Head filmi ilma kuulajad nende häältega järgi võite te äkki arvata, et oleme võib-olla täna öösel Budapestis Viinis. Aga e. Amsterdamis kanalitel linnas, linnas kus ma võib-olla kõige kodusemalt väljaspool Eestit ennast tunnen, olen juba 25 aastat järgemööda siin igal sügisel läinud. Ja põhjus väga lihtne, sest novembrikuus toimub siin ülemaailmne dokument, filmide festival ja tõsielufilmi head saavad siin kokku sugugi mitte selleks, et siin jalakäijate tänaval poe akna tagant poe akna taha jalutada, ikka selleks, et 11 näha oma probleemi. Me arutada ja mõtiskleda selle üle, kuhu dokumentaalfilm võiks edasi areneda. Viimase filmina vaatasime täna teatud kahtlus siduga südames. Jon appeli tuntud Hollandi režissööri filmi valel ajal vales kohas teades, et see film käsitleb hüto saare tragöödiat. Aga uskuge mind, jumalikumad kunstiteost, inimelu ilule ja sellele, kuidas inimene peab igat päeva, mis talle kingitud on hindama, olema ammu-ammu näinud. Ja nii ma kirjutasingi kohe väikese kirjakese elektroonilise muidugi joonile, öeldes, et imetlen su tööd ning ma loodan, et see film jõuab järgmisel aastal ka Pärnu filmifestivalile. Kui meil õnnestub produtsentidega kokku leppida. Olen siis nagu mõeldud siin amsterdami peamise jalakäijate tänava ääres linnani juba jõulutuledes. Ja filmitegijad on laiali oma paikades, kes on filmiturul, kes Antoczynski palees konkursi filme vaatamas. Muideks, Art Deco stiilis uhke hoone ongi kinoks ehitatud, tavaliselt alles hoitud, restaureeritud mitu korda autentselt tema klaasustel on matistatud väikeselt Kukekesed. Nimelt see oli siis patee, kino, teater ja Fatee. Teatavasti oli Kukk ja kuna tollal subtitreerimistega Titreerimist veel ei tuntud, kui patent firma eelmise sajandi alguses tegutses, siis oli väga sageli ja peaaegu alati patee mängufilmidel mööbli peale maalitud see kukeke, nii et ta oli kaadris ja seda filmi ei saanud siis teised firmad enda nime all näidata. Neid paiku siin linnas on teisigi, kus filmimehed kohtuvad. Ma olen täna õhtuks kokku leppinud, et me saame kahe eesti filmiloojaga terakese juttu ajada filmiturul ja jätame selle riiuli oma lahtise riiulikastiga kuhu järjest münte langeb ja jalakäijate tänava äärde rahvast lõbustama. Ja jalutage siis mõnusas kuuvalguses filmituru suunas. Siin filmiturul on kusagil 50 ringis selliseid väikeseid paksekesi, kus siis on üks tool, laud selle peal siis monitor ja arvutisüsteemi kaudu võib minna vaatama umbes viit sadat filmi, mis on siis müügiks ja millest enamik on ka siin võistlusprogrammides ja siin kõrval on selline mõnus koht, kus seinad on maast laeni plakateid täis kleebitud ja kelle plakatid on suuremad ja ägedamad, eks neid pannakse ka rohkem tähele, siin siis filmitegijad ja ostja teatele Kanalite dokumentaalfilmiosakondade juhid ning festivali korraldajad jutu autoritega ja mina olen siia kutsunud kaks eesti inimest, Marianna kaat ja Erik Norcroos. Mis teid siis kiitvale ehk rahvusvahelisele amsterdami dokumentaalfilmifestivalile tõi? Mind saatis meie filmi sihtasutus. Ei, ma tegelikult esindan nelja Eesti dokfilmi, mis on siin teleturul nimega toks, bassein. Jah, seda on hea teada, et sa esindad neid, sest et ma just tahtsingi siin selles saates, see on natuke nagu kuuma õhku puhuda eesti tulevasele filmiinstituudile ja praegusele Eesti filmi sihtasutusele kuklasse, et kus te siis olete, kus teie suured plakatid, kus teie laud oleks võinud olla siin päris üles käigu trepi ja vaipade kõrval, Lõuna-Aafrika vabariik on väga kenasti ennast sisse seadnud ja nii mõnigi teine riik, et paremini ei oleks saanud Eesti filme tutvustama, tulla siia. Mina küll ei näe ühtegi lauda spetsiaalselt meie esindamas mingeid riiki või sina kuidagi palju demokraatlikum see kõik, ka meil on üks laier tehtud näiteks ja käib kõik tegelikult sellise inimlikul tasemel. Kuna ma tunnen üsna palju inimesi selles valdkonnas, siis lähenemine on selline isiklik pluss kõik need neli filmi on üldkataloogis samas digitaliseeritud, et see tähendab seda, et kõik, kes on tokso seltsile registreerinud ennast ehk siis festivali esindajad ja levitajad ostjad, nemad saavad seda vaadata, kusjuures mitte ainult festivali jooksul, vaid aasta jooksul. See kõik vastab tõele, aga kui me siit pärast lahku läheme ja sakad trepist alla minema, siis vaata paremat kätt väga uhket Lõuna-Aafrika vabariigiletti ja seda, kuidas nad pakuvad oma filme selle kaasa ja kõik nii edasi, aga olgu see selleks, aga vähem võib-olla siis nähtud filmide juurde. Ja Eerik, kas sa oled juba mõnda sellist hingeliigutavat südant purustavat, mille puhul tekib see mõte, et pagana pihta, et sellele filmile on ainult üks viga, et ma ei ole ise selle filmi autor, oled ka midagi sellist näinud? Ausalt öeldes Läti isegi enamus on sellised, olen näinud umbes viitteist, kahtekümmend, filmi ja päris mitmed neist on nagu tõsiselt mõtlemisainet pakkunud. Kuna me teeme praegu ise ka ühte afganistani teemalist filmi, siis siis huvitas mind nagu kuidas teised Afganistanile on hetkel lähenenud ja ma avastasin ühe taanlastega tehtud, filmib Afganistanist pärit ajakirjanik, kes on läinud läände elama läks ajakirjanikuna tagasi ja peale seda, kui ta oli avastanud, et et enamus Afganistanist pärit informatsiooni tuleb tegelikult meile läbi seal teeninud sõdurite kõik raamatud, mis on kirjutatud kõik filmid, mis on tehtud kõik läbi seal teenivate sõdurite ja teda huvitas just, et mis on see tegelik, sealsete inimeste nägemus olukorrast ja oma elust ja, ja siis ta läkski sinna eesmärgiga jagada inimestele filmivad mobiiltelefonid käis seal aeg-ajalt nii-öelda materjali korjamas nende käest tagasi. Ma ei ole seda filmi näinud, aga seletuskirjas ehk filmimeeste keeles sünopsises on öeldud, et too ajakirjanik ei oleks saanud kuidagi teistmoodi ise liikuda, ainult sõjaväelaste saata, sest Afganistani võimud ei luba neil vabalt liikuda selleks, et igapäevast elu jäädvustada. Selleks ta jagas neid mobiiltelefone terve peotäie välja. Täpselt nii see oli, et see oligi tõesti tõepoolest ainuke võimalus, kuidas sealt nagu tõelist pilti saada ja see oli tegelikult väga-väga liigutav. Üks on nüüd tehniline teostus ja see, kuidas dokumentalist oma tegelastele juurde pääseb, tema tehniline mure, aga milline sõnum sellel filmil on? Vot see oli ainuke film ausalt öeldes, kus, nagu see sõnum väga ei tulnudki välja või, või noh, vähemalt mina lugenud seda nii otseselt välja ja, ja, ja see ei olnudki tal nagu eesmärgiks. Tal oligi eesmärgiks anda võimalus näidata seda pilti, mida seal sõjakoldes elavad, tegelikult inimesed oma elust tahaksid näidata, kuidas nad üldse elavad ja. Marianne, milline on siis sinu suurim kunstiline elamus siit sa oled festivalil. Ka mina olen näinud ainult kahte filmi, aga ma valisin ka selle järgi, et mul soovitati neid vaadata, et üks oli siis bulgaarlased tehtud, väga hea film on Sophie lastambilans ehk see räägib ühest kiirabi töösse Sofias, Bulgaarias, ta oli niisugune puhas just nimelt filmilik film, mis mulle sellepärast ka meeldis. Ja teine silm on lihtsalt huvitav idee iseenesest on tehtud Venemaal Marina ras Peskina dokumentaalkooliõpilaste poolt tudengite poolt, neid oli vist seal 10 või 15 režissööri, kes panid siis kokku. Lõpuks nad filmisid sündmusi Moskvas, talvel panid kokku siis nendest sündmustest ühise filmi ja niuke huvid, nähtav efekt tekkis seal, et kuna just see ei ole ühe inimese film siis ta tegelikult suht objektiivselt reflekteerib seda Venemaa hullusted ja sellist erinevaid inimeste positsioone, karaktereid, mis iganes ta on, väga hea huumoriga tehtud film, see mulle meeldis. Mulle siiani kõige sügavama mulje jätnud Andrei Gräzini film homme. See on siis kunstnike rühmitus, sõda ehk Waynaa filmitud Peterburis ja see, mismoodi nad oma performance itega siis riigivõimu ärritavad ja näitavad, kuidas võim on valmis isegi pisikesest lapsest üle sõitma. On päris hirmuäratav, et kas keegi teist on seal ka seda filmi näinud. Jah, film on iseenesest väga huvitavalt üles ehitatud, et pool filmi on suisa nagu raske vaadata, et tegelasi näidatakse üsna nagu negatiivselt, kuidas nad nagu endale toitu varastavad kauplustest ja kuidas nad üritavad, organiseerivad autode ümberlükkamist ja ja väga naljakas ei tundunud, mina hakkasin kohe algusest peale itsitama, sa võtsid väga tõsiselt, ma tulin jah, ikka sellise tõi selle festivali ilmselt ikkagi vaatasin alguses päris tõsiselt, et alustati justkui aktiivsetest kangelastest ja niimoodi jupp haaval arutati lahti nende filosoofia, nii palju, kui seda seal oli ja lõpuks hakkasid täitsa neile nagu noh, kaasa elama ja kaasa tundma. Ma minu meelest päris uhke oli selle filmi lõpp, kus Peterburi sillad lähevad öösel lahti ja siis silla peale on üks selline erektsioon maalitud, mis ikka väga-väga suur üle linna, siis kohe paistab sinna otse talvepalee. Jah, jah, kuuldavasti oli see, kuidas Venemaal on FSB peakorteri vastas vist kohe olevat olnud. Igal juhul, kui ma selle filmi ära nägin, siis ma mõtlesin ja mine tea, võib-olla ongi, ja järgmise aasta Pärnu 27. filmifestivali võistlusfilmid eetrisse ETV-s isteemal vaim ja võim, ma ei ütleks mitte võime vaim, meil, ma paneks esikohale vaim ja võim, sina, Eerik, oled ju siin ühe paradoksi tõttu, sest et sinu poeg tegi üheminutilise filmi, aga tema asemel kutsuti vist hoopis sind siia, selline linnalegend hõljub siin amsterdami kohal, vastab tõele või? No väga tore, et selline legend liigub, aga see tegelikult ei vasta tõele. Tegelikult tegime me mõlemad, nii mina kui, kui mu poeg tegime ühe minutise filmi, vabandust, sa oled nii noor mees, et sul poeg ka siis jõuan, kes filme teeb või vana temast saanud teha on 17 juba. Kui valiti välja festivalile tema film, aga siis üks-kaks-kolm nädalat hiljem saatis festival kirja ja ütles, et need on juhtunud kahetsusväärne eksitus, et kaks filmi segamini aetud, et tegelikult ei valitud mitte tema film, vaid valiti hoopis minu film, aga mõlemad meid siia kutsuti ja mõlemad said festivalist osa. Kus su poissi san, ma saaks seda ka siia sellesse filmi ilma saatesse kui noorimat eesti filmi vist, keda rahvusvaheliselt tunnustatud on, on ta siis Amsterdami peal kusagil? Kahjuks ei ole, et ma saatsin ta esmaspäeval tagasi kooli, aga räägime natuke sellest filmist, mis siis tähelepanu pälvis. Kuna Athlon praegu 25 aasta juubel, siis ta kutsus üles inimesi tegema ja saatma festivalile täpselt ühe minuti pikkusi filme teemal 25 kas siis välja mõeldakse või kuidas fantaasia siis kellelgil parasjagu lendab. See pilt jutustab ühest, 75 aasta juubelit pidavast vanahärrast tema laual. Et numbriküünlad, sest see film on sünnipäeva tähistamisest ja aja kulumisest, et et kui filmi alguses põleb numbritega küünlad 205, siis filmi lõpuks on nad peaaegu ära põlenud ja see, seda on keeruline seletada, et seal on, laul on ja, ja noh, terve sünnipäev on seal peal ja noh, et ta peab ikka vaatama, aga põhimõtteliselt on jah, sellest nii-öelda kiiresti ajakulust või aja aja tähtsusest. See on siis midagi audiovisuaalse epigrammi taolist, ütleme üks audiovisuaalne lause Igaljuhul põnevust. Ja ta fina silmark teeb, nii palju, kui mina olen infol käinud, ma olen iga kord sind näinud. Minuga juhtus niimoodi, et 25 aastat tagasi olin ma ühe oma filmiga kutsutud San Francisco filmifestivali seal isa, poeg ja pühatoorium, see oli aastal 1988 tagasi lennates pidime Amsterdamis peatuma, sest et oli esimene info ja mind oli 25 aastat tagasi, mind oli kutsutud siia žüriisse ja ma olin šokeeritud Hollandist šokeeritud Amsterdamist, sellepärast et kui San Francisco filmifestival toimus San Francisco ooperimajas. Must ülikond, valge särk ja kikilips pidid olema kindlasti kohvris kaasas, sest et teisiti sina ei oleks sobinud minna, siis nendesamade riietega tulin ma siis ka lennukis siin maha ja tulin mind toodi sinna lõõtsaplaani peale, kus tollane tifad toimusid ja ma ei saanud aru, et mis koht see on, et kõik on mingitest Bulloweridest eksastes ja joovad õlut ja käratsevad ja kõik siis on nagu mingisse baari oleks kutsutud mind ja siis öeldi, et see ongi Land ja pärast seda ma tunnen ennast ikka ikka väga hästi siin Amsterdamis. Jaa, jaa, ja mõtlen, et see on nagu maailma filmidokumentalistika pealinn kord aastas novembrikuus, kui, kui siin Pärnu festivalile filme saab käia valimas ja, ja eks ma siin ikka olen jõudnud, üks ei oska öelda selle paari päevaga kaks 50 filmi küll kiiresti läbi vaadata, sest see on hästi korraldatud, lähevad arvutisse kohe. Mis mulle siin silma torkab, nendest filmidest on see, et üsna palju on sel aastal filme, kuidas ühiskonnad, süsteemid suruvad üksikisikuid maadligi, ma olen juba järgmise aasta festivali jaoks kolm filmi valinud, mis tõenäoliselt lähevad ka televisioonist, need on siis maalt Valgevenest ja Hiinast, kus politseinikud, kagebešniku ud ja kohaliku omavalitsuse töötajad mõnuga peksavad ja murravad konte, kunstnikel, et päris õudne, kui hakkad mõtlema on, ma ei tea. Meil õnneks veel sellist füüsilist vägivalda filmitegijate ega kunstnike kallal ei, ei panda veel toime ja loodan, et saad aega, iialgi ei tule, aga sa juba ütlesid, vaim Nikon vä? No minu meelest küll jah, ega see, et ühiskond hakkas kuidagi reageerima, juba see näitab, eks ole, ta eksisteerib. Sa pead silmas seda, mis Eestis praegu toimub, et inimesed ja väga paljud inimesed on tõusnud tagajalgadele ka sellise vaimse ülbuse ja vaimse üleoleku ja, ja ülalt alla vaatamise pärast. Just just seda ma mõtlengi, see on ilmne minu meelest ja see on huvitav, et kuidas minu meelest just see viimane aasta see tuli, kuidagi see paise lõhkes või, või tuli välja ja ja midagi peab minu meelest tegema selle jaoks, et seda ravida. Marianna, sa oled tuntud oma sotsiaalse närviga hästi tundlike filmide poolest, et mis sa arvad, et kas Eesti tänane poliitiline olukord paneb ka Eesti dokumentalist seal tipus toimuvat analüüsima ja püüdma seda jäädvustada ja filmida? Mina arvan küll, et vajab, vajab lihtsad ja me huvitav see, et tegelikult dokumentaalne valdkond kes kogu maailmas on nagu esirindel oma loomingus ja tahab reageerida, meil tegelikult ju seda eriti ei ole, see on tõesti huvitav, huvitav, selline nähtus. Hakkasin ka just praegu siin selle intervjuu ajal mõtlema, et Andres Söödi ka siin 90.-te aastate alguses ja teised mehed samuti tegime ju ülemineku persoonidest päris mitmeid portreefilme ja püüdsime lahata seda, mis toimub aga praegu nagu kaalukaid dokfilme sellest korruptsioonist, mis meil Eestis on praktiliselt, et ei ole ju midagi, mida sa arvad, mis oleksid need teemad, mida Eesti filmi dokumentalistid oleks õigustatud ja lausa kohustatud käsitama lähiajal. Mulle meeldiks rohkem, et noh, inimesed ikkagi leiaks sisened teemad, mida nad tahaksid nagu väga käsitleda, et ma ei ole väga seda meelt, et nüüd mingisuguseid kindlaid teemasid peaks kindlasti nagu käsitlema, et seal rohkem ikkagi režissööris endas kinni, mis see tähendab? Siis, et kas Eesti dokumentaalfilmide loojad ei ole siis nii väga tugeva sotsiaalse närviga, kui me vaatame Eesti televisioonisaadet pealtnägija, siis Mihkel Kärmas. Ka väga olulised teemad lahti lõiganud, esimesena sealt olnud, ainult et nende häda ja puudus on see, et need jäävad lokaalseks, kuna need on ühe korra saated. Kas sina, Marina, arvad, et võiks ka teha selliseid dokfilme näited, kuidas see korruptsiooniuss on mõne inimese hinge nii sügavalt läbi puurinud, et ta nagu nakatab teisi ja, ja kogu see rida on ju sugugi mitte ainult meie Eesti probleem, see on ju tegelikult ülemaailmne probleem. Tähendab, siin on nii ja naa, et selles mõttes, et Pealtnägija vaatajanumbrid on ju väga kõrged võrreldes sellega, kui meil mingi tehakse, üks dokfilm seda elakse eesti dokfilmi slotis või seal natuke kinos, eks ole, et need numbrid ei saa võrrelda, aga tähendas seda, et kui tuleks sellise sotsiaalse närviga Eesti dokfilm Eesti teemal, et talle ei saaks olla ka sama kõrged reitingud, et aga paraku veel sellist vist ei ole olnud või, või eks dokfilmi tegemine lihtsalt võtab palju rohkem aega ka ja kogu see rahastamise süsteem on nii aeglane, et selles mõttes, et televisioonis on neid asju palju kergem teha, et seal on kaamera olemas, makstud kaamera olemas, seal on inimesed olemas ja teed, eks ole, dokfilmiga paraku on teistmoodi, süsteem on lihtsalt iseeneses nii aeglane, et siis kui niukene teema, mis tundub praegu hästi kuum. Aga sa pead mõtlema, et ta peab töötama ka viie või ma ei tea, kolme aasta pärast, eks ole, siis hakkad mõtlema, kas ikka on see õige teema, et sa pead ikka leidma selle õige, mis ka kolme aasta pärast töötab, et noh, see ei ole. No mida te siis head kolleegid, arvate, et kas see kiusatusse inimlik kiusatus Beta ühiskonda perekonda peta oma kogukonda omakasu saada, kas see on tõesti ainult hetke küsimus meil Eestis, kas me neid filme peaksime tegema ainult Eesti jaoks? Sellest on ju tegemist üleilmse probleemiga. Meikari juhtum annaks ju väga põneva psühholoogilise filmi tegemise jaoks ju võimsa materjali, kui mees või naine keeles filmi teha akse laseb endale lähedale, ehk teistpidi, kui filmitegija on võitnud oma kangelase usalduse ja ta lubab väga sügavuti minna ja temaga koos elad aasta või kaks, aga miks meil selliseid filme ei ole? Ma tahan küsida, kas meie kaasa arvatud mina, kas me ei viitsi neid teha, palju lihtsam on kusagile, lähed mõnda ilusasse kohta ja mingeid naljakaid inimesi natuke filmid ja, ja saad, rutab nagu töövalmis. See on ikkagi pigem nagu Eerik ütles, et ju siis ei ole veel või võib-olla on, ma ei tea, mõtleb juba ja töötab selle kallal, et tegijad, kes tahaks seda nii sügavalt sellesse teemasse laskuda, eks me ise kui Doc tegi, et tahame ka ilmselt võib-olla rõõmu tunda sellest, mida me teeme, et mingi oma oma huvi selles mõttes huvi, et sa, sa elad selle teemaga ja väga pikalt, kui sa teed dokfilmi, saate tegid ära ja ongi möödas, aga dokfilm on ikka väga pikk protsess, et see teema peab väga tõsiselt sind huvitama ja, ja sa pead ikka sellega elama väga pikalt ja see ei ole ajakirjandus, eks ole. Kirjanduses võid seda lahti kirjutada, aga sa pead ikkagi leidma selle õige inimese, kelle kaudu sa hakkad või meie grupi inimesi, kelle kaudu hakkad seda lugu rääkima ja eks see eestlaste reserveeritud on ka selline omapärane, aga see, see nii lihtne ka ei ole, keegi ei tule sulle, ütleme noh, võrreldes seal, ma ei tea Venemaa kus tegelikult on väga lihtne filmida inimest, inimene avab ennast väga kiiresti, et Eestis on see teistmoodi. Ja filmikandja see lugu ka veel, et filmis peab olema inimene selline, kes elab väljapoole, kui ta elab väga sissepoole, siis on teda väga raske ekraanile tuua, sul ei ole midagi näha, kuigi väga hea filmitegija näeb ka sellise inimese sisse oma kaameraga, kes midagi ei räägi ja kes otsustaval hetkel kaamera poole selja pöörab, aga see, kuidas ta pöörab väljendusrikas, nüüd ongi minu viimane küsimus praegu Eerik ja Marianna teile, et kui leiduks mõni Eesti poliitik, kes ütleks, et olgu filmige seda, kuidas mu hommikul räägin üht õhtul teist ühtedele inimestele räägin ühtmoodi teistele teistmoodi, sest et poliitikukapital on Lähed järgmistel valimistel ja see, kuidas minu rahad liiguvad, sellest ma räägin teile ka, et kas te siis sellist filmi läheksite tegema lootuses, et Eesti läbib mingi puhastuse, sest paistab, et no neid poliitikuid, kes selleks valmisolek seda nõus oleks noh, praktiliselt ei ole, välja arvatud mõni üksik, kes siis lapsesuuga kogemata oma patud välja lobiseb. Sina nüüd kirjeldasid tegelikult mängufilmistsenaariumeid. Ei, ei, sugugi mitte, ikka, ma räägin ikka dokfilmist. No kehve näitab pangaarve, kes näitab mõttel, rahad liiguvad ja nii edasi, et ma võin samamoodi öelda, et miks meie mängufilmirežissöörid ei tee selliseid, siis seal on käed-vabad-sele tahad, mida tahad, vaid? Seenelkäigus on, aga see kõik on keeratud juba komöödiaks. Tähendab, ma saan aru, et siin on nagu ei ole valmis tegema, kas sa, Erik oleks valmis minema sellist filmi tegema? No öeldakse, et ära ütle kunagi ei, aga noh, üldiselt mina olen poliitikast väga kaugelt käinud ja õnneks on poliitika ja minu arust ka väga kaugelt mööda käinud, aga, aga ma saan aru, et siinse teema nagu väga huvitab, et tina No mul oleks film praegu poolele Kihnu lastest avanemine ja võib-olla ka sinna tuleb poliitiline teema sisse, sest see, kuidas poliitilised erakonnad seda väikest kultuuriloolist kogukonda püüavad puruks rebida, on päris õudne, arvan, et poliitikad igal pool, ta võib olla ka taksojuhi jutus muideks maailmas, nii palju kui ma olen ringi reisinud taksojuhid targemad, nemad teavad, kes oleks õige president tema maale, kes oleks parem peaminister ja vot selline film on mul ammu mõttes olnud, aga lihtsalt pole ette võtnud. Et istuda, taksodes, sõita ja võib ka jah, kes läbi selle võib ka avada ühiskonnaelu. Pistsin mikrofoni praegu Eeriku nina alla, Eerik laiutab käsi, ta väga sügavasse mõttesse jäänud. Ta on Afganistanis oma mõtetega jah, vahel. Oma kodumaa probleeme lahendada on vaja väga kaugele minna ja kaugelt paistavad asjad palju selgemini. Kuid ikkagi ma usun seda, et väga sageli ka väga kohalik, väga väike asi võib omandada globaalse tähenduse, igal juhul edu teile. Oleme nüüd filmi ilma saatega maandunud jõulukäras Amsterdamist, jõulurahus ja jõuluootuses pärnu lumevaikusesse ja, ja kes me siin need Pärnu filmitegijad Läheme ja põliselanikud filmi tegijatest, kes siis muu kui Mati Põldre ja mõnes mõttes ka mina, kes ma olen küll maale kolinud, aga suur osa elust on ikkagi Pärnus. Mati, ole vahva. Ütle, mis on sinu nägemus reaalmaailmast ja, ja dokumentaalfilmimaailmast, et kas üks on teise koopia või on dokumentaalfilm ikka lausa omaette maailm? Ei tea, dokumentaalfilm on ikka mingi omaette üksus seisab, seda ei ole päris. Päriselu televisiooni saated võivad olla, on päriselu üks-ühele film on ikka, sa otsid mingi kujundi, selle kujundi leiad siis, siis ta muutub kunstiks, eks tehakse häid saated, iga päev otseseid head reportereid ja ja nüüd on hea pildikvaliteet, mis mulle tegelikult teeb alati meele kurvaks, et siis, kui me sinuga tegime tööd, mõtle, millist vaeva nägime nende kaameratega Conwastega, eks Miku sisse läks kaks minutit, kaks minutit, eksju, sa pidid ümber laadimata põrises said saanud kasutada heli, eks ju ka praegu ütleme noh, kõige võluvam üldse ongi see otse heliheli ongi tihtipeale nagu tähtsam, ta annab sellest tunnetuse või paremini, kui, kui pilt võib ka olla. Ja ikkagi mati, minu kogemustest võin ma öelda seda, et vaat üksi seda filmi ei tee või selle taga ei ole kunstilist mõtlemist, kunstilist mõtlejat, kes vaatab seda maailma oma vaatenurgast ja kes hiljem kogutud materjali suudab selliselt kokku panna, et vaataja, kes kinno tuleb, unustab omaenda elu unustab omaenda mure ja samastub kangelastega ekraanil ja see on ikkagi üks väga raske ülesanne, mida suur jagu Eesti filmi tegijatest ei ole suutnud saavutada ka oma filmideski, pole nii väga kindlad, et me oleksime sinnamaani jõudnud, et need inimesed lähevad tunniks ajaks dokumentaalfilmi vaatama ja unustavad oma elu. Mõni on, vast tuleb portreefilm Me oleme Käbi Laretei, sest ma tegin filmi elaga koos oli päris tore, tähendab ta, seal on armastuse lugu sees ja selle võrra on dokumentaalfilm, ta muutub suuremaks naudiks. Toorium paljud inimesed tahavad näha, armastuslugu ka dokumentaalselt niisugused mõne mõned on, noh, ütleme ma arvan, et ka esimene Valgre lugu igavesse tee oli päris tore tore film. Tagantjärgi mõtled võrreldes nende filmidega, mida ma näen. Võrreldes eriti nende filmidega, mida tollal toodeti, mis olid sellised ülevaatefilmid, diktor luges teksti peale ja õpetas inimesi aru saama ideoloogiliselt õigesti, muidugi, aga sinu igavesti teie siis me näeme, et kirglikku üht väga õrna ja praktiliselt võimatut armastuse lugu ja me kõik ootame, et see, et see laheneks nii, et armastajad teineteist leiavad ja, ja ootame ja ootame ja jäämegi ootama ka need kirjad, mis Valgre Niinale saatis jumet ja kunstiteosed. Talle pihtimus tingimusi kiskunud Me teame, et noh, pedaali üsna nagu alkoholi lembe viina võtsime ja tihtipeale ütleme ta ju noh, ütleme ma ei oska öelda, võib-olla üle päeva vahest kirjutas, eks ju. Ülepäev oli lõpp, pisut jommis ka, annab, ühesõnaga sellega ta fantaasialend oli võimas, said lihtsalt joonistas endaga nende kirjadele iseendast pildi, eks, mille järgi olen kaks filmi teinud, SUUR leid, kirjad üldse, leidsime nende tänu Lembit Laurile, kes tegelikult raadiosaate siis, kui 25 aastat Valgre surmast möödus, kes on nii naljakas, et 25 aastat ei olnud temast mitte keegi rääkinud sõnagi üheski lehes, eks, aga ta tegi raadiosaate hilisõhtul korjas kokku kõik Valgre sõbrad. Mati kas see, et Tiina kirjad Raimondile ei ole säilinud, kas see pani sind mõtlema selle peale, et tuleks teha mängufilm, kus on mõlemad pooled olemas? Sellest tuli, aga saad aru, ma tundsin seda materjali niivõrd hästi, ma arvan, et noh, ütleme tollel ajal kõige paremini, ma olin seda pulk oli mul assistent ja me käisime otsimas Pärnus, Viljandis, Tartus igal pool kõiki neid Valgre sõpru, kes olid veel elus ja, ja see materjali hulk oli tõesti nõksu. Tundsin, et see, see kõik on minu käes, ma võin sellega teha, mis tahavad ja no on ikka mängufilmiplaan oli, oli tükk aega, siis hakkasid inimesed peale käima kuules SSD mängufilm, eks ma olin teinud küll mängufilmi sellest muusikafilmi, Toomas Uibo ka, ütleme kevad südames. Aga ma ei riskinud võtta, aga lõpuks siis ühel sünnipäeval, see oli mäng ka, mäletad, oli meil üks grimeerija või umbes Aino lemming tema sünnipäeval, seal kogunes palju naised ja seal oli Piret tibu. Kujuta ette, nad hakkasid öösel laulma, valgnad laulsid nii võimsalt, iialgi uskudesse. Piret Ivo on niivõrd hea improviseerida. Ma tegin selle filmi ära. Sa ütlesid, et sa oled veel peale Valgre teinud ühe mängufilme, aga sa oled teinud ka jugo labrini Nonii, Georg, Otsaga ning ning isegi katsetasin olnud aga nüüd jõuluõhtu eelhoiak siiski veel laega kinni Valgrest ja mulle meenub, et seitsmekümnendatel aastatel, kui esimesest pilgust armastus tekkis valgele temaatika suhtes, oletan, et mul õnnestus sõita Rootsi ja, ja teel siis Valgre esimest armastust intervjueerida, sest igavesti ja välismaale naljalt ei lastud ja mina oma Wiiralti filmiga sõitsin sealt angenholmist läbi, aga siis rääkisid ühe imelise loo Valgre elu viimastest minutitest vana-aasta õhtul. Seda motiivi, nagu ma filmides ei ole kasutanud, kas see on nii õrn, et sa seda filmi ei tahtnud tuua? Näiteks on ilus lugu, aga see kõik on ka legend, eks ju, et kas see on õige või mitte, eks ta suri tegelikult vanaks õhtul, eks ju, ja vaimuhaiglas arvatavasti oli tal alkoholimürgitus vaimuhaiguste, nagu tal ei olnud midagi, ta oli lihtsalt kukkunud purjus peaga, õige valusalt kukkunud kuskilt noh, räägitakse, et trepist kuskilt alla lükanud, kes seda teab, aga igal juhul ta seal oma viimased tunnid veetis ja, ja siis noh, sealt on üks niisugune tõesti. Ja nagu niisugune usutav lugu on põetaja, lehti, kes mulle rääkis, et tema, tema siis noh, nagu öeldakse, kuidas süda suretas valget, eks tal viimased hetked sa ütlesid, et Raymond järsku, kuule, kas sa tead mõnda lugu? Ma ei mäleta, kas seal oli, ma võin eksida praegu, aga minu arvates oli seal Kaarel Karm temaga ühes palatis valge, mõtlesin, et ta on juba suur helilooja, eks. Tähendab, Saaremaa valss oli mängitud juba raadios kuuluslike Otsoli laulnud seda ju Leningradi raadio Eesti rahad ja mõtlesin, et nad laula, munne, ümise, mingi lugu, eks lehti töötmaksed ei teadnud ühtegi valguse lugu. Hakkas laulma siis, kui Kungla rahvas kuldsel aal Alglevaatsmas pisarad jooksid. See see võib olla niimoodi, eks ole, ta rääkis seda nii usutavalt, eks Villem, ma ei oleks. Ma ei ole temaga kokku puutunud. Mina usun, et see nii võis olla, sellepärast et sellist asja ei mõtle välja. Mängufilmi tehes ei mõtle sellist asja välja, elu on palju, ootamatum, rohkem täis üllatusi ja ootamatuid käänakuid. Jah, kahjuks see nii on, hea, et see nii on, mulle alati tundub, et kõik filmid ongi dokumentaalsele alusele head filmid. Vaatan head filmi praegu telekast, eks seda taanlaste filmi hõimukandis ma ei tea, kas sa oled näinud, praegu seriaal jookseb, lugu on Taani peaministrist ja no niisugune tõenäoliselt natukene väljamõeldud lugu, aga niivõrd hästi kirjutatud. Taani kohta võib seda öelda, et neil on väga-väga tugev filmidokumentalistika ja aastakümneid juba ja võib-olla see dokumentalistika ongi see pinnas, millelt on siis ka tugev mängufilm välja kasvanud, mine tea, vertav on öelnud sedasi, et dokumentalist peab filmima üht vaha õuna, nii et kõik, kes saalis on, saavad aru, et seal vahaõun ja Tomõšenko olevat öelnud, et mängufilmioperaator peab filmima vaha õuna, nii et nagu selleks päris õunte, siin on nagu valikuvõimalus, kumba teed siis minna? Tegelikult on see ju pärit, saab filmikunsti algaastatest, sest et vennad lummeerid hakkasid tegema dokumentaalfilme filmidest, kuidas nende vabrikutes Leonis töölised välja tulevad või rong raudteejaama jõuab või laps budistab, eks ole, kõik see on dokumentaal ja samal ajal George meil ees kas oma esimeste filmidega inimesi kuu peale lennutama ja laman seal tunnelit läbi oma, nii et filmimaailm läks kahte erinevat teed pidi, et sa oled nagu mõlemat teed proovinud, mis arvad, mis võiks Eesti filmi tulevik olla, kumba eelisarendada ja kus meie filmikunsti need peamised probleemid on? Ütleme stsenaristide puudus ja seda ma tahan ikka jälle tuua selle taanina, filminäitleja ikka, meil on kõike toredat silmini, vaadeldakse raagi, film Tore eksi, eestlanna Pariisis, deemonid on tore film ja, ja ka see seenelkäik, eks. Kõik on niisugune. Aga seal kuskil on see üks niisugune dramaturgiline käik puudu, tõuseb ning läbi raputada. Kõik nõustun täiesti sinuga, seenelkäik on üks kõige naljakam õudusfilmis üldse kunagi võib-olla siin Euroopas loodud on. Jah, õnneks teda päästab see Raivo E, Tamm, kes tegelikult tuleb välja sellise kujuga, mida on huvitav vaadates ongi dokumentaalne, kui võiks üks niisugune, noh, ma ei oska öelda inimene, keda on Riigikogusse valitud läbi aastate, eks ju, kellel tekib karistamatuse tunde, eks ju. Ei saagi aru sellest, eks ju, kõik on omad poisid ees, et paneme siit ühe komandeeringuraha endale tasku või käime jahil kuskil. Selles suhtes on see film ja ma arvan, et sellel on mingi mingi dokumentaalne alus olemas. Selliseid poliitikuid on üle maailma, ma arvan, et iga riigi parlamendis ja samal ajal ei saa sugugi väita seda, et kõik poliitikud oleksid sellised või et kõikides kogudustes, kollektiivides, kogukondades, kõik oleksid sellised, nii et see on nagu kahe teraga mõõk. Mul on hea meel, Mati, et me jõudsime just sotsiaalse temaatika ja ühiskondliku närvini, mida minu arvates võiks Eesti filmis palju rohkem olla ja samal ajal kujundlikult tasemel Jah, see on hea, kui mõtlen, mingisugune luuguustoorime, tõestisündinud lugu, selle peale saad eeldada oma filmi, eksju ja siis mõtlesin nagu kujund ei teeks ja, ja vot selles tõestisündinud loos ei pruugi alati olla noh, selline lõpp, nagu see kunstiline lõpp on, see oleks nüüd juba selle käsikirja autorid ja ta võib seda keerata siia-sinna pooleks, aga tähtis on see, et see lõpus ma tõusen püsti ja ma mõtlen, mida mitte. Nii et noh, nagu lihtsalt vaatas. Ahah, tore, eksju. Tore, saan oma Roo mängib hästi, Laine Mägi mängib hästi. Mati siin põrkamegi selle barjääri vastu ja mida ma julgeks öelda, et niisugune eesti piiratus või eesti konservatism ja võib olla vähene julgus väga avameelselt ja lahtiselt probleeme lahata. Ja saate alguses ma Amsterdamis kahe eesti filmiprodutsendiga juttu rajades, kes Kasiplevad selle raskusega, et kuidas ikkagi Eesti filmi suurde maailma toimetada. Et Eesti filmi endale läbilöögivõime peaks kasvama, aga ta ei saa vist küll mitte kuidagi teisiti kasvada, kui ta peab olema oluliselt julgem ja, ja ise ka ma pean kõigepealt režissööre operaatoreid kogu kollektiivi silmas, ise ka nägema eesti asja, vesti probleem, eesti inimesi suuremas pildis, maailmapildis. Mis see täpselt just nii ongi, et kahju on, et meil ei ole julgust, võib-olla see julgus ongi kõige kõige täpsem olla julm, mõne koha peal rääkida asjadest, millest, millest ei ole paslik rääkinud, me oleme ikka natukene siukene reserveeritud rahvas. Katsume rohkem noori parimatesse maailma filmikoolidesse õppima saata ja ja katsume ka ise oma koolides lõppude lõpuks filmiõpetuse sisse viia. Sina oled Pärnus küll seda püüdnud teie hingega teha, aga haridussüsteem väga hästi vedu ei võta veel. Me tegime praegu filmiklubiga, hakkame nüüd vaatame, ütleme, häid filme, ka neid, mis jooksevad praegu ikka ekraanil, eks, aga nagu väga vähesed näevad, neid ei kinos, eks nad vaatavad telekat ja ütleme, niukseid, klassikalisi lugusid, häid lugusid, preemiatega, autasustatud lugu, et neid vaata oma klubis seal lastega ja siis siis natukene arvutada, kes millised näitlejad mängivad, muidu nad ei tea. Märgfilmide kinosid on meil vaja ka, see on vaja meil taastada, väga palju on vaja taastada selleks, et kinokultuur tegelikult taastuks, suure töö tegi filmiaasta ära ja muideks üks üllatus on uue aasta alguses tulemas. Eesti film oleks võinud saada 101 aasta vanuseks, sest et esimesed filmivõtted Pärnu Endla trees tehti juba aastal 1911, aga las see üllatust jääb nende uurijate poolt välja kuulutada ametlikult juba uuel aastal sulle Mati Su heale kaasale elale teel Eesti filmitegijatele jõulurahu ning, ja uusi toredaid teoseid. Tähtis on see, et meil läks julgus rääkida asjadest, millest ei ole paslik rääkida. Testis. Enne kui palju pärimata jäänud küsimusi, kui vähe julgust mul endal saateid veelgi küsida, näiteks Mattilte, kes on olnud sinu filmide setu laulud, mitte ainult leivast, kalendrilaulud igavesti teie need armastuskirjad, Antsla sügis ja paljude teiste filmide muusa, kellele oled sa mõttes oma ekraanitööd pühendanud ja kui palju küsimusi jääb veel sellest hästi õnnestunud Eesti filmiaastast õhku? Neid pärimisi võime püsti panna ju ka järgmisel aastal, sest et filmid, pärand, millega sel aastal tegelesime, on ju osakega järgmisest teema aastast kus fookusesse tuleb kultuuripärand, selle hoidmisega on meil Eestis päris tõsiseid probleeme. Ma tahaks väga loota, et uus pärandkultuuri või kultuuripärandi aasta saab olema üks väga tõsist arupidamiste aasta, mis viib võib-olla isegi põhiseadusesse meie kultuuripärandi paragrahvi lisamiseni. Muideks paljudel Euroopa riikidel on konstitutsioonis säte, et igaüks ja on kohustatud hoidma nii oma rahva kui ka kui ka teiste rahvaste pärandit ning miks ei võiks samasugune mõte punase joonena joosta läbi ka Eesti vabariigi põhiseadusest. Tänan kõiki, kes sel aastal filmi ilma saadetest osa võtsid oma mõtetega filmi, elu ja filmipärandi hoidmise mõttekäike rikastasid ning ega siis muud, kui meile kõigile ilmuks vana-aasta õhtul lõputiiter happy end.