Lõpp hea, kõik hea, nii vähemalt väidab rahvatarkus. Ometi on happy end ehk hea lõpp, paljudel juhtudel suhteline mõiste. Ja eriti siis, kui räägime inimestest, kellel terrorirezhiimi ohvritena selja taga rasked katsumused või hulk kaotatud aastaid. Kuidas siis võtta? Aga eks kõige parem hindaja on see inimene ise, kes valud läbi teinud ja ära kannatanud. Andkemgi täna kahele neist sõna. Kõigepealt on meenutamas Rutt Meerits, kelle isa August Meerits oli Eesti vabariigis tuntud majandustegelane, jõukas ja sidemetega inimene. Tema nimi on kirjas ka sõjaeelse Eesti entsüklopeedia lisaköites. Ühesõnaga mees, kellel endal ja kelle perel ei olnud nõukogude-korralt midagi head oodata. Ja ega ei olnud küll. Nüüd aga räägib Rutt Meerits ise. Minu isa oli viimastel aastatel oli aktsiaselts Kiviõli direktor. Ta töötas Tallinnas, kohalik direktor, erasel kõhi õlis. Isa oli majandusteadlane. Olgugi ta lõppedes juriidilist sakulteedi Tartus. Ja omal ajal õppis tehnilises ülikoolis Berliinis pärast Petrogradis. Ta rääkis vabalt saksakeelse vabalt vene keelt. Õppis viimased aastad ingliskeelt, armastas suhelda inimestega. Isa oli muidugi Estonia seltsi liige mingis päris hästi malet armastas lugeda. Aga iga õhtuda käis lehti lugemas Corso kohvikus. See oli niisugune traditsioon, et umbes kella poole seitsmest seitsmeni tulid seal, mis äriinimesed ja poliitikategelased kokku siis oli selline lehtede lugemine. Lugemine koos kommentaariga. Ja seal on muidugi koos kommentaaridega. Aga yldiselt isa oli kodune inimene armastas väga oma perekonda ja hoolitses meie eest. Meil käis ka väga kirju seltskond kodus koos kuni Jah, oli küll ja nähtavasti olid seltskonnad. Teisel õhtul käisid ühed inimesed teistel õhtul, teistel vanemad armastasid kunsti ja kultuurielu. Külalised olid näiteks lauljad viisima. Karrisoo Bruno lukk oli meil tihti külaline on väga palju meie klaverile mänginud kunstnikud ilmusid hiljuti 100 lehes Eduard Ole mälestused, kus ta meenutab seda, kuidas meie juures külas käisid kunstnikud ja teatri näitlejad siis teisel ajal muidugi isa vanade tuttavate kaudu, kui ta veel oli. Majandusministeeriumis oli meil külas olid tema endine ülemus, soolde Pullerits, Pullerits statistikaks. Ja jah, ja see oli riigikontrolli Soondoli riigikontrolör, isa oli omal ajal tema juures tööl, ta oli tsiviilosakonna juhataja riigikontrollis. Nõukogude ajal kas seltskond muutus või ei olnud üldse enam seltskonda? Ja ega need inimesed enam koos ei käinud, esiteks väga paljud nendest Nad kadusid Tallinnast ära, kellel oli võimalus ja kui nad enam tööl ei käinud, nad läksid oma taludesse elama näiteks Pulleritusetele, suur talu oli kuskil Lõuna-Eestis need katsetused ikka siit Tallinnast eemal hoida. Juunipööre ka ta ei olnud sarnane, nagu praegu temast räägitakse. Mina olin isegi Vabaduse platsil ma kaua aega ei saanud aru, mis pärast need pillil, mida näideteks on näidatud seda rahvamassi kohutavalt, seal ei olnud nii palju rahvast ja me ei saanud üldse siis aru, et see oleks mingisugune riigipööre olnud. Palju sõjaväelasi seal oli, töölisi oli, Rauskamist oli palju ja üles, mis oli palju, aga me ei võtnud seda lihtsalt niisuguse tõsise sündmusena. Paar päeva hiljem, kui me saime teada, mis oli juhtunud siis meeleolud muutusid muidugi. Aga kuidagi seda vaiki ka ikka, et ei või olla tõsi, see lihtsalt ei või olla tõsi. Nad ei, kodus ei kommenteeritud. Meil kodus oli ka ikka niisugused mõtted, et see ei või olla igavene, et midagi ikka juhtub, et ikka midagi peaks juhtuma. Isa töötas Kiviõlis 40. aasta sügiseni. Kohe algusest peale pandi tema tuppa istuma üks komissar. Mõni aeg peale seda lasti ta lahti. Kuna meie maja oli natsionaliseeritud selleks, et meid mitte välja ei tõsteta seal selles majas. Isa oli sunnitud minema tööle kojamehena. Teie perekond, kes varem kuulus Eesti vabariigi ajal nii-öelda kõrgemasse seltskonda, kas teda kohe hakati ka mingil määral taga kiusama? Seda on mul raske öelda, ma olen siis ikka lapse seisundis, olin, ma tean ainult seda, et isa vahepeal, talvel millegipärast kartis oma saatuse pärast ja ta isegi mõni aeg elanud kodus siis nähtavasti kas midagi selgus, mis oli isa tuli koju tagasi elama. Ja ühel keskpäeval äkitselt sõitsmi ukse ette. Must auto tulid sisse sõjaväelased ja palusid isa kaasa alusel ja väga viisakalt. Isegi Nad ütlesid, et see ei ole arreteerimine. Teid kutsutakse siseministeeriumisse. Ja see oli NKVD-sse kutsuti ema, olime absoluutselt 100 protsenti kindlad, et me oma isa enam ei näe. Läks mööda, mitu tundi, olime muidugi rusutud ja paanikas. Äkiliselt telefonikõne isa helistas, et ma räägin siit sellest hoonest pagari tänava, kus oli, et kõik on korras, ma tulen varsti koju. Ja tõepoolest mõne aja pärast isa toodi autoga koju, siis ta rääkis emale, aga ma kuulsin seda juttu. Et talle oli tehtud pakkumine tulla tagasi tööle, kus ta oli lahti lastud. Esiteks tal tehti mitu komplimenti. Öeldi, et teda teatakse kui tugevad majandusteadlaste tegelasja kui ausalt inimest ja pakuti talle uuesti tagasi seda tööd Kiviõlis. Rääkisin muidugi perfektselt vene keelt. Ütles niiviisi teate, et ma olen kursis jooga ja ma mäletan hästi, ma tean, mis juhtus Venemaal kolmekümnendatel aastate alguses või 20.-te aastate lõpus. See kuulus šahtinskeidio. Kuidas arreteeriti kõik need intelligentsi esindajaid, kes olid läinud tööle Nõukogude võimu kutsel oma töökohtadele. Ja isa ütles niiviisi, olgem ausad, tee või mind usaldada ja samuti ma ei saa giid ka usaldada. Praegu igatahes aeg ei ole tulnud selleks, et me võiksime koos töötada. Jää see lahkuminek oli väga imelik, isegi see trahvikomisjon, Padari asetäitja venelane, see oli talle öelnud veel lahkumiseks ja me loodame, et siiski kuidagi veel kohtume, kui teil tuleb mingisugune pahandus, siis vot minu telefoninumber, palun helistage sellel numbril ja paari kuu pärast oli see väljasaatmine 14 10. juunil ja siis muidugi kellelegi pähe kuulnud, et oleks võinud kellelegi helistada, abi paluda. Härra tõesti, seal kõik olid juba paberid alla kirjutatud, olgugi et meie arreteerimise käsule oli kirjutanud Boris Kumm. Kust te seda nii täpselt teate? Mina nägin kaks korda lugenud oma isa kohtutoimikut. Teie olite siis koolitüdruk koolisi olnud teil mingit muret? Õppisin prantsuse lütseumis, mis 40.-st aastast muutus seitsmendaks keskkooliks. Peale seda ei või öelda, sellepärast ühes klassis ikka olime koos õppinud ja suurt vahet ei tulnud. Mõningad neist arusaamatuse tulid võib-olla pärast kooli lõppu, kui ma lugesin artikleid, kui suured Me kooliga kaaslased kirjutasid, kui raske neil oli, seal õppida ei olnud, aga vähemalt sellel viimasel aastal me olime head sõbrad ja Seltsisime hästi. Mul oli ka meil ei olnud seal kõrgema klassi esindajat. Teie 1941. aasta kevadel lõpetas siis keskkooli. Oli teil juba siis ka mingid eluplaane? Sel ajal Käämeedeetika lasteks jääma, olime kuidagi niivõrd hirmu täis, et me ei kujutanud üldse ette, mis, mis ajab. Küll pääses Tartu Ülikooli, selle pärast seda oli väga andekas matemaatik ka, mina lihtsalt oma tuleviku peale siis ei mõelnud. Ja oli nähtavasti ainult niisugune soov, et ellu jääda ja kuidagi edasi püsida ja nähtavasti oleks pidanud kuhugile tööle minema peale kooli lõpetamist. Sellel viimasel aastal tal siiski kuidagi vanematel õnnestus mind panna leeri Kaarli kirikusse ja seal me käisime väga usinasti, sellest on meil jäänud üks väga hea mälestus sel ajal nii juures meie majas elasid juba mitu perekonda sõjas väelasi. Üks nendest ma ei mäleta, kahjuks tema nimi ei olnudki läbelast, oli poissmees tundis suurt huvi üldse meie elu vastu ja isa tahtlikult suhtes ja ma olin kohutavalt imestunud ilmast tund ja pole šokeeritud, kuue sealt kirikust välja tulles nägin äkitselt südameemaja ohvitseri kiriku ees ja veel lillekimbuga. Rida siis punaarmeelaste mundris. Seda ma ei mäleta, aga arvatavasti ta käis ainult muundus ning ma ei mäleta, et meil oleks üldse ülikond olema, nad olid ikka, mille nad olid nendega, sellega nad ikka olid. Meie majas, elas muide, eks mereväe ohvitser, kes oli akadeemik Lõssenko lihane vend. Äärmiselt tagasihoidlik perekond, nad üldse ei seganud ennast meie ellu. Aga siis oli seal üks nähtavasti mingi politruk, sellega minu ema ikka vaidle, seda oli, ema oli väga temperamentne ja siis nad vaidlesid omavahel, isa käis ikka rääkimise teda, ära vaidle nendega ja tolle rohkem vaid. Aga nad tundsin suurt mõnu, poliidilise küsimuste jänest oma elu-olu küsimuste üle vaielda. Selle ainuke inimene, kellega meil oli kontakte, oli see politruk, kellega siis olid suured vaidlused seal majas. Vastupanumeeleolud olid muidugi eriti poiste hulgas, tüdrukuid kaasa ei võetud, aga poisid ikka öösel käisite seda vabadus sõjas langenud noortele lilli panemas. Aga tüdrukutel oli kategooriliselt keelatud sinna minna. Sel ajal keegi ei oleks arvanud, et see igavesti püsiks. See asi kooli kuidagi üsna ajutine meeleolu, et küll midagi peaks juhtuma. Ja siis ööl vastu neljateistkümnendat juunit tulidki siis teile järele. Mäletate seda ööd? Seda ma mäletan hästi, meid äratati üles ja isa läks keldrisse, siis ta härrased, jälle tullakse temale järgi. Ka esimene asi, mis need arreteerijad ütlesid. Kui teie abikaasa ei ilmu välja, siis võtame teid kaasa. Tema asemel. Keegi majas läks ruttu keldrisse, ütles isale, et kui te välja ei tule, lehethi asemel läheb ära perekond. Isa tuli keldrist ruttu välja, aga pärast ilusaid oleks niikuinii temaga koos läinud ja oleks olnud küüditatud kõik koos. Seal oli meil kolm inimest krimi arreteerimise ajal kaks venelast üksi eestlane. Selgelt öeldud, mis meiega juhtub. Üks nendest ütles, et teid saadetakse kuhugile Tallinnast välja Lõuna-Eestisse, et ei tohi Tallinnas elada. Teine venelane sosistas emale tasakesting, võtke soojad asjad kaasa ja ma olin niivõrd paanikas, et selle asemel, et võtta midagi korralikuks kaasa, hakkasime kohvrides loopima kõigendusest rabelema, said asju. Kaks tundi anti meile aega ja meeli öeldud isegi seda, et peaks asjad eraldi panema. Me panime isaga oma asjad kõik kokku ja kui siis veoautoga viidi meid balti jaama seal siis öeldi, et isa eraldatakse siis ise asjad juhtusid meiega kaasa ja isaga läksid kaasa meie asjad. Sihtpunkt, kuhu tuiksoo teekond kestis nädal aega seitse. Me ei teadnud, kus me olime, keegi meiega ei rääkinud, tee peal ei tohtinud rääkida ainult üks kord. Meid lasti välja natukeseks ajaks vagunitest, siis üks raudteetööline pea selle vaguni all, ütles Dozno. Tähendab, me olime Tosna jaamas pärast aja targad inimesed seletasid, et me olime teel põhja poole Arhangelski poole. Siis äkitselt peatati mitu tundi, seisime kuskil jaamast, sõitsime tagasi lõuna poole, kuskilt siiski mingisugune luure töötas seal. Me Nonii, me juba teadsime, et sõidame Kirovi oblastisse, kuhu me saabusime? Sõja esimesel päeval varahommikul, me ei teadnud veel, et sõda on alanud, saime teada ainult hiljem, kui me olime sööklas söömas. Me olime määratud tööle, turbarattamehed eraldati, eelnevad sõitsid eraldi, olgugi et nad sattusid ka Kirovi oblastisse, Kirovi linna, siis viidi isa Kirovi vanglasse. See väga huvitav on see, nagu nimetati siis juriidiliseks Noonsensiivset. Isal oli vahetatud kolm korda, paragrahvid esimene kord oli 58, kolm. D järgmine oli 58 13 ja viimane oli 58, neli. Ja juba see kohtuuurija nõudis temale surmanuhtlust. Kohus seda siis tegi samuti, siis ta andis edasi kassatsioonikaebuse. Föderatsiooni ülemkohus jättis otsuse samaks. No ma loen seda vene keeles, Asnavanie sotsiaalne ja Pastmess Šonna Kristublini siis sotsiaalset August Meerits olevat sotsiaalselt ohtlik isik, liidu ülem. Kohus muutis selle otsuse ja vahetas selle kümneaastase karistusega. Aga paar kuudel seda kohtuotsust isa suri. Ja millegipärast, milles selles kohtutoimikus ei ole dokumenti selle kohta, et ta on saadetud laagrisse ja vett on surnud, see lõpeb selle armuandmise dokumendiga ja see on kõik, mis oli tema süüdistused, esitatakse ta oli korporatsioon Vironia liige. Tegelikult oli põhjale korporatsioonis, teiseks, et ta olevat tahtnud immigreerida Saksamaale. Kui ta oleks tahtnud, siis nähtavasti oleks võinud emigreeruda. Ja siis üks süüdistustest oli isee, ta töötas Eesti vabariigi valitsuses majandusministri abina. Surma mõistusimise põhjuseks oli see punkt, et ta tegi koostööd vaenlasega sõja ajal. Tähendab, nad andsid mõista, et isa tegi Saksamaaga koostööd, olgugi et meid arreteeriti nädal aega enne sõja algust ja isa oli töölt lahti lastud aasta enne sõja algust. Aga see jäi tema surmamõistmise põhjuseks. Võib olla sellepärast, et ülemkohus siiski muutis selle ära. Nõndaviisi olid lood isa August Meritsaga. Lisan juurde, et 1943. aastal asumisel olles arreteeriti ka Rutt Meeritsat ema, kes vangilaagri aastat siiski üle elas. Kuulaja võib nüüd küsida, mis häpience oli, kui asjad niimoodi läksid. Mida vastab sellele küsimusele, Rutt Meerits. Ma võin öelda, et minul isiklikult on elus võib-olla vedanud. Selles mõttes, et ma sattusin endisesse Vjatka kubermangu, kus on juba tsaariajast välja saadetud, olnud ja välja saadetud, seal ei olnud põlu all. Ja nii palju, kui ma olen rahvaga kokku sattunud, nad siiski püüdsid leevendada ja nad olid väga kaastundlikud ja kuna mina olin üksinda, elasin seal, isa, ema oli arreteeritud, siis ma olin nagu Kurb Kelly eestki hoolitseda, ma hakkasin isegi sain pedagoogilisi instituuti sisse õppima prantsuse keele fakulteeti ja kui ma tegin sisse, astu eksamid, ma teadsin siis ühe halvasti vene keelt Nende eksamite ajal kuuma, läksin seda vene keele eksamit tegema ja mul sattus väga hea pilet. Läks siis, mis on kõigis keeltes ühtemoodi, ma tahtsin näidata, et ma midagi tean, siis mindi kaheti minema, mingi mingi, kõik on korras, kõik on korras, väga südamlikult võeti vastu see. Ja siis võrdlesin Instituudi midagit kooli tööle, koolis ma töötasin hästi ja olid väga head suhted oma direktoriga, kes alguses mind ei tahtnud tööle võtta, see pesta vaatas, et see on niisugune kõhna noor naisterahvas, et mis ta ikka teeb siin meie õpilastega, aga pärast olid väga head suhted siis, kui ma sain esimese passi. See oli 56. aastal. Ma siirdusin kohe Leningradi aspirantuuri, kus mu abikaasa juba õppis ees võeti väga hästi, seal vastu võib olla. Üheks põhjuseks oli see minu teaduslik juhendaja koske ja abikaasa oli omal ajal ka represseeritud ja ta tundis mulle kaasa. Pärast aspirantuuri lõppu. Kus ma töötasin peaaegu 11 aastat ja kui ma sain korraliku korteri kolmetoalise, mis ma teenisin välja koti linnas, siis ma kohe alustasin korterivahetus Tallinnaga ja mul õnnestus vahetada. Ma leian võrdlemisi hästi küll kolmetoaline korter koerkis kahetoalise vastu Tallinnas tütre perekonnaga. Kolisime siia, et me elame siin 82.-st aastast. Teie reis läks üle 40 aasta pikkuseks. Ja see oli väga pikk reis oli, aga me käisime iga aasta, käisime siin ja mu abikaasa väga armastas Eestit ja tundis ennast siin hästi. Vahepeal käisime Kanadas oma venna juures, külas ei tee üldse kodustega, eesti keelt ma kontakti kunagi kaotanud on jah, et minul on elu, seda on võib-olla sellepärast, et mind nimetatakse kontaktseks inimestesse. Ma olin leidnud inimestega suhtlemisvõimalused ja kontakti. Peame teemast kinni. Teise, minu arvates tõepoolest hea lõpuga loo kuuleme nüüd 80 kolmeaastaselt Emilia Pollilt mees, kellega ta 1933. aastal abiellus teeninud ratsarügemendis ja tänu seal omandatud kogemustele saanud tööd ratsapolitseist. Hiljem oli temast saanud konstaabel Toompeal. Edasi saabki sõnajärjemiile Polli. Niisiis, tema läks ylesse Toompeale, jaoskonna kohtunikud ei juute. 40 tuli venelane tuli siia sisse, tema oli seal, ta on teil ikkagi tööl, oli? Ükskord ta tuleb kodule ja ütled mulle niimoodi, et kas sa teadmis näed mul täna oli küll raske jää, kui hirmul väel. Helistasin pojale, tulgu kohe teate sinna Kadrioru lossi läksin sinna ja mulle öeldi, istud kõik need toolid läbi, mis siin on? Et järsku on mõned Valjala Bombantud, täitsa mina pidin oma eluga riskeerima, mis sa mõtled teadva hirmuga seal istusin siis sellel tooli peal ja teised olid veel ja, ja kõik nahaga, kes sinna pommi vali, kelle käsul ta pidi istumas? Need olid need venelased, kui 40. aastal siia tulid, hakkasid juba seda valitsust võtma ja need jumaldasid teda seal ellusse terveks fotod. Siis hakati ja need politseisse lahti laskma, teel oli tarvis kuskile minna, aga temal olid selleni tuttavad, kes olitel toidukauba ostukeskuses ja ütlesid niimoodi, et mine nüüd sinna kaupluse juhatajaks, mis on sätesel Vana-Virus, teatestel poolkelder läheb seal, mine sinna kauplusi, eks, ja siis lihtsalt ühele. Ja ta läks sinna ja ütles, tule, sina ka, ja mina olin tema asetäitja olin ja siis meil oli kolm, nii et ka seal lillekesi, seal seal töötasime, niikaua kui hakati neid politsei, siis hakkas juba arreteerima. Ta laskis alguses lahti ega pärastaks arreteerima. Ja siis puusa. See oli ka politsei ja see tuli sinna mehe juurde niimoodi, tead, nüüd arreteeritakse juba politseisi. Mina võistluseks ka koduma. Ma ei lähe laiali emale, et mis sina teed. Ja mees ütles mulle niimoodi alles täna nii vara, kodu, lähme. Me elasime siis kaubatänavad, me läksime, siis istusin. Et mu süda nii valutab, et ma ei tea, mis täna juhtuda, et ärme heidame magama. Istusime seal kella kolmeni, yleval, ajasime juttu, kõik oli vaikne, midagi ei tulnud. Läksime magama, magama jään kell viis hommikul oli niisugune kloppimine ukse taga, et hirmus kohe. Tõusen. Mootorrattaga olid seal, neil oli niimoodi toakene oli siin ja magamistoad, kellel nimed siin nurga juurest esseesid ja bassist peale mõlemad akent ette niimoodi. Et kui välja hüppab, et siis külmet akustustes Lokri peal, aga me olime nii tagasi, olime toas, olime tähelkid, vere mees, elastasin, vastask, klappisid ukse peal. Et kas Pollid on kodus. Siin peremees ütles, et ei, mina. Ta ei kuulnud, et need oleks tulnud, et mina ei tea, neid vis kodus ikkagi ei ole. Ja siis läksid viimaks siit minema. Nii kuradi ära läksid, siis, ütles mees mulle niimoodi, nüüd ei aita linna, lähen ära minema, kahed, muidu arreteerivad. Ja läks. Mina jäin siis üksinda jäänud kodu, ma läksin hommikul, läksin sinna toiduga keskusesse, ütlesin seal, sõbrad olid seal, selle koha sokutas, ütlesin elada. Niisugune juhus oli, et, et tulite. Kõik paneme nüüd juhatajaks, igav ja siis bootide edasi. Nonii ma jäin siis sinna, siis ma tegin niimoodi ruttu, ühes korteris elas üks vanainimene, tema poeg, just eelmine nädal arreteeriti, viidi minema ja me ei näe mütsil oma riidekapis kõik oma riided, tema riided ja kõik viisin sinna selle naise juurde siis niimodi sinu juurde nüüd enam ei tulda, siis juba käide viidi poeg minema. Nüüd. Ta jälle, et siis need jäävad alles paar vana telge, mis ma jätsin ikkagi appi, töö ole, jätsime kappi. Nädal aega olin, ma sain seal olla järgmine püha. Samad NKVD mehed tulid kauplusesse. Kust mees on? Ma ütlesin minu mees, mu mees sõitis rakke, tema isa on haige, isalidel vähihaige. Et ta läks isa Tartusse haiglasse viima. Mees läks metsavennaks, ütles mulle niimoodi. Ma ütlesin, ei läinud, ta läks Tartu pühapäeva hommikul, Eesti aeg oli nii, et kella 10-st kella 12-ni poed lahti. Aga netis leid kõik poest lelle, tootsime poe läbi, tunnistused, need leidsid, ei leidnud midagi. Siis minule tulete kaasa, lähme nüüd teie juurde kodu ja siis süngatsid nõutud eales ja siis sellega sõitsin sinna minul kodusse. Mis ma ennem seda tegin, eeskuju ärel ees, mees oli kanges jahimees, just jahi jahiseltskond oli, mehel oli veel jahipüsse, oli seal kodus ja mis talle neid jahipadruni siia sind püsimatustandistubissi ära kuidagi lahti lasti. Aga tal need padrunid, mis ta leivad veel sinna järele, et Helternide rähvate, kuidas ütles, sahtlis kuskile ära panna ja mina lolli veaga pärinaid kõige pappkasti sisse ja viisin sinna poodi sellel suvel lõigu ahju kütnud ja torkasid nad sinna ahju kõik üks müüja Olga, see ütles niimoodi. Ah, see ahi on juba. Et neid ei tohi, siis ei lähe sokid. Siis sel ajal 40. aastal err Delsada ühend Pelgulinna haigladega hamblantsiga midagi öeldud. Saviaugud, et lähme viskame need sinna 100 aukudesse. Tassisime, tõime need seal paradit kassiga ja läksime sinna siis sinna saviaukude juurde ja kudusime ja viskasime need sinna saviaukudesse, need, aga need pappkastis läksid kihi alt sellest suurest kukkumisega ja jäigi sinna vee peal ujuva, eks see muidugi need vajusid kõik sinna põhiereid, mis seal sees olid, vehmets, miner ja tulime ära. Sa mees oli, tal oli see maik oli. Paraadi Mõek, mitte mingisugune harilik vaik, aga ilus kuradi palguslikeldatuse kõik. Hoidistaval mälestuseks. Paned seega ja vaata, kuidas sa saad kõik need ära kanna. See kõik on mul praegult alles. Nüüd 50 aastat läksin kodu, kus ma vanem, mis ma nendega teen, üks vend oli Surjuselisel metslikuks, saatis meile kangesti puid ikkagi. Ja puuduses ka meil puukelder oli. Aga nüüd, sel pühapäeva hommikul, kui kui me sõitsime minu juurde, siis siis nad seal kuskil kuulan. Kõik nad on ettevõtjate, mis mu süda siis ütles. Tema tahtis koori minna, aga ei saanud sealt läbi. MTÜ-demehed olid seal ees. Mõtlesin, mis te nüüd tulite? Tulge pärast nende praegu ei ole ruumi ja reegli. Ja veel pooleli sellel hoopis misse, seal tulid siis sinna tuppa vaatame, tead ja, ja siis ma nutsin ka seal jääb üks silm ja ütlesid mulle niimoodi. Nüüd te olete kaasa meiega, petsid mind kaasa ja siis viidi mind Kawe keldrisse, kolm päeva ja kaks ööd, olin seal jah, augu tõlkeks endi sees, teate, kui hirmul oli seal all, õudne oli seal all. Kas seal oli siis palju rahvast? Ei olnud, ma olin sel korral üksinda kongis üksinda keldris oli, kong oli mitteametlik, eks me seal neid oli seal küllalt ja Hollali regi küll oli vale kaasas, kästi panna veidi küll sinna Tahkontolisse, aga mul oli käekellal ilusti käe peal, see võeti ära, laulatussõrmuse võeti ära, mul siis ka, et pange hamba Kotsisse külge, pärast kätte saate kätte. Riiklik ülisisse järgi, küll jäi nende kätte sinna. Kolmandal päeval toodi sinna kaks neiud, need olid kverlid, kes tantsisid sealsuses. Okas vis, blondid olid, tantsi, annad. Kolmandad Õhtal öeldi mulle niimoodi, need jäid sinna kahekesi sendaga, peegeldus sinna, aga aga mina olen seal, tulge kaasa. Mind võeti kaasa ja viidi mind pagari tänavale. NKVD-s üks seal oli, vot seal hakkas siis see ülekuulamine. Kusti, mees läks mees taktika naisega ennem läbi, kui metsavennad või kuskile lähed. Te teate kindlasti, kus ta katke, aga üles rääke veel. Ma ütlesin, minu mees oli mul kunagi midagi rääkinud. Tema ütles, et naistel ei saagi Tre, kas siis kohe räägid välja, teatud oli niimoodi, tema sõitis rakke isa viima, Tartu haiglasse, nii uskunud. Teate naistest siin üks öö ja kaks päeva istusin seal, ent mees, istute siin küll teemees tuleb teile järele. Ega ta ei lase naist ära viia. Tuldud teisev õhtal ütles, et tulge kaasa ja last, et kust see nüüd mindi linde Patarei vanglasse ja siis viidi mind sealt ära, Patarei vanglasse. Ma nii nutsin, ma ei tahtnud minna, nii. Kartsin platsil laskepaistval võõrsil edasi, kui te tahate, et ärge veel tagasilööke ei teinud sinna noh, ja seal me olime siis ühes toas, viiekesi. Ja minu kõrval me panime narrid teate niimoodi näha pabulaid tatra alla ja sai vastase ida ülesse tõstetud. Ja siis proua rass, see oli Jüris oli see koolijuhataja, Jüri koolis oli tema mees, oli eestiaegne ohvitser Eva, mees tähendab linnaga. Tead, Vene sõjaväkke ei lähe oma elu andma teada ja nendele ehitati seal uut kooli vaja. Vaatame, kaua see asi ikkagi sinnani kestab, ütlesid ja mees oli seal, aga korraga hakkas seal naispolitruk murdumist, see hakkas käima, ütlesin meil seal aidas marju söömas, tikripõõsad ja mis seal olid, aga ta ikka vaatas kangesti sinna, selle uue koolimäe poole. Ma kartsin, niiet järsku ta on märganud, et mul mees ja seal sees on? Oligi, ühel päeval sõitis autosid. Et kui sa midagi kahtlast väed sakslastest võradi oli, ei olnud veel valmis põranda alla vedelast ära teha. Ei näe. Ja ta ütles ja liigume ukse pidin lahti tegema, mees jooksis sinna põrandale kolises seal. Ja siis need läksid sinna sisse, täitmine kätte, teevad selle ja siis see suur ülemus. Ausalt öeldes siinsamas kaelasete maha, see on kondiiter, ta ohvitseri mundris ka veel naine ütles mulle, et ma nii palusin, ma langesin sellele kaelast kinni, rippusin kõht niimoodi, ärge laske siin maha. Teil on kahjuks ainult elu. Viige neid linna ja kuulake üle. Ja toodi siis siia ka pagari tänavale ülekuulamisele? Jah, ja nüüd seda toodi siis sealt sinna vangimajas, nii et olime seltsis üks õhtupoolikul tulev sinna valvurist sisse, luges meid, äratasime, olime seal viiekesi käik, tulite kaasa. Aga proua rass jäeti maha ja asja, kas nii nutma? Mind sellepärast ei võeta kaasa. Mind jäetakse siia, et mind lastakse maha ja te pääsesite eluga, teid viiakse minema ja siis viidi sinna vangile laeva peal. See oli juba siis, kui sõda oli alanud. Rinne oli juba Tallinnale lähenenud. Ja sakslased hakkas juba sisse tulema. Tee härja seal oli nii täis nüüd vangis, et me seisime kõik püsti läbi Alt, nägime seda taevast ja pilvi, muud mitte midagi. Elfriide Lenderi, tema oli enne näinud. Halla ütleb Livia, hakkas mind tröösti hoidma. Teie olite tema koolis õppinud, ei olnud. Et ma olin noorente lastaks ja tal oli kahju, et ma nii palju kangesti nutsin. Ja see võib olla tema mind treestesse. Ja niimoodi me olime seal lähedal. Ta tahtis meid ära viia Venemaale. Lasse alla ei lähe. Paadiga ja siis leiba, leiva, tali talitanud heeringat ka neli päeva või niimoodi me seal olime, kõik püsti, seisime seal. Mehi oli seal rohkem, nad 11500 inimest on, peab üks mees käis üleval, siis laske seda joogivett. Tegime igaks juhuks Eesti lipuhall, mis näevad, et me ei ole mitte venelased, et meil on ikka eestlased, eesti lipp. No kuidas sa teed, naistele on ikka küljes niit, nõel igaks juhuks kaasas ka ja temal oli ka ja kus võtadestamaterit Kralenderile sinine, niisugune kaelasall oli, vets stats, minul on sinine, niimoodi näitas, aga üks talunaine toodi sinna maalt võivaleli, valge kott leiba ja mis Taliban siia sisse panna, see ütleb, et võtke valgeks, agarad musta ei olnud. Ja nüüd see, kes seda lipakas tegema ümbrikkineeritud materjalidele, kleidi peale, aga tal oli must kleit ta tõmmas seal kleidis väga kärsitud sealt välja tehase pantlallega ei paistnud väljagi ja registrisse lipud teha. Siis ta võttis selle Eestis lipu, panime kleidi alla, sidus siis ja ümber keha. Üks päev läheb, hakkab minema, vaatame, pilved taevasse, kust ta nüüd meid viib? Kindlasti mehe, säärased Venemaale. Äkki see laheneb seisma. Ja edasi ei lähe. Kusjuures jääb alla, on teil siin niisugust meest, kes tunneb mootoreid laevaga tehnoli? Laeva kapten ütles, niimoodi. Tunnen mootorid väga hästi ei teagi, mis seal veel Vigala tul küljes ja siis selleks vaatas seal tükk aega oli ära korraga ta tuli alla tagasi, ütlesid niimodi teatelist, olge kõik rahulikud, mina neid läksid siis mõtteliselt ja vaatasin, mis tal viga on ja võtsin seal kolvid. Kolvid ära ja nüüd läheb, sain üldse edasi minna, nüüd jääme siia paigale, kus me oleme. Aga me tahtsime kangesti teada saada, et summer kaugeldades metooriutusest tuli edasi. See mees ütles, et neid ei jõua saada siukest salatit joogivett talle last siis. Ja siis see läks ülesse ja las siis selle paagiga vett alla ja ütles niimoodi. Jooge Paljassaare vett. Spetsmasinad kõigest paljas, säärases kaugel ei ole need olnud siis kahekesi seal üleval see laevakapten ja siis ütlesid niimoodi, teate, valvurid põgenesid lähedal pealt ära. Seal oli kaks leiba, siin ka nalja teistele lüps, leib ja kütte Häsitest alla päästepaati, pealegi laeva kõrval oli ja siis ütles niimoodi. Ärge nüüd hakake üles trügima, võib-olla Kanytiat kuskil pommit laeva peale tantsivad laeva õhku, sööbsysi lähevad põgenema, väga tore. Nunnad otsisid seal laeva tehissõdi otsist ära, ütles niimoodi mee seisnud, mitte midagi, nüüd võid hakata üles tulema, aga kõigepealt daamid yles, tegin pildi huumorit seal ja mina nii jalad väärsust, laiad diskid, teati metallist jalad ja siis mul on praegu olnud arv, on praegult, siin elab ja sepisäärt Jahlakaks Selver jooksma. Kas tõesti veel pääseb siit minema? Läksin sinna laada pealinn on, laskus Klediaalsel Eestilt välja, kapten ütles niimoodi, me annan talle need võlvid tagasi ja siis katsume sõita, aga me ei sõida mitte siia väljastes Lähme pooli, vaid seisame piirite poole ja hakkasime siis siin sellega edasi minema. Lennuk lendas Saksa lennuk ja seaks, pomises viskama. Sihukese pommi niimoodi siit taha ja külgede peale. Ettemehed tõmbasid emal, kellel olid valged särgid seljast, hakkasid tuttavalt ütlege lehvitada. Kapten ütleb niimoodi. Ei, jääme seisma. Edasi läheb. Et see viskab pommi siia, keda meelega peale viskasin selle kõrval nemad märguandmiseks, jäime sinna seisma. Aga nüüd mehed hakkasid, tead ka ülesse tulema. Luuk, mis siin tsentripealsed, üks lükkas selle sealt alla ja siis kukkus ele niimoodi ta elab, ealised käsi jookseb, doktor Krull oli kah seal. Jäätrulli ütleb niimoodi, et mul ei ole mitte midagi, millega siduda, siis seda kinnid verd ei jookseks, tõmbas oma särgi seljast sidusama särgiga kinni, sellel mehel haavad Pirita poolt purjepaadiga tulid sakslased, meie laeva juhtinud doktor Rull ütles sakslasel niimoodi, meil on haavatu ja sakslased ütlesid, jah, tulite teie nagu arstritega kaasa ja nii me siis lähevad linna kohe pappidel anda, sõitsid siis ära, aga teised kõik täna öösse olete siin laeva peal, sellepärast siis kas lennuk Polmisi, et siis rändad kõik mineeritud. Sõideti keset miinisi ja homme me ei tule meil järele ja viime sinna. Eks see esimees ühelsi püsisid, võiks nii, kui siin on ja vaatasin, linn põles ja, ja kõik oli süüks, kole öö oli, kaht tead vaadata, linn põles ja iseseisvus on seal ja järgmine päev tulid meile järele ja siis teine kalasadamasse üks naine veel, ütleme niimoodi, kui minu jalad pinna peale jäävad, vas kõigepealt suudlen kohe hästi maapinda ja ka suudlusega kõik fanti meetrit, seda kõike niimoodi ja hakkasime tulema linna poliitvangid. Inimesest tundsid ju ka, et hankis pääsenud ja endale ja õpilased need ka proleenber teiega siin iga tulid, hüppasid ta juurde, kallistasid teda ja toodi neid kuni lilled pritsimaja juurde, mis ja pritsimaja juures siis niimoodi, et nüüd üks oma kodunt töölt ja tahtsin suuremat rõõmu, saab veel olla. Kuulsite kahte lugu ja kahte täiesti erinevat häpiendi. Maid, isa, siia enam midagi, olgu see kuulaja otsustada, kummal neist kahest naisest tegelikult vedas. Siia juurde veel tavakohased otsimissoovid kuulajate kirjadest. Väliseestlane Enno pärnaste Burosid linnast Rootsis soovib andmeid oma isa ja ema kohta. Otsija ise sattus koos vanaemaga kuueaastase poisina sõja lõpus välismaale. Otsitavad on isa Johannes pärnaste sündinud 1915 mobiliseeriti 1941. aastal punaarmeesse. Kuulduste kohaselt oli veel 1944. aastal olnud Eesti korpuses hilisema aja kohta teateid ei ole. Ema Olga alise pärnaste sündinud 1916 töötas sõja ajal Saksa sõjaväelaatsaretis. Viimased andmed tema kohta on 1944.-st aastast. Lisan, et otsitavad olid pärit Narvast. Kas keegi on nendega kohtunud või teab midagi nende saatuse kohta? Hans sündinud 1922 mobiliseeriti juulis 1941 Tartus punaarmeesse. On teada, et ta oli sama Risto sügisel õppustel Kirovi linna lähedal lodelski kloostris. Samuti olevat teda nähtud Velikije Luki lahingute ajal. Kas keegi teab rohkemat? Voldemar Laaneste mobiliseeriti 1941. aastal Harjumaal Keila vallas punaarmeesse ja kadus teadmatusse. Kas keegi mäletab teda sõja ajast? Kordan, tänaste otsitavate nimed. Johannes pärnaste, Olga Liise pärnaste, Hans kama ja Voldemar Laaneste. Kui teate midagi otsitavate kohta, kirjutage meile taas kuulmiseni.