See marss on pärit Põhja-Rootsist ja seal, kus on keskööpäikesemaa. Ja nii on ka marsi nimi. Keskööpäikese maas mängib Rootsi armee orkester, Norland. Rootsi põhjalas Norlandis toimus 26.-st juunist 30. juunini rahvusvaheline sõjaväeorkestrite ühisesinemine Swedish aktiktatu. Seda viimast mõistena kasutatavat sõna ei ole mõtet otsida stagnaaegsest enest Teleiate tatsi paugu tõttu ehk vigur marssimine on vahva vaatemäng, kus orkester mängidesse marssides sooritab käigult ümber rivistusi moodustades erinevaid rivi kujundeid. Rootsi arktika tuule sai ka Eesti piirivalveametiorkester. Pikk sõit võõrustajate mugavas bussis viis meie pillimehi Helsingist läbi Soome kaugele põhja ja ümber Botnia lahe põhjakaare garnisoni linnamuuseumisse. Saabumishetk, mil esitles end Rootsi sideohvitser. Äärmiselt korrektne, abivalmis, sõbralik leitnant Martin. Sama saabumisest õhtupoolikul marssisid orkestrid läbi linna Tatu pidulikule avamisele. Paar sõna puudumist, see on Rootsi suurim garnisonilinn, palju rohelist, rohkesti kasarmuid, mis välisilmelt meenutaksid nagu Raua tänava koolimaja Tallinnas. Igal aastal saab selles linnas väljaõppe umbes sama palju mehi, kui on praegu Eesti kaitseväe kõigis üksustes. Kestrid nägijat lipu tervituseks ja heisatakse viie riigilipud. Vasakult alates tähestiku järjekorras Eesti, Soome, Rootsi, Venemaa ja Ukraina. Garnisoni ülem brigaadikindral Hongama Brigaadikindral Hongama avaldas lootust, et avatav üritus hõlbustab muusika vahendusel saavutada paremat koostööd maade vahel. Et orkestrite ühisesinemine süvendab vastastikust teineteisemõistmist ja rahu. Sõna sai puudeni kommuuni esindaja. Nii kuulsid kõik osavõtjad tervitussõnu ka oma emakeeles. Esinemised olid Norlandi Rootsi põhjamaa neljas linnas igal pool sama kavaga. Eesti piirivalveametiorkester peadirigent Arvimiido ja piirikaitsjate marss. Eesti piirivalve puhkpilliorkester on esimene sõjaväeorkester taasiseseisvunud Eestis. Ütleme, päevakäsk kannab kuupäeva 24. veebruar 1992 ja selle andis tollane piirikaitseameti peadirektor Andrus Öövel. Samal päeval mängis orkester vabariigi aastapäeva paraadil Tallinnas Vabaduse väljakul. Orkester alustas 15 mehega. Rootsi publiku ees, mängib ja marsib poole rohkem. Mehed liiguvad, siia-sinna, hargnevad, koonduvad. Mikrofonid jäävad samasse paika ja hallil ajal millega saate kuulajal tuleb paraku arvestada. Te kuulsite praegu eestlaste esinemisest ainult osa kogutatuugava nõuaks kolm korda rohkem saateaega. Ja püüdkem põgusaltki tuttavaks saada ka teiste esinejatega. Alampolkovnik tercadži jutust selgub, et Ukraina relvajõudude esindusorkester on asutatud samal aastal, mil meie piirivalve orkester Ki 1992. Ja mõlemad on varem Rootsis kohtunud eelmisel tattool Stockholmis. Nelja tegevusaasta jooksul on ukraina orkester käinud kahel korral esinemas Prantsusmaal. Kolmandat aastat järjest külastatakse nüüd Rootsit. Mängitud on ka Poolas, Hollandis ja NATO liikmesriikide sõjaväeorkestrite festivalil Saksamaal, seal mõistagi külalisorkestriga. Ringirändamiseks on orkestrile oma lennuk, mis seegi kord tõi Rootsi 100 inimest. Kui esinemise järgi jõuab ukrainlaste niisamuti sõjaväeorkestriga kõrvuga laiades kottpükstes rahvatantsijaid, viiuli bajaani ja pan tuuramängijaid. Tõele au andes ukrainlastel oli menu nii tattoo põrandal kui vabaõhukontsertidel, pargis ja linnatänaval. Hetk tagasi astus meie juurde üks neiu, kes sulaselges eesti keeles ütles. Aga minu isa ütles, et igas nina otsas näeme tipsi. Läbisõidul siin ei, praegu elan. Kuidas teile meeldib see põhjalahe rannikulinn? Video, hääldasin õigesti linna nimetaja. Mädane esile Anatoli ei suur ega väike rootsi keel suus. Kui palju kohalikud inimesed teavad Eestist teavad Eesti maa ja rahva olemasolust. Kell tegelikult vähe võiks rohkem jääda. Päris ausa ja nüüd on liikmanymboidid televiisoris, need jäävad kõik rohkem. Muidugi on täitsa meeldiv näha, et siiski inimesed marssisid, mööduvaid peatuvad, jäävad istuma ja kuulama. Täitsa täitsa usun särnatiitjazani muusika või nii-öelda konservatooriumi siis siin on nagu see just senine puhkpillikontserdi muusika on väga-väga suur. Aitäh teile. Kui lähedal tee konservatooriumi uksest mööda olete teinud mina või ma olen teinud isegi kitsamasseastumiseksamid lavakunstikateedrisse aga siis said vanemad teada, et et ma siin tegin, siis tuli stopp. Kahjuks. PTA löö leo haparanda ehk soomepäraselt Haabaranda, Rootsi-Soome piiril ning puuden olid tattoo linnad. Viimases jälgis kõige arvukam publik jäähalli tribüünidel suurt finaali. Esinema tulemas poolustus, voimen, varus, mees soita Kunda soome sõduri terashallis vormis, toredad trummarid ees jao jagu mehi, sooritamas relvavõtteid. Aeg-ajalt teeb dirigendi sovtiiru õhus ja trummimehe, vasak käsi ulatub selja tagant lööma suure trummi paremat põske ka. Nii on võimalik. Orkester lahkub, soomlaste järel mängitakse vaataja maha vene pulmad, küka, tantsu ja hundile Ta viskamisega ühel käel maailmaklass muidugi peaaegu ovatsioonid. Rootslase silmale uudne, Baltikumis 40.-st aastast saadik korduvalt nähtud või just tollal eriti nähtud. Korraks tõstetakse pidutseda. Ta pea kohale tohutu vodkapudel nalja, kui palju. Dirigent mängib peigmeest lauljatar, tema väljavalitut. Esineb Leningradi sõjaväeringkonna staabi puhkpilliorkester. Nii see pikk pulmalavastus jääbki meist kestma. Aeg on esitleda ka kõigi osaliste võõrustajaid. Rootsi orkestri dirigent leitnant emfos. 1982 kuulub Rootsi armee katse moodustada sõjaväeorkester ühe aasta kutsealustest ja nii loodigi kutsealustest koosnev orkester Stockholmi lähistel Strentne siis, mis tegutseb seal praegugi. Sealt alustas ka kõneleja leitnant Enfos, kes on siin ta tuulesine orkestri Norlan, dirigent Põhja-Rootsi sõjaväeorkester, Norland asutati aastal 1993, nüüd neljandal tegevusaastal on orkestris 30 mängijat. Kõik kutsealused. Kutsealused, kes tulid teenima jaanuaris. Nende koolitajateks on seersandi auastmes instruktorid kes jäid orkestri juurde eelmisest lennust. Poisid mängivad 10 kuud Novembris, võtavad seljast vormi ja panevad käest pillid ning lähevad koju. Järgmises jaanuaris valitakse 30 uut poissi orkestrisse ja kõik algab algusest, algab otsast peale. Nii need 30 kutsealust mängivad armee orkester, norralane. Oleme tagasiteel sõidame välja Helsingi saarestikus. Jälle Eesti vabariigi territooriumil, vana Tallinna vardal. Orkestri dirigent ja orkestrivanem. Kuidas seekord läks? Noh, ma võin öelda, et reis ja esinemine võib lugeda kordaläinuks. Kuigi see oli väga väsitav, sest peaaegu iga päev oli kolm väljastamist, mis, mis koosnesid nagu ühisest marssimisest läbi linna siis eraldi kontsertidest siis tattoo jälle koos. Kas see väsitab vaimselt ja füüsiliselt? Ma usun, et mõlemat pidi füüsiliselt kindlasti marssimine läbi, linnas on küllaltki pikk oli ja muidugi kontserte tattoo. Minu enda jaoks isegi rohkem vaimselt, sest peab siiski iga inimene tunnetama, et rivid oleks sirged, ta teab, kus ta astub ja mida teeb. Ma tahtsin öelda, et vaimsuse poole peal ta väsitab, sellepärast et me oleme Eesti orkestri ei esinda mitte ainult piirivalvet, vaid me esindame Eesti vabariik. Kas tohib nii otse küsida, kuidas teid üldse sinna kutsuti? See tuli meile ootamatult. Meile helistas Rootsi poolt kontserman, kes on juba ammustest aegadest tegelenud nende tattude organiseerimisega ja siis nagu tema kaudu see kutse tuli. Aga see tuli väga hilja. Ma ei mäleta, Andres, võib-olla täpsemalt, millal see kutse meile tuli. See kutse tuli kuu aega tagasi. Ma ütlesin. German on Rootsi armee major ja ta on Rootsi sõjaväeorkestrite muusikaline juht ja kes nagu organiseeriti Neta tooside ja viib meid läbi erinevates paikades, roots tähendab põhiliselt muidugi kahes paigas ongi siis Bodenis ja Stockholmis, seega ei jäänud teil kuigi palju aega ettevalmistuseks. Et ta niisuguse ainult kuu aega, nii et see on väga lühike aeg. Ja kes kava kokku pani või kõik need liikumised välja mõtles? Mina mõtlesin, ma ei tea muidugi kiita ennast seal midagi ei jäänud üle tuli see ära teha, välja oli, see oli muidugi juba varem oli juba välja mõeldud, aga hakkasime tegelema. Ma olen siin nüüd kevade poole, siis, kui ilm võimaldas ja ruum hotellis. Räägime paari sõnaga sellest, millelt üldse alustasite selles vallas, millal te hakkasite vigurmarssimist tegema? Algus oli kaks aastat tagasi, õigemini pisut rohkem, siis kaks aastat tagasi käisime esimest korda Rootsis Stockholmis suures Clubeni hallis oli sviidis armidatu 94 ja enne seda, vot seda peaks rääkima siiski orkestri peadirigent nooremleitnant ravimid on, mismoodi pillid saime ja kuidas ta nendel pillidel järel käia. Kas see pillide lugu oli niimoodi, et me käisime endise peadirektoriga härra ööbliga käisime Rootsis 92. aastal siis oli nagu nende poolt ettepanek kinkida eesti sõjaorkestrile komplekt Pille viljade tänuga vastu võtsite otse loomulikult sellest ära öelda. Nõnda me seal siis olime ja see oli muidugi väga efektne, mismoodi nad selle Need pillid meile üle andsid? Seesamane. Rootsi ajateenijatest koosnedes tranglassise. Orkester orkester ja nad siis tegid oma viimase loo ära ladusid kõik pillid sinna pähe, vana autokasti ja lahkusid lauluga saalist. Ütlesid, et nüüd need pillid on Eesti omad. Jesavad pillid mängisid seekord Rootsis võib öelda küll, nii samad pillid, samad pilli mängisid esimest korda kaks aastat tagasi Stockholmi 100 korda, eks ju. Seetõttu tähendab esimene kord, kui me olime, siis meil oli selles mõttes kergem, et meil see päevaplaan nii tihe ei olnud. Et me iga päev pidanud seal marssima ja esinema, seekord oli ka tihedam. Mis teile huvi pakkus teiste orkestrite esinemist ja mida te üldse julgeksid teie seataksite nende esinemise kohta öelda? No ma võin öelda, et minule isiklikult meeldis Soome orkestrile nende mängustiil, puhtus kõik selle asja juures, nagu ma aru sain, ei olnud neilgi väga palju aega õppida, nemad vist olid vist jõudnud kaks kuudest seda asja treenida. Mulle mängis nende mängukultuur ja rootslased, nemad on samuti ajateenijad. Sama suur orkester kui meie põhimõtteliselt. Ja nemad nagu olid kõige rivilisedas mõttes olid noh, klasele kõige lihvitavad, kõige lihvitumalt, kõige 100 vajalikud militaristid seal, ütleme niimoodi, teised olid natukene nagu teistmoodi, avamata. Orkestrites jah, see rootsorkester oli Norlandi orkester, seal siis Põhja-Rootsi, sõjaväeringkonnaorkester see ei ole, kes seal meie, kes seal suur, muidugi kõige suurem orkester on armeens music plutoonium. Ma ei tea, kas ma hääldan seda õieti ehastes orkester tegusest ranna siis Stockholmi külje all ja see, kes seal on tunduvalt suurem, nii et kusagil 70 poisi surnud. Aga Mulle meeldis ka Soome orkester nii riviliselt kui ka mänguliselt. No muidugi, rahvale meeldis ka Ukraina orkester ja vene orkester, aga meie oleme nagu seda muusikat 50 aastat sunni olnud sunnitud kuulma, nagu ma isiklikult nagu ei tahtnud üle ühe korra nagu neid enam vaadata, nii et ma nägin ainult ühte kontserti ütelda Tuudena orkestri, ukraina orkestri poolt. Koduteel ajasid laeval ajal juttu peadirigent Arvimiido ja orkestrivanem Andres Kapp. Lõpetagem nii, kuidas lõpetati seal kaugel keskööpäikesemaal? Rootsi orkester alustas marssima, sõbrad, mis kõlas järjest võimsamalt, sest üksteise järel marssisid esile vene, soome, Ukraina ning viimasena Eestit väärikalt esindanud piirivalveameti puhkpilliorkester.