Tere päevast, mina olen Maria Lee Liivak ja tänase Marika ja tähelepanu on kaugetel soojadel maadel, muinasjuttudel ja raamatukogul. Täpsemalt käisin Tallinna keskraamatukogu suurimas raamatukogu tegevuse kohta ja kõnelesin näitleja Christian sarvega, kes loeb publikule kaugelt maade muinasjutte. Järgmisel korral neljapäeval hinge muinasjutte. Rakvere teatri näitleja Mait Loorits aga käis aastavahetusel lausa Guatemalas ning loeb tänases saates oma reisimärkmeid. Nii saate alguses kui lõbus. 22. detsember, esimene päev. Asun teele Kvatemaalasse. Teen eelmine päev ja lennupäevalgi kõik käigud, mis pähe tulevad, käiku vajavad sõpru ja teen justkui asjadele ringi peale. Justkui jätan mõneks ajaks hüvasti. Lennupäeval olen rahulik nagu kass. Lennukis antakse pitsat ja kuulan ülikoolist, kuidas Jan Kaus räägib süüst häbist kadedusest peale tema veel mitu tarka eestlast. See on tore, et see ülikooli kamp on alati samad klemmid. Kuidagi tekitab mõnusalt turvalise tunde see, et neid nii vähe on eestlasi. Isegi meie väljasuremisest on midagi romantilist. Selle reisimisega on ikka äge see, et näed inimesi isegi Frankfurdi lennujaamast saaks juba terve semestri jagu tüüpe. Vahepeal räägin tunnikese ühe Singapuri kutiga juttu. Ta õpib Manchesteris, Meghan Enžineeringut, räägime oma maadest, reisimisest ja maailma globaliseerumisest. Korruptsioonist, sotsialismi, st religioonist ja asjadest. Singapuris kestab sõjavägi kaks aastat, poisid on üksiku saare peal kõigepealt neli kuud puhast füüsilist treeningut, siis alles hakatakse sõduri asju õpetama. Kui missiooni edukalt ei täida, siis koju ei saa. Ma ütlen, et Eesti sõjajärgi võiks ka saare peal olla. Ruhnul näiteks elad Ruhnul, kaks aastat oleks asjal teine jume küll. 23. detsember, teine päev kiustun Guatemala City lennu peale, Moordimisel katsetatakse mingit uut süsteemi, et inimesed jagatakse erinevatesse gruppidesse. Mingite erinevate füüsiliste või vaimsete omaduste järgi. Mulle vaadatakse otsa, küsitakse, kas ma olen valmis aitama inimesi, kui peaks juhtuma õnnetus. Ma ütlen muidugi. Ja mind pannakse rühma, kes aitab teisi, kui peaks juhtuma õnnetus. Mõnus. 24. detsember, kolmas päev, Guatemala jõulud. Magan nagu beebihommikul, astun paljajalu murule. Uskumatu ikka, et ühel hetkel oled miinus 15 kraadiga lume sees. Ja paar päeva hiljem suvi. Kuna jõulud on suur pidu otsimisaeg Guatemalas alustab Karoliina juba lõunat kahe õluga. Purjuspeaga autoga sõitmine nimelt ei ole Guatemalas absoluutselt ebaseaduslik, lihtsalt mittesoovitatav. Hiljem kodus sestap pidades tulevad külla Karoliina lõbu ja tema kaksikutest pojad Santiaan ja Sebastian ja tütar Maria Andres. Kõik alla 10. Mustajuukseline ja tumedasilmne Maria Siitab rõõmsalt naeratades mu pead. Ma sülitan vastu. Mina ei ole ka selliseid juukseid varem näinud. Siis ka vahepeal kast Dixi ära ja kõik jooksevad tubades ja aias ringi, hüüdes Dixi, Dixi Dixi. Tahan vahepeal öelda, et mina tean, kus ta on nuki Anaida all. Aga jätan selle siiski oma teada. Südaöösel palvetame suure nuku palvela ees, millised on igas majas, kus kujutatakse Jeesuslapse sündimist. Siis minnakse õue ja kogu linlased taevasse umbes kaks miljonit ilutulestik. Siis koguneb perekond ringi, juuakse marjaveini, jagatakse kinke ja igaüks peab väikese kõne. Ma pean eesti keeles, aga kõik saavad tegelikult aru. 25. detsember, neljas päev piniata ja Antigua. Päike loojub kuuest Need, kui hakkame sõitma Guatemala vana pealinn Antigua poole. Juba tähed säravad. Karoliina läheb vana sõbraga kokku saama. Mina jalutan, kus tema õe ja täditütrega mööda linn. Lasen endale ajalugu tutvustada. Antigi kua on ideaalne kujutlus sellest vanast ladinaameerika maailmast, mida ma olin kujutlenud siia tulles. Väiksed ühekorruselised majad, millest enamus on üle paarisaja aasta vana. Vanad kirikud, väljakud, turukesed. 26. detsember, viies päev, Guatemala City. Jätan hüvasti, Karoliina ja tema perega. Veedan esimese päeva täitsa üksi, Guatemala Citys. Jätan kompsud bussijaama, kõnnin mööda peatänavaid. Veidi kõhe on ka, sest kõik ikka piinlevad, pigem sooviks märkamata olla nagu Jaapanis. Aga mis seal ikka? Käin Hiina restoranis krevette söömas pargis seitsme mehelist ksülofoni ansamblit kuulamas, kirikutes istumas turulette pidi. Pealinnas pidid asjad ikka kallimad ka olema, aga üldiselt on siin üsna samad hinnad, mis meil Eestis. Neil lihtsalt paistab päike kogu aeg. Viimase uuringu kohaselt olid Katemaalalased õnnelikult teised inimesed maailmas. Eesti on seal kusagil 200. vist. 27. detsember, kuues päev troopika kaheksa ja poole tunnine sõit vihmametsade poole. Magada nagu ei saa, aga poolunes on ka täitsa mõnus olla. Istmed on suured ja mugavad ja teed raputavad ainult kolmandiku ajast. Loodus muutub. Sõidame üle ja läbi uduste, mägede. Ainuke valgus lisaks bussituledele on peaaegu täiskuu. Floreses võtab mindia austraallast patrikut peale hotelliomanik isiklikult. Sõidame paadiga üle järve. Hiljem istun oma hotelli verandal, õhk on niiske ja soe, kuked tervitavad päevakoerad ja väiksed sead vudivad ringi. Linnud hakkavad siristama. Ümberringi valmivad apelsinid on väike roheline bassein aga see on suhteliselt liiga roheline, mina sinna ujuma ei lähe. Siis võib veel vedeleda põrkikides või istuda toolidel vaatega väikesele Liisi Koikson likule järvele. Pesen ja heidan korraks voodile ja magan nagu surnu, kaks tundi. Näen unes, et tuul puhub, pilved laiali, päike hakkab paistma. Kui paari tunni pärast ärkan, on keskpäev ja tuul on pilved laiali puhunud. Päike paistab. Tutvun ühe inglasest ameeriklasest paariga. Läheme koos päikseloojangut vaatama. Nad olid siin muuseas ka 21. detsembril olid kaunikesti veidi kurvad, et maiadest polnud püramiidide juures tehtavate rituaalide õhkagi. Oli karjakesi Ameerika, New Eislasi veel suurem kari purjus eurooplasi. Kõik on müügiks. Aiad on kusagil, keegi eriti ei tea, kus. 28. detsember, seitsmes päev, tikaal äratuskell kaks hommikul pesen hambad silmnäo ja lähen terrassile ootama, joon vett, söön õuna. Ja vaatan öisele flooresele. Magan ta nagu eriti ei saanudki, sest džungel lärmas kuidagi ei ole sellest ka midagi, pole üldse nagu siin eriti magada saanud. Aga samas ei ole sellest ka midagi hullu olnud ja pole ka nagu väga palju söönud siin, kui järele mõelda ja pole ka sellest midagi katki. Kolmveerand kolme paiku ilmub hosteli omanik, Niil viskab käppa ja pühib silmi. Puristame paadiga üle kuuvalgejärve, seal ootab mind mikrobuss, kus veel inimesi põrutame bussiga mööda kuuvalget maanteed, palmid vahelduvad mägede järvede põldudega. Mingi aja pärast kargab peale varajase kellaaja kohta üsna entusiastlik tuurijuht. Kasseerib meilt veel raha ja põrutame edasi. Jõuame pargi sissekäigu juurde. Tuurijuht jagab meile pealampe nii palju, kui tal on ja asume teele läbi pimeda džungli. Kõnnime mööda suurtest puudest ja siis veel suurematest puudest. Kõnnime mööda ühest väga suurest puust. See on nii suur puu, et meie taskulambid tema latva valgustama ulatugi. See on Guatemala rahvus, puu ja siis ütleb meie teejuht. Pöörake nüüd ringi ja me pöörame ringi ja 11-st suust tuleb korraga. Meie ees pimeduses. Kuuvalguses kõrgub kümnete meetrite suurune püramiid. See on esimene tempel. Jõuame suurele kuuvalgele väljale. Neist ühel pool kõrgub 47 meetri kõrgune suure jaaguari tempel ja teisel pool 38 meetri kõrgune maski tempel. Täiskuu paistab otse jaaguari templi ülemisele osale, pannes selle hõbedaselt särama. Algselt olid templite krooni osad kaetud kollase värviga, mis kuu ja päikesevalguse käes lõid kuldselt sädeleva. Sestap arveid hispaanlastest konkistatoorid, et need on tehtud kullast ja uskusid maiade maad olevat lõputud kullamaad. Ell tornaadod, sestap ka kiire vajadus nende omastamisele. Äkki kostub vaikusest madal kurguhäälne, koriin kajab üle puude kümnete kilomeetrite kaugusele. Äkki vastab talle kaugusest teine samasugune korin siis veelgi kaugemalt. Kolmas Haulor Mankid ärkavad. Google Translate annab Hauler Mancy tõlkeks prohmakas, ah, ma ei tea. Ja vaikselt hakkab džungli rulluma mitmehäälne häälte kaja. Lisaks ahvidele hakkavad ärkama linnud, putukad, ämblikud, maod, pesukarud, sipelgakarud, Armadillo, kitsed, Ta man, tuua Mexicaanad, Kinkašuud ja sajad muud loomad. Neid templeid hakati restaureerima kusagil seitsmekümnendatel, enne seda olid need lihtsalt mingid imelikud mäed keset vihmametsi ja kui neid aastatega rohust ja puudest puhastati ja kivid välja hakkasid paistma ja kui nad juba templite moodi välja nägid, teised inimesed nende peal pidu panemas suitsetasid, kusesid, tegid igast asju vanades varemetes ja templitreppidel, millele astumise privileegi pidid inimesed 1000 aastat tagasi suure pühendumusega välja teenima. Tikaali dünastia algas esimesel sajandil, anno Domini kestis 800 aastat. Ehkki märke selles kohas põllumajanduse pidamisest on kuni 1000 aastat enne Kristust 200.-ks aastaks anno Domini oli sellest saanud maiade kuningriigi suurim ja võimsaim linn. Kui Hispaania konkista Thor Jaan kortees 1525. aastal Kesk Ameerika rannikul randus oli linnad tühjad ja mahajäetud. Keegi ei tea, miks. Oleme siin Tallinna keskraamatukogus koos direktori Kaie Holmi ja avalike suhete spetsialisti Igor katjuhiga. Milline on Tallinna keskraamatukogu hetkeseis 2013. aasta alguses? Raamatukogu täna. Võib-olla võrreldes varasemate aastatega on üha enam selline multifunktsionaalne asutus. Me oleme ühest küljest kultuuriasutus, pakkudes inimestele juurdepääsukunstile, kirjandusele just ennekõike raamatute heliplaatide muusika kaudu, et inimesed saavad neid endale koju laenata, neid siin kohapeal kasutada. Kuid teisest küljest tuleb meie raamatukogu täna näha kui haridusasutust, mis pakub selliseid mitteformaalne reaalse hariduse võimalusi. Me pakume võimalust laenutada raamatukogust raamatuid, mille abil omandada endale mõni uus oskus. Aga selle kõrval pakub raamatukogu erinevaid koolitusi. Ennekõike õpetame inimesi kasutama arvutit, sest täna ilma arvuti ja interneti kasutamise oskuseta hästi enam toime ei tule. Me õpetame, kuidas otsida internetist vajalikku infot, sest et see info, mis on internetis andmebaasides, on aina suurem ja suurem ja raamatukoguhoidjate ülesanne on aidata inimesel selles infohulgas orienteeruda, et leida üles just see, mis talle on vajalik ja see, mis on võib-olla sellisest infomürast vajaliku välja sõeluda. Kuid selle kõrval tuleks raamatukogu siis veel omakorda näha sellise sotsiaal asutusena, mis pakub inimesele võimalus tunda, et ta kuulub kogukonda. Et ta saaks olla osaline erinevates ettevõtmistes. Ta on oodatud osalema meie meie üritustele, meie erinevatele koolitustele, aga ka näiteks meie vabatahtliku tegevuse kaudu ise omakorda kogukonnale tagasi panustada. Kõikidel raamatutüüpidel on oma ülesanded, Rahvusraamatukogu on ennekõike parlamendi raamatukogu, kes oma kogude loomisel lähtub siis parlamendi ja valitsuse vajadustest ja rahvusraamatukoguna on tal muidugi ülesanded. Meie rahvusteaviku osas selle kogumisel, säilitamisel ja ka nende kättesaadavaks tegemisel, siis on muidugi olemas ülikooli raamatukogud, kelle põhiline sihtgrupp on ennekõike ülikooli õppejõud ja üliõpilased ja oma kogude loomisel ja teenuste arendamisel lähtuvalt nendest sihtgruppidest Rahvusraamatukogu, nagu seda on ka Tallinna keskraamatukogul on nii-öelda avalik raamatukogu, mis teenindab kõiki, sõltumata siis inimese taustast ja meie peame lähtuma ka sellest, et, et meie kogud arvestavad inimese vajadusi väga-väga laialt. Kui me uusi raamatuid ostame, siis siis täna põhiline etteheide lugejatelt meie raamatukogule nähtavasti ongi see, et meie eksemplar sus ei ole nii suur, et inimesed oma soovitud raamatuid kiiresti kätte saaksid. Kohe pärast seda, kui raamat on ilmunud ja näiteks ajakirjanduses sellest raamatust räägitakse. Täna raamatukogu eelarve piires püüame me nimetuste arvu hoida võimalikult laiana, et tõesti kõik erinevad sihtgrupid, et mitte ainult nii-öelda peavool, vaid ka kõik sellised marginaalsed sihtgrupid raamatukogust oma soovitud raamatut võiksid leida, aga vajas, ooteaeg on üsna pikk. Muidugi on meil ennekõike hea meel selle üle, kui raamatukogus käib palju lapsi ja noori, sest see, milline on lapse lugemisharjumus noores eas, siis sellest sõltub väga palju ka, kuidas ta loeb ja mida ta loeb. Hiljem ja seetõttu raamatukogu kõige olulisem sihtgrupp, kellele me suuname oma üritused ja koolitused, ongi lapsed ja noored, et see on kindlasti selline suhteliselt keeruline ülesanne, et kuidas meelitada noored kaubanduskeskustest ja tänavalt raamatukokku. Kuid ma arvan, et kasutades igasuguseid selliseid kaasaegseid võimalusi, on raamatukogul võimalik nendega konkureerida. See rida, et me kutsume lapsi raamatukokku, lauamänge mängima, aga näiteks televiisorimänge mängima, kuulama muusikat, vaatama filme, ehk siis, et noored leiaksid raamatukogust endale sellist huvitavat ja kasulikku lugemist ja tegelemist paari sõnaga lasteraamatuprojektist. Viis aastat on Tallinna keskraamatukogu lasteraamatuprojekt juba kestnud ja selle eesmärgiks on tagada, et kõik Tallinna linnalapsed on sel ajal, kui nad õpivad esimeses klassis leidnud tee üles raamatukokku. Selleks anname me siis igal aastal välja ühe lasteraamatu ja selle lasteraamatu üle andmiseks. Lastele on lapsed oodatud koos terve klassiga raamatukokku külla oma koolile kõige lähemasse raamatukokku. Nii käib laps koos õpetajaga läbi teekonna koolist raamatukokku, nii et tal järgmine kord on endal väga hõlbus siis raamatukogu üles leida. Selle projekti teeb eriliseks asjaolu, et seda raamatut pole võimalik poest osta. Kuna raamatukogu tellib tunnustatud eesti kirjanikult selle raamatu ja saab õigused selle raamatu levitamiseks Tallinna linnas, siis eks ole. Käesoleval aastal oli autoriks miga keranen, kes kirjutas raamatu nimega Armando. See raamat räägib siis mõnevõrra jalgpallist. Aga hoopis ühest tähtsamast teemast nimelt inimestevahelised suhted seoses rahvusküsimusega raamatuga tegelaseks on poiss, kes kasvab segaperes, üks vanematest on tal eestlane ja teine on argentiinlane. Ja bossi sisesoovib olla nagu Diego Armando Maradona sobib jalgpalluriks saada. Mida sa endaga kaasa toob, kuidas suhtuvad bossi eesmärkidesse ta sõbrad koolis ja hoovis ja nii edasi ja nii edasi, selline põnev raamat siis ootab lapsi. Liin tähendas raamatukoguga rääkima võib-olla eelkõige see, et Ma jäin mõtlema, et raamatukogu on nii orgaaniline osa linnaelaniku elust, aga samas ega ma ise päris täpselt ei tea, mis siin igapäevaselt toimub, tegelikult toimub palju ja neid programme paneb kokku teiste hulgas Igor kott ju mis toimub keskraamatukogus? Mainisime raamatukogu tänapäeval on teadmiste kogu, samas raamatukogu on loomulikult jätkuvalt raamatusõber, raamatukogus käivad lugejad, raamatukogus käivad ka kirjanikud. Meil on erinevad sarjad, mis on mõeldud erinevatele sihtrühmadele, et kõikide huvid oleksid kaetud. Ma võiksin mainida mõnda. Näiteks meil on selline P NAGU pessaadil show koostigna, mis on mõeldud venekeelsetele gümnaasiumidele. Lõpuklasside õpilastele. Ja sarja mõte on järgmine. Et need eesti kirjanikud, kelle raamatud on saadaval venekeelsetes tõlgetes kohtuvadki venekeelsete õpilastega selleks, et arutada kirjanduse ja elu üle. Näiteks käesoleval aastal tulevad õpilastega raamatukogu abil kohtuma Maimu Berg, Andrus Kivirähk, Leelo Tungal ja Rein Veidemann siis on ka teine sari. Aga keelatud raamad. Siinjuures teeb raamatukogu koostööd Eesti Pennyga. Jutuks on kirjanikud ja sellised nende teosed, mis olid kunagi mingil põhjusel keelatud ka selle sarja toimumistehakse koostöös koolidega antud juhul siis nii eestikeelsete kui venekeelsete koolidega ja eesti kirjanikud tutvustavad siis igasuguseid raamatuid, mis olid omalajal seal mingil põhjusel keelatud. Näiteks surfiniitsunnist tuleb juttu või ka Alice Imedemaal. Ka see raamat oli omal ajal keelatud. Ehk mis on siis need põhjused, miks nii juhtus ja miks taoline olukord on ohtlik? Selle üle siis mõtisklevad eesti kirjanikud ka selline sari nagu tsitaadile sketšid Virg, kus venekeelne linna elanik saapateate kvaliteetset üritust sellest, mis toimub kultuurielus Tallinna linnas ja Eestis üleüldse. Näiteks jaanuaris on üritus noorte ajakirjaga plug. Veebruaris vestlevad raamatust Ivan Orav, selle autor Andrus Kivirähki ja põhisi Limonov ja nii edasi. Üritustesari kella viiene tee. Siin on publikuks enamasti soliidsemas jazzinimesed. Esinejateks on kultuurivaldkonnas tuntud inimesed, kes mõtisklevad teemal, kui oluline on olnud raamat elus. Jaanuaris rääkis sel teemal Rein Veidemann. Veebruaris räägib näiteks sõjaajaloolane Mati Õun. On ka teisi toredaid üritusi ootamas, nagu näiteks luulemaraton märtsis. Praegu jookseb selline mastaapne üritus raamatuga kevadesse. Sügisel alustatud, et on tarvis lugeda 20 raamatut vähemalt raamatukogu valikus oli neid 50 väärtkirjandus. Et raamatu abil juuda kevadesse ja maikuus vaatame siis, kellesse õnnestus. Sellel aastal meie raamatukogudes, et koostööd teatriga vaarius ja koostöö sai alguse ideest, et 2013. aastal tähistatakse Anton Hansen Tammsaare juubelit Meie raamatukogu direktor ja kes juhtis raamatukogu esimese Eesti vabariigi ajal 1921.-st aastast kuni 1950.-ni oli Anton Hansen Tammsaare suur sõber ja oli juba kujunenud väga tavaliseks see, et, et kui Anton Hansen Tammsaare oli kesklinnas käimas, siis ta alati astus läbi ka meie raamatukogus siin praegusel Estonia puiestee kaheksa majast ja mehed, et siis omavahel pikki vestlusi Anton Hansen Tammsaare sai Aleksander Sibulalt ka lugemist. Soovitusi, mida ta võiks lugeda ja raamatukogu otsis välja kirjanikule ka vajalik ajalehenumbreid, mida siis kirjanik oma raamatute kirjutamise taustaks tahtis täiendavalt lugeda. Väga sageli ühines meestega veel ka kirjandustegelane Bernhard Linde, kes oli nende nii Tammsaare kui ka sibulakoolivend Treffneri ajast. Et võib arvata, et sel ajal oli see maja selliste väga sügavate kultuurivestluste paigaks ja sellest saigi alguse siis meie idee. Ja siis üks lavastus nende legendaarsete meeste koostööst. Esietendus on 29. veebruaril siin meie majas Tallinna keskraamatukogu peahoones Estonia puiestee kaheksa ja veebruarikuuks kehastub siis meie raamatukoguteatriks. Keskraamatukogu pakub igasuguseid lahendusi, kasaratult, innovatiivseid, pahandusi, meil on ka e-raamatukogu ellu, kus saab laenata e-raamatuid. Kas see on võimalik? Pidevalt jälgime ka, et uus info oleks väljas meie veebisaidil. Neoon nüüd uuenenud kujul saadaval. Meil on uus disain ja kõik on toredasti kättesaadav. Nii et ma saan soovitada www. Punkt keskraamatukogu punkt ee. Alati parimad uudised on seal üleval olemas. Veebikeskkonnas on muude asjade hulgas veel ka raamatusoovitusi päris omajagu. Seal ilmuvad pidevalt uued raamatututvustused, nende autoriteks on kogenud raamatukoguhoidjad üle linna kes sellekteerivad raamatuid ja valivad nendest. Just selliseid, mida tasub lugeda, oli mainitud ka lugemisprogramm raamatuga kevadesse. Seal valikus on 50 raamatut, ka raamatute kohta ilmuvad pidevalt tutvustavad tekstid. Nii et head lugemist jätkub pikaks ajaks. Lisaks sellele, et meie koduleheküljel soovitavad häid raamatuid lugeda raamatukoguhoidjaid pakume me võimalust, et ka meie lugejad jagavad oma lugemiselamust teiste lugejatega. Inimesed, kes tahaksid oma elamusi loetud raamatust teistega jagada, kes arvavad, et nende sulg on osav paberil oma muljeid kirja panema, et siis on nende soovitused ka meie raamatukogu kuu koduleheküljele oodatud. Meil on näiteks mitmed meie raamatukogu vabatahtlikud, kes siis lisaks sellele, et nad oma vaba aega raamatukogu heaks panustavad ja käivad meil abiks, et siis on nad väga aktiivsed ka raamatud, soovituste kirjutajad. Tallinna keskraamatukogu tegevusest kõnelesid Kaie Holm ja Igor kati. Aitäh. Näitleja Kristjan Sarv on ellu kutsunud sarja, mille käigus ta jutustab publikule restoranis muinasjutte, millega tegu on ja kuidas algas. Asi sai alguse nagu paljud asjad elus juhusest. Et Rasmus Kaljujärv, minu armas kursavend kutsus mu Kalma sauna ühel eelmise aasta novembrikuu pimedal nädalavahetusel ja seal ma tutvusin ühe restorani omanikuga, mis asub Maakri tänaval, mille nimi on Tratooria massima. Selle mehe nimi oli Mati luht ja ta rääkis, et tema, see restoran on, on mingi aeg seal tegutsenud ja tema tahaks hirmsasti mingit teatrit sinna sisse. Ma ise olin eelmise aasta lõpuks sellises seisus, et mul oleks vajanud mingit värsket tuult või uut mõtet või ütleks näitlejale ennast avardama, tekitama endale väikse sellise workshop ise ja tegema midagi julget, ühtlasi arendavat. Ehk siis ma pakkusin matile välja, et räägime inimestele muinasjutte täiskasvanud inimestele. Näitleja istub laval muinasjutte, tema kõrval IC, kes mängib kaasaegsete ambient muusikat. Esimesel korral hiina muinasjuttudega mängis muusikat Hendrik Kaljujärv. Nüüd jaanuarikuus üheksandal jaanuaril türgi muinasjuttude alla mängis Madis Vahtramäe teeb seda kui 24., mil kavas on Linnart Mälli tõlgitud sukas saab tati papagoi lood. Ehk siis järgmisel neljapäeval on järgmised lood. Kell kaheksa. Mille alusel sa neid lugusid valid, mida sa loed seal? See on huvitav, et mingid lood, mis kuidagi enda ühesõnaga need lood ise valivad ennast minu arust ise, nad hakkavad kuidagi vastu resoneerima ja ju siis on vaja neid lugusid rääkida, mis ennast nagu endast märku annavad. Valik käib ikka, ma arvan, et südame järgi tundub nii et seal esimeste hiina muinasjuttudega oli see lugu maailma esimesest jutu eestiast pimedas Sossudest, kes kasvas üles loomadega, mulle väiksemat arson väga meeldis ja Mowgli ja hiinlastel ka selline lugu. Et kuidas need paralleelid tekivad enda või noh, näitlejaametiga, mis näitleja amet on. Juttudest ja temast sai jutuvestja Sossuda siis kui ta oli ära kuulanud 1000 juttu. Kui ta oli selgeks saanud, 1000 juttu viskas neid inimestele rääkida näitlejas põhimõtteliselt siis näitleja, kui ta on ära teinud 1000 rolli või pühitsemist, paralleelid tekivad. Mis veel siis, kui neid lugusid lugeda, siis? Miks huvitavaid paralleele hakata tähele panema, et kuidas üks ja sama lugu on sealsamas kandis ikka päris suure areaali peal liikunud teadvusväli inimestevaheline internetivõrk. Kuidas need inimesed, kes tulevad sind kuulama, kuidas sa tahaksid, et nad sind kuulaksid ja kas sa mõtled niimoodi, et milliseid lugusid neil vaja oleks? Või millise tunde nad peaksid sellest saama või millise info? Igaks etteasteks, seni ma loodan, PayPal järgmistel kordadel ka igaks etteasteks, ma valin välja internetis surfan vanu fotosid, siis selle muinasjutu asukohamaa ajaloost umbes 19. sajandi lõpus, noh, kui fotokuist leiutati, et siis saanselt olen sattunud huvitavatesse kohtadesse Hiina interneti, sattusin ükskord Türgi internetti, et kaotlasfal Google, mis sul ära tõlgib kõik pilte, imelikku hieroglüüfi, mida me koolis õppida ei ole saanud ja lugude vahele, siis ma olen niimoodi pilte näidanud, et, et noh, kuidas ma ise vastu võtaks sellist asja istuks ja sööks ja kuulaks ja vaataks pilte ja mõtleks enda peale, mõtleks, kus mina elan. Mõtleks, kus need tüübid elasid, mis elu nad elasid seal. Mis lood need üldse on? See kultuur üldse on? Et selline jah, ma loodan, et ma suudan pakkuda niimoodi tund aega meditatiivset olemist rahus. See võiks olla eesmärk küll ikka valguste algust, algust, valgust, nüüd oli see maailma lõpp. Kevadel. Mida sulle kui näitlejale Se publikus loo jutustamine annab või sulle kui inimesele nende lugudega tutvumine? Seal midagi nii ürgset, seda, et me jutustame teineteisele midagi, see on põhiheano. Lugedes muidugi noh, see valju häälega lugemine valju häälega loed, siis hakkavad ka need karakterid kuidagi sisse hüppama, hakkad juba tajuma kiiremini, saad pihta mingitele tüüpidele, ta arendab ikka näitlejannaga, saad mingi trollialgeid, nukid, skid, visandid. Praeguse valmistud järgmisel neljapäeval toimuvaks hinge muinasjuttude õhtuks. Milline see India praegu nende lugude kaudu paistab? See Žukas Satati papagoi 70 Lubuse hõlmab muidugi väga kitsast perioodi indi ajaloost, seda need lood on linnafolkloorilood ehk siis lood, mis juhtusid keskaegse India linna, kultuurne, ühesõnaga need konkreetsed lood. Noh, need on ikka lood täiskasvanutele, ehk siis siin on. Ma kavatsen ikka päris pikantse lugusid välja otsida seal. Et on raamjutustus, kus kaupmees läheb oma naise juurest ära, Jes nooruke naine, tal halvad sõbrannad, halvad sõbrannad. Ühesõnaga, minu arust nendele lugudele natuke sihvlit vaja, sest lugude vahel värsid ja need noh, ma ei tea, mul polügooni film väga meeldis mulle siini värk nagu esteetiliselt sekk äge muinasjutt, et mul on tunne, et osa neid värsid tegelikult ju, kui india muinasjutuvestja seda loeks, siis ta laulaks maha oma nasaaliga seal kuskil üleval. Ja, ja need nimed muidugi Ühesõnaga, siin on raamjutustus, kus papagoi hoiab printsessi 70 päeva kodus printsesse seisaks võõraste meeste juurde vaha peale minna, kuni kaupmees on ära. Ja siis papagoi hoiabki selliste mõistulugudega tütarlast igal igal päeval kodus patuteele, mitte langevast ja säästab sellega tüdruku vooruse au. Et siin on üks, oli ikka väga huvitav ühiskonda. Kujutad ette küll neid väikseid pruune tüüp paradiisis, ma olen korra Indiasse sattunud ka kuule jättis ikka tohutult sügava mulje, kõik see roppus, mis seal on tänavatele igal poolavatud, kerioosid, jama, haisev ele, ehtsat plastmassi ja mees situb lehma kõrvad, sihuke värk ja siis samas on need uhked aiad, lossid, elevandi Radžada, tekst ka, tõlge, asi see on omaette väärtus. Et huvitavalise, türgi muinasjuttudega ma leidsin selle türgi muinasjutud Rahvusraamatukogu, mingi tädi juhatas mind mingi raamatu lasin omale, et 34. aasta Noor-Eesti kirjastuse välja lasen liidi raudseta tõlge ja rohkem nagu ei olnudki. Kaasaegses teatris on loo tähendus küllaltki häguseks muutunud paljus, miks publik vajab lugusid või miks näitleja vajab lugusid? No ma ei tea, ma võin pakkuda lugusid, on vaja tunda neid lugusid, on vaja tunda, et neid lugusid näha, lõpuks kõrvalt näha, kuidas nad ühiskonnas vastu peegeldavad, kuidas ühiskonnas igal tasandil needsamad lood toimivad ja et näha lõpuks jah, et milline lugu on ühiskond ise, et suuta seda lugu muuta. Kas sul on ette võetud? Alustada tuleb iseendast ja enda ümber suudad hakata seda harmooniat ja mingit armastuse tulemüüri tekitama, siis seda ma mõtlesin rohkem positiivseid asju, ligi hakkabki tulema ja tuleb siis kasvab see mull suureks ja. Aga meie sees on see ego, kes arvab, et maailm on duaal. Sest tegelikult ei ole, maakera on ümmargune. Ning vaadele dokumentaal teegaagal ta siis, kui ta mustal ta Woodsid niita vees. Sarjast, mis keskendub erinevate kaugete maade muinasjuttude ning mille raames 24. jaanuaril loetakse India muinasjutte kõneles näitleja Kristjan Sarv. Talv on ikka pikk ja ilm on endiselt küll. Tänane saade on vaadanud Indiasse ja Guatemalas ning meenutanud. Muude võimaluste puudumisel tasub pöörduda raamatukokku, kus lisaks raamatu laenutusele toimub palju erinevaid ettevõtmisi. Saate tegid Viivika Ludwig ja Mariale liiva. Et aga Rakvere teatri näitleja Mait Juurikas oli aastavahetusel Guatemalas üsna kaua aega ja temaga toimus seal palju siis järjena saate algusele jätkata lõpetuseks oma reisimärkmete ja muljetega Lõuna-Ameerikast. 29. detsember, kaheksas päev, Flores San Mingel, Lähen ostan klooresest puuvilju ja jogurtit, pähkleid ja pärastpoole ranna poole jalutades sõidab mulle vastu veoauto, mille kastis istuvad eileõhtused, sõbrad Hollandist, Austraaliast ja üks Tšiilikas. Nad sõidavad köiehüpet tegema, hüüavad, et tule ka. Muidugi tulen. Köiehüpe seisneb selles, et pereisa on riputanud oma maja kõrval oleva puu otsa köie, küsib igalt inimeselt 10 get saarest ja mäenõlvalt vettehüpped võivad alata. Esialgse plaani kohaselt oleks ma pidanud juba täna Floresest lahkuma, aga mitte kuidagi ei ole isu. Ja nüüd otsustasin, et jään siia kuni uue aastani. Tavaliselt on kusagil mujal alati parem kui seal, kus oled. Aga praegusel juhul tundub, et on üks nendest arvudest kordadest kus ma olen seal, kus ongi kõige parem. Õhtul maksan paadimehele kolm tilka verd ülemineku eest ja sõidan koju magama. 30. detsember, üheksas päev, pühapäev. Mõtlesingi, et millal dramaturgiliselt saabub see hetk, kus enam ei ole sündmus sündmuse otsas. Et täna oli selline vaikne pühapäev ja terve päeva põhimõtteliselt kellegagi suhelnud välja arvutatud umbes 250 hoolat, sest ta on viisakas inimesele silma vaadata ja tal tere öelda, kuidas möödub. Aga muidu vedelesin suurem osa päevast rannas ja lõunaks läksin lihtsalt sirgelt kingi. Täiesti süüme piinatult. Vahepeal vaatasin natuke jalkat, sest kohalikul staadionil oli terve päev mingid liiga mängud vist. Väljak oli pooleldi rohtu kasvanud, täiesti ebatasane pall hüppas, kuu, tahtis väravavahtide, polnud kindaid. Ja üldse oli selline üliägedalt ebaprofessionaalne. Aga poisid mängisid söötu paremini kui Eesti koondis. Puhas nauding. Esimene jaanuar, 11. päev, viimane Flores oleneb täis puhanud, ei taha lahkuda, aga enam siia jääda ka ei saa. Tunnen rahutust, tunnen vajadust väljakutsete järele. Niisiis lahkun, ehkki viimast korda oma mungaelutuppa astudes haara mind, peaaegu valulik melanhoolia. Peaaegu liigub see minu sees nii suureks, et, et ma siiski ei taha lahkuda, aga samas tean, et see on tunne, mis alati haarab, kui peab millestki lahti laskma. See on see baas, hirmu, surmahirmu, väiksem versioon. Seepärast peab lahti laskmist harjutama juba eluajal, et viimast korda lahti lasta. See oleks hirmus, et ta teaks, mis on lahtilaskmine. Ja seepärast ma lasen lahti jääd aega. Flores kohtumiseni unes. Uued seiklused ootavad. Teine jaanuar 12. päev. Atitlan uued seiklused ootasid tõepoolest öine bussisõit. Üheksa tundi enne Guatemala City piiri läheb buss katki, vahetame bussi, jõuame lõpuks Hahetades linna, seal selgub, et mul on müüdud pileti ainult Guatemala Citini, mitte antiigo linna, nii nagu ma olin soovinud. Nüüd pean ise kuidagi hakkama saama, sest antiigost edasi tahan ma jõuda Panochatšeeli. Takso vajab vähemalt kolme inimest, et sõitma hakata. Niisiis ootame. Viimaks ilmub kohale üks üüber, sakslane käes, sisse pakitud ülikond, jalas lakkkingad ja ütleb, et tema tahab nüüd taksoga Panahheiliseid. Ma hüüatan, ma tahan ka Panahheli, selgub, et see maksab 125 dollarit ja võtab kolm tundi aega. Aga kuna elul tuleb haarata sarvist ja võimalustest ja kõigest, siis ma võtan väljakutse vastu ja teeme üüber sakslasega rahad pooleks. Sakslane on tulnud otse maajäämist ja enne seda Elleyst ja tal ei ole aimugi, mis maanGuatemala ta lihtsalt tuleb külla. Laurale, kes ehitas siia maja, järgneb kolmetunnine sõit üle mägede. Ja veel kord mägede ja minu taga istuv sakslane kümneb kultuurišokis, sest iga kuivanud viljapõld Nõgist nägudega lehvitavad lapsed alla aetud metsloomad, lobudikud, majad, jooksvad koerad ja kanad ajavad teda suure häälega hüüdma ja Puhkima teda nuusata. Pea kogele mäng umbes iga minuti tagant nina tukastan, olen suhteliselt külma kõhuga, olen siiski juba üle 10 päeva reisil olnud ja üht-teist näinud. Kolmas jaanuar 13-st päev, San Pedro. Teen hommikul viite tiibetlast, mugin õunu ja pähkleid ja kirjutan siis lippan läbi surnuaiajärve äärde. Ujun koos partide ja koertega. Õhtu hakul roninud mäest alla, kõnnin higistades mööda kõrget rannaäärt ja hüppan kaljudelt peakat all pesevad naised pesu, et ronin nende juurest uuesti maale. Nad paistavad väga rõõmsad, tulevad selle üle. Neljas jaanuar, 14. päev, San Marcus ärk, võimlemine, kirjutamine, õunad ja pähklid. Seekord üritan varem paadile saada varem uue saarega tutvust teha. Aga siin saab tõeks asjaolu, et kui aega on, siis aeg on, paadid väljuvad siis, kui paat saab rahvast täis. Nii et sedapuhku istume loksume oodates üleminekut ühe kuvatemaalalasega ligi tunni. Vaikselt tilgub inimesi juurde ja lõpuks saab norm täis. Aga aeg on tegelikult ka, need polegi nagu hullu. Istun ühte mõnusasse restoran aeda lõunatama, võtan Dorauda kala magushapu kastmega ja maasikasmuuti. Taaskord see on väga suure elamuse. Toitu oodates vaatan kontingenti ja sa nägid sealt aru, et nii see restorani lisaks ilmselt ka kõik teised restoranides, spaad ja meditatsioonikeskused kuuluvad siin kringadele või siis üldiselt valgetele gringo öeldakse siin ainult ameeriklaste kohta, aga kohalikel majadel siis on siia asja ainult oma vähest nodi müüma. Äkitselt tuleb mulle meelde kõik see jutt, mida rääkisid üleeile kohalikud kunstnik, muusikud, aktivistid, et Guatemala on ju lõppeks lihtsalt üks banaanivabariik, muide, rappivad Ameerika, Saksa ja muude maade ärimehed ja korporatsioonid, see on ilus maa, mida maha müüa. Ja siis tuleb meelde, kuidas eile õhtul üks kanadalane rääkis, kuidas ta sattus 21. detsembril tikaali rahvus parki, teades, et seal on mõnusad suured kontserdid ja kena olemine ja kuidas seal tegelikult oli tohutul hulgal väelasi, kes kaitsesid riigipäid, kes olid tulnud Guatemala valitsuse palvel mõnusalt omavahel kätlema, näitama, et nad on ka vaimsed. Lisaks neile sadu Lääne hipisid, kes olid seal pidutsenud juba nädalaid, olid ka hästi vaimsed ja pilves ja kusagil kaugel perifeerias need kaamerasilmad neid filmida ei saanud. Oli tohutu hulk kohalikke Maiasid, kes olid suurte protestiplakatitega seal, andsid mõista, et nad ei soovi, et nende pühapaikades läppustatakse ja mingeid poliitilisi aktsioone korraldatakse, aga püssimehed hoolitsesid selle eest, et nende hääled kaugele ei kostaks. Ja siis hakkab mul äkitselt kogu seda rõõmsat seltskonda, kes on ennast kõrvadeni ehtinud kohalike kulinatega ja on hästi namast teed kogu aeg vaadates paha tunne, mitte esimest ja ilmselt viimast korda elus vastikust, et ma olen valge inimene. Viies jaanuar, 15-st päev lahkumine, munesid, jõuan tagasi Eestisse ja keegi ei oska seal enam rääkida. Ainult rühmavad ja mõmisevad pahaselt ja piiluvad altkulmu. See on ilmselt sellest, et ma vaatasin tujurikkujat, käin veel viimast korda ujumas ja peesitan ja käin turgudel veidi ringi. Ma ka ei osta midagi. Solo Miranyentu. Kell neli läheb minu buss pealinna. 13. jaanuar tagasi kodus. Taevas on madal ja tähtajad sajavad kaela. Nädalavahetusel käisin vaatamas Eesti filmi deemonid ja pärast näen läbi Tallinna jalutades igal pool kasiinosid. Mõelda, kuidas kokku võtta seda, seda, kuidas elatis. Kuidas elame meie, sest Guatemala lastel ei olnud väga paljut, mis meil on, aga neil oli palju päikest. Ja kuidas saaks nii, et vaatamata sellele, et meil ei ole nii palju päikest, oleksime meie ikkagi ka õnnelik rahvas? Ei tea. Kreeka mütoloogias räägitakse maast nimega hüperborea, mille asukoht tänapäeval asetub Baltimaadesse ja Soome. Seal räägitakse hüper korealastest, kes elasid igaveses õndsuses. Nad ei tundnud haigusega vanadust. Põhiliselt veetsid nad aega muusika, tantsu ja laulu saatel. Võib-olla olid need laulud, mida lauldi päevade viisi regilaulud ja võib-olla ei ole need lood, ainult et kuidagi on võimalik elada ka siin selle Läänemere halli kupli all, nii et ütled igal hommikul iga vastutulijale vähemasti tere, mul on kogu aeg tunne, et on mingi väga oluline asi, mille me oleme ära unustanud. Kui see meile lõpuks meelde tuleb, saame lahti sellest raskemeelsed olemise painest. Et me oleme ära unustanud, kuidas elada elusamat elu elusammust ja ometi olen tagasi kodus. Ikkagi on siin hea olla. Naljakas.