On niisugune ilus varasuvine õhtu siin Tartu äärelinnas. Aknast paistab Emajõgi juba rohetavat, põllud linnulaulugi kastist siia tuppa veel allesemani sääsk virises ja minu jutukaaslaseks on üks tütarlaps maarjakellel, nagu väga paljudel teistelgi, saab läbi kaheksa klassi tänavu ja Maarjat, sa oled omal käel ka selle kaheksa aasta jooksul õppinud igasuguseid asju ja ma tean, et sul on palju viisid, üks nendest on muusika ja kirjandus ja keeled ja võib-olla sa räägid natukene oma päevade sisust, mis seda kõige tähtsamad asjad. Ann, plehku. Eks ole siin kõike, eksalasin kelle õpikutest kähistamisteks eksalasin, köögid inimkonda on kitarrimängu. Missugust keelt aga saadet tegema, et kuivõrd see on minu muusikahuvi on küll ainult kõige rohkem kitarride, et ta siis, no kui Hispaaniat peetakse õitseks kitarrimaksed, siis ka hispaania keel kuidagi kuidagi sellega seostub ja aga päris nii see asi nüüd ka ei ole, et, et just kitarr sellele tõuget andnud oleks. Aga kuidas sul see mõte tuli või on sul meeles, kuidas see otsus tuli või huvi või et hispaania keelega natuke tegeleda? Nii enam-vähem on, asi on niimoodi, et ma olen harjunud, meid, pole üheksaseid õhtuseid järjejutte kuulama vahel nii kuule meid ja siis ükskord alliga. Ka hispaaniakeelseid lauseid ja Snakesi ja nad jäid mulle kuidagi kõrvu ja hakkasin nii ilusad tunduma, et mõtlesin, et mis oleks, kui kui, kui teeks siis ega selle, kellega natuke lähemalt tutvust. Ja kas oli sulle õpetaja juhendamist ka midagi või ta ise või isa õpetas natuke või vanaema või? Noh, eks kumanud, lase millestki aru, isa nüüd jah, raskustesse jäimeksassis roninud isa isa juurde oma küsimustega emmessis. Olen paar korda Errikaar tõmmata jooga kokku saanud. Temaga natuke hispaania keeles saanud jutust natuke, võib-olla kui neid keegi kuuleb ja ei tea temast midagi, kes ta on ja nii palju. Mina ütlemast on ta üks tõrulannast kes Moskva ülikoolis õppides eestlannaga tutvus, nad abiellusid ja nüüd siis Lavotsin see esimene mulje. Kui me nüüd isaga läksime sinna mõtlejate juurde. Ja ta on Ricardo esimest korda suu lahti, tegi isaga rääkima, hakkas siis esimene mulje, mis jäi küll eluks ajaks meelde. See oli üks niisugune rattata tõpetatatatata, kõik läks kõrvust mööda, mitte ühtegi sõna ei, ei jäänud kõrvu. Siis ta hakkas nagu. Möödunud kevadel, kui Tallinnasse esimeseks hispaania tantsijanna kätiklev iho Ja juhtus siis niimoodi, et pärast kontserti läks tema minust aitäh ja mina vaimustatud nagu sellest kontserdist, Tallinn ei pidanud vastu ja kõnetasin teda emailse mõlemil etele vestlust siis tuligi. Mida sa ütlesid talle? Kõigepealt muidugi graafias. Tänan sisimas tõstena muidugi, kust ma hispaaniat keelt oskan? Vaevalt seda oskas oodata. Eks ma siis seletasin, et nii omal käel õpikutega sai seda uuritud, seda hispaania keelt. Aga see oli kindlasti väga hea tunne, et näed, nüüd ma saingi selle maa inimesega selles keeles juba. Seda hea ei oska, aitäh. Hea ei ole ilmselt õige sõna, et mis seal ikka, midagi suurt minu jaoks. Mul on paar kirjasõpra õnnestunud, kui nii võib öelda, hankida Kuubast, kellega ma siis kirjavahetuses olen. Nüüd tõi isa mulle ylikooli raamatukogust Astoria muinasjutud, mida ma siis üritasin tõlkima hakata, aga siis koheni täitsa low. Esimese loo alguses, 20 sattusin raskustesse, nüüd lähemate päevade seisan oodata tikatega kohtumist, nii et ma usun, et temaga siis saab konsulteerida nendes asjades. Hispaania keel, ta küla on tõesti nii nii võluv ja ja kui ise mitte temast aru saada, ta on nagu muusika, et äkki seal on mõni. No kas mõni luule? Sall või midagi, mida sa võiksid öelda võime, kuuleksime sinu hispaania keelt. Ilus ütlemine on olemas, hispaanlaste võiks selle õigsust või mitte õigsust, eks teda mõist kui ka üks omamoodi, aga minu meelest on ta igatahes väga kena. See kõlab nii. Vanasime Lothostield, korrast on olnud, kas ongi Jefros, mis tähendaks siis süda ja silmad pole kunagi vanad? Koolikeelena on sul saksa või inglise keel, inglise keel koolikeelena. Ja kas peale selle veel mõni keeleluu ei äratanud? Ka viimasel ajal olen nagu kreeka, kelle peale hakanud silma viskama. Seda ma nüüd ka ei hakkagi ütlema. Omaalgatus oleks kuigi osalt kama algatustest jutt algas minust aga nimelt nii, et kunagi tuli isaga jutuks ja ma küsisin, et, et huvitav, kas eestlastest ka keegi usk ikka, kellest oleks võimeline tõlkima isasi Sparnime nimetas, et, et see ja see ja see ehk ehk tuleksid toime. Ja siis hakkasime arutama, et äkki võiks siis minagi proovida seda uskuda, ikka keelt õppida. Kui juba. Ja nüüd siis natuke sellega. Kui võrrelda kreeka, jah, ütleme, peame kirja, siis täiesti arusaadavalt on mingi sarnatus olemas, aga sealsamas jälle mõned tähed, mis nagu tuleksid tuttavad ette tähendavad hoopis mingit muud tähte. Ja siis ütleme, On seal mõnede tähtede jaoks mitu erimärki ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis tuleb mul meelde see, et kõver nagu kreeka E ja see on ka üks väga-väga tuntud ütlus, mis juba ise peaks mingi ettekujutuse. Et kreeka keel just lihtsamate killast ei ole, selle koha pealt. Aga kuidas see iseseisev töökeelega käib, missugune meetod sul on näiteks ka see hispaania keele juures hispaania keel, seal oli nagu esimene keel nii iseseisvalt õppida, aga nüüd selle kreeka, kellega ma olen niimoodi teinud, et mulle üldiselt õpik endale väga meeldib. Ma ei oskagi öelda mispoolest, aga minu meelest on üks kena inimene selle koostaja ilmselt ütleme, seal on kohe alguses, nüüd pärast neid elementaarseid niisugusi, foneetikaalaseid seletusi tulevad hääldamis harjutused Unazzislannad omaette läbi ja siis vaatan tagant sõnastikust. Selle õpiku taga on sõnastik mis minu arust võiks küll igal kella õpikul taga olla. Sealt ma siis vaatan neid lähetamise harjutustes esinevaid sõnu. Et nii palju, kui neid seal olemas on, et mis nad tähendavad. Ja esialgu muidugi, nagu juba öeldud, oli nende kreeka tähtede selgeks saamisega tükk löömist ja siis ma kasutasin ka niisugust kavalust, et alguses lihtsalt kirjutasin need sõnad endale Eesti kirjas just testi kyljes oleks vist kõige õigem mõelda ümber. No aga, kui palju sa umbes päevas või kui palju nädalas mingisuguse niisuguse asjaga tegeled näiteks kui palju kitarrile, kui palju hispaania keelele, kui palju kreeka keelele hoian seda võimatu öelda. Kas need võimatu, aga igatahes raske? Ma ei tea, on see hea või on see halb, aga mingisugust niisugust päeva kavama endale kunagi just nii väga rangelt, sest mingil kujul ta tahes-tahtmata tekib. Aga lausa niisugust ranget päevakava ma endale koostanud ei ole ja tuleb ka päevi ette, kus üks või teine. Aga no siis igatahes kuivõrd seda küll elust tuleb niikuinii teha, aga vähemalt siiamaani olen ma ennast niisugusest asjast eemal hoidnud, et kui mitte mingisugust tahtmist ei ole ja tunned, et pead ennast sundima seda asja tegema, siis sa oled mu parem jätnud tegema, tundes, et, et sellest ei tule head nahka. Ja nüüdismuusikast kitarri oled õppinud ka juba parandati. Aga ütle, mis laadi muusikat sa mängid? Kitarri on ju palju, on väga erinevaid viise, kuidas kitarri mängida, eks ju. Nukul eks ollagi, nii et kui Öeldakse, et ma mängin kitarri, siis tuled üks kahest, tuleks silmade ette kassist elektrikitarr mis juhtmega seina sees käib. Või siis äärmisel juhul niisugune mängiminetsis näkku öeldakse, tuuritatakse, see tähendab siis akordide või mingisuguse saatega oma laulu saadetakse mina mängin. Tegelen stiiliga, mida nimetatakse klassikaliseks kitarriks. Tegelikult klassikalisel kitarril oma eriharu taga. Nii pehmeks pole ilmselt ka mõtet minna, ütleme lihtsalt klassikaline kitarr. Kui kitarrimuusikast rääkida, siis. Sul on kindlasti oma mingisugused palad, mingisugused esinejad, kes, kes sulle meeldivad, jäägi, kellest sa lugu pead, keda sa kuuled? Tahaksid, eks üks eeskujudest olen muidugi oma õpetajaga. Mul kodus ka väike kitarriplaatide kokku ja sealt siis aeg-ajalt on, missugused plaadid, mida nii harva kuulata, aga on ka niisugused täitsa juba infricon. Ja need on üks nendest on näiteks üks jaapani kitarrist ja just jaapani. Kuigi kitarr seostub ikka Hispaaniaga. Algab 16. sajandi lautomuusikat, mis on siis mitmete tuntud kitarristide poolt realiseeritud kitarrile ja tõepoolest nendesse niivõrd sisse, et lihtsalt kui ei teaks, ei kujutaks ette, et ta pole Eurotleme suvine Ennast kerges muusikas just nii väga hästi ei tunne ja nagu ei oska teda õieti hinnata. Minu minu maa on ikka tõsine muusika. See, mida Maarja jutu vahele seni oleme kuulanud, on helilooja Federico Moreno tor Rooba Kastiilia sõit ja mängis Nikolai kombel jaatav. Ja nüüd edasi saamegi kuulata jaapanlast iva sutsukid mängimas aeglast hispaania tantsu. Võib-olla sa siiski tooksid kitarri, prooviksid natukene mängida, peaks vist tõesti natuke midagi tilistama ka, sest muidu tuleb tõesti niiviisi välja nagu rõkkab klaveril on üks väga tore luuletust, kuidas need tulevad kokku ja hakkavad seal rääkima, mis pille nad mängivad kest harfi, kes viiulit, kes tšellot ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja luuletaja siis ise kommenteerib seda. Isegi muusikat polnudki kuulda. Kas sa seda oled lõdvena prantsuse keeles seal ühes õpikus olemas, nii prantsuse keelega ka ikkagi natuke tegelenud. Nii et vanaema seda keelt isegi koolis õpetanud. Ja ühesõnaga prantsuse keele inimene, lepp. Kui juba keeltega hakata tegelema, siis, siis ei saa sellest ka nagu mööda minna, kui see ei too juba perekonnas olemas on kuid areenid Tootsis kitarri, eks. Hain lihthitler, hollandi tants. Kuuldud saates saite tuttavaks Maarja Kaplinski iga.