Ajaloos on kõik asjad omal kohal, neid ei saa olematuks teha ega maha kustutada. Meie ülesanne on need fikseerida nende olemus ja mõtte ära seletada, teinekord mõnda ka läbi vaielda. Seepärast ei saa meiegi mööda minna sündmusest pool sajandit tagasi, kaugel Venemaal, milles selle toimumise ajal siinmail küll midagi ei teatud, kuid millel oli igas mõttes oluline tähendus kümnete tuhandete eesti meeste elus. Nimelt 1942. aasta alguses algas Uuralites ja Siberis Eesti rahvusväeosade loomine. Tõsi, need väeosad sündisid punaarmee koosseisus ning nende moodustamise poliitiline eesmärk polnud eesti rahva tuleviku suhtes sugugi mitte soodne. Ent objektiivselt võttes oli see suure hulga rahvuskaaslaste elule tagasivõitmine. Peale selle tasandas meie rahvusväeosade lahinguvaprust teed eesti rahva allesjäämisele stalinliku repressioonide kiuste. Või nagu märgib akadeemik Harald Keres oma mälestustes, oli Eesti korpus see oluline tegur, mis päästis meie rahva tšetšeenide kurvast saatusest. Lugupeetav teadlane pidas siin silmas Stalini ja Beria kavatsust Baltikumi rahvad sõja lõpus totaalset deporteerida. Kuid minge nüüd Eesti rahvusväeosade sünniaega, millest meie tänased meenutused Ajan juttu kolme mehega, kes Eesti rahvusväeosadesse jõudsid, erinevaid teid pidi. Sellest hoolimata on nende saatuses mõndagi ühist. Nõndanimetatud tööpataljonide perioodil pääsesid nad kõige halvemast. Eesti rahvusväeosas sattusid kõik kolm suurtükiväkke, kuigi toimisid seal eri rollides. Ühine onlast seegi, et kõik nad on erukaptenit. Meenutamist alustab endine pedagoog Endel tajur, kes sõjasuvel 1941 mobiliseeriti reservohvitserina punaarmeesse Dali sõjakooli aspirantide klassi lõpetanud ja lipnikuks saanud. Ilmad olid ilusad, kui meil, Tõnuga siit Tallinnast kaheksandal augustil 41 ära läksime. No missugused mõtted üldse mõtlesite? Ja esimene mõte oli muidugi see, et kõrvalehoidmise pärast ei taha ennaks lastega nagu kuskilt kapi tagant välja tõmmata ja kohtu alla anda või vist kõik mahalaskmisele minna. Teine mõte, mille peale on kahtlemata väga paljud lootsid olid see, et see seda kaua ei kesta. Ja kõige olulisem oli muidugi see, et õiget ettekujutust ei olnud. Kui oleks võimalik tagantjärele tarkusega välja tulla, siis oleks kõik hoopis teistmoodi. Ega see ei olnud, nagu mõned kaunis raamatus on, et kõik poisid tahtsid hirmsasti fašiste peksa ja. Oi ei selles sassis, mis ei olnud ka kellelegi õiget ettekujutust. Meilt saadeti Sverdlovski irviti rajooni vagunitäis. Mehi oli umbes 30. Sealhulgas olid kunagine sõjakooli ülem kolonelleitnant rüütel. Meiega koos oli ka veel teedeminister katki. Esimesel detsembril. Nendele vanematele meestele need nooremad elasid ka kuidagi talutavalt selles mõttes, et need vanemad mehed pidasid korda, ei lasknud meil väga peatesta seal sellepärast, et seal igasuguste tööle määramisega seal juba öeldi niimoodi etniliste õiendati esinejatega vabad inimesed ei ole. Ja kolonel Rüütel sõitiski sõjakomissariaati sellepärast, et uurida välja, et kas me oleme vabad inimesed ja mobiliseeritud või ei ole. Praegu on teada, et see niinimetatud mobilisatsioon oligi sisuliselt küüditamine. Seal iso jalgu kraamisime ja koristasime ühte suurt laoplatsi, need puud olid maha võetud tegelikult tuletikuvabriku jaoks, aga vaevalt nendest külvarantice oleks saanud teha sellepärast, et need haavapuud olid põhjalikult ära mädanenud. Ja siis pärast, kui ilmad läksid külmemaks, siis hakkasime tegema neid pakkusid, millest valmistati suuski. Ei tea, kes nende suuskadega sõitis ja kas nendega sõita sai, aga arvatavasti ikka sai. Niimoodi elasime kuni sinna Eesti diviisi tulekuni. Seal ei olnud tõsisemaid haigestumisi või surmajuhtumeid. Eeskätt just tänu nendele vanematele meestele, kes poisikest ega seal minusugustega ja teistega korda pidasid, nendest võiks öelda isegi hoolitsetud, näiteks. Seegolonil rüütel laenas mulle nii palju raha, et ma sain osta endale koerakarvast tehtud kindad. Tallinnast läksime ju kõik nagu harakad põll õigeid riideid kaasas, sellepärast et mida tähendab sõjaväkke minek, on teada. Kõik lootsid mundrile, mina sain ühed vanad vildid endale vahetamise korras seal ja lasin need ära, tallutades oli võrratu variant selles mõttes, et sulailma ei olnud seal. Kaks võimalust oli, kas lund 100., v paistis päike, kogu aeg oli külm. Kui oli väljas umbes 30 kraadi, siis see oli tavaline temperatuur kuival 40-ks läks või üle selle, noh, siis oli liiga seal üldse külm talv. Tundsin kogu aeg, ütleme nii septembrikuust alates kuni diviisi minekuni. Et võiks siiski süüa natuke rohkem. Tülikas oli unenägudega. Tavaliselt söögid olid laual pruunid kartulid, praetud kartulid olid üldse sõja ajal ka ilmsi üks maiusroog. Aga siis olid välja lihad kõrval, aga alati midagi puudus. Kas oli vaja kedagi veel oodata? Teie olete taldrikut kohale asetatud? Mingisugune tõrge oli alati niimoodi, et kuidagimoodi laua äärde istuda veel ei saanud ja nii kulise istumise käsklus käis, siis ärkasid üles, oligi läbi, kõht oli tühi, kõht oli tühi, et mäletan sööklas kaks meest läksid peaaegu rinnutsi kokku ja väga ägedalt vaidlesid, mismoodi seenesupp on parem. Kas tuleb teha võiga või koorega. Üks oli kooremalt ime või poolt, samal ajal see seenesupp seal taldrikus oli, koosnes soojast, veest, nihukesest, mustadest, kuivanud junnidest, mingisugustest, jää natuke oli sojajahu ja oligi kogu sees seenesupp. Ja niisugune müra oli selle seenesuppi ümber, et hoia piip ja prillid. Nii et inimeste mõtted olid ikka toidu juures Ta kahtlemata ükskõik, kus see jutt ka peale hakkas. Lõpuks jõudis ikka alati toidu juurde välja. Paraku ninaesisest tuleb veel korduvalt juttu. Nüüd aga siis teise mehe leo randmemeenutus. Tema sõjatee algas Virumaalt. Ja algas sõda, tabas mind Virumaal ja esimesed kokkupuuted olid mul sellel ajal, kui ehitati kaitseliini Rannapungerja ja roostaja jõe rajoonis. Varem töötasin selles samas rajoonis traktoristi masinistina selle tõttu siis tuli kokku puutuda seal ka ja jälgida isegi nende inimeste varustamist toiduainetega ja nii edasi, kes seal võtsid osa sellest kindlustustööde tegemisest. Põhiliselt tegid seda Narva töölised, umbes 14000 inimest töötas seal ja seal tehti väga head kindlustused, tankitõrjevallid ja kaevikud kahe-kolmerealised ja kõik. Sõjakomissariaadi korraldusel pidin näitama siis, kuhu neid väeosad siis pidi tasuma, kes sinna pidid tulema, need väeosad sinna ei jõudnud ja see liin jäeti maha ilma selleta, et seal oleks keegi sõdinud edasi mobiliseeritud ega läks teekond üle KaPorje Leningradi. Seal üsna varsti moodustati mingisugune grupp Eesti meestest, et kes rohkem tehnikaga olid tegelenud elust ja pidime sõitma siis rongiga Moskvasse. Kahjuks ei jõudnud me sinna Moskvasse, sest sakslased lõikasid juba tee enne veel ära. Sõitsime Leningradi tagasi ja siis anti meile vabaks, et igaüks võib siis kiires korras tagalasse minna või Leningradi jääda. Väike-grupikene, mis seal oli, läksime siis jaamas nendele Esselonide peale, mis evakueeriti siit Baltikumist ja saime seal siis niikaua, kuni definisse mõni päev hiljem juba piiratygaline Leningradi ümber esines, seal oli ešeloni evakueeritud tehnikaga Baltikumist Leningradi ristrongid olid täistööpinke inimeisi ja koguse sortireerimise jaam oli ronge täis, et üks Eesti selleaegne miilitsamees Kalvu võttis julguse rindu ja väikse grupiga, siis läks jaamaülema juurde ja küsis, et mis otstarbel ta hoiab siin eželoni kõik nii Troppis koos kas arvab, et muidu ei saa pihta sind endale sakslane siis relva ähvardusel hakati pikkamööda neid ešeloni siis suunama Jaroslavi poole ja seetõttu sisse Tiefini jaam tühjenes. Paar päeva hiljem, kui me olime juba Jaroslavlis, siis saime kuuldati, fin oli juba saksa lennukite pommitamise ohvriks. Edasi läks meie teekond siis kuni korkini ja korki siis meid paigutati suurtesse klubi ruumidesse, seal oli üks väike tehas, kui ma ei eksi, seal nimi oli Groznõi Dvigatel ja me hakkasime seal tööle alguses ehituse töö peal ja hiljem ka seal juba tööpinkide taga. Sakslased pommitasid kuuendal novembril 41. aastal seda tehast ja siis läks rohkem taastamise peale põhikoosseisus, selles grupis olid lätlased, lätlasi oli seal paar-kolmsada inimest eestlased, et neid inimesi on üle 50 ja leedulasi ka ja mõned teised veel rahvusest. Teie ei kuulunud seks tööpataljoni. Aruta tööpataljoni ime ei kandnud töö pool on tõenäoliselt alguses isegi ei saanud aru, mida me seal toodame, ka pärast tuli välja, et seal toodeti Katjuša Juske mürsukestasid ja niisuguseid asju ja siis väikeseid tanke. Teetingimused ei olnud niisugused nagu olid paljudes tööpataljonides, kus mehed lausa nälgisid ja nälga surid. Ma ei mäleta, et ükski inimene meil oleks seal surnud sest me saime tehases kaks korda päevas mingit suppi ja olid ka meil võimalused osta leiba. Te nägite muidugi kohalike inimeste eluolu sõja ajal. Korkist, ma võiks võib-olla vähem rääkida, aga ma saaksin rääkida, mis me läbisõidul nägime. Kiiruvus, tormamine toiduainete järgi oli selline, et rüüstati täielikult kauplus rüüstati isegi masinaid, millega seda veeti. Ja sellele, kes seal hakkas vastu või kes püüdis seal kaitsta. Ja häda sellele ka, kes selle leivapätsi kätte sai. Sellel oli omakorda löömist. Kuid seal oli veel üks teine hirmus asi, mis pani juba mõtlema. Evakueeritud inimesed, kes põgenesid rinde eest olid koondunud Kirovisse suurel hulgal noored inimesed. Neid oli nii palju ja neid aeti kogu aeg Jaama ruumidest välja. Hommikul suure külmaga korjati puuritade vahelt külmunud noori inimesi laipasid ja viidi nad minema. Mitte kellelegi ei olnud neid inimesi vaja ja millega see lõppeda võis, seda ma ei või ütelda, sellepärast sõitsime sealt kiru vist edasi. Aga see oli kohutav mobiliseeritud sõdurid, kes läksid armeesse, nägi seda hirmsat olukorda, mis eksisteeris Nõukogude tagalas. Inimene ei maksnud midagigi Jimny ilmel väärtuseta ja mõnikord isegi ka üleliia. Gene kui eelmised kaks läksid sõjateele eraelust, siis kolmas mees, Paul Vali oli sõjamees juba 1939. aasta oktoobrist alates talisidemehena läbi teinud 22. territoriaalse laskurkorpuse moodustamise olnud lahingutes Polhovi hapno lähistel üle elanud korpuse taganemise ja tegeliku hävingu. Esimeseks oktoobriks nähti, et sellest territoriaallaskurkorpusest on vist alla kolmandiku kokku järgi jäänud ja viidi siis formeerimisele valda, Eestis pandi meid peale rongi ja sõitsime Sverdlovski ja sattusime ehituspataljoni, kus komandörid olid peamiselt Volga, sakslased ja seal läks siis mitu kuud kuni Eesti korpuse formeerimiseni. No mis elu seal oli ja mis tööd te seal tegite? Suurem osa mehi olid lihtsalt mullatööl. Hoone ehitusele oli osa mehi minule ja selles suhtes, et ma olin selles mõttes ettevõtlik, et kui korra tulid rivi ette seal meie volgasakslastest komandörid ja küsis, kas teie hulgas elektrikuid seal oli ka kuigi palju sinna ehituspataljoni koondunud Tallinna mobiliseeritud mehi siis tõstsid käe üles kolm meest, Volta meister, siis elektrijaama meister ja mina, mina kui muidugi nii suur elektrit ei olnud, tundsin elektrit niipalju kui raadioasjandusega kaudu. Aga omal olin siiski insolatsioonitöid teinud suvilas, Narva-Jõesuus, koos isaga, seal panime ise elektri sisse ja nii et ma ikka seda plussi ja miinust ikka tundsin. Olin julge lihtsalt ja andsin ka ülese maga elektrit ja siis meid kolm meest viidi ehitama NKVD ja ühte alajaama alul. Tüdrukud olid toorehituse valmis teinud ja olid ka osa seadmeid sisse Monteeringuid, nii kui me läksime, vaatasime siis Volta meister ja see elektrijaam, meister, need ütlesid, et siin ei ole muud teha, kui tuleb kõik see töö lammutada. Hoonia muidugi jäi alles siis me mitu kuud ja me alul lammutasime, pärast ehitasime peaaegu saime selle hoone valmis, kui läksime siis ka omale toitu tooma. Kuulsime, et Eesti diviis on vormeerimisel kaamos Slovis. Me siis tegimegi niux, otsekui me nüüd tagasi läheme, neid sealt kindlasti tulema ei lasta, aga me lihtsalt jookse määra. Elasime seal kasarmus, seal oli meil üks tuba, kolmekesi elasime seal. Olime seal NKVD sõdurite sööklas toidul ja saime isegi ohvitseride when tordist seal üht kui teist osta. Ja siis järsku otsustasime, panime oma tööriistad kõik oma tuppa hunnikusse, kirjutasime juure suured plakati Mõipa hallinna front ja kadusid ära lihtsalt ilma, et me oleks ka toiduatestaati ja midagi kaasa. Võtsime seljakoti ja kõndisime, te sattusite NKVD seikluse alla, aga need teised mehed, kes sinna pataljoni jäi, ta ka nende elu ei olnud nagu nendel ei olnud seal piim aega. See oli ülikoolilinnaosa, kus me olime, see oli siiski paremas olukorras. Muidugi noored mehed kasvavad mehed isegi. Nad tundsid küll puudust, aga ei saa öelda, et oleks seal nälga olnud, sest need mehed, kes tulid ikka kuskilt põhjast metsatöölt, kellega kokku saime pärastest diviisist. Et need olid ikka palju halvemas olukorras. Mehed tegid muidugi füüsilist tööd, raskusi oli toiduga või seal päris nälga ei olnud ja elada võis. Sõtta minek on ikkagi sõtta minek, ega see ei ole naljaasi. Ikkagi otsustasite minna. Põhjuseks oli muidugi kodu ja Eestimaa. Jah, et inimene ei maksnud midagi, näitab ka eesti meeste saatus. Mitmesugustel andmetel mobiliseeriti 1941. aasta suvel meil siin umbes 30000 meest kellele lisanduvad need sajad mehed, kes olid 22. territoriaalse laskurkorpuse ridades. Samuti need, kes punaarmeega koos olid Eestist taganenud. Näiteks miilitsamehed, hävituspataljon lased nõukogude aktivistid. Neist 12 kuni 15000 hukkus tööpataljonides. Täpset hukkunute arvu me ei saa teada, vist mitte kunagi. Niisiis, 1942. aasta algus ja esimene Eesti diviis, kuhu tänased meenutajad välja jõudsid. Mina jõudsin suurtükiväepolgu territooriumile jaanuarikuus, see oli 21. või 23. jaanuaril 1942. Siis oli juba osa territoriaalkorpusemehi seal koos ja meie tulime siis. Poistele noortele meestele, eriti kutsealustele, kes sinna saabusid. Neil oli muidugi suureks rõõmuks see, et hakati vähemalt süüa andma. Niisugune toit tol ajal oli. Mehi, kes saabusid, viis, kuidas mina oma jalga viis, ei ole saanud, isegi proovinud ei ole. Kui Eesti rahvusväeosi hakati moodustama siis toimusid ka ikka teatav meeste sorteerimine. Reservohvitseride hulgas oli ju tsaariaegseid ja Eesti vabariigi aegsed juba kõrge kraadiga mehi. Korpusesse neist distical jõudsid vähesed. Siiski, ma sain kokku näiteks kapten pesuriga. See oli see mees, kes esimesel detsembril 24. aastal oli tunnimees ja hakkas relvaga vastu neile tulijatele sinna sõjakooli. Ta rääkis, et tema käest kogu aeg küsiti ka, miks te Lasside, miks te lassid siis kui te olete tunnimees ja teile tullakse kallale, kas teie kasutasid relva? Ametite kohta mingisuguseid toimikuid või dokumente ei olnud, ju, tuli mingil muul viisil selgusele jõuda. See oli niisugune vestlus, ma mäletan, üks mees seal, kellega mina ajasin juttu või kes mind küsitles, selle nimi oli Liis, küsiti muidugi kõigepealt seda, et kas te tahate minna? No seda ka natuke, võib-olla perekondlikke asju ja mõni mees võib-olla saadeti tagavarapolku, aga ma arvan, et vanuse pärast. Aga muidu mitte-eestlased seal nagu sellega ei tegelenud. Sorteerimine hakkas pärast peale vot niisuguste koputamist ja korras ja et seal otseselt ei olnud seal ainult küsida, et kas tahate minna, jumal hoidku, muidugi tahan. Kes ei taha koju tagasi saada, määrati fikseerima õhukaitsepatareid üksikpatarei diviisi koosseisus, sina tulid neid mehi, kes olid oma aja ära teeninud juba õhukaitsegrupis Tallinnas ja samuti tuli sinna ka kutsealuseid, minul on praegu veel üks inglisekeelne uus testament või mis oli ühele poisile kaasa antud kodunt vanematesse portfelli haapsalu, poiss, ta nimi oli haavamäe. Aga tema suri seal. Surmajuhtumid selles õues ja patareis oli ainult kaks. Üks kalju oli perekonnainimene, tal oli naine ja lapsed Tallinnas. Siis haavamäe. Meie patareid varustas üks üle ajateenija endine eestiaegsest armeest. Tema nimi oli rõõmus mägi. See oli võrratu majandusmees. Tema korraldas niimoodi, meie asju üldse ei parandatud, vaid vahetati teiste vastu rindi. Ta korraldas ka niimoodi, et me saime oma supikatla omaette käte elu läks kohe rõõmsamaks ja supp paksemaks. Selle tõttu kirsse söödi muidugi kõvasti. Mina olin pätsu ajal armees, teenisin auto-tankirügemendis ja kui me olime juba porossinu laagris, siis seal need autotankirügemendi inimesi oli üsna tublisti tigeda, ma veel tundsin ja ohvitser samuti. Jaanuaris keskel hakkasin teenima tankitõrjesuurtükiväes ja üks esimestest olin selles divisjonis, kelle komandöriks oli pätsu armee ohvitser. Staabiülemast samuti enne Luki lahinguid vahetati see koosseis välja ja siis tuli meile alampolkovnik Hannula, kes oli kah teeninud Eesti suurtükiväes. Mina isiklikult, kui õppinud radist, sattusin kohe suurtükipolku. Üks leitnant Mesikäpp oli meil, kes oli see ohvitser, kes hakkas radistidega pist, aga mina olin selle kursusevanem. 42. aastase õppeperioodi jooksul sai nendest õppimata meestest tehtud nisukesed, radistgesid telegraafi peal kaoskasid töötada pikema õppeperiood, mis kuni Eesti korpuse lahinguristsed. Nii see toimus Porošenko metsa all, seal kus me ehitasime omale isegi õppeklassi ja kogemustega mehed, kes olid Eesti sõjaväes radistiks saanud. Need olid siis peamised, kes seda õppetegevust seal juhtisid. Tööpataljoni inimesi nähes ma ei tea, sellel ajal ei oskanud sellele hinnangut anda, sest kohutavalt paistes räbalates jalad kottidesse mähitud missuguseid hilpusi oli kätte saadud, see oli kuidagi ümber mähitud, et kaitsta enda keha külma vastu. See oli kohutav. Näha neid inimesi, neid noori inimesi, põhiliselt kutsealused, kes tulid, sest mitmesugustes töölaagrites nagu hiljem välja tuli ka meie väeosas need haigemad inimesed, kes väeosades ei tulnud, need koondati rohkem nii-öelda tagavaraväeosadesse ja seal oli muidugi olukord veel hullem, sest seal levisid haigused igasugused ja. Meil tuli seal niisuguseid mehi, kes oli Leningradi blokaad is olnud, ma mäletan. Hardi tiidus näiteks tuli sealt veel mitmed teised sidemed. Peale selle tulid neid põhjas, sealt Kotlasest ja igalt poolt nendest laagrites, kuhu oli siis kutsealused ja ja mobiliseeritud mehed sattunud olnud metsatööl ja neist seal mõnes kohas ligi pooled olid ära surnud ja nad tulid niivõrd viletsas olukorras alul tuli tagasi hoida, et nad ei sööks ennast kohe kõhutäis ja oleks muidu ära surnud. Need tuli tagasi neid hoida, nad olid nii näljas, kui nad sinna kohale jõudsid. Matemaatikaõpetaja puussepp. Tema näiteks suri nälga juba siis, kui ta oli diviisi saabunud. Mina temaga ei kohtunud, seal ma ei jõudnud minna teda üles otsima ja ma kuulsin, et ta surnud samuti meie klassi poistest, seal, kus enne oli nimi hästi pikk poiss, oli juba organism oli nõrk selle suure pikka kasvu pärast. Tema suri seal. Neid õnnetusi oli küllaltki palju. Punaarmee on punaarmee ja seal on iga mees arvel mitte ainult sõjamees, vaid ka on mujal arvel. Jälgiti veidi tegevust uuriti oli ka teie hulgas ehk koputajaid ja ja seda oli pidevalt tunda, sellepärast et see armee oli üles seatud juba sellisele võimule. Oli tunda, et peale komandöride oli üks teine võim ka, mis pidevalt hoolitses selle eest, et aeg-ajalt üksikuid mehed kadusid. Näiteks inimeste jutuajamised, omavahelised jutuajamised, seminarid, kas või nagu teda nimetada selles muldonnis ükstaskõik, kus oli siis rinde kaevikus või kus neid millegipärast registreeriti. Ja kui see oli kuidagimoodi sellise sisuga, et Eestis on hea elada või Eesti on kõige parem ja ja meil oli väga hea elada enne sõda ja meil olid igasugused paremad tingimused, meie tundsime ennast vabana ja need Loeti sellel ajal kõik vaenulikuks tegevuseks ja seosay paljudele inimestele saatuslikuks. Näiteks ma tean ühte oma võitlejad, kes väga hea poiss oli, ta nimi on Lambot ja oli veel teisigi, kes arutasid krik Luki all niimoodi, et no kaua siit Eestisse ikka saab paar-kolm päeva isegi kodus, see oli lihtsalt jutt, tahaks ju Eestisse kiiremini ja kiiremini kodu saada. Nojah, see oligi juba siis loetud sellel ajal nagu ülejooksukatseks üle jooksuaagiteerimiseks või millekski muuks sai 10 aastat toimuks. Ka avalike kohtuistungid, kus nii-öelda lobisejad tunnistati süüdi läksid isegi trahvi roodudesse sest olid liialt lobisenud, mida loete seal lobisemiseks, lobisemine võis olla ka lihtsalt, nii et ma isegi mäletan ühte meest, Polnud ta tegelikult mingisugune kapitalisti poeg, isal oli Pelgulinnas väike maja ehitatud, isa oli raudtee lane ja tema oskas seal rääkida, kui hästi ikkagi tema perekond elas ja kui raske tal nüüd on. Tema jutt, mis ta see õhtu rääkis, oli vastavates kohtades teada ja kohtusse kutsuti isegi korra mind tunnistajad, et kas tema rääkis, vot siia õhtu nisukest jõudis ka asja, tähendab, keegi oli üles andnud ka mindet, vot mina kuulsin seda juttu. Tegelikult see poiss blufis täies ja mina kohtus ka, püüdsin selgitada, et see mees pole mingisugune kapitalist, tavalise töölise poeg aga nüüd tahab näidata tema jõukamalt elas osa mehi hoolisikes, natuke oskasid rohkem kelkida kui teised samuti oskanud, küllalt suud kinni pidada. Ja mis sa siis sai? Tema sai seekord just kaks aastat, see muudeti kaheks kuuks trahviroodu. Kõik asjad registreeriti, aga registreerija tulid ju teie endi hulgast ikka ikka omaste hulgast, kus jutud siis muidu läks, kellele anti edasi, need andmed olid ka oma hulgast, kaasa arvatud divisjoni komandöri asetäitja, poliitalal. Aga kes millega tegeles, see oli teada, näiteks suurtükiväepolgus oli teada see, kelle suhtes tuleb olla ettevaatlik. Õhukaitsepatarei oli täpselt samasugune lugu, seal oli kolm-neli niisugust inimest, kelle suhtes tuli olla ettevaatlik. Mis sa ütled, mis aga väga paljude suhtes oli olukord selline, et, et võib vabalt rääkida. Tore mees oli Rein valge, tema oli niisugune ideeline kommunist. Ma ütleksin. Kui tema oleks seal juudatööd teinud, siis ta oleks võinud terve selle õhukaitsepatarei lasta vangi panna või märsi esindaja poolt ära saata. Tema niisuguse asjaga ei tegelenud. Ainult need, keda ta tundis neile kõikidel, ütles, et tuleb hoida keelt hammaste taga ja suu on põhilised söömiseks. Kui süüa on? Aga tema seda kasvatust, et teie hulgas ei teinud Oi, ei, kahtlemata oli ka niisuguseid inimesi, kes hea meelega eriosakonnaga tegelase, keda sinna kutsuti. Paralleelselt sellega siis oli ka neid mehi, kes tegid aktiivselt Nõukogude propagandat. See käis kõikides liinides rivideenis kui ka poliitliinis. Aga kas ei tekkinud meestel ka küsimusi tahtmist vastu vaielda, kui nad olid Venemaaoludega juba tuttavaks saanud? No kuidas veel peale Luki vabastamiseks, Luke ümbruses inimesed olid täielikult nälga jäetud ja nad olidki näljased, nendel ei olnud millegiga isegi maa taridan peale labida ja siis kevade rohusöömine, see oli ju niisugune nägemus, mis nähtavasti. Paljud pani mõtlema, ainult mõtlema, kaugemale ei tohtinud midagi minna, tuli meile väga palju poliittöölisi, kes enamuses, kas siis Narva-taguste külade mehed või peipsiäärsed mehed, nendel olid juba vene keel selge ja kes oli väga väikese haridusega, ei osanud isegi poliittundi kaardilt üles otsida kõige tähtsamaid riike ja nii edasi. Ja meil tekkis seal mobiliseeritute ja noorte hulgas väike dissident plus, sest Nende ja ajaloo tundmine oli niivõrd nõrk, et tahes-tahtmata pani paljusid muigama ja nii kujuneski välja, et arenenumad mehed kiis, kui nägid, et niimoodi edasi lähe hakkasid rääkima meestele, et kuulge, teeme ikka oma komsomoliorganisatsiooni, kus meie, Eesti poisid oleme ja eestimeelsust juba on sees, rohkem. Võtame võimu nii-öelda ka selles mõttes eestlaste kätte. Komsomoliorganisatsiooni töö. Võib öelda, et niisugusel maru kommunistlikulmsel tasemel ei olnud, vaid see piirdus rohkem ülb noorte arendamisel ja kasvatamisel. Ka pikema seda veel et tegelikult Eesti meestel nii palju kui mina neid kõiki tunnen. Siiski sõjaväes. Ühtekuuluvuse tunne oli küllaltki arenenud suurtükiväepolgus, õhukaitse patareis, seal ei olnud vahelgi midagi teha, et kes teeb ja kes läheb, alati on ju võimalik vabatahtlikke leida. Ja niisugust asja nagu ei kuulnudki, et ma ei saa seda teha, ma ei taha ja ma kardan ja õhkkond oli küllaltki niisugune sõbralikke. Kas oli ka meeste seas vahetevahel jutuajamisi selle üle, missugune see Eestimaa võiks olla pärast sõda koju tagasi tulete muidugi nõukogude võimu tingimust. Nõukogude võimu viljastav tingimused minu teada see, mis tuli väga vähestele pähe üldse. See kojusaamise rõõm oli tegelikult väga suur. Ma ei kahtle selles, et Eestisse tahtsid tagasi kõik mehed ja nad soovisid oma rahvale paremat. Aga et inimene midagi ei maksnud, näitab ka Eesti korpuse rakendamine lahinguis täiesti tarbetute frantaalsete rünnakute tagajärjel olid inimkaotused suured Velikije Luki all Sõrve poolsaarel ja Kuramaal. Nii langes Velikije Luki lahingutes üksi umbes 10000 Eesti rahvusväeosade võitlejat. Ilmselt maksis põhimõte, mille Saaremaa lahingute ajal oli välja öelnud kaheksanda armee komandör kindral Starikov. Üks tsuh naa vähem või rohkem, mis tähtsust sellel on? Rahvusväeosadesse jõudes oli eesti meestel väga kibe kogemus juba olemas. Nad olid näinud Nõukogude tegelikkust, olid tunda saanud bolševistliku loosungite valelikust olid kaasa elanud rahva tragöödia-le tagalas. Aga ometi paljud neist muutusid nõukogude korra aktiivseteks toetajateks, kellest pärast sõda kasvas välja partei ja nõukogude juhtivkaader. Agarad julgeoleku ja miilitsamehed. Poisikesena panin tähele mitmeid selliseid muundumisi omaendagi tutvuskonnas. Kas see uuestisünd oli ülitugeva šoki või millegi muu tagajärg või millega seda seletada? Ja te mõtlesite, et mina oskan selle ära seletada? Ei oska. Mina astusin parteisse siis, kui oli loosung püstitatud, kes keda. Ja see oli Stalingradi lahingute ajal. Ja siis oli tõesti neil niisugune seisukoht, et ükstaskõik kuidasmoodi ennast mobiliseerida ja inimesi mobiliseerida selleks et võidelda fašismi vastu ja vabastada oma kodumaa. Et sa oled siis ikka õige patrioot, võitlema fašismi vastu, kui sa oled astunud kommunistlikusse parteisse ja paljud leidsid sellel ajal nähtavasti selle olevat õige. Mina olen sageli öelnud nii, et sõda andis võimaluse, kes tahtis lasta, see sai lasta, kes tahtis jalga lasta, see sai jalga lasta. Kes tahtis teise peale kaevata, see võimalus tal oli ja kes tahtis edasi areneda ka nendes tingimustes, mis neile siiski võimaldati kassi oli võimalik. Üks niisugune agitatsioon ja propaganda seletamine, see kahtlemata mõju siin, et üks inimene on rohkem mõjustatav, teine vähe seal täitsa mõistetav. On terve rida inimesi, niisuguseid, kes on kogu aeg väga sõnakuulelikud, teevad kõike kaasa. On niisuguseid, kes on vastu, passiivselt, on niisuguseid, kes on vastu aktiivselt et võimalusi on väga palju. Peale selle diviisi tulek biilse Eesti korpusesse. See oli ju teataval määral ellujäämine kohe. Riietus tuli, toit, tuli, elamine oli hoopis teistmoodi, inimene on niisugusele asjale vastuvõtlik, selle tõttu oleks täiesti loomulik. Kui praegu saadakse aru niisugusest asjast, et seda nõukogude võimu, kui niimoodi võtta, seda põle ju nõukogude liidus tegelikult olnudki. Valitsenud on kogu aeg parteimaffia. Ja need inimesed, kes seal parteis on, seal on väga palju niisuguseid inimesi. Põhilised on maksnud ainult liikmemaksu korralikult koosolekul ja ta ei ole kellelegi halba teinud. Ühed tahtsid tulla koju ja teised tahtsid jälle siin kaitsta oma kodu nendega eest, kes tulevad nende koju. Tule kaasneb eesti rahval ei ole seni olnud võimalust seda kellelegi kuulutada, kogu aeg on tulnud ainult iseenda eest katsuda, välja astuda kuidagimoodi niipalju kui jõud kannatab ka praegugi. Need on niisugused mehed, kes on praegu parteist välja astunud ja enam selle asjaga ei tegele, nad on ausad inimesed, täitsa see pole mõtet isegi meelde tuletada niisugust asja. Ja selle tõttu oleks väga õige, kui niisuguses nõiajahist ykskord juba loobutakse. Ta arutatakse kogu aeg ikka, kes on rohkem eestlane, kes on vähem ja mõni tuleb välja, et ei ole üldse need, kes võib-olla üldse ei ole olnud, neid on väga vähe, et ma usun, et neid meie avalikus elus ega poliitikas ega need kuskile löögile ei pääsegi, ei, neid ei lasta. Seda enam. Et kõik need mustad teod, millega keegi on tegelenud, jumal hoidku, need on ju teada. Ei ole võimalik inimese peale koputada, et see kuskilt välja ei tuleks. Me võitlesime küll vabaduse eest, aga hiljem tuli siiski välja, et see vabadus, mida me tahtsime, seda ei tulnud. Ja meie võitlust kasutasid teised jõud, kes kehtestasid oma režiimi ja mis kehtis kaua aega, 50 aastat sellel ajal selle peale keegi ei tulnud ega ei mõelnud, ega sellest arusaamine võib olla praegugi veel ei ole kõikidel selge, kuidas see võis nii juhtuda. Möödunud aasta lõpus me olime Narva-Jõesuu sanatooriumis. Meid oli kolm meest ühes toas ja nagu hiljem välja tuli, olime me ühe mehega sellest vanem mees juba autotankirügemendis koos. Ja üks mees nendest Tartu mees oli sinimägedes ohvitser võitluses nõukogude armee vastu. Ja kelle võitlus oli küllalt aktiivne ja tõsine, sellepärast et seal ikka lahingud olid väga ägedad ja mõlemapoolselt väga öised. Arutades omavahel seda armeesse minekut ja armees olemist ja sõdimist vastaspoole peal, jõudsime järeldusele, et meie vaadetes tänapäeval ei olnud ühtegi lahkeli. Mõlemad võitlesid Eesti vabastamise eest fašistlikust, okupatsioonist ja edaspidi ka mõnest teisest okupatsioonist. Tänaseid meenutusi lõpetades märgin, et teema ei ole kaugeltki ammendatud. Tegu oli vaid kolme mehe nägemusega. Küllap on veel rohkesti seiku, millest tuleb juttu teha edaspidi. Lõpuks taas mõned otsimissoovid nende paljude hulgast, mis aasta alguses minuni jõudnud. Kes teab? Victor libe Kanadast otsib kontakte oma Põltsamaa ja Pilistvere kandis elanud sugulaste Martin klaari, Hans klaari ja Johanna pajuga kes 1941. aasta juunis küüditati Siberisse koos laste Koidula, Leili Uno, ade, Silvi, Salme, Eini, Arturiga. Kui keegi nimetatutest elab Eestis, teatage endast. Vennad Johannes ja Paul Kruusmägi arreteeriti oma kodus Hiiumaal Käina vallas veebruaris 1941. Sama aasta 13. juunil oli nende ülekohus Tallinnas, kuid süütõendite puudulikkuse tõttu anti süüasi tagasi täiendavaks uurimiseks. Aga juba järgmisel päeval saadeti mehed Venemaale vangilaagrisse. Kas keegi teab midagi nende saatusest? Heldur Aas sündinud 1925 pärit Viljandimaalt. Omastel on teada, et Saksa sõjaväes teenides olevat ta märtsis 1944 saanud Narva rindel raskesti haavata ja viidud Pärnu haiglasse. Sinna ta jäljed kadusid. Kas keegi teab midagi täpsemalt? Martin Kippar sündinud 1910 pärit Järvamaalt mobiliseeriti juulis 1941 punaarmeesse. Tema edasise saatuse kohta omastele andmed puuduvad. Kas keegi mobiliseeritud meestest mäletab teda? Edgar Vanakamar sündinud 1924 mobiliseeriti sõja alguses Viljandist punaarmeesse. Mis temast edasi sai, seda omaksed ei tea, kas keegi teab? Kordan tänaste otsitavate nimed. Johannes ja Paul Kruusmägi, Heldur Aas. Kui teate nende meeste saatusest midagi, kirjutage meile aadressil. Tallinn e-null 100, Gonsiori tänav 21 Eesti raadio taas kuulmiseni.