Lugupeetud seltsimehed ligemale 80 aastat tagasi leiutati see imeriist, mida me teiega tänapäeval nimetame raadioks ja mis sai ka alguseks meie ühisele hobile, mida me nimetame tänaseks päevaks raadio omatorismiks. See oli aastal 1913, kui raadiost arenes välja Ringhääling. Ja täna 50 aastat tagasi sai alguse kui nii võiks öelda organiseeritud raadio materialism Nõukogude Liidus tervikuna ja sealhulgas ka meil Eestis. Need 50 aastat on olnud suurteks töö ja otsingute aastateks meie kõige aktiivsemale raadio, loomingulisele, tehnilis-sportlikule, personalile ja nende aegade jooksul on kogu raadiotehniline progress tänu nendele väsimatutele otsijatele teinud läbi suure ja suure tehnilise arengu. Tänaseks päevaks leiame ühtegi rahvamajanduse haru, kes ei kasutaks kas raadiotehnilisi vahendeid või vahetult raadio teeneid selleks, et tagada kas enda tootmistehniline tsükkel või vastupidi. Tehniline progress nendes erinevates rahvamajandusrahvamajanduse harudes. Raadioamatöörid olid just need, kes sisuliselt avastasid lühilaine diapasooni, samal ajal kui kogu töö professionaalses raadios käis sel ajal pikal lainel. Seejärel ka järgmine samm. Tralühilane diapasoon omistamiseks oli samuti jällegi raadioamatööride ja nende otsingute teene. Koos sellega nii-öelda puhttehnilise progressiga on läbi teinud raadio matturiska suure sportliku progressi nendest esimestest hobilikest otsingutest eetris sellest tohuvabohust, mis seal tänaseks päevaks toimub. Kuna eetris on miljoneid raadioid, jaamu miljoneid raadioamatööre sealt 11 üles leida, on tänaseks päevaks välja kujunenud terve sportlik või sportlike raadiotehniliste alade plejaad millest viimastel aastatel eriti populaarseks koos orienteerumisspordiga on saanud kõikide teiste raadio spordialade seas just esmajoones rebasejaht koos sellise tehnilis-sportliku küljega ei tahaks jätta märkimata ka seda kolmandat, mitte sugugi vähem tähtsamata, võib-olla isegi kõige tähtsamat ülesannet. See on meie noorte ja meie rahvapatriootliku kasvatamist, mis kaasnenud koos raadiotehnika omandamisega ja sportliku vaimu juurutamisega sellesse tehnika haru lähtudes temas raadio spordirahvastest majandusliku kaitse iseloomuga tähtsusest on alates viimastest aastatest lülitatud raadiotehniline sport sõjalis-sportlike alade koosseisu ning sellega saanud omale väärika koha kõikide spordialade hulgas mida viljeleb tänaseks päevaks armee, laevastiku ja õhulaevastiku vabatahtliku vabatahtlik ühing. Koos kõikide teiste spordialadega on raadiosport tänaseks päevaks alma, müü spordialade seas täiesti võrdvõimeline, nii sportlikke kui ka tehniliste tulemuste poolest konkureerima ja hea konkurents teiste spordialadega on olnud omakorda meie sportlike saavutuste ja tehniliste saavutuste edasiviiva üheks hoovaks. Kõik see kuidas see progress rõhutatud selle möödunud 50 aasta jooksul ongi sisuliseks kõneaineks meile selle tänase ja homse päeva jooksul, kui me tahame teha kokkuvõtted ajaloolisest ülevaatest põhimõtteliselt tänase päeva jooksul ja tehnilistest saavutustest ja sportlikest saavutustest põhiliselt homse päeva jooksul. Õnnitleda teid kõiki vabariigi raadiotehnilise üldsuse nimel konkreetselt meie vabariigiraadiospordi Föderatsiooni nimel tahakski soovida teile, et need kaks päeva oleksid teile muljete rikasteks, kogemuste vahetamiseks jäid siit saada uusi inspiratsioon oleks uute sportlike ja tehniliste saavutuste allikaks. Lubage sellega kulutada meie tänane pidulik kokkutulek, konverents avatuks. Esimeseks programm on vist kõigile välja jaotatud, sellepärast lubage sellel võib-olla mitte peatuda. Kuid kooskõlas päeva korraga olekski esimesena sõna 50 aastat raadio maaturismi nõukogude liidus ja 50 aastat meie ajakirja raadioajalugu oleks sõna Ivan Casanskil üleliidulise ajakirja raadioteaduslikul toimetajal. Kuna meie töö kulgeb nii konverentsi vaimus, siis kindlasti võib tekkida palju küsimusi ja faktoloogilisi täpsustusi. Seoses sellega paluksime need esitada kirjalikul kujul ja kui mitte tänasest, vähemalt homme saaks anda nendele kõikidele vastuse küsimustele, mis võivad tekkida saalisistuja on SÕNA. Raadio omatturism Eestis ajavahemikul 24 40 teiste sõnadega meie hälliperioodist, meie raadioamatöör, rismi veteranide koduuurijal, Pauls ametis. 50 aastat tagasi trükiti esimese eestikeelse raadioajakirja esimeses numbris järgmised sõnad. Epideemilise haigused, mis käesoleval hügieenilised ajajärgul on hoopis harvemaks jäänud. Kuid selle vastu laiutab ennast hiigla kiirusega üle ilma. Ameerikast alguse saanud raadiopalavik mis ka meil Eestis vastuvõtliku pinna näib leidnud olevat. Ja pind oli meil tõesti vastuvõtlik. Kõigepealt ilmus eesti keelepruuki peale teist maailmasõda sõna raadio kui niisugune. Olgugi et see sõna esmakordselt leiab tehnilise terminina kasutamist 1000 906. aastal nõndanimetatud Berliini protokollis, mis oli rahvusvaheline dokument ja mis reguleeris laevasõiduraadius sidet siis unustati see põhiliselt igal pool ja uuesti ta kerkib ylesse alles 19. aastal meie ajakirjanduses, kusjuures praegu olemasolevate andmete järele kuulub prioriteetsele sõna kasutamises. Eesti Tartus ilmunud ajalehele Postimees. Ajakirjandus tol ajal, kui see kõige tähtsam ja ainukene massikommunikatsioonivahend hakkas tooma ära mitmesuguseid teateid raadiost ja raadioalalt üldse. Kuid kõiki neid asju iseloomustab mitte enam see õpetlik selgitav tool mis oli omane sajandivahetuse Eesti ajakirjandusele. Vait kogu see asi lõhnab nüüd sensatsioonilist uudiste järele. Sellepärast et kirjutati kõikvõimsatest lühilainetest. Et nende abil võib tappa rotte, keeta vorsti ja sünnitada kunstlikku palavikku. Või jällegi seda, et lühilainetega kokkupuutumisel likvideeritakse kõik paljad pealaid kuna on märgatud, et kõik raadioalal tegutsevad isikud on suurepäraste lokkide omanikud. Tegelikult oleks aga vaja olnud meil just arvestades politsei tehniliste teadmiste massiviimise seisukohta mitte selliseid uudiseid, vaid selgitada üldse selle uue avastuse põhimõtet, uue vastuse kasutamist ja nii edasi. Sest tuleb arvestada ühte asja, et 1922. aastal toimunud rahvalugemise andmete järele oli 78,8 protsenti. Kogu rahvast oli algharidusega, see on alates 10 aastastest õpilastest või oli see haridus alles nendel nii-öelda taotlemisel. Peale selle oli 9,6 protsenti üldse niisugust inimesi, keda üldse ei olnud saanud mingisugust haridust. Ja sellepärast oleks vajalik olnud hoopis vastuoksa selgitavaid asju avaldada ajakirjanduses. Kuid siinjuures tuleb märkida ka seda, et meie ajakirjanduse tolleaegne kaader mitte üksi raadio asjas, vaid ka testiti tehniliste saavutuste uudiste asjus oli usklik. Tõlgiti enamikus uudiseid teistest keeltest ja avaldati need siis siis läheb hulk aastaid mööda umbes neli või viis aastat ennem kui see sõna raadio hakkab üldse juurduma, põhiliselt Eesti ajakirjanduses. Paralleelselt sellega kasutatakse siiski veel hulk hulk aega, ikkagi traadita telegraafi, traadita telefon. Selles on muidugi omajagu ka süüdi see asjaolu, et tõlgitakse teistest keeltest saksa saksa keele traat loosi, inglise vojerles, mis täpselt siis pandi ümber ja avaldati. Radiotehnilisest seisukohast oli Eesti sel ajal maha jäänud maa sellepärast, et esimese maailmasõja käigus ja sellele järgnenud esimesest saksa okupatsiooni käigus likvideeriti või hävitati kõik olemasolevad raadiojaamad. Alustati ehitamist Haapsallu. Uut suurt tele-raadio-telegraafi jaama, mis valmis 1923. aastal. Nendest ja teistest raadioalastest teadetest sai teada muidugi selle juures siis ajalehe kaudu lugejaskond ja see tekitas loogilise jätkuna juba suure ja järjest kasvava huvi raadio kui uue leiutise ja tema kasutamise suhtes. See oli täiesti loomulik. Peab ütlema seda, et raadio tungis nagu igale poole ta sai tänapäeva mõistes öelda aktiiv aktuaalseks huvi ja kõneaineks nii tööl, kodus puhke. Sellepärast, et kinos jooksis film raadiokuningas kolmes seerias. Ja mitu nädalat rahvast käis kui murdu. Ilmusid pabirossid raadio, odekolonni, raadio, isegi üks ettevõtlik ärimees tegi nahalaki radio pool mis pidi vana naha niisamuti nii kuueks muutma. Selle juures isegi saarlased jõudsid välja anda õieti tõlkida romaani raadio kurat mis osteti ära niisamuti nagu soojad saiad peopäeva hommikul. Oli loomulik, et sellise huvi tekkimisega Oli selliseid inimesi, kes ise püüdsid hakata endale raadiovastuvõtjaid ehitama, sellepärast et nende hind oli võrdlemisi kallis ja neid oli vähe saada võrdlus või ette tuua seda, et üks keskmise väärtusega nelja lambiline raadiovastuvõtja maksis tollal hea sõidu, kui see hinnang. Aga töölise keskmine palk oli 2500 kuni 3750 marka kuus, ministripalk 3000 6000, niiet raadiovastuvõtja maksis 35 kuni 40000, nii et kommentaarideta on isegi selge, kellele siis võis osa saada see õnn, et ta võis raadiot kuulata? 1000 923. aastal ettevõtlikumad ärimehed hakkasid tegema nõndanimetatud raadiodemonstratsioone. Need demonstratsioonid kukkusid õieti öelda kõik läbi. Selle juures muidugi kuuldi praginat piiksumist vidistamist raadio muusika asemel. Ja kõik asi aeti siis tookord halbade ilmastikuolude süüks. Paralleelselt nende demonstratsioonidega tihti ka loengut korraldati, näidati diapositiivid, mis rahvasuus tol ajal nimetati udupiltideks. Hinnad, niisuguste need olid kõik ärilised ettevõtted ja hinnad. Niisuguste demonstratsioonide piletite saamiseks olid kaunis soolased, sellepärast et kõikusid 50.-st margast kuni 150 Margani. Aga turul maksis dollar nael leiba, 400 grammi maksis üheksa marka. Toob piima, maksis 16 marka ja nael võid jällegi 400 grammi maksis 75 marka, nii et see asi odav ei olnud. Kuid need ärimehed, kes olid juba suutub 1000 923.-ks 24.-ks aastaks luua oma kaubakontorid, tähendab välisesinduste esindajat. Need püüdsid siis igatipidi soodustada, et nende aparaate siis ka ostma hakataks. 1000 922. aastal ehitas endale Tallinna noormees Kurt Freiberg esimese detektor aparaadi. Ei saa ütelda ja puuduvad andmed selle kohta, et tema just üle riigi oleks esimene olnud, kes ise endale aparaadi tegi. Kindlasti oli ka teisi, kuid temast on jäänud kõige rohkem materjali järele, mis annab võimalust heita pilku tema tegevustesse. Sellega ta ei muidugi kuulnud tol ajal mitte mingisuguseid muusikasaateid, vaid kuulis ainult laevajaamade telekrahvi tööd, muud mitte midagi. Sellepärast et Ringhäälingute tekkimine Euroopas algas alles 1922. aastal lähenes siiapoole, ma mõtlen just Rootsi ja Soome, see on 23 24. Kuid see mees ei lasknud ennast sugugi mitte heidutada ja 1924. aastal tema avaldab esimese printsipiaalsuse sisuga kirjutuse tolleaegses perekonna ajakirjas Agu. Pealkiri on küll väga imelik. See kannab pealkirja inglisekeelset sõna prootkesting tähendab ringhääling. Aga selle sisu ei ole mitte pealkirjale vastav, vaid esmakordselt eesti keeles ja eesti ajakirjanduses. Tema toob esile just raadiumaturismi põhimõtet. Ja taotleb raadioamatööridele õigust, et nad võiksid ise ehitada mitte üksi vastuvõtjaid, vaid ka saatjaid ja nendega töötada ja pidada sidet teiste raadiomaterjalidega. 1000 925. aastal peaks temale ettepanek samas ajakirjas haavast tähendab avaldada nõndanimetatud raadionurk. Ja siis ta jätkab jällegi uuesti raadio materialismi propageerimist. Võib-olla tänapäeval, kui loed neid asju, siis on ta pisut natukene naiivselt tehtud küll kuid selleaegse mentaliteedi järele oli see siiski teatud, mitte ainult hüüdja hääl. Selle juures avaldab temaga selles raadionurgas esmakordselt ka Eesti ajakirjanduses amatöörjaama pildisööriks inglise amatöörjaam, kes on oma 125 vatiga pidanud seal ühendust juba Austraaliaga ja nii edasi ja nii edasi. Kahjuks aga kõik need üritused läksid hingusele, sest ajakirja aku jäi majanduslikul põhjusel seisma. 1924. aasta on omamoodi teetähiseks sellepärast et sel aastal ilmus esimene eestikeelne raadio käsiraamat, mille autoriks oli Aleksejev ja kandis pealkirja raadio asjaarmastajad. Teiseks asutati esimene raadioorganisatsioon Eesti raadioklubi, mis hakkas välja andma ajakirja Eesti Raadio. Sellest ilmus kahjuks ainult üksainukene number. Sellepärast majanduslikul põhjusel ta ei tasunud ennast ja läks hingusele. Samal ajal samal ajaperioodil 1900 20. 24. aasta vahel. Õppisid Pärnu Vene eragümnaasiumis kolm noort meest. Nad ei olnud mitte ühest klassist kuid nad olid sõbrad ja käisid nii-öelda üksteisega läbi. Need olid Eugen tumma. Vitali Suigusaar ja Karl Olof Leesment. Need imetund öeldut nende vanuse järjekorras. Need olid erinevatest rahvustest vanemate lapsed. Kõigepealt tumma isa, eestlane, jurist, ema, ema, poolatar, sündinud Varssavis sujus sar isa, venelane, ema, eestlane, sündinud tolleaegse nimetatutest Sankt-Peterburgis. Leesment, isa, eestlane, ema, rootslanna, sündinud Pärnus. Aja jooksul oli kõik Pärnu kokku tulnud ja kuna nende koduses keelepruugis erinevate rahvuste tõttu valitses rohkem võõrkeel kui eesti keel siis õppisid nad sellepärast ka Vene eragümnaasiumis. Kuid seal seejuures oskasid nad mitmeid võõrkeeli, mis oli neile pärast hiljem suureks abiks raadiumate turismiga tegelema hakkamisel. 1000 922. aastal tumma, kes õppis sel ajal Saksamaal Hannoveris tõi õppevaheajal koju esimesed sellised riistad, mis nimetati raadio osadeks, kusjuures nende terminoloogia kohaselt on nad väga naiivsed, sest pöördkondensaatori pöörit nimetati tol ajal tiivuline kondensaator. Patarei, pinge, see oli patarei, põnevus, blokonensaatoroni oli kindel mahtuvus ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi. Tema tõi kaasa ainult siis pöörikud, lambike, pea, telefonid, muud osad tehti ise ja ehitati siis esimesed ringhäälingu vastuvõtjat. Kusjuures nende vastuvõtjatega püüti kuulata rohkem Telegraphi tööd kui just ringhäälingusaateid endid. See Ma ei rahuldanud. 1900 24. aasta viiendal augustil Valmis Karl Olof Leesment til esimene lühilaine vastuvõtja millega hakati jälgima siis juba teiste riikide amatöörijaamade tööd, et saada morsi vastuvõtupraktikat, kui ta ütles ja õppida töökorda töömenetlust. Nende kuuldud saadeti peale, saadeti juba siis ka igale kuuldud jaamale kuulderaaport. Kuues seal kaarte, kui niisuguseid sel ajal trükitud vaid võeti lihtsalt poest ostetud kummitähtedest kokku kokku seatud templiga, löödi tavalisele postkaardile kutsung pääle ja saadeti seesis vastavale jaamale. Väga palju andis tol ajal nõu siis igasugust muud abi saksa tuntud raadio, materialismi tusiast, Rolf vormis. Tema oli seega, kuna kõik Eesti amatöörid olid lubadeta legaalsete lubadeta siis käis kuuessel kaartide vahetus ka kõik selle mehe kaudu Saksamaal. Samuti hangiti tema kaudu siis vastavat kirjandust, millest see mees kunagi ära ei ütelnud. See mees oli nii-öelda omamoodi Eesti amatöörraadio ristiisa ja sellepärast ei oleks Vistmite huvituseta mis tema traagiline saatus 1900 33. aastal, kui Saksamaa tuli võimule fašism töötas tema, kes elukutselt tuli raadioinsener Stuttgardi ringhäälingujaamas. Ja kuidas siis pidi kord üle kandma sealt siis füüreri kõne. Siis formis tegi valevõtmega lahti võimeline ruumi uksed, sooritas aparatuurist tehnilise rikke ja kadus. Ta oli sunnitud põgenema Tšehhoslovakkias, kus ehitas uuesti anood modulatsiooniga. Amatöörjaama hakkas töötama 41-l meetril ja tegi kogu aeg fašismivastast propagandat ja näitas fašismi tõelist palet. Olemust. Muidugi tehti kindlaks tema isik ja saadeti sinna välja gestaapo agent Nowljuks, kes pidi tema tooma siis elusalt Saksamaale tagasi. Kuid juhtus niimoodi, et kui need kohtusid hotellitoas, kus saatja oli üles pandud, siis mõlemad olid relvastatud. Tekkis tulevahetus, mille tagajärjel nõujuks sai küll haavata, kuid farmist sai surma. Ja selle siis püüdis ta seda hotellituba põlema panna, kuid see ei õnnestunud sedapidi kiiresti põgenema. Säilis terviseaparatuur, mis praegu säilitatakse Praha postimuuseumis. See oli tõeline amatöörraadioentusiast ja nagu praegu ütlevad sakslased ise, et sellele mehele tuleks panna mälestussammas. Nüüd kutsun teid riiklike kutsungit, amatööri jaamadele tol ajal rahvusvaheliselt joy olnud. Kõik need kutsungit, mis Pärnu mehed tarvitasid tol ajal nii hästi kuuldekaartide saatmisel kui ka hiljem saate katsete puhul olid nende enda võetud. Kusjuures riigi tunnustajaks eesti kohta võeti jällegi formise vahendusel ja soovitusel T-täht. Seda kaua pidada ei saanud, sellepärast et Türgi hakkas kasutama ka samuti T-tähte. Ja kuna rahvusvaheliselt tuli Türgi riigi autoriteet, muidugi mõju on suurem kui kolme algaja Pärnu poisi oma siis tuli sellest diplomaatiliselt taganeda. Aga et siiski jätta põhimõtteliselt oma prioriteeti tähe suhtes, siis võeti kasutusele kutsung t e. Esmajärjekorras kuuldekaartide saatmise puhul seda tehti saksakeelsest sõnast emfanks amatöör ja pandi see e-selle järele hiljem aga saatekatsete juures tähendas see samuti ka Eestit. Näiteks kutsung oli vees mündil sel ajal t e kaks o l kusjuures viimased tähed kaks oli lihtsalt vabalt valitud number aga o l need olid tema nimi ja eesnimi, initsiaalid. 1925. aasta 14. juulil. Aga ehitas Leesment esimese sädesaatja ja alustas kõigi amatöörsaatejaamade kohta amatöörsidepidamise kohta käivate reeglite ja menetluse kohaselt sidepidamisPärnu linna ulatuses. Muidugi, see oli väga tagasihoidlik algus. Sellepärast et tuli umbes nii nagu tuntud filmis Volga-Volga, kus ülemus teise korruse pealt hõikab alla, et võta toru, ma helistan sulle. Ja niimoodi oli kah nendest jaam oli ainukene Pärnu linna peal ja tuli kokku leppida siis nende kuuldajatega ennemalt eelnevalt telefoni teel, et ma hakkan nüüd tööle ja pärast tuli siis oma töö tagajärgi kontrollida ja pidada siis nii-ütelda telefoni teel kogemuste vahetamist, et kuidas oli siis mul see töö ja kõik nii edasi ja nii edasi. Kuid siiski esimesed sidet peeti seal juba paari kilomeetri ulatuses päris tavalise Rumborfienduktoriga, mis oli sisestatud lihtsalt antenniga. Aga juba sama aasta lõpul ja 1000 926. aasta algul saadi esimesed lambid ja ehitati omale siis esimesed lamp saatjat. Sellest ajast peale. Algas siis juba rahade väljaspoole oma riigi piire. Nüüd tekkis rahvusvahelises maailmas vajadus kutsung märkide korralduse järele ja siis rahvusvaheline amatöörraadioliit, mis asutati Pariisis 1000 925. aastal kehtestas kogu maailma raadioamatööride kohta esimese kutsung märkide nimestiku. Ja selle juures siis määrati eestile tähed, ED. Esimene täht tähendas kontinenti Euroopa ja tee jäeti siis eestidega endisest ajast peale, nii nagu oli alustatud T tähe all, see läks ka edasi. See kutsu Eedee määrati mitte üksi Eestile, vaid see oli määratud Poolale-Leedule, Lätile, Eestile, Kuura ja Liivimaale. See näitab üle lombi inimeste geograafilist tarkust. Spuraja Liivimaa olid juba tol ajal Lätis Orad. Kuna poolakad võtsid selle järel tarvitusele tähed p, ET järel EDP leedulased, ET üks, siis jäi järele ainult leppida Leesmentil kokku Läti tolleaegse juhtiva raadiotegelase Amatööriga, kelle nimi oli leppis teiste andmete labis jagasid omavahel ära, nii et Eedeegaks, jahi Lätile ja Eedeegolm tuli siis Eestile. Kusjuures pääle numbrit Leesment initsiatiivil siis selline kutsung, märkide süsteem, et üks kahetäheline gruppele numbrit üks tähtis selle juures siis tähestiku algusest, teine tähestiku lõpust jällegi tähestiku teine täht, täiesti kui eelviimane täht. Esimene kutsung Eedeeaa lonis Eedeegolm, AZ mille sai endale eeskätt kui selle süsteemi sooja õieti võttis, endale sel ajal mingisugust seaduslikku korraldust ei olnud, aga nad võtsid lihtsalt ise. Minu oli siis pidi olema siis v y tuumale ja c x sulgus saarele. Kuule, aga tuumale see ei meeldinud, kuidas selle selle kutsunglubergi SAISis BY jäigi kasutamata ja tema võttis endale siis erandina Eedeegolm XY, need kolm jaama töötasid siis algul Pärnu linnas teisi amatööre tol ajal veel Eestis ei olnud ja peab ütlema, et nad saavutasid võrg raadio sportlikule alal võrdlemisi häid tagajärgi, näiteks Leesment on pidanud peale Ameerika kontinendi veel isegi Borneuga ja kusjuures saatjad olid väga primitiivsed. Siis suigusaar on pidanud 40 meetri bändis isegi sidemeid Ameerikaga, Austraaliaga ja nii edasi 80 meetri bändis on peetud sidemeid Aasia ja Aafrikaga. Leesment äraminekuga 1000 927. aastal ka õppima välismaale. Jäi järele kõikidest nendest kolmest ainult üks mees ja see oli Vitali sugusele. See kujunes omamoodi patriarhiks, sellepärast et organisatsiooni kui niisugust ei saadud luua. Kui oleks valitud ära juhatusi, revisjonikomisjon, siis ei oleks sellisele organisatsioonile liikmeid üldse jäänud, nii vähe oli amatööri. Ja tema ümber hakkasid siis koonduma kõik asjahuvilised, tähendab endised tegelased juba, kes olid raadio materialismi tegemist teinud, kui ka uued juure tulijad sulgus, seal pidas siis nende registrit, jagas nendele kutsung märke, hankis tehnilist kirjandust, andis abi ja nõu. Ja see tema elukoha aadress, pärnus, hõbetänav, neli paljudeks paljudeks aastateks, see koht, kuhu isiklikult või kirjadel pöörduti nõu ja abi ja juhatuse saamiseks. Ja isegi siis, kui sulgub seal 27. 28. aastal lahkus Tallinnasse sõjaväe sundajateenistusse ka siis jäi veel kauaks-kauaks ajaks Pärnu hõbedenam neli aadress püsima. Kusjuures kõikidel kaartidel oli rangelt märge, et kõik Eesti amatöörjaamad on ämblis. Lubadeta. 1000 925. aasta on märkimisväärt veel peale esimese saate sellest, et siis ilmus esimene või juba suurem professor Malteneki raadiokäsiraamat milles, kui esimene väljaanne raadi asendama seda oli mõeldud põhimõtteliselt just vastuvõtjad ise ehitamiseks, siis siin oli toodud juba äraga saatja, printsipiaalne töö. Ja selle tõttu muutus see raamat väga hinnatumaks tarkuste allikaks. Kuna esimesed kolm pärmees pidid endale tarkust muretsema põhiliselt just välismaa raadioajakirjandusest, näiteks saksakeelsest ajakirjast ker raadioamatöör, inglise keeles voeros World samuti doktor ööbennesberi käsiraamatust, prodgesting ja nii edasi ja nii edasi siis tuli nüüd võimalus kätte, et ka igaüks võis juba endale teatud määral raadiotarkust saada. Eestikeelse kirjanduse tehnilise kirjeldus läbi. Sel ajal raadioseadust kui niisugust Eestis ei olnud. Jaa, Leesment mäletab seda aega, kui 24. aastal või 25. aastal tuli tema isa juure seadusemees politseist, kes tundis huvi selle üle, et mis imelikud traadid need seal on. Ja ta tuli väga kummalisi küsimusega, et ma paluks teatada, kas teil majas raadium on? Muidugi isa oli jurist ja kuna ei olnud mingisugust seadust, siis ta ütles, et millega poeg tegeleb, seda ma ei tea ja ja seaduse puudumisel ei oleks vistil soovitab üldse selles asjas huvi tunda ja sellega oli asi likvideeritud. 1000 926. aastal avaldati siis esimene Eesti Raadio seadus. See oli väga lühikene, seitse teistkümmend punkti. Ja raadioamatööri kui niisugusele seadus absoluutselt mitte midagi ei andnud. Sellest vaikiti maha lihtsalt. See seadus oli koostatud põhiliselt ainult ringhäälingupärast. Sellepärast sel ajal hakkas tegutsema osaühisus Raadio Ringhääling ja esimene Eesti ringhäälingujaam lasti käiku 18. detsember 1926. Ja imelikud on selle kohta isegi sõnavõtud. Selle seaduse vastuvõtmisel on ainult üksainukene sõnavõtt. Ja see näitab seda kapitalistliku ühiskonna iseloomulikku joont, kus küüned on enda poole sõnavõtjaks oli majaomanikud, rühma riigikogu liige, tuntud Tallinna majaomanik, mürk kes kangesti vaidles vastu sellele, et enne võiks paigutada ka majade katuste peale ilma luba küsimata. Ja väljendab selle juures Nugulge millesti, näete siis eraomandus, kui igaüks tuleb selle kallale nokitsema, see on ainukene ja iseloomustab sõnavõtt, kuid sellegi peale vaatamata siiski see raadioseadus tõi nii palju, et normeeris eraantennide paigutamise, kuid antennide püstitamise kinnitamise teatud määral aga iseendast kogu raadioside kuulutati selle seaduse esimese paragrahvi ainult riigi monopoliks teistel juhtudel mitte midagi tegemist. Kuid sama aasta teisel poolel tuli välja teedeministri määrus. Ja seal nimetatakse juba eraraadio elamu. Ja selle eraraadiojaamade paragrahvis on esmakordselt ka asjaarmastajate katse saatejaamad. Piiratakse nende võimsuse ülemmäär 100 vatiga ja lainepikkus kuni 150 meeter, kust lugeda, seda muidugi ei olnud öeldud. Nüüd kas väga imelik olukord soovijaid oli, tahtjaid oli kõik tolleaegsed Eesti raadioamatöörid, kes tegutsesid juba need tahtsid oma asja ajada täielikult legaalselt kunstelegaalsust ei olnud võimalik saavutada sellepärast et puudus kord, mis oleks normeerinud, kuidas anda välja selliseid lube? Postitalitus oli võrdlemisi konservatiivne ja vastu tulematu. Ja nemad ütlesid lihtsalt niimoodi palun väga. Annaksime, aga meil ei ole võimalust, ei ole seadust. Kui 1928. aastal Suigustusele toimetusel hakkas ilmuma raadiolehes esmakordselt lühilainete eri osa siis muidugi suigusaar tegi seal suurt propagandatööd, et see asi leviks, võtaks suurema mastaabi. Kuid tekkis veel teine vool. Need olid Tallinna amatöörringhäälingusaatja number nelja juhtiv tuumik. Millesse kuulusid vedru, Vihmann ja tambiilius? Kolm noort meest, kes 27. aastal sõit Tallinna amatöörringhäälingusaatja number nelja, mis töötas kuni jaanuarikuuni 1958, mille kava oli vastuvõetav ja populaarne kogu Tallinna elanikkonna hulgas. Sellepärast et seal olid väga hääd muusikasaated, sest Vihmann oli tol ajal ju tuntud džässorkestrile etot rämbrassi asutaja, juht parim eesti saksofonimängija tol ajal, peale selle nad avaldasid väga soliidse ja distsiplineeritud kava, saatsid küll Tallinna lainel kas enne Tallinna jaama saatetegevusse astumist või ka pärast sellelt tegevuse Ast tegevuse lõpetamist õhtul kuid selle juures ei seganud ei kumbki 11. Ja seda jaama kuuldi isegi Valgas, Harglas, Helsingis ja mujal. Kui see asi lõppes krahhiga 1000 928. aastal ta avastati jaanuarikuu sees, siis tuli muidugi kohtuprotsess. See oli esimene raadioprotsessi Eestis ja ajakirjanduspuust jällegi sensatsioonimaigulised üles väga. Aga kuna tol ajal 26. aastal kehtestatud raadioseadus ei olnud ette nähtud mitte mingisugust karistust nendele, kes omavad ilma ametliku loata raadiosaatjat vaid oli lihtsalt öeldud, et loata üles saadud aparatuur konfiskeeritakse siis noormehed põhiliselt vihmane. Kes võttis süü enda peale, kelle korterisse jaam leiti, kuigi ta töötas väga mitmetes kohtades vaheldumisi pääses karistusest ainult nii, et maksis viis krooni. Kohtukulusid ja aparatuur konfiskeeriti. Ja vot see juhtiv tuumik hakkas siis avaldama rohkem revolutsioonilist laadi mõtteid. Vastukaaluks Suigusaarele, kes oli rohkem rahuliku lahenduse poolt. Bemmil oli lõppeesmärk, sama, see oli koosneb, koosnes põhiliselt kolmest punktist. Esimene asi oli see, et raadio materialismi kui niisugust peaksid valitsusasutused ja ametiasutused soodustama, aga mitte maha suruma. Teine punkt oli see, et kehtestataks mõistlikud eksamid tööride kvalifikatsiooni kindlaksmääramiseks. Ja kolmas Ta oli see, et lubade väljaandmise juures ei oleks sellist bürokraatlikku asjaajamist nagu seda oli sel ajal juba kuidagiviisi kehtestama hakatud vaid soovitati sellest eeskuju võtta teistest riikidest, mitte Saksamaa, Saksamaal oli üldse korstnapühkija, tegi oli ka leping tehtud, raisk, posther valtungil selleks, et kui nad üle palun katuseni näevad mõnda peidetud antennist, teataksid sellest kohe ja seal olid võrdlemisi Trakoonidest normid, selle kohta aga võta just nendest kohtadest nagu Inglismaalt, Prantsusmaalt, kus raadiumat rism tekkis juba sajandi alguses. See lõppeesmärk oli mõlemal ühine, aga meetodid selle saavutamiseks olid erinevad. Tuleb märkida 1000 928. aastal vedru poolt raadiolehes toodud artiklit amatööride töötamise võimalust meil ja mujal, kus vedru võrdlemisi teravalt kritiseerib. Just meie ametiasutuste bürokraatlikku konservaat. Konservatismi toob näited, kuidas on nõukogudevenes korraldatud asi ja, ja selle juures siis näitab ära ka, et millised vabadused on seal ja mujal ka raadio materialismi suurtes ütleb isegi ära, et, et näiteks kui haridusministeerium ütleb, et me oleme haritud riikide peres üks harit tuim riik. Aga kui arvestada seda, et Eestis, Hiinas ja tsehhimaal ei ole veel amatöörraadiole lube antud ametlikult, siis jääb ta meid Hiinaga ühe pulga peale. Nii et see loogika oli siis väga imelik. Ja ta näitab ära selle juures kõik need puudused, vabandage, me segame vahele ja palju on vaja aega 10 minutit ja ja kõik need puudused siis näitab ära konkreetselt ja seab ülesandeks, et kõigepealt lõpetataks see nõue, mille järele raadioamatööride töötamises oli nõuetav teise klassi kutselise raadiooperaatori tunnistus. Läks hulk aega ära. Ja 31. aastal peale seda, kui Washingtoni konventsioon oli defineerinud raadioamatööri nimetuse ja amatööri jaama nimetuse siis hakkas ka jää sulama ning anti välja esimesed kutsungit juba ametlikult eesticsi tähe all. 1900 31. aastal moodustati esimene komisjon sellest, et alustada organisatsioonilist tööd ja koostada esimene põhikiri loodavad Eesti raadioamatööride ühingule. Kuna see oli täiesti uudne asi kusagilt eeskuju omalt maalt siis käis kirjavahetus mitmelt maalt, aga eeskuju ei olnud võtta, midagi kopeerida, lausa siis tuli see luua ja 1900 35. aastal loodi Eesti raadioamatööride ühing. Kuna aga samal aastal hakkas ilmuma ka ajakiri Radiotehnika, mis ilmus kuni 36. aasta lõpuni, siis selles ajakirjas said raadium amatöörid enda kätte oma tehniliste teadmiste, omaenda töötamise tagajärgede trip avaldamise tribüüni. Ja see täitis kõvasti lootusi. 1900 35. aastal. Esimene Eesti raadioamatöör Ants pärijal Tartus pidas sidemed. Kõigi kuue maailmajõuga saavutas esimesena eestlastest WRC diplomi. Selle järele järgmises otsemat teed teised. Nüüd lõpuks Eesti raadioamatööride ühingu tegevusest, kes ta oli ja mis ta oli? See oli esmakordselt Eesti raadioamatööride puht amatöörlik organisatsioon, ta oli täielikult isemajandav. Ja mingisugust riikliku dotatsiooniga abiraha kusagilt ei saanud. Kui välja arvata seda, et ringhäälingu direktor volbri kahel korral üks kord 100 krooni ja teinekord 150 krooni määras oma fondist siis raadioamatööridele toetuseks. Aja jooksul on olnud 76 liiget sellel organisatsioonil ja kuna organisatsioonil oli vaja oma sisemise informatsiooni bülletteni järele siis hakati 1900 38.-st aastast Rotaatoril paljundatud bülletääniks nimetuse all ringkiri välja andma. See nimi oli tingitud sellest, et mitte astuda vastuollu nüüd ja ka tulevikus trükiseadusega perioodiliste trükitoodete ja ka mitte perioodiliste trükitoodete osas, vaid hoida endal vabad käed. Pandi siis selline nimi, mis oleks olnud ainult kitsalt ühingu sisemise piiriline. Seda ilmus 21 numbert algul ühest hiljem isegi kõige suurem number seitse leht lehte ja kus toodi ära ka siis meie raadioamatööride saavutusi, teateid, informatiivset, asja ja nii edasi ja nii edasi. Eesti raadioamatööride ühingu suureks ülesandeks on ultralühilane. Katsetuste alustamine Eestis, mille tagajärjel peet või mille jaoks peeti 1937 38 30 944 järjekordset välipäeva, selle juures saavutati viimasel välipäeval siis tulemus peeti viie meetri side esmakordselt kahe kauge punkti vahel. Üks neist tuli Porkuni lossitorn ja teine oli Simuna kirikutorn. Ikkagi oma 21 kilomeetrit otsejoones võeta ja see oli juba asi, mille pärast võis uhkust tunda, sellepärast et see oli ikkagi rekord. Kuigi oli sel ajal minek kaugemal, Kellaveremäele aga tehnilise rikke tõttu pidise katkema siis võib ütelda julgesti, tol ajal juba ultralühilainealal ystematöörit nägid kaugemale, kui Kellaveremägi oli. Kokkuvõttes võib ütelda, et ühing täitis täiel määral tema peale pandud ülesanded, oli rahvusvahelise liidu liige. Ja tema põhiline pluss seisab selles, et ta koondas endasse 99 protsenti kõigist sel ajal Eestis tegutsevatest amatööridest nõudes endale ka juba ühiskondlikel alustel osavõtu seaduslikude aktide väljatöötamisest mis ka 39. aastal välja antud uus raadio määrustikus leidis kajastamist, kuid selle juures ainult võeti vastu ettepanekutest üks punkt ja peale selle ühe punkti pandi veel kohustust peale, et igasugustväärne hetk olete kohustatud teatama. Nii et see iseloomustab ka tolleaegset postitalituse seisukohta. Kogu Eesti raadioamatööride tegevuse katkestas alanud teine maailmasõda. Ja jaamad korjati ära. Sellega lõppeski iseendast ühingu tegevus. Täna vaadates seda kogu, kes on siia kokku tulnud on lausa rõõm märkida et kui meil omal ajal oli ainult 48 amatöörjaama, siis nüüd võib seda arvu juba mitmesajaga võrrelda. Ja sellest on eriline häämeel. Et see tagasihoidlik algus ja see seeme, mis omal ajal külvati ja mida meie omal ajal nii hoolega arendasime ja kultiveerisime, on leidnud sellise on kandnud sellist suurepärast vilja. Lubage mul tänada teid ja soovida tulevikus veelgi suuremat edu. Veelgi uusi võite selleks, et kogu raadiot ja raadio materialismi viia edasi uuele kõrgusele. Tänan teid. Järgmisena on sõna raadiospordi Föderatsiooni ajalookomisjoni esimehel seltsimees Henno ustavil raadioamatööridest suures isamaasõjas ja raadiojaamad turismi arengust juba pärastsõjaaegsel perioodil meie vabariigis. Palume palve, oleks ainult reglemendi kinnipidajat me 30 minutiga jõuaksime Eteganud ära kuulata. Nagu eelkõneleja mainis, katkestas Eesti raadioamatööride tegevuse alganud teine maailmasõda. Sellele järgnes peagi fašistliku Saksamaa kallaletung nõukogude liidule. Paljudel Eesti raadioamatööridele tuli asuda kodumaa kaitsmisele. Esimesena tuli lahingutesse astuda endisel Eesti raadioamatööride ühingu esimehel. Kes oli sel ajal juba 22. Eesti territoriaal korpusse sideülem abi, major Isotamm. See oli 18. juulil 1000 941. aastal kui tungis üks hitlerlaste motoriseeritud gruppe rinde tagalasse ning ähvardas hävitada 22. laskurkorpusesse. Taavi. Koosseise staabikaitsel oli 415-l 415. üksik-sidepataljon. Major Isotamm, staabiroodu komandöri komandör kapten Eduard talt ja raadioroodu komandör, kapten Georg Loog organiseerisid kiiresti olevatest sidemeestest. Peamiselt raadiomehed olid need ringkaitse, alustasid võitlust fašistidega. Hilisõhtuni kestnud lahingus löödi vaenlane tagasi selles lahingus kõige enam silma paistnud võitleja raadioroodu poliitjuhi asetäitja Arnold Meri oli esimene eestlane kellele anti Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Eesti tähendab 80 Eesti laskurkorpuse Stades võitlesid side väelastena radistidena mitmed ennesõjaaegsed, raadioamatöörid Viktor voolu, Valdur vaid Olev saared, Aavo Talvet, Gunnar Vaidla ja mõned teised kellede nimesid ei ole õnnestunud kindlaks teha. Karm sõda nõudis nende hulgast kohvreid. Sõjaväelaste käest on teadet Novosokollik. Jol hukkus traagiliselt Valdur Raids vaatluspunkt, kus ta asus oma raadiojaama. Temaga sai otsetabamuse. Tol ajal isamaasõja ajal töötas Nõukogude Eesti kehakultuurialase kaadris. Ettevalmistus on valmistamisel Aleksander Illi ennesõjaraadioamatöör ees. Seitsee tuntud mees on peale sõda juhtivatel kohtadel aparaadiehituse alal. Hiljem töötas tagalas ka major Isotan. Tema ülesandeks oli osa Avia Hiimi kaadrite ettevalmistamine tööks vabastatud Nõukogude Eestis. Nagu teada Ozovia Hiimanni tolleaegne vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon praeguse alma v eelkäija? Raadio materialismi taaselustamiseks Eesti NSVs asuti kohe peale Tallinna vabastamist nõukogude vägede poolt. Majori Isotamm oli juba kohal koosnevas Ovi Hiimi operatiivgrupiga 24. septembril 1944 ja alustas tööd osavia Hiimi organite taas organiseerimiseks. Tõnis Mägi 10 miljonit selle organisatsiooni sõjaaegsed ruumid. Tal oli esimene ja peamine ülesanne oli osa aavia Hiimil hakata organiseerima vabariigi territooriumi temineerimist sest kohati, kus sõda üle käinud, oli väga palju miiniväljasid, mis takistasid maaviljeluse tööde alustamist. Kuid mõeldi juba kaugemale tulevikku, ka raadio omad turismile. Ozovia Hiimi üleliiduliste keskorganite poolt oli nõusolek olemas, samas siis alustati ka kohe eeltöödega raadio kruvi organiseerimiseks Tallinnas. Peagi saadiga kruvioks ruumid veetorni neli samuti Tõnismäel, mitte kaugel sellest asukohast. Eesti NSV või arhiivi kesknõukogu orgbüroo koosolekul 29. detsembril 1945 tihti sõjalise väljaõppeosakonna ülemale Arnold Isotammele ülesandeks organiseerida ja komplekteerida sideklubi. Ning 1000 900946. aastal aastaks tagada sideala sõjaliste kaadrite ettevalmistuse kontrolliülesande täitmine. 1946. aasta jaanuaris asus side klubisse tööle instruktorina eelmise aasta detsembris Eesti laskurkorpusest mobiliseerunud kaardiväe vanem Arvo ahend. Ta sai esimeseks ülesandeks muretseda osadest maha kantud sidevarustust, peamiselt raadioseadmeid ja nende osi. Järgmisena tuli organiseerida kuuekümnetunnine kursus kolmanda järgu Kadistide väljaõpetamiseks. Selle kohta avaldati kõigepealt õhtulehes artikkel üleskutse mille peale tuli kokku umbes 26 erinevas vanuses meest. Sõjaväeosadest saadud materjaliga telegraafivõtmed, summerit, kaablid, monteeriti kõigepealt kaks lauda morse õppimiseks. Ja alustati kursiga sõjaväeosadesse saadiga mõned raadiovastuvõtjad, raadiolampe ja muid osi, näiteks õppevahenditeks. Aktiivsemateks osavõtjaks osavõtjateks kursse olid rullat keskel ja Karl Apri kursuse lõpetamise ajaks 15.-ks augustiks. 1946. aastal koliti pikale tänavale null, 68, kus kursuse lõpetasid kõigest viis osavõtjad. Need olid Carlapri, Roland kesker, kukk naaris ja toomingas. 25. aprillil 1946. aastal. Oya Hiimi kesknõukogu orgbüroo koosolekul kinnitati määrus Eesti NSV-s lühilaine raadio materialismi ellukutsumise ja arendamise kohta. Selle töötas välja tollane kesknõukogutöötaja sistes koopermann. Tihti ette laialdaselt organisatsioonilised alused raadio materialismi arendamiseks. Selles toodud ka 13 liikmeline nimetati lühilaine raadio materialismi vabariiklik komitee. Ja ühtlasi kinnitati ka selle komitee. Selle määruse alusel alustati juba intensiivsemalt organiseerimistööd. 20. juunil 46. aastal määrati raadioklubi ülemaks Arvo ahend. See oli mees, kes paistis silma energilise organisaatorina. Raadioklubi juurde hakkas koonduma hulgaliselt noori raadiohuvilisi kellest võrsusid peagi aktiivsed raadioamatöörid. Ka nõukogude armeest demobiliseerunud mehi. Raadioalaspetsialisti asus tööle instruktoritena. Raadioklubisse tulid Eduard Jakobi, Heimar kopter ja teised. Nende hulgast. Koos noorte kasvas tööle hulk ennesõjaaegseid, raadioamatööre demobiliseerub mehisel Aavo Talvet, oli olemas Maarek, Voldemar naisser, vanameister Aleksander jätmer ja teised. Raadio materialism hakkas taaselustama ka vabariigi teistes linnades. Tartus asutatud raadioklubis asusid tegevusse ka mitmed endised raadioamatöörid Karl kallema peeteranso ja Georg rajasse. 1946. kas ta viiendal septembril kinnitati Tartu raadioklubi määrus ja klubinõukogu koosseis. Klubi nõukogusse kuulus ka raadioveteran Mihkel Tomson, kes töötas juba tsaariajal raadiotelegraaf, Kristina. Ka Rakveres asutati raadioklubi filiaal. Instruktoriks määrati seltsimees laastale. 1946. aasta suvel saadi Moskvast Osoovi Hiimi keskraadioklubist kolm Kanada päritoluga tankiraadiojaama Mark 19. Neist üks jäi Tallinna raadioklubile, teine anti Tartusse ja kolmas Rakveresse Roland keskele. Kui lootustandev noor raadioamatöör sai nüüd vanemate klubi liikmete juhendamisel põhjaliku väljaõppetöötamiseks raadiojaamas ja selle järele, kinnitati ta klubi kollektiivraadiojaamaülemaks. Jaama kutsung märgiks määrati Uuer kaks k siin augustis 1946. Rakvere kollektiivi jaamale määrati Uuer kaks, A, B ja Tartule Uuer kaks k. E. Esialgu oli lubatud sidepidamine ainult Nõukogude Liidu amatööri loomadega. Diagi lubati astuda ühendusse ka välismaa amatöörjaamadega. 1946. aasta oktoobris peeti ka meie esimene sõjajärgne amatöörraadioside 40-ni meetri laineribas. Rootsi Amatööriga. Selle pidas meie staažikam amatöörvanameister Aleksander jätmer. Tanki jaoks määratud raadiosaatja võimalused amatöörtööks oli muidugi piiratud. Seepärast hakati peagi kavandama võimsama ja ajakohasena lühilani saatja ehitamist. See sündis koostöös Arnold Isotame kui raadioinseneri ja Aleksander jätmari kui tuntud raadiomeistri poolt. Arnold Isotamm töötas välja saatja lülituse ning tehnilise projekti ja Aleksandr Jetmer kui suurte kogemustega raadiomeistri ehitus sotti valmis. 1947. aasta juuni alguses oli uus saatja töökorras saatja võimsuse 100 vatti ja ta võimaldas töötamist nii raadiotelegraafi kui radioraadiotelefonimenetlusel ühilainel. Amatööramatööride laine astikus. Samal ajal käisid vabariigis ettevalmistused esimese sõjajärgse üldlaulupeo korraldamiseks Tallinnas. Sellega seoses tegi tolleaegne Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees. Ja ühtlasi 12. üldlaulupeo peakomisjoni esimees seltsimees Eduard Päll ettepaneku raadioklubile raadioülekande korraldamiseks laulupeolt. Raadioülekande korraliku läbiviimise eest lubas seitsmes Päll raadioklubile preemiaks 6000 rubla. Ülekandeks ehitati spetsiaalne telefoniliin lauluväljakult raadioklubisse. Laulupeosaade toimus 28. juunil 1947. aastal kella 15 10-st kuni 23 kolmeni lühilainel 21,3 meetrit. Saade õnnestus hästi, selle kohta saadi hulgaliselt teateid enamasti väliseestlastelt mitmelt Euroopa maalt, Kanadast ja isegi Austraaliast. Kiideti ülekande, head helikvaliteeti. Isegi pagulasajalehed mainisid laulupeosaadet. Raadioklubi uus lühilane saatja esitati ka Moskva üle liidus üleliidulisele raadioamatöörtööde näitusele, kus saatja sai esimese auhinna ja Aleksander jätmari autasustati diplomi ja rahalise preemiaga. Ja. Ta sai rinnamärgi auradist. 1947. aasta kevadel anti ka esimesed load amatöörkuuldejaamadele kuudejaamadele tabamiseks. Need said Kalju Madisson Uuerresser 287, Georg, Karl Apri ja Endel keskele. 1947. aasta sügisel kinnitati raadioklubi nõukogu uus koosseis, kuna paar kuud varem kinnitatud tuvinõukogu osutus elujõuetuks. Selle klubi tegevus hakkas laienema. Organiseeriti klubi filiaalid Tallinna Polütehnilise Instituudi ja Tallinna elektromehaanikatehnikumi juures, hiljem avati ka neis kollektiivraadiojaamad. Paralleelselt aparatuuri täiendamisega ja organisatsioonilise tööga raadioklubis toimus pidev raadio olla kaadri väljaõppe, korraldati kursusi kolmanda järgu radistide ultra-le, telefoniste raadiomeistrite instruktorite väljaõpetamiseks. Meie tänased staažikamad, raadioamatöörid, omandasin neil kursustel esimesi teadmisi, raadiotehnikast. Hakati korraldama raadioamatööride omavahelisi võistlusi vabariigis. Samuti hakati osa võtma ka üleliidulises võistlustest. See tegevus hakkas eriti elavnema peale seda, kui 1948. aasta algul anti esimesel toad individuaalraadiojaamade avamiseks. Nende valdajaks said Arnold Tibrus, Uuer kaks A. See luba on antud seitsmendal jaanuaril 1009 48. Ivar Ambos, Uuer kaks Aaeff, Karl Apri, Aavo Talvet ja teised. Nende hulgast paistis eriti silmahaavu talveti eeskujulikult valmistatud aparatuuriga amatöörjaam, Uuer, kaks saabas. See oli eksponeeritud ka kaheksandal üleliidulise raadioamatööride amatöörtööde näitusel Moskvas 1000 949. aasta maikuus kus Aavo talveti tööd hinnati. Esimese auhinnaga ja samuti rinnamärgiga auradist. Aavo Talvet oli raadioklubis tuntud kui andekas konstruktor ja, ja tubli raadiomeister tema juhendamisel kruvi konstruktorite sektsioonis võrs mitmeid raadioala spetsialiste, kes praegugi töötavad mitmesugustes rahvamajanduse ettevõtetes. Samuti konstrueeriti ja ehitati sektsioonis tollal nii hädavajalike raadio mõõteriistu, milledest mõned said hiljem raadiotehas Punane RET tootmisse võetud mudelite lähteeksemplarid, eks. Konstruktorite sektsioonis hakkas liikuma mõte amatöörtelevisioonist. Seda mõtet innustas 1950. aastal tööle hakanud amatöörtelevisioonikeskus Harkovis. Tallinnas kavatseti ehitada ühiskondlikus korras Estonia teatrihoonesse. Amatöörtelevisioonikeskus nende probleemidega tegelesid aktiivselt seltsimehed Isotamm, Sillart, läkk, pehlak parve Karmo ja teised. Eesti NSV ametiühingute nõukogu presiidium oma määrusega 16.-st maist 1951. aastal otsustas toetada televisioonikeskuse loomise üritust. Selle kohale eelprojekt valmis 1951. aasta lõpuks. Nagu teada, see projekt jäi aga ellurakendamata, sest rahvamajanduse edukas areng võimaldas riikliku televisioonikeskuse ehitamist Tallinna. Selle saate levi levikule Tartus on mitu korda suurem, kui oleks olnud amatöörtelevisioonikeskusel mis oleks vasteks ajutult mõeldud Tallinna linna elanikkonna teenindamiseks. Riiklik televisioonikeskus hakkas tööle 1955. aastal. 50.-te aastate esimesel poolel tekkis meie raadio oma turismis nagu mõõnaperiood kui võrrelda neid aastaid eelnevate aktiivsust ning entusiasmi tulvil aastatega. Seda peegeldabki amatööride juurdekasv, mis hakkab intensiivsemalt tõusma alles peale 1950 kuuendat aastat. Mainitud ajajärgust. Tuleks märkida Arnold Isotame koostatud raadioamatööri käsiraamatut mis ilmus 1950. aastal. Teine muudetud trükk ilmus sellest 1958. aastal. Selle raamatu oli suur kasvatuslik tähtsus. Nii raadioamatööridele Kuiga Eesti NSV professionaalse raadiotehnilise kaadri ettevalmistamisele. Eeskätt esimene trükk oli teatud mõttes oma ajast ees. Praktilises lähenemisviisi poolest oli see lähedal parimatele välismaistele raadioamatööri käsiraamatutele. Kuid küsimuse küsimuste ringilt ja tirid ja teoreetilise kallaku poolest neist isegi võiks öelda täiuslikum. 50.-te aastate algusest oleks väärt esile tõsta kaks silmapaistvat saavutust. Esiteks, 1952. aastal üleliidulise raadionäituse saavutad saavutanud meie raadioklubi konstruktorite kollektiiv eesotsas seltsis Teplenkoviga uuega üks H M. Esikoha esimese kategooria kollektiivraadiojaama konstruktsiooni eest. Teiseks 1953. aastal tuli raadioklubi kollektiivjaama QR kaks A operaatorit Roland keske ja Heiki Kallas üleilmse võistluse võitjaks suurima sidede arvuga. Siis peeti põhja purusse teaduslike triivijaamadega. Uupolgolme upul neli. 50.-te aastate teisel poolel hakkas meie raadioamatööride tegevus taas elavnema. 1956. aastal tehakse eeltöid sõjaeelsete välipäevade traditsiooni elustamiseks. Katsetati ultralühilaineaparatuuriga sidepidamist maastikud. 1950 seitsmendad Roostal toimuski esimene sõjajärgne välipäev. Väheste osavõtjate arvuga kõigest 10 inimest oli, võeti osa ajakirja raadio poolt korraldatud üleliiduliste ultra lühilane võistlustest Pandivere kõrgustikul. Laine oli laineala, oli 30 80 40 megahertsi. Pikim side saavutati kõigest seitse kilomeetrit. Aastatel 1955 56 astusid tegevusse ka meie esimesed naisraadioamatöörid. Hilja Neyman, Milvi Lilleväli ja Helga Teppan, kes said individuaalraadiojaama load. Kuid esimene naisoperaator Marja Volgina töötas juba 1952. 53. aastal raadio kruvi kollektiivi jaamas. Uueks ja huvitavaks tööks meie raadioamatööridele oli muidugi osavõtt 1957. aastal neljandal oktoobril orbiidile saadetud esimese maa tehiskaaslase sputniku signaalide jälgimisest. Selles osas on just raadioamatööridele üle Nõukogude Liidu suuri teeneid, sest sel ajal oli spetsiaalsete jälgis jälgimisjaamade võrk küllaltki hõre. Sõjajärgsete aastate raadioamatööride seast on võrsunud ka juurdekasvu meie vabariigi teadlaste perele. Siinkohal võiks mainida näiteks tehnika doktor Kustas jõudu. Oli Tartu raadioklubis Aktiivne operaator põllumajandusteaduste kandidaat Georg Assar. Juba enne sõda oli raadioamatöör ees kaheksa g. Peale seda Uuer Kaksa y. Tehnika kandidaadid Mark Sinisoo, Uno Siitan, Teolan, Tomson, füüsika-matemaatikakandidaat, Mati juhad ja tiitika. Nendest aastatest kuni tänaseni on raadio materialism meie vabariigis eriti hoogsalt arenenud, suurema osatähtsuse omandanud sportlik moment osavõtt mitmesugustest raadioamatööride vahelistest võistlustest. Päevaks on kunagine tehniline harrastus muutunud tehnilise spordialaks raadiospordiks. Raadioamatööride viimase kümnekonna aasta silmapaistvatest saavutustest, mida ei ole sugugi vähe tuleks rõhutada energilist ja teed, rajada tegevust ultralühilainealal ja samuti uue tehnilise meetodi külvliva tehnika. Laialdaselt laialdast juurutamist. Ultralühilainealal on nagu teada suuri teeneid meie vete amatöörraadioveterani Karl kollemal ja külgriba tehnika pioneerid meie vabariigis olid kaljusid ja n lohk. Meie raadioamatööride viimastest saavutustest tuleks esile tõsta 1972. aasta aprillis-mais korraldatud raadios ekspeditsiooni Franz Joosepi Sa maale. Meie raadioamatöörid Tõnu Elhi võrgaks TV ja n lohk Vorgaks arr viibisid Hessi saarel Herscrankeli nimelisse observatooriumis. Kus nende ülesaetud amatöörjaam UK üks ETFi pidas kahe nädala jooksul umbes 13000 sideseanssi. See teeks ekspeditsioon oli esimene Nõukogude liidus. Eksitsioon ekspeditsiooni head tööd tõsteti esile ka rahvusvahelise raadioamatööride liidu konverentsilt haagis. Ja teenitult saavutati Venetsueela raadioklubi poolt välja pandud auhind aasta parimale. Eks raadio ekspeditsioonile. Meie vabariigi ühiskondlikus elus on raadioamatööride amatöörid silma paistnud peamiselt aladel mis otseselt on seotud elektrotehnikaga ja elektroonikaga. Side, raadio, televisioon, aparaadi ehitus. Nende alade spetsialistide hulgas on palju raadioamatööre, nii praegu aktiivseid raadio, sportlasi kui kannisid raadio, omati, amatööre ja raadioklubide kasvandikke. Teiseks tuleks märkida raadio materialismi tähtsust riigikaitse seisukohast. Raadioamatöörid on alati valmis sideväelaste reserv nagu näitasid suure isamaasõjakogemused. Raadioamatööride rakendamine tavaolukorras ei nõua erilisi ettevalmistusi. Kuid see ei ole raadio matturismist peamine. Vist paremini kui teised inimesed tunnetavad raadioamatöörid meie planeedi piiratust. Raadioühenduse loomine mis tahes riigi või maa-ala omatööridega ei ole tänapäeval enam probleemiks. Olgugi, et omavahel raadioühenduses olevad amatöörid asuvad kas või teine teisel pool maakera ega ole omavahel tuttavad ega saagi võib-olla kunagi isiklikult kohtuda, tunnevad kõik raadioamatöörid üle maailma vendid solidaarse ning heade sõprade perena. Raadio omad omatorism. See on rahvastevahelise sõpruse ja rahuläte. Seltsimehed, kaks tundi on peaaegu tööd tehtud 10 minutit vaheaega. Hakkame siis meie konverentsitööd ja sõna on järgmiseks oma isiklikest mälestustest raadio spordivaldkonnas, meie raadiospordiveteranimeistersportlasel ja Nõukogude Liidu auradistil Karl kallema. Lugupeetud külalised, head kolleegid. Mul on ülesandeks tehtud heietada midagi oma mälestusest Radio amatöörina. Selle alaga olen ma tegelenud täiesti viie viimase 40 aasta jooksul ja küllap selle pika aja jooksul on juhtunud mõndagi. Olen paljude inimestega kokku puutunud ja ühteteist läbi elanud. Selle ülesande täitmisele asumisel olen veidi kimbatuses, sest 40 aastal on siiski väga pikk aeg ja minevikku udu on juba hakanud ühteteist varjama kuid püüan siiski ühte-teist meenutada ka. Esimene kokkupuude minul, raadio aga oli 1927. aastal 13 aastase karjapoisina. Võib-olla tundub imelik, et karjapoiss ja raadio, aga just nii ta oli, olin karjas põllu peal ja kui kari läks mul põllu äärde kaupmehe maja juurde, siis nägin selle katusel traati ja vanemad karjapoisid seletasid siis, et see on raadio. Siis ma uurisin muidugi lähemalt, mis saaksid, et on ja nii edasi ja sain väikse ettekujutuse. Edaspidi kaks aastat hiljem, kui käisin koolis Läänemaa Õpetajate seminaris, siis seal oli olemas füüsika klassis üks raadiokapp. Ja kui meie matemaatika, füüsikaõpetaja parts see kapiukse lahti tegi, siis tulid sealt välja toredad nupud, lambid, traadikerad ja see oli siis raadio ja mõningase nupu keeramise järele tulid sealt ka hääled, muusikahelid ja kõned. Esimese raadioaparaadi isiklikult detektor aparaadi ehitasin ma kuulsa volbriskeemi järele 1000 930.-le aastal ja sellega ma võtsin vastu, uskuge või ei, 13 jaama selle keski rikka laine peale kokku. Edasi järgnesid ühelambiline Vastuvõtja, kahelambiline vastuvõtja, kolmelambiline vastuvõtja ja ikka muidugi otse vastuvõtjad nagu lampide arvestamine. Lampid olid sel ajal teadagi väga kallid, ma mäletan, raadiolamp maksis 20 krooni 15 krooni, 10 krooni, see on ja 10 krooni, see oli ka hind, millega sai näiteks paar kingi. Ja kui te praegu mõtlete, mis paar kingi maksab siis ja mis praegu raadiolamp maksab, siis te saate ettekujutuse, kui kallis siiski raadio Kaupoli. Ka oli siiski üks väljapääs. Nimelt ma õnnelikul kombel kuulsin, et on olemas niinimetatud kahe võrelambid kus kohal on ainult üks taskulambi patarei vaja lambi kütteks ja paar taskulambi patareid anoodmaterjaliks ja hääled pidid tulema. Ja mul õnnestuski ühe postiametniku käest osta kahe krooni eest, mis oli väga-väga odav hind. Nähtavasti kaastundest koolipoisile tehtud nii odav hind ja ma sain omale esimese lambi ja sain ehitada esimese vastuvõtja. Nonii ta siis edasi läks. Ja ma pean ütlema, et spordivaim tõukas sellele teele, et kui mul raadioaparaat oli valmis, siis Eesti raadioajakirjas raadio ilmunud raadiojaamade nimestiku kaudu nimestiku järele hakkasin aga vaatama, et missugust jaama omanik kätte saan ja missugune jääb saamata. Siis tekkisid ka kõige esimesed tähelepanekud raadiolainete levi suhtes, panin tähele, et vahest tulid lõuna poolt jaamad, paremine vaest tulid ida ja lääne poolt. Keskkooli lõpetasin 1000 934. aastal ja muidugi tekkis soov rohkem teada saada raadio kohta. Kahjuks eestikeelne raadiotehniline kirjandus oli sel ajal üsna piiratud, ühtegi õppeasutust minu teada sel ajal Eestis ei olnud, kus oleks võimalik olnud raadioasjandust õppida, jäi üle ainukene tee, mille peale ka minu tähelepanu juhiti ja see oli minna sõjaväeteenistuses sidepataljoni. Aga kuidas saada sidepataljoni sidepataljon oli seekord rikkade papade, mammade poegade väeosa, sest seal tehti vähe rivima, veerohkem oli laua taga olemine ja sinna siis igatsesid kõik ja muuseas, seal olid lubatud ka säärikute kandmine. Ja mis teha, kuidas pääseda sinna, mõtlesin, et noh, mina olen lihtsa raadiraudtee, lase poeg minule nüüd küll keegi sinna nõusolekut ei anna. Ja siis ma teadsin, et sidepataljoniülem on kolonelleitnant Olbray, kes aga ühtlasi oli ka raadioajakirja toimetaja. Ja mis ma siis tegin, mõtlesin nii sihukese viguri välja, kirjutasin seltsimees Olbreile sinna raadioajakirja toimetuses kui toimetajale. Ütlesin, et vaadake lugupeetud toimetaja, et ma olen üks, üks üks noormees, kes on huvitatud sellest asjast ja ma tean, et ainuke võimalus on seda asja õppida pääsedes sidepataljoni. Kuna teie olete ka ühtlasi sidepataljoni ülem, siis ma palun teid meenutada oma nooruse päevi, kui teil oli suur huvi raadioasjanduse vastu ja kui raske teil oli võib-olla esimest radioharidust saada. Kas oli see nüüd tema kui raadio Me vana raadiomehe südametunnistus, mis ärkas, või oli ta ehmatatud sellest ülbusest, millega üks noormees äsja kooli lõpetanud poiss tema poole võõrus, igatahes teisel-kolmandal päeval oli mul luba käes. Ja kui ma siis läksin sõjaväekomisjoni, siis võtsin žestiga taskust selle välja, enne taheti mind jalaväepataljoni panna, kui võtsin selle välja, siis pääsen sile pataljoni. Sidepataljonis kõigepealt noorte ajal tuli üldine sõjaväe ettevalmistus on nagu ikka ja selle järele taheti mind saata sõjakooli. Mul ei olnud mingit tahtmist, olgugi et Ma pean lugu väga ohvitseri elukutsest, aga minule teine eesmärk. Ma tahtsin raadiomeheks saada. Ja sellepärast ma hakkasin siis paluma leitnant rannad, kes selle minu rühmaülem, et ta ei saadaks mind mitte sõjakooli, vaid jätaks õppekompaniisse. Ta ei tahtnud sellest kuuldagi ja alles selle päevase arstiabiga ma sain nii kaugele, et mind jäeti õppekompaniisse. Seal muidugi algasid raadiotehnikatunnid, mida andis leidnud Lõhmussaar sel ajal ja raadiotelegraafitunnid, mida, milliseid andis allohvitser Lember, Side pataljonis, tutvusin seal kah aega teeniva ja praegu kõigile tuntud raadiomehega Edward Jakobiga. Ja tema ükskord nägi minu elavat huvi raadioasjanduse vastu ja kutsus mind oma rühmaruumi, tõmbas oma sõdurikapi lahti ja seal ei olnud midagi muud vähemat kui üks täitsa korralik raadiojaam. Noh siis ta seletas mulle ära, mis ta selle raadiojaamaga teeb, et ta peab teiste raadioamatööride sidet. Ja siis oli, oli ka minu hing kadunud, kui nii-öelda. Ma hakkasin lähemat huvi tundma selle asja vastu ja tema käest küsima, et kuidas nüüd edasi saada. No vaatame, ma räägin sulle veel sellest asjast ja siis ta muuseas jutu sees ütles, et siin lähedal nõmmel elab üks väga vana ja kogenud raadioamatöör Richard Paide kelle kutsung oli, kui ma ei eksi, sel ajal ees kolm narriks ja nimetas ka kuskil ministeeriumis, kus mees töötas ja sellega see jutt seekord jäi. Mul väikest niisugust ettevõtlikkust olija ja järgmisel päeval, kui ma linnaloa sain, siis otsinud selle mehe ülesse ja tema siis natukene aega takseeris mind eksamineerisini mõningate küsimustega ja siis kutsus omale külla.