Vähe väga vähe on jäänud järele neid, kes isiklike kokkupuudete põhjal mäletavad Eesti vabariigi ajal tuntud ja tunnustatud inimesi avaliku elu tegelasi. Aeg ja terrorirežiim on teinud oma töö. Ja need, kes veel alles ongi, olid rohkem kui pool sajandit tagasi noored inimesed. Nii et vaevalt puutusid nad meie suurmeestega kokku nii-öelda poliitilisel pinnal või seltskonnaelus. Pigem oli tegemist perekonnatuttavate või naabritega, kellega ka laps või nooruk tahes-tahtmata pidi kohtuma. Kui omavahel läviti. Võidakse küsida, kas niisugustel mälestustel ikka kaaluajaloo seisukohalt? Noh, igatahes küll ei kahtle, vaid arvan, et mälestus jääb mälestuseks. Olgu see või lapse meeltega talletatud või kuulugu ta üksnes olmevaldkonda. Peaasi, et saame inimesest rohkem teada ja päästame, mis päästa annab. On meie tänases saates kaks jutuajamist, mis lisavad mõningaid jooni nelja mehe portree-le. Kuigi vestlust kaaslased ise arvavad, et ega neil midagi uut öelda ei olegi. Kutsun teid ikka kuulama ja otsustama. Esimese jutuajamise alapealkirjaks võiks olla talutarest presidendilossi. Just niimoodi juhtuski Leida kuivaga, kelle juures Tartumaal Puhja lähedal porri külas möödunud nädalal käisin. Kogu sõjajärgse Ta on Leida kuiv, elanud oma kodutalus. Olles küll juba 70 viieaastane, on ta ikka veel tegus ja sõnakas. Toas on tal üleval kangasteljed ja laual valmis heegeldatud linikud. See, mis oli 30.-te aastate lõpus, kui ta töötas Kadrioru lossis tundub ammuse kauni muinasjutuna. Kuid muinasjutt ei olnud. Nagu kohe kuulete, oli päris argipäevane lugu. Kuidas talutüdruk presidendilossi sattus ja mida ta seal tegi, räägib Leida. Kuiv, ise. Minu abikaasa Bernard Mägi sattus sinna tööle sellepärast, et noorem adjutant tundis teda, oli Torma mees ja minu abikaasa oli ka Torma mees. Põder oli tookord eesnime, ma ei mäleta, mis noorevadio tantsija täitnud puder ja niimoodi siis sai tema sinna tööle. Ega erilist sorteerimist midagi olnud, kõike nagu usaldati, ankeeti uuritud, ei uuritud ankeeti, no see oli küllalt juba tse noorem adjutant tundis jah, tundis seda minu abikaasat. Ja mina sain siis abiellumise teel sinnamaale abikaasal 36. aastal sinna tööle. Mina tahaksin 37. aastal alguse on vastuvõttudel praegu tööl ja hiljem siis, kui president sinna kolis Kadriorgu. Siis sain köögi, teenis. Kui suur see köögipersonal oli ka presidendil? Kokk köögitüdruk ja serveeri. Et kolm inimest ja kui palju siis sööjaid lauas oli? No praktiliselt tema üksinda aega siis pühapäeviti käis perekondadega. Et te pidite kõik nädalapäevad tööl olema, kõik nädalapäevad, aga kui pikk see päev oli? Hommiku kella seitsmest või mis ma läksin ja siis vahepeal sai ära käia ja lõunategemise aegu jälle ja sisse õhtusöögiks ka ja et praktiliselt päev tuli tikk ainult vaheaegadega. President, süüa tahtiskla, erilist sööki ei oska midagi ütelda, temal nagu terviserikke pärast või ei tohtinud kõike süüa. Suhkruhaige minu teada. Vastab, mõelge seda on palju, sellepärast et tal nagu kergemat lihatoitu tailiha ja võib-olla ka vormirooga siia, nii et nagu kergemalt toituda. No te ütlesite, et teie tööpäev oli pikk, selles pidi ka siis vastav töötasu olema. See see viga oligi, et ega ma väga pikalt ei olnud, töötasu oli väike 25 krooni. Aga kõht sai täis, joogast sai täis ja seda küll. Kõht oli küll täis sedasama toitu, mida president sõi. No osa toite jah, aga no ega ei saanud nagu linnuliha peale üle minna. Ja sellest siis oli juba personali. Köögitüdruk oli ja siis serveeria oli ja mina ja neiust linnuliha ei saanud üle minna. President sõid linnul Loe ikka enamasti jah, linnuliha ja loomaliha ja nii kergem oli alati ta ei söönud linnulihaga vaike vahetevahel kuldkalakese ei olnud. Ei pääle lõhe, kallimat kala ei näinud jääl õega soolas koki ise, nii et ega seega kallis kätte ei tulnud. Kellena teie abikaasa siis sealsel ajal töötas, kui teie olite seal köögis? Abikaasa töötas, tema ametinimi oli Mont Luksepp elektrik ka veel, nii et elektri ja siis külmutusseadme, seal olid suured keldrid. No kus oli vein sees ja, ja ühte teist, mis veel nii nagu pikka aega tuli hoida. Äärmised, joogid olid vist seal keldris küll mina seal kunagi käinud, aga külmutusseadmed olid, pidid töötama, mis keldri külmas tegi? Temal ka pikk tööpäev, tema käis, nojah, kui oli tema tööd teha, siis ta pidi kontrollima päevas ühe korra, kuidas ta mõne tunni laskis sel masinal käia. Mina ei tea, kuidas need masinad nüüd käivad, aga siis oli glütseriini katu, külmetamine käis tol ajal, ma ei tea, kuidas ta käis, aga nii, et ma kuulsin ühtelugu. Mis, noh, elektriasjad pidi korras olevat, lambid alati põlesid ja ja siis tema töö oli veel käia valves. No tema töötas 36.-st aastast saadik, siis oli muidugi neil vähem tööd saadi, kaklesid ainult alaliselt ei olnud, siis oli vastuvõtu taik rohkem tööd. Nemad käisid Rodal tööl. Tol ajal käis see Šveits arvetekandja serveerija ja selle nimi oli Peterson Sweetseri Nimivaid uksehoidja, nime, selle nimi oli kaskre. Ja minu abikaasa oli mägi, oli veel kojamees, kütja oli veel nii palju, seda personaalis koristaja ka veel. Niipalju toda personali ka siis, kui president seal ei elanud, Need kolm meest käisid, kordame ta valves telefonivalves ja ka ühes oli uksehoidja. Ega siis seda valvet muud valvet ei olnudki. Arvatavasti vist, kui ma ei valeta, et vist oli miilitsapost oli ees ja taga või politsei postia ees ja tagalossi mitte miilits mullaks segamini seal 50 aastat harjunud selle asjaga juba. Ja muud valvet seal ei olnud, siis. Kas teie presidendiga isiklikult ka kokku puutusid? Väga vähe, sellepärast kui tal midagi tarvis erilist rääkida oli, ta enamasti kutsus siis koka ülesse. Aga köögis käis ta vähe, nii et maal kolm korda tollases, mis mina seal olin, käis ta keeks? Jutuga ikka. Nojah, kui elektripliit meile toodi ja siis ta käis, vaatas seda. Ta oli nagu esmane vist tol korral ta ei olnudki mujal vist. Nelja auguga leidki, pliit toodi meile kööki, muidu meil oli puuküte kaks pliiti oli meil olemas väike pliit, kus me iga päev tegime ja suurt pliit oli, kus vastuvõtu aegu tehti, see oli igavene suur kohe, nii et ikka meetritega andis mõõta või potte ja panne ei tea kui palju. No aga seal olid tihtipeale nii vastu võetud, kui olid, olid 80 ja 100 inimest siis pidi ju kuskil toitu ka valmistama, säänest toda kommetest kuskilt tulles restoranist toodud, sest see meil olid restoranide kokad tema päris kokku haigutanu, elas seal siis, see oligi endine Kuld Lõvi, kokk Taalberg oli tema nimi. No te olite küll nii-öelda köögitüdruk seal, aga kas teil oli ka oli või kas üldse lubadete võistluste vahel lossis ringi vaadata? Mina käisin juba siis ringi, tähendab, abikaasa juures külas käisin ja kes niisugune intsident, et nemad olid salvestanud, magasid ka seal ja kunagise kolonel Grabbi tuli ja ja mina olin kaasajal kuidagi Losaceli selles. Ja tema küsida, et nägimistele naisest sissetoodud siia või. Ja siis ma ei tea, kuidas tema ei olnud teadlik sellest, et noh, abielus juba olime ja siis ta ütles, et ei, et sa, mu abikaasa, siis ei olnud sellest midagi, muidugi. Ja seal sai alati käidud, usaldus oli suur, seda peab ütlema. Köögiuks oli niimoodi, et me saime ju ilma sisse, laskmata köögiuksest sisse. Minul meeles ei ole, kestada lukku, panigi lahti, võttis, aga, aga mina ei mäleta, mina oleks teda kunagi pidanud lahti keerama, küsitud, mingit paberit? Ei oi, meil ei olnudki ühtegi paberit, kõik käisime niisama, ei olnud ühte paberit meil. No sellepärast võib-olla nagu usalduslik vahekord sellega tuligi, et Dude inimesed ikka võeti ka päris tänavalt Joy võetud. Kui vastuvõtud oli, siis oli ju palju rahvast tarvis sinna, kööki tööle. Siis oli see autojuhtide naised ja need, kes nagu tuttavad olid päris võhivõõrast ei võetud küll. Sest ega meil ühtegi kontrolli ei ole, me oleks võinud ju igale poole kas või mürki sisse visata, aga aga Me ju ei teinud seda. Aga me oleme usaldusalused. Teise puutuste presidendiga vähem kokku, aga eks need inimesed olid ju ka tee kõrval, kes teda sagedamini ja keda sa nägid ja kes temaga nii tihti suhtles. No mis mulje üldiselt, Konstantin Päts-ist on jäänud? Minule on jäänud niisugune mulje temast, et tema oli üks väga niisugune soliidne vana härra, kellel oli igaühe jaoks ajasõna. Minul on niisugune mulje jäänud ja minu abikaasa juttudest ka, sest tema oli ukse pääl, tema puutus temaga ju vahetult kokku Tarboutus vahetult iga päev temaga kokku. Näiteks kui ta valves oli, kui president sinna lossi elama tuli, siis hakkas sõdurite valve ukse pärast. Nii et sõdurid olid valves, aga uksehoidja laskis sisse, keda ta laskis ja ega valvurid ei keelanud. Tolle eest pidigi see vastutama, kesta sisse laskis ja mingisugust nihukest asja juhtunud selle ajaga, et oleks neid valvureid vaja olnud kasutada. Te elasite olite küll lühikest aega, aga aga te olite ka pühade aeg seal ja kas siis mingeid kingitusi ka saite, jahika. Mida te näiteks saite? Natukene raha anti seal võib-olla 10 12 krooni, tihti võib-olla ja, ja siis vast pudel napsu, kahanti ja apelsini tavaliselt oli, mis olid väga ilusad ja suuradikanti arvates Tallinnasse mineku, teisest aastast 38. aastal sündis tütar, juba siis hakati sellele iga kuu 12 krooni toetust andma iga kuu, nagu kõigil riigiteenijatel oli. Ja siis noh, tema vahetult enne vabariigi aastapäeva sündistes aastapäeva puhul saadeti talle juba apelsini ka, kuigi tema sööja ei olnud. Aga noh, niisugust asja ei olnud, et Kadrioru teenijad omavahel istusid ja pidu pidasid. Ei tea, meil ei olnud, aga siis no me iga päev ühises lauas sõin köögi kõrvaletuba, kus mees Presidendi perekonnaga ka teie seal Sooma töö ajal kokku puutusite. No kes köögis käis, et hoidjad käisid tihtipeale lastega köögis, sest enamasti alati pühapäeva, need õhtupoolikud oli pere seal. Muidu ta ei elanud perega koos. Kui. Mis lapsed sõid seal või käisid niisama huvi pärast? Rodney lõunal terve tere oli lõunal ja siis kella viie teele, ka mina pidin torti tegema, ega väljast ei toodud. Et nagu omaküpsetatud on parem suurkondiiter olemas. Eks koka abiga ikka. Ja eks väikesed kogemused on omal k ike kodust sai alati tehtud Kaise tortistega, Kalad olid olemas ja ega siis seda raha nii välja pilduda ei olnud. Meil on siin väike koht, ega raha, tuli teenida kõrvalt. Taludest sai sügiseti ja kevaditi käidud tööl küll kartult panemas ja sügisel logiskumas ja ja niimoodi jah, nemad käisid siis köögis nagu lapsed ikka, uudishimulik, et mis siin tehase, mis seal tehas, eks siis sai räägitud, mis kuskil tehti ja kokaga nad olid veel suuremad sõbrad. Kas te olite nii päris lõpuni seal niikaua kui ka president seal lossis oli? Ei mina tööl nii kaua ei olnud, aga minu abikaasa küll. Ei mäleta seda tema lahkumist. Ja no ega seal midagi erilist vist ei olnud teil, ma ei mäleta küll midagi erilist, tal on seda, ma vaatasin lossi värava kõrvalt majast salgust, Ilgre elas selle maja trepi pealt, seda 40 aasta teda rõdu pealt ära aunist. Ta ei saanud suud lahti, tehagi karjuvat maha ja maha. Ta tuli küll vist kaks korda välja, ma valesti ei mäleta, aga aga ei, nad ei lasknud rääkida. Del minu pahandas nüüd üks väga see ära, sest on nüüd üle poole aasta, kui Olga Lauristin kõne üles ja ütles, et ma ei tea, et neil oleks olnud soomusmasinad seal kolonnis. Kui nad tulid sinna. Aga mina mäletan küll, need soomusmasinad ei läinud sinna lossiaeda sisse, lahvaga jäid välja. Minu arust oli neid kaks. Nemad olid tanki moodiaga roomikutega aga tillukesed, aga see ülemis see kuulipilduja osa, see oli keeratav Nakonda tanki. Nii et olid küll mina mäletan, kaks masinat oli kindlasti kul Kadriorus käisid. Millal teie presidendi viimast korda üldse nägite? No võib-olla siis oligi vast viimane nägemine minu, vaat mina ei olnud enam otsene töötaja lossis. Minu pahandas see ära tööpäeva. Ja palk oli väike. Ja, ja siis mina ei olnud väga pikalt seal. Aga vastuvõttudel on pärast ka veel seal ja vastuvõttudel trennis palju rohkem. Mujale tööle. Ma töötasin kodus veel, laps oli väike ja laps oli väike jah, ja siis ei saanud ja kuskile päris ära minna ja siis. Aga noh, noortel on kõike vaja. Ja siis töötasin kodus pärast edasi ja vastuvõttude aegus käisin seal. Ega ma mingi pahanduse kaela ei tulnud, lihtsalt ma ei tahtnud enam töötada. Tuline palka juurde küsinud? No minule ei pantud juur, aga pärast, kui raamatupidaja naise õde tuli, siis sai küll 40 krooni maks. Aga muuseas, ega riigil ei olnud luba maksta palju. Ega presidendi kokale maksis ka riik ainult 70 krooni. Õppinud kokk 30 aastat kokku oleme olnud 45 aastane mees ja ütles, et tema on Venemaal hakanud 15 aastaselt kokapoisist ost, saadikul, kokk, aga too oli ju temale ka vähe. Aga siis president maksis isiklikust rahast talle juhu. No aga tema liiga eliitmees, aga mina ainult köögitüdruk, ega mulle ei pidanud tema juurde maksma. Ja kui ei meeldi, siis lähed ära ja sigi sellega. Ja siis ma ei olnud väga pikalt, ma tulin arv 40. aastal, ma ei olnud ana. Ei ole mitte nagu nüüd, et võiks ka tööraamatu ära määrida. Ei tol ajal tööraamatut ei olnud ja ega ma mingi pahagedastule no ei meeldinud enam, kui palk oli väike ja võetas uus jälle. Küll nüüd üks väike episood elust, aga, aga ta on ikkagi meelde jäänud. Jah, on küll, vot see Vilm loss, mis on seal üks moment on minu way paar momenti on minu mees näha, kui ta võtab saadikutel auto ust lahti ja paned kinni. Ja siis see kuidagi nagu noorusmaale tagasi ja siis on nagu kõik nagu rohkem meelde tulnud. Teie ja teie abikaasa, mõlemad töötasite presidendi juures, kas siis hiljem teil kummalgi ka nõukogude ajal ei olnud sellega pahandas? Siis mul ei olnud ja abikaasade nagu nõukogude ajal. Minu mees läks kaduma üheksal teistkümnel juunil 40, kas see on siis kolm päeva enne sõja algust? Temaga juhtus, tema tuli ka ära või pidi tulema ärastega, meid enam ei vajatud ju Kadriorus. Ja ma pidiga töölt ära tulema ja tema oli lendus. Tema nagu lõpetanud oli abimootorist. Ja siis ta läks Njaatuse lennuväljale tööle. Ja buss viis neid hommiku ja buss tõi aga miskipärast küüditamise järgi olnud ju kõik närvilised, sest neil on 13 14 tuli ju küüditamine, kõik närvilised ja nemad lainuvad Pirital maha, mõnel mehel Olgist pähe haige, minu meelest küll ei olnud midagi eelmine päev võtnud. Ega ta joodik ei olnud, aga vahest ikka natuke võttis ja läinuvad maha õlut jooma nagu mul pärast kuulnud. Ja seal on mingi areng olnud vist üks madrust olevat hukkunud või midagi või areng olnud ja ja et tema olevat kasina arengusse sattunud ja mina ei tea ühtegi sõna temast pääle tulla. Ei ole mingeid, ei ametlikud singid. Otsisin teda saksa aegu taga ja ma otsisin teda nüüd vene aegu taga ja ma ei ole ühtegi sõna kuskilt kuulnud. Ja muidugi ma olin noor inimene välja seitse aastat, olin siis üksinda ja siis ma abiellusin ust, nii et tolle mehega oli mul üks laps, aga nüüd mul pärast oli neli last. Teine kohtumine on meil täna Tartus Puiestee tänavas ja vestluskaaslane vanasta Reiko kellelt korjame mälestuskilde kolmest suurmehest. Jaan Tõnissonist, Johannes Orasmaast ja Karl Partsist. Selgituseks niipalju, et Asta rikku isa Kristjan Liivamägi oli tsaariajal Peterburis sepp ja kunstnik ühes isikus, kes rauast lausa imeasju välja nõidus, millest mõnda minagi näha sain. Tema sepistatud oli näiteks Ermitaažis ümbritsenud raudaed metailsete õite ja vanikutega. Praegu kaunistab see aed Sergei Kirovi mälestussammast. Ainult et kahe peaga tsaari kulli tasemel on tühjad kohad audsete roosiõite vahel. Pärast Eesti vabariigi sündi opteerus meistermees perekonnaga Eestisse asudes elama Ma voldi Yaleviku, mida praegu tunneme Tabivere nime all. Seal sõlmusid uued tutvused, milles sepa tütargi väikese lapsena osa sai. Mis sellest meelde jäi, seda pajatab kohe Asta Rico. Alustame Jaan Tõnissonist. Minu isa, tulles Eestisse, muidugi pidin läbi tegema väga raskeid katsumusi, pere oli, kõik oli jäänud Venemaale, mis oli muretsetud aegade jooksul ja siin ta pidi lihtsad alustama sepana, mida ta hakkas tegema voldi, alevis, nöörist sepikoja ja kas seal sepaks oli teada, et vaja on põllumeestele häid tööriistu, on, vajas adra sahku on vaja hobuseraudu, mis olid, oleks hästi tehtud ja tean seda, et hobuseraua eest isa Riiast sai suure kuldauraha. Nüüd minu isa hakkas oma töid viimaga meie põllumajandusnäitusele. Milline oli tartus, mille eest Korodeks oli Jaan Tõnisson. Ja niisiis oli härra Tõnisson märganud, et üks uus mees on tulnud töödega, nähtavasti oli seal ka mingisugune kirjeldus selle kohta, kes ta on ja miks ta seal on. Ja ta oli hakanud huvi tundma, et niisugused tööd ja meil on ju nii sihukesi inimesi vaja, et põllumajandust edasi viia. Ja oli siis isiklikult isaga kohtunud. Ja hiljem takid süvenesid. Neil oli mingisugune kutsumus teedesse järele, kui nii võib öelda, et said, kui mitte, ma ei ütleks sõpradeks väga headeks tuttavateks. Ja niisiis, härra Tõnisson isegi kutsus minu isa kasvõi määras minu isa hindamiskomisjoni hilisemal ajal. Ja kui Tõnisson sai kuuekümneaastaseks, see oli 1928. aastal siis minu isa suurest austusest tema vastu tagus talle laua karnituri ja mille üle härra tunnis sul oli väga hea meel olnud. Ja kui mu isa 33. aastal suri boldis siis härra Tõnisson, vaatamata sellele, et tal oli sellel ajal väga raske oli opositsioon tema vastu ja ei olnud tal kerge, kuid ta pidas meeles, et niisugune inimene oli tema ringkonnas ja ta isiklikult võttis kõne Tabivere jaamaülemale palus jaamaülemad kõik taha kohkunud, et miks need jaamaülemad ja härra Tõnisson panustada isiklikult viia perekonnale tema kaastundeavaldus. Teie ise ei ole Tõnissoniga kohtuda. Ei. Ei. Ma ei ole kunagi haaratonissoni näinud. Aga pärast isa surma Tõnisson ei suhelnud enam teie perekonnaga. Ei meil ei olnud enam mingisuguseid kontakte. Nii palju oli siis lapsepõlvest meelde jäänud Eesti suurima aatemehe kohta. Teiseks toonaseks perekonna tuttavaks kujunes kindralmajor Johannes Orasmaa, Eesti kaitseliidu ülem alates 1925.-st aastast. Kellel selja taga esimese maailmasõja ja vabadussõja lahingud ning teenistus rahuajal soomusrongide rügemendi ülemana. Edasi aga Asta rikku isend. See oli 37.-le võib-olla 38. aasta ma ei mäleta, tuli meie lähedale tormi mõisa karjamõis elama kindral orasmaaomandus mõisas. Ta ostis selle mõisa. Ta ehitas sinna täienduseks veel mõisahoonetele oma isikliku väga ilusa maja suvilaks, kus sisele pere suviti oli kuus, kaks last, tütar Liia ja poeg Freed. Ühel suvisel päeval tuli meie koju proua koos ilusa tütarlapsega. Ja nende külaskäigu põhjuseks oli see, et ta tahtis osta ühte minu isa valmistatud töödest. Orasmaa oli kunstilembeline inimene, tal oli väga palju kunstiesemeid, nii, seal suvilas räägiti, et kui palju veel Tallinnas kaitseliidu majas. Aga nemad kaubale ei saanudki loomaga, sest mu ema ei lasknud lüüa isa tööd ütles nii, et sellel tööl ei ole hinda. Ja proua oras ma veel mitugi korda käis meie juures ikka selle tahtmisega seda tööd saada. Isaime siis tuttav, kas ja kuivõrd see varasema tütar Liia oli väga meeldiv, väga seltsiv, minust vanem võib-olla viis aastat enam ei mäleta ja nii me hakkasime suhtlema, kutsusid mind külla nende majja ja nii siis. Saadjärvel käisime ujumas ja no kuid ka noored inimesed. Härra orasmaa, tema oli väga harva suvel sealgutega käis, nähtavasti oli palju ja ja tema oli väga kena meie laste vastu. Ei oskagi öelda, kui kenasti tema misse suhtus, küsis, mis me teeme isegi ringis meiega mõned mängud. Järgnevatel aastatel toodi sinna paat meie järvele, nemad tõid paari Tallinnast, see oli väga esinduslik ilu, spaad. Seal olid ju ainult tõrvas kalamehed. Aga see oli hästi ilus paat ja selle paadiga, härra kindral, siis meid. Lapsi võiks nüüd öelda, lapsed, seekord kõik meid siis sõidutas, isiklikult, sõidutas Te, olete selle paadi peal olnud, mootor aga talis sõudepaat ja siis nimes seal järve sõitsime. Kindral orasmaa juhtimisel on veel meeles, niisugune mälestus. See oli kas 38. aastal, võib-olla 39. aastal, vabariigi aastapäeval. Olime toodud Tartu, mängisin seekord keelpilliorkestris ja võeti siis meie keldriorkestrist mõned liikmed siia aastapäeva pidustusele mängima, ühendkoor niisugune. Ja seal ma siis mäletan, kuidas kontserdisaalis olide õpilased kahelt poolspaleeris trepil ja sead tulid üles, kaks, kindralid, kindral, kas ma jaa, kindral Laidoner. Kindral Laidoner tuli väga sirgelt, ta ei vaadanud kahele poolegi ja jäi mulje, et ta on nagu uhke mees. Häda härra Oresma vaatas, meie lapsin neid paitada niisuguse pilguga, ta vaatas meid. Ja muidugi meil, minul eriti kui võtmata juba teadsin, jäi temast niisugune hea mälestus tagas armsa inimese vastu. Mäletate ka, mis temast sai, kui tuli juunipööre? Juunipööre ta tuli mu maale. Meie tegime, ta oli sellel järvel paadiga ja me muidugi ei teadnud, kas, mis temaga seal Tallinnas tehti. Aga ta oli tormis ja ühel hommikul tormitorni mõisas ja ühel hommikul käis teade rahva hulgas, et härra, kas maa on vahistatud ja tormi metsas maha lastud. See oli esimene teade, muidugi, see mõjus väga rängalt kõigile, sest ta oli ümbrus, ka suur autoriteet. Ja siis noored poisid, noormehed läksid sinna torni metsa, see kuulus ka orasmaavaldustesse. Läksid torni metsa, et otsivad üles tema haua. Muidugi nad käisid ja liikusid seal, aga seda hauda keegi ei leidnud. Pärast seda ei ole ka temast keegi midagi kuulnud, on elus veel temal rentniku lapsed? Ta ise ju ei talu, teed juhendas mingil määral, aga ta ei teinud seda. Tal oli rentnik, rendiseal oli palju lapsi, need lapsed kõik elavad. Ja hiljuti ma rääkisin ühe sellereti tütrega. Ta ütles, et mitte midagi, nad ei ole temast kuulnud. Kuulaja muidugi ei mäleta, aga mul on meeles, et kaks aastat tagasi meenutustega esinenud tallinlasest sõjaveteran Ants Silmet rääkis oma kohtumisest Johannes Oras. Maga Kirovi vangla haiglas 1942. aasta aprillis-mais. Asi oli, et olles mobiliseeritud tööpataljoni, vangistati Ants Silmet 31. detsembril 1941 Kotlase turul ja saadeti Kiirovi vanglasse, kus peagi haigestus ja paigutati haiglasse vene keelt. Ta ei osanud arsti seletusest sõnagi aru ei saanud. Ja nii öelnudki kord tohtrile eesti keeles. Ma ei saa aru. See jääratas kõrval voodis lebava hallipäise ja aukuvajunud silmadega mehe tähelepanu. Ka too oli eestlane ja tutvustas ennast kindral orasmaana. Ja kindralist saigi Silmeti tõlk. Omavahelistes jutuajamistes oli orasmaa teatanud talle, et ta arreteeriti 12. juulil 1940 ülekuulamisele. Teda ei olnud kutsutud, mingit kohtupidamist polevat olnud. Ometi oli ta paigutatud surmamõistetute kambrisse, kus oligi haigestunut. Alles hiljem saanud teada, et talle oli tagaselja määratud 10 aastat sunnitööd. Ants Silmet vabanes vanglast mingi ime läbi 1942. aasta mais ja saadeti Eesti diviisi. Minu pärimisele, mis kindralist või sedasi saada vastas ta tervislikku seisukorda arvestades. Ilmselt suri Kirovi vangla haiglas. Millal suri, kuhu maetud, seda minu vestluskaaslane loomulikult ei teadnud. Edasi aga meenutab Asta Rico kolonel Karl Partsi legendaarsed soomusrongide juhti Eesti vabadussõjast. Pärast sõda teenis kolonel Eesti sõjaväesoomusrongide ja tehniliste vägede inspektorina. Sel ajal, mil Asta Reiko teda mäletab, oli Karl Parts juba erus. Nähkem tedagi lapsesilmadega. Härra kolonel elas volti mõisas, see oli ilusa suure pargiga mõis antud temale tema teenete eest vabadussõjas põhiselt. Seal tegid tööd tema abikaasa ja poeg, poeg Oliver, tagasihoidlik, väga meeldiv. Blond kes oli igati oma emale toeks. Härra kolonel, elas enam-vähem kodust väljaspool, sest ta oli väga seltskondlik ja tal oli palju sõpru ja käis puhkusel ja. Ühesõnaga, elas rohkem endale. Aga poeg Mauritius, Maurumi kutsusime teda, see oli ümbruskonnas väga lugupeetud ja austatud ja armastatud, normis. Nende talumajapidamine ja mõisasüda, noh seal pidi ikkagi ka olema muud tööjõudu, ega nad siis poegi, ema kahekesi seda Jah, seal olid ka inimesed, ma ei oska selle kohta, öeldakse, don't sulased või olid tüdrukud või kuidas nad, mis töö, vahekord neil seal oli. Loomulikult, et abi neil oli, sest maad olid ikkagi suured maad olid väga head. Seekord noh, torutatud maad, vooremaad. Ma mäletan, et härra kolonel oli väga esinduslik kuju. Ta oli pikka kasvu sirge. Minu arvates ta oli lahke ja tore mees, kui meie perekonnas ta käis, ma olin siis veel väike. Ma mäletan, ta tõstis mind kõrgele. Mul oli kuidagi hirmsast, tuul vuhises mu ümber ja tundsin, et ma olin naha kõrgel. Kui tema mind testis. Samal ajal võib-olla natukene pikem kui minu isa. Minu isa oli ka laki pikk mees. Isa oli väga seltskondlik ja nad sageli olid ühe ühes seltskonnas Tartus. Kus koha täpselt, ma ei või öelda, aga nad suhtlesid. Need olid meil meie ümbruses tormi metsas, peod, rahvapeod. Härra kolonel võttis ka neist osa. Kuid tema vahetevahel oli väga impulsiivne. Ja kui talle midagi ei meeldinud, siis ta Ta hakkas oma tahet peale suruma. 1940. aastal, kui riigipööre oli toimunud siis vahetult pärast seda oli rahvases teada, et härra kolonel viidi öösel ära. Ja pärast seda ei ole meie rahvast keegi kuulnud. Mis on saanud temast edasi? Kuhu jäi, mis temaga tehti? Ei tea keegi. Kas tal siin enam sugulasi ei olegi kedagi lähedast eestimaal? Oli temal, õde Emily Martinson. Noh, see on juba ammu surnud. Mõnele neist ei tea ka enam midagi, aga poeg pojaga oli niimoodi, et 41. aastal räägiti, et ta on varjunud metsa. Seal olid ka teised talupidaja, talumehed ja, ja muud mehed. Ma ei tea, kust ta täpselt kätte saadi, kas metsas? Ma tean seda, et need olid Eesti hävituspataljoni mehed. Ja need mehed paiknesid Saadjärve kuueklassilises algkoolis. See oli väga ilus koolimaja taga, hästi korrastatud, palju ruume ja sest sinna oli siis viidud partsi, poeg, kui ta tabati. Kuidas seal kõik toimus, seda ju keegi ei näinud. Aga kui hävituspataljoni mehed olid ära läinud, siis minu onu Karl Pärna heinamaa on vahetult koolimaja läheduses. Ja naabrimehed tulid minema onule ütlema. Et imelik koht on sinu heinamaal on nagu kaevatud rohi on närtsinud, et midagi imelikku. Kas sinna on peidetud varandust või on sinna keegi maetud, et peaks vaatama isegi see maapind oi, kõikunud see koht, mis oli kahtlane. Ja siis ühel päeval No ja sealjuures oli ka minu ema juhuslikud läksid siis vaatama, et mis seal on ja mehed hakkasid kaevama. Ja siis tuli ilmsiks, et selles hauas madalas hauas oli laip. Ja sellel laiba esmane nägemus oli see, et sinimustvalge lipp oli ära lõhutud ja ta oli sellega seotud. Sinine lipuosa oli siis ümber pea, must oli ümber keha ja valge ümber jalgade. Muidugi minu ema sellest nägevuses tiivad kohkusid, ta läks kohe ära, ta jäänud sinna seda vaatama. Ja siis mehed tundsid ära, et see on mahur parts. Ja surnukeha oli piinamisjälgedega. Teda oli piinatud väga rängalt ja see, see piinamise juures oli kasutatud happeid. Ja siis otsustati, et need happed on saadud meie Saadjärve koolikeemia kabinetist. Mäletan, et meil olid väga ilusad ruumid ja keemiakabinetis olid suured klaaskapid, kus olid igasugused kemikaalid meie katsete tegemisel. Koolijuhataja Aleksandra Aulis, äärmiselt tore inimene. Riideid, katseid meiega läbi ja me olime alati väga huvitatud nendest ja nüüd tuli välja, et nende kemikaalidega oli siis söövitatud põletatud maur partsu. Pärast seda tragöödiat oli teine suur tragöödia. Hakati süüdistama meie kooli lugupeetud juhatajat, nagu oleks tema andnud nendele hävituspataljoni meistrile kemikaale. Ja siis kuju olin juba Saksa okupatsioon vahetult. Nii võttis üks meie proviisor. Nii koolijuhataja Aleksandra milise tõi tema viis kilomeetrit, võib-olla isegi kuus Woldi mõisa ja voldi mõisa. Sääres väikses niukses kraavis laskis. Kas ei olnud need tragöödiad küllaltki iseloomulikud 1941.-le aastale, mille mõlemad okupandid soosisid omavoli ja midagi veel? Mulle tuleb meelde üks kiri, mille ma paari aasta eest Eesti muinsuskaitse seltsile üle andsin. Selles meenutati traagilise. 21. juuni õhtupoolikul oli kolonel Karl Parts Tallinnas Balti jaamas oodanud Tartu rongi väljumist. Tema silmade all kõrvaldati Pika Hermanni tornis tihti lipp ja tõmmati üles punane lipp. Vana sõjamees, kellel selleks ajaks selja taga 54 eluaastat oli lipuvahetust nähes nutma puhkenud ja öelnud. See on Eesti riigi lõpp. Selle riigi lõpp, mille loomisele oli ta ise kulutanud palju jõudu. Lõpuks jälle soovid kuulajate kirjadest, kes teab Lätimaalt kroopinast, küsitakse. Kas keegi eestlastest teab midagi Artis Ausma saatusest, kes aastatel 1950 kuni 1956 oli komimaal Inta linnas vangilaagris. Johannes Simberg sündinud 1914 mobiliseeriti 1941. aasta suvel Harjumaalt Nõva vallast Punaarmeesse. Viimati olevat teda nähtud 1942. aasta märtsis Kotlases haigena tööpataljonis, mis temast hiljem sai. Elmar Jakobson sündinud 1922 mobiliseeriti juulis 1941 Raasikult punaarmeesse. Koduselt ei ole saanud temalt ega tema kohta mingeid teateid. Joosep sündinud 1916 arreteeriti 1940. aasta novembris Tallinnas. Kodustele On teatatud, et 1941. aasta mai lõpus saadeti ta Lasnamäe vanglast kuhugile ära. Sellest peale ei ole tema kohta mingit teadet tulnud. Kas keegi teab? Aksel Otsa sündinud 1908 mobiliseeriti juulis 1941 Tallinnas punaarmeesse. On kuuldusi, et ta olevat töötanud Tšeljabinskis suusavabrikus. See on ka kõik, mis temast teada. Endel Jõgi sündinud 1924 võeti 1943. aastal saksa sõjaväe. Mingeid teateid tema saatuse kohta kodustel ei ole. Vello Alas sündinud 1908 arreteeriti Rakveres 1945. või 46. aastal. Täpselt ei mäletata. Suri oktoobris 1947 Kemerovo oblasti Stalinski praeguses nõukogus Netski linnas asunud vangilaagris. Kas leidub kedagi, kes temaga koos laagris viibis ja saab omastele teateid anda? Korda Tänaste otsitavate nimed Artis Ausma, Johannes Simberg, Elmar Jakobson, Joosep Pruul, Aksel otsa endale jõgi ja Vello alas. Kui teate neist midagi, kirjutage meile taas kuulmiseni.