Mida te arvate sõnast põhimõtteliselt? Põhimõtteliselt igal inimesel on omad põhimõtted, nende järgi tuleb elada, nende järgi tuleb töötada ja üleüldse põhimõtteliselt peab elama. Kui ma põhimõtteliselt midagi teen, siis olen veendunud, et ma teen seda õigesti ja ja kui ma põhimõtteliselt midagi tegemata jätan, siis on see niimoodi, mis käib minu põhimõtete vastu ja ma ei tee seda lihtsalt muidugi olenevalt olukorrast, aga ma pean seda suutma mõningal määral mõnes olukorras ka selgitada, miks ma seda tegemata jätsin, et see oli minu põhimõte ja ma olen veendunud, et ma tegin õigesti, et ma ei teinud. Kuidas te suhtute sellesse, kui mõni inimene ütleb, et ta teeb põhimõtteliselt seda või teist või vastupidi ei tee? Ma ei tea, kas natuke silmakirjalik ei ole, kuni me niiviisi ütleb. Kas te arvate, et ta ei pruugi seda teha, vat ma arvan küll. Aga kui ta on eneses kindel, noh, ma ei tea, ilmselt olen ma nii palju eakas ja ma olen kogenud inimesi, kes ütlevad, et nad põhimõtteliselt midagi ei tee. Siis võib sellesse suhtuda sellesse sõnasse. Mitte nii nii kindlalt ei ole, tema veendumus on lihtsalt sõna kui niisugune sõnakõlks, võiks isegi ütelda. Nagu paljud parasiitsõnad. Kaks vastakat arvamust põhimõtteliselt võetuna üks sellesama sõna poolt, teine vastu. Tegelikult tollest vasta poolest idee asja üle veidi aru pidada alguse saigi. Juhtusin nimelt pealt kuulma kahe mehe omavahelist kõnelust, kus peaaegu kõike öeldut põhimõtteliseks väideti. Ikka nii, et kui asja põhimõtteliselt vaadata, põhimõtteliselt pole see õige, ma ei saa seda põhimõtteliselt teha. Ja selles samas vaimus edasi. Ning huvitav, kui ma minuti pärast pidin ise suu lahti tegema, oli esimene sealt olnud sõna ei miski muu kui toosama põhimõtteliselt. Algul arvasin, et nakas ja kõik aga paraku eksisin. Kuigi edaspidi püüdsin oma sõnavara hoolikamalt valvata, ei olnud tulemused eriti kiita. Oma pikkusest hoolimata puges põhimõtteliselt jälle jälle ühte või teise lausesse sisse. Võtsin siis lahti õigekeelsussõnaraamatu enesele koha pealt vaikib ja püüdsin uurida, kus on kurja juurpõhimõte põhimõtteline põhimõtteliselt. Seega kõigepealt peab olema põhimõte, mis te arvate, kas see on põhimõte, kui öeldakse, et põhimõtteliselt jala ei käi ja vett. Ja noh, see on kõnekäänd. Need põhimõtted on ju kõige mitmesuguse väärtusega. No näiteks mul oli üks hea tuttav, kes omal ajal olid sattunud viinakuradi küüsi ja sellest pääsemiseks võttis põhimõtteks mitte mingil juhul seal tilkagi alkoholi tarvitada ja minu teada ta pidas sellest ka kinni. Seal kõigiti kiiduvad põhimõte, selle kõrval oli temal ka teine põhimata. Pudelisse tagasi ise ütles, et seda ta teeb iseloomu kasvatamiseks, no ma arvan, et kui ta sellest teisest põhimõttest oleks loobunud see oleks takistanud teda tema peamise põhimõtte teostamist, tähendab seda alkoholi mitte pruukida. Rääkis Hendrik Allik, mees, kelle põhimõttekindlust elu revolutsiooni võitluses sealhulgas ligi paarkümmend aastat vanglaseinte vahel tõsimeeli kontrollinud niisiis jala ei käi ja vett ei joo, on seegi põhimõte. Hallpead, austa, kulupead, kummarda, rubla pole rahameest, tuntakse tööst. Neidki. Kõnekäände võib soovi korral põhimõteteks lugeda. Oma põhimõtted, kuigi igalühel erinevad olid. Joosep Tootsil, Pavel kortsiaaganil ostab Pendril Jean Tarkil Vargamäe Andresel oma tõekspidamised, millest melus juhindume, mille järgi käituma on küllap kõigil meilgi. Vähemalt pole kuulnud, et keegi nende täielikku puudumist oleks väitnud. Iseasi on, kuidas üht või teist põhimõtet hinnata. Näiteks toosama jala ei käi ja vett ei joo, pole ilmselt võrdväärne põhimõttega olla kõiges ja alati aus, niisamuti nagu alati viimase moe järgi riides käia pole suisa ühte kaalu maailmameister Viljar loori tõekspidamisega spordis. Ainuke võimalus selleks et midagi saavutada, midagi saada on see, et tuleb anda endast kõik mis vähegi võimalik, vahest isegi rohkem kui võimalik. Ja, ja tegelikult on ju nii, et me peame lugu igast inimesest, kes oma tõekspidamistele suutma truuks jääda kas või juba sellepärast, et ta on üsna palju neidki, kes pole seda suutnud või siis igapäevasem variant, kel piltlikult öeldes iga kvartal uued põhimõtted. Samas on mehi näiteks ostab pendareid, kel läbi elu kindlad muutumatud arusaamad, aga kelle arusaamasid koos nende omanike endiga otsib vahel taga miilitski. Ja nii et stopp. Põhimõttekindlus iseenesest ei pruugi olla veel väärtus, garantii. Ehk nagu ütleb oma elukogemustest Hendrik Allik. Kas siis põhimõte lõppude lõpus mingi siht enese, et tema on ka ikkagi ainult nii-öelda abinõul teatud täiesti sihte saavutamisest nonii, sama nagu võtame näiteks võitlus kodanliku korra vastu. Võitlus sotsialistliku korra eest, selle peamine siht on ka siiski inimeste elu parandamine. Ja nii on minu arvates ka teiste põhimõtted, aga ei saa ju tehniliselt nad põhimõtteliselt vot see oleks nüüd sihtenese ette ja ainult mingi abstraktse sihipärast, kas nii-öelda tema poole püüdma. Niisiis põhimõte üksnes põhimõtte pärast, üksnes au pärast, mis langeb sellest, maksku mis maksab kinnipidaja arvele on ka pisut ebamäärane varandus. Vahel enamgi veel kui ebamäärane, otsustage ise. No näiteks niisugune ja üldinimlik põhimõte mis on isegi seaduseraamatus kirja pandud, et sa ei pea mitte tapma naega klassivõitluses ja kaitses oma sotsialistliku kodumaad, tuleb paratamatu Vannas tapp. Niisugune ka hea põhimõte, et inimene peab alati tõtt rääkima. Kui me aga kodanlikus politseis ülekuulamisel oleksime rääkinud alati seda, mis me kõik teame siis oleksime saanud äraandjateks oma parteile ja, ja reed toritaks oma pea põhimõttele klassivõitluse põhimõttele. Hendrik Alliku kirjeldatud konkreetne situatsioon pole meie jaoks just igapäevane, ent olukord kui niisugune väärib läbimõtlemist. Tuleb välja, et ka mitte iga hea põhimõte pole alati heategevusjuhis. On erandlikke olukordi, kus igati väärt põhimõte on halvim halvimast. Kutsume siinkohal appi psühholoogid Ülo Pärnitsa. Jaamatisarendi. Põhimõtet võib käsitleda neid mitmet moodi, üks on siis põhimõtteprintsiip, milles inimene tegevuses juhindub, teine dogma, millest olin täitsa kindlalt kinni, peab dogma on lihtsalt üks niisugune raudne reegel, mida situatsioonist mitte arvestades inimene järgib. Printsiip on ikkagi selline põhimõte kus me arvestame situatsiooni ka tähendab olenevalt situatsioonist siis kas me rakendame seda põhimõtet või mitte. Aga dogma on noh, siis täitsa vaatamata olukorrale alati raiume ühte ja sama, mis muidugi vist ilmselt ei ole arukas tegu ükskõik missugusele olukorras. Nojah, siin oli ju selle kohta väga ilusa konkreetne näide, sest tõesti, kui inimene võtab endale printsiibiks olla alati aus ja kui ta seda tõesti ka vaenlase kätte sattudes on seal lihtsalt dogma ja kui palju te sellega võib kahju tuua mitte ainult endale, vaid kogu üritusele, mille eest ta võitleb kogu kollektiivile inimeste grupile, ühiskonnale, mida ta esindab. Käituda eelkõige situatsiooni arvestades, aga mitte siis muuta oma põhimõtteid tohmadeks ja käituda siis nendest lähtudes. Teiste sõnadega, öeldes, siis inimesel peab ikka olema põhieesmärk või peapõhimõte, millest igas olukorras lähtuda ja konkreetsemaid põhimõtteid juba tegevusjuhiseid omaks võtta, välja töötada. Ja kindlasti sellise peaeesmärgi pea põhimõtte omamine, esiteks ju kergendab meil tunduvalt tegevus, me teame, mille eest me väljas olema ja siis aitab meil siis vastavalt konkreetsest situatsioonist lähtudes kohendada oma käitumist ühes või teises suunas ja jälgida siis võimaluse piirides kama, väiksemaid, põhimõtteline, kasvõi sedasama üldtunnustatud põhimõttedki, mitte valetada. Paistab, et siin on lahendus, peab olema üks põhimõte, mille järgi tegutsedes me kunagi hätta jää, mida järgides me kunagi ei ole sunnitud reetma oma teisi põhimõtteid. Sest põhimõte, olgu ta siis suur või väike, on nagu juba räägitud, tõsine asi, mida vaid tõsiselt võtta saab. Seega põhimõtete kokkupõrge vähemalt meis endis pole kuigi kiit asi arvab ka psühholoog Mati saared. Igasugune selline vastuolu põhimõtetes tingib tahes-tahtmata ühe või teise põhimõtte allasurumist ära unustamist või kui need kaks võitlevat põhimõtet on meile siis mõlemad võrdselt armsad, siis see võib halvasti mõjuda sele inimese psüühikale, kes kahtleb kumbat, et jälgida ka sellise üldise põhimõtteolemasolu. Minu arust aitab just vältida neid Ja missugune võiks olla see üks üldine põhimõte, ehk nimetagem teda pea põhimõtteks. Nagu ütles Hendrik Allik, ei tohiks põhimõte olla abstraktne, ilma reaalse eesmärgita. Ja kasu peaks tema järgimine ka tingimata toomkasumite üksi selle põhimõtteomanikule endale, vaid kaasinimestelegi ühiskonnale tervikuna. Nii võiskid oleks pea põhimõtteks olla põhimõtte juhinduda kõiges ja alati meie ühiskonna kui terviku huvidest mitte kunagi oma tegevusega ühiskonnale kahju tuua. Sisuliselt tähendaks see oma võimete järgi kaasa aidata meie elu paremaks muutmisele. Niisugune põhimõte nõuab meilt enesestmõistetavalt ka selliste põhimõtete tunnistamist igapäevases elus, nagu olla alati aus ja õiglane, käituda alati südametunnistuse järgi. Viimased oleksid, kui kasutada Hendrik Alliku mõtet abiks või toeks ühe üldise pea põhimõtte järgimisel. Ja veel soovitus. Ja minu arust võiks veel igalühel olla selline pidev käitumisjuhis kõikide teiste inimeste suhtes selline, et käituda teiste inimestega, nii nagu me sooviksime, et teised inimesed käituksid meiega. Meie tegevus peab olema ikka kasuks kogu ühiskonnale eelkõige ja tuleb ära unustada tihtipeale mõne väiksema inimeste kollektiivi grupihuvid, kui nende huvide eest võitlemine toob kahju ühiskonnale tervikuna. Siin selline kolkapatriotism, seda minu arust ka niimoodi nimetada antud juhul olgu tõesti selles grupis, kas ettevõtte kollektiiv näiteks väga lihtne siin võitlus aastalõpuplaanide täitmise eest mitmesuguseid mahhinatsioone kasutades, nojah, tõepoolest ettevõtte võidu endale plaanid täis saada ettevõtte juhtkond preemiat taskusse. Aga millist tagasimõju esialgu tõesti võib olla varjatud, annab see kogu ühiskonnale, noh, sellest me saame igaüks ilma seletamata aru. Matti saarendi toodud näide oli küllap kõigile äratuntav. Olgu siis veel teinegi, mitte harvemini ette tuleb. Juhul, kui ülevalt tulnud käskkiri satub vastuollu kogu ühiskonna huvidega ja siis on selle käskkiri otsene, täitusid dilemma ees, et kas seda käskele siiski täita, tekib? Kahju, või jätta käske täitvate riskide saada siis ettevõtte juhtkonnalt veel käskkirjaga, noomitus endale, aga samal ajal mitte tekitada ühiskonnale kahjulik inimene, kellel on põhimõtteks võetud, see, et ühiskonnale tuleb oma tegevusega alati kasu tuua etapp näites toodud käske kindlasti täitmata, samal ajal kui inimene, kellel sellised kindlad põhimõtted puuduvad, kes on, ütleme, konjunktuurist muretseb eelkõige oma hea nime pärast ülemuste silmis, siis tema täidab selle käskkirja kahtlemata ära. Ei ole vist vaja seletada, kumb põhimõte on siiski külm ja parem meile kõigile. Aga samal ajal kui on tegemist minu arust ma sellise nõrga indiviidiga, kellel puuduvad kindlad põhimõttedki, ühtaegu, kardab oma ülemusi, tahab olla nende meele järgi, samal ajal ei tahagi ühiskonnale kahju teha. Vot siin tekib inimeses konflikt, ta ei teadnud, mismoodi käituda. Ja sellised konfliktid üldiselt inimese sisemuses mõjuvad tema psüühikale. Ja oletame, et me suudame päästa oma psüühika, ent valikust, käskkiri või südametunnistuse oma ettevõtte, asutuse või ühiskonna huvid tuleb meil antud olukorras ometi teha. Kumb on üllam ja õigem tõepoolest vaevalt see kahtlust tekitab nõu andma, kuidas südametunnistuse järgi toimides ebameeldivuste eest pääseda. Ärgem siin saates siiski hakakem. Nii oleme jõudnud rääkida põhimõtetest üsna mitme kandi pealt. Mõnigi teist võib endamisi arvata, et miks seesugusest lihtsast asjast nagu põhimõte nõnda palju ja keeruliselt rääkida. Vastake elu ise ka keeruline ja et veel rohkem jääb kindlasti, rääkimata näiteks toogi kasko oma õigetest põhimõtetest taganeda tohib või teisiti öeldes. Millal nendega kompromissile minna võib? On neile andnud taganeda sellest kui te olete öelnud, et ma põhimõtteliselt teen seda. Vaadake, see on juba niisugune üsna keerukas küsimus, alati ei pea minu või inimese põhimõtted minema kokku nende põhimõtetega, mis on üldiseks tõeks võetud. Ma ei räägi neid ülemustest, aga, aga siiski teinekord tuleb oma põhimõtteid korrigeerida ja elu seda ise teeb ja taganema peab vahetevahel, aga taganeda tuleb muidugi põhjendatult, põhimõtteliselt diaarukalt ikka üks inimene, ta on indiviid ja, ja tema põhimõtted ei pea alati kõige õiged olema, kui sa selle suudad, oman ära selgitada, et sinu põhimõte ei olnud sellel hetkel õige. No siis peaks olema korras kõik. On teil tulnud kunagi taganeda sellest, kui te olete midagi põhimõtteliselt lubanud? On, kes? Ja mis on põhjus olnud? Ma ei ole õigel seisukohal olnud, olete seda avalikult tunnistanud? Noh, ikka peab tunnistama, on see tõlga raske olnud, noh, muidugi, eks oma põhimõtetest taganeda on vist kõige raskem elus. Aga siiski olete arvanud, et seda teha kõigi kuuldes on õigem kui lihtsalt jätta tagastamata või toimida teisiti, kui olete lubanud. Tihti on niiviisi ette, võtad küll endale mingisugused põhimõtted. Sinu enda arenedes selgub, et need esialgsed põhimõtted ei olnud õiged ja miks siis seda mitte tunnistada, noh näiteks on ju väga oluline leida õige vahekord põhimõtetest kinnipidamise ja kompromissi vahel. Ja on minulgi esinenud niisuguseid juhtumeid kuulun üsna mitmesse kollektiivi ja iga kollektiiv on nagu oma näoga koosneb erinevatest inimestest ja on vältimatud niisugused asjad nagu kollektiivi sisesed konfliktid. Ja selleks, et selliseid vahel väga teravaid konflikte mitte ajada selleni, et kollektiiv lõheneks või lakkaks eksisteerimast või et kollektiivis säiliksid vastuolud. Selle nimel on mul nii mõnigi kord tulnud omad solvumised alla neelata, omad põhimõtted kõrvale jätta just selle nimel, et edaspidi saaks neid põhimõtteid korrektselt ja üksteisemõistmise õhkkonnas läbi viia. Siin olid siis kaks arvamust põhimõtete ja kompromissi kohta. Kas nendega nõustuda või ei või on äkki olemas hoopis mingi kolmas variant, see jäägu iga enese mõelda, otsustada. Kirja teel oleks noorte raadiolgi põnev ja kasulik neid arvamusi teada saada. Ent tänases saates oleme võlgu veel ühe vastuse. Kasutate sõna põhimõtteliselt sageli. Ei sugugi mitte. See sõna ei ole niisugune, nagu ütelda, käibesõna. Ta. Ma ei ütleks, et ta on püha sõna, aga tal on väga suur kaal. Ja sellepärast seda ei loobita, võib-olla rohkem nagu tehakse põhimõtteliselt. Aga sõna ennast see ei ole ja niisugune käibe tarbimisvahend, et iga päev.