Tere taas kuulama argipäeva saadet ja täna mul erakordne rõõm tervitada stuudios meest, kes väga harva küll leiab tee raadiosse ja üldse meediakanalitesse, kuid kes on Eesti ühiskonnas üks kõige hinnatumaid arvamusliidreid, meie sotsioloogide tänase koolkonna rajaja professor Ülo Vooglaid. Tere. Tere. Pealt veidi hilinenud õnnesoovid tagantjärele, teil oli ju siin 70. sünnipäev. Aga läheme nüüd tänase teema juurde. Täna algas kohalike valimiste eelhääletamine ja valimissaated on ju täitnud ka meie eetrit ja valimisreklaamid täidavad telekanaleid ja kommertsraadiojaamu ja ajalehtede veerge ja ja nagu oleme tänagi kuulnud üritab ka reklaam tänavatele tungida. Hoolimata sellest, et riigikogu on nagu otsustanud, et välireklaami ei tohi teha. Täna me tahaksime professor vooglaiuga rääkida nagu mitte niivõrd sellistest pinnalistest asjadest kui natuke sügavamatest probleemidest põhimõistetest ja jõuda lõpuks välja selleni, et meie kuulajat võib-olla teadlikumalt otsustaksid selle, kas minna valima, keda minna valima ja mida minna valima. Professor Vooglaid, kui me räägime demokraatiast, mis on demokraatia olemus. Kõige leem Demokraatia rahva võim aga mitte võimu nali või mängimine, vaid ikka tõeneetne tegelik osalemine otsustamises optimaalsete lahenduste otsimine ja ka inimese otsustamisõigusega aitsemine ja valikuvabaduse kaitsmine selleks, et otsused oleksid mitte ainult praegu, vaid ka tulevikus inimese vajadustega kooskõlas ja me teeksime häid otsuseid. Meie. Põhiseaduski ütleb, et me oleme demokraatlik riik, kuivõrd demokraatlik Eesti on teie arust? Kahjuks on. Olukord praegu üsna kaugel rahuldavast ja. Võiksid olla igas perekonnas, igas asutuses igal pool arutlemise objektiks. Tead, miks meil demokraatlik regulatsioon rahuldavaid tulemusi ei anna? See oleks vaja läbi arutada ja ja täiesti võimalik, et meiega täna siin mõningatele põhjustele saame tähelepanu juhtida. Ma arvan, et inimestel ei ole demokraatlikku protsessis osalemise kogemust. Viis 10. aastate totalitaarses ühiskonnas jättis jälje mida ei õnnestu kutsud kustutada seal tosina või karda isegi paari tosina aasta jooksul. Ja seetõttu me peaksime rohkem tegelema sellega, et aidata inimesi tasemele, kus nad oleksid suutelised osalema otsuste tegemises ega käskida tule nüüd ja osa võtta valimistest osa, mine tingimata. Aga kui sa seal mitte midagi ei oska teha, ei oska eelistada kedagi. Ei saa aru sellest, mida nad räägivad ja esiteks ja teiseks ei usu ka. Ja, ja nõnda edasi, mida sa sinna siis lähed? Aga iga kodanikupidajaid, õigus, vaid kohustus on osaleda kõiges selles, millest sõltub tema kodumaa olevik ja tulevik ja käekäik ja kõik muu, nii et siin tegelikult. Oleks. Probleem, mitte selles, et kas minna või mitte minna vaid sellest, kuidas ennast viia tasemele, et ma saaksin teha seal häid otsuseid. Jobu kakuke see jätaksin valimata ja valiksime, vot neid, keda võib uskuda ja usaldada, kes mõtlevad küllalt süsteemselt, räägivad küllalt selgelt ja kes teevad ka seda, mida nad mõtlevad ja räägivad. Et valima minek või valimine on kohustus, siis on mitte niisugune tuimus kohustus, see on teadlik tegevus ja see ilmselt eeldab selle kohustuse tunnetamist ja teatavaid teadmisi või põhilisi oskusi. Ja muidugi ja selles ongi asja tuum. Et otsustamine ongi kogu selle probleemi keskpunktiks. Ja, ja mina näiteks hommikul igaks juhuks vaatasin ka, lõin lahti Ene ja, ja vaatasin, kuidas seal siis on määratletud demokraatiat igaks juhuks naljaviluks. Ja seal oli kõne all, et demokraatia, ühiskonna, organisatsioonivorm. Rendiühiskonna tasandil, eks ole, niux suurtes plokkides, eks ole, on demokraatia, aga maja ei ole, eks. Kõlab natukene sai suurejooneliselt õõnsalt. Ma arvan, et demokraatia mõtlemisviis elamisviis suhete kvaliteet ja kui inimesed juba pisikesest peale paariaastaselt ja kolme-nelja-aastaselt ja ei ole tõsiseltvõetavad, kui nad ei ole informeeritud sellest, mida kodus tehakse, mida seal lasteaias ette võetakse, nendele, et öeldakse need siiani sinna nüütajate pissile nüüd lähete magama ja suu kinni mitte üks sõna ja, ja nõnda edasi autoritaarselt ja, ja niimoodi, et subjektsus on välistatud. Siis ei maksa oodata, et kuidas on see, ükskord saad passi, et siis on järsku kodanikud. Kodanikuks peab kasvama demokraatlik mõtlemisviis peab saatma kogu koolielu, kogu ühiskondlik elu ja mitte ainult koolielu, vaid kultuuri ja kõik kõikides eluvaldkondades. On on kaks võimalust, on autoritaarne. Et nagu see üks ülemus on tähtis ja tema siis otsustab ja käsutab ja korraldab ja, ja nii edasi ja teised peavad kõik täitma tema mõtteid ja, ja, ja käske. Ja siis mees välja tuleb, seda ei taha kuulda. Keegi igatahes vastutada ka ei taha, sest et elanikud väitlejad otsustanud ei ole. Aga otsustab see, kes vastutab. Või vastutab see, kes otsustab, vabandust. Kui me nüüd räägime, eks ju, lapse teadvuse tekkimisest siis nagu see demokraatia mõistmine peaks hakkama koos sellega pihta, nii nagu te ütlesite nendest esimestest sammudest, kui tal teadvus tekib ja mitte mängu Demokraatia mängimise kaudu, et küsin, kuidas sina soovida ja siis need vastupidi vaid kui sa ikka küsid ja peadmite võid küsida, vaid see on normaalne, et sa küsid lapse käest ka, mis tema arvab. Ja Ma arvan, et meie päevade üks suuremaid hädasid on see, et paljud inimesed ei oska last kuulata ja ei võta arvesse üldse sõna, mida ta mõtleb ja tunneb ja tahab. Aga vaat sealt hakkab peale. Ja kui see kõik läheb nässu, siis inimene vaatab, et polegi mõtet oma arvamust avaldada, nagunii keegi ei arvesta. Ja siis pärast küsime ja huvitav küll, kuidas see nii on, et, et hõõrdumine massiline võõrandumine ühiskonnast, perekonnast, kultuurist, tööst, ühiskonnas, kuidas kuskohalt see siis nüüd tekkis, aga kui võõrdumise põhjused on isegi teadvustamata, siis võib see tõesti võib-olla üllatusena tunduda, aga see, mida me praegu räägime, ongi see mehhanism, mille kaudu inimesed võõrduvad vanematest, kodust ja kõigest paljudest asjadest, sest neil ei ole reaalset võimalust kaasa rääkida, osaleda ei arutlustes ega, ega ka otsustamises ja seal ongi koer maetud. Et meie demokraatia hädad ulatuvad oma juurtega siis lapsepõlve ja kui me nüüd mõtleme näiteks kooliajale sisse kooliaeg võib ilmselt noh, mõnevõrra võib-olla parandada seda kodupuudujääki, aga põhiliselt peaks nagu siis kool nagu arendama seda demokraatlikku mõtlemist ja demokraatlikku arusaamist elust ja suhetest. Täiesti veendunud, et see on nii, see tähendab on ju ka õppekavas tõesti olemas kodanikuõpetus ja ühiskonnaõpetus kahjuks. On ta siis praegu olema, kõrgkoolis puudub, kõrgkoolis üldse puudub. Jah, aga, aga ma ei saa kuidagi öelda, et see põhikoolis ja gümnaasiumis on rahuldaval tasemel noh, pole ka rahuldavaid õppevahendid või midagi, see on hämmastavalt vilets. Oleme nüüd veidi ketserlikum, et kas näiteks Vene ajal oli ühiskonnaõpetus paremal järjel. Praegu vastuvõtmatu ja ta oli kui kogu kool, kogu haridussüsteem, sealhulgas ka ühiskonnaõpetus oli suunatud sellele, et kodanikud kujuneksid kuulekateks käsutäitjateks, et nad ja isegi isegi see, need jutud, mis olid kõik loovuse ja igast ja arengu kohta käsitlesid ka siiski kokkuvõttes ikkagi inimeste talle ette antud raamides. Ja raamide eitamine ja sealt väljarabelemine ja, ja see, mis on kõigile teada, kus on veel eitus ja eituspeade tekkima mitte lihtsalt ehitus ja, ja vastandite ühtsus ja võitlus ja areng ikkagi on ja üleminek kvalitatiivselt kõrgemasse olekusse täiuslikumas olekusse. Et aga selle puhul nähtavasti siis ikkagi peab olema inimene suuteline ette nägema jäära tundma, aga need kaks tunnet ei teki niimoodi. Käsu peale tekivad haridussüsteemi funktsioonina objektiivse kaassõltuvusena, juhul kui kogu õpe on rajatud subjekti arengukesksena kui põhiprotsessiks koolis ei ole mitte õppekava täitmine, lapse areng ja sellega kaasaaitamise kaudu tekib ka demokraatlik mõtlemisviis iga inimese õiguste, kohustuste, ühtsuse, mõistmise võime ja ühtlasi ka tolerantsus. Hoolivus igast ühest ja niisugune mõtestatud heatahtlik hoiak nende suhtes, kelle, kelle arusaamad ja seisukohad on teistsugused, siis tuleb arutleda, vaielda aga mitte maha lasta või Siberisse saata või ma ei tea, kuhu panna, eks ole, see vot see on metsik. Aga demokraatlikus regulatsioonis on eriarvamused enesestmõistetavad. Ja ma arvan, et no see on juba 2000 aastat vähemalt inimkonnal teada vanas Roomas, eks ole, seal räägiti kuuled ühehäälset otsust siis otsides booti või petist, teine peab olema. Kumb ta nüüd on, aga, aga demokraatlik peast. Ma arvan, et me oleme veel esialgu kaugevõitu lastetus otseselt teie küsimusele, aga demokraatial ei ole alternatiivi. Ma kardan küll ka jah, tänapäeva mõistes ikkagi ja nendel demokraatia kriitikutel on ju mingis mõttes ka õigused demokraatia tõesti omamoodi kohmakas. Võtab palju aega seal, küsi inimeste käest ja arutaja vaidleja kõneaeg, mis läheb kaduma. Aga kallis ja noh, ja nii edasi ja pealegi kõige hullem on see veel, et enamasti ei saa teha väga häid otsuseid. Demokraatlikus regulatsioonist tuleb teha kompromisse. Te olete selliseid otsuseid, kus kõik, kes algul selles protsessis osalevad soostuvad leppima osaga sellest, mida nad esialgu tahtsid. Tänu sellele ei keegi lausa vaeslapse ossa, tänu sellele ei ole niisuguste otsustega koos mingit vaenu ja vimma. Tänu sellele tekib koostöö võimalus, tänu sellele on heatahtlikud suhted ja nii edasi, nii et demokraatia on vilets. Aga kõik teised teadaolevad regulatsioonivormid on tunduvalt halvemad, sest nad viivad lõppkokkuvõttes katastroofini hävingule. Täielikule kokkuvarisemise oli varem vile. Hea küsimus, algul tundub, et kopplust ja lillepidu, eks ole, ja no kasvõi võtame siin Hitleri Saksamaad. Seitsme aastaga tõusis ta tasemele, kus oli niuke potentsiaal, et noh, kogu ülejäänud maailm pidi pingutama selleks, et teda taltsutada kuidagi ja, ja muidugi kui rahvad ennast kokku võtsid sisseheitest jagu. Aga ta oli väga efektiivne ja ta läks jõundi veel metsikusi teha. Tohutult, kui ei oleks õnnestunud teda kammitseda. Jah, aga kui me meenutame veel kaugemast minevikust, siis prantsuse suurt revolutsiooni siis revolutsioon võib hakata või demokraatia võib hakata ka iseennast hävitama ja muidugi, ja kui ta ei suuda nagu jõuda sellele uuele tasemele, et ta muutuks organiseerivaks, jõukesed, ta muutub, võib ka muutuda, lammutavaksime. Ja ma lisaksin siia praegu siuksed asjad, vot kodanikul on põhiseaduse järgi kõik võrdsed, eks ole, veel on võrdsed kodanikuõigused ja küllap ka kohustused. Õigustega kaasnevad millestki räägitakse palju vähem, aga siiski noh, õigused on kõigil ühesugused. Aga pangem tähele. Need õigused on ametlikud õigused. Juriidiliselt olete. Paberi peal abstraasa. Küsimus sellest, kas sul on ka moraalne õigus osaleda otsustamises ja ütleme arutamises selle mingi konkreetse küsimuse üle, see on hoopis teine küsimus. Ja no kui ikka inimene arvab, et kõrvaldan kodanik põhiseaduse järgi, siis ta võib ükskõik mille kohta ükskõik mida rääkida, see on anarhia, see ei ole demokraatia, see on hoopis teine asi, see on üks õudsemaid asju, mis ühiskonnas üldse juhtuda võib. Ja selle peale võiks küsida, et kas valija võib siis ka olla ebakompetentne? Ja muidugi, enamik ongi ju, enamik ongi selleks, et saavutada praegu tase, kus sa võid julgelt, et öelda, et sa nüüd kõikide erakondade programme tunned erakondade nimest nimekirjas kandideerivad isikute kohta ka midagi, tead tead nende hoiakuid, suhtumisi, väärtusorientatsiooni maailmavaadet ja huvisid ja ja seda, mida nad on varem teinud ja mida nad on saavutanud, kas nad üldse midagi saavutanud ja nii edasi. Seda ei saa peaaegu keegi esin Eestis peaaegu ütelda, sellepärast et nad absurdne on ju see, kui on üks kandidaate, siis mine valima, mida sa valid. Segane, valid ühte, on siis paragrahv 100 kandidaat ei ole sama sama efekt, sama efekt tuleb välja ja niikuinii ei tea. Ja siis keda sa valid, valitseda, keda? Nagu tunneks Noman televiisoriekraanilt näinud ma andsingi seal laval näinud kuskil veel seda ma, seda ma tunnen selle eest hääleta aga küsimus sellest, kas ta näiteks seadusloomes Saab saab aru, millestki midagi räägitakse ja mis selle tegevusega võib kaasneda missugused resultaadid ja tagajärjed võivad tekkida ja mida nendele tagajärgedega peale hakata, et need ei kasvaks üle pea ja ühesõnaga kuidasmoodi toimib siis administratiivne regulatsioon ja kuidas saaks toimuda, peaks toimuma normaalses, demokraatlikus ühiskonnas. Iseregulatsioon? No vot, see, see kõik on üsna müstika ja sellesse kahjuks noh, ikkagi enamike üsna kaugel. Piinlik jutt, eks ole, aga. No 15 aastat on Eesti vabariigi peaaegu olnud taasiseseisvunud, kas siis ei ole mõelnud meie eliit selle peale? Täiesti võimalik, et keegi on mõelnud, aga ei ole midagi teha, ei ole õnnestunud mitte midagi erilist ära teha ja ma tean seda, et siin praegu üritatakse põhikooli ja gümnaasiumi tarbeks teha uut ühiskonnaõpetuse programmi. Ma hiljuti sain niisuguse kirja, milles sain selle alustega tutvuda. Et uusi õpikuid üritatakse teha, aga kas see kõik õnnestub selle kohta ma ei oska midagi öelda, sest et praegune haridusminister toetab seda kõike. Aga noh, nagu kogemus näitab, jõuab haridusminister vaevalt süveneda, kui juba tuleb tema asemel keegi teine, kes parajasti kõike seda püüab eitada, mida eelmine tegija. Ja muidugi annaks, on need noh, niisugust nihukest jubedust ei juhtuks, nagu siin hiljaaegu oli meil siin enne Repsi ja, ja see on väga keeruline asi. Nonii siinkohal oleks vist paslik meenutada, et teie laua peale te olete ise ka tegelikus poliitikas kaasa löönud. Veel 2003. aastal olite te valitud riigikogusse, nii et teil on nagu selline üsna lähedane kogemus ka sellest, mis Toompeal toimub. Mis seal siis õieti toimub? Tõsi küll, ega ma tõesti ei pea seda kellegi käest küsimas käima. Enam-vähem tean tõesti. Liiga kaua istuma muide, instituudiga tööle see need toolid riigikogu saalis on väga ebamugavad, seal terve päev istuda on tõeline piin, nii et see on omaette teema, vabadusse puudutasin aga nüüd istumise kohta ma tulin ära sellepärast et mul hakkas piinlik näidatud ja osaleda niisuguses tegevuses, mille tulemused on tühised ja tagajärjed metsikud. No miks ma peaksin osalema selles ja, aga ega ju mõni inimene arvab, et saalis otsustatakse midagi? Seda noh, ei esine ja mõned üksikud juhtumid aastas võivad olla, kus saalis otsustatakse. Need otsused on ammu enne tehtud ja kes neid otsuseid teeb, see on omaette küsimus, eks ole, ja ja on kuskil koalitsiooninõupidamisel on täpselt öeldud, milliste poolt ja milliste vastu eelnõude poolt ja vastu tuleb hääletada ja see saadik on seal mingisugune elav robot, kes vajutab vajalikul hetkel ja, ja tähtis on, et ta ei jääks magama, et ta oleks saalis ja kaine ka veel ja ja saaks aru, mida on ette nähtud teha kõik rohkem ei ole midagi, sest, et mõtelda selle peale, milline on selle seadusloome protsess tervikuna, kuidasmoodi seadus hakkab mõjuma kumma, kellele, kus ja millal ja ja mismoodi peaks kontrollima seda, mis, mida, mis edasi saab, kui riigikogu esimesel lööb kolks, eks ole, need on seadus vastu võetud. No mis edasi saab? Ma arvan, et vähemalt. Kolmandik kindlasti kujutame ette, et üks kolmandik seadusloomest on kõik see, mis eelneb sellele hetkele, mil eelnõu antakse riigikogusse menetlusse. See on suur, suur, see kümned inimesed teevad aastaid eelnõus ja, ja teevad selle valmis, see on, ütleme, see on üks kolmandik, kolmanda ikka ei, kolmandik ei ole, aga no midagi ikka ju Riigikogus tehakse vähe. Seal. Sageli on niimoodi, et, et ju naki kellelegagi kõlava mäel ja Niukest tugevamad tuttavad see surub sealt läbi mingi. Suure tõenäosusega advokaadi või muude õigusbürood väga soovitasid, et seal mingi pragu esile kutsuda, mille ette siis ennast sinna parajasti seada ja kasseerida sisse kõik, mis tuleb ja noh, ja siis tegelikult üsna meeli viiakse ekspertide, selle valdkonna asjatundjate poolt ettevalmistatud eelnõu tasakaalust välja, lisatakse sinna veel ühte, teist ja kolmandat, võetakse välja ühte, teist ja kolmandat ja kokkuvõttes tuleb niisugune tekst, mida tuleb parandada ja paranduste parandusi teha ja siis veel parandada ja ja nõnda edasi ja nõnda edasi, mis siis ikkagi ei toimi, kusjuures polegi ette nähtud, et ta toimiks, vaja oli seadusse ja keegi ei saa ütelda, et me pole teinud, tegime jah ja, ja savi näiteks armastas kevadel kõigile teatada, vastu on võetud vastu rohkem seadusi kui ühelgi eelmisel aastal ja sadade viisi. Noh, aga, aga kui ta, kuhu nad toimivad, kellele nad toimivad, kuidas ja missugune see küsimus, minu teada ei ole ühelgi kevadel päevakorras olnud. See huvitab väheseid, teise sätti 1719 häält ja teie nimekiri oli küllaltki siiski esinduslik, kui me räägime esindajatest, kes peavad nagu seda demokraatiat teostama ja nimekirjas ei olnud viga. Aga te olete ühes Postimehe intervjuus öelnud, et et võib olla? Asi läks nagu mets selles mõttes sellepärast, et tõepoolest sekkusid mõjuvõimsad jõud, kes võib-olla ei tahtnudki seda, et, et see demokraatia vaatia teostuks Tõenäoliselt nii see oli. Aga ega hajuma empiirilist uuringut ka ju teinud ei ole ja see on minu tunne, mis ütleb niimoodi. Aga muidugi, kui ma tulin riigikogust ära, aga see ei tähenda, et nad nad poliitikasse. Ma arvan, et inimesed poliitika on üldse üks kõige kõige keerukamaid ja vastutusrikkamaid valdkonda inimesi ühisühiskonnas üldse, eks ole. Poliitik ka ja poliitik peavad üsna hästi orienteeruma ja annaks õnne, et Meil tuleks neid inimesi rohkem ja rohkem juurdekasvu oleks kogu aeg, kes pühenduvad poliitikasse, poliitikale ja kogu oma elu sellele ja, ja tõesti Püüavad mitte ainult võimule saada, vaid ka olla võimul, olla nii teenida rahvast ja mitte raha ja, või seal tugevaid tuttavaid, vaid ikkagi rahvast teenida ja see eeldab aatelisuste eeldab sellist, ma ei tea aadlikuseisuses. Aga rahvas arvab, et poliitika puhas manipulatsioon toon, et see ongi ainult kellegi vahetute isiklike huvide väljendus, et seal ei olegi midagi rohkemat taga. Mõni poliitik on öelnud, et ühiskond, see on ka ainult illusioon, mõeldes selle all just sedasama, et tegelikult poliitikat tehakse ainult võimu nimel. Jah täiesti võimalik ja vägagi usutav, et mõnikord see niimoodi On. Aga võib juhtuda, et mõningate niimoodi paistab. Ja mina näiteks ei tahaks öelda, et poliitika printsiibis on räpane ja kõlvatu tegevuse areen, eks ole. Poliitika on, on põhimõtteliste otsuste tegemise valdkond mille realiseerimisest mitte ainult nendest otsustest sõltub rahva ja riigi tulevik ja see on, see on tohutut vastutustunnet, eeldav tegevus, see on erakordselt raske ja, ja tähtis töö. Ja kui mõni imestab, et riigikogu liikmed saavad kõrget palka, siis noh ma ei tea. No miks ei peaks saama enam-vähem niisugust kõrgemat palka inimene, kelle üle tänu kõigile jäänud, saaksid sellel oksal istuda, kuhu nad väga tahaksid. Aga häda on selles, eks ole, et põhimõtteliselt peaks asi nii olema inimeste kaudu tulevad sinna tegelikult istuma isikut, kes peaksid tegelema hoopis millegi muuga. Asjatundjad, võib-olla paljudes valdkondades, aga. Riiki rahvast demokraatlikku regulatsiooni riigis ja, ja neid regulatsioonimehhanisme ja efektiivsust ja otstarbekust intensiivsust ja igal regulatsioonitasandil ja nii edasi. No selle kohta on teavet vähe ja ega ka mitte kedagi ei saa. Ma siin praegu eriti Teamis süüdistada, kaugel sellest mingit süüdistust ettegi. Vähegi tõsiseltvõetavad niisugust raamatut ka ju ei ole, kus inimene võtaks ilusti kätte õhtul teeks omale selgeks, mis demokraatiamisse isiksus, mis see ühiskond, perekond, kogukond ja kuidas nad omavahel seotud on ja ja kuidas kultuuriregulatsioon käib, kuidas majanduslik regulatsioon, tehniline, poliitiline, energeetiline ja kõik muud regulatsioonid vastastikusest toimingust teeks selle asja endale selgeks, et ta suudaks üldse kodanikuna käituda nendel pöördehetkedel, mida nimetatakse valimisteks. No vot, seda ei ole ju. Rääkides nüüd kultuurist üks osa kultuurist on ju ka meedia meedia või ajakirjandusse, on see neljas võim ja Eestis on tal ilmselt küllaltki suur reaalne võim ikkagi ka valimistulemuste otsustamisel. Mina arvan ka, et jumal tänatud Et meile ikka vähemalt ajakirjandus ei ole fiktiivne ja et inimesed ikkagi üsna ahnelt kuuluvad ühiskondlik-poliitilisi saateid ja ja ma arvan, et ka raadio, televisiooni juhtkond aga ajalehtedes ilmselt ka ikkagi pööratakse sellele üsna suurt tähelepanu, ma arvan, et see on tundub nii, et see on keskne teema ja selle ümber on siis noh Kas see dialoog või diskussioon sisuline teie meelest alati noh, sõna alati ma võtaksin Nolan ei tohi kunagi öelda, ära ütle kunagi. Mõnikord on ta rohkem, teinekord vähem sisuline aga ma ei söandaks küll öelda, et see sisutu ja mõttetu ja nii edasi ja nii edasi. Ja ma olen niisuguseid jutte ka kuulnud ju nagu teised kaasajakirjandus ja nii edasi. Aga kes seda räägivad, seda räägivad need, kellel ajakirjandus ei võimalda teha seda, mida nad kangesti tahaksid ja mängida lolli rahva arvel ja ja nõnda edasi, tähendab kui ajakirjandus seda ikkagi väga ühetähenduslikult tõkestab, siis muidugi on ajakirjanduses paha, nende meelest, aga mina tõtt-öelda küll ei ütleks, et Eesti ajakirjandus, kuidas on omadega autis ja rahvas ei saadast midagi ja pigem oleks parem, kui ta seltsi lukku pannakse. Mingil juhul vastupidi, vastupidi, kiidan ja soovitan kõigile, kes pingutavad selleks, et aidata rahval olla küllalt informeeritud. Ma ei saa jätta teilt küsimata ühe täiesti konkreetse loo kohta. Ta on Jaak Jõerüüdi juhtum või, või kaasus. Kui me rääkisime siin sellest, et meil on esindajad meie meie tahte väljendajat, siis ei saa vist väita, diakeerati oleks olnud hea tahte väljendaja. Aga nii nagu teiegi nagu astusite tagasi reaalpoliitikast, nii nii ka tema tõmbus kõrvale, kuidas hinnata tema käitumist? Mina hindan seda Kõrgelt ma arvan, et see oli näide ja ühtlasi eeskuju. Ja. Haldusalas minister või, või ma ei teagi seal seal mingi kõrge riigiametnik. Seal esineb, selliseid tegevusi. Mille puhul tuleb öelda, et andke andeks. Olenemata sellest, kas ta tegi nalja või või tahti pingutas üle või mõttes ei mõtlenud ja ma ei tea, ükskõikne, etendab motiivid, jäävad seejuures kõrval. Mis siis üle jääb? Siis? Seletada, milles asi ja aastate kõrval nii ka tegi ja ma leian, et see oli ainuõige tegevus, tegu kõik muu oleks olnud. Kui ta oleks hakanud ütlema, et noh, natuke natuke seal poisid läksid, seal oli, eks ole, ja ja siis siit ja sealt, eks ole, ja, ja niimoodi. Ja see oleks olnud näide selle kohta, kuidas tegelikult tõsiseltvõetavaid väärtusi ja norme müüte, tabusid ei ole, aga kui neid ei ole, siis demokraatiat olla ei saa. Demokraatia on kahtlemata siis korra. Kultuuri ja hariduse funktsioon ja turakad ei saa ehitada demokraatlik ühiskond ei ole võimalik ennetada. Me just rääkisime, et Eesti poliitikas just nimelt millegipärast napib ausaid ja tarku inimesi nagu üldiselt ei, ei peaks nappima, sest noh, me ju teame mõlemad küllalt selliseid inimesi, nii nooremaid kui vanemaid, teame õppejõude, teadlasi, kes ei ole kunagi poliitikasse pürginud, aga miks on nii, et meie poliitikas neid napib? Ma arvan, et Neil on juba enne valimisi häbi. Esimene põhjus, teiseks. Professionaalne tegevus on kahtlemata paljudele siiralt põnev, huvitav ja nad ei taha sealt lahkuda. Kolmandaks pole sellist lapsepõlvest päritud. Aadet hinges, et tahaks oma elu pühendada oma rahvale vaid ükskõik millele, aga kuidas siis rahvale see tundub nagu olevat mingisugune lähe tähtis see vaat. Ja neid põhjuseid on veel. Muidugi on põhjuseks ka see, et lihtsalt haritud inimene saab aru, et ta ei saa mitte midagi sellest valdkonnast aru ja sinna ei lähe miks ta peaks minema duma hammast mängima milleks ta võib ju tõesti selle asemel teha midagi niisugust, mida ta taipab, mida ta teadmine tulemustest rõõmu tunda. Aga miks ta peaks minema siin häbistama ennast ja teisi. Ja see on väga keerukas küsimus, nii et ma ei oska sellele või õigemini, ma kardan, et see natuke hoolikamalt mõtlema, eks trump on natuke raske ammendavalt vastata. Aga kui me nüüd kujutame ette, et siiski selline tark ja aus inimene on nimekirjas, mis võib-olla ise ei sisenda usaldust Ja üheks mõtlema ja käituma oma südametunnistuse järgi, eks, aga kas, sest ega teadmisi otsustamiseks no on ikkagi üsna napilt ju. Nii et süda ütleb ka sageli veres hästi. Ja intuitsiooni varal teeb inimene suurem osa otsustest. Aga no valimised on nonii, tähtsad asjad, et et et siin pead mitte ainult ühe korra mõtlema, vaid siin tuleb ikka kõvasti mõtlema, kui siin tahad sõpradega nõupidamisi perekonnaliikmetega arutama, siin peab talumaja ette taha oleviku, mineviku tulevikuseostes lähemasse kaugemasse tulevikku, siin ta vaatama poolt ja vastu argumendid ritta seadma ja siin tõtt hoolikat tööd tegema iseendaga. Nii et valima minek on ikkagi suur töö, see ei ole lihtsalt ühekordne, otsustas ühekordne nupule vajutus. Just nimelt, eks ole, see, see on üks kõige raskemaid otsuseid, mida kodanikul üleüldse tuleb riigis teha, mida, mida ta veel teha saab käia mingi jaanipäeval? Jah, ja, ja siis kurta pärast neli aastat, et näete, millise, millise valitsuse, see, millise kohaliku valitsuse saime, kui nüüd rääkida kohalikust omavalitsusest, teie, Ülo Vooglaid, olete ju ka ühes vallas, kuidas seal Loodor? Meie vald, Kohila vald on minu arvates läinud kolme aasta jooksul siin edenenud mühinal ja hiline seltskond, niisugune meeskond, kes 11 toetab, abistab, mõtleb, valmistab hoolikalt päris ette need otsused ja noh, ma arvan, et Kohila piirkonna kõik inimesed ja kes vähegi seal vaatavad, jälgivad on päri sellega. Rõõmustamiseks on põhjust kõvasti ja, ja noh, ega ma ei ole ka nüüd nii naiivne, et ma ütlen ära unustanud Donbassi ja muud sünniaastat. Aga aga kui poisid pöördusid tungiva palvega jätkata, siis ma ehkki ühtegi erakonda ei kuulu kandideerin samas nimekirjas, millest me olime ja tegutsesime ja mul on hea meel mainida kajate Kohila vallavolikogu töötas ka noh, kogu selle perioodi eelmise perioodi väga üksmeelselt ja üks ainukene juhtum oli selle aja jooksul, kus Ma ajada natuke naerma, aga edasi on kõik Kohila arengueelduste eest väljas ja olgu ükskõik missuguse erakonda, keegi kuulus. Väga üksmeelne ja teotahteline ja nagu otsinguline ja ja, ja samas küllata publik, kui ikka keegi seal ütles midagi niisugust välja mille tagant argumendid puudusid, siis paluti need lisada ja, ja nii et teised pole viga. Kui me nüüd mõtleme laiemalt mitte ainult Kohila valla peale, vaid ikkagi nende eelseisvate valimiste peale, mis on juba alanud, eks ju, nagu me teame siis me peaksime siiski midagi soovitama inimestele, kes meid kuulavad, neid on kindlasti 100000 vähemalt Ta võib-olla koos kordusega veel rohkemgi ja kindlasti teie, Ülo Vooglaid kogemust ja ja ütleb teadmisi, vaieldamatut, teadmisi, inimesed hindavad, mida nad peaksid tegema, kuidas käituma, mida mõtlema enne, kui nad selle ühe nime sealt välja valivad. Tutvuge isiklikult nende kolme, nelja inimesega, kes põhimõtteliselt võiksid tulla kõne alla, kelleni, kelle poolt oma hääle võiks anda, tutvuge isiklikult nendega rääkigu arutagu niimoodi, et pole näinud, pole kuulnud ja isiklikult üldse mitte vaid kuskilt, ma ei tea, kuskohalt. Televiisoriekraanilt tuttav ja siis see, see, see ei piisa kohalikes omavalitsustes ei ole asi niimoodi nagu üleriigiliste valimiste sestsaadik on, ei tea kus kohast ja elab, ei tea ka kuskohal ja kohalikud valimised on ju kõik, kõik saadikud on käe juures ja kõik, kellel on võimalik kohtuda, kui vaid tahetaks igaühe või kutsuda ja kutsuda oma külasse, võib kutsuda igale poole, nad on kõik, et saada ja seetõttu mitte teha selliseid juhuslikke täid täitsa nii-öelda Tuula luuleotsuseid, see on vastutustundetu käitumine ja see tuleks nagu ära lõpetuseks ütelda, et nad on nüüd nalja tehtud küll ja küll. Hakkame elama mõistlikult. Aga kuidas ära tunda inimesed, kes ei sobi kes ei ole meid valmis esindama, kes ei ole demokraat? Suhteliselt lihtne ja see on. Vaja on küsida. Kõigepealt hinnang selle kohta, mismoodi seis praegu on ja paluda lisada, aga miks sa nii arvad? Et nende argumentide tagant paistab otsekohe välja, kas ta lihtsalt niisama räägib või ta tunneb asja edasi tuleb küsida. Ja mida? Ma arvan, et see oleks vaja saavutada tuleva järgmise nelja aasta jooksul, nüüd on ju neli aastat, mitte kolm, nagu varem oli. Ja ise tuleks saavutada. Ja kui ta hakkab rääkima sellest, mida tuleks teha see on kohe jälle miinustel käes. Rääkida ja selleks, et saavutada, tuleb midagi teha. Aga tegevus ise ei ole eesmärk ja tegevuse vahend. Kui pea ei jaga lihtsalt asja, eks ole, ja kui eesmärgikategooria käib üle mõistuse, no siis ei saa ju vahendist ka juttu olla. Aga tegutseda saab juhul, kui on ta printsiibid, ehk põhimõtted, mille kohaselt tegutseda ja kriteeriumid, mille alusel saaks anda hinnanguid. Kui kriteerium ei ole, no siis on iga hinnang. Ja niisuguse inimese sattumine mingisse otsustuskogus on risti vilets. Ja pärast siis ei maksa seletada midagi kus meie mõistes oli varem, praegu peab mõtlema praegu alistajail. Ja seda valikut tehes peab ka valija tunnetama vastutust, mitte ainult jälitav. See ei ole ainult vaimse läinud nende vastutuse genereerimise mehhanismi, kes keda valitakse vaid valimised on just nimelt ma noh, see seesama mõte, et ka nende vastutus, kes valivad ja kui ka need inimesed, kes valivad, noh, Eesti vabariigi kodanikud jagaksid välja, et see on ju minu õigus ja minu kohustus on olla asjatundlik selle õiguse kasutamisel siis ma arvan, läheks, lähevad valimised meil hästi ja kõigil oleks põhjust rõõmustada selle üle, et kohalike omavalitsus toimib efektiivselt inimese heaolu huvides. Ja siiski Sotsioloogilised uuringud, mida te olete ka teie omal ajal palju teinud, osutavad, et valimisaktiivsus võib jääda väga madalaks. Kuidas seda hilja? Sellised prognoosid on ja ja põhjus on ju käega katsuda, üheks põhjuseks on pöördumine, võimu võõrandumine. Ja väga paljudel inimestel on, on ka veel hullem asi kui see võõrdumine ja see on võõrandumine võõrandunud võimusse, tähendab, nad tunnetavad just nagu, et see hõim, see võim, eks ole, pöördub nende vastu on muutunud neile vaenulikuks jõuks see, mis, kuidas hullemat ei oska ette kujutada, unes ka mitte. Vahel ei taha nad seda võimu enda kätte võtta. Nojah, võib-olla õnneks sellepärast, et ei oska sellega mitte midagi peale hakata. Aga muidugi oleks tarvis Ordi tugevamat tähelepanu sellele, et silmapaistvalt andekatel inimestel vähemalt oleks silmapaistvalt head võimalused saada maailmakodanikule sobiv ettevalmistus ja ega need ministrid ja kõik muud kõrged ametnikud ei kasva nagu seened põõsa all kuskil metsas. Niimoodi, et jätame sinnapaika ja siis pärast vaatame ehku, on keegi, kes sobiks, tuleb ettevalmistada Root vaeva näha, tuleb ettevalmistada. 300 selleks et kolm saada ja, ja siis on valikut, siis on ajamas. Aga kui tuleb vaidleja isikuid, kellele ta üldse ei ole, kas majandus ei tunne, õigus? Ei tunne, ühiskond ei tunne sotsiaalset regulatsiooni, pole kuulnudki. Nad edasi, noh, mida sa siis ootad, siis ei saa ju midagi oodata. Ja kui inimesed praegu mõnikord arvavad, et siis ei lähegi valima, eks ma arvan, et see see on iga inimese isiklik asi, otsustagu igaüks nii, nagu ta õigeks peab. Ühtegi hinge, keda võiks valida, siis, siis ei saa käskida, mine, vali ükskõik kes. Mina küll seda ei ütle. Professor Ülo Vooglaid, meie saateaeg hakkab lähenema lõpule ehte lõpuks räägiksite veel kord selle jutu ära, mis te enne saadet mulle rääkisite, mida Lenin tegelikult ütles köögitüdruku kohta? See on üks tõesti üsna laialt levinud väärkäsitus. Öeldakse, et Lenin tahtis kõik köögitüdrukut panna riiki juhtima ja mitte midagi niisugust ei ole linn kuskil kirjutanud. Ma olen lugenud seal kõike seal. Ta rääkis haridusest, see on hariduskontekstis räägitud ja ta kutsus üles saavutama tase riigis kus ka köögitüdruk talle see sõna venekeelsed tublisti aidata kaasa viia tasemele iga köögitüdruk köögitüdrukust Alda mõttes kõige madalamates kihtides olevaid inimesi ühiskonnas, eks Need viia tasemele, kus nad oleksid suutelised idee anima anamaga lamp või. Või bussi assots võiks, ta võiks, suudaks osaleda riigijuhtimises ja, ja, aga see ei ole midagi. Riigijuhtimises muidugi, esimene mine samme ei ole mitte riigijuhtimine, esimene samm on osaleda otsustamises oma kodus oma vahetuse ümbruses ja, ja aga see on jällegi niisugune mõtlemisviis, kus teised perekonnaliikmed avaldada ka arvamust ja siis üheskoos tehakse päris hea otsus, millega kõik on rahul ja see on demokraatlike asjaajamine igal regulatsioon tasandil. Ja see ja sel juhul, kui see nii oleks meil Eestis praegu, siis ei oleks meil mõtet meenutada seda Lenini kütlusteks, siis oleksid inimesed kasvaksid kõik kodanikeks. Võiks öelda, et demokraatia peaks tulema meisse koos emapiimaga. Just nimelt, ja sel juhul ma arvan, siin tosin järgmise tosina aasta pärast. Niisugust saadet nagu täna võib-olla ei ole vaja. Seda näeme siis lasin aasta pärast, kui kutsume teid tagasi siia stuudiosse, aitäh teile hirmus tore on rääkida targa inimesega. Ja meie kuulajatele nii palju, et meie valimissaated vikerraadios jätkuvad ja seetõttu järgmisel esmaspäeval meil argipäeva saadet ei ole, sest on suur valimisdebattide nädal ja minuga kohtute uuesti kahe nädala pärast ja siis me võtame kokku kohalike valimiste esialgsed tulemused. Aga veel kord aitäh, professor Vooglaid ja soovin teile edu. Tänan kutsumast ja edu kõikidele valijatele, muidugi tehke. Tehke hea ja õige valik.