Tere hea vikerraadio kuulaja Rahva teenreid teie ees, 25. juulil paaril ja täna oleme täies koosseisus Peeter Kaldre ETV-st vabakutseline ajakirjanik Sulev Valner ja Lauri Hussar vikerraadiost. Ja tänases saates räägime erakondade toetusreitingust, rahvakogu arengutest, aga ka Eesti-Vene suhetest bussiliiklusest, aga kogu Euroopa arutleb viimastel päevadel Briti peaministri David Cameroni kõnele, milles ta teatas. Kui ta võidab 2015. aasta parlamendivalimised, alustab ta Euroopa Liiduga ka läbirääkimisi briti liikmelisuse tingimuste üle ning kui on mingi kokkulepe saavutatud, pannakse asi referendumile. Ja siis briti elanikud otsustavad, kas detailne peaks kuuluma Euroopa liitu või mitte. Ja see kõne on vastu võetud väga segaste tunnetega. Ja, ja, ja ma peaks ütlema, et see selle sellega kõneanalüüs näitab, et see kõne on sama segane nagu selle kõnesaamislugu, sellepärast et algselt pidi Cameron selle kõne pidama Hollandis, siis tekkis vahepeal foonile ja, ja võimalikuks selle kõne esitamiskohaks Berliin. Ja lõpuks peeti kõne ikkagi Londonis, lükati kuupäevi edasi ja nii edasi ja lõpuks esines Cameron oma erakonnakaaslastele. Aga kas, kas selles võtmes, et kõne erakonnakaaslastele me peaksimegi seda kõnet? No ma arvan, et Aroni kõne tuleks jagada laias laastus nagu kahte. Üks on see, mis on suunatud sisepoliitikale ehk siis referendum Suurbritannias ja teine, mis on suunatud laiemale publikule ehk siis välispoliitikale ja see puudutab nagu rohkem ka meid. Ehk siis see viimane osa Cameroni etteastest rääkis sellest, milline peaks olema Euroopa Liit, Suurbritannia arvates ja siis rohkem liikmesriikidele õigusi. Ja teine osa on see siis, et referendum väljaastumisest. No ma olen lugenud rohkem võib-olla neid skeptilisi arvamusi tema tema kõne suhtes mitte sellepärast, et ta teatas, et Suurbritannia valmis Euroopa Liidust välja astuma vaid sellepärast, et ta kõne oli väga segane. Et tal puudus selline nagu selge nägemus Euroopa Liidu tulevikust. Ta üldiselt loopis selliseid klišeesid, et noh, mis mis nagu, mis nagu ei anna mitte midagi. Aga teine asi on see, et eks see Cameroni kõne ja tema sisu oli ju tegelikult ammu teada teada, et ta, et ta seda seda välja ütleb ja ja selles mõttes, mis puudutab Nad, on nüüd Euroopa teisi riigipäid, siis siis ega mingisugust üllatust ja see see kõne ei pakkunud küll aga jah, tõepoolest diskussiooni ainest on seal küll ja küll, sellepärast et see, millest rääkis Cameron, ega see ei ole Suurbritannia mure. See on ju kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide mure. No kindlasti on see selles mõttes murettekitav, et praeguses Euroopa Liidu olukorras, mis on ikkagi selline habras on see järjekordne ebakindlus. Ja mis täpselt saab, teiselt poolt peab Peetriga nõus olema, et et ega see midagi väga ootamatut selles brittide juba aastakümnete pikkuses euroskepsis ei ole ja ja pigem on siis nüüd lõpuks siis lihtsalt välja öeldud, et see võibki nii minna küll mitte päris täna-homme, vaid umbes viie aasta kontekstis, et et tulebki referendum ja praeguse seisuga kuuldavasti on brittide hoiakud arvamusküsitluste järgi sellised, et et küll napilt, aga nad ilmselt ütleksidki ei ja läheksid välja. Võimalik, et nende aastatega muutub võimalik. Cameron ise tegelikult ei tahakski, et nad lahkuksid ja, ja ütleme siis ka briti poliitiline eliit võib-olla ühel hetkel kohkub ise ära ja ja hakkab või ütleme ka rahvast manitsema selles suunas, et ärge ikka päris referendumil tegelikult seda väljaastumist pooldage, aga, aga siin võib juba olla ka see, et, et pandora laegas on avatud ja ja see nii läheb, et Ta ei tea, et siin selles mõttes, et selle võimalusega peab kindlasti arvestama ehki selline sajaprotsendiliselt kindel võimalused nad nüüd, et nad nüüd lähevadki Euroopa liidust ära, see kindlasti ei ole, need on nagu küsimus, et kas see, et et kui nad selle otsuse teevad, et on see siis nüüd mingi hirmus perspektiiv või mitte, et mina pigem ütleks, et kui nad peavad minema, no las nad siis lähevad, et ega siis ega siis ühegi ühegi ütleme siis ka inimese või, või, või siis organisatsiooni liikme ka riigi puhul. Kui, kui nad ei taha selles organisatsioonis ikka olla, siis neid seal pikalt nagu vägisi kinni hoida ju ei saa ja ja ilmselt ei ole enamasti ka mõistlik, sest motivatsiooni neile omakorda ei ole ja ja see hakkab nagu murendama sisemist õhkkonda, et et ilmselt euroliit ilma prillideta oleks natuke üksmeelsem. No tegelikult nii kaardimängus kui ka poliitikas on selline klassikaline võte, mida me kõik teame nimetuse all bluffimine. Et Cameroni sõnavõtt oli paljuski bluffimine, sellepärast et see, et Cameron teatab, et Suurbritannias korraldatakse referendum Euroopa Liidust väljaastumise üle, see eeldab ju seda, et konservatiivid võidavad järgmised valimised pika puuga. Ja moodustavad üksinda valitsuse. Sellepärast et ka praegused Suurbritannia valitsuspartnerid, liberaalid on ju tegelikult ühed kõige euromeelsemad, nii et nemad kohe mitte mingil juhul ei toeta seda, seda referendumit. Punkt üks ja punkt kaks on see, et kui 2015 korraldatakse selles küsimuses referendum, siis vahetult enne seda on toimetuks teine referendum mis on Suurbritannia eksistentsi seisukohalt tunduvalt olulisem, ehk siis referendum Šotimaal, kus šotlased hääletavad Suurbritanniast lahkulöömise üle või mitte. Mina juhiks tähelepanu ühele teisele nüansile, et arvestades, millega siis Suurbritannia praegu tegelema hakanud ja seda ka suuresti siseriiklikel põhjustel selleks et elimineerida euroskeptikud ja, ja, ja tekitada olukorda, et konservatiivid ei peaks väga palju euroskeptikutele seal ei kaotama, siis on, on Cameron ka seda teed läinud, nagu me sellel nädalal nägime, aga aga see on märke ka sellest, et et võlakriis, millest Euroopas on nii palju räägitud, et see võlakriis hakkab läbi saama, tegeletakse muude asjadega, kedagi enam tõsiselt ei, ei pane muretsema see, et kas turud on nüüd väga heitlikud või, või langustrendis ja, ja sellepärast on ka julgust tegeleda muude asjadega, antud juhul siis Euroopa liitu kuulumise küsimusega ja ja selle Cameroni kõne puhul on üks huvitav nüanss veel, seda on võrreldud Margaret Thatcheri legendaarse kõnega Prükk käes 1009 188. aastal, mis oli kuni kuni siiani üks euroskeptilisemad kõnesid ja rääkis Euroopa liidus kui rahvusriikide liidust ja, ja noh, jah, ütleme nii, et Thatcher kritiseeris seal Euroopa liidu rahvusüleseid ambitsioone ikkagi väga jõuliselt ja, ja sellest ja see oli ka väga palju konkreetseid ettepanekuid Euroopa liidule, mida Euroopa Liit peaks peaks tegema ja sealhulgas oli üks ettepanek, mis, mis Euroopas tõenäoliselt ka täna leiaks väga laia toetust, samal ajal ka väga teravat vastuseisu Euroopa ühise põllumajanduspoliitika märkimisväärne reform või, või, või totaalne ümbertegemine, mida ei ole siiani suudetud teha ja mis tiksub ikkagi samas rütmis edasi, nii nagu ta Euroopa Liidu loomisest alates on, on, on ta tiksunud ja nüüd, kui vaadata Thatcheri toonaseid ettepanekuid ja vaadata Cameroni ettepanekuid, siis Cameron'ilt on kogu selle 30 seitsmeminutise kõne peale, mis ta pidas üks konkreetne ettepanek ja ta ei lähe isegi mitte Euroopa Liidu aluslepingute kallale võita. Tal on lihtsalt probleem tööajadirektiiviga. Ehk siis, et Euroopa Liit kaotaks ära tööaja direktiivi. Et inimesed, kellel on pikad vahetused, et nad võiksid teha veelgi pikemaid vahetusi, selleks, et siis tõenäoliselt tööandjatele kindlasti selline lahendus mingil määral meeldiks. Ja, ja samas, kui me meenutame, millised on meil olnud tööaja üle peetud arutelude, siis tõenäoliselt ka ka meil siin. Kui te mäletate, milline arutelu toimus päästjate või arstide medõdede tööajaga seoses, et siis siis tõenäoliselt, et need, need diskussioonid, kui seda direktiivi muutma hakatakse, algaksid uuesti. Aga nii palju, kui mina olen aru saanud, Euroopa Liit on küll väga selgelt või teised Euroopa Liidu liidrid, sealhulgas ka Brüsselis on on väga selgelt öeldud, et, et Euroopa liit ei lähe aluslepingute kallale. Et võib võimalik, et vahepeal muudetakse mõnda direktiivi, aga see on lihtsalt muu töö käigus, aga, aga Euroopa Liidu aluslepingute kallale ei minda. Ja seega võib Cameronile olla väga keeruline, arvestades ka seda, seda üsna teravat reaktsiooni midagi üleüldse muuta. Jaa jaa. Ja see võib ka muidugi suruda jälle brite selle Ei suunas. Et kui ikkagi ütleme, siin on hästi palju, olen ma ilmselt sellist psühholoogilist mängu tõepoolest, et võimalik, et see oli bluff, nagu Peeter ütleb. Aga see bluff nii-öelda, see on salvestatud bluff ehk siis ega see ei kao kuhugi, see, seda tuletatakse meelde ka mõne aasta pärast, et et, et nii-öelda otsustasite selle küsimuse panna otsustamisele ja ma isegi ütleks, et kui konservatiivid ei võida suurelt neid järgmisi valimisi siis kui britid rahvale hakkab see referendumi mõte hirmsasti meeldima, siis võivad selle korraldada siiski ka teised jõud seal britis. Mitte isegi kui Cameron ei ole tulevane peaminister uuesti. Et referendum võidakse ikkagi korraldada ja, ja sellel referendumil Euroopa Liidust väljaastumise otsust teha. Et, et see ei pruugi olla tingimata seotud sellega, et kas konservatiivid on väga edukad järgmistel valimistel või mitte. Et et seal võib-olla teatud sellise ise täituva ennustuse motiivi taga küll, kui nad, kui nad nii väga tahavad Euroopa Liidust lahkuda ja ütleme siis nii, et nendel suurrahvana tõenäoliselt on ka mingi eneseuhkus, et kui kui praegu ikkagi sakslased, prantslased annavad neile kõvasti nina pihta, siis see võib ka brittidele päris tükiks ajaks meelde jääda. Et seal võib-olla ei olegi alati kas öelda väga ratsionaalne see arutelu, mida võidetakse, mida kaotatakse vaid vaid nagu suurriikide vahel, see võib minna ka selliseks emotsionaalseks, et et, et nemad ei tule meid õpetama, nemad ei tule meile ütlema, mis on tähtis. Ma ei tahaks, et jääks mulje sellest, et no ma ei tea, kas meie kõik, aga vähemalt mina mõned Cameroni kõne suhtes lauskriitiline olen, et seal on kindlasti ka üks väga oluline positiivne nüanss. Et ta sellise asja välja tõi sellise võimaluse välja tõi, sunnib võib-olla Euroopa Liitu tervikuna ka natukene mõtlema, et need asjad, mille Cameron ju oma kilbile tõstis, see, et rahvusriik ei tohi niivõrd palju alla suruda, on väga paljudele meelepärased, sealhulgas ka meile. Ega meie ka ei taha Brüssel oma direktiividega meist üle sõidab ja võib-olla see sunnib ka Brüsselit natukene mõtlema teises suunas, mitte ainult ühtlustamise ja, ja ühtse käsuliini suunas. Meenutagem, kui suurt leili läks eurotsoon siis, kui Kreekat ähvardas sealt väljakukkumine ja kui palju siis pandi seljad kokku, kui, et seda ei juhtuks. Nüüd, kui üks riik tahab mitte eurotsoonist, sest teatavasti Suurbritannia ei ole eurotsoonis vaid kogunisti Euroopa Liidust välja astuda, siis see võib olla sunnib ka Brüsseli juhtkonda mõtlema selle peale, et võtta meetmed, elimineerida see võimalus siis aastal 2015 ja see võimalus, et teised riigid võib-olla hakkavad ka mõtlema nii nagu Suurbritannia, mitte ainult Timo Soini Soomes. Aga mina küsiks teilt pisut teistmoodi, et, et kas, kas see, et, et britid saavad nüüd iseendalt küsida, et kas nad ikka tahavad Euroopa liitu kuuluda või mitte, kas see võib ka suhtumist muuta sellepärast et et ma siin kuulsin uudiseid üsna värskest Pollist, aga ma ei ole, mul ei ole veel täpseid, et selle kohta, aga, aga kuuldavasti on toetus Euroopa liidule hüppeliselt kasvanud Suurbritannias pärast Cameroni kõnet ja eile on pigem langenud, et nüüd kui britid on ühel hetkel reaalse valiku ees, siis võib see otsus osutuda teistsuguseks, sellepärast et väljaastumise mõttega on ju väga vahva mängida. Aga ega keegi neid päris hästi ei kujuta ette, et kuidas nad sealt välja astuma hakkavad, arvestades ka ka seda, et, et väga paljud sektorid on ju niivõrd tihedalt Euroopa Liiduga seotud. Alustades põllumajandusest, lõpetades kõige kõige muuga ja, ja peale veel kaubandusega seotud seotud lahendused ja nii edasi. No see oleneb ju kõik sellest, et kes räägib, et et selge see, et Cameroni ja konservatiivide populaarsus ei ole Suurbritannias praegu teab mis teab mis kõrge ja kui kui suur osa Ta on Cameroni sisepoliitika vastase vastu, siis nad on ju ka kõigi selle vastu, mida Cameron üldse ütleb. No toome siin näite, kui, kui praegu tahtmatanud võrrelda Andrus Ansip ja David Cameroni. Aga kui praegusel hetkel meie juhtiv koalitsioonijõud tuleks välja mingisuguse väga super ettepanekuga, kuidas rahvas siis suhtuks? Ma arvan, et see oleneb sellest, kui populaarne parasjagu Andrus Ansipi, Ansipi ja Reformierakond, eks ole. Jah, aga mu meelest ei ole tingimata vaja ka teha väga suurt, et ütleme, kas öelda sellest näha mingit maailma lõppu, kui, kui peakski nii minema, et nad tõepoolest otsustavad Euroopa Liidust lahkuda, sest me teame, et Euroopas mitte Euroopa liidus on ju mõnedki väga-väga edukad riigid nagu Norra või Šveits, kes ütleme järgides suuresti Euroopa Liiduga tegelikult sarnaseid reegleid sisuliselt peaaegu et osaledes ühisel turul. No ei ole Euroopa liidu liikmed samas, et ilmselt Suurbritannia muutuks ütleme siis lahkumisotsuse järel selliseks riigiks, kes on Euroopaga kuidagi lähedastes suhetes, aga lihtsalt et liitu mittekuuluv ja võib-olla selles ei ole, ütleme, et võib-olla see mudel on täiesti täiesti töötav, et see, see ei pruugi tingimata olla olla inglast, noh nende seisukohalt väga hirmus, miks me muidugi ise seda asja siin arutame, on küsimus sellest, et mis mõju sellel oleks siis Euroopa liidule ja meil sealhulgas, eks ole, et kas ja kindlasti Suurbritannia kui ühe väga jõuka ja väga suure osalise lahkumine muudab Euroopa Euroopa liitu keskeltläbi natuke vähem jõukaks? Noh, see selles ilmselt ei ole seda illusiooni pole ilmselt mõtet tehagi, et, et seda ei juhtuks. Et kindlasti ka ka see, see paneb kahtlemata siin tuleb Peetriga nõus olla, et, et Brüssel peab juba selle tõttu väga tõsiselt, et selle küsimuse üle mõtlema, et brittide lahkumise järel Euroopa liidus saab olema palju vähem raha. Ja kõigi nendele projektidele, mida Euroopa liit teeb ja tahab teha. Ma toon siia, jah, räägi, räägi. Ma toon siia lihtsalt ühe sellise ajaloolise paralleeli, mis ei ole küll Euroopa Liiduga seotud, aga Euroopaga laiemalt küll omal ajal siis, kui Prantsusmaad juhtis karismaatiline president, šalda cool. Astus ju Prantsusmaa välja, NATO sõjalisest organisatsioonist. Päris mitmeks aastaks ei juhtunud midagi, läks mõni aeg mööda, nad tulid sinna tirinal tagasi, ei juhtunud selle natuke midagi. Ja üks huvitav fakt veel selle tekkinud diskussiooni koht, kui, kui te, kui te mäletate, kui Holland sai Prantsusmaa presidendiks, siis Cameron ütles lause, et et punane vaip Prantsusmaa ettevõtjatele on juba lahti rullitud, et kui te taha Prantsusmaal maksu maksta, siis tulge Suurbritanniasse, nüüd siis prantslased said tagasi teha. Kui Cameron ütles, et nad astuvad Euroopa Liidust välja, siis siis prantslased ütlesid, et punane vaip Briti ettevõtjatele on juba lahti rullitud, et te saate siis Prantsusmaale tulla, nii et väike, selline põnev, sõnas. No ma ei tea küll, kes tahab Prantsusmaale tulla olukorras, kus selline karismaatiline öeldakse. Arvamusliider nagu Gerard Depardieu hoopis läks vastupidises suunas ehk Venemaal see drastiline maksutõus jääb ju ära, sellepärast et no ei ole teada, veel vist ei ole lõplikult lukku löödud, sest Rolando teatanud ta tahab seda uuesti parlamenti viia, kuigi tundub nüüd, et vist on jah, nagu kohtuveskid on jahvatanud moel. Aga pisut tahtsin lihtsalt mainida siin, kui siin juba rahast juttu oli, et, et loodetavasti siis kahe nädalaga. Pärast saab jah, natuke rohkem, kui kahe nädala pärast peaks Euroopa liit saama siis. Endale uue eelarveperspektiivi järgmiseks perioodiks 2014.-st 22020. aastani ja ja praegu küll märgid näitavad, et Eestile see kõige halvem ei ole, kuigi öeldakse, et Euroopa liidule see küll kõige parem eelarve ei ole, sellepärast et eelarvet on oluliselt kärbitud võrreldes siin esialgsete plaanidega ja ja on ära kukkunud 80 miljardit eurot, aga, aga see eesti kärbe ei pruugi nii suur olla ja, ja siin on välja toodud ka seda, et tõenäoliselt see vahekord, palju me sisse maksame, palju me Euroopa liidus tagasi saame, jääb ikkagi sinna praegusega sarnase piiresse, ehk siis et me maksame ühe euro sisse, saame neli tagasi ja põllumajandustoetuste osas, mis olid kõige keerulisemad ja kus kompromissi oli kõige raskem leida, siis, siis noh, minimaalsest minimaalsem kompromissi on vist ikkagi tulemas ja Eesti Eesti vähemalt saab natukene esialgsest pakutust kõrgema toetuste taseme, vähemalt seda on indikeeritud, aga aga kõik on selge siin paari nädala jooksul loodetavasti vähemalt esialgu arvatakse, et, et Euroopa Liit suudab selles küsimuses ikkagi kokku leppida, kui keegi ei taha nüüd veel olulisemalt suuremat kärpima hakata, seda Euroopa liidu eelarvet. Nii et ma ei tea, kas põllumeestele On see hea sõnum või mitte, aga aga kui vaadata, et võrreldes praegusega nad saavad järgmisel perioodil juurde ikkagi märkimisväärselt raha ja, ja ütleme, et see toetus kahekordistub, siis, siis ka see on ka see on suur summa, mis kindlasti Eesti põllumajandust. Aitab siin on küsimus selles, et, et kui palju tuleb neid otsetoetusi, need see lagi kõrgemaks ja, ja see on juba teada, et näiteks maaelu toetuste summa ju kasvab oluliselt, nii et nii et see on vist sisuliselt ära otsustatud. Jah, see pigem isegi, võib-olla parem uudis on see, et maaelu toetused kindlasti kasvavad, sest ma mäletan umbes aasta ja, ja mingi selline aeg tagasi oli tõsiselt õhus. Versioon, et, et otsetoetused küll kasvavad, aga muud maaelu toetused kipuvad vähenema, et vähemalt selline hirm oli, oli üleval nendes aruteludes, et kui see on nüüd teistpidi, siis on see ikkagi väga hea uudis ja kindlasti Eesti põllumehed jah, see, et praeguse tasemega võrreldes saavad juurde, see on nagu see on nagu päris selge, seal on ainult küsimus, et kui palju, et, et see on nagu hea noh, teisest küljest jälle jälle see ebaõiglus jääb, jääb ikkagi ka üles, et päris päris samal tasemel oma oma paljude teiste riikide kolleegidega nad seda toetust ei saa ja ja siin jääb see see küsimus jälle teisipidi, kui tahta sellest perspektiivist seda asja vaadata, siis ebaõiglus jääb ka ülesse. Et ühisel turul tegutsemisel ühtede toetused on ikkagi selgelt suuremad kui teistel ja et siin võiks öelda, et, et veel ei ole, ei ole see otsus kaugeltki ideaalne. Elame-näeme kava ei ole jäänud, aga hakkame nüüd rääkima ka Eesti sisepoliitikast ja see nädal on toonud meile uudiseid erakondade toetuse kohta igakuiselt. TNS Emor avaldab siis uuringu, mida rahvusringhääling tellib ja võrreldes eelmise kuuga on toimunud jälle muutusi. Nimelt on Keskerakond tõusnud arvamusküsitluse järgi Eesti kõige populaarsemaks parteiks 28 protsendise toetusega, Sotside toetus on 27 protsenti. Erakond on langenud veel ja langenud 20 protsendi peale ja Isamaa ja Res Publica liit on 16. protsendi peale ja ja kui siin on nüüd Keskerakonna tõusu analüüsitud, siis seda on ühelt poolt peetud täiesti täiesti arusaadavaks, et Keskerakond on tõusnud, sest sest ta on olnud tasuta bussisõit. Noh, Keskerakond on väga palju silma paistnud ka eelmisel kuul Riigikogu istungitel, aga peale selle Edgar Savisaarel tuli välja laialt reklaamitud raamat, millest räägiti ette ja taha ja millest ilmuvad lõigukesed veel siiani. Ja, ja see on kõik viinud selleni, et samal ajal sotsiaaldemokraatlik erakond on olnud suhteliselt vaikne ja Keskerakonna toetus ongi tõusnud sotsiaaldemokraatidest mööda, aga, aga kindlasti on trend see, et opositsioonierakonnad ületavad praegu mäekõrguselt koalitsioonierakondi. No vot siin on nüüd, kuidas asja vaadata, et kas klaas on pooltühi või pooltäis, eks ole, et kas kas Keskerakonna toetus on märkimisväärselt tõusnud või on Reformierakonna toetus märkimisväärselt langenud? Ma arvan, et pigem nagu kaalukauss kaldub selle selle viimase variandi kasuks. Ja kui sa rääkisid neid meetmeid, mis võiksid, et olla siis Keskerakonna populaarsust tõstnud, siis noh, valdavalt peaksid siis olema need 900 vastajat, kes murele vastasite tallinlased. Sest et noh, vaevalt et, et Võru, Valga inimeste eriti loksutab see, et Tallinnas on ühistransport tasuta. Ja no Võru ja Valga inimestele, kui nad Tallinnasse tuleb, läheb asi keeru. Ja läheb keerulisemaks ja teine asi, kui sa räägid raamatus, siis kuuldavasti see raamat seisab raamatupoodides virnadena, et ei osteta seda sugugi nii palju ja mis puudutab ööistungeid, siis vaevalt et keegi seda nüüd nii väga tõsiselt Ta võttis, aga, aga fakt on see, et et ega, ega sotsidel ka Keskerakonna polegi vaja suurt midagi teha. Selle töö nende populaarsuse tõusu eest teeb Reformierakond praegu usinalt ära ja jätkuvalt ära. Täitsa nõus, et põhiline, ilmselt sõnum, mis, mida see tulemus annab, on ikkagi see, et, et inimesed tahavad mingit muutust ja selle võib-olla üheks kirkaks näiteks on ka see, et üle ma ei tea, kui pika aja korda viie protsendise künnise nii vist jõudis roheliste toetus, kes ei ole ju mitte midagi teinud vahepeal tegelikult selleks, et, et see, et, et rahvas peaks tingimata neid neid isegi nagu meelde väga tuletama, aga järelikult inimesed üsna paljud need, kes on kelle poliitiline eelistus ei ole väga kindel, otsivad mingitki võimalust mingiks muuta tuseks. No järelikult see signaal siin ilmselt kajalisema trendina ju tõesti on, et et võib-olla seda, et kas nüüd kellelegi toetusprotsent tõusis või langes, ütleme viimase kahe kuu kontekstis kaks protsenti või üks protsenti või või see, et Keskerakond on ühe protsendi võrra sotsidest ees, et et seda võib-olla ei pea tingimata Ta pidama selliseks hirmus suureks näitajaks pikaajaliselt. Aga noh, see trend, mis on nagu välja joonistunud näiteks viimase aastaga, kus kus Reformierakonna toetus on pea kui kaks korda vähenenud ütleme, ligi 40-lt protsendilt 20-le. Jaa, jaa, joon vähenemise joon on nagu väga selgelt langev. Noh, see see ikka näitab trendi küll siin ei ole nagu midagi ilmselt öelda ja noh, see, et ütleme ka see Keskerakonna ja sotside selline tasapisi tõusev trend nagu vastukaaluks noh, mis võikski öelda, et aga kui meil on 100 protsenti hääli, mida jagada siis ja enam-vähem nende nelja vahel jagunevad sisega kui ühel langevad, siis kuhugi peavadki minema need teised protsendid. Et ega siin puht matemaatiliselt ei ole isegi ju ka nagu väga palju väga palju erinevaid võimalusi, kui eeldada, et inimestel ongi valida nende nelja vahel kui, kui ta ütleb, et ütleme, reformi ei toeta, IRL-i ka ei taha toetada, sest noh, meenutagem ikkagi, et et siin kasvõi see elektri ja, ja Eesti õhu viimase aja probleemid seostuvad nagu IRL-i ministriga. Et ilmselt, et ilmselt kuigi, kuigi ma usun, et antud kontekstis enamik rahvast nii nii kitsalt seda asja ei vaata ja ütleb, et see on üks valitsuse jama kõik. Et ma ei usu, et, et enamik inimesi väga kitsalt nagu vahet teeb, et mis erakonna minister selle selle teemaga tegeleda. Ja, ja ma arvan, et eriti Juhan Parts, kes on niivõrd karismaatiline ja isepäine inimene, et vaevalt inimesed neid otsuseid, mis on seotud nüüd Estonian Airiga või energeetikaga et nad seda automaatselt seostavad. Urmas Reinsaluga millegipärast ei usu seda. Parts on suverään. Ma tuleks veel korra Keskerakonna juurde tagasi, et kui vaadata, mis Keskerakonna toetusega on juhtunud ja kuidas Keskerakonnast räägitakse, millised teemad on pildil ja nii edasi, siis siis ma väidan, et Silver käiti suurim võitja oli Keskerakond, sellepärast et see tegi nad taas salongikõlbulikuks. Väga lihtne on nüüd öelda, et ärge meile näpuga näidake, vaadake, mida teised tegid, ka teised on täpselt samasugused, et kui te vaatate, milline uudis tuli selle nädala esmaspäeval Keskerakonna vist nad on veel liikmed, aga tõenäoliselt kui nad süüdi lõplikult jäävad, siis nad peavad erakonnast välja astuma, ma pean siin Ivo Parbuse ja Elmar Sepp pasilmas ja nende kaasosalisi siis siis noh, see nende lugu on väga selgelt seotud Keskerakondlike institutsioonide ebaseadusliku rahastamisega ja loomulikult siis ka ise raha saamisega ebaseaduslikku tegude eest ringkonnakohtus eriti nad süüdi mitte ühtegi apellatsiooni üle ei vaadata. Parts Harju maakohtus otsuse langetas see, nii see ka ringkonnakohtus jõusse jäi ja kui vaadata, milline oli selle loo kajastus kuidas, kuidas avalikkuse ette see kõik jõudis ja, ja milline oli selle vastukaja, siis see oli ikkagi väga minimaalne lehe kolmandal-neljandal leheküljel veel midagi oli, aga, aga üldjoontes see teema on justkui läinud, kuigi, kui me meenutame, kuidas see lugu puhkes, milline oli toona Keskerakonna reaktsioon ja milline oli see totaalne eitus, siis nendele sündmustele, siis me ei teagi, et Keskerakond oleks nüüd nagu selle loo. Pärast võtnud mingisugustki vastutust, et jah. Kuulge, meil probleem oli või et me kaitsesime alusetult neid inimesi, kuigi neil on ükskord vees õlekõrs veel ja see on, see on riigikohus, nii et lõplikku otsust me selles küsimuses veel ei tea. Täitsa õige, sellepärast et me kõik mäletame eelmisi valimisi kui Keskerakonna nõndanimetatud idaraha skandaal oli kõikidel teistel erakondadel üks selline trump, millega alati lajatata kõikides valimisstuudiotes kõikides debattides arvamusartiklitest. Kui oli vaja Keskerakonnaga väidelda, siis idaraha oli kohe nagu käest võtta. Huvitav, kui näiteks nüüd tuleksid kas erakorralised valimised või on tulemas kohalikud valimised, valimisdebatid kas ma ei kujuta ette, kuidas Reformierakond võtaks ülesse näiteks idaraha või üldse Keskerakonna rahastamise küsimus? Sellises aluses? Nojah, aga samas muidugi korraliste valimisteni on ikkagi kaks aastat aega ja see on päris pikk aeg ja ja selle koha pealt võib öelda, et midagi ei saa veel öelda, et nüüd kahe aasta pärast valimistulemused on kindlasti vastavad just nimelt nendele tendentsidele, mis siin nagu tänasest toetus uuringust vastavaks, tähendab, et see ei pruugi. Et pigem pigem minu meelest näitavad need, et pilt on väga segane ja ilmselt kõik, kes tahavad järgmisi valimisi võita, peavad tegelikult kõvasti pingutama ja ega seda võitu ei ole veel ei oska veel küll kellelegi kaela riputada, aga et ei, ei oska ka öelda, et kellelgi seda võimalust ei ole, aga kindlat võitu ka ei pakuks siiski veel kellelegi, et nii kindel, minu meelest see trend ka ei ole nüüd öelda, et keegi sammub vääramatult võidule? Noh, kohalike valimiste puhul ja eriti mis Tallinna puutub, siis siin julgeks küll arvata, et see võib, see võib juba olla otsustatud. Et, et sealt nagu väga suur. Ütleme nii, et, et see võib olla otsustatud, kes saab kõige rohkem hääli, iseasi, et missugune see, see võimujagamise koalitsioon tuleb, kui, kui keegi ainuvõimu ei võta, seal seal võib olla erinevaid võimalusi, aga, aga seda võib küll arvata et üks rohelise joonega erakond siin saab päris korraliku tulemuse. No sellepärast ma vihjesingi erakorralistele valimistele, et sellist aega ei pruugi opositsioonil võib-olla enam tulla, ma ei tea, võib-olla protsendilt veelgi drastilisemalt vahed lähevad suuremaks, aga praegu kui on ikka kahel opositsioonierakonnal kaugelt üle 50 protsendi toetajaid ja koalitsioonierakondade üle üle 30 protsendi, siis haarake momendist sõbrad. Tuleb ka seda vaadata, et kui see koalitsioon on tõepoolest koalitsioon siis need kaks opositsioonierakond on, ta ei ole ju tegelikult sugugi tingimata need kaks kõige suuremat sõpra, kes kindlasti väga ühiselt ja sünkroonis väga tahaksid midagi teha, et tõenäoliselt, et nende võimalused panna kokku mingisugune tugevaid tugevaid aktsioone kahepeale kokku oleks teoreetiliselt olemas, aga vähemasti seni ei ole sotsid küll näidanud üles sugugi liiga suurt valmisolekut, et ennast Keskerakonnaga liiga tihedalt siduda, sest nad on need korra seal Tallinnas. Sellise väikese vennana Keskerakonnaga võimu jagades said nad ikkagi nii ägedalt kõrvetada, et see kestab suuresti siiamaani ja ja mulle tundub, et selle tõttu sotsid pigem pigem praegu on, on väga-väga ettevaatlikud kuskilgi ütlema, et nad midagi Keskerakonnaga tulevikus koos võiksid teha. Ma ei tahaks küll siin praegu rääkima hakata sellest, et targal protestijõul võiks olla tulevikku, aga aga väga palju, mis hakkab Eesti poliitikas aset leidma, ripub ka sellest, milliseks kujuneb rahvakogu tulemus või millise tulemuse annab rahvakogu ja millised ettepanekud jõuavad Riigikogusse ja kuidas riigikogu nendele reageerib. See kindlasti määrab Eesti poliitikas lähiaastatel päris palju ja kui vaadata nüüd, millise uudis on see nädal toonud, siis rahvakogu protsessi ettevalmistamisest, siis loomulikult praegu saab rahvakogu leheküljel jätta oma ettepanekuid riigikorralduse parandamiseks ja muutmiseks ja jätkuvalt saab, et teha aga rahvakogu, algatusrühm või see meeskond otsustas sellel nädalal ühe väga olulise olulise küsimuse ja ja nad leidsid, et rahvakogu koguna ei pea kokku tulema mitte ekspert idest, analüütikutest ka huvigruppidest esindatud laiapõhjalise foorumina, vaid rahvakogu tuleb kokku juhuvalimi põhimõttele. Tõsi, see ei ole nüüd päris juhuvalim, sellepärast et see juhuvalim arvestab ka Eesti demograafilist olukorda. Vanuselist pilti, sissetulekuid tõenäoliselt ja, ja siis ka siis ka haridust ja nii edasi, et, et see pilt on hästi lai, mille põhjal see juhuvalim kui pannakse, aga, aga see on nüüd midagi eesti demokraatiast täiesti uut. Ka maailmas on see üsna uudne, aga aga kui nüüd pisutki seda seda veel laiendada, et siis siis mõneti me võime öelda, et selle juhuvalimi puhul on, on valitud osalusdemokraatia teel ja, ja on on irdutud või eemale mindud eliidi demokraatiast, mis oleks eksperdid Teide, arvamusliidrite, huvigruppide ja, ja nii edasi nende nende poolt kokku pandud koguma, et see, see osalusdemokraatia ja on tõenäoliselt olnud siis see peamine, mispärast on otsustatud juhuvalimi kasuks, mis, mis teeb selle olukorra väga huvitavaks, et nii nii Peeter sina kui, kui ka Sulev, et ka teie võite osutuda valituks rahvakogusse. Kui minagi, ma tahaks muidugi sinu optimismi jagada, aga ma millegipärast kipun olema teistsugusel seisukohal kui sina, kui sa arvad, et rahvakogu tähendab mingisugust pööret või suurt muudatust eesti poliitik, kas siis lugedes ja kuulates need viimase aja väga skeptiline arvamus ja selle rahvakogu suhtes, sealhulgas ka nende inimeste poolt, kes on näiteks harta 12 algatajad, siis ma millegipärast arvan, et see on juba nagu öeldakse, läinud rong, kui me vaatame neid ettepanekuid, neid ettepanekuid on ju väga vähe, tegelikult sinna sinna rahvakogu koduleheküljele tehtud, neid võiks olla tund. Leid võiks olla tuhandetes, aga need tuleb veel, need on sadades ja, ja pärast seda, kui seda keegi ütles päris päris tabavalt, et pärast seda, kui president sisuliselt kaaperdas oma jääkeldriga selle rahvaalgatuse, et pärast seda kadus ka rahvausk sellesse, mis võib tõsi olla, sellepärast et sinna rahva keldrisse kogunesid ikka needsamad näod, kes ka riigikogus Gogoli lendavad, eks ole. Et ma kahtlen selles, ma olen sügavalt skeptiline. No aga vaatame, et mina ütleks selle nii, et eks rahvakogu oma praeguse portaali kujul ja siis veel kui see eriti huvitav kogu kokku tuleb füüsilisel kujul, millest Lauri Lauri kirjeldas, mille suhtes noh, ma ütleks ka, et ma niiviisi raadioeetris muigaks natukese. Et selle selle suhtes, aga mine tea, võib-olla on väga, et võib-olla see annab tõesti midagi, kuigi ma ei oska seda väga hästi näha, mida ta annab, sest me peaksime tagasi tulema küsimuse juurde, mis on üldse kogu selle asja eesmärk selle asja eesmärk ju peaks olema ikkagi saada võimalikult häid ettepanekuid olemasolevate seaduste muutmise vajalikkuse kohta. Ma pigem arvan, et neid ettepanekuid ei pea olema tohutu hulk, vaid jutt on ikkagi mõnedes selliste strateegiliselt olulistest muudatustest mida siis seadused võib-olla tõesti võiksid võiksid tänase olukorraga võrreldes võrreldes, nagu siis sisaldada ja ja selle saavutamiseks. Pigem julgeks küll arvata, et selline ekspertlik-d on natukese tõhusam kui kui selline, väga populistlik, kui üldrahvalik tee, mida siin tõesti Andrus Kivirähk mõnevõrra tabavalt on, on võrrelnud sellega, et kunagi ka Eesti NSV ülemnõukogus pidid kuulama lüpsja ja treial ja, ja teised sellised inimesed rahva seast. Aga ma tahan teile üht taime, kuigi ma ma ütlen, et ma võib-olla see, see paralleel on natukese teisipidi nagu kohatu ja ebaõiglane, sest noh, me teame, et see Eesti NSV ülemnõukogu kutsutigi kokku kui teadmisega, et, et seal ei otsustata nüüd küll mitte midagi, et need lüpsjate treialid teadsid ise ja teadsid nende kokkukutsuja, et, et see on nagu puhas fassaad, et et rahvakogu puhul ütleme sellist ülesande püsti jutust ikkagi algselt ju ei ole, et eeldus on, et et sealt ikkagi, et, et me päriselt tahame ka teada, mis mis nad arvavad ja iseküsimus, et mis me siis selle nende arvamusega lõpuks ikkagi peale hakkame. Ja ka rahvakogu ei ole riigikogu rahvakogu tuleb kokku alustel, kui, kui riigikogu rahvakogu arutelu toimub ka täiesti teistmoodi, kui Riigikogus seal ei ole mingit presiidiumist, ei valita ülemnõukogu esimeest, kes hakkab kõrgelt toolilt kogu seda kogu seda teemat juhatama ja nii edasi. Jagunetakse töögruppidesse kasutatakse nendes gruppides küsimused, püütakse leida seal lahendusi ja, ja lihvitakse võib-olla neid ettepanekuid vaadates, mis, mis jääb lauale, mis mitte, mis on mõistlik, kuulatakse selle kõrval loomulikult ära ka eksperdid, et ega eksperdid siis ju ei puudu sellelt arutelult, kes võivad inimesi kohapeal nõustada. Ja, ja seetõttu see pilt, et annab, annab väga hea pildi sellest, mida arvab külamees Haanja, Haanja, Haanja vallast või, või, või, või mida arvab ettevõtja, kes võib võib-olla valitud näiteks Ida-Virumaalt, et sellesse rahvakogusse, et see annab meile hoopis teistsuguse pildi ja miks me siis kardame sellist diskussiooni, et miks me ütleme, et meil on vaja alati ekspertidel diskuteerida, võib-olla nendel inimestel on huvitavaid mõtteid ja, ja see viib, see viib sebib millegi millegi uueni. Et praegu me lihtsalt ütleme, et oleks hea, kui me teeks seda ekspertide ringis, aga miks me peame alati kõike ekspertide ringis tegema, et ekspert võib-olla nõustajana kõrval, aga otsustajad on sellel hetkel hoopis teised inimesed, võib-olla see pilt oleks palju parem. Ma olen täiesti nõus Lauri sinu nägemusega ja ei ole nõus ei Sulevi viitega nüüd Kivirähu le ülemnõukogust, et see võrdlus küll on kohatu, ma pigem arvan, et tõepoolest see sinu kirjeldatud teese pigem toob mulle meelde Lauri sinu kirjeldatud toob mulle pigem meelde selle situatsiooni väga heast Eesti filmist Malev kus vaenuvägi oli tulekul ja siis erineva erinevate maakondade esindajad kogusid, kogunesid ümber lõkke ja arutasid, et mida teha ja siis käidi ka eraldi nõu pidamas pakkus välja oma versiooni, kes, kes tahtis vaenlase sohu laulda ja kes tahtis, ma ei tea, mis asja teha. Ma lihtsalt tahaks loota, et see ei lõpe ka sellega, nagu, nagu lõppes seal malevasse seened. Mehed, hakkame laulma, laulame vaenlase minema. Et sealt ikka midagi nagu asjalikumat tuleks. Ei, minu meelest ei olegi mõtet seda kuidagi ette halvustada, aga ei ole ka mõtet liiga suuri lootusi panna sellele, et see on üks, üks huvitav viis genereerida, ütleme, et huvitav viis ajurünnakuks kust võib ju tulla tuttavaid ja häid mõtteid ja, ja välja kooruda ka mingeid väga-väga häid mõjusaid ettepanekuid. Aga otsustamise koht selle järel ilmselt on ikkagi ka riigikogu, et selles mõttes ei ole ka mõtet teha liigseid illusioone, et nüüd rahvakogu teebki lõplikud otsused, mõte on see rahvakogu, mis füüsiliselt siis esinduslikult võiks inimestest kokku saada, et et ta on lihtsalt osa, ta on üks katse seda protsessi anda protsessile uus impulss, kui sellest tuleb hea impulss, väga hea, aga kui kui isegi ei tule, noh siis ma arvan, et see rahva sees kogunenud pahameel lihtsalt väljendub pärast seda mingil teisel viisil, siis lihtsalt tõdetakse, et no ei olnud see, see kõige parem variant, proovime siis midagi järgmist. Et ega mina nagu ei arva selles mõttes, et see rahvakogu olemuselt on nüüd nii-öelda ära kaaperdanud rahva tervisealgatuse ja et kui sellest tingimata ei sünni seal seda, mis Eesti põlve uueks loob, et siis ongi kõik läbi, siis lihtsalt eesti rahvas otsustab, et siis kasutame järgmisi võimalusi, et ma nagu arvan, et et me oleme piisavalt jonnakad ja visad oma tahtmist saama ühel, teisel või kolmandal viisil. Nonii jääme siis ootama, lootma ja ootama parimat, et mul on hea meel, et ta mind nagu lõplikult rahvakogu toetamise eest maha ei löönud, aga olgu peale. Elame-näeme, kuhu, kuhu see protsess läheb? Minu hinnangul see, et rahvast tahetakse kaasata ja üsna omaval oma pärasel moel see võib, see võib julgustada ka ka teisi inimesi rohkem kaasa mõtlema, sest nad näevad, et ka võib-olla lihtsa inimese arvamus läheb ühel hetkel, kordaja võib olla täiesti täiesti omanäolisel moel, nii et kindlasti kindlasti tasub selle selle osalusdemokraatia mängu läbi mängida ja ma ja ma usun, ma siiski usun, et väga mitmed asjalikud ettepanekud on veel esindav esitamata ja, ja meil jõuab Riigikogusse nii mõnigi ettepanek, mis võib Eesti demokraatiat ausamaks paremaks, eetilisemaks ja läbipaistvamaks teha. Ei, mina ei ole üldse skeptiline selles osas, et ma olen kindel, et juba tänaseks see rahvakogu algatus on õhustikule hea impulsi andnud isegi olenemata sellest, mis tast edasi välja tuleb, et ega ega alati ei olegi kõige tähtsam, kui ainutähtis see lõpptulemus, vaid tihti on tähtis ka protsess ja see rahvakogu, kui protsess on juba kas või selle jaanuarikuuks Eesti ühiskonnale andnud teise hingamise ja ka Eesti poliitikas, nendele, kes siin foorumi saadetes ja mujal ikkagi no on nagu sunnitud arutama teatud asjade üle, mida nad võib-olla muidu ei võtakski, jutuks ei, täitsa ta on. Jumala õige, aga seal on nagu kõige olulisem asi nüüd see, et kõik need ettepanekud ja rahvaalgatus on igati tervitatav, kiiduväärne. Aga kui oli juttu sellest, et need head ettepanekud jõuavad riigikokku, siis olgem ausad, ega headest ettepanekutest riigikogus puudus ei ole, seal on neid häid ettepanekuid olnud süle ja seljaga, küsimus on selles, et need tuleb ka vastu võtta. Ma toon sulle näite siin Tõnis Palts, endine rahandusminister ja riigikogu liige on sellel nädalal öelnud, et tulumaksuvaba miinimum peaks olema 500 eurot ja, ja tasapisi võiks liikuda kuni 5000 euroni välja ja seda teemat on sellel nädalal käsitlenud ka rahandusminister Jürgen Ligi. Tema ei ole mingitest summadest rääkinud, tõenäoliselt on ta pidanud oluliselt väiksemat summat silmas. Aga, aga Tõnis Paltsi arvutusi vaadates, sest siis ma ütleks, et rahvakogus on kordades arukamaid ettepanekuid, kui, kui nüüd hinnata seda, kuidas Paltsi arvates peaks riigieelarve tulud-kulud kokku tulema ja millistest vahend, sest kui ta, kui ta hakkab juba seal 5000-st eurost tulumaksuvaba miinimumist rääkima, siis siis Kandekse on ulme, nii et. Neid ettepanekuid on nii siin kui sealpool ja, ja, ja sellepärast ma, ma veel kord arvan, et iseenesest muidugi huvitav, noh, Paltsi ettepanek on ju selles mõttes kantud sellest vaimustust. Et inimeste sissetulekud on vaja tõsta, inimestel on, on, need on vaja, et oleks rohkem raha käes ja kindlasti üks riiklik meede on tulumaksuvaba miinimumi tõstmine. Ja me oleme näinud, et see diskussioon on ka käivitanud opositsioon, koalitsioon teljel siis opositsioon eeldab tulumaksuvaba miinimum, võiks tõusta kiiremini. Koalitsioon on, on seisukohale, et see võiks siis tõusta, aga, aga võib-olla alates järgmisest valimisteks lihtsalt, nii et, et siin on vähemalt ka diskussioon toimumas ja, ja seda sõltumata rahvakogust. Tõsi küll, aga aga, aga huvitav arutelu igal juhul. Arvamus siis sellest, kui palju eestlased teenivad, on natukene tõepoolest nagu teisest maailmast pärit. Nii et kes ei ole lugenud, siis tasub postimehest üle vaadata, aga aga pidime rääkima Eesti-Vene suhetest. Kuna Peeter on meil stuudios ja Peeter on Eesti-Vene suhteid lahanud siin rahvateenrite saate alguses peale, siis suursaadik Jüri Luik andis neljapäeval Moskvas üle volikirja Venemaa presidendile, Putinile. Ja Putin ütles nii. Oleme valmis looma konstruktiivsed suhted Eesti Vabariigiga, lähtudes heanaaberlikkuse põhimõtetest ja teineteise huvide arvestamisest. Me oleme naabrid, meil on palju ühesuguseid huvisid ja teeme ettepaneku tugineda just sellele positiivsele. Tantsiaalile ole hea tõlgilt, no noh, see on selline selline diplomaatiline viisakus, mida, millel ei ole nagu väga palju mõtet tähelepanu pöörata, aga aga üks asi on selge, et praegu on Venemaale vaja häid suhteid Eestiga tiba rohkem kui Eestil Venemaaga. Ehk siis kuna Venemaa suur eesmärk on praegu saavutada viisavabadus Euroopa Liiduga, Eesti teatavasti on Euroopa Liidu liige, siis piirilepingu puudumine on üks selline väikene tükati tilk selles meepotis, mis noh, mitte just takistab Venemaal seda saavutada, vaid teeb selle ebamugavamaks. Et selles mõttes on muidugi teretulnud, et Putin, kes tavaliselt ju ei ütle häid sõnu Eesti kohta, et vähemalt siis sellisel diplomaatilisel üritusel seda tegi. Aga mis puutub Jüri Luik, kes mul on siiralt hea meel, et ta on Moskvas suursaadik, sellepärast et ta sobib sinna ideaalselt. Eriti praegu, kus suhted Venemaaga on võib-olla kaalukeeleks nii Euroopa Liidu-Vene suhetes kui ka NATO ja Venemaa suhetes, nii et nii et jääb, jääb üle oodata, et tema sellist väga suurt välispoliitilist pagasit õnnestub ära kasutada. Juhul kui tõepoolest läheb selle selle piirilepingu sõlmimisega, ütleme selle sõna otseses mõttes. Peeter, sa oskad võib-olla täpsustada, aga mulle tundub, et nii-öelda nii sooja sõnul ei ole Venemaa liider vist Eesti suhtes öelnud sealtpeale, kui Meri ja Jeltsin kohtusid ja sõlmisid vägede väljaviimise leppe aastal 94, et et ega vist ja muide ka seal oli Jüri Luik juures asja juures, nii et see, see on ka hea märk. Et, et ma, ma ei arva ka, et sellest on nüüd mingit suuri liiga suuri järeldusi tarvis teha, aga, aga mingisugune hea märk. Ta võib-olla selles suhtes on. Et kas või et see pronksiöö järgne niisugune liigne teravus. Noh, ilmselt on siis nüüd see viis aastat ja rohkem olnud tõesti piisav aeg, et, et mitte enam sellest nagu välja teha näiteks ka sellest, et Eestil on endiselt veel sama peaminister, kellega omal ajal Putin lubas mitte mingit tegemist enam kunagi teha. Et, et võib-olla siiski noh, ütleme, et sellega selle paratamatusega on mõnevõrra mõnevõrra lepitud. Aga aga jah, et, et mu meelest on see igal juhul nagu hea ja, ja ilmselt ka siiski Eestile väga vajalik vajalik, et need suhted oleksid vähemalt heanaaberlikud, et vaevalt, et Eesti ja Vene suhted, et kunagi väga sõbralikuks lähiperspektiivis saaksid muutuda, et ilmselt see parim võimalik tase on ikkagi selline rahuldav, et mida nimetatakse selliseks kooseksisteerimiseks. Vot siin tulebki ilmselt mängu see vana jutt, mida on palju räägitud, aga mida on väga vähe tõestatud, et siin võib-olla võib-olla tulevad nüüd välja need plussid, mis on sellele, et Eesti kuulub Euroopa Liitu ja NATOsse, et et kui Eesti oleks üksinda, siis ma usun, et Putin vihkab siiralt Eestit ja Eesti poliitikat. Aga kuna ta lihtsalt pragmaatilise inimesena on vaja suhteid arendada eriti Euroopa Liiduga, siis lihtsalt eesti langeb sinna konteksti ja siit siit tulevad need need viljad praegu. Aga. Ka Eestile teatud võimalusi, mida, mida võib-olla oleks mõistlik pigem ära kasutada ja ja, ja vähemasti mitte ära rikkuda. Jääme jumala õige, aga see on tõestus sellele teispoolsele protsessile, mida siin aeg-ajalt räägitakse, et teeme Venemaa suhtes järeleandmisi, küll siis Venemaa poliitika meie meie suhtes muutub leebemaks. Noh, ajalugu on näidanud ja praktikat, kui järeleandmisi ei tee, ikka muutub, kui on vaja. Jääme siis ootama, näidanud. Kui, et kui jälle hirmsasti venelastele tahta nagu närvidele käia, siis see annab ka tulemust. Et, et siis nad siis nad vihastavadki ja see võibki mõjutada, et noh, kasvõi nagu piiri piirilepingu preambul vigagi see asi oli. Et selles mõttes ma tahaks väga loota, et nüüd mõni Eesti-sisene poliitiline jõud, kes võib-olla värskete küsitluste järgi ei ole just nii heal positsioonil, kui ta tahaks olla oma oma reitingu poolest ei hakka reitingu parandamise peale mõeldes mõtlema, äkki võiks, võiks nagu seda vene kaarti natuke mängu tuua, kuna me teame, et see on väga tugev emotsionaalne kaart olnud alati läbi läbi lähiajaloo ja see, see võib anda kindlasti teatud mõju. No seda vene kaarti on kasutatud nii ühel kui teisel pool, nii et seda, seda peaks siis natukene laiendama, seda sinu sinu seisukohta, mis puudutab vene kaardi kasutamist, pigem tuleks, tuleks lähtuda ikkagi kainest mõistusest siin siin, nende nende protsesside puhul mind lihtsalt huvitab, et kuidas Venemaa hakkab Huvidega arvestama, et see, see oleks väga huvitav, ma, ma nägin sellel nädalal üht väga huvitavat diskussiooni Gazpromi teemal, kus siis oli üks Venemaa kõrge diplomaat väitlemas professoriga Gazpromi teemal ja, ja Gazpromi vastu algatatud kriminaaluurimise taustal arutleti selle üle, et et kui palju tohiks üleüldse Gazpromi käsi Euroopas laenata, siis siis Venemaa esindaja seisukoht oli, oli väga selge. Gazpromi puhul tuleb arvestada, et kui te Gazpromi läbi räägite, siis te räägite läbi vene riigiga ja sellisel juhul peaksid riigid omavahel need asjad selgeks rääkima, mitte nii, et käsitlete Gazpromi justkui ühte firmat, nii et see oli ka väga selge sõnum. Ja teise teise poole huvidega arvestamine. Elame-näeme, kuidas, kuidas Venemaaga asjad lähevad? Sulev, sa tahtsid lühidalt rääkida elanike rahulolust kohalike avalike teenustega, mille kohta on need Sarbollil tulnud välja. Uuring näeb seda siseministeeriumi koduleheküljel, aga aga see annab päris huvitava pildi sellest, mis elu meie meie maapiirkondades inimesed elavad. Jah, ega siin praegu pole ka palju aega, ilmselt seda, seda väga põhjalik, kui uuringut siin väga eri nurkadest hakata käsitlema ja sellest on teisipidi sel nädalal olnud päris palju juttu ka, aga aga et eriti on nagu keskendutud väidetavale rahulolematusega ühistranspordiga, ehkki, kui natuke täpsem olla ja vaadata, siis päris minu meelest sealt uuringust see päris nii ei selgu. Et siiski natuke rohkem inimesi selle uuringu vastanute seas ütleb, et ühistranspordiga nad on pigem rahul, kui et nad, et nad pigem ei ole rahul. Et siin siin on jälle see pooltühja ja pooltäis klaasiküsimused, et kindlasti on, on piisavalt rahulolematust, aga, aga ei saa ka öelda, et see nii valdav on, aga mu meelest üks kõige huvitavam järeldus sellest et ega see uuring ei toogi välja mingisuguseid selliseid asju, mida me võib-olla üldse ei oska teada ega aimata siiamaani, aga mu meelest on väga hea, et tuleb kiita regionaalministrit, et ta sellise uuringu tellis. Sest nüüd me näeme mingeid arvude näol neid asju, mida me võisime tihti võib-olla noh, inimestena aimata teada, enam-vähem aduda, et ja, ja üks kõige markantsem järeldus on see, et et küsimusele, et kui sageli on teil olnud asja oma kohaliku omavalitsuse vallamajja või, või, või linnavalitsusse vastas üle poole inimeste, et viimase 12 kuu jooksul ma ei ole seal kordagi käinud. Ja ülejäänute puhul ütleme, valdav vastus oli ka pigem, et seda asja on võib-olla üks-kaks korda aastas. Et, et see on nüüd see iseenesest ei, ei ütle see, see küsimus ei anna vastust sellele, et kas haldusreformi, eks ole, on vaja või ei ole vaja. Et küsimus ei ole otseselt selles, aga küll ta näitab seda, et et kui keegi hakkab nüüd tõsimeelselt rääkima, et külainimeste põhiküsimuseks on see, et kus kohas asub vallamaja, siis siis ilmselt see ei ole kõige tähtsam küsimus. Et see, see on, see on võrreldes näiteks poega või kooliga või lasteaiaga suhteliselt väheoluline teema. Aitäh, Sulev ja siinkohal paneme tänasele saatele punkti ja rahvateenrite stuudios olid Peeter Kaldre, Sulev Valner ja Lauri Hussar.