Täna on stuudiokülaliseks Zooloogia ja Botaanika Instituudi eksperimentaalseent tomoloogia ja füto nematoloogia labori teadur Enno meri v. Nimetus sai väga keeruline, aga ütleme lihtsamalt, et juttu tuleb putukatest, putukate huvitavatest omadustest, põnevatest omadustest, mida lihtsalt kasulik teada ja laiendab silmaringi. Aga nüüd juba esineja ise alustab starti küsimuse suunas, palun. Kõigepealt lubage mul tänada raadiomängukeskkond ja mina saatejuhti härra Toivo maks. Ja ühtlasi tervitan siit stuudiost kõiki raadiokuulajaid meie saates osalejaid, aga nüüd siis mängu enda juurde. Šveitsi arstiteadlane ja entomioloog August foorel omas väikest maja Luzannis. Ta püüdis linna taga mägedes kinni ühe emasliblika kelle teaduslik nimetus on Saturni kapriini ning paigutas ta kraadist puuri. Selle puuri asetas ta oma linnamaja aknalauale. Suur naabrite imestus, kui nad nägid teadlase maja ümber kümnete viisi tiirutamas suuri kauneid isasliblikaid, keda nad varem kunagi oma linnas ei olnud kohanud. See kaunis liblikas tavaliselt ei ela linnas. Nad lendasid kohale paari kilomeetri kaugusel asuvast mägedest. Kuulsale prantsuse loodusteadlasele Sanna fabrile oli teada fakte et palju töölaste ja paabusilmlaste sugukonda kuuluvad emasliblikad on võimelised ligi meelitama oma isasliblikaid uskumatult suurelt kauguselt. Efekt oli alati niivõrd võimas, et paljud teadlased, ka fabrize ei uskunud, et tegemist võiks olla mingisuguse maagilise lõhnaainega. Pigem arvati, et putukad kasutavad omavahelises kaugsuhtlemises mingisugust müstilist kiirgust. Teadlased ei suutnud pikka aega tõestada ei üht ega teist. Alles 1959. aastal õnnestus Lääne-Saksa biokeemikud Nobeli preemia laureaadile Adolf potenandil eraldada siidiliblika emasloomadest ainet, mille lõhn avaldas isasliblika eile täpselt samasugust toimet nagu emasliblikas ise. Saadud ainel tehti kindlaks tema keemiline struktuur ja aine nimetati Bombi kooliks tuletades selle siidiliblika ladinakeelsest nimetusest Bombiks moori. Hiljem on kindlaks tehtud sadade putukaliikide kaugsuhtlemist võimaldavate lõhnaainete keemiline koostis. Neid aineid nimetatakse feromoonid. Eks feromooni kogus ühe putuka kehas on kaduvväike siidiliblika näiteks 0,1 kuni üks mikrogramm. Ainult väike osa sellest eristatakse signaliseerimise ajal emasputuka keha pinnale, kus ta aeglaselt aurub ja koos tuulega kaugele kandub. Isasputukad tajuvad feromooni lõhna tundlatel paiknevate karbijate lõhnaretseptorite abil. Kuna isase siidiliblika kahel tunduval kokku on umbes 15000 feromooni retseptorit siis saab ka selgeks, miks isasliblikad võivad reageerida emasliblika feromoline niivõrd kauge vahemaa tagant ja niivõrd astronoomiliselt tühistele lõhna kontsentratsioonidele. Isasliblikate esimeseks väliselt nähtavaks reaktsiooniks, feromooni lõhnale on tiibade välistamine. Tiibade välistamise reaktsiooni põhjal ongi määratud siidiliblika haistmislävi. Kui feromoon on õhus liiga vähe, siis tiibade välistamise reaktsioon ei käivitu. Tähendab, liblikas ei taju feromooni lõhna. Minu esimene tänane küsimus raadiokuulajatele kõlab nii. Kui suur on vähim Bombi kooli molekulide arv mis peab igas sekundis sattuma isase siidiliblika tundlaile, et tal käivituks tiibade välistamise reaktsioon? Ma kordaks küsimust lihtsustatult, tähendab, on tarvis nüüd öelda molekulide arv, ühte arv on tarvis. Kes teab seda või arvab ära, helistage teile tuntud telefonil neli kolm neli neli üheksa üks muusika hakkab mängima ja meie saame telefoni teel teiega suhelda. Tähendab, mul on sein parimale vastajale kaasa võetud kaks fotote ühel siis on suures plaanis putukapilt aitäh. Ma mõtlen, et see on tänase saate puhul täiesti asjakohane. Teisel fotol on kujutatud Ühe mardikaliigi nimelt tõmmu viljanaxury tundlaide suure suurenduse all vaadatuna. Ja foto ise on tehtud eskaneeriva elektronmikroskoobi all ja suurendas on umbes kaks ja pool 1000 korda. Ma kirjutasin siia raadiomängukeskkond ja mina parimale vastajale. Ja tänane kuupäev. Kiri nii ja palume nüüd küsijalt endalt see kõige õigem vastus. San. Siidiliblika haistmis läbi mõõdet kais lingi ja priisneri poolt 1970. aastal nende poolt korraldatud eksperimentidest järeldus et isasliblika tundla saartel paiknevad lõhnaretseptorid on niivõrd tundlikud, et reageerivad igale üksikule pumpikaali molekulile ühe närviimpulsi tekitamisega. Seega siidiliblika Bombi kooliretseptorid on saavutanud maksimaalse võimaliku tundlikkuse. Sind tuleb siiski arvestada seda, et ühele ainsale Tombicoli molekulile võib küll reageerida retseptor, aga mitte isasliblikas ise. Et isasliblikal käivituks tiibade välistamise reaktsioon, selleks peab tema lõhna retsepteritele sattuma vähemalt 200 Bombicoli molekuli igasse sekundis. See on ka õige vastus küsimusele. Selline äärmine tundlikkus on siidiliblikal siiski ainult oma feromooni Bombi kooli suhtes. Kõikide teiste lõhnade suhtes on tema tundlikkus sadu ja tuhandeid kordi väiksem nagu siidiliblikal, nii ka kõikidel teistel putukaliikidel. Nii esimese vooru küsimuse ja vastusega oleme ühel pool. Veidi aja pärast kuulate teist küsimust, nii et jääge meie mängu kuulama. Jätkame raadiomängukeskkond ja mina, Enno meri, vee toob teieni teise küsimuse. Palun kuuekümnendail aastail tehti kindlaks paljude liblikaliikide suguferomooni keemiline struktuur. Pärast neid esimesi feromooni koostise analüüse jäi mulje, et kõik liigid kasutavad vastassugupoolega kontakti saavutamiseks ühte ainult sellele liigile omast lõhnaainet. Ameerika teadlane Raite juba siis ütles välja arvamuse, et liigispetsiifiliste feromooni signaalide suur mitmekesisus saavutatakse suhteliselt piiratud hulga lõhnaainete omavahelise kombineerimise arvel. Aga et nende lõhnaainet endi suure mitmekesisuse arvel. Hiljem kui keemilise analüüsimeetodid oluliselt täiustusid ja oli kindlaks tehtud juba kümnete ja sadade putukaliikide suguferomooni keemiline koostis, selgus, et Raiti väide oli leidnud kinnitust. Reeglina on putukate suguferomoonid palju komponentsed ja just see tagab nende liigispetsiifilise toime. See tähendab nad toimivad ligi meelitavad vaid oma liigi isasputukad kuid mitte ühegi teise liigi isasputukatele. Me räägime omapärasest, lõhnade vahendusel toimuvast putukate sidepidamise viisist kui nende keemilisest keelest. Kas putukatel esineb ka keeleprobleeme? Kas me näiteks võiksime rääkida putukate keemilise keele, mingisuguse geograafilise paikkonna kohalikest murdeist ehk dialektidest tähendab putukakeemilise keele, võru või setu dialektist. Võtame konkreetse näitena ühe põllu kahjorina tuntud mardika kelle feromooni koostis on suhteliselt hästi uuritud. Nimelt tõmmu viljanaxury ja minu teine tänane küsimus raadiokuulajatele kõlabki, nii. Kas meil Eestis esineb tõmmu viljanaxury keemilise keele erinevaid dialekte ja kui, siis, kui palju? See on ääretult huvitav küsimus, aga igaks juhuks kordamisest kuulajad raadioaparaatide juures natuke ärevuses ka. Kas meil Eestis esineb tõmmu viljanaxury keemilise keele erinevaid dialekte ja kui, siis, kui palju? Jälle tüürib nüüd vastus ühe arvu poole. Kui teate, siis helistage, võib ka proovida ja õnne peale või leiate veel raamaturiiulist käsiraamatu, kust kiiresti õige vastus leida. Proovige telefon vastamiseks on neli, kolm, neli neli üheksa üks muusika ajal registreerime teie vastuseid. Kilp Plotika foto, teisele raadiomängu võitjale, keskkond ja mina on siis teise fotona võetud elektronmikrofoto, demoviljanaxury antenni siis ühest segmendist, kus on näha tema lõhnaretseptorid. Ja nüüd siis õige vastus, kas sellel Tõmul via maksuril on ka oma keemilise keele erinevaid dialekte? Tõmmu viljanaxury suguferomooni keemilist koostist on suhteliselt hästi uuritud. Analüüsi jaoks on emasmardikaid kogutud Eesti erinevaist paikadest. Analüüsi tulemused näitasid, et tõmmu viljanactory feromoon koosneb kahest komponendist. Keranüül heksanoaadist, Ranüür oktanu aadist. Nende omavaheline suhe võib muutuda vahemikus üks jagatud ühele kuni üks jagatud neljale. Esimene suhe näitab, et mõlemaid komponente on feromooni koostises ühepalju. Teine suhe näitab seda. Teist komponenti on neli korda rohkem. Kahe komponendi omavahelise suhte seesugused erinevused ilmnevad ükskõik millisest Eesti paigast kogutud emasmardikate feromooni koostises. Mingile paigale ainuomased erinevused puuduvad ja seetõttu me tõmmu viljanaxury feromooni puhul küll mingitest kohalikest dialektidest eesti piirides rääkida ei saa. Suured erinevused feromooni keemilises koostises ilmnesid aga ühel teisel viljanaxury liigil, nimelt triibulisel viljanak suril selle liigi kaupa. Asjast püütud emasmardikate feromooni põhikomponent on Farna süül atsetaat eestist püütud triibulistel vilja raktoritel aga Farnasülatsetajaid puudub täielikult. Selle asemel on põhikomponendiks hoopis üks tõmmu viljanaxury feromooni komponentidest nimelt keraniil oktanaat. Seega triibulise viljanactory puhul võib küll rääkida liidu eri geograafilistes piirkondades esinevast feromoon, side, dialektidest. Need erinevused on isegi nii suured, et Kaukaasia ja eesti triibulist viljanaxerite omavaheline suhtlemine on välistatud. Üks ei mõista enam teise keelt. Nii tänam teie ei rääkinud, milleks on vaja nii põhjalikult, nii täpselt tunda putukate keemilist keelt, aga lõpetuseks võiks ühe lausega öelda, sest sellele on ju täiesti praktiline tähendus. Tänapäeval püütakse putukate tõrjeks võimalikult vähe kasutada keemilisi mürkaineid ja seetõttu anna feromoonide rakendamisele kahjurputukate tõrjes suured perspektiivid.