Tere õhtust. Te saate nüüd tuttavaks kahe naisega kahe praegu pensionil oleva naisega. Loodan, et poole seitsmeks, kui saade läbi on seletatud ka selle saate pealkiri. Ja nii me elamegi sest näete just nii palju aega, et kõneleksid alguses juuli ja kirves ja veidi hiljem. Malle Järviste. Kapten Arnold Kask ütles kuu aega tagasi õhtulehele antud intervjuus et merel on alati olnud ja on praegugi naiste päralt. Traditsioonilised naiste tööd, keetmine ja koristamine ei too üllatusi ka tänane jutt, ei mingeid naiskaptenid, naist, tuukreid, naistüürimehi või kuidas peaks seda ametinimetust kirjutamagi, kui selle ameti pidaja on naine. On vaid kaks laevakoka stjuardessi. Sest olgugi, et meeste tehtud toit võib mõnedel erilistel päevadel mingitest erilistest asjaoludest tingituna järsku palju parem maitsta on see tavaline söögitegemine jagamine. Tsiteerin uuesti, traditsiooniline naiste töö merel. Meri ja nii pikka vahet ei saa süüa. Ma ütlen talle, jutustanud, ega mul oli jälle niisugune asi. Myyermaskandjad, Armani, mina keetsin hernesuppi ja läksin siis seal, ongi nii, oskan, ei mängi. Hilja, kui selline naine tuli ja viis mind vastas selili minu käed kinni keeranud asja lihtsalt suured vaibad, põrandad. Ja need teise laine laine joon, lilla, väike, öeldakse üheksmas laine, kirjuta nii. Ja nii kui see tuli ja pani kõik selle praeahju köhiks enam täis kreekly, sinist suitsumehed jooksevad ja mis nüüd koka põlev suits vajab. Uksetäht telekas. Aga neid made moodsat lähevad, mootor lähevad, nad ei teagi, mis ei ole seal all, Kaiutusse, vaatad ainult emakest. Ja nii kui praegu lapsed tulevad vanematele Istun enne, kes seal aias tingib jälle mark, nali ei tutvusta, neile käid ja poisiks ta juba teada saanud, et ma olen merel sõitnud Tauvitavadki jutuste mereelust, kuidas käisime merel, oli ja mismoodi see oli, miski ei räägita, siis, no aga ma jutusta, mis tegelikult oli. Mina olen noh, mere ääres, kas või sain ülesse ja kui suuri mul meelel mina mere sääres kasvasime meredokumente nendel väikestel aednikest tegime ise neid, sest polnud sel ajal nii palju ostega midagi, võõras on seal Ansekülas, kure sellest kaugele ja siis ikke, kui läksin kuras, läksime, homse sadam laeva, mis lugu? See oli juba väiksed, niisugune laeva meresõit. Jah, ja siis ma ikka rääkisin isale küll, ma tahan sinna minna, kus taevas. Lisaks on veel, et meil olid mäles, mina olen siis üheksas. Hääledest kõige noorem ja isa oli mul esimese maailmasõja, siis Peterburis nemad haigeks, mina jäin läinud, ling keskendunud keskkonnaelusaates ühesugused või jääb ta noorusele. Väga siis ma olin juba 14 aastane, tuli Saaremaalt ära ja ratsamehi seal. Ja olin 15 ja siis ma läksin sisse liimi kontore Elephants kontole mere Tubis. Lähen siin püsiteks, kui vanade laps oletan. Oi lapsuke, lapselast. Ma olin õnnetena siis, kui ma olin 18 tahtma, siis ootasin oma kaheksateistaastased. Nojah, ja siis, kui ma 18 sai annakseks teine Saaremaa tüdruk, tema oli 19. Lähme nüüd. Lahe. Lähme kontorist see paat juba, vastas Nad, saarlased ka saarlase draakoni merede, märgin nende mereeks nende rohkem neid hinnata. Käisime õhtul rannakohvikus, käisime seal, jah, nii ilus Vaiknejast, seesama hommikul päeval ja mul antava tabe, läksin kinni, ma vaatan, rahvas, kõik jookseb, tulen tagasilapselist, seda lähtemina olin noor, mis masin 19 aastane ja siis vanasti räägitud nii selles sõjas, nii kui nüüd laps, päts, lapsed teadmisel, tähendab seda. Jää. Tähendab mobiliseeritud narri seal Leningradi tagasi. Ja Meelis Karelson kolme näevad, nelin päris esimestesse viiulit valguses. Siis sellele, mida ta läks kõik hästi. Mõtlesin Leningradiga, ma ei mäleta, kas siis paar nädalat laevas, siis meid võeti laevast ära, see naerule marss läks tehasesse, tehti õlitankiks ringi ja need pandi siis sinna. Elamyyaksime neid sõjaväe käivikud, pääsemine kuningas oktoobrit lõpule sügiseks vara külmaks hakkas külm ja siis. Ja siis merelaevandus juba jäi ilma meremeesteks jäätis meil temast lahti, oleksin kiiremaid tehasesse tööle. Ja töötasime seal talveriietest ei olnud. Milleks sa käid? Nädal tuli peale. See oli siis Leningradi esimene blokaadiga, jah, see oli esimene, talvis oli raske ja me elasime siis sadame ligidal Trakkides ja kiire tehasesse läksimegi lihtsalt üle kanali, otse sisse kommunaalandes väiksemana, tekese puuvilla tekiselt otsaski, viskasime riiet ümber jälgede nööridega kinni ja nii käisime tööl. Ja nii me seal töötasime, nii kaua, kui ma tõketisemaid jalad täis, ma tulin, läheb põlvetamises kangeks, eks hommikul läksin tööle ja siis hakati neid lahti võtma, neid jalgu ja siis seal sees näha korvitäis. Ta oli külge. Aga siis kapten debanikkonnade Petrollime kompressid. Ja siis tema sai, kus aeg-ajalt sõjaväelaevast puhastatud vitraažid. Aga noh, peale seda siis ma laevastes kord ära jäi, siis ma sain väga hästi koolis, et minu eest ja atlikeseda sanatooriumi ravimudel Jah, ja need, kes on elanud Ütleme, mina ei, mina ei lähe neid ühelgi, vaata nendega ja need jäävad alles. Laienes. See tuletab jää Kema kivi res, elasin seal tähete kangesti, ma lähen kooli, räägin kallastele natukene seal ja. No mina ei saa, mõtlesin, ma lihtsalt ei saa. Mina lõpetasin, ära sa kedagi. Kuulge, aga räägime räägime Leningradi elust. 10 päeva ilma lõigata, minul jäi väga eriti sest ühe dekaadi pedofiilid hakatigi pärast veteraniga minule Altma magasin ja padjad ära. Häbematus küllike, aga mina tean, Mihkel, kas sa teadsid, et noh, miks ma ei teavad, Mihkel võttis väga, tema ju tagasi ei tulnudki, ei tulnud, jäi kadunuks. Kus parkisin olid? Resudel ees on võib-olla, aga mina olin, aga nojah, aga raadi resubjal pommitada, raiumine tuua, nojah, seal ju, ja mina olin seekord seal teisel korral käepärast Räkid ja poisiots pommitajate Võrus ja mina ei läinud varjendit lihtsalt talle, Nad ütlesid. Tule ära, lehme varjamas, mõtlesin, mina sinna mullahunnikusse küll lämbuma ei tule. Kui ka aknaklaasid kõlisesid, manid ootasid, millal nüüd lagi peale kokku ja ei läinud välja. Ja pärast just kapin, madrus ja need lehmad jäänud ning tulid, võtsid minu käest kinni ja, ja viisid mind väevõimuga alla, kallid oli vähemalt, et kuule, tüdruk, sa oled peast hulluks läinud juba. Aga mina leian, mina mõtlesin, et ükskõik kus mina surendas, ma tulen siia alla, aga lämbumissurma mina jäin poltivadel ühes toas ja istusin voodi serva peal ja neelasin oma suka. Mul mingisugune üks ainukene paariakiled ja kui täiesti kõva kärakas ja hüppasin sealt püsti ja jooksin siis sinna koridori peal kahe poolistame Ugala uks lõi mind pikali maha, muidu ma oleks puruks hakitud. Pärast ma vaatan, pea kantsel suuremas seina sees ja need killud viisid mul kingaga nädalt ära, aga siin mul oli mure siis selle vasak. Ma mõtlesin, et pole ammu niimoodi arutanud, hakad, arutamine, väljapanija kunagi kokku seal all, mõtlesin, neid on niuke menedice, nendele nii üht ja teist ikka kuulab ja seal oli niimoodi, et ma olin siis, ma ei tea, kui kaua ma seal meelemärkuseta olin, siis toibusin mal üleni krohviga koos, pea oli verine kõik ja siis ma läksin peale, sellepärast et seal oli kapten saanud, pakk oli seal ja meie meeskond oli ka, osa olid seal ja ma läksin siis juurde pärasele ja no seal ma olin käinud küll. Kunagi sõitsin ühes laevas rammu sulle, telli alli, mõlemad on saanud, tema suri selle võrguga malakas ka seal treida. Vot niimoodi siis jäin mina sinna, aga Rutniku peale ja siis ma hakkasin seal tööl käima. Ja pärast läksin siis laeva ja nii see elu siis käisid könt laevast, teisi ehk lähevad teise ja siis ma jäin kõhuga haiget, ei saanud süüa midagi ja siis tuli mul ka säiltzeni ta siis ma olin juba pandi Sauli peale üks Läti ei lähe või? Siis juba oli, ma ei mäleta, kas selline kolmendamalasse oli sõja lõppu ja vestlesime summades lisaksin siia saame siin, mis ma sõin, üldse ära ei seedinud, läksin ja lasin ta kirvetel enam üldse, ma ei mehel oli ja siis ma mõtlesin, no nüüd ma suren nälga, suren toidu otse. Jah, noh, see toit tuli külvil vilets, et siis me saime juba midagi 300 grammi leiba müüa majal, kuidas silmad oleksidki, igatsesin seal süüa, see kolm sõber gramis õige seisma portsu ära. Kõht oli tühi, ikka tahtsid ja natukese pärast tuli tütrel häda, siis kapten oli nii tore mees, oli kapten its eestlastega, hindas ta Liivene täpne kõndima. Eestlased meeldis, ta läks, ütles, rääkis seda. Ja siis tema käis siis, tõi sõjaväelaevas, kus hakad sai riisi ja siis kiideti mul seda riisi lumme ja taibanud haiglasse ta saitide lähete seal ja, ja siis siis ma niimoodi sainike terveks. IRL lubas minna merele lähemale, sest mina vedanud ja mina muidugi mina olin rikka. Ja siis ma istusin seal muljetes, mõtlesin ikka, et lähevad, tulevad, lähevad, lähevad, kuidas mina tahan sinna minna ja ma sain. Sellepärast seal olid ju väga palju kappingi. Elasin kaptenimaja, mina olin majateenija seal majas kaks tükki. Ja sellepärast ma nii kangesti kippusin sealt ära saaks laia maailma minna. No läksin siis merele ja, ja mis laevadel, esimene laev, esimene laev oli Liisi. Sona laeva Olyya. Hästi paha laevalija ahtris oli elamine ja jaa, käin merehaigeks õudselt muidugi, torm oli sügisel, ma läksin sügisel septembri lõpus ja kui seda tormi käin, siis ütlesin kaptenil üks vana kapten oli mees, nälbeine kapteni, ütlesin talle niimoodi. Kui ma tahaksin, tuleksin jalgsi tagasi merelt tormi, tee oksendamine, õudne. Juba sai merelt nii kaugele, et sinna me sõitsime Šotimaale Shetlandi saarte vahele. Torm oli kadunud kaptenit, kas ma nüüd lähen ja tellin maale, lähen tellin siis nüüd kohe selle lennuki või millega sa tagasi tahad minna, mõtlesin, mis. Isumbult sõnnivoobult. Elisi oli mul esimene lähegi laiali, mul teine laivi vanad siis olid. Mina olin 27 ja mina läksin laiali ja meie kapten ütles mulle nii palju, kas sulle ema käest luban, et ta tuled basseini noorukene jah, et mina alla 20 aastased laeva ei võta 18 aastaselt vees ja mina olin niivõrd solvunud, ma ütlesin, et tilkade mina arvan juba varsti kaks aastat vana ja niimoodi välja. Ja nishi merel algas. Minu merele oli üürikele server, varsti tuli ju sõda. Vanematele läksid viljakeseks ja. Ja kohe nüüd ma olen juba vana ja siiski, kui lähen mere äärde, Mul ikka midagi, jah, nii kui minul, vaata, kui ma käin ikka saidki juures, mulle meeldib kaugele vaadata ikka ja kui saaks veel siis süda, nii kui kohe midagigi järske välja kirja, missugune. Lähen, mina sõidaksin, veel, oleks mina. Nüüd olen kahe mere ääres käinud, aga siin ikka noorem olin ja tädiga sõitsime Tallinna Russalka juurde, noh, tema meri, teisime seal ja vaatasime ja ta ütleb ta siis niimoodi. Mis tunne sul on? Ma ütlesin, ära küsi. Ja see vist ei jää läkke inimene, kes merd ei armasta, siinseid Amerst sees. Sibrooviga tuleb ära. Aga minule siberi meri, nii hinge kohe, et mina leidsin, et ta on niivõrd niivõrd püha, teda ei tohi üldse reostada. Ja mina ei tea mehe, kes merele sõitnud, need on nii kui inimene teistmoodi, nad on südamlikud ja kaastundlikud ja kas vastutulelikud, aga nad ei ole niisugused ka ühe teise peale Kadid, nii kui teised inimesed mere, meil seda ei ole, vaat ja meremees ükskõik kus juhtunud kokku, kas välissadamas kusagil teietama, sest see oleks nagu sinatamine vahel, et sina seal, et niisugune hea tuttav koer, eks kõik sadamas kokku saime, oli nii hea meel, ka-Prantsusmaal, varajalunne Marsseys, no seal on väga palju neid eesti meremehi, kes nõndanimetatud pommiks läksid, hüppasid malevast ärelegi sellist laeva ja ja tahtsid seal paremad palka saada, aga ei saanud alati jäid sinna siis niimodi pommi peale ja oligi üks merimees tuli ja ütles mulle niimoodi, et temal on olukord nii vilets ja no muidugi süüa tallegi, kapten andis Talvil oma ühe vana ülikonna selga ja ja mina andsin talle raha. Ja tema ütles, et ma toon teid selle raha ära. Et kui me kohtume ja me kindlasti kunagi kohtume ka, ma ei emale ma niikuinii laeva kahe aasta pärast. Kahtlaselt. Ta oli nii palju sõitnud, jubedal jumal raha hukkunud ja tuleb lihtsalt sinna meie laeva ja tuled minu juurde ja teretab, nüüd ma ütlen, et ma ei tunne, et te jätsite, ütles, kuidas te mind ei tunne. Et te andsite mulle laene või andsite mulle raha poolteist naela. Aga tema andis mulle kolm naelad. Ja ma ei tahtnud vastavate mina protsendiga, ei võta meremees meremeest, ei koorile ja ütles, et Ma ei unusta seda iialgi, et ma olin niigi raskes olukorras ja ma sain selle vähe ja tõi mulle selle raha ära. Ja näed, see oli meremees. Aga annamaa mehele, siis ta ei tunne sind enam, ta on, mul on, mul on niisuguseid juhuseid olnud, et ta käib minust nii kaugelt mööda, ema, hüüdsin talle. Tule siia. Ma annan sulle veel 10 rubla, raha, oleme inimeste, lepime ära. Näete, Näämisena meremees läheb võib-olla läheb kaks, ma ta ei unusta, ei unusta seda. Raamid on hoopis teistmoodi. Nendel on singi elu hoopis teistmoodi ja ei ole seda. Ja ma vaatan, et praegu ma olen maal töötanud jale, meredega. Merel on ikka nii, kui üks pere jäin küll sealhulgas midagi muud, on üks Eesti kõikesest. Jah, seal merel on küll niisugune asi. Nii et ma ütlesingi, et kui peaks veel noored pealalastena, et mina, esimene asi läks kohe laeva, see näeb jumalat, vot mina, mina olen ma nüüd ütleme niisuguse vana vaatajatega, minul tänapäeval lähevad imelt, ta ei ole romantiline, Nathan, vabrik, ta on täiesti näegi mere lõimlik, õieti. Kohin ei läinud selle ja seal siis sai niimoodi midagi, aga siis oli ju niimoodi, et ükskõik kuhu sa läksid ja ikka seal kiikesid, ületi preili kõrvale, kus me oleme ja mis seal kõik on ja ja missuguseid linnud ja missugused kalad, mis minul meeldis kõigepealt alati mina aktsendina teadmegi me saame kusagile sadamasse, kajak oli esimene ja tulin masti otsa. Aga siis vaatasin, et tekib ringi, olin köökides elva, panin köögi ukse vahelt, nägi näha kõike. Aga nüüd nad elavad seal ja, ja siis ei olnud aega enam palju seal köökiste, siis tahtsin, väljuvad kogu aeg ja ikkagi jälle uus koht. Kas või siin kodumaal kellelgi kodus silla rannasõitudes ei olnud. Aga siis oli nii huvitav ikka jälle kõik see maastik ja kõik oli midagi hoopis uus linn, uued inimesed ja uued kombed. Ja nii nii huvitavalt. Seelik huvid. No mina olin alati tallel, olin Aafrikas. Läksime Vahemerre ja noh, talvel ei olnud 10 jäämeri külmus kinni. Ja kui siis kevadel ringiga tagasi tulid, said ja missugune tunne oli, kui Tallinna tornidele paistab? See oli niisugune tunne, et, et lihtsalt oleks killu kodunatuke aega, aga kui olid nädal aega siin ära viletsuses ajaks ära. Vot nii palju oli käimist, nii palju oli, muljed olid väsinud ja kõik olime siis reelingu ääre peal, jätsin siis jumalaga neid, kes meid saatsid ja ütlesin, pik tasakesi nüüd sappa. Ja ma olin tänavast haiglas, olin pikana. Nonii, seal haiglas ikka teha. No nii kaua aega, eks mõtlesid juba, talvel oli jutt juba jää, ma olin kolm kuud ära. Jah, ja siis marinaadis pikali alati. Mina mõtlesin ja ma lasin kõik silme eest läbi selle elu ja tihtipeale seal kõrval voodis küsib juhi, mis asjad ei alati vaatata. Laki, üksime, mida te meenutate ja ma ütlesin, et mul on midagi meenutada. Merelaevandus olin tükikene aega enne ja pärast, siis jäin siia kodanud Serbiale. Nii kangesti tahtsid ikka välislaeva panna või mitte panna, ema ütles seal üleval niimoodi, et mina olen lihtsalt. Et ma tahan koju jääda, siis ma abiellusin ja, ja mees mul sõita ei saanud, tänatava jäi invaliidiks. Jala. Muhus oli juba tervedele sõja läbi teinud ja tuli koduranda ja kaotas oma jala. Nemad läksid basseerimadelt üle selle meeskonnaga ja muidu kartulipõlve purustas ära jalaga, noh, sõjaolukorras amputeeriti tal pead. Ma ei tahtnud seda jutustust mitte mingil juhul lõpetada maraliteega naise elu naise saatuse teemadel ja selle asemel, kui te kunagi satute jälle Tallinna meremuuseumi, siis vaadake, palun tähelepanelikult ringi. Ehk näete seal kahte naist üht lumivalge peaga ja teist, kellel hallide juuste alt ka veidi tumedamaid paistab. Te kohtute nendega seal kindlasti. Ja kui ta siis küsiti neilt. Lugupeetud Malle Järviste, lugupeetud Juulia kirves, mida te jutustaksite mulle minu lastele oma elust. Siis ma olen kindel, et te saate vastuse.