Tänases saates kuuleme kolme inimese lugu, nagu inimsaatused üldse on erinevad on ka need lood erinevad aja, koha ja olukordade poolest. Kuid neid on ka ühiseid nimetajaid. Kasvõi see, et kõik meenutajad on stalinismi kuritegude tunnistajat kes on näinud või ise tunda saanud ebaõiglust, julmust, väärastunud inimsuhetest tekkinud konflikte. Ühine on seegi, et tänaste lugude põhisündmustik areneb eestimaast kaugemal, vahel hoopis kaugel. Kuid on veel midagi, mis seob lugusid, mida kohe kuulete. Mis see täpselt on, seda otsustagu kuulaja ise ja tehku oma järeldused. Paar nädalat tagasi külastasin ma Tallinna äärelinnas energilist vanaprouat maimu kosterit. Tema praegune kodu, nägus üksikelamuaia keskel oli nagu rahu ise. Ümberringi muru rohelus, hulk õunapuid lookas rohkete ubinate all ehkki tibas vihmamüras õuel kassimamma oma viie lustaka pojaga. Kuid see, millele jutt veeres, on hoopis midagi muud kui tänane idüll. Maimu koster on sündinud ja kasvanud Siberis praeguses Tomski oblastis, Sovetski rajooni Vambola külas, kuhu tema vanaisa endine mõisa moonakas oli käesoleva sajandi alguses paremate võimaluste lootuses välja rännanud. Kuigi uue elu rajamine oli raske, ei tulnud pettuda. Rikas siberi muld tasus heldelt nähtud vaeva. Aga edasi. Siit nüüd siis maimu kosterise. Enne kolhoosi olivad meil kõik talud ja meil olid talud niisamuti laiali, igaüks oma krundi peal olid suured krundid, igalühel ikka ikka väga suured, ühesõnaga seal oli maad ka palju ja talu vahet olid ka kilomeeter või poolteist isegi kaks ja kolm küla raadios oli nii umbes 10 kilomeetrit. Kas teid siis jõukaid mehi ja jõukaid inimesi üldse kulakuks ei tehtud? Ja kui kolhoosid hakkasivad, siis need, kes kolhoosi ei astunud, need tehti kõik kulakuks ja tehti ka osa neid, kes astusid kolhoosi. Minu vanemad tehti ka kulakuks, aga kuna minu isa oli esimese maailmasõjainvaliid ja tema oli külanõukogu kirjutaja oma eluaeg olnud külanuks sekretär, nagu nüüd nimetatakse sekretäri. Tema käis Novosibirskis ja siis sai kulaku nimest vabaks, kui sulane oli meil, kuna isa ise füüsilist tööd ei jääks, nad ja meie olime viie lapsega ja vanaema oli peres Nendel kulakutele talu ja hobused ja loomade kõik võeti ära, aga nad ise võisime minna, kus nad tahavad ja suurem osa nendest läksivadki, kõik sinna sörkkasse ja osaleks neid Kaukaasiasse ja kaugesse itta ja. Nojah, ega siberi kulakuid ei saanud just Siberis. Nägime seal oli jah, neid sinna ei saadetud. No alguses tehti muidugi kommuun. Kommuun elas seal üks aasta ainult ja siis läks üle kolhoosi nimeks. Kolhooside tegemise ajal teil inimeste kinnipanemist arreteerimist ei olnud. Ei, ei olnud, see suurarreteerimi hakkas meile alles 37. aastal, siis tehti meil küla täiesti tühjaks, julgeolekust, sõideti töösse kohale ja ja hommikuks olid jälle paar-kolm meest ära viidud. Külanõukogus oli meil valve, mina olin siis külakirjutaja. Võtsin oma isalt kirjutaja ameti üle 35. aastal, kui ma lõpetasin seitse klassi. Isa oli haige, ei saa enam, ei, ei suutnud teha tööd. Isa suri mul 37. aasta aprillis. Mina läksin hommikul juba küla nuuks tööle, siis kui esimees ütles, et vot need need nimed tõmmake maha, et need mehed tänalysarreteerid. Aga kes need olid, siis need mehed, kas siis tavaliselt? Mul oli, jäin puhtaks, tehti kõik. Farmijuhatajad, nii, et kolhoosil löödi jalad korrapealt alt ja siis kolhoos hakkas allamäge, käib ja siis pärast viidi kõik kõiki, kes oli täiskasvanud poeg, näiteks viidi isa ja poeg mõlemad. Ainult alaealisi ei viidud, et naisi ei arreteeritud. Naised ainult lasti lahti niux vastutavatelt tööde pealt. Isegi lüpsinaised lasti lahti, et nad on rahvavaenlaste naised ja neid tembeldati kõiki rahvavaenlasteks niimoodi meile öeldi, et on rahvavaenlased. Salluutselt mitte mingisugust sõnumit, mitte mingit teadet, naised püüdsid käia rajoonis seal julgeolekut küsimas, ikka, et kas ja kus ei, mitte midagi, öeldi, et nemad on rahvavaenlased, nemad on isoleeritud, nendele ei ole kirjutamise õigust ega ei ole ka nendele mingisugust kirja kirjutamise ega teate saatmise õigust. Aga ainult üks mees, kes tuli tagasi, siis tema juba töötas per külasvat, meie kooperatiivid pandi kokku naaber vene külaga ja tema oli väga tark ja tubli mees, üks Alliku hoogu. Ja tema oli seal kooperatiivi esimees ja tema siis viidi kaera sealt Sa pead, ema tuli kolme kuu pärast. Mis moel ta tagasi sai, ta ei ütelda, ei rääkinud sellest kellelegi. Ta ütles, et ma ei tohi sellest kellelegi midagi rääkida, mis teda teda päästis, kes teda päästis, kuidas tahab, ta pääses. Vaat vaat seda tema ei rääkinud, ainukene üks mees, noormees oli igatahes nii kolmekümneaastane mees. Pärast seda langes sõjas siis, kui oli juba külas suurem osa neid igatahes üle poolte oli juba viidud. Ja siis mina võtsin südame rindu. Ma tundsin seda julgeolekuesimeest, kuna ta oli meil paaril korral meie külas volinikuna noh, need volinikud nagu olid külviajaks ja heinaajaks ja lõikuse ajaks ja ja siis see oli paar korda meie juures ööd või meie kodus, tähendab, tema ööbis. Mina võtsin südame rindu ja läksin tema käest küsima, et mikspärast D arreteeriti ja mis nad teinud on, et ütelge mulle ausalt, mis asja nad teinud ta mind lasti tema juure ja ja võttis mind oma kabinetis, vastaja oli väga rõõmus maadega tulin külastama ja siis ta pani mulle ühe suure toimiku lauale, ütles, et oskad lugeda Loe ise, mis nad teinud on. Ja alastus taevas, mis seal oli kirjutatud, need olid ülekuulamisprotokollid ja neil oli tõesti nende oma isiklikud allkirjad. See kõige esimene mees, mügaks viidisybedgeri Jaan ja siis kuiveri Juhan. Ja siis olid nende protokollid seal kõige ees, kohe seal oli kirjutades, et nad on põletanud kolhoosi vilja, oletanud kolhoosi heinakuhja siis et on organiseeritud meie rajoonis riigivastane organisatsioon ja nemad kuuluvad selle organisatsiooni oli, ja et meie sepikoja põranda all on relvaladu on, valmistatakse mingisugust riigipöördeaktsiooni ja mina sattusin siis seal niivõrd hüsteerikas, hakkasin nutma. No mis, ma olin seal 19 aastane, plikake, hakkasin seal hirmsasti nutma, see ei ole õige, ma olin seal sündinud-kasvanud, kõikidega nendega koos olnud ja ma tean igat last ja kõik, et see ei ole õige. Ei, meil ei ole ühtegi viljavihku põlema läinud, ei ühtegi heinakuhjad, meie seepi. Mul ei ole üldse põrandatki all, meil on ju muldpõrand, on sepikoja nüüd seal, kus sa mingist relvast, meie meil terve küla peal on vist ainult üks poiss, üks jahipüssi, Gruusia Aleksander sihuke noormees, tema käis ikka püssiga neid oravaid laskmas. Tema siis rahustas mind ja ütles, et vaat niimoodi masin siit välja lasta ei saab, pani mind silmi pesema ja enne sa ei saa siit välja, kui sa rahuned. Ja siis võeti mult allkiri, et kui ma ühegi sõna sellest räägin, siis olen ma kadunud ja tema ütles, et on temaga kadunud, siis. Aga ta ütles, et mul on pere, mul on naine ja kolm last last ja ütles, et neilt on see nõutud. Me peame seda tegema. Neil on plaan, kui me seda ei tee, siis me läheme ise sinna, läks isegi abis minema, laskis mind seal siis rahuneda ja siis lasti mind sealt välja. Ja nii oligi see lugu. Te olite külanõukogus oma külanõukogu ja ka seal on naabruses olid veel teise testi külad ja olid ka vene külad ja kas igas külas tehti niisugust puhastustööd? Vene küladest küll seal Siberis minu arust küll mitte, aga vot need, kes meie küljest ära läksid, sinna sirkasse linna. Neid korjati küll igalt poolt, sealt viidi need ka kõik puhtaks. Meie rajooni peaarst oli üks August Gailit, rahvuselt lätlane. Väga tubli ja tore peaarst, haigla oli ikka väga niisugune tore ja kõik. Ja vot see mees tehti seal selleks nõukogude vastase seal, selle organisatsiooni juhiks see sigalilt. Ja siis osa seal rajooni keskus oli ka kolm perekonda eestlasi, sealt viidi ka minu õemehe isa ja vend. Sealt viidi ka kõik eestlase Küla jäi siis meestest lagedale. Ja ja kolhoosis tööd tegemata sovhoosis naised ja lapsed ei olnudki, siis saadeti meil kolhoosi esimeheks üks kärna nimeline Ma ei mäleta enam buss kohalt pärit oli ka, ta ei olnud kuigi kaua ja vot sellel ajal tehti niisugune asi, et alguses oli seal Venemaal niimoodi, et siiani riiginormid kolhoosile olid omade peade pealt kõik lihanormid ja villanormide munanormid ja nahanormid ja kõik, kuid mis olid kolhoosnikutel nii samatigi. Ja need olivad siis loomade pea pealt, aga meil oli väga palju kolhoosil loo miljon 400 lüpsilehma ikka alla 400, üldse ei olnudki ja sead, lambad, suured farmid, suur siin ma käisin isegi nelja aastalehma karjas ja kaks aastat lambakarjas. Ma olin üheksa-aastane, kolhoosi läksime ja käisin kolhoosis tööl, nii kaua kui ma sekretäriks hakkasin, aga vene kolhoosidel pärast kaudu, seal oli ainult 10 15 lehma kõige rohkem. Ja nemad siis alati ütlesid, et küll, et eestlased on lollid inimesed, et et teevad ööd ja päevad vööd ja muudkui aga toidavad riisi. Muidu annavad riigile. Aga vaata siis ma enam ei mäleta seda aastat, mis muudeti see seadus ära ja panti normid maa pealt. Kõigepealt ma, vaat siis läks meie kolhoos niivõrd elama, kolhoosnikutel ei olnud üldse mingid normid täita, kolhoos täitis kõik kolhoosnikute ees normid, sushee, niukene, hea elu kestis aastaid, paar ainult ja siis tuldi ühel päeval rajoonist esindajad sisse, meie loomad loeti kõik pea pealt pooleks. Sead, lambad, vasikad lehma ja kõik viidi ära Vene kolhoosidesse. Jumalamuidu öeldi, et on, nendel ei ole ja nemad olid niivõrd suure sviidi võlglased juba ja tehti niimoodi pooleks, kõik puha viidi ära. Loomad viidi ära siis naaber kolhoosidesse, eks need said siis seda võrra rikkamaks. Oi ei, rikkamaks nad ei saanud, kuna need loomad lõppesid kõik umbes kolme kuu jooksul viimaseni seal ära, kuna meie loomad elasid soojades lautades. Aga seal ei olnud loomalaut üldse, nendel olid niuksed, suured aiad lumes ja siis ühe külje peal oli pandud niimoodi niuksed, puukaikad pühkis natukene põhku taha tasatud ja üks niisugune külg oli natuke nagu tuulevari ja kõik, mis neil polnudki loomise 10 15 Rõõm oli, olid kõigest kolhoosil. Seal polnudki mingit lauto vaja. Iga viimane, kui üks partei korraldas, seal mingisuguse koosneb, on kutsutud kõik need külanõukogude kokku ja siis öeldi tribüünist maha, et need loomas olid sellepärast et tõsteti küsimus üles, et miks need loomad ja surid. Et loomad, sulid sellepärast et eestlased on väga kadedad rahased, kindlasti kadedusest tuulivad need loomad ära. Vene külad on tavaliselt ikka ridakülad, kus maja majas kinni ja te elasite väga eraldi. Kas ei olnud ka seda kampaaniat, nagu siingi pärast sõda? Mõnel pool tehti talumajade kokkuvedamine? Ja oli küll, see läks ka meist üle, nii et ei pääsenud meeski sellest, meie elasime ka niimoodi kahjuks oma oma krundi peal laiali. Aga siis hakati jah, ka kuked tehti selgeks, kolhoosil on kehv niimoodi püsida, kui rahvas kõik laiali on ja siis hakati kokku vedanud. Aga noh, eks selles kõrberaskustega üle kivide ja kändude ikka eestlane on ikka niisugune tema. On ikka oma maa peal harjunud ja tal on ikka oma maa ja oma põld. Ja see kollektiviseerimine läkski seal niivõrd suurte raskustega. Kaks leeri oli siis ühed, kes astusime moosi ja teised, kes ei astunud, aga pärast olid nad sunnitud juba sõda. Kas siis tuli ju sealt peaaegu ära kõik, kes aga sai? See lugu oli siis lehekülg kollektiviseerimise ajaloost, milles peaosalised eestlased ehkki see toimus kaugel ja palju varem kui Eestimaal oli mõndagi ühtmoodi. Eriti mis puutub vägi vallasse oma volisse ja inimõiguste rikkumistesse. Oli ju stalinism oma paljude julmade külgedega. Nüüd aga siia juurde veel teine lugu väljaspool kodumaad elanud eestlaste saatusest. Tartus elavat pensionäri Marta Antonit külastas ülikooli tudeng Ene Nobel ennaga, kui ta magnetofoni käivitab nii palju, et Marta Antoni vanavanemad rändasid Eestimaalt välja 1894. aastal ja leidsid uue kodukoha Pihkva kubermangus kust said ja rajasid talu. Edasi aga kuuleme Ene Nobeli lindistust. Küüditamine kuna küüditati sealt minu kaks isa venda ja palju teisi inimesi ära Kurskisse ja seal nad siis asusid parattudes see, mis olid lumehange otsas. Paljud inimesed surid, lapsed surid, kes ülejaid töötasid ja ehitasid. Me jäime sinna kohale elama, kuni miks 1900 30. aastal. Siis tuli uuesti suur katk, kus võeti kõik mehed viidi ühe ööga ära, jäi Kaczynemist kinne külla elama, et ei ole oja Mihkel ja leppa, kus ta kellele kolm aastat, kelle 10 aastat, kelle viis aastat ja ehitasid valge mere baltikanalid. Ja siis, kui seal see kanal valmis sai, siis kuni viie aastani lasti lahti, aga neid kodukohta elada ei lastud elama. Perekonnad need, kes järele jäid, küüditati ära Leningradi juurtega olisi näiva turbarappa ja siis osa inimesi, kes naised väikeste lastega veel järele jäid. Need põgenesid ära ja need muudkui siit maailma pidi laiali, kes kuskil sain seda leivaraha rohkem metsatöödest, kus täit oma lapsi toetada. Meie ei teadnud, ei sugulastest, ei omakseid, ei, mitte kelleltki mitte midagi. Siis 1900 30. aastal, siis kui mul ema tuli haiglast koju peale kopsupõletikku, anti meile korrutise asumise koht, see oli 25 kilomeetrit parki külas, minul, isa tuli koju 36. aastal tagasi peale selle balti mere valge mere kanali ehitamist saadeti ehitama baikali järve äärde raudteed ja sealt siis ta vabast tädi ja kus elas meie juures niikaua kui 37. aastani 37. aastal oli Nov garantiid, palju eestlasi, kes olid lahti saanud ja siis hakati uuesti arreteerima. Tuldi öösel, viidi voodist minema. Pestud riidesse panda pesu veel meie peres oli niiviisi, et me elasime sisukas ja koha peal, kus oli vesi ümberringi. Meie juur ei ole võimalik pääseda ja isale saadeti 37. aastal kutse järele, et ilmuda Nov, korrati kerge vedeisse isal eksale ja kadus ja meie ei teadnud isad, kus ta on aastaid ja siis käisime vennaga ülekuulamisel, kus kohas isa on, et meie peame üles andma, kuid me ei teadnud. Isa sai ära põgeneda ja see päästis tema elu. Elaja oli haige. Temal oli siis väikene laps, kuuekuune õde, me olime kõik lapsed. Meid kooli ei võetud, tööle ei võetud, meie elasime seal, jälgisime süüa, midagi ei olnud, siis toodi meile teate, et korter vabastada 101 kilomeeter münti, ükskõik kuhu poole tahad tasuma, vanaema nuttis, see oli kottpime, ei näinud midagi ja olime lapsed, meil kuskile minna ei olnud, raha ei olnud, midagi süüa ei olnud, meie sõime, puuoksi, järasime ja siis tuli uuesti sinnade saadeti zootehnik, et võta lihtsalt rõnga otsa välja tõsta, tuli tunne ja siis, kui nägi meie pilti, vangutas pead ja ütles niiviisi, et millest on need lapsed süüdi ja siis läks ära, ei tõstnud lumehange otsa. Ja teine päev tuli tagasi ja ütles vennasele niiviisi, et ma võt sinu oma vastutusele, et tuled, hakkad loomadele söötma vedama, kuna mina pean sinu eest vastutama, öeldi, et rahvavaenlane mürgitab loomad ära, isoli, mina viieteistaastane ja siis seal oli üks helmik, kes töötas kaupluses, tema oli sakslanna ja siis temale Halletes lendai tööle ja siis võttis minu, seal oli see kahe sovhoosi balli leiva küpsetame, nii, jätkasin siis kandma 150 160 pandid, kantsen leiva sinna küladesse vett ja siis oli hea meel, et jah, tuleksin koju ja anti mulle suutäis leiba, aga kuna enne seda, siis kui veel isa oli vangis ja meie olime seal, siis ma olin seitsmeaastane, meil ei olnud mingisugust ülalpidamist rohkem, kui saime siis kaelast saadik pansime nii trilta ja siis saime taga rummi puid riita ära panda venelasega kahekesi vees, siis saimegi Tšetikas 10 meetrit, osta riiet, siit reied ja peale selle siis saime veel leiba, leiba, siis läksime kell 11 kaupluse, siis saime töölise leivanormi, millega pidasime peret üleval ja siis, kui algas sõda, siis võeti vend plekke. Minul tuli minna kaitsekraavi kaevama Zimsky saloni jõe peale ja siis sealt edasi karjaga. Vaata oblastisse ja sealt edasi Moskva alla Repinski kanalid, seal kaevasime neid kaitse, traavisid ja tangi pöidlaid. Kolm 42 kraadi oli külma, suured kingad olid jalas, vatipüksid jalas ja sellega siis olime seal Gaminski külas Repinski juures, peale selle siis mina sain rongi peale, kogu aeg oli niiviisi, et eesti rahvust sa pidid nagu varjama kõik, nii nagu hästi, niikaua kui rääkisin vene keelt, aga siis kui said teada ainult siis vaadati minu pealt juba teised pilguga siis olid jälle fašist, sakslased käivad ema eestisse Nov goritist, tema jäi sakslaste alla, sest tema lastega pime vale inimesega kuskile võimalik minna ei olnud, aga minule kui meid noore inimese vennast vennast sõjaväkke mind saadeti karjaga sealt minema, oli raske olla siis kui olime lapsed, olime seal ja siis kui see isalt teinekord Braavakas tuli, igaüks vaatas sinu peal ja ei kõlvanud absoluutselt kinemite hulgas olema, kõik vaatasid viltu, ikka ei tohtinud sina. Ta ei eesti keelt rääkida, aga siis peale seda siis, kui tulin mina Eestisse tulin novembris 45. aastal, siis ma rääkisin kaunis halvasti eesti keelt, aga ma õppisin ühe talvega ära ja see oli siis kõik venelased, need, kes tulid ta siia peale seda, need tulid suure viletsuse ja veel suure vaesusega süüa ja need on täiesti aru saanud. Nii hea on eesti rahvas, eesti rahvas on paljudele venelastele andnud see, mida me ei oleks seal mitte kunagi saanud. See lihtsa inimese asjalik jutt tundus võib-olla pisut konstlektiivsena, kuid öeldud oli palju. Mõelge nüüd ise, kellel küll oli tarvis niisugust põrgulikku elu inimeste jaoks kellel oli tarvis väärastada inimestevahelised ja rahvustevahelised suhted, külvata viha ja vaenu ja nõnda edasi, kes on kõiges süüdi? Tänase kolmanda loo tegevus toimub samuti Eestimaast eemal kuid algus oli siin ja oli 14. juunil 1941. Siis küüditati Tallinnast Siberisse pihlakute perekond. Pereisa Eesti vabariigi raudteede viimane direktor, kõrge riigiametnik, arreteeriti muidugi kohe ja kadus vangilaagrite hämarusse. Poeg Arno pihlakul õnnestus 1947. aastal Eestisse tagasi tulla ja siin keskhariduse omandamine lõpule viia. Ja edasi juba lugu ise, mis, nagu ütlesin, toimub Eestist eemal, meenutab Arnold Pihlak 40. Sel aastal ma astusin Moskvasse üleliidulisse kinoinstituuti resi fakulteeti. Ja siis õppisin, kuni siis teisel poolaastal läksin akadeemilisele puhkusele, milles veetsin Kaukaasias perstaas. Eks just asja lihtsalt oli võimalus sinna kuurorti kant ja tervist taandavaias tähendada. Ühtlasi siis töötasin seal deberda Tombai sanatooriumis kehangult turi instruktorina. Noh, aga siis maikuus pandi sanatooriumi remonti ja siis seal polnud enam midagi teha, sealt suundusin siis Kaagrosse. Hääletasin tee peal mingisuguse juhusliku masinaga, kus Gioloogid peal olid, need sõitsid. Räägitud nii ja naa, seal siis nad kutsusid mind endaga kaasas, kas pole ükskõik, kas sa lähed syster keskist rongi peale või lähed sisse tukist rongi peale, siis lähed seda kanti kah seal ma olin siis nendega päris nõus. Sõitsin siis nendega Essetuki seal ühe dioloogi poole ööbima, aga tuli välja, et selle grupi juht oli siis kusagil tee peal käisid seal ikka sees Strugantsikutes ja võtsid sealt jälle lasti, mina olen alla. Oli siis kusagil oma Blancerti sihtidega ära kaotanud. Järgmine päev, kui ta mind nägi linnas juhuslikult jalutamas, siis küsis, et kas ma ei ole näinud seda? Ma ütlesin, ma ei tea, oli sul selline asi ei olnud, kus ma seda tead, kuis koju tulin seal seal geoloogi juursed rongile minemist vaadata, siis oli juba NKVD mul järel viidi speti Kurski antavad ees siis muidugi kohe rinnust kinni võõras, kes looži kulgenud ja kust ei ole kõik ütelda. Kruvid paigal. Selgitage välja, kes ma olen ja kus ma olen ja siis hakake alles sisust lollusi rääkima. Seal oli põhimõte selline, et andke meile inimene küll medal juba paragrahvid külge poogime sealt viidi siis prints Stavropoli krai sinna siis evandusse, seal siis hakati igasugust lollust ajama, kas jutt käis ikka selle kaduma läinud plantseti per, ise kaduma läinud kontset, see kadus kohe ära, seal nad vist otsustasid sealt mingisuguseid muid asju. Tegelikult sai selgeks, et aha oli asumisel olnud, selle sellest oli juba kohe ütleme küllalt, et kinni hakata. Siis prooviti minust teha mingisugust CD meest Eesti ja Gruusia natsionalistide vahel, aga selleks ei olnud ka mingisugust alusse, siis jäi niisugused imelikud asjad. Ah et kui ei oleks 41. aastal asumise saadud, oleks SS'is teeninud. Kui oleks olnud võimalust, oleks läinud üle piiri. Ja muidu olid siis kõik avalikud asjad, mida ma oleksin võinud teha, kui ma läksin üle piiri läinud, leiti minutiks Izvestija väidi seal õige seal selline statistika, teadku kolm viletsat kolhoosi ja tead, kuidas diskuku pandi? Tead siis kuidas nad välja nägid, et jah, et vot nüüd oli neil maad nii palju ja lehmi nii palju ja loomi nii palju ja seal seal seisja linde. Et vot, et millised need suured ilusas olevas maar jälle kvaatasin, tohivad põlv hirmus palju küll, aga et loom hirmus vähe ei, arvestasin välja, palju siis põllumaad oli ühe pere peale ja palju loomi oli siis need arvud olid nii imelikud hirmsa suure maa Darraka juures oli siis seal null koma millegiga, lehm on 0,0 lammast ja nõnda edasi ja nõnda edasi. See siis saadi kätte ja siis nüüd paluti, selgitaks, mis maailmas selgitasid aralt näete Stavropoli krai julgeolekuülemist, shop kiirrooli, selline, see just minul seda päris seal siis väga nördinud, et sellised asjad üldse viis vestlus tulid, said kraesse siis opositsiooniparteipoliitikale põllumajandusküsimustes, üks uurija seal selles jutuajamises näitas molooganjok. Endised maale tehakse seal, kus ma ütlesin, et jah, ma olen neid, ma olen näinud seal näitusel ainult portreed ja muud, mida ei ole saanud, rivaali, ei ole maastikumaale, mida ei ole tomati mulle veel opositsioon, parteipoliitilise kunstiküsimustest tõmmati kahvel kraesse. Toodi mind millegipärast Stavropoli ja Eestisse siis siin sellepärast et skaudipoiss oli löömist. Üheksandas skautide lipp, Tallinnas ses kaljukotkaste lipp, kond, sellest siis testi fašistlik organisatsioon, kaljukotkad mida kunagi ei olnud olemas. Ma muidu, et mingisugust ütelda süütegu mulle kaela isand väärida sain sellise paragrahvi 18 58 üheksa 10 11 18 see näitab seda, et mida seal polnud, aga oleks võinud olla üks aa, see oli kõige tavalisem 10 siis jutt ja 11 siis pundistangut, mina ei ole küll jurist, aga see, et mida oleks võinud olla, selle eest, ei saa vist ükski seadus kedagi karistada. Meie seadus sai. Ei olnud mitte midagi veeriku tol ajal ka palju siis Rate kohus muidu seda asja vastu võtnud, sest et mida ei olnud, aga siis läks asi erinõukogusse erinõukogu, siis andis gümnaast etappidele sai mindud siis Krasnojarskisse Krasnojarskisse. Stalini, see on siis 25 kilomeetrit umbes lääne pool aris seal siis söekaevandus siis kaevanduse pealisehituste ehitamine koguses töödes kaevanduskompleks ehitati sealt välja siis alguses olin ehitustööl, aga pärast siis elektrit montaaži peal see elektrimontaaži juba kaevandus siis kaevanduse geoloogilist osakonnas, dioloogina, Naarits, sky kaevanduste kompleksist oleme väga palju kuulnud, eriti, mis seal juhtus sõja ajal ja vahetult pärast sõda. Need olid ikka omamoodi surmakombinaadid, oli 50.-te algus, kuidas siis sealse elu oliks karkani söekaevandusse oli võrdlemisi normaalne ehitusel juhuks halvem töötada kui kaevanduskaevanduse luht selles mõttes, et seal võis sul ikka lagi kaela tulla või ekstra ventilatsioon oli kaunis nigel, seal mõneskavad olid plahvatused. Meie kaevandus oli 53. aastal plahvatus, mis nägilist vest tappis lühend päev oli. Kaevandustemperatuurid olid stabiilsed, nulli ligidal või väikselt pluss siis ta ei olnud vete töödelda väljas selle puruga sagedase külma käes, kõrgem pajuk oli, nii et selles suhtes oli kaevandus minu arvates parem kujundiehituste elektromontaazi Smit pooled olid eestlased, terved eestlaste brigaad oli seal. Ja kaevanduse Marxeidride dioloogid, seal olid põhiliselt eestlased, leedulased, kus see sugugi näljane või poolnäljas olemine. Aga siis peale viie, 10 kolmandat aastat, siis kui juba Stalini Sursnuteeri oli minema löödud, et siis me saime raha ja oli seal ütelda kommerts, ütlevad väga paljud säilituskaevurid, kes teenisid päris ilusasti, need peauksed laagri pajukis ei kasutanudki laagripoe ja selle sööta peal. Et keda siis viidi üle nii-öelda vabakäigu peale, nendel oli päris kena see olema, seal enam nii kahekordseid norisid ei olnud raudvoodid, linad ei olnud enam viga, sel asjal aga muidu alguses oli küll 51. aastal, siis olid ehitusbrigaadi, seal olid blatnoi, olid brigaadirid, eks sealses võrdlemisi vilets asi 51. 52. talvel, need totuid kadusid ära sealt ja siis mis normaalne rahvuse oli ikkagi väga palju koos, ega seal enam siis viiekümnendat aasta alguses ei olnud neid. Sõjavangi jäänud sakslasi, oli sõjavangi jäänud sakslasi ja oli jaapanlasi igasugust rasvast, kõige ootamatumaid tegelasi oli, näiteks kohtasin just sellist meest nagu lord Mcme koon, väga omapärane, tegelenud lingvist, kes oli sattunud Saksa sõjavangi, siis, kuid intercy all oli see inglise ekspeditsioonikorpus oli laiali löödud. Kuna perfektselt valdas palju keeli, sealhulgas ka nii hästi vene keelt pidada, oli Sorbonnis õppinud siis teda sakslased kasutasid ära oma propaganda teenistuses, ta oli esinenud seal venekeelsetest saadetest diktorina ja oli ta jäänud Berliinis meie vägede kätte ja muidugi siis pandidega meie vangi. Aga mis temast siis hiljem sai, nii palju, kui mäletan, teda lasti välja 50.-te aastate algul. Ja siis olevat ta kuuldavasti töötanud Usgorodis ülikoolis inglise keele lektorina, noh, siis oli seal veel üks huvitav tegelane. See oli sakslane. Doktor Rudolf Porchel, saksa värviliste metallide tööstuse spetsialist oli juba ligi 80 aastat vana. Aga väga kõbus. Ta ei teinud, ütles, et pind on siia toodud, aga mina ei kavatse teha barakis, ta küttis vahetevahel ikka pliiti ahju ka, oli täiesti omaette, et tema rääkis, et teda olevat siis välja varastatud Lääne-Saksamaalt. Ettekäändel, et on siis tarvis Ida-Saksamaa seal ühes vasekaevandused konsulteeritud saadetud tüdruk isegi järele, aga seal ja ütleme siis lennuk oli maandunud mitte seal Ida-Saksamaal, vaid oli Moskus maandunud, siis teda oli ümberkasvatamiseks paigutatud Pauluse villasse, naasis ta meenutus vahetevahel kah omale vaidlusi ja jutuajamisi Paulusega ja tema kaaskondlaste tasa. Ta nendega tihti tülitsenud, siis oli palunud ennast üle viia vanglasse sellele soovile, siis oli tuldud vastu. Anti talle ka muidu 25 aastat ja saadeti siis narrinskislikusse, arvatavasti loodeti teda ära kasutada. Nende värviliste metallide tööstus oli. Kiievist oli professuuri, ühte mäletan, oli professor. Soomlane, kes pilte kuivatas, seal ringi ulatuses teatas, oli väga omapärane vanapapi kel meeldis, kui temaatika üht-teist päriti, siis palus ta endale, avati paar päeva mõtlemisaega, andis sulle, et kuupäeva või aja kunas tuled siis algas ikka juttu sellist noh, noormees ja et vot see küsimus, mis te mulle esitasite, paneme selle järgimata nüüd meelde tuletanud ja siis tuli loeng väga põhjalike viidete. Ja siis inflatsioon seisuga kuni 1948 aastase püsimus. Järgnev ajaloolised materjalid. Mulle kahjuks on olnud kättesaamatut, need olid väga põhjalikud ajaloo loengud, nii et seal tavaliselt kogunes tema juurde väga palju noori, kes siis nii-ütelda alati ikka kuulasid, mida siis vana fanto Avoid siis oskas rääkida. Seda oli nagu ta rääkis, kinni pandud, sellepärast et 25. aastal oli teda siis teadlaste vahetamise korras saadetud Itaaliasse piisa, ülikooli ajalugu tudeerinud, aga kui ma ei eksi, vist oli erialalt keskraja või siis renessansiajaspetsialist tuletad talle peale sõda siis 48. aastal meelde ja siis nagu tavaliselt tulijat pandi kinni. Teatritegelane Kalmet oli meil seal, Leo Kalmet ja olime koos patareis ja siis pärast olime, tappis kuus Traskas karkani laagris. Koos tema oma erialast tegevust seal muidugi ei saanud. Tema oli ehituse peal, aga pärast ta ikka klubis seal, mida need tegijad, et ma täpselt ei mäleta, mis töödelda just seal oli praegu pikaks, üldse kujunes teie Naarits, ekskursioon saab alates 51.-st kuni 56. aasta. Tellin, kui siis mehe ja isad seal kohale jõudnud, komisjon läbi vaatas ja vabastas, tegelikult nimetada viis aastat. Vaat mida võis tähendada hääletamine teel, juhuslik reisiseltskond. Kuid stalinlikust õigusetuse impeeriumis võis kõike juhtuda. Võis juhtuda ka kuuldud. Nüüd meie saate traditsiooniline lõpuosa soovid teavet saada omaste saatuse kohta. Aga kõigepealt ma annan veel korraks sõna maimu kosterile. Meie külas käis läbi väga palju neid, kes olid pataljonidest nii viletsaks jäänud, siis need lasti seal lahti ja nad käisid ise meda seda Venemaad ja Siberit ringi otsisime siis eestlasi nemad aastaid ja väga pahasti ja vene keelt ja siis neid case väga palju meie külast läbi ja nad läksid ka kõik pärast, kes poole aasta pärast, kes võetel uuesti sõjaväkke tagasi, siis kui Eesti diviisi juba siis niimoodi hakkas uuesti formeeruma. Ja, aga vot üks mees oli nendest, kes jäi meie küla surnuaiale, ta lihtsalt sõi enda lõhki. Ta viiendal päeval suri, selle mehe nimi oli tammeveski ruudult, ta ütles, et on pärit Harjumaalt. Tal on abikaasa ja kaks tütart, ta sai maetud muidu ilusti maha saidile korralikud riided selga pandud ja nad tulivad ju sealt nende pindadega olid need jalas, talvel külmaga ainult üks räbal sinelikene oli, neil seilas küll nad olid viletsad, kõik kolhoos andis siis toidu ja peredesse, panti nad siis korterisse ja. Kas siis nii suurt tarkust ei oldud teda toidust eemal hoida? No vaat oligi niimoodi, et meie hoiatasime külanõukogust, kui me panime, nii et noh, need, kes tulivad. Me panime nad niimoodi peredesse elama ja muidugi igat ühte me hoiatasime, et ei tohi kas või et üks nädal, et et pange toit pid kinni või, või luku taha, kuskile ta kätte ei saa. Aga noh, see juhtus niimoodi, et see perenaine noh tead maa, lihtne inimene ja ta nägi, tiime nii vilets on, ta oli pärast küll väga õnnetu ja nuttis nagu kole ja et et noh, et kuidas ma panen nälginud inimesi toidu kinni, et mu süda lihtsalt seda ei lubanud. Tanguputru, mis ta oli söönud, eks ta vist muud ka. Võib-olla seal siis oli natukene üle oli nii, nii, järku ruttu kohe suri 33 kilomeetrit sõideti küll arsti järele, aga kui arstiga kohale jõuti, oli ta juba surnud. Ütleme veel kord, selle nime nimi oli tammeveski, Rudolf ja vanus oli tal ka siis noh, nad nägivad ju väga vanad välja. No mis ta võis olla nii 30 40 vahel, on pärit Harjumaalt valla nime mul lihtsalt ei ole meeles. Maimu koster rääkis sellest juhtumist lootuses, et Rudolf Tammeveski omaksed kuulevad ja saavad teada oma isa või vanaisa saatusest. Eks minagi tantseda. Nüüd soovid, kuulajate kirjadest August ringel mobiliseeriti 1941. aasta suvel Keilast. Mis temast edasi sai, pole teada. Keilast mobiliseeriti veel ka Alfred mäng. On teada, et ta viibis 857.-st tööpataljonis, kus talle olevat sama aasta septembris mõistetud 1000 vangilaagrit. Kas keegi teab, miks see mees vangistati ja mis temast hiljem sai? Aleksander poolak arreteeriti 25. jaanuaril 1941 Pärnus. Teada on, et ta suri aprillis 1942 Kirovi oblastis Vjatka vangilaagris. Kas on kedagi, kes temaga koos viibis seal laagris ja võiks omastele teavet anda? Haarna sündinud 1901 arreteeriti 1941. aasta suvel Tartu vallamajas ja olevat viidud Tartu vanglasse. Sealt edasi Kirovisse. Rohkem teavet tema kohta ei ole, kes võiks lisa anda. Peter häng küüditati juulis 1941 Hiiumaalt. Teada on, et tema üle mõisteti kohut Irkutskis. See on ka kõik. Omaksed soovivad leida tema saatusekaaslasi. Kordan otsitavate nimed. Auguste Ring, Aleksander poolak, Alfred Mänd, Eduard Kaarna ja Peeter häng. Palun kirjutage meile, kui on otsitavate saatusest midagi teada. Meie aadress on. Tallinn 200 100, Lomonossovi 21. Eesti Raadio saatesari. Need aastad ei unune. Taas kuulmiseni.