Juba mõnda aega oleme võinud rääkida teise maailmasõja sündmustest, nii nagu need tõeliselt olid ka eestlastest sõjatandril, ükskõik missuguse lipu all nad sõdisid, hindamata ühtesid mustadeks, teisi valgeteks. Me mõistame järjest paremini neid motiive, mis sundisid mehi toona valikut tegema. Ja kui me täna taas räägime nõndanimetatud soomepoistest, siis peamiselt just sellest samast valiku ja otsustuse aspektist lähtudes. Seda esiteks. Teiseks põhjuseks on asjaolu, et Soome jätkusõjast osavõtnutele rääkides on raskuskese ikka olnud 200. jalaväerügemendi tegevusel. Kuid kõige varasem Eesti vabatahtlike üksus Soome rindel oli siiski vallila pataljon, mille sünnipäevaks loetakse 20 teist aprilli 1943. Meil Soome kindral Aksel Hendrix ja Saksa kindral Valdemar effort saavutasid kokkuleppe Soome jõudnud eesti poiste rakendamiseks. Selle tulemusena saadeti 26. aprillil 1943 Turust Viiburi 108 esimest Eesti vabatahtlikku, kes arvati major klees kripenbergi vallila pataljoni ja läks peagi selle koosseisus rindele. 200. jalaväerügemendi sünnipäevaks oli aga üheksas veebruar 1944 seega peaaegu kolmveerand aastat hiljem. Kuid alustame algusest ja vastame esmalt küsimusele, miks ja kuidas mindi. Kõigepealt saab sõna Lõuna-Eestist pärit mees kaljutall. Mina olin ju selle põlvkonna esindaja noortest, kes on sündinud Eesti vabariigis, seal üles kasvanud. Ta oli nii see vaade, et, et Eestimaad tuleb igal juhul alati kaitsta. Olgu olukord kui kriitiline, mitte ei tohi ilma püssipauguta loovutada tolleaegse pätsu valitsuse leping baaside andmiseks Nõukogude liidul oli meil vist kõige hirmsam elamus. See oli meie kõigenet vaadet, arusaamade vastuvadki, lasksin võõralt väed sisse, elasin Võrus, olin Võru koolipoiss viimases gümnaasiumiklassis ja koolid pandi veel kinni ja see kolm päeva kestis see vene armee läbikäimine sealt ja nägime kõike seda teist tanki, kes seal siis teeäärde seisma, need haisevad bene jalaväe kolonnid ja kui hakkas Soome talvesõda, leidsime, et nii oleks meie pidanud ka tegema ja just seda imetlesime soomlaste sangarliku. Seal on kõigil oli soov minna Toome appi soomlastele, aga muidugi see oli võimatu ja no eriti mina olin lõunal. Meesrannaga ei olnud merega, ei olnud mingist ühendust ja siis me lihtsalt sai ehitatud leid raamantenn, et kuulata Soome sõjateateid ja venelane panin peale seda oli väga raske kuulda. Elasime Soome saatusele kaasa neilgi see üks aasta oli siis seda vene baasidega ja iseseisvust ja kehtestati meil siis nõukogude kord hakkas siis terrorirežiim peale ja nii, et just jätsime nüti ilma püssipauguta loovutasime, meie omavalitsus tegi omariikluse lõpu kreetidega, päts valitses Tegreetidega, ta siis ka lõpetasse. Mina olin ka juba kaitseliidus relvata, pidid kõik ära viima sinna, kellel oli ilma registreerimata relv, see jäi kätte, kõik pidi ära amma, hajutati mulje, kaitseliit laiali, mina lõpetasin gümnaasiumi 41. aastal kevadel ja vahetult sellele järgnes kohe 14. juuniküüditamine. Pinginaaber küüditati ära ja see, kuidas see kõik toimus ja see oli üks niisugune õudsem asi, mis üldse ja sellepärast oli see teade seda Saksamaa liiduvaheline sõja alguse teades oli meile suureks rõõmusõnumiks. Et siis jälle tekkis lootus, et nüüd pääseme veel, läksin kohe metsa varjule. Meie võtsime juba ise Võru linna, üks päev enne sakslase sissetulekut. Ülejärgmisel päeval tulid sakslased sakslasi võidki muidugi väga soojalt vastu, et loodeti, et sakslased annab meile meie iseseisvuse tagasi ja me saame luua oma iseseisva riigi ja oma sõjaväe ja ja jätkata koos sakslastega võitlust kommunistide vastu. Tuli väga palju mehi kokku, linnast ja maakonnast, seal Võrus oli sõjaringkonna staabijõus oli suur, õu oli mehi täis, kõik sellest oleks võinud kasvõi terve rügemendi moodustada. Tsiviilvõim ei olnud, meil oli sõjaväevõimud, tuli saksa kindral sinna ja see pidas siis ilusa kõne seal ja tänas neid mehi, kes on kokku tulnud ja et minge nüüd siis laiali oma kodukohtadesse, pidagi seal korda need tema sakslaste haldur, paistis, et seda ainult misena jalutuskäik ja ei tahtnud seda võitmise au vist kellegagi jagada. Ega võru metsa veel ei läinud abiks tar tulles Tartu all rinne peatus tarkade all rinne peatus ja kaks nädalalt põrust üldiselt käisid, mõned väga vähe, käisid seal rinne ja käisid seal Emajõe ääres ja noh, see ei olnud lihtsalt. Kui see kaks nädalat oli sellist vaikset aega, nii et mind saksa läksid teiselt poolt juba Viljandisse pealöök läks nüüd teiselt poolt. Peipsi järveni jäi seal stoppamad oli kaks nädalat siis ja, ja no siis, kui terve Tartu oli sakslaste käes, siis ilmusid Võrus ka kuulutused, kus teatati, et moodustatakse esimest eesti rindepataljoni. Et kutsuti tulla vabatahtlikena Tartu näituseväljakule, seal registreerimine kuus oma vanust sõpra, me oleme omakaitses ka, me olime selle oma kaitseloojad ja moodustajad. Hüppasime ühele Sagnal Saksa veomasina peale, sõitsin Tartusse, läksime näituseväljakule. Seal oli siis väga palju mehi oli. Ja siis selle pataljoni moodustajaks pataljoni ülemaks oli major, vast oli Eesti sõjavormis vabas ristoli rinnas võimas kuju oli seal, ei olnud taga, nii meid ka kirja ja aga kuna me olime võru oma kandist tulnud, meil oli vaja oma Varult särandada, kirjutas meile siis Võrus käimise load järgmiseks hommikuks peame tagasi olema. Et siis läheb pataljon juba minema ja peale selle ta kirjutas veel, meil on oht. Võru omakaitse ülem oli kolonelleitnant Hinnule solinis käskivas toonis. Käsen need mehed, need kuus oli meie nimed seal kirjas, vabastage vabatahtlikust oma kaitsest, kuna need mehed on arvatud esimese Eesti rindepataljoni koosseisu. Ja ajasime kõik muud asjad seal korda ja mõtlesime formaalselt läksime siis Hinno juurde gaasia kolonelleitnandi juurde, need tantsime selle kätte ja kui kinno seda lugesid, ta läks kohe näost punaseks, siis üks major käsutab mind, Te olete väejooksikud, ütles kohe. Kolmeks päevaks lähete kartserisse teadmeid. Kartseriandjad kaks meest majutasid, kahe kaupasid sooletes ära, mina ja üks teine mees oli ka pärast Soome sõjaväes. Me oleme kõige vanemad, me siis läksime esimesena kartserisse. Ja muidugi kartseris, siis kirjutas oma Kaitš lahkumisavaldus sisse. Olin seal kolm päeva ära olnud, siis läks, tulin oma kaitsest ära, aga pataljon oli vahepeal minema, et jäime sellest pataljonist maha. Ja siis olingi seal vaba mees vahepeal ei olnud ja kui kuuendal veebruaril 1900 tellin kaks hakkas tehnikaülikool uuesti tööle siis andsin ka ennast kirda ja hakkasin õppima seal siis. No siis oli muidugi selge, et välja sakslaste käest midagi loota ei ole. Et ise, sest nad meile ei anna, keskmine vend, tema läks Saksa sõjaväkke, läks järgmisse pataljonis, oli kapten tamme patena, tema ei tulnud tagasi, ta oli kaks aastat, oli Saksa sõjaväes, tegi ühe aasta, lepinguga ei tehta, aga peeti kaks aastat ja tegi kõik need seal Volhovi kotilahingut läbi ja siis pärast Folpinaal Nad vahetas hispaania sinise diviisi ja pidasid seal rinnet, nii et tema nägi seda, seda päris kõvasti. Tähendab Veltsi, meie arusaam oli siis, kes meie omani mõttekaaslast olime venelaste vastu tuleb sõdida, sest kõik, mis nad on teinud meile, aga, aga nüüd jäi üle ainult üks võimalus, kui pääseks Soome. Imetlesime Soomet ja meil oli ju see vabadussõja auvõlg oli veel tasumata. Aga nüüd oli küsimus, kuidas sinna saada, no siis oli küllalt raske, ei olnud neist ühendusi, hakkasin siis tehnika õppima, sain 300 meistrit seal käia, siis oli 43. aasta veebruaris kuulutigi nende kuue aastaga kompositsioon, kandidaat 18-st kuni kolmandani vist oli, noh, mina kuulis ka nende alla. Ja seal hoopis oli siis kirjas, et kes lähvad vabatahtlikud Eesti leegioni minnes, noh, need neid ei mobiliseerita ja kes ei lähe, need siis mobiliseeritakse Wehrmachti või noh, see oli see tol ajal oli Saksa sõjaväe abiteenistusse nime all. Esialgu vaatasin ka, et nüüd tuleb minna, mis teha, et kas minna nüüd leegionid, leegion on niisugune eliitüksus ja olnud nagu juba noh, niikuinii minna tuleb ja venelaste vastused sõdimisele on alati mõtet. Ja olime kahevahel, mis teha. Aga nüüd see leegioni variant langes kohe välja, kui major mere pidas Tartusse, oli üliõpilastel Tartu üliõpilaste kõne, kus aga tema oligi tegelikult Vistsele värbamiskomitee esimeheks, kes ta oli, no selles ka juba sellest saksa uuest korrast oli sisse võetud ja mõistis need mehed väga hukka, mis laseks, mul ei ole meeles, oli noh, ühesõnaga see oli niisugune. Mister vastu näidistas sinna minekut, meie otsustasime kõik, et sinna ei lähe. Komisjon oli, käisime, oli kaks ust, üks oli siis eesti leegioni minejate nendel siis läksid sealt läbi, see oli nagu vabatahtlik ja arstlik komisjon ja teine väike uks oli siiski saksa sõjaväe abiteenistusega seal suures leegioni uksest läks ainult mõni mees, siis kõik läksime sealt tulid Tallinna Tehnikaülikoolis siis üle 200 mehed, kuulusime mopi alla siis nafta rõhuv enamus ja kõik läksime siis sinna. Wehrmachti väljaõppele see hakkas 10. mail, läksime sinna, seal oli meil terve kompanii, oli, oli kõik tehnikaülikoolipoissi seal, need vanemad üliõpilasneed olid reservlipp nagu neidude rühma külaimataksiaalse Läks, päris nii mõnusalt see kuu läbi ja siis, kui see kuu aeg sai läbi, siis saadeti idapataljoni täienduseks pandi meid siis ühel hommikul kitsarööpmelise rongi peale, viidi Tallinna sadamajaama, seal siis öeldi, et noot oli vaba aeg, et tehke, mis tahate, õhtul olge siis balti jaamas seal platsis, edasi sõitsime Narva suunas sinna. Aga kuna meil oli juba selge, üritame Soome minekut ühe teise mehega, ma jään kohe maha, panime oma pakid kohe kõrvale ja viisime selle selle mehe tädi juurde ja õhtul käisime saapad Balti jaamas juba erariided seljas, kui need mehed, kes täienduseks läksid minema. Ja muidugi nüüdse hakkasime Soome minek otse, aga noh, see oli juunikuul ööd olid väga valged ja need, kes olid need ülevedajad, Nad ei riskinud minna, see oli väga ohtlik ja oligi juba aeg läks mul ligi kuu aega saia ei pääsegi. Õhtuti olid Harju mäel olid need puhkpilliorkestri kontserdid, olid seal, rahvas jalutas seal ümberringi ja no mina käisin ka mõnikord seal meetrit ja siis oligi see üks oli juba päris hämar õhtu oli, tuli üks mees, kellega olin ma ühendust võtnud, kes ajas Soome minek asju, ta töötas Eesti sõna juures kutsumises, Vare ütles, et vat andis mulle dressi lähevad sinna, see oli vist, ma ei tea, luise tänav, ma ei tea, mis see number oli ja ja sa sealt saad edasi lähemalt teada need Soome minekust. Läksin kohe ka sinna ja seal peeti juba pidu, lahkumispidu oli seal kolm meest oli ja mina jäin siis neljandaks otsus, et järgmisel päeval läheme Saksa kaubalaev katsume sinna kuidagi peale pugeda ja sõidame jänest täna kaasa, siis noh, siis muretsesime endale kõik, mis töölisena tunked, ma ostsin ka endale, ainult panime omana ülikondade peale, paistaks töölistena ja siis me Kiilisime sadamasse. Tal oli üks okastraat, sealt puges läbija ja parasjagu käis selle laeva laadimise kaubalaeva laadimine Janofti juba laadung oli põhiliselt peal, laadungiks olid need tühjalt kaubavagunit, selle, mis meil eesti aisa ja Nõukogude Liidu roopa vahe laiusega, mida siinse saksa all oli teine Euroopa laius siin ei saanud kasutada, need saadeti siis Soome, kuna Soomes oli ka sama roopalaius, kui, kui meil ei ole Venemaal jale tekilaadungiks olid tühjad vagunid ja noh, oli juba õieti kõik vagunid olid laaditud. Ja veel mõned olid, kolm, neli vagunit oli ja see mõte tekkis meil seal sadamas olles hüppasime ühte vagunisse sisse, vaguni uksed olid pärani lahti. Seal oli üks grupp, on ka, keegi ei pööranud nagu tähelepanu ja läks mõni minut mööda ja kraana võttis kinni tõstmeid vagunika laeva peale. Muidu me mõtlesime välja kuidagi. Katsume viilida kuidagi peale, et ei olnudki meil, see oli küllalt riskantne ettevõtmine, et kuidas nüüd jänese peale pääseda üldse laevale asi laenas väga lihtsalt vaguniga tõsteti peale, aga häda oli selles, et me jäime kõige järgmiseks pagunireaks, uksed olid pärani lahti, see oli keskpäeval soe, ilm oli ja, ja laevamehed seal sagisid edasi-tagasi kogu aeg ja me siis olime uksepoolse. Härrased, kui keegi vaatab, kohe ei näe ja vaatasime, et muidugi ega siis see on küllalt ebakindel, et tuleb ikka kuskil teisel kolida tarvitses vaid ronida omaga vaguni katuse peal ja sealt siis järgmisse vagunisse oli juba ümberringi ümbritsev teistega seatud, hoopis kindlam tunne oli siis. Ja siis öösel me siis ronisime oma vagunist välja oma paguni katuse kaudu läksime järgmisse vagunisse. Seal võis ka karta, sadamas nägi, kütt oli palju liikvel olla, need need ka tulevad siitpeale ja kuna tühjad vagunid võivad sinna sisse tulla, omateada tegin küll suurt kolinat ronimisega, keegi ei kuulnud ja aga muidugi mehed olid väsinud ja siis tikkus uni peale ja mõni hakkas seal Torisema mõni norskama ja kellelgi eelmine öö oli halvasti magatud ja siis mina tatsasin ennast hoida kuidagi üleval teisi ikka jälle, kes magama jäi, need üles ajada, aga lõpuks jäin ise ka magama ja kui ma ärkasin, siis juba kuulsin monotoonselt, laevad pärinevad, need juba oli juba verel ja no siis oli meil tekkis mõte, et noh, kui me nüüd jõuame sadama sotsioon õhtupoole, et ega tõenäoliselt ei hakata nüüd enam laadima, et siis nüüd see laev on ikka saksa territoorium, jagub neid siin kinni võetakse, siis oleks väga plasti. Mõtlesime klient, kui nüüd siis selle öösel jälle hüppamist hõik oskasime ujuda, hüppame üle parda, siis oleme Soome vetes some territooriumil, aga seda vajadust ei olnud vajagi, nii et see nagu laev jõudis sadamasse, hakati kohe maha laadima, kuuleme juba ühelt poolt tõstatatud teiselt poolt ja olimegi õhus teie ka lihtja, siis, nii kohe kui siis need vagunirattad puudutasid maad, hüppasin välja, aga seal seisis üks Soome leitnant. Ja ilmselt olid seda teed mõned teisedki kasutanud jumalaid, paguneid vist seda ei tea, võib arvata, nii et ta oli nagu selle lihtsalt andis käeviipega andis märkult järgnega temale laevamehed, varuge üldse, meie sõitsime laevaga ja siis viis meid sealt sadama tolliametisse. Seal ootasime niikaua kui tulid need poliitilise politsei mehed meile järgi jõudsime, siis juba politsei pandi üksikkambrites ja anti meile Velsa vangi toitu ka seal igale ühele, mis seal oli, tükk heeringat oli ja pool klaasi piima ja seal 10 Grammy võitja sai veel selle ära magama hommikul siis viidi meid valmis ja seal oli Soome peastaap oli sinna evakueeritud orbiidis päeva ja vabatahtliku osakonda, seal kuulas meid üle Soome kapten, kes valdas täiesti vabalt eesti keelt, tuli suur eesti Maa kaart, oli tal seina peal ja küsis kõiku kus oled sündinud ja elanud ja kõik, noh, ja muidugi uuriti seda, et kommunistid ei ole ehkki teadmine, et kõik, kuidas elukäik on olnud, siis sõlmisime sealgi lepingud Soome sõjaväes teenimisest kuni sõja lõpuni, need vabatahtlikult. Tol ajal oli võimalus minna mereväkke, seal esimesi mehi hakati kohe võtma, aga noh, kuna mul olid sõbrad juba Abela kanna seal ees ja ma tahtsin sinna minna. Kolm, teised kolm meest läksid vist kõik mereväkke, mina üksinda läksin maoväkke siis ja lepingud sõlmitud, siis anti sealt meile kahe nädala toiduga Hardy't anti üks address oli Merin, tulin kadu, 33, minge sinna, sealt, saate siis peavarju ja, ja oodake, kuni tuleb siis teade ja siis olime kaks nädalat siis iga kui tuli see teade. Õnneks mul oli natuke saksa raha oli kaasas, et ma sain vahetada seda siis soome marga vastu, noh ja need raha ei antud muidugi see pidi siis, kes, kuidas seda oli see Belner oli see endine vaba maa peatoimetaja, see käis seal ja ta mõnele mehele andis seal mõnikümmend marka, need, kellel oli vajadust ja oli ilus aeg ja see oli rikastumine ja nüüd pärast seda kõike käisid lihtsalt ujumas, soojad ilmad olid Jetta rannas ja õhtul istusin seal niisama ka kuskil kas siis kohvikus või, ja, ja siis tuli lõpuks teade minna siis turgu Turus oli, siis anti see sõjaväe varustus kätte, siis sealt läks sõit Ühele kannasele läbi Viiburi viiburuni, sõitsime rongiga, seal olid, siis olid veomasinad järgi ja viidi siis jalgalasse. See on vanast piirist oli umbes 25 kilomeetrit, lase jalga, ta on nüüd tuntud nimi praegu Soome sõjaväesool päis ja seal oligi siis Alina pataljoni tänaseni major kripenberg kulisele Patlane ülemaks oli. Tema oli see mees, kes hakkas võtma eestlasi ka siis oma üksusesse. See oli siis kevadest õieti aprillikuust võttis esimesed mehed, kes seal mõned olid seal juba, kes 42. aastal tulid Soome olid metsatöödel, ei olnud avaldust kohe soovijaid sõjaväkke, aga siis neid ei võetud, saadeti metsatöödele ja siis tuli see võimalus ja need moodustasid põhiosa jäägrirühmast jääger Jäägeri joogust, et üheksas Company oli kõiki helistas ja neid oli rohkem juba neid Kompanii on tegelikult neli rühmaga oli kaheksa rihma juba ja aga kuna minu need sõbrad olid ees juba oli parem läinud juba kevadel ja see oli sisse löödud kolmandas jõuku rühmas ja seal oli olid mõned kohad vabad, siis ma sain sinnale rihmas. Nende vanavanemate olid hullud, läks mul selle tõttu kergem, et ma pääsesin see väljaõppega palju väiksem, aga kuna noh, ega see sõjaväe välja omal ajal me olime seda saanud riigikaitseõppustelt ikka seda isegi mõned mehed ütlesid, et Soome Uberi kuulus jällegi oli topograafiat ega seal rohkem ei õpetatud, kui oli meie keskkoolis riigikaitse õppuste ajal või oli seal raamatu seal. Niimoodi siis vallila pataljonis alustatiki vahepeal aga mälestuskild teise kandi pealt Soome poolelt. Mullu käis ka jaanis Tallinnas proua Emilia Mäkinen, rahvuselt eestlane, kuid Soome vabariigi kodanik 1930.-st aastast, kui abiellus soomlasega. Mõneti oli temagi Kaastegev Eesti postide elu korraldamisel Soomes ajal, mil tema enda sidemed sünnimaaga olid läbi lõigatud. Ei teateid omastest ega midagi. Kuulsin just nimelt Eesti Waba tahtlikutelt. Mingi pilt tellid, tekkis, mis siin Eestis? Ja muidugi muidugi, ja just need, kes tulid, siis need vabatahtlikud Soome, mina suhtusin nendesse nagu minu koduma peastajatesse. Millal siis need esimesed vabatahtlikud teie lähedusse sattunud? No see juhtus niimoodi, mina olin oma mehele õpetanud eesti keele, olime rääkinud eesti keelt, nii palju kodus teda kutsuti. Eesti vaba tahtlikute soomekeelne nimetus on valistus ohvitseriks. See oli 1943 enne jõulud, kui tema tuli puhkusele ja siis hakkas rääkima Talbakust. Ja rääkis nii suure vaimustusega temast, et küll on üks tore eestlane seal ja üldse nendest eesti poistest rääkis jaa. Ja tema pidi neid eesti poisse õpetama tröösti, maja, nesevalistus, ohvitser oli niisugune, et nad tulid oma muredest rääkima. Ja ta rääkis Stalbakust, kuidas Talbot oli siis suvel 41 Eestis, mis ta oli teinud Taavetist sele 1000 944. aasta alguses läksin külla. Mu mees ütles, et ta ei kirjutagi mulle, kui ma külla tulede läksin sinna. Ja seal oli Talbot ka ja õppisin teda tundma ja kui ma kuulsin netava tema naisel ja tütrel on Helsingis väga raske sellepärast nii rahutu ja see sel ajal pommitati veel Helsingit. Nii ma ütlesin, et aga noh, te võite ja minu juurde nad varjule saata ja ta tuli ise ja tõi oma naise ja tütre sinna. Ja siis me elasime äämekowsker Kesk-Soomes selle järel, siis ma käisin veel Taaveti Eesti iseseisvuse peol, olin lihavõttepühade ajal, olin seal ja me olime terve aja sellest alates, kui Talbakkuma pean, naise tütre tõi meile ja minu juurde, nii olime Tarbakuga kirjavahetuses, et aidata eesti vaba tahtlikute naiste ja laste elu kergendada. Nii ma sain siis ka selle häälekuske alevijuhatajaga ja meie kirikuõpetajaga, nii et nemad muretsesid mitmele Eesti nende vabatahtlikute naistele korterid kui on nii kenasti keset seda nikkus, kes alevit Aino Kallase sain sinna. Üsna meie kodu ligidal oli hirvi nimeline hotell oli talle kenad toad, sinna. Nad ise tasusid selle, tal oli Soomes sugulasi oli ja ta oli seal oma tütrega. Proua päss oli ta tütar, tütrel oli kaks last, aga Aino Kallas oli ise, tal oli tromboos jalas ja ta ei võinud tulla nagu sealt toast välja anud, magas. Aga tema tütar ja tema tütre lapsed mägesid iga päev minu juures piima joomas, sest mul oli kaks lehma. Mul oli hobune, lambad ja sead ja ma olin üürinud nendelt karja lastelt, kes läksid aimed kuskilt ära, olin üürinud nende tühjaks jäänud talu ja arisin seda. Et me lapsed nälga jäänud sõja just siis ja jätkusõja ajal nii ja minu juures oli siis veel vaba maa peatoimetaja veeleri proua oma mini aka lapselast lastega, siis Narvast tulid kaks käsitööõpetajad kutsekoolist isiklikult, keda ma aitasin, oli 16 naist jalast kokku. Paljude Risti vabatahtlikele ju ei saanudki seal oma peret olla, nad olid ju noored mehed, läksid siit. Jah, aga need, kellel olid ja nad pidid laagris elamas, oli väga vilets Madri elamine. Nii, nad tahtsid sealt laagrist tuttula välja saada. Laatrielon laagrielu ja see vist kõige parem ei olnud seal Helsinki ligidal. See oli see töö, mis medaldokuga koos tekkis. Temalt sain teada, kes vajavad abi ja siis kutsusin need. Oli teil Talpakuga, siis pikemaid jutuajamisi? Oli nii tihti, kui ma nägin teda siis seal ja veebruaris ja, ja siis ka lihavõttepühade ajal ja siis, kui ta tuli meile esimesel korral, me rääkisime väga palju temaga ja vaat sellest suvest nelikümmendüks, ta rääkis mulle huvitavalt ja need on jäänud meelde, mul kodukirjutatud niisugune käsikiri ja selle nimi on päiksevarjutus soli nagu päikesevarjutuse, kui seest ära võeti, minult sellepärast ma mäletan neid asju mäestikes, orin seda ja täiendan natukene seda käsikirjutust ja tuleb midagi meelde, tuleb meelde, see tuleb meelde mul eriti just, et nad olid korraldanud Tartus paraadi, kus võisid olla metsavennad sakslastega koos seal paraadis. Aga kui see paraad lõppes, sakslased kommendasid kõik püssid hunnikusse ja siis pööras Talbot sakslastele selja. Nii ta rääkis, ta võeti vangi, oli vähe sakslaste vang. Aga siis sakslased päästsid ta vabaks selle lootusega, et tema saab need Eesti üliõpilased kuidagi vabatahtlikult kaasa. Seda Talbot ei hakanud enam tegema. Tali koostöös selle Tallinnas spordi, selle kaleviseltsiga. Ja kui viimaseks seisukord nii kardeti, tahaks, et ta sai teada, et need, tema, teda tullakse jälle vangistama. Nii, tema andis parooli sinna kaleviseltsile, et poisid Soome ise läks ka mootorpaadiga. Tema jõudis ikka õnnelikud, õnnelikud jõudis ja aga kui nad läksid Soomeni, esiteks need võeti, kõik pandi trellide taha ja nad vist paar nädalat pidid olema, aga need, kes tulid nende järel, nendel polnud vaja muud, kui ainult teatada, kes nad olid. Tulid, et Talbot tegi selle eeltöö valmis, tali, nende vaimne juht tuli ja eriti Treffneri koolipoisid oleksid tema järel. Jookseb tema järel Soome. Ta oli sõjakooli lõpetamise kõrval ka ju Tartu Ülikooli lõpetanud. Oli Dali seal Treffneri koolis oli, oligi inspektor. Jah, aga ta ei põgenenud Rootsi, vaid ta tuli Eestisse 44 sügisel. Augustikuus käisin Tarbaku perekonnas külas, siis tal oli juba reisikott valmis pakitud oli tal voodi peal, et ta sõidab Eestisse ja ma tean, et eesti poisid Nad olid nii vihased sellepärast, et miks neid ei lasta, kui nad tahavad minna aitama, miks need ei lasta sinna Eestisse sakslastega Pedja nõu pidama? Sakslased alguses ei tahtnud lasta. Nad ähvardasid sealt haavatised, nad lõhuvad ahjud ja kõik ära, kui need Eestisse ei saadeta. Talbot koli sisse, on just tal oli valmis juba pandud. Tema sõitis mootorpaadiga selle järel, kui mehed läksid Hanko linnast sakslaste loaga, talle ei antud luba. Nii, tema sõitis mootorpaadiga sinna. Ja siin siis põgenes siit Tallinnast alles põgene, sära Rootsi tookord, kui need Eesti Vabatahtlikud tassid tagasi ma oleks tahtnud ka minna, aga no kuidas mu oma perekonnaks jätnud, eks ole. Mas tahtnud kasvõi seal halastajaõena või midagi minendagas. Nojah, see tulek oli ju ka õnnetu, tegelikult siin enam ei olnud midagi. Ja liiga hilja, nendel oli lepingu minu teada, et nad tulevad Soome sõjaväelaste riietes, aga nad riietati ümber ja hakati neid õpetama veel midagi. Kes oli kapten Talpak, seda pole vast vaja pikemalt üle seletada. Muuseas, Emilie mägisele olen tagantjärele väga tänulik selle eest, et ta mullu sügisel saatis minule enda koostatud ja nahka köidetud albumi fotode, tekstide ja ajalehe väljalõigetega Eesti Vabatahtlike elust ja tegevusest Soomes. Ja nüüd siis jälle vallila pataljon meenutamas aga teine mees, Uno Mändla. Koolipoisina proovis ta kahel korral üle jää Soome pääseda. Esimest korda talvesõja ajal ja teinekord 1941. aasta alguses. Aga need minekud ebaõnnestusid. Tan nendest rääkinud meie ühes varasemas saates 1943., kus tal õnnestus tallaga paadiga Soome pääseda. Ja nüüd mõned sissevaated pataljon ellu ja Uno Mändla Maikuu olime selles kooskõlas, selle seal tehti niisugust väikest väljaõpet ka niuke. Huvitav niisugune episood seal oli, kui me koopialas olime äkki üle öösel tuli alarm, et on sõjagaasid, kasutatud, jagati meile kõigile gaasimaskid välja, Saksa rindel olevat kasutatud kaasas sõduritel, muidu need gaasimaskasid välja jaotatud ei olnud. Alarm osutus nii vähe, tahaks ja siis korjati need uuesti ära ja no aga siis seal Kooklas käisime, kes vabatahtlikult soomlastel täienduseks rindel ees käisin ka kahel korral, 10 päeva ringis olime seal, siis käisime metsa vedamas, esimene palke, sinine kuskilt reservis olevad sõdurid ehitasid sõja leskedele maju. Seal siis nad need palkidest ehitati, kokku siis pärast lahti ja viidi koha peale, kus siis püstitati paikselt. Sel perioodil oli seal rindel üsna vaikne, jah, ega seal sel ajal kõige suurem hädaoht, riided, täpsuskütid, mis siis varitsesid ja küllaltki tihti need juhtus, neid õnnetusi ei ole, aga siis, kui ma olin soomlaste juures soomlane, nimetan neid pumplitaks vaid nimetanud Corsodeks. Vee saamine oli väga suur probleem ja siis ma mäletan, kui ma seal ka palju rindeolukorras roheline, aga mul oli roheline kampsun, mõtlesin, et lähen ennast pesema, seal majad olid kõik hävinud, seal kaua aega rinnaseisud ja aga noh, kaevud olid alles. Ja läksin siis seda ühe kaevu juurde, et ennast pesta ja vett tuua. Sain selle oma rohelise kampsuni seljast ära. Hakkas kohe tulema omaselt tulistama, võtke kohe käpuli pikali maha ja kampsun selga, tulin uuesti kaevikusse tagasi. Lõppes siis oli esimene niuke ristsed tulerisse võib ütelda. Salarügement, kuhu me kuulusime. Või õieti see pataljon läks reservi, nibin rinda lähedusse, läksime jalgele külla reservi ja siis meie kompanii. Ja siis seal oli algamas, oli meil siis, et nagu selle ajamis reservis olime, siis oli neid poisse tuli kõvasti juurde, moodustati seal juba 10. kompani augusti lõpus, septembri algul, nii vahetasime uuesti rinda. Need kompaniid juhtusid vahetuma, siis olime siis rindel päris linde läheduses lollilas ja need, kes otse eesliinil ei olnud. Need siis tegid seal Niukest rannakaitsevalvet jääke käsitlenud traattõkkeid tegemas rinde taha ja öösel käisime siis lit Corsosid remontimas akesest remondist suurt välja, sellepärast et kui, kui seal tantsuq kopsimist oli venelased kuulsid, siis hakkas kohe tulijasse suurt midagi välja ei tulnud, et õieti oli nii, et ei tohtinud midagi puutuda. See õppus oli kõik. Ja väide, mis me siis sealt eriti noh, võib olla jahe, ühte teist relvasid võib-olla mida me enne ei olnud õppinud, eks võib kokku puutunud, et neid siis õppisime juurde. Saime nagu vähemalt ja no muidugi, eks ükski asi ei jookse maha kõik, mida rohkem õpid, seda parem on. Eva on või kuidas ütelda, niisugune episood oli seal vaja jaanuarikuu seas oli. Kui ma nüüd õieti mäletan, siis niuke 10. jaanuari paiku, kõvad lumetuisk oli Venemaa poolt. See oli juba 44 riba 44. Vene rinne oli kuidagi kummaliselt paikne. Õhta Öödmisi tulijale karm, et venelased tahavad läbi murda meie jõuk või jagu oli ühesõnaga kõige vasakpoolsem eestlaste väeosadest ja siis meil oli nii, et üks pesa oli meil soomlastega pooleks pesa. Me olime kuidagi ette tungitult ja tulid, et venelased tahavad läbimurret teha, kaks soomlast, kelle peale nad sattusid, neda, taid maha lasknud ja sellega avastati nende luureüksus ja siis tõmmati kohelisega niuke nad risttule alla. Venelased jõudsid kaevikusse, need langesid seal jõe ees, kus kaevikute joon oli, see oli natuke nagu jõest selle koha pealt kaugemal, seal aga madal luht oli selle kaevikute ees. Ja nad olid siis seal juba tungid üle jõe ja seal luha pealt lihtsalt üritasid nüüd tulla kaevikutesse. Aga siiski see tuli oli niivõrd tugevad, et nad ei pääsenud rohkem kui need neli meest, kes baasiaid kaevikusse ja siis miinipildujad hakkasite summa kõvasti selle luha peale ja öösel pimejat, tuisk, aeg, aga midagi õieti seal kõik saini umbropsu tulistatud ja hommikul siis oli näha, et soomlastele jutt oli nii et umbes üks kompanii suurusest Nad tahtsid läbimurret teha seal kindlasti mingiks niuke luureotstarbeline. Aga üsna juhtusid niivõrd paha koha peale, et nad ise jäid nagu risttule alla ja, ja sellega sec grupp seal väga suures osas hävitati ära, oli nahana toiduaineid, haavatuid ja surnuid ära vedanud öö otsa kaeviku eesse. Lumi oli verine ja traattõkete vahelt, kus oli tänastel läbi pugenud. Ja sellega see lõppes seal oma poistega ise arutasime, et oli õnneks, et venelased meie peale ei sattunud, sellest meil oli kursoli võrdlemisi kaevikutes ette lükatud ja nöök mehi oli, vahe oli küll pesa olemas, seal pesas kedagi kunagi ei olnud, seda saab mehed, magasid seal kursus? Täiesti ilma valveta, et oleks nüüd sinna sisse astunud, mälestaks võinud sealt selle kõik vaikseks teha ühekorraga ja kõik automaadid, püssimehed olid kõik seal koridoris ja võtta need ja teha. Me olime kuuekesi seal kursos ja öösel meil oli üks täispesa oli meie pidada ja üks pool pesase pärast, oi kus me oleme, soomlastega pooleks venelastelt, nad läksidki ise sügavusse sattuda risttule alla ja siis sellepärast nendel see ebaõnnestus ka nii väga hästi kergelt, ütleme Soonastele maksis ta kaks meest. Kooskõlas selle tagasi pisara, siis moodustati, jalga valas Allofisse pool veebruaris ja mind määrati ka sinna allohvitserikooli aga siis märtsis moodustati ohvitseride kool. Mind siis saadeti edasi ohvitseridele kooli, sinna Taavetisse hakkasid need siis ohvitserikooli õppused ja juba rindel olles oli hästi näha, kui selle vastas Kallas, ütleme näiteks, kus meil seal Ollilas olime, Kroonlinna oli näha, oli isegi kui Leningradi vahel laevad pidasid ja ühendust oli seda näha ja, ja siis hakkas meie poistel kõige rohkem süda. Me peale oli see, et venelased tegid juba läbimurde ja hakkasid tungima seal lääne poole ja siis oli hästi, oli näha, kuidas üks oli alguses raketid seal vastaskaldal olid juba nihkunud lääne poole. Ja ikka niiviisi lääne poole, siis hakkas tekkima niuke meeleolu, et nüüd on vaja tagasi minna. Eesti. Ja see läks päris tugevaks, on niisugused nõudmised, olid seal Parma ja neid soli eesti tegelasi, kes seal Helsingist käisid seal rahustamas mehi, kui ohvitserikoolis olin ka, tekkis seal juba seal rinne Eestis ja oli seal Narva ääres ja ka meeleolud olid kõvadet tagasi minna, ju siis see kooli asi tundus kani tühisenaat, mis nüüd sind, kuuliskot, Ollat vajak Eesti tagasi minna, et mis nipiga nüüd sinna tagasi saada. Sel ajal oli juba neid noh, väga palju kargasid sõjaväest ära, läksid Rootsi ja, ja esimese sellepärast ei antud puhkust. Aga siis märtsipommitamine oli juba läbi. Ja ma siis mõtlesin niukse nipi välja, et lähen Hämeenlinna, et seal on mul tuttavaid, kelle kaudu ma saan oma vanematest teada, et kas, mis nende saatus on olnud selle pommitamise tagajärg ja siis mulle anti kolmepäevane puhkuseluba. Aga siis mul oli omal oli need rongid ja kõik oli täpselt välja vaadatud, et kui ma nüüd selle pileti võtan Hämeenlinna või selle loa. Aga see on, mis sealt Taavetist läksion, Helsingi rong, aga ma siis rihib mal maha vaid siis sõidan edasi ja sõidan ilusti Helsingisse välja. Muidu sealt Helsingist jaamahoonest ei saa välja. Seepärast, et peab omas tunnistust läbi minema missis, kus tembeldatakse paberit, vaadatakse järgi ja sõjaväelasi välja ei lasta muidu. Aga siis ma vaatasin seda. Ma panen rongist maha, kuidas sinna jaama piirkonda satub, praegu jõudsin rihmale, noh, seal nii magama magamine, und ei olnud küll mitte üks vaas, rong läks riisimaalt välja ja tuligi una partija tuli peale raputab mind õlast ja ma võitsin siis unise peaga võitsin oma paberid omal taskust välja ja ulatasin talle pihku, nats ütleb, et kuule, saaks tantsinud maha minema ma siis küll kohkusin ära ja et kas see on siis juba riisimäe on läbi juba asjana, kas ma võin hüngelt maha minna, et siis sealt lihtsalt. Aga siis ma küsisin, nii et võib-olla ma sõidan Helsingisse ja sant kohe sealt rongi peale minna. Seepärast, et see oli kuidagi, mul on juba nii sihuke planeeritud, epime, hame linna rong on paari tunni pärast kohe Helsingist minemas. Nojaa, lubaski mul sõidad seda ja Helsingisse ja mine kohe habe linna rongi peale, aga ma muidugi hüppasin enne rongist maha, kui ma sinna jaama piirkonda sattusin. Ühel poisil olid tuttavad üks eesti tüdruk, kes oli seal saksa kommendatuuris Helsingis ja tema aadress ja läksin tema juurde, tema sokutab mind eesti otsisin ta ülesse ja hommikul ja rääkisin oma jutud ära ja siis tütarlaps soovitas mitte minna saksa tõmbavad meid alt, tead, ära mine, süda jäi nagu rahule, meeleolu läks jälle nagu vähe paremaks, sealt ikkagi sellest minekust praegu ei ole tolku. No aga siis polnud muud teha, siis sõitsin Hämeenlinna oma paberid ära vormistada, tõin seal templit peale uuesti ja siis sõitsime kooli tagasi, olingi koolis või, kõigepealt tuli muidugi sealt läänevalli dessant ja siis samas paar päeva hiljem hakkas venelased kannasel Jaak ja Soome rindel peale tungima. Siis me tegime koolist, kes siis olid, tahtsin, tegime ka avaldused minna rindele päämaja seda avaldust ei võtnud Vasta. Ja hoiti meid ikka koolis. Ja lõpuks siis viidi meid meil sealt Taavetist ära nimi, Savosse nimi, samas lõpetasime siis selle kooli, siis läksime käkisalmi Kädi Salmes, siis olime, sealt tuligi see uuesti tagasitulek 19. seal kaks varem vähe ära minema. 19. sõitsime Paldiskisse, soomlane. Ka aja jooksul oli ju paljude eri meestega ju kokkupuuteid. Noh, eks seal siis mehed rääkisid ka, mis motiivid neid Soome töid, mis olisi põhiline. Võib ütelda, et see väeosa nihukesi vallile pataljon et seal olid ikka tõesti, ütleme, tulnud Soome selleks, et sõdida ja et siis ükskord tagasi minna, kui vaja on ja sellepärast oligi ka, ütleme, selle mäeosake meeleolud olid kuiva, rinne tuli, Eesti muutus niisugune küllaltki kriitiliseks niuke. See meeleolud tekkisid, et tahetakse tagasi minna ja meie nagu suhtume natukene nendesse, kes hiljem tulid, nagu nad tulid, anti oma nahka päästma. Aga meie endi loal ma nagu selleks, et me läksime ikka sinna sõdida, saada sõjakogemusi ja ja ükskord, kui tuleb võimalus, siis tulla Eesti. Kapten Talbaku eesmärk oli ka see, et Soome kaudu siis luua ikka tulevane Eesti sõjavägi. Ega me olime Talpagu selja taga sõnagi võtta, niisid üldiselt alpakut ju nii hinnatud, nii nagu Talpak tegelikult vääris, seda sellepärast, et tema on siiski soomepoiste isa, kes lõi selle väeosa. Tema autoriteet oli suur, kuigi palgalist ametikohta talle õieti ei antud, aga tegelikult olime poistelt kõigil kõige kõrgem. Nii palju siis tänaseks sõjameenutusi. Lõpuks mõned soovid kuulajate kirjadest, kes teab. Heino rabi sündinud 1925 Pärnumaal Are vallas oli mobiliseeritud Saksa sõjaväkke. Jäi kadunuks juulist 1944 sinimägede lahingute aegu. Albert Tomingas sündinud 1923 Pärnumaal Tori vallas mobiliseeriti 1944. aasta alguses Saksa sõjaväkke. Viimased kirjad kodustele tulid sama aasta juulis. Saksa vägede taganemisel oli teda nähtud Kirde-Eestis, hiljem ei ole temast saatusest midagi teada. Niisiis, tänased otsitavad on Heino rabi ja Albert Tomingas. Kui teate nende saatusest midagi, kirjutage meile taas kuulmiseni.