Tere taas Mark Soosaare, kutsun teid edasi kerima filmirulli, mille algustiitrites on kirjutatud Eesti film 100 ning mille lõpukiri end pimine ja äkki ka happy end paistab üsna varsti kätte jõudvat. Oleme jutu Vestnud üsna paljude meie elavate kino klassikutega ning tänu suurejoonelisele filmiaasta üritustele on eesti filmikunst suuresti üxitlasest taas üheks suureks tegijaks tõusmas. Kahju vaid, et juubeliaastal maarjamaal ühtki uut kino teatrit ei avatud. Et aga jääks mulje, nagu algaks Eesti film Peipsi kaldalt ja lõpeks Vilsandi tuletorni juures, kutsun ma teid täna siia ookeani taha Kanadasse miks siis mitte soome või Brasiiliasse, kus uhkeid mängufilmi väntas Theodor Luts või Pariisi, kus elav filmiavangardist Vladimir Karazov. Jah, küllap jõuame kord sinnagi, aga torantot tahate või mitte, tuleb siiski lugeda väliseesti filmi pealinnaks. Siin sündis ja elas väga pikka, aga ega meie kõige kõrgemini pärjatud Eesti filmilooja meie ainuke Oscari laureaat Alar Kivilo, kes nüüdseks on pesabununud Hollywoodi vahetusse lähedusse Los Angelesse. Väliseestlased kenasti eesti moodi ütlevad lasangelassi. Aga nagu öeldud, täna olete koos minuga siin Torontos, Põhja-Ameerika, ühes kõige euroopalikkumus linnas pärast prantsuskeelset Montreali ja siin Torontos leiab juba kaheksandat korda aset Eesti dokfilmide festival, mida veab väsimatu mootorina oma Päevase põhitöö advokaadiametiga. Ellen Valter, hästi energiline eesti naine, peamiselt kodu. Eestis sündinud tõsielufilmid meelitavad kokku rahvast pungil saalid nii Tartu kolledžis kui Eesti majas, mis asuvad Toronto südames. Aga vaatajaid jagub ka tootma, ordeni vanasse tellisevabrikusse, Eesti vanurite hooldekodusse. Tere kinniskolledži uhkesse peasaali. Olen siia Torontosse kutsutud festivali moderaatoriks ehk maakeeli siis pulmakorraldajaks sisestab. Ärge palun pahandage, kui ma täna suurt filmiteaduslikku juttu ja püüan vaid vahendada neid hetki, mis jäävad Nomaki vestlustest filmiloojatega. Kuna saade läheb eetrisse mitu nädalat pärast festivali, siis võin siin sissejuhatuses välja lobiseda ka žüriis. Alamondliku otsuse parim Eesti film 2012 on madile läänesaarte värvid, mis väga tundliku kaamerasilmaga jälgib armastatud Muhu pillimehe Villu Veskirännakuid. Sfäärja Havai saartele. Kõige rohkem vaidlusi ning vastakaid emotsioone sünnitas Jaan Tootsi takk uus maailm ning kõige kõige paremaks dokumentaalkomöödiaks. Toronto eestlaste arvates on Monika Siimetsa Salme saladus, mis naerutas publikut lausa pisarateni. Paistab, et noor põlvkond Eesti tõsielu filmijaid nakkab oma eelkäijatele ja Vabekas ilmajaama ning sellest on mul ausalt öeldes siiralt hea meel. Halloo, sina oled minu hea kolleeg siin Torontos ja 31 aastat me ei ole näinud, koos tegime filmi jaanuarist Kihnu mehest karjama jaanist, siin kaheksandal Toronto filmifestivalil ta retroprogrammis on kavas. Räägi, mis sa ise vahepeal oled teinud ja mis elu sa oled elanud. Ma teen dokumentaalfilme edasi tihtipeale Discovery kanali jaoks või ajaloo Hestovi kanale jaoks. Aga draamafilme ka nii, kuidas juhtub, et, Sa oled helimees, kas vahel niisugune suur tippseltskond seal režissöör ja, ja kaameramees küsivad ka sinu käest nõuet, aga kuule eesti mees, kuidas parem oleks teha? Seal juhtub rohkem dokumentaalfilmiga, kui on väiksem kamp mismoodi teeme seda või, või teist v mida nüüd, kui üks mingi variant on ette tulnud, et mismoodi seda juttu edasi teha, aga suure draamafilmi peasamm, omamoodi loom ja, ja väga tihti ei küsi keegi, mis minu mõtlemine on selle kohta. Aga ometi on ka päris koomilisi või, või lausa ajaloolis koomilisi hetki tekkinud sinu elus, sest et Ta on 81. aastal, kui ma siin torantos ootasin, mitu nädalat. Millal sa sealt Lähis-Idast ehk Liibanonist tagasi tuleb, siis ikka me helistasime ja sina ütlesid, et kuule, markas, sa kuuled pommiplahvatusi jälle, Nad pommitavad Beiruti, aga siis ühe öö saju ei maganud üldse ja teil oleks eriti põnev filmimine. Meil oli hommikul vara ära said ja ja siis tuli telefonikõne, et Arafat tahtis. Me oleme juba mitu päeva päeva küsinud tema käest nõu, et intervjuud teha ja ja mõtlesime, et me jääme ilma ja siis oli kõne tema kambast ja ütles, tule nüüd ja, ja siis läksime ja oli väga omamoodi alavust. Tema oli ju väga suur Nõukogude Liidu sõber ja nõukogude liit toetas ju väga eriti Brežnevi valitsus, just Arafati ja palestiinlaste vabastas liikumist, olles häälestunud tugevasti Iisraeli vastu. Kui sa sealt tagasi tulid, siis sa nagu palju kordi värvikamalt kirjeldasid seda olukorda tali nagu ära tundnud, et üks selles filmigrupis ei ole üldse mitte Kanada juurtega. See tuli nii välja meie korrespondent kes just hiljuti sorry, ära tšemm, reed, tema torkis teisi kogu aeg ja siis ta ütles Arafatile. Meie kambas on Eesti Vabadussõdur, tead, et tahab võib-olla tahab siia kontorit selles seada. Tema ütles niimoodi, et. Kas sul on olnud ka sinu filmitöös peale selle minu väikese tagasihoidliku filmi kontakte Eesti filmimaailmaga ja kas sa näiteks oled selle peale mõelnud, et võiks ühe filmi teha lausa päris Eestis? Ma seda unistasin ja ma tahtsin siit raha kokku saada, et teha selle rünnakust, sest see oli nii omapärane ja vajud. Ajakiri oli uhke artikli kirjutanud selle kohta. Aga inimesed sellest ei ole taibanud, kui tähtis moment oli ja kuidas me oleme kõik. Võime selle all kannatada kunagi edaspidi. Kuule, ma vaatan siin Toronto Eesti dokumentaalfilmifestivalil sinu vasakul käel, seal istub medit Sepp, kes on ju Kultuuriministeeriumi filminõunik Tedid, aga miks siis ei ole Eesti vabariigi valitsus teinud sellist ettepanekut taolole tema ideed realiseerida? President on välja käinud selle uhke idee, et Eesti võiks olla võitlusest nagu esirinnas ja miks siis filmimaailmas me seda ei ole? Vot me veel ei olnud, aga me juba täna rääkisime sellest, et ma olen Kunemadele, sain alles täna tuttavaks hooga, et siis me juba rääkisime, ma lähen aga tagasi linna, hakkame kohe tegelema sellega et meil on siin veel teisigi plaane, ta võiks tegelikult meile natuke õpetama ka tulla, et võib-olla saab mõned projektid nagu koos käima lükata, et tühildame need asjad, et alles nagu rohkem põhjust Eestisse tulla, õpetada ja filmi teha ja. Ma olen nüüd natuke piinlikus olukorda sattunud lihtsalt sellepärast, et ma näen, et žüriiliikmed on jäänud siia ja tegelikult te tahaksite üksi jääda, aga et mina pean oma intervjuu nüüd ära lõpetama, siis mao küsin sinu käest, et mis mulje sulle üldse Eesti dokfilmi tänasest tasemest on? No see oli see huvitav mõte, mis sul oli selle kommiku filmis, et see on väga meeleomapärane, näed momendid, mida me ennem selles filmis ei ole need, mida need, kes on Eestisse jäänud. Ja ma ütlesin oma sellesse väikesesse ettekandes, et et kuidas need kaks kogukonda saavad naljast erinevalt aru, et lihtsalt ajalugu on olnud erinev ja ja see, mis on naljakas, siin ei pruugi olla naljakas Eestisse ja vastupidi. Mulle tuleb üks hetke meelde, kui ma käisin koos rüütleja Meriga riigidepartemangus ja seal pidime ühte härrasmeest kaua ootama selle härrasmehe nimele. Ja aega parajaks tehes. Ma rääkisin paar anekdooti. Noh, need olid meil Eestis väga levinud tollal võrreldes erinevaid rahvusi ja erinevate rahvaste käitumist. Ja mulle tehti riigidepartemangus märkus ühe ametniku poolt, öeldakse, et siin, Ameerikas selle üle ei tehta nalja, et erinevatel rahvastel on isemoodi kombeks. Ja ka Kanadas on see Sest Ameerikas on ikka püüdnud olla nii, et, et sa püüad imekiiresti emmereklaseks saada. Aga kanadalased tapad ikka oma elu edasi, mis vigane elu sulle enne oli sadanud? Sõda oma keelt ja kultuuri edasi ajada, nii, kuidas sa tahad teada, et sul on seal vallike, kas olla absoluutselt kanadalane või mis protsendi mõttes tahad oma endist kultuuri edasi ajada v? Seda ma tunnen tõepoolest Põhja-Ameerikas, et sallivust teiste rahvaste suhtes on üldiselt üsna suur. Film, millest praegu libamise juttu oli, on tegelikult rahvusenesekriitiline ja ma arvan, et igalühel on õigus omaenda rahva üle ja iseenda üle nalja küll visata aga niipea, kui sa hakkad irvitama naabritele, siis tekib juba küsimusi, et kas sa seda ikka päris hea maitsega teed. Ja ühel ajal võis ükskõik mis nalju teha ja nüüd on raskem neid teiste rahvuste peale, et need, kes teevad neid nalju, on sellest rahvusest. Et meil on üks komek, rasub kiirus ja tema teeb alati, räägib oma perekonnast, kes on Indiast. Et temal on peaaegu see luba, et tema võib seda teha, sest. Igal juhul hästi palju jõudu ja edu ja teravat kõrvavist tuleb sulle öelda, sest helimehele ja helirežissöörile on see nagu kõige parem soovitus, nii et õnne ja edu siin Kanada filmikunsti edasiviimisel. Suur tänu. Siin Torontos Eesti tõsielufilmide kaheksandal festivalil, Meil tunnen ma ennast üsna kummaliselt. Need filmid, mida kodu Eestis vaadatakse küllaltki rahulikult ja vaikses saalis kutsuvad siin esile võimsaid naerupahvakust ja vahel lausa Humerilist naerujutukaaslasteks on filmiklassikud Marko ratt ja kavatsen. Mis te arvate, mis selle põhjuseks võib olla? Teistpidi on ka, et need asjad ma imestasin näiteks sellesama, mida me kutsume Sõnajalgade filmiks, eks ju. Et noh, milline vastukaja on siin sellele paljude jaoks, kes on põgenenud kunagi üle mere, ongi ju sellised inimesed, kes panevad üles tuulikuid tõeliselt, et selts, meid, männid ja suurepärased inimesed, need, mille peale meie muigama siis nii-öelda kodumaal siin neid asju vaadatakse neile väga tõsiselt ja siis ka vastupidi, noh nii nagu sina märkisid, sa ilmselt vihjasid sellele väliseesti standab 13 sugugi, mitte selles samas filmis Salme saladus vendasid sõna jalgasid vaadatakse tõesti suure respektiga haudvaikuses, aga nende naisi, kes palvetavad kaamera ees väga edevalt hoolimata väga tugevas kristlikus kasvatuses, siin läänemaailmas nende üle ju naerdi päris laginal, et Marko, mis sa arvad, mis see põhjus on? Ma arvan, et noh, mis puudutab seda konkreetset episoodi, siis siin on plastilise kirurgia palli suuremad traditsioonide ütleme Eestis läheb sellele väga paljudest mööda vähemalt vanema põlve vaatajatest, aga ma arvan, et siin on see juba üks oma ajalooga Sa vihjad sellele, et õdede puhul saad üsna täpselt aru, et nad sugugi nii lapse eas enam ei ole, nagu nad näha tahavad võtta ka, aga see on kummaline, et noh, mida toob taas üks film endaga, et tõesti sedasama filmi saad vaadata nagu värskete silmadega teiselt positsioonilt. Ja selles mõttes, et kui sul on arenenud empaatiavõime, siis sa saadki ju lükata ennast nagu sellise väliseesti vaata sisse. Ja see on üsnagi mõistetav, et miks ühed asjad, mis need reaktsioonid on üks kord nii teist korda teistmoodi mehed olete ju piisavalt palju dokfilme teinud ja ma arvan, et minu vanamehe ikka ühtemoodi rõõmustate kui rahas saalis naerab, et küsimus on selles, ainult, et missugune see naeran. Meil on alati vabastav, ma nagu väga halba naeruvarianti ei teagi, mul oli isegi päris huvitav kuulda, kuidas mõjus näiteks seesama Salme saladus, kuidas see mõjus veel päris veris vaatlejale, keda oli ka seal saalis, et selline mastaapne, vaat mis sealt avaneb, et propelleritega kihutatakse ühest riigi otsast teise. Et see, see mõjus talle v suurus hullema ja ilmateade, et noh, mis on ka, et läänes on miinus 10 ja, ja idas pluss 10. Et see, see töötas päris veidralt, et film ongi ikkagi puhas fantaasia mis esimesed, nagu mulje ta annab, et see võib olla päris hämmastav, mult küsiti, et kui hiiglaseks on, siis, et seal peab helikopteriga kihutama eri otste vahel. No üks tõeline filmitegija peabki suutma oma maailma luua ja iga filmivaataja tahabki mingisugusesse olematusse maailma ju tunniks-kaheks sukelduda, nii kaua kui see film kestab, et saaks oma mured unustatud ja oma igapäevaelu, mis mulle Nende rahvast naerutanud filmide juures siiski meeldis, on see, et et eestlased naeravad eestlastele mõnes mõttes, me oleme ju Woody Allaniga sarnased, kes naerab oma rahva üle ja meie parimad noored tegijatel Kosaliga naeravad siis eestlastele just hästi tore on, see täismajad on olnud ju kõike, mina eluski ei oleks uskunud, et, et see kogukond on tõesti nii tugev näiteks. Noh, Eesti dokumentaalfilmide ühine vaatamine toob kokku sellise rahvahulga, et pannaksegi lisatoole ja vahepeal jälle õhku ja viimasel ajal niisugune nõtkus reageerima, et ei vaadata nagu tuima pilguga, et, et see ongi selline nagu teine, samad eestlased, eks ju. Justkui meie, aga vabadus reageerida ongi olemas. No teine asi ka veel, et nad siin kõik ju räägivad, see on ka suur erinevus ja, ja isegi küsivad, mis on Eestis ikkagi väga haruldane, et selles mõttes see on ikkagi heas mõttes Ameerika ja Eesti, miks, mis siin toimub saalis? Põhja-Ameerikasse, õnneks on veel kinos käimise traditsioon alles, Hollywoodi produtsendid jagavad ju aasta àra aasta nädalavahetuste suhtes lepitakse juba aasta kahe peale ette, kes pillal oma filmiga välja tuleb, üks keskmine põhja-ameeriklane läheb kas siis reedel või laupäeval kinno. Keskmine ameeriklane käib 40 kuni 50 kord aastas kinos nii palju nädalaid, et aga mis meiega Peaksime Eestis tegema, et meil see kinos käimise traditsioon taastuks ja see suhe minna vaadata ka võimalikult häid ja harivaid filme uuesti kestma hakkaks räägitakse dokumentaalfilmidest praegust ma mõtlen just, et näiteks viimased Eesti mängufilmid, et mulle tuleb kogu aeg internetis postkasti need pressiteated, eks, et, et kui palju igal nädalavahetusel vaadatud värsket eesti mängufilme, et noh, need numbrid on tegelikult ju väga head. Noh, ma ei tea muidugi, et kas ühe filmi edu Te jälgima selle esimese kahe päeva näitamise järgi. Aga et asi ei ole sugugi hull ja just seesama sinu tuulest ja nüüd veel uuem see põlvkond ka Noor-Eesti doki tegijaid. Et ja see on üle maailma ja samamoodi, kust kohast alates ma ei tea, pingviinide marsist või kust on hakanud peale see, et inimesed tulevad kinno. Vaata maa, dokumentaalfilme, jah, aga armas sõber, sa räägid Tallinna ja Tartu numbritest, need on Eesti kaks linna, kus on kinod, kus väärtfilme näidatakse mujal Eestis tõsiseltvõetavaid kinosid tänapäeval ei ole, ehk siis ütleme, vähemalt pool Eesti elanikkonnast on ära lõigatud kinos käimise võimalusest. Noh, ma arvan, et sellises ütleme massi mastaabis asi ei taastu kunagi ja ma arvan, see eesmärk, et ma ei näe selles kvantiteedis praegu erilist väljakutset, aga nad muutuvadki järjest rohkem väga eriliste sündmustepõhiseks kõik need seansid, mis siis toimuvad ka väiksemates kohtades ja ma arvan, et selle mõju on väga kange, see levib teistpidi, see levib sedasama suulise situatsiooni Nonii kaudu jälle edasi. Et ma nägin midagi väga intiimset väga-väga, ainult mulle näidatud täna ja see on väga kange elamus, ma arvan, toki kinovõimalused on just seal Sina, Marko, räägid oma läänerannikul asuva noodakuuri põhjal kruusa, sadakond inimest said eelmisel suvel sisse ja kindlasti me koostades seal on filmifestivaliga, seda jätkame, aga kuidas me siis jõuame teiste inimesteni, kas tõesti peame, hakkame algusest pihta, nii nagu neid kunagi laatadel neid filme näidati ja täiesti mingisugune nagu nagu täitsa nullist pihta vä? Päris nullist mitte, aga ütleme, et kas peame siis tõesti hakkame jälle uut ringi või peaksime mõtlema selle peale, et koolides oleks filmiõpetus sees ja et audiovisuaalset keelt õpiks inimene koos Eesti ja ühe võõrkeele õigekirjaga koos selleks ülimalt hea, sest et seesama, kui see keskkooli tuua sisse nagu sõitsid, kuidas filmikeelt lugeda, et noh, seda võib üldse laiendada, et me kõik oleme siin maailmas omaenda elu, režissöörid, see, kuidas me vaatame maailma nende oma kahe silmaga kahe kõrvaga. Peas toimub ju meeletu reži, mida võtta, mida jätta, mida me valikuliselt üldse elus meelde jätta, millise mosaiigi tervikuna kui paneme ja ütleme selline 16 17 18, see on kõige kihvtim iga, ma ise olen vanalinna hariduskolleegiumis, seal on teatriklassi juures kinoklass, et ma annan kord nädalas, ma ei nimeta seda pidulikult nagu dokumentaalfilmi tunniks on kellel on lihtsalt nagu lugude jutustamisest, et see, kuidas mina imetlen neid praegu seitsmendast 18 aastaseid poisse, tüdrukuid, kes mingites asjades on minust oluliselt targemad, ma räägi ainult, eks ju, keelte oskusest või ma imestan seda, kui palju noh, väärtfilme, nemad on oma lühikese elu jooksul näinud. Võib-olla, eks küsimus ongi ühe ühe kooli piires, eks, et see on niisugune vanalinna kool ja mingis mõttes nagu valitud tegelased, aga Mul on väga hea pilt sellest, ütleme sellest uue põlvkonna tegijatest, kes siis lähevad ka sekasse või kusagile edasi fotograafid, eks, või väga hea, silmaga mulje jäi veel kripeldama see Eesti ja kogu see kinovõrk. Mäletan kogemusest, meie uue maailma filmi levitamine oli tegelikult väga hästi õnnestunud, oli palju publikut Tartus ja Tallinnas tõesti, aga et ma käisin kõikvõimalikes kohtades ka ise kohapeal ja siis ma mäletan näiteks ka Kärdlas, kus on suurepärane kinosaal vanade mugavate toolidega väga hea saal ja kus vaatamata reklaamile inimesed ei ole harjunud enam kinos käima. Et see ongi seesama katkestuste kultuur, et midagi hästi olulistel läbi lõigatud, kuivõrd palju oleks kasvõi Hiiumaa pealt kokku tuua koolidest nooriaga neil puudub see harjumus läbi lõigata on väga lihtne, aga uuesti kokku siduda ülimalt raske, eriti mis puutub elavate kultuuride suhtes, olgu need taimed, loomad või siis ka inimeste poolt loodud kultuuri järjepidevus. Aga muide, meil kolmel filmimehel siin Torontos, Kanadas on üks eestlast igivana viga küljes selle asemel, et rääkida Kanadast filmikunstist siin maal ja, ja siinsetest filmimeestest ka neid on muideks eesti soost siin Kanadas terve rida, selle asemel me ikka hakkame oma kodusid asju arutama, aga ma tahaks Marco sinu käest küsida, et sa oled siin festivalil nüüd oma filmiga vaid siiski Kanada filmi. Ajaloo pärast ma ei ole üldse siin jah, festivaliga seoses, aga näed, sattusin ja et ma teen siin ühte dokfilmi on siis üks eesti taustaga filmioperaator, kes istub siis oma isikliku arhiivi otsas ja mis seal on, ei tea keegi ja mõned katsungi sellest sotti saada. Ma juba tean, et sa pead silmas Edgar vääri ja mis sa arvad, kui sinu abil äkki läheksime selle mikrofoniga talle külla, mis arvad, kas ta võtaks meid vastu? Ma arvan, et sind võtate alati last. Oleme siin Toronto südalinnas Down Townis ja siit 11. korruse katusekorterist avaneb imeline vaade nüüd juba ajaloolisele Torontos vennale, kõrghoonete buketile, mida kahjuks hakkavad varjutama tüüpkortermajad, mis on ka hästi kõrged ja ja kõik need kuulsad, mis vanderroaks projekteeritud pangahooned hakkavad sinna taha ära kaduma. Et igal pool üle maailma on selline tüüpide järgi elamine ja päris kahju sellest, Edgar, kui te vaatate oma elu peale tagasi, siis kas teie olete püüdnud oma filmidega teha alati midagi enneolematut, erakordset või vastupidi, olete siin Kanadas pidanud ka reeglitest pidevalt kinni hoidma ja ja tegema seda, mis massivaatajale meeldib, kõige rohkem? CBS-i on Kanada kõige tähtsam telekompanii ehk geneedian prodcastid Corporation kui ka saadava filmi BBC ekraanile sisuliselt üsna kõva poiss on ju nii? Ma ei tea, mul on sellega on olnud esimese filmiga, mis ma tegin. Ma viisinsiivississe ja nad nad kasutasid seda ja sellest peale nad on kasvatanud igat filmi. Millest see kõige esimene film oli, et nad tundmatult välismaalased, siis võtsid töö kohe ekraanile. Ma lüpsmas, ma ise ei mäleta küll seda. Kas te olete ise ka maapoiss ja kusagilt eesti külast pärit, et see teema hingelähedane oli, et niimoodi, mis kanada üles võtsite? Ei, mina olen Kuressaare linnas sündinud ja mul vanemad töötasid Saaremaa maavalitsuses, isa oli käskjalg ja ema oli koristaja ja nendel oli kord seal maavalitsuse majas, nii et käisin mõned suved, käisin maal. Ivar vugi oli minu pinginaaberrikkad inimesed ja nendel oli talu niisugune mängud halu ja, ja ma Ma ise olen maapoiss ja, ja 15 aastaselt saatis isa mind Tallinna turule kartuleid müüma ja ma ei toonud talle raha tagasi, ostsin hoopis filmikaamera. Ja sain hästi varakult selle pisiku. Millal teie siis selle filmipisiku tabamuse saite ja sellesse raskesse haigusesse ehk filmimehe haigusesse jäite? Noore poisina ja siin olid inimesed olid rääkinud, et nad peaksid tooma selle poisi turundus. Ja siis ma tulin siia ja siis ma töötasin veile, oli meie elu juures ja Gaabriel helistas. Emme ütles, et tema teeb filmi eestlaste Kanadasse tulekust väikeses paadis ja ta on igasugu inimesi. Kas ta tahtis saada siis kaamerameest, kelleks te hiljem saite, või tahtis ta ühte eesti paadipõgenikku mängima ja tegid hoopis filmirolli? Selles loos? Ei, tema tahtis mind nii tšekkiminicaledwaisreiks, annaks nõu talle siin või seab, aga mulle ta ei olnud palju minu nõust huvitatud. Seal oli üks Eesti talu, see pidi olema eesti talu, aga sõja ajal oli katoliku pilt seina peal ja ma ütlesin, et see ei lähe. Et Eestis on väga vähe katoliiklasi ja ta ütles, et no see on üks nendest vähestest katoliiklasest. Mis nõu andmisesse puutub, olen oma elu jooksul seda pannud tähele, et tarvitatakse ja oodatakse seda nõu, mida nõu soovija ise on juba ammu välja mõelnud. Kui tohiks teie eluloofilmilinti siiski teravel tagasi kerida ja ma pean siia vahele küll pärimad, kas te olite ka mõnes põgenikepaadis ja kas oli ka väga selline dramaatiline, üle mere minek? Aga esimene ots põles kogu aeg. See oli see kõige dramaatilisem sellest Ülle tulekust Kanadasse. Me tulime tegelikult seal ei olnud midagi dramaatilist. Me ju teame neid mitmeid suuri laevu, mis Meemelist ja liibovist läksid Saksamaa suunas ja ja kuhu olid küll laeval ajale punased ristid maalitud, aga sellest hoolimata punaarmee pommitajad, hävitajad nad põhja lasid ja kümned tuhanded inimesed uppusid. Teie laev jäi ikka vee peale. Ja mina olin ruuteri kahuri all, see oli niisugune metal keha, mis oli pandud selle jaoks sinna. Ja me olime üks, kaheksa või 10 mees, kui see õhutõrje kahur, kus ma siis see kõlas väga valjult, kus, millel all olime. Ja üks mees ütles, et tehke suud lahti, siis hoiab kõrvad terved. Ja siis me seisime kaheksa mees, kõigil olid suud lahti. Kui vana te olite, siis ma olin siis 15 aastane. Nii et te olete siis sündinud 1929 või just, aga härra Edgar teeme nüüd sedasi, et vajutame teise nupu peale ja kerime teie elulugu kiiresti edasi jõuame siia Torontosse ja teatavasti üsna paljud professorid ja, ja kõrgharidusega mehed-naised, kes siia tulid, pidises alustama lausa lihtne töölistena, sest keelt suus ei olnud ja mis parata, elu tahtis elada ka minu onu, kes oli olnud kohtunik, pidi alustama siin toru Jürina, aga eestlased olid tublid, töötasid üles, aga, aga mitmed teie vanuses noormehed läksid kiiresti kohe õppima. Näiteks kihnu mees, karjamaa Jaan ehk Jaan Road läks Danfordi kunstikooli, et õppida maalimine selgeks, sest et tema peas ainult üks mõte, et kui aga vähegi saaks pintsli kätte ja saaks kihnu talu üles maalida, ta ütles ise mulle filmi tehes, et oleksite on olnud selline aparaat, mis oleks üles võtnud värvipiltides kogu selle ajaloo, kõik need mälestused, mis ta endaga kaasa tõi, aga kuna seda aparaat ei olnud, siis ta pidi võtma pintsli kätte ja maalima hakkama. Nüüd mis said siis teist, kas selleks, et televisiooni filmimeheks saada, läksite kusagil õppima või õpetas eludeid? No ma ei tea, ma tegin filmi ja hakati kohe kasutama ja siin oli niisugune tava, et kaameramehed tulid kokku hommikul kaamerameest ja ajalehed lahti jagasid omavahel. Raadiot kuulasin politsei ja tuletõrje ja kiirabi asju kogu aeg, nii et minu uus Trek Se mena püüdsin olla esimene, kes läks nende asjade ürgkus, kus midagi juhtus. Aga minuni on jõudnud veel selline legend, et teistest reporteritest ees olla olevat oma autosse ilmutusmasina pannud ja pärast sündmust kunide stuudiosse sõitsite panite selle rulli juba sinna masinasse ilmuma ja kui kohale jõudsite stuudio juurde, siis võtsite sealt juba ilmutatud filmi välja. Kas see vastab tõele? Ei, see seevastu mul ei olnud autos ilmutamis pardinate, mul olid raadiud audsus ja ma kuulsin kogu aeg neid raadioid, teised kaameramehed, kes petsid ajalehtedest oma lugusid nendele eelnenud, see ma nendest, et jõudsin Nad, parkisid oma autod minu auto taha, et ma ei saanud välja seitse ja nii-öelda seepärast me saime sõpradeks. Kaua tasin konkurentsis suutsite püsida, sest et kommertskanalid, kes ainult mõrvasid, röövimisi, raskeid autoõnnetusi kogu aeg kajastavad, et kuidas te jõudsite kõigi nendega võistelda. Sattusite Robert flirti jälgedele, siis nuki juurde sinna neile maile. Ja seal oli üks huvitav juhus, magasin küünis, ootasin hommikust lennukid järele tulema ja seal oli üks laip. Ma leidsin sealt raamat läti keelt, seal raamat ja ma olin üllatunud, et seal keegi lätlane oli veel põhjas olnud. Sellest oleks kohe loo Läti televisioonile saanud, aga siis oli Läti nõukogude sotsialistlik vabariik, kes vaevalt teie käest lugusid oleks soovinud. Ja noor siin oli üllatav asi oli mulle, et kui ma võtsin ameeri Mis te arvate, kas te olete elus hästi teinud, et sellise elukutse valisite või oleks võinud mõne teise elukutse peale hoopis minna? See on mul läinud väga hästi, et ma selle valisin, siin mul teised. Edgar väär te kõnnite 80 neljandat eluaastat ja suurem osa sellest ajast olete te olnud kaameramees, nii et täitsa mõnus on kohe vanema kolleegiga juttu ajada ja eks meil kaamerameestele on olnud ju väga kummalisi seiklusi ja, ja lõpuks, kui kõrgesse ikka jõuad, siis on sul diivani ja, ja magamistoa kõik okkad ja alused täis kas filmirulle või kas etaja tuhu, teie panete need need beetakassetid ja 16 millimeetri filmirullid, mis sellest loomingust, mida eetris ei ole õnnestunud paisata. Mis sellest saab? Et tema on teil lätlanna ja, ja Lätis on ka päris korralik filmiarhiiv, aga ma pean ütlema, et ega Eesti filmiarhiiv kida halla jääda sellele, et mõelge palun selle peale, kuhu see kõik võiks jääda. Öelge, kas te Kanadas elada tuntud rohkem kui 50 aastat juba siin, eks ole. Olete ka Eesti elu filminud ja ja palju siin sellest teie loomingust eestlaste kaugel kodumaast aegu kajastab ja peegeldab. No Eesti kogukond oli ju üks suuremaid Torontos üldse välismaal elavatest eestlastest, et kas teil mõned filmid on ka nendest eestlastest, kes niisugust Eestiga vaeva traditsioone jätkasid? No näiteks ma tean, et Rootsis ja Kanadas päris mitmed mehed ja naised said väga head teenistust, kui nad tegid eesti leiba Nile järele. Eestlase suu nii väga igatses. Tahaksingi oma viimase küsimuse Edgar vääri teile selles mõnusas vestluses panna püsti sedasi, et kas on ka raske hingele valus olnud elada kõik need aastad kaugel kodumaast. Raskem olnud siin elada. Aga, aga kuidagiviisi oleme siin ära elanud ja minul filmi idee läks väga hästi ja, ja ma tean väga hästi, nii et mul ei ole siin erilisi raskusi olnud. Ja, ja ma ei ole seda kuskil rääkinud, aga ta nagu vabandused saanud Eesti abistamiseks midagi ette võtta ja huvitav on see, et kui ma ära tulin Washingtonist, ta andis mulle oma oma Kõige huvitavam oli, oli pektseedis vastuvõtt tuli jaa jaa. Jah, ilusa neid lugusid kuulata ja mida ma teie kohtumisest printsiga praegu välja lugesin, et teete soliidseks. Teadsite protokolli, sest kuninglikke kõrgusi ei sobi kellelgi teisel kõnetada, nemad peavad valima, kellega nad üldse vestlevad ja teie olite üks valitutest, härra Edgar ilusat vanaduspõlve teile. Palju tänu. Selline sai hingede kuus eetrisse minev Mark Soosaare saade film, ilm, mis jäi salve viinakuises Torontos. Jõulukuus jõuame tõenäoliselt filmiaastalõputiitrite nii ja loodame, et sinna on kindlasti kirjutatud happy end.