Tere, head vikerraadio kuulajad, algas argipäeva saade ja lubage mul tutvustada tänast külalist. Eesti ajakirjanike liidu uus juht Marika Lillemets. Tere päevast kõigile. Tõsi küll, ootame veel ka teist külalist AK, sest tal on asjaajamisi, mis teda kinni peavad. Loodame, et ta jõuab saatesse ja siis tutvustame teda ka, kui ta siia on jõudnud. Aga põhimärksõnad on täna siis ajakirjandus või? Tegelikult ajakirjanikud nende staatus Eestis mõistagi, kuidas Eesti ajakirjanike liidu uus juht neid asju näeb ja tahame rääkida sellestki, kuidas seadusandlus siia puutub. Niisiis, missugune on ajakirjanikustaatus praegu Eestis ja nagu sina teda, siis näe. Mark ajakirjaniku staatusest võib rääkida tegelikult kahe vaatenurga alt. Seadustega täna ajakirjanikustaatus paraku paika pandud ei ole, kuigi ajakirjanike liit on oma põhikirja järgi loome ja kutseühing ehk siis loomeliit. Ja kui me meenutame neid aegu, kui oli loomeliitude pleenum ja kui ajakirjanike liit oli üks põhitegija tegelikult väga paljuski aitas kaasa sellele, et Eesti on tänaseks kujunenud selliseks riigiks, nagu ta on siis võiks nii-öelda, et tekib tõepoolest küsimus, et mikspärast ei ole Eesti ajakirjanikud ka seaduses loovisikutena sätestatud. Kuigi novembris võeti vastu loovisikute ja loomeliitude seadus ning üks minut töödest on saada ajakirjanikud sellesse seadusesse sisse, et tekiks ka juriidiliselt õigusajakirjanikul nimetada ennast loovisikuks, sest kõikide teiste õigustega tegelikult ta seda on ajakirjaniku loomingukaid kaitstud autoriõiguse seadusega. Ja näiteks viimane konkreetne juhtum, kus Mart Juur tuli ära Eesti ekspressist ja tema loodud tegelaskujud tuntud siis granaadiküljelt patenteeriti väljaande poolt. Ja täna on siis küsimused, kellele kuulub õigupoolest siis autorilooming. Küsimus on muidugi laiem ja puudutad intellektuaalset omandit üldse. Aga ajakirjanikustaatus täna ei ole seadustega määratletud. Teisest küljest võib öelda, et ajakirjanikul on väga tähtis roll ühiskonnas, see tähendab tal peaks olema kõrge staatus. Paraku viimased aastad näitavad, et ajakirjanduse usaldusväärsus, eriti trükimeedia, oma on allapoole trendiga ja siin on ka päris kindlasti üks osa selles, et ajakirjanikud tunnevad ennast pisut nagu kaitseta, tunnevad ennast võib-olla sunnitud olema tegema teatud töid, mida nad ajakirjaniku eetika seisukohast hea meelega ei teeks. Ja see on teine valdkond, mida ma tahaksin aidata siis ajakirjanike liidu abil reguleerida. Sellest seaduse kohta või õieti selle loovisiku seaduse kohta, mis tegelikult on vastu võetud ja kuhu ajakirjanikud sisse ei mahtunud. Selle kohta ma tegin ka mõningaid intervjuusid, aga neid ma jätaksin hea meelega pärastpoole, kui ehk meil on stuudios ka teine külaline juba ja aga räägime siis asju edasi. Et sa oled rääkinud ka sellest, et ajakirjaniku isiksus on hajunud. Mida sa oled mõelnud sellega? Ma küll päris seda tsitaati ei mäleta, et ma oleksin öelnud ajakirja isiku, ajakirjaniku isiksuse hajumisest, aga põhimõtteliselt on ajakirjaniku roll täna teisenenud, ta on teisenenud väga mitmel põhjusel. Ajakirjanikule on endiselt jäänud see sotsiaalne vastutus, mida tema tiražeeritud looming ja tema vahendatud uudised ja see mõju, mis ajakirjandusel on tegelikult ühiskonnale väärtushinnangutele, inimeste mõtlemise mõjutamisele. See on väga oluline roll ja see on jäänud alles nüüd, kuna minu poole on pöördunud ka väga palju ajakirjanikud palvega käsitleda seda teemat, et kuidas ühest küljest on nii suur sotsiaalne vastutus, meie elukutse esindajad. Aga teisest küljest, kui lugeda ajakirjanike töölepinguid näiteks väga sageli näeme seal seda, et tema tööd on väärtustatud, et tema, ütleme, see ühiskondlik mõju oleks seal kajastatud ja ajakirjanike õigused on kahjuks suhteliselt piiratud, see erineb muidugi toimetusetti. Ja mõneti on mõjutanud seda protsessi ka see, et Eesti ajakirjandus on täna ju suuresti erakätes, meil on ainult Eestile Raadio Eesti televisioonis kuulub ühiskonnale nii-öelda on avalik õiglus, õiguslik institutsioon ja saab siis oma rahastamise riigieelarvest. Kuid suured kontsernid Schibsted Norra kontsern, millele kuulub Eesti meedia ehk siis ligemale 70 protsenti Eesti trükiajakirjandusturust annab välja postimehest. Väga paljusid kohalikke lehti kuulub neile pool õhtulehte veel väga suur osa, 50 protsenti erinevate ajakirjade omandist kanal kaks juba ka näiteks 33 protsenti, Kuku raadiost, ühesõnaga näeme, et on tekkimas sellised suured välismaised, eraomanduses olevad kontsernid, kes tegelikult omanikena juhivad siis tegevust Eesti meediaturul. Noh, nimetame siin ka näiteks rootslasi, kes annavad välja siis äri päeva, isegi meie ainukene uudisteagentuur BNS kuulub tänapäeval soomlastele kohalik meedia omanik Hans Luik, temale kuulub Ekspress Grupp, mille nagu pärliks on Eesti Ekspressileht. Me näeme, et see kontsentratsioon on pannud neid omanikke mõtlema eelkõige kasumile ja võib-olla just see aspekt muutnud ajakirjaniku olukorra ja tema staatuse tunduvalt nõrgemaks. Nüüd ma vahepeal tutvustan ära meie saate teise külalise, kes jõudis stuudiosse, pani endale mikrofoni rinda. See on külaline, keda ajakirjanduses toimuv peaks huvitama esiteks sellepärast, et ta on ise olnud ajakirjanik. Teiseks sellepärast, et ta on poliitik ja kolmandaks, sest et ta on riigikogu kultuurikomisjoni aseesimees ja selle komisjoni kaudu käivad tõenäoliselt väga mitmedki eelnõud, mis puudutavad ka ajakirjandust. Tere tulemast, Katrin Saks. Tere ka minu poolt ja ma vabandan, et milline siin, aga ma olin riigikogu infotunnis Just nii, et nii palju, kui te jõudsite nüüd kuulata, et kas on, kas on sõna sekka öelda juba siiamaani. Ma ei riskinud siit kohe lõigata ja, ja teie juttu mingile teisele rajale viia, sest õigupoolest ega ma küsimustki ei kulunud, siis ma olin liftis ilmselt. Küll Marika vastust natuke jah, et kas see, et nii suur osa Eesti ajakirjandusest nagu sa just ütlesid, on juba välismaiste omanike käes. Ja, ja kuidas see mõjutab meie ajakirjanik olukorda, kas, kas see omanik käitub kuidagi oma kodus teisiti, kui siin sinu meelest? Schibsted puhul on seda täheldatud, et ta käitub jah tõepoolest teisiti Norras kui näiteks nendes uutes Euroopa Liidu liikmesmaades, kus, kus tema kontsern on laienenud, aga see tuleneb kahest asjaolust. See tuleneb sellest, et nende riigis on see regulatsioon, mis annab juba sotsiaalseid tagatisi ja reguleerib tegelikult meediat olemas. Meil seda ei ole ja seetõttu ei ole ühtegi põhjust, kui sa võtad asja nagu ärimehe seisukohast, ei ole ju ühtegi põhjust endale piire seada, enne, kui neid ei seata. Ja teine asi on see, et ütleme, näiteks kasumile orienteeritud Schibsted langetab sellised otsused ja tema ei taju sellist vastutust, nagu näiteks võib-olla kohaliku omanik seda. Ja võib-olla, et tal ei olegi vajadust seda tajuda, sellepärast et see on siin, meie elu võib olla või te arvate? No ilmselt kolmas põhjus on veel, nendes ütleme, vanades demokraatiates on, on ajakirjanikud ka paremini organiseerunud ja, ja seetõttu ka tugevamad. Et ilmselt üks, üks meie hädasi on ka see, et kas või seesama loomeliit, mida sina nüüd esindad ei ole olnud piisavalt tugev ja piisavalt häälekas, et oma liikmete õigusi kaitsta. See on muidugi ka üks põhjus, miks ma sellist tasustamata nüüd olen hakanud tegema, mida ma olen küll jõudnud ainult kaks aastat või vabandust, kaks kuud teha ja päris kindlasti üks minu eesmärke ka, miks ma miks ma võtsin selle selle selle ameti vastu küll see on nagu valitud ametikoht, nii et ega seal palju palju võimalusi ei olnud, aga miks ma võtsin selle vastu, on see, et on ta ajakirjanikele mõnes mõttes tagasi nende eneseväärikus. Kus? Siin juba juttu oli sotsiaalsest regulatsioonist, et mujal maailmas või arenenud riikidesse on olemas, meil ei ole, et võib-olla räägime selle lahti, et mida meil ei ole. Näiteks kui me vaatame töölepinguid, meil ei ole selliseid, välja arvatud Eesti televisioonil väga nõrguke kollektiivleping ja Eesti raadiol suhteliselt parem kollektiivleping, sest Eesti Raadio on seda harjutanud juba mitu aastat. Kõikides teistes toimetustes puuduvad kollektiivlepingud, see tähendab seda, et iga inimesega räägitakse ühekaupa läbi ei tea, mida keegi teine on lubanud, mistõttu kui keegi satub hätta, siis kõige parem on see, et hästi kinni makstud liidrid teevad näo, et nad ei kuule ega näe just äsja lahti päevapealt ilma ühegi töö rikkumiseta lahti inimene, kanal kahest neid juhtumeid väga palju, tekitatakse selline õhkkond, et sa oled pidevalt hirmul töökoha kaotamise tõttu, kuna ei ole väga täpselt määratletud, mis on need kriteeriumid, millega saab seda hinnata. Kas sa oled siis hea töötaja või sa ei ole hea töötaja ja väga sageli, kui orienteeruti, son, orienteeritus kasumile arvestatakse heaks sega, kellele saab vähem maksta, see omakorda ja maksab või ajakirjanduse kvaliteedile ja ma arvan, et väga paljud faktivead ja suundumus meelelahutusliku, selle on ka üheks põhjuseks, miks ajakirjandus täna oma usaldusväärsust on kaotanud. No juttu on olnud ka sellest, et, et kadumas on niisugune vaatepunktide mitmekesisus probleemidele elule, kas mitte. No käigu poolest täidab seda rolli kui ainult see avalik-õiguslik televisioon, kui me räägime tõesti sellest, et no ma räägin nüüd ringhäälingust, lehtede puhul on see natuke teisiti, aga räägime sellest, et kus võib näha selliselt sotsiaalselt olulisi teemasid kus, kus käsitletakse sotsiaalselt olulisi asju ülejäänud ringhäälingu orienteeritud järjest ja järjest enam meelelahutusel. Oluline reiting, nad. Lähtuvad ainult sellest, et oleks võimalikult suur audit noorum ja meie tingimustes, kus rahvaarv on väike, saavutavad massiauditooriumi sisuliselt ainult meelelahutuslikud asjad. Nii et seda niisugust sotsiaalset olulist rolli on, on tõepoolest, ei kanna ju ainult avalik-õiguslik raadio televisioon. Nüüd lehtede puhul võib-olla lehtede punane lisaks kommenteerib õnneks õnneks, kas lehtede puhul ei saa päris sellise asjaga ainult ennast ära toita, sest kuna lehe tiraažid nad on küll kukkunud, aga noh, võtame näiteks põhilised päevalehed, ütleme natuke üle 60000 on siis Postimees ja, ja natuke üle 30000. Noh, ma võin praegu peast öeldes eksida, on Päevaleht. Aga ikkagi nad arvestavad sellega, et nendel on väga igasuguseid lugejaid, mistõttu nad seda tasakaalu mõnes mõttes ka kommertslikul eesmärgil peavad hoidma. Ja oma lehtede puhul nii palju ei näe seda ohtu, et ei ole arvamuste paljusust. Teine asi on see näiteks ringhäälingu puhul, selleks et teha üks intervjuu läheb ikka tunduvalt vähem aega raha, kui selleks, et koguda arvamusi, otsida intervjueeritavaid, teha lihtsalt rohkem kvaliteetset tööd. Kui sinu töölepingus ei väljendu sinu töö kvaliteedi ja palga suhe, siis midagi pole teha, inimlik laiskus tuleb siin mängu ja kui sul on võimalik lihtsamalt läbi saada, aga sellest saadakse ka lihtsamalt läbi. Ma just mõtlesin, et tõepoolest, kui vaadata seda sotsiaalset poolt, kannab Eesti Raadio Eesti televisioon ja mõtle, kui palju on Eesti ajakirjandusmaastikul väljaandeid. Et siis see kriitiline mass võib küll väga kaaluda ühele poole, et ma ei olegi kunagi sedapidist asja mõelnud. Nojah, ja lõpptulemusena, kui nüüd suuri sõnu kasutada, siis, siis noh, tegelikult on see ikkagi ju demokraatia küsimus. Et kas kõik olulised teemad, kus kõik olulised vaatenurgad on esindatud või ei ole esindatud, eksju, kus luuakse noh, mingit see tähendusega asju või, või mitte ja noh, lehtede puhul noh, oleme ausad, see kolletumine on ka ikkagi ikkagi väga selgelt tajutav. Kas seda survet ajakirjandusele, Eestis üleüldse, mis laadi survet on märgata, kas sina, Marika, oled märganud? Ma ei ole nüüd kaks ja pool aastat ise tegevajakirjanik olnud aga pean ütlema ka, et mina oleksin hea meelega jätkanud ajakirjanikuna. Paraku osutus võimatuks aga siin lähemalt lahkamata ütlema seda, et tänapäeval ei tehta enam selliseid olulisi otsuseid ainult telefoniõigusega, seda jääb järjest vähemaks, tänapäeval tehakse sisulisi otsuseid kaadripoliitikaga, võetakse tööle inimesi, kelles ollakse kindlad, et nad täidavad eelkõige omanike nägemust lehest ja see, kui palju nüüd läheb kokku omaniku nägemus selle sotsiaalse vastutustunde poolega on juba puhtalt õnne asi, seda Eestis ei reguleeri mitte miski. Teeme võib-olla mõnel puhul rääkida nii-öelda valgustatud monarhiast kellestki, kes võib-olla teab ajakirjandusest rohkem kui keegi teine. Kuid me samas ei saa olla rahul sellega, kuidas on esitatud teatud teemad, millised võib-olla persoonid ei saa mitte kunagi kriitilise analüüsi osaliseks. Igal asjal kahjuks on nii plussid kui miinused, oluline on, et ajakirjanik ise tajuks ja prooviks vähemalt oma töös olla maksimaalselt objektiivne. Ei alluks sellisele survele, mis näiteks soovituslike teemade loeteluga soovituslike isikute loetelu, keda mitte kasutada. Selliseid suulisi soovitusi on paraku olnud mitmes toimetuses. Ma just mõtlen, et pannes ennast ajakirjaniku olukorda kui ma seal ikka väga kõvasti vastu hakkan seal lehes, ütleme nii siis saan ma kinga, ütleme niimoodi. Jah, saad küll, selle peale võib ilmselt olla suhteliselt kindel, kui ei ole sul sellist korralikku töölepingut ja kui sa ei pöördu ajakirjanike liidu poole, muidu ajakirjanike liit on TALO liikmesliit ja seeläbi anname maga. Eraldame tasuta juriidilist nõuannet, kui ajakirjanik satub hätta, see kõik on jäänud teadvustamata, mul on täna raske öelda, miks varem ajakirjanike liit ei ole sellega tegelenud, sest ma ei ole selles olnud osaline. Olles küll 15 aastat ajakirjanike liidu liige, ei ole ma tegelikult seda liitu siiamaani nagu vajanud, aga ka praegu, kuna see olukord on jõudnud sinnamaani, kus minu meelest nagu Katrin õieti märkis, asi läheb juba küsimuseks, kas meil on demokraatlik ühiskond või mitte. Ja ühel päeval nii mina, sina kui raadiokuulaja. Järsku aimab, et ta ei saagi objektiivset informatsiooni. Mina olen alati tõstnud küsimusega sellest, et teisipidi niisuguse sellega, mida me pakume inimestele sellega, me kasvatame endale selle publiku just selle näo järgi, mida me pakume. Kuidas teile tundub? Jah, ainult, et. See ei pruugi olla eesmärk, kullaks. Eesmärk paljude väljaannete puhul on kasu, eks ju siis vaadata pika perspektiiviga ette, eks ju, ei lähtuta sellistest üllatest põhimõtetest, eks ju, või nagu nagu demokraatia või, või nagu arvamuste paljusus või nagu, nagu tasakaal, eks neid, neid on võimalik teiste meetoditega saavutada. Mina sain Riina sinu küsimusest nii aru, et, et kui viidatakse sellele, et inimesed ei jaksa informatiivset programmi kuulata, seda tuleb teha infode inventi ehk siis informatsiooni pluss meelelahutuse koostöös. Et sa viitasid sellele, et nii nagu harjutatakse seda nõudlust Ma ei pea Jalnud pudi suhu, topitakse, et siis muutud laisaks või. Ja et niisuguseks nõudlus ka kujuneb, et mina mõtlesin ise välja sellise näite, et kui vaadata täna, kuidas ameeriklased annavad kohtusse McDonaldsi protestivad, ütlevad, et süüdata meile kartuleid, mis on praetud vähki tekitava sulis ja nii edasi siis ma küsin, olid ameeriklased, kes läksid Mac Donalds ukse taha ja nõudsid, et nüüd tuleb hakata neid toitma Donald sitega või oli see firma, kes suutis tohutu reklaamikampaania toel aastakümnetega tekitada sisuliselt sõltuvuse sellest toiduainest ja täna ei jõua neid kohtuasju kokku lugeda, kui palju on ülekaalulisi, kes on andnud kohtusse selle firma, kui palju on inimesi, kelle tuttavad sugulased on surnud vähki ja nii edasi, ehk siis mina olen selles täpselt selliseks, nagu sa kujundad, seda tellimust selliseks ta kujuneb. Nonii see on teada, on, et hoiaki ajakirjanike liidu suhtes on mitut moodi ja, ja võib-olla mitte kõige soosiv ja mitte kõige parem. Et kas see on sellest, et et ajakirjanike liit on ametiühing, et ta just nagu äkki kaitseb ajakirjaniku millestki muust ka veel tingitud teie meelest? Selle kõige paremas valguses ei ole ajakirjanike liit siiamaani olnud. Mina küsiksin. Kes hoiab lampi, kes näitab seda valgust, kes kujundab seda arvamust, see on üks, teine on see, et tõepoolest ei ole eriti palju tehtud ja selle tõttu ma siin istun, täna läheme mõtlesin ka, et millest on kujunenud, kas on kujunenud sellest, mis on tehtud või on kujunenud sellest, mida ei ole tehtud, eks ju, et nad pigem ikka sellest, mida ei ole tehtud. Et, et kas, kas üldse saab öelda, on mingi väga tugev hoiak või noh, millal ma viimati mõtlesin ajakirjanike liidul ma ei mäletagi õieti, eks et, et pigem on nagu, nagu küsimus selles, et, et formaalselt on küll eksisteerinud, aga tegelikult ajakirjanike ja avalikkuse jaoks noh, ei ole ju ta mingit olulist rolli siiani mänginud. Ei ole ta suutnud tõepoolest ajakirjanikke. On ta, ta ei ole ju saladus seegi, et suur osa ajakirjanikke ei kuulugi sinna liitu. Muuseas ei ole sinna mina kunagi kuulnud, mitte et ma sellega kangesti uhkustaksin, aga ma arvan, lihtsalt tüüpiline selles mõttes. Et, et noh, mul ei olnud vaja teda siis, kui ma olin ajakirjanik, eks ju, ja ja noh, nüüd ma olen eriti kokku puutunud ainult seoses selle loovisikute ja loomeliitude seaduse eelnõuga, kui väga teravalt tõusis see küsimus, et kas ajakirjanikud on ka loovisikud või ei ole loovisikud ja nagu siis kogu selle seaduse menetlemine näitas ja, ja vastuvõetud variant meile kõigile mustvalgel siin näitab, siis siis selles kenas loetelus, kus on paljude kaunite kunstide esindajad ajakirjanike sees ei ole. Aga see oli üks päris tuline diskussioon riigikogus, see oli siis möödunud aasta teises pooles Aasta lõpus võeti loovisiku seadus siis ka vastu. Tegelikult nii loome kui kutseliit, nii et jah, tal on ka ametiühing, millised õigused ja ma arvan, et see, et täna tekib vajadus ajakirjanik ja ajakirjanike liidu järele on aja märk. Katrin solid, ajakirjanik suuremas osas, kui, nagu jagada seda aega vist jäi nõukogude aega, et kui see töötamise staaž niimoodi pooleks lüüa, kuule, ei, ei, ei vist isegi jäänud. Ma olin siit pooleks 18 aastat kokku, eks võimetele üheksale põhimasin suhteliselt sellel ajal, sellel ajal, kui tekkis taasiseseisvus Eesti Vabariik tegelesid inimesed väga palju ülesehitustööga ja keegi pööranud tähelepanu ei töötingimustele, ei töölepingutele. Ja loomulikult ettevõtjad kasutasin seda ära ja lõid sellise staatuse. Ja väga paljudes kohtades esitatakse karmilt küsimus, kui tuleb inimene töövestlusele, et ega sa ei ole ametiühingu liige, see tähendab, hoiak on siiski loodud. Oli selline ja on ka praegu selline kirjanduseetikaprobleeme käsitlev kooslus nagu avaliku sõna nõukogu, nende lahendeid, ehk siis neid, kui mingit probleemi kodanik pöördub, et tema kohta on kas solvav artikkel või valeinfo või midagi säärast. Neid ei avaldata lehtedes, miks neid ei avaldata, sellepärast et lehtedel on oma roosiline pressinõukogu ja nii edasi ja nii edasi, et küsimus on selles, et ühel hetkel sul ei olegi enam seda sisuliselt seda, seda tribüüni, kuhu minna ja see on muidugi ideaalne olukord, aga vaadake, kuidas ka teistesse ametiühingutesse suhtutakse. Ega ajakirjanike liidud ei ole mitte mingi ainukene erand. Ei ole kindlasti erand ja, ja noh, mis me räägime liitudest, eks ju, räägime üldse, kuidas töö inimestesse suhtutakse või mis probleemid meil töölepinguga on, need on need sarnased ükskõik millises, millises valdkonnas. Ja selles mõttes peab aru saama, et tõepoolest see aeg, kus niimoodi ajakirjanikud esirinnas riiki ehitati, kus palk oli piinlik küsida, sest noh, me ju täitsime mingit missiooni ja tõepoolest see aeg oli, oli väga ilus aeg oli, eks ju, aga aga, aga see on ammu möödas, kõik teised teevad tööd ja ka ajakirjanikud teevad tööd, eks ju, ja see, see peaks olema reguleeritud. Ja, ja nüüd tagasi tulles selle seaduse juurde, siis teisi loovisikuid pisut nagu turvab ja nende nende vähemalt nende puhul vähemalt defineerib ära, mis asi, mis asi see loovisik on, eks ju siis ilmselt üks põhjus, miks ajakirjanikud sinna nagu sisse ei, ei läinud oli ka see, et see initsiatiiv tuli tõepoolest nagu mina aru sain, eelkõige Kirjanike liidu poolt, aga aga ka eelnõu menetlemisel rõhutas tollaaegne kultuuriminister, praegune, siis välisminister Urmas Paet korduvalt, et see on niisugune kaunite kunstide seadus. Sel juhul peaks tal olema nimi kaunite kunstide headude. Vaatasin tema tema sõnavõtuga riigikogus, eks ju, siis siis ta ütlebki, et loovisik on defineeritud kui traditsiooniliste kaunite kunstide alal tegutsev autor või, või esitaja, niiet see oli nagu nagu selle eelnõu ideoloogia. Ja, ja noh eesmärgina põhilise eesmärgina, sest püstitatud teatud turvavõrk luua siis nendele loovisikutele, kes noh, selge see, et ühes sellises väikeses riigis võiksidki olla teatud teatud erilises Erilises situatsioonis matuses aga tegelikult ma arvan, et see põhjus oli üsna pragmaatiline, ega siis nüüd seal riigikogus keegi ikkagi ei vaidlustanud seda, et ka mingitel hetkedel ajakirjanikud on loovisikud ja, ja see, mis mitte kõik, mitte kogu ajakirjandus ei ole looming, aga, aga väga suur osa sellest on loomikeks. Või teistpidi võib ka öelda, et mitte kõik raamatut ei ole just nimelt hea kirjandus või kõik maalid ei kuulu kaunite kunstide hulka. Ja see põhiline põhjus oli väga pragmaatiline, see oli raha. Kultuuriministeeriumile oli planeeritud selle aasta eelarves teatud summa. Ja oli täiesti selge, et kui nüüd lisanduks siia ajakirjanike liit oma üsna arvuka liikmeskonnaga siis läheks supp lahjemaks. See muidugi on tegelikult kergesti ümber lükatav argument, sest seadus puudutab ainult neid isikuid, kes on vabakutselised ja tegelikult seadusest vahelduvalt oleks võimalik luua kultuurkapitali juurde ajakirjanduse sihtkapital, mis toetaks iseseisvat ajakirjandust sõltumatut ajakirjandust just nimelt selliste teoste loomisel, millel ei ole otsest kommertstellimust, ehk mina näen selle seaduse mõtet tegelikult mitte ainult nende vabakutseliste kaitsmisel, nii et see ei puuduta üldse töölepingutega inimese selline väide, et meid on liiga palju selleks, et siia seadusesse mahtuda, minu meelest ei päde. Ja oht muidugi teatud inimestele tundus olevat suur, kui nad mõtlesid selle peale, et siis me ju nõuame ka ajakirjanduse sihtkapitali. Aga kas mitte pole suurem see oht, et Eesti ajakirjanduse uurimuslik puul jääb välja arenemata, arvutage natuke, mõelge. Ma tegin ka mõned intervjuud selle saate sisse, kus ma küsisin just sedasama, et et mida arvatakse sellest, kui tuleks seadusemuudatus, mis kataks ka ajakirjanike ja ma paneksin kaks neist kaks esimest neist praegu mängima. Tegelikult on see muidugi vajalik, omaette probleem on see, kuidas see seadus välja näeb, et kas sa ikka tõepoolest aitab ajakirjaniku, kas ta aitab ka loomeinimest piisavalt, et ütleme, kriisiperioodidest välja tulla, sest ma saan ikkagi aru, et probleem selle seaduse taga on see, et arenguga kaasa minnes, analüüsides või kujutades on vaja selliseid perioode, kus sa tegeled ka iseendaga. Ja selles mõttes on seda ajakirjanikele kindlasti vaja sellistele ajakirjanikele, kes on huvitatud ühiskond ja inimese analüüsist. Teiselt poolt meil on taustaks kindlasti selle probleemi taustaks on see, et me tuleme ühest ühiskonnast, läheme teise ühiskonda, oleme teises ühiskonnas ajakirjandus On kaasa hõljunud, mõned, aga väga paljud ajakirjanikud ikkagi kaasa töötanud ja väga tõsised ajakirjanikud näiteks ütlevad, et need tegelevad ikka inimese ja probleemiga. Pole ju tähtis, mis ühiskondki ümber on. Et mina näen selle taga tegelikult ka sellist, ütleme poliitilist konflikti, mida sellisel juhul tegelikult ei pea, hakkas niimoodi vaatama. Ja just seda silmas pidades, et ajakirjandust ei peaks vaatama poliitilisena. Ajakirjandus on meil ülepolitiseeritud täiesti haiglane, nagu me näeme viimastel nädalate meediast, et selle taustal on tähtis, et ajakirjanikku, kes analüüsib ühiskonda, inimest toetada. Üks põhjus, mida tõid seaduse ettevalmistajad oli see, miks ajakirjanike liitu sinna kaasa. Ma ei peaks, et see seadus peaks hõlmama ainult kauneid kunste. Praegu ta hõlmabki, sest see seadus on praegusel hetkel vastu võetud. Aga mis teie sellest arvate? See on jälle, ma ütleks, et natukene ajast ja arust kontseptsioonidest kaunist kunst on see, kui luuakse mingit tähendust ja tõlgendust, kas teda luuakse metafoori või analüüsiga ja oleme ausad, ajakirjandus kasutab mõlemaid vahendeid ja peabki kasutama. See, et metafoori ja kaunidus dist eetilisust on ajakirjanduses vähemaks jäänud ei tähenda seda, et seda ei peaks olema. Selle suuna taastulemist ei peaks toetama. Või kust tõmmata seda piiri, et kas väga hea publitsistlik saade või ükskõik missugune korralikult kujundatud ja läbimõeldud ja tekstiga tehtud saade miks siis ei võiks olla kunstiteos? Just nimelt ja ma ise avalikkuse uurijana ütleme, meedia ja avalikkuse suhted mis mind praegu huvitab, on üldse avalikkus. Selles on erinevad rollid erinevatel tekstidel, erinevatel kunstidel ja publitsistikat ja tänapäevane vaatenurk kunstile, mis niikuinii on sotsiaalne, arseen ja intrigeeriva ja jõulisem. See on tegelikult sellel väljal, sellel avalikkuses sellel ühisel sotsio kultuuriliselt väljal on nendel erinevatel elementidel võrdselt oluline roll. Ma ei näe üldse tänapäeval seda võimalust, et neid sellisel viisil eristada. Nii et teie näete seda, et siin on ka püüd just nimelt ajakirjandust politiseerida, nagu te enne ütlesite. Jah, ma pean seda väga halvaks suunaks ja ma pean seda praeguse poliitika ja Politico kodanluse kõige halvemaks väljendiks on ju näha, mis praegu Eesti meedias ja poliitikas toimub ja ütleme niimoodi, et, et see on kõike muud kui sellise hea keskkonna loomine ja hea ajakirjandus on sellel kesku selles keskkonnas sellel väljal väga tähtis. Ja teiselt poolt neid ajakirjanikke väljalt vaadates võib ju öelda, et et ajakirjandust ei toetada praegu ühiskondlikult kultuuriliselt, et siin sünnib selliseid väljapaistvaid publitsistika ja meediateoseid sellepärast et et tõepoolest selleks, et aru saada, mis on hea, mis on halb ajakirjandus, sealt ju kõik algab. Selleks peaks igal juhul olema olemas need stimuleerivad, stipendiumid ja toetused. Küsimus on maailmapildis ja seal praegu sellise otsuse valgusel raskelt postsovjetlik. Siis otsustajate poole pealt jah, kahjuks Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep, kuidas teie suhtute sellesse küsimusse, et loovisiku seadus kui seda muuta, võiks katta ka ajakirjanikke? Siis oleks ju ajakirjanike jaoks isenesest tõesti positiivne ja, ja loomulikult ei ole kellelegi mitte midagi selle vastu, aga tuleb ka tunnistada, et ega toimetustes nii palju, kui ma olen toimetustes kõnelnud, rääkinud, kuna see teema olnud väga üleval. Võib-olla on olnud põhjus ka selles, et olgem ausad, ajakirjanikud ei ole kõige halvemini makstud tööd, et Eestis ja, ja õigupoolest inimesed ju saavad aru, et võib-olla on vabakutselistele loovisikutele seda seadust rohkem vaja. Aga teiselt poolt ma arvan, et maakonnalehtedes ja, ja väiksemates ajalehtedes on see probleem palju tõsisem kui, kui suurtes ja ja enda eest palju parem paremini seista oskavate toimetustes. Sa ütlesid küll, et ajakirjanikud ei ole just kõige halvemini tasustatud inimesed, aga et see ei ole väga võrdne vist. See kindlasti ei ole väga võrdne, et õigupoolest on ju võimalik seda tabelit jälgida. Ajalehtede Liidu kodulehel peaks olema see tabel olemas ja need käärid on hästi suured. Nii et ma usun, et see võiks väga tähtis olla just väiksematel ajalehtedele. Need on need küll need, kes tõenäoliselt kuuluvad Eesti ajakirjanike liitu. Suuresti ma olen aru saanud, et ajalehtede liit ei ole sellest huvitatud, sest nemad ongi suured lehed. Üldse mitte nii, see on tegelikult natukene rumalasti välja kukkunud, et, et ka selles sinu küsimuses oli olemas vastandus Ajalehtede Liit versus ajakirjanike liit, vabandust, lihtsalt. On juhtunud nõndaviisi, et ajakirjanike liit väga erinevatel ja osalised ajaloolistel põhjustel ei ole olnud tegevajakirjanike hulgas väga populaarne, et nii palju kui kui ma märkan, uus ajakirjanike liidu juhtkond üritab seda trendi muuta ja selles mõttes kindlasti edu neile. Et kas see võiks olla positiivne see koostöö aga miks mitte? Rääkisid siis ajakirjandusõppejõud Maarja Lõhmus ja Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep, kui te nüüd natuke kuulsite, kuidas te kommenteerite neid intervjuusid? Maarja Lõhmus muidugi. Kas sügavuti, et eks see ole ka tema ametipostile kohane ja siin tuli küll igale asjale alla kirjutada. Ka Tiina Kaalep on tegelikult selles mõttes täiesti. Noh, minu meelest täiesti aktsepteeritud koostööpartner, et ta vähemalt ei eita kohe alguses koostöövõimalust ja saab ka ise endise ajakirjanikuna ja tegelikult praegugi kirjutava peatoimetajana aru ajakirjanike probleemidest. Ehk et suured käärid on palgas nii-öelda tipplehtede tippajakirjanikke ja väga paljude teiste vahel on probleem, aga mitte kõige suurem. Ma arvan, et parem töö tulebki paremini tasustada. Küsimus on rohkem selles, et millised on üldiselt ajakirjanike õigused ja kas selle suure palgaga ei panda natukene ka suud kinni. Seda, kui Tiina Kaalep ütles, et toimetused ei ole selle vastu ka eriliselt huvi tundnud, tõepoolest, seda näitab vist ka see, et ma proovisin väga mitmest toimetusest inimestelt küsida, et mis nad arvavad sellest asjast. Ja vastus oli, et, et me ei ole selle asjaga kohe üldse kursis, noh järelikult ei saa ka rääkida, et ju siis ei olegi tõesti huvi tuntud. Asja all pead sa silmas loovisikute seadust, looduslikud. Ühesõnaga, see on ka loogiline, kui ajakirjanikud said aru, et see neid ei puuduta, et nemad ei ole selle seaduse mõttes loovisikud, eks ju, siis siis miks nad peaksidki erilist huvi selle vastu tundma. Aga, aga ma tuleks olles selle juurde, et noh, küsimus ei ole ainult selles sotsiaalse võrgu loomisesse, eks ju. Mis kultuuriministri poolt heeliumi poolt nagu eesmärgini püstitati. Et tegemist on tõepoolest sellega, et see seadus kõigepealt annab olulised definitsioonid, eks mis asi on üldse vabakutseline loovisik, et nii, et asi on nagu põhimõtteliselt et kes sinna kuuluvad ja kes ei kuulu ja, ja, ja millised liituda loomeliidud ja millised liidud ei ole loomeliidud. Ja, ja teine asi tõepoolest see, et, et peale niisuguse personaalse võimaluse, kui sul on loomekriis tuge saada annab see ju ikkagi võimalusega kohuseda sfääri hoopis teistpidi, ütleme sõltumata siis tööandjast toetud. Ajakirjanduse puhul on nagu eriti oluline, kui me, kui me räägime ajakirjandusvabadust et, et see oleks siiski võimalus luua, luua ütleme konkreetsetest väljaannetest ka mingi niisugune sõltumatu süsteem koolituseks või ka teatud oluliste asjade tellimiseks siis juba professionaalide poolt, mitte mitte selle poolt, kes sulle palka annab ja kelle tellimust väga erinevad asjad võivad mõjutada. Nii et siin on, nagu see aspekt ka olemas. Kui ajakirjanike liit Lenne sind, Marika pöördus ka õiguskantsleri poole, siis taheti teada vist, et kas, kas see on põhiseadusega vastuolus, et ajakirjanik sinna sisse ei võetud. Mõistagi leidis õiguskantsler, et teid siis ei ole põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega. Valus ei ole, kuid õiguskantsler andis väga põhjaliku seletuskirja, mille kõige olulisem osa ütles, et tegemist on kultuuripoliitilise otsusega, see tähendab kui kultuuriministeeriumis ei ole olnud siiamaani korralikult esindatud, meedia on võib-olla isegi aastate lõikes pisut üleesindatud, ütleme seal teatri või, või kunstirahvas, siis kes kirjutab kokku seaduseelnõusid, need on ametnikud, kes istuvad ministeeriumis. Ja kui ministeeriumi juhtide hoiak oli siiamaani, et ajakirjanikud on need koerad, kes jooksevad vile peale siis minema väga loodan, et uus kultuuriminister saab aru, milline on ajakirjanduse roll ja et see on väga otseselt seotud kultuuriga. Seda me saamegi kohe kuulda, Ta arvab või kus suunas liiguvad uue ministri mõtted. Ma võtsin ühe lõigu 25. aprilli argipäevast, mida juhtis Mart Ummelas ja kus oli siis vastne kultuuriminister Raivo Palmaru ja kus oli ka endine kultuuriminister Signe Kivi üks varasemaid kultuuriministreid. Ja seda lõikmanist praegu kuulamegi, sest Mart Tummelas esitas ka Raivo Palmaru. Selle küsimused loob isiku seadusest ja ajakirjandust. Ma olen juba neid võimalusi asunud uurima, seni olen kohanud mõningast vastuseisu, aga see nõuab seadusemuudatust ja ma loodan, et see saab tehtud, mina parandaksin, saatejuht ei jäta, ajakirjanikud ei ole sellest seadusest välja visatud, vaid nad paraku organisatsioonina väga pikalt ei osalenud selle protsessi ette valmis. Eks seal ole karistus, vaid situatsioon on täna teine ja ka riigikogus seda eelnõud. Kaitstes debattides me möönsime kõik, vähemalt kultuurikomisjoni liikmed, et selle juurde tullakse kindlasti kindlasti tagasi, see vajab, see vajab pikka eeltööd, aga ma toetan. Ma arvan, et see võiks ju meie ajakirjanduse taset veidi tõsta, kui nad oleksid ka loomeliidud loomeliitude seltskonnas, mitte ei oleks lihtsalt rahamasinad. Nonii ma muidugi peaksin, kui ma oleksin olnud selles saates, siis ma ei oleks lasknud Signe Kivil ütelda, et ajakirjanike liit ei ole midagi teinud ega osalenud. Ajakirjanike liit on tegelikult loomeliitude seadust on aastaid üritatud välja töötada ja kuigi ma olen juhtkonnas olles nüüd võtsin välja alates 2001.-st aastast kirjavahetusse, mis on ajakirjanike liit pidanud ametlikult kultuuriministeeriumiga ei ole lastud ligi. Alguses on öeldud, et pole olemas, pärast on öeldud, et juba töögrupp siis on öeldud, et ei arvesta seda, siis on öeldud, et teeme nüüd hoopis teisiti. Ainult kaunid kunstid on leitud 100 põhjust ja ausalt öelda, kes natukenegi kursis sellega, kuidas seaduseelnõud tekivad ja kuidas loobitakse ühte või teist kongressi Ta ütles, et lõiku, et see satuks või vastupidi, jääks välja seadusest, muidu alguses olid seadusest välja jäetud arhitektid, aga ju siis oli nende juhtkonnas tookord sobilikumaid, persoone, keda jutule võtta. Praegu meil on arhitektuur selles loovisikute seaduses sees. Nagu isegi oleks nii olnud, et ajakirjanikud oleks õige aja maha maganud ja ei oleks midagi teinud, mis ei ole õige, sest selle protsessi jooksul pöördusid ajakirjanikud korduvalt ka minu puhul, eks ju, kui riigikogu liikme poole ja teistegi riigikogu liikmetel kuule. Ja isegi kui oleksin nii, nagu sa arvad, et ametnikud teevad seaduse valmis ja riigikogu ludin võtab vastu. Tegelikult ei ole õige, eks ju, meile tulevad tekstid. Ja kui nad lõpuks Riigikogus vastu võetakse, siis, siis on nad tihtipeale hoopis teistsuguse kuju saanud. See küsimus oli väga teravalt üleval. Seaduse menetluse ajal oleks hea tahte korral saanud siia kõik need muutused sisse viia, see ei olnud nii, et me kuidagi kogemata unustasime nad välja. Sellist muljet küll ei maksa jätta. Täie teadlikkusega jäeti need ajakirjanikud välja, sest puudus poliitiline tahe selleks. Ja, ja noh, nüüd ma näen, ainuke võimalus on tõepoolest see, et kui ministeeriumil nüüd on see tahe tulnud. Ja, ja see leiab koalitsiooni poolt, kellel on enamus toetuse ja ma loodan, et leiab, sest nüüd on koalitsioonis mitmeid jõud, kes tol ajal seisid selle eest, näiteks nagu Keskerakonna väga mitmed liikmed väga häälekalt, eks ju. Jaga ministri arvamust, me kuulsime praegu siis siis ma näen, et on võimalus teha muudatused ja ajakirjanikud siia ikkagi sisse viia. Aga see ei olnud tööõnnetus, see oli ikkagi täiesti teadlik valik, mis siin tehti. Seetõttu ma olengi asunud uuesti pika protsessi algus, kusjuures see, et viia sisse parandus ja saada siiski ajakirjanikud ka loovisikuteks meie seadusandluses. No ja mina võin sulle lubada seda, et ma jätkuvalt toetan seda. Kindlasti võtan ka riigikogus sõna sel teemal. See on nüüd küll tore koht lõpetada, sellepärast see on niisugune positiivne lubadus. Argipäeva saade on lõppenud, aitäh tulemast stuudiosse. Riigikogu liige Katrin Saks ja ajakirjanike liidu juht Marika Lillemets. Küsimas oli Riina Eentalu. Head päeva.