus. Ma olen viimasel ajal aru saanud, on selline väga hea, hästi tundlik. Nad ei põlga ära ka sellist alastiolekut laval, mulle meenub sinu enda selline. Noh, see oli äpardus, selja äpardus, seal neil plaanid. Kas ma olen millestki ilma jäänud, mis seal oli siis? Ei no ta oli, see oli ammu juba, kui, siis rahvas tõmbas mul lihtsalt riided katki ja ma hetkeks jäin nii nagu noh, nii nagu ma duši all käia. Aga ei, no siin on ikka aeg-ajalt juhtunud see, et, et meil siin trummarid on seda teinud küll ja küll ja küll, et et no mis sa neid riided ikka higiseks ajad lava peal, et, et ega see noh nad on trummide taga nagunii ei paista sealt midagi. Ei seda on juhtunud küll, et ma arvan, et see ei ole sinna ühelegi ansamblile võõras, et ikka ikka teinekord. Mis sa raiskad neid riideid. Aga Eesti laulu konkursil, kui ta poolfinaali lähete, olete te juba läbi mõelnud, mis te selga panete. Eile teil olid televisioonis esinedes sellised, kas naiste sukkpükstest tehtud? Kas meeste meeste, ma arvan ikkagi meeste sukkpükse paiskas meeste sukkpükse, mis naiste naiste omi pead omale pähe panema? Ja need polnud, nendel olid ümber keha sellised läbipaistvad. Ei no Tõnu, väga õige ja loomulikult me selle asja nimi on siis muidugi taaskasutustaaskasutus ja taaskasutatud materjalidest olid need kostüümid tõesti tehtud, sellised Full Boris jutt on inglise keeles, ma ei teagi, kuidas eesti keeles seda nimetatakse. Ütleme, selline univorm siis ja minu arust täitsa väga hästi oma oma ülesande ära, et et jah, meil on, poolfinaaljooks on ka juba kontseptsioon paigas, et mis me teeme, me ei lähe täpselt sama sama välimusega siis nagu me käisime siis eile selles terevisioonis. Aga no ega ma muidugi veel ei hakka reetma, sest et teada on, et siin igasugused Lõhmused ja kotkad ja muud mehed kuulavad ja pärast on nendel täpselt samasugused asjad seljas. Palun väga. See oht on tõepoolest olemas, aga selleks, et inimesed aimu saaksid, millise looga Winny Puhhi Eesti laulu konkursil osaleb lasemegi loo meie kandi mees üks korsakov läks Lätti. See oli siis Winny Puhh ja ma ennist ütlesin loo pealkirja valesti. Üks sõna jäi, puudus on meie kandi mees, üks korsakov läks eile Lätti. See diktorii on vokk kalistile paras väljakutse. Selle loo laul. Mehine, eks ole, ma kõigepealt nüüd ütleme ära selle, et kui ma siin pool tundi rääkisin nagu oma seisukohta ja nii nagu ma ise asjadest arvan, siis nüüd kui see lugu on ära kõlanud, siis seoses erinevate lepingutega ma räägin ikkagi seda, mis on meil pressišeff ette kirjutanud, et nüüd mul on ikkagi väga ametlik jutt ja mõtlen, et see on tõesti väljakutse vokalist jaoks ja no aga saame hakkama, saame hakkama. Sõnad on sul peas ikka, suudad sa neid seda lugu näiteks kontserdil esitada üldse? Kusjuures veel ei ole esitanud kordagi, sest et pole nüüd tükk aega ühtegi kontserti teinud, oleme siin keskendunud ikkagi kevadiseks malm üks ja harjutame ikkagi ainult selle selle nimel. Diktorii ehk siis Winny Puhhi laulja, meil siis täna külas. Kohe räägime natukene sellest loost räägime natuke lahti. Millest see lugu nagu kõneleb? No tsiteerin, tsiteerin erinevalt siis teistest artistidest on Winny Puhh rahvusvahelise haardega artist ja siis seda meie lugu ja selle pealkiri, sümboliseeribki, eksootiline Eesti sisu ja rahvusvaheline Pealkiri rahvusvahelise läbimurdega kaasneb ka tohutu ühiskondlik vastutus. Kas sina oled seda endale üldse teadvustanud seda vastutust, mis kaasneb sellise loo tegevus? Aga ei, ma ei tunne, et sa nendega puudutab, aga ma saan aru, et läti mõõdi seal sees, eks ole, ongi see, see mastaap, eks ole, mis seda nagu rahvusvahelise nagu mõõtme sisse toob. Absoluutselt absoluutselt, tavaliselt me oleme harjunud oma naabrite kohta väga palju halvasti kõnelema, aga siin on meie selline väikene. Kübarakergitust ka kõikidele lätlastele, kes meile kevadel siis Eurovisiooni kontserdi toimumise ajal saavad 12 punkti anda ja kõikidele eestlastele teeme siinkohal üleskutse. Sõitke siis kevadel Lätti ja sealt saate siis meie poolt hääletada. Kui korraks hüpatud tagasi sinna poisipõlve sinna Põlva Põlvamaale, et kas teil oli võib-olla nende lätlaste ja venelastega siis kuidagi nagu mingine, eriline läbisaamine, et võib-olla neid suhteid siis tänaseks päevaks üles soojendada. Venelasi on, meil ei olnud põllus venelasi, kuna meil niisugust tööstust ja sõjaväge seal ei olnud, venelasi meil oli vähe, kõike teadsime nimepidi, kõik said tappa õigel ajal, kui vaja oli, nii et ei olnud, aga lätlastega meil oli väga hea suhe, kuna käisime ikkagi Aluksnest kauba järel, kus oli palju rohkem ja paremaid, sellised ägedad ilusamad kummikud, magusamad kommid ja nii edasi. Mis selle loo sisu üldse on, millest see, mis selle loo narratiiv on? Võib nii palju öelda selle kohta, et see räägib inimestest, kes pingutavad teinekord üle kemikaalidega steroidide ka, kes on siis võtnud endale ülesande enda kehast luua selline meistriteos, aga teadupärast on see, et kõik peab olema tasakaalus ja kui seda ei ole niimoodi mingite asjadega üle pingutada, siis keha annab järgi ja seda, seda see lugu nagu räägibki inimestest, kes on võtnud endale liiga suure ülesande, kes ei teadvusta enda kohta ühiskonnas. See korsakuv kyljest ka juttu on, et kas kellelegi sugulane sealt? No mina päris nii ka ei ütleks, tegu on ütleme ja reaalse inimesega ikkagi, kes eile televisiooni vaatas, kes ei vaadanud, saab seda siis järgi vaadata ETV lehe pealt siis nägi korsakov oli, oli eile näha mister korsakov. Ta ei öelnud küll ühtegi sõna, sest et Urmas Vaino ja Katrin Viirpalu ei julgenud tema käest midagi küsida. Kuna tegu on sellise ikkagi imposantsema väga tugeva inimesega, kellel on väga selline noh, kuidas ma ütlen, tal on väga värvikas elu olnud ja tihtilugu tal tema reaktsioonid on ootamatult inimeste jaoks. Kas korsakoviljul võivad näiteks tekkidega mingid pretensioonid järsku, kui ütleme, kuulsus kasvab selle looga ja miks mitte, kui lõpuks jõuate kuhugi Rootsimaale välja, võib-olla hakkab ta, nagu öeldakse, mingeid nõudmisi esitama. Olete mõelnud selle peale? No kuna meil on tegelikult sellised eellepingud Ebuga sõlmitud, siis ma väga ei karda, sellepärast et kuna me oleme ta ikkagi palganud endale rahvusvaheliseks no ma ütlen, eesti keeles tõlgin ära sinna rahvusvahelise muusikaturunduse juhiks, ansamblile ja meie selliseks rahvusvaheliseks promootoriks, võib-olla ka nii, et me no ennetasime seda momenti, et kui inimesel hakkab katus sõitma, hakkab mingeid nõudmisi esitama, võtsime ta tööle, palkasime endale, see on kõige parem alati, kui sul on mingi konkurent, võtad enda juurde tööle. Muidugi tuled, võib-olla paljudel teistelgi on selline sama tunnet, et ansambli Winny Puhh tegelastel ka sõidab Katus tihti ka, et ikka väga kõvasti. Et kas teie kambas, ütleme, on keegi niisugune normaalsem või noh, tõesti selline nagu noh, enam-vähem niuke, normaalne inimene ka. Väga raske on vastata sellele küsimusele tegelikult kui nagu ütleme, selles mõttes ansambli uks kinni panna selja taga, siis me oleme kõik väga normaalsed, tavalised, selliselt pereisad, kes teenivad palehigis oma igapäevast leiba, aga seda ei pea mitte keegi ju teadma, seda ei pea ju kuulajaid teadma nende jaoks me oleme ikkagi sellised suvalised värvitud hullud, kes ka vabal ajal siis samamoodi ringi käivad ja peret meil kellelgi ei ole, elame ühiselamus ühes toas. Kui raha ei ole, viime pudeleid. Kui raha on, siis paneme jõhkralt pidu jõhkralt. No millised need kõige värvikamalt juhtumid on olnud teil siis sellest perioodist, kui te kõik ühiselamus koos elate, jõhkralt pidu, panete? No ükskord juhtus nagu selline juhtum, et panime koos jõhkralt pidu ja siis kõik jäid magama, aga siis üks tüüpidest ei jäänud ja tema siis oli hommikuni üleval. Ja nii juhtub teinekord rokiinimesed, rokiinimesed, saage saage nüüd aru, et ka, et ka ka rocki inimesed on inimesed teinekord, et juhtub, juhtub selliseid asju. Ega selle peale ausalt öeldes midagi muud ei oskagi öelda, kui kui panna muusikapala mängima. Diktor on meile jällegi midagi sokutada. NUT kaasab Pedi krid. Kas Pedi Krii on ka sinu jaoks selline hingelähedane bänd? Ja väga jällegi tuleb tunnistada üks Eesti lemmikansamblite eest, mis mul on ja ja see on nende uue plaadi pealt, mille ma isiklikult siis laenasin. Raadio kahe peatoimetaja Henry kõrvitsa käest ei ole talle siiamaani tagasi viinud, üheks päevaks. Laenasin ma luban, et ma teen seda hiljemalt reedeks. Kuulame lugu. Seaseene seal siin igatahes siin Me oleme saates täna meil saatekülaline Ansambli Winny Puhh, vokalist diktoriis, ütleme nii, tikkriie on siis nüüd see uus nimi, et sellega tuleb harjuda. Vanasti korraldajaonu ja kuidas on bändides tavaliselt lauljad, on liidrid, et nüüd, kus sa siin üksi oled, sa võid ilma teiste bändikaaslast, et ta rääkida, peab see paika. Kas Winny Puhhi liider oled sina? No ei ole praegu, momendil me oleme, oleme, proovime Exwermin eksperimenteerida siis demokraatiaga, aga no ma olen enam kui kindel, et see ei tööta valesti. Me selgitasime liidrid välja ikkagi no puhtfüüsilise vägivallaga maadlesime ja kas see oli kõige tugevam selli liider selleks korraks. Aga no nüüd ütleme, trollid on jaotanud, trollid on täpselt paika aetud, tõstab Pille, kes häälestab Pille, kes kirjutab lugusid ja kes tuleb kaks kätt taskus lava peale, et kõik kõigil on oma ülesanne, kõik teavad täpselt, mida tegema pean. Sinu ülesanne on siis need kaks kätt taskus. Taskus on sul midagi mõnusat mudimiseks. Stressi pallikene, eks ole, pallikene, sest et noh, lavanärvi mul väga ei ole, et siis ma kuidagi pean ise seda kunstlikult tekitama, et ikkagi oleks, et muidu oleks selline liiga igapäevane see asi Kas seoses selle Eesti laulu konkursiga on kuidagi meedia huvi, ka tõus on? Ilmselgelt on, et televiisoris on teid juba näidatud, täna oled raadios, aga kas näiteks välismeedia ka huvi tunneb? Jaa, on küll, et lisaks siis jah meie kodumaisele kodumaisele meediale on, on ka välismaalt juba ja sellist huvi üles näidatud ja ma mulle saadeti ühe intervjuu küsimused, mida üks Eurovisiooni fännide lehekülge tahab, siis tahab siis teada saada ja vot ütleme, teie küsimused on. Ma ütleksin, sellised kuidagi tavalised ja nemad küsisid ikkagi selliseid küsimusi, mis su lemmiktoit on, millised loomad sulle meeldivad, kus sa jõulude ajal olid, mis sa siis tegid, kui sa teada said, et sa eesti laulule said ja nii edasi, sellised ikkagi toredad isiklikud. Aga raskesti vastutavad küsimus, et ma arvan, et noh, ega ma ise nagunii ei vastavat, eks ma annan meie pressiesindaja kätte, tema kirjutab sellised poliitiliselt ebakorrektsed vastused, et eurooplased ikkagi näeksid ja teaksid, mis neid Valmes on siis. Toomas selge etteheide meile siin, aga noh, võtame siis õppust. Mis su lemmikloom on? Momendil on alligaator lemmiksöök. Lemmiksöök üldse mulle meeldib, tatar, toores liha, päriselt ka, väga hea on, kui on niisugune korralike ja hea kvaliteediga, siis isegi ei pea võib-olla läbi. Siis hakkima teda võid niisama haugata on ikka päris mõnus. Jah, et see on praegusel säästuajal ka kindlasti soovitav, võib-olla teistelegi, et ei pea kulutama näiteks energiat elektrokeemiliseks töötlemiseks, eks ole, või midagi ei pea ju korraga tervet looma ära prepareerima, haukad tükki ärada elab edasi, siis. Mõnus ei lähe hukka midagi, et kõik ei, ei lähe. Diktorii vini puhisis vokalist meil täna külas ja muidugi tegelikult noh, olgem ausad, seal taga on ikkagi lihast ja luust inimene, korralik pereisa Indrek Vaheoja, tere Hendrik. Tere. No meil on mõneti nagu see liin siin, et ent nagu me siis ikkagi noh, kolleegina siis sind postitama siukse mõnusa family aarse nimega, kuigi aupaklikult väike väike respekt ikka. Tähendab ma sain nagu ennist mainisin ka juba, et, et meil on nagu intsiga väike intsesti liin, eks ole, et me oleme ikkagi kõik kolleegid. Aga räägi nüüd ikkagi Indrek natuke ka seda. Sa oled hommikul juba eetris olnud, eks ole, ja et noh, ikkagi küsitaks sellist asja, et kuidas sa jaksad ja siin on veel pere ja siis sul on veel teed teised tööd ja toimetused, et kus sa haukad, seda energiat. Ma saan aru, et toores liha võib palju anda, aga midagi veel. Ma lihtsalt olen selline väga tugev inimene ja ma olen sellest aru saanud, hea sihuke lihtne maapoiss. Et mis, mis, mis seal siis nii väga raske on, pooled inimesed ärkavad veel varem üles, kui mina järk üldse vara iga hommikul kell seitse rõõmus olla, see pole tegelikult väga raske, proovi teinekord ise võime teha mingi moment, vahetuse näiteks sa tuled, oled ukse vahetus, võiks teha jah, et. Palun väga, eks ole, juba siin aastaid teinud sellesama ühe habetunud kolleegiga, eks ole tööd, iga hommiku esimene nägu, keda ma näen, on noh, minu meessoost kolleeg Madis Aesma, sinul talu iga aasta uus blondiin juba kolmandat aastat järjest, eks ole, millised tingimused on loodud ja siis räägid mulle siin naistevahetusest. No minu arust kohatu. Minu arust nats jah, et ma kujutan ette, et sellised Põlva poisid oleksid Siberis küll ellu jäänud, eks ole, et vaata neid ju eesti mehi ju sinna ikkagi läks, mitu paguneid. No ja nii see on jah, eks osa oleks ellu jäänud ja osa osa mitte. Kuidas sa õhtuni vastu pead, ma võtan, sai, mul pole mingit nagu noh, tegelikult noh, praegu on ta ka täitsa nagu elu sees, aga aga õhtul on ju igasugused kohustused, sul on vaja lastelapsi kantseldada, eks ole, naiste bändid esinevad ka ikkagi õhtal. Keset ütleme, kui need pereasjadest räägime, eks ole, naistele on omad, eks ole, nõudmised, vajadused. Ma pean sellele küsimusele jätma praegu vastamata, just nimelt jah. Jah, aga minu arust ma siin võtan su küsimuse teisest poolest kinni, minu arust on täiesti ebaõiglane ja võtame nüüd sellega ei see asi, et on need ansamblid, esinevad nii hilja, see on ebaõige. Jah, normaalne esinemise aeg on kella üheksa siis ansambel esineb ära, saavad ka alaealised vaatamas käia meie kontserditel alati on alaealised oodatud ja siis enne ühteteist, eks ju, kui peab koju minema, jõuab veel ühistranspordi peale minna, saad koju minna? Ei ole ka midagi sellest häda, kui oled teinekord lubanud endale võib-olla klaasikese vanaema tehtud marjaveini, et ei pea autoga minema, et see selline öine esimene ja minu arust see on alati nii inimeste kui ansambli. See on kindlasti nii, et noh, vanasti oli juba, eks ole, preemia hakkas kell üheksa, tänapäeval on aktuaalne, on ju, et, et see normaalne aeg, mil midagi vaadata millestki osas. Winny Puhhi need laulusõnad, nagu me juba siin ise veendusime, on üsna sellised kiired ja keerulised, et millised teil need bändi traditsioonid üldse enne esinemist on? Ega te vist väga palju niimoodi lõõgastuda? Lõõgastamist ei saa endale lubada. No me kallistame alati teeme sellise, rub grupp haagi ikkagi mõnusalt ja juba noh, enne riietumist võta millestki riidest lahti ja kallistame niimoodi, siis on keha vastu keha ja niisugune hea mehine tunne ja soe ja soe ja saame sihukese mõnusa tunde sisse ja siis lähme teeme selle asja ära, et et ega meil jah, muid suuri traditsioone väga ei ole, vägi okei, tarvita enne esinemisi on juhtunud, on juhtunud teinekord, kui on vaja külmas kuskil esineda, et siis ikkagi siin piitsikese või kaks oleme võtnud, aga, aga ütleme nüüd siin Eurovisiooni valguses siis enam kindlasti mitte teha, eks seda ka jah, seda ka. Nii ta on. Winny Puhhi on nagu see videote asi on päris tugev minu meelest ma olen märganud päris mitut head videot ja teine on ka pärjatud minu meelest, kas ei ole nii? Meil on kahel korral nomineeritud ja mõlemal korral mõlema video eest nii vanamuti kui ka siis peegelpõranda eest jäime ikkagi auhinnast ilma, aga no rõõm on teile teada anda nüüd seda, et pühapäeval üleeile sisse, eks ole, filmisime nüüd oma kolmanda videomaterjali ülesse, mis ma usun, et saab, kas siin homme või ülehomme kindlasti juba valmis sellele samale korsakovi loole ja no siis, ma arvan, on ikkagi ka ikka auhinda. Vaata, mis selle videod, kust seda ülesvõtted toimusid, käisite kuskil välismaal? Lätis näiteks me käisime Põhja-Lätis siinsamas Tallinnas Ahtri tänaval, filmisime terve video ülesse ja, ja see on väga-väga pikalt, oli planeeritud ja metsiku eelarvega loomulikult, aga eks ma ei taha siin praegu mingit sellist saladusloori kergitada väga selle sisu kohta, et mis seal saama hakkab, aga aga no ütleme niimoodi, et et niisugune intensiivsus on olemas selles loos samamoodi, nagu on ka meie siis Eesti laulu võiduloos intensiivsus. Jääme ootama ja edu Winny Puhhi-le siis Eesti laulu poolfinaalides, et me teid ikkagi kevadel Rootsis näeksime. Parem oleks, see oleks kõigile parem, et veel üks lugu siis sinu kaasa võetud omadest, ma saan aru, et ka seal niuke karmikõlaline siukest nagu õrnemat meloodiat. Seda sa nagu väga ei kuulagi. Kuulan kellaga õhtuti.