Seekord jälle sõjameenutused ja jutustamaskaks Eestist kaugel elavat meest. Miks just nemad? Aga sellepärast, et me teame vähe nende eesti meeste saatusest, kes sõja lõppedes läände jäid. Küllap nemadki oleksid tulnud koju omaste ja tuttavate keskele, kuid aimates, mis neid siin ootab, jäid võõrsile jäid südamevaluga, koduigatsusega polnud neil sugugi kerge, uutes oludes ja teistsuguses keskkonnas elu alustada. Kuid alustada tuli olid nad üle hulga aastate siinmail käimas ja ringi vaatamas. Ja sattusin minagi nendega kokku ja räägitud sai üsna pikad jutud, millest mõned killud salvestasin tänase saate jaoks. Kuigi väliselt täiesti erinevad mehed, oli neil rohkesti ühisjooni, millest vast kõige tähtsamana torkas silma püsiv elurõõm. Ja mõlemad kinnitasid mulle, et kindlasti on neil elus vedanud ja õnne olnud. Või algaski kõik sõjamehe õnnest? Ma arvan, et mul oli, ma olen alles elus terve oma eluaja töötanud ja praegusel ajal ka äkki veel terve kõik meie õnnelikud ei olnud. Mõned sõjatee lõppes väga ruttu, mõnel lõppes esimesel päeval esimesel tonnil lahinguväljal mul tegelikult kodust välja minnes kuni sõjavangilaagrist välja sain, oli kolm aastat. Kas inimesel on endal midagi teha selleks, et tal seda õnn oleks, või on see täiesti juhus? Ma arvan ikka, et 10 protsenti on jänesetegu. Peab olema ettevaatlik, mida sa teed, aga 90 protsenti on ikka ON. Sedamoodi arvas Oskar Metsküla Sõrve poolsaarel sündinud ja kasvanud mees, kes 1940. aasta kevadel oli lõpetanud kodukandis Mõntu algkooli olnud seal keerulised, suvel Mulgimaal veel viimast korda karjapoisi seisusest, et siis esimestel sõja-aastatel noormeheks sirguda, kuni peeti küpseks sõjameheks saama. Kolm aastakäiku mobiliseeriti 43. aasta kevadel. Sellest ma jäin maha, ma olin just üks aasta noorem. Aga samal aasta sügisel, kui 25. aastakäik tuli mobilisatsiooni alla, siis oli minu kord septembrikuu lõpus 1943 seal IMO viimane kord, kui oma koduga talust välja astusin. Minu kavatsus oli ikka nii, et nood ma olen käinud, rajas ka ära ja peale seda tulen koju tagasi. Niisugust tassi mul mõttesse ei tule jätma, sõjas võiksin surma saada. Kuressaares oli koondis punkt. Vallavanema poolt oli köik Näämatud, hobusega viidi mind Kuressaare, pandi autode peale ja sõitsime Tallinna. Teabe saatemeeskond oli juba kaasas Eesti diviisi mehed, kes olid Poolast meile järele saadetud, vas tol pimedal jõudsime tallemmanniku jaama ja siis sealt läbi talleneb, jooksis balti jaama ja sisse välja sõitsime ikka ennem kui valgeks läks ja see oli mul esimene kord, kui ma Tallinnas olin ja ikka ei näinud linna. Ei linna, ei näinud ega tulesi ka ei näinud, kõik oli pimendatud saatemeeskond, nemad seda meile ütlesid, kuhu me läheme? Raudteel olime kolm nädalat Lõuna-Poolasse saada Haide laagris Krakowi lähedal. Igaüks oli oma riietes, jaotati kompaniides rühmadesse ära ja igale jaomand ikka tuba ka ja siis kompaniiülem. Järgmisel hommikul tuli kõnetada oma välisõppust, nii kaua ei ole, kui ei ole formisi. Nii kaua on ainult siis eduni, vedelesin niisama Barakides kolm-neli nädalat hiljem taimeke mundri seal ja siis alguses ma taimeke, väga hea väljaõpe, Me terve meie pataljon, ma arvan, et see oli kõik hea. Aga kes teil, ohvitserid olid, eestlased? Kompaniiülem oli üks saksa vanem Lent, leitnant, esimese rühmaülem oli nooremleitnant, kodas maa ja teise rühmaülem oli vanemalt veebruaril riisi. Ja kolmanda rühmaülem oli Veltri Lepik kõige raskem vist oli posti pikali või veel raskema või puu otsa ronida, laulda kui meest, kes peab ennast puutüvest kinnipidamine siis laulmas. Seeni ei ole kerge töö. Aga miks seda tarvis üldse olid? Kes sipleniks peamiselt distsipliiniks? Ikka mehed oleksid tugevamad. Vaba aega kaika oli õhtuti Ovi, kui juba õppus, kõik oli, läheb aega, enne kui öörahu tuli. Käisime ringi, vaatasime, mis laagris oli eksam kusagil toidulise organiseerida. Söök oli ikka kehv, kõht oli alati tühi, üsnagi oli, eks. Ega me ei varastanud, meie organiseerisime. Kas teie kandis seal niisugust asutust ei olnud nagu Zoltaaten Haim, see oli väljaõppelaager. Seal soldajate Naim ei olnud võib-olla 10 päeva tõotus lõõti meid köiki rongi jälle ja saadeti Venemaale diviisile täiendamas. Diviisi tagalas valiivargu pataljonis olin, aga kuidagimoodi ma läksin lahku kägistama vanadest tuttavatest meestest, kes minuga ühes kompaniis olin. Ma sattusin hoopis võõraste meeste hulka, keestlased jah, ikka kõik olid 25. aasta mehed, seal ma esimese rühma vanemaks olin ja esimese jaoülemaks minu kohus oli kompanii õppusele viia ja siis rühmade kaupa tegime apoli. Siis tuli niisugune välja, et mehed, eks ei oskanud üldse ahelikku paisata. Ükski ei oskanud püssi käsitada. Siis kutsusin rühma kokku ja siis seletasin ära, milleks on vajalik ja kuidas seda teha ja õpetasin, kössis käsitama nendele iga päev pidime Etti, Jeesus endale me näeme ja niisuguseid mehi taheti ette rindele saate väljaõppimata mehed. Ja siis tuli välja, et need olid kõik mars kompaniis. Marss kompaniis õppust ei tehtud, siis öeldi, et deviis läheb Narva alla. Marssisime jälle täie vargustes raudtee äärde ja siis me läksime diviisiga Narva alla kaasa oma eželoni. Laadisime toimejaamas maha. Siis viidi meid umbes üks või kaks kilomeetrit toimejaamast põhja poole vana mõisamajades, seal olime siis kolm päeva. Ja siis läksime endale. Mina olin otsekohe riigiküla sillapea ees. Riigiküla sillapea meie positsioonide vahel ei olnud mitte midagi muud, ainult 400 meetrit lagedat maad. Venelaste rünnakud olid siis peatatud juba nädala aja pärast, umbes niisiis meie hakkasime ründama, venelaste sillapeasid. Riigiküla oli esimene. Aga ma olin raskekuulipilduja peal, nii et ma ette rünnakule ei läinud. Neli meest vest langes terve päevases lahingus õhtuks Saimikke sillapea kätte. Ja venelased jooksid üle jõe. Muidugi jõel oli, jää-Liis oli nädal aega üsna rahuliku. Ega seal midagi suurt lahinguid ei olnud. Ainult venelaste kahurituli tahtsid ikka peamiselt Peeter risti teeresti. Mad tahtsid hävitada meie järelvedu. Olin seal üleval mäe otsas kuulipilduja. Sealt tuli üsna raske kahuriga tabada. Nädal aega oli mu niimoodi. Siis tuli Siiversi sillapea hävitamine, meie pataljon küll Siiversi lahingust osa ei võtnud, aga sel päeval ma Saina, vaata Stalini orelist Katioossest, läksin jaolu kohvi tooma ja sain kohvipudelit täis ja siis tuli laeng, siis olin avad vasakust Treiest ja paremast käest mürsukildudest õhtul pimedas toiduhobune tuli toidureegel. Siis selle peale seoti kinni. Sellega viidi mind Vaivara sidumispunkti. Seal ma kohtusin palju mehi, kes olid Siiversi lahingus olnud haavatud mehed. Ma sain ka kuulda, et Siiversi sillapea oli hävitatud. Vest järgmisel päeval saadeti sealt edasi Tartu haiglasse. Tähe tänaval, see oli vist olnud üks mingisugune kool, seal olin kolm nädalat haiglas, siis ja siis sorditi välja seal. Raskemalt haavatud viidi haiglatranspordiga Saksamaale haiglasse. Ega mina ju ise ei käinud, mõlemast veest urin haavata. Kogu aeg oli kanderaami peal. Alguses läksin mat lini, umbes kolm nädalat olin motlinis Poolas ja siis veidi Königsbergi ja 44. aasta suve veetsin Königsbergi haiglas. Seal olin kuni hilissuveni, kui idarinne juba tuli väga lähedale. Me hakkasime Königsbergi aeglasse sesse saama. Värskelt avatuid otsekohe rändelt, raskemalt haavatud evakueeriti lääne poole ja mina olin kah nende hulgas. Läksime prossifreinlandi haiglasse, sel ajal ma juba kõndisin, käsi oli ikke veel kepsis, ponitsus oli Essk laager, haiglast saadeti sinna ja seal oli üks meestlasi koondatud, siis käisime ikka õppustel ka. Seal üks allohvitser oli, meil, see oli seersant Uibu puu. See oli meil siin rühmaülemaks, seal ja lauluga marssisime ikka laagrist välja, metsa uppus, niipea kui metsad, räime, siis levitult ja istusin maaja. Rääkisime anekdoote ja muud, mitte midagi, see oli meie appus. Siis anti marsikäsk, ei, marsipaberid olid välja tehtud. Kloogale. Jõudsime rongiga Danziki ja Tansikese. Eestis ei lähe enam mete keegi. Et kõik, mis seal on, tuuakse ära. Ei, see oli mu elu kõige madalam vunk. Ja sama oli kaotatud. Mul praegu veel tulevad pesad sõlme. Jah, meie võime neid tundeid ja läbielamusi ainult kujutleda kõik kordussadu ja tuhandeid kordi niipalju kui oli kodu kaotanud mehi. Nüüd aga teine lugu, õigemini selle algus. Sel ajal, kui Oskar Metsküla oli rivist välja langenud na juba Saksamaale jõudnud, läks sõjateele Mulgimaa noormees Karl Mölder. Tema jätkab. Ma lõpetasin kaubanduskeskkooli Viljandis 44. aasta kevadel suvevaheajal, siis töötasin isatalus seal võhma juures ja üks õhtupoolik mehest, tulises jalgrattaga teed mööda ja pidas kinni ja küsis, kas mu nimi on niisugune, teadis küll, kus ma olin. See andis mulle ühe seedele kätte. Oli see käsk minna sinna komisjonis Viljandisse ja kes oli juuni lõpus või juuli alguses ja olimegi sõjaväes ja see oli mõni nädal enne, kui balti rinne kokku varises. Sakslastel väga kiire, igal pool meie leidsime ennast laeva peal Paldiskis ja vili tantsigisse. Umbes kolm nädalat me olime Elvi juures maas, taludes nagu üksus, me tegime ka mägisel rividrilli, sõjaline vägi, väljaõpet oktoobrikuu sees, kunagi meid pandi jälle rongi peale ja kuulda oli, et me olime Eesti diviisi koosseisus seis 20. Eesti diviisi väljaõppelaagri noi hammeris. Kusjuures 40 veis läksime rindele. Tegelikult olite üsna nõrga ettevalmistusega ja seda võib küll öelda, sellepärast et väljaõpe oli niisugune. Pooli läks karmusele reisiga siin ja seal ja augustist see on ainult neli ja pool kuud aega oli, väljaõppeks pandi kõik kokku, ühtede veisi, seal oli võib-olla palju mehi, kes seal olid juba lahingutes olnud, aga meie poisid nagu meie olime meil suurt väljaõpet ei, ei, ei olnud aega teha. Ja läksime rindele vitsad sinna auku kinni toppima Opeli all kuskil kolm nädalat olime seal lumesahaga kogu aeg. Rünnakud olid siis ikka väga ägedad. Ja mõned olid väga ägedad, mõnikord oli tahes vaikne, aga noh, peamine asi, mis mulle on meelde jäänud, oli see punaarmee kahuritulija Katjuša. Aga mul läks hästi, ma sain teiste haavata, ütleb, et neil läks hästi. Nojah, meie üksuses võib-olla 10000 meest ja siis, kui kõik lühikese madin ära lõppes, 4000 ainult järgi jäänud, siis 6000 läks kaduma. Minul läks hästi selles mõttes, et, et ma sain haavata ja veebruari alguses seitsmendal veebruaril pandi rongi peale, seal press laost ja veidi lõuna Saksamaale haiglasse. Seal naga olin, kui Ameerika, jõudsin sisse jõudsite kahjuli kolmandal-neljandal aprillil, nad jõudsid sinna, kus ma seal haiglas olin peale vangilaagrist väljasaamist, meie olime seal põgenikelaagris ja siis sain kokku ühe mehega, kes Dresdenis rongist välja võeti ja pandi sinna haiglasse ja siis täpselt ei ole meeles, aga ei olnud Fay päevil, kui see suur pommitamine oli tõesti täiesti maatasa ja tema lippas seal ringi südaöösel suures külmas särgi väel, midagi muud ei olnudki. Nii et mul läks jälle hästi, seekord ka, et need sealt maha ei võetud ja edasi sõideti. Nüüd taas Oskar Metsküla, kelle sõjamehe tee esimene pool lõppes tantsigis kuid ees seisid veel mitmed katsumused. Jaamadesse koondati kõiki Eesti väeosade Reismet reformeeriti uuesti diviisiks. Politseipataljonid Venemaalt Soome poisid, siis said kaks rügementi ja kolmas oli tagavararügement, need olid enamjagu kõik vigased mehed. Mina olin kah seal. Alguses. Rivisse küll ei kõlbaga vahiteenistuseks, Eke peaks kõlbama, siis pandi vai ei teenistusesse. Meie kompanii oli kogu aeg laagrivahtkonnast, valvasime laagrit, niiet terved mehed võiksid, et oma väljaõppust teha. Ja 26. aastakäik laagalt oli ka sinna toodud. Need olid noored sel ajal. Poisikesi koos endale on hirmus ja nii edasi maabiline, neid julgustasin, seal pole karta midagi. Mina olen karjundele käinud. See oli vist jaanuari lõpus 1945, kui diviis viidi ooperini, aller endale. Tagavararügement jäiekes enne ja mina jäin ikka laagri vahtkonda edasi. Aga mitte kuigi kauaks. Võeti vahtkonnast ära, Ungari väeosadest võtsid rest vahtkonna õle. Nemad elasid meie diviisi hobused alledes. Alguses iga päev marssisime neid viis kilomeetrit nii laagrist välja kaitsta tõdele igal hommikul öeldi, et see on meie oma rindelõik. Et meil tuleb sinna endale positsioonidele minna. Siis iga mees kaevas usina kätt omale ikka head kaitsekraavid kaevada. Õhtul marssisime tagasi laagrisse, järgnen hommikul jälle hoopis teise kohta. Öeldi, et meie rindelõik on muudatud. Hakkasime uuesti jälle kaevama. Niimoodi käisime nädal aega, ega iga hommikul oli uus Wembley. Nii et me kaevasime ikka üsna ja loigu seal kõik jooksukraavid laskuripesad ja kõik valmis. Ja siis viimati anti käsk, et nõid lõik varustusega välja ja Läksime jälle positsioonile, nii umbes viis kilomeetrit laagrist jälle hoopis uude kohta. Hakkasime jälle sesse kaevama, aga siis jäime ööseks juba positsioonidele. Ööseks anti käsk, et jalaväele tuleb vastu hakata, aga kui tankid tulevad, tankid võib läbi lasta, need hävitatakse meieta kaallasära lahingute öö jooksul ei olnud. Järgmisel hommikul olid veod jälle meie selja taga autole kusagile mujale. Siis läksime bons laualler endale veri jõe ääres, venelased olid juba teisel pool jõge kahuri tuld ja kuulipildujaid olnud ja niisuguseid oli. Kaevasime uuesti jälle positsioonid sisse ja seal oli kerge kaevata. Pehme liivane maa, lõi nii pehmelt kui kahurikuulid, hakkasid hiljem ümberringi telkuma, leib, varises laskuri pesasse. Terve öö läbi tuli laskuri pesa tühjendada hommikuks seis on. Me saime oma paremalt tiivalt, see oli meie kompanii teine rühm. Teated üle jõe on kirvetööd ja niisugust koksime, sest et need venelased seal üle jõe teevad igaüks arvest, küll nad seal, sakslased olid ju silla õhku lasnud ja oligi nii. Kahuritule all valmistasid seal ajahommik. Esimesed kolm tanki lasti nendegi puruks, aga ülejäänud polnud teha midagi. Aga siis nad üle meie positsioonid ei tulnud. Nad keerasid jõe äärt mööda paremale ja siis kuni autoteeni kuni kiirteeni ja siis hakkasid kiirteed mööda edasi lääne pool kihutama. Meie rühmaülemal leitnant läänileitnant Lääne ütles. No näed, et meil pole siin midagi parem tõmbama tagasi. Ega rohkem käsku pole tarvis olla, kui iga meesõppes laskuri pesast välja ja hakkasime. Jooksime läbi võsa, siis jäime puhkama, leitnant Lääne saatis luure tagasi, mis on juhtunud seal, kus me olime meie positsioonidel? Ootasime seal peaaegu pool päeva ennem kui luure tagasi tooli üks allohvitseri üks reamees saadeti Looresse. Siis Allovitsel raporteeris, et meie pataljoni lõigus mitte kedagi ei olene haavatuid ega langenuid. Kõik kadunud teise rühma meie rühma vahel oli üks ungarlasega liigal. Need olid kah kadunud ja siis leitnant Lääne ütles, et hooned on kõik lääne poole põgenenud, meie parema lähme ka. Ja siis algas jooks Kablu, ütleme mis kestis kaheksa päeva, aga venelased veidi paremalt ja vasakult tankidega peamiselt olid meist ette läinud sõjakära lõi kogu aeg meist ees, meie olime metsas, venelased olid oma tankidega teie tee peal ja siis mõtlesime ikka lääne poole. See oli seitsmendal päeval eest juba sõjakära jäi meie taha pool, aga seal olid ka saksa velg jäägrid. Need olid kõik SS ohvitser riiki, nendel oli niisugune haigused, kes nende sõna ei kuulnud, võisid otsekohe maha lasta. Kõik kuulasid nende sõna, need pidasid kõik need taganevad väeosad, formeerusid, üksikud võitlusgrupid ja saadeti tagasi endale Kompanii vält päeval, kes oli Ühe käega temaga kaasas oli siis veel teisi haavatuid mehi. Ja üks vana anna vist oli kuuekümneaastane kindlasti nooremleitnandi aukraadis. See siis astus väld jäägriläte, ütles, et nood need vigased mehed, et kuidas te neid tagasi endale saate saate ja saksa valiga Tiit ütles, et jah, et need vigased mehed nüüd võivad edasi minna. Tema tuli kah meiega ühes siis tema oli meil ülemaks. Kõik tee oli paksult põgenikke täis, tsiviilpõgenikke ja sõjaväelasele, iga liigotiidike saatsid sõjaväel enamikus kõik tagasiteed mööda, üldse marssida ei saanud, teeääri mööda sai. Siis läksime äkki edasi ja üheöö niimoodi tee ääres magasime ka järgmisel päeval räime rongi peale, viimane rong pidi sealt jaamast välja, me näeme öö läbi, sõitsime teda kohtu, ma enam ei mäleta, kus me peatasime. Üks väikene linn oli, meie rügemendi staap oli seal ees, seal siis järgmisel päeval jälle otsekohe õppusele. Aga minul sellest kaheksapäevasest Kablutamast. Õhtul võtsin jalad lahti esimest korda üle kaheksa päeva hommikuks olid jalad õleni, vesi veel, nii et isegi sokki ei saanud jalga panna. Siis minul anti tsise teenistus rivisse pandud. Taanis oli koondatud meie väeosi, sinna riiti veel lennuväe abiteenistuse, need olid 2007. aasta mehed. Nendel oli tarvis väljaõppeinstruktoreid. Siis meie hulgast otsiti näidia, otsekohe sunniti memm, sondi oli Saksa kapten, siis ma tundsin teda ka talimeil pataljoni ülem. Minul oli hea väljaõpe, seda ma teadsin, et peab minema kalja õppeinstruktoriks Taani noortele. Ma sain sellega lahti siis, et ma näitasin talle ära, et mul käsi Tower Mae sai ju noortel näidata, kuidas tervitada nähtavasti tavaliselt sellega rahul, nii jättis mind rahule. Peale seda me läksime, kõik sõitsime edasi Taani Eesti diviisi Reismanud koondati daami algul midagi ei teinud peamiselt mis kuusse juba oli siis 40, see oli märtsikuus, kui ma daami jõudsime bons lauale, läksime endale veebruari keskel. See oli natukene hiljem, kui diviis läks Ottomani alla. Nii et aprilli kuuldki veetsime Amis. Selleks ajaks sõjarinne oli Berliini all. Me olime tihelt Taanist, Berlini Englas, sõjavägi oli raudtee lõuna poolt meie eest läbi lõikan. Nii et Berliini üldse jõudnud. Seal siis rong jäi seisma ja mehed lihtsalt valgusid laiali. Mitte ühtegi käsku ei antud, mina läksin metsa, see oli Paadoldus loes. Osa mehi oligi, ongi hiljem tagasi läinud, rongiga tagasi põhja poole sõitnud, aga ma läksin linnast välja sellepärast et ma mõtlesin päeva jooksul, võib-olla tuleb Lenna pärast, lahing oli lahing kah, aga nii ainult kuulipilduja, mõned käsigranaadid. Hiljem sakslaste käest ma kuulsin seda, et lahingupedaalid olid olnud ainult Hitleri noored, seal oli saksa sõdureid, Kahaga nemad enam vastu ei hakanud, aga inglase tekkivat Padov Lenna sel päeval ära. No kuidas teie vangi andmine käis siis, ma tulin põlluäärt, Nade äkki jäätmate kõndisin, kohtasin ka ühte teist eestlast seal meie oma Esselonist peal nägime Englase chipi medalit kõrval seisid seal niisama kõrval. Ma viskasin oma kuulipilduja põõsasse ja tema veskis oma püssi põõsasse ja läksime aeglaselt jalutades chipi poole ja sõber oskas nii palju inglise keelt, võis Audu jõuetelda. Mena ei oskanud mete riigi palju. Ja tema ütles siis, Audujudoja, inglased ütlesid auto vastu, näitasid meile mänge selles suunas ja läksime edasi, seal oli juba teisi koondatud saksa sõdureid, oli teisi juba seal siis veidi Meidik, ühtegi köini ööseks magama, talumi heinaküün, kus oli veel eelmisest aastast teenusesse jäänud. Seal siis üks saksa velt, rääkis ingliskeelt, siis rääkis nendega, siis tuli välja Tsee rügement, kellele ma vangi langesin, seemned ei olnudki endised. See oli Kanada rügement kõik inglise vormis, aga inglaste kätte anti meid üle hiljem, kaks päeva hiljem, umbes seal siis esimest tööd saksa Vuelta julges inglise keelt, oskas sead nendega juttu tõsiselt. Punas Me vabaks saame meie vahipost ütles, et ega teid ei või vabaks lasta. Algat uut sõda otsekohe peale. Muidugi ka vaibus, teadnud, kui kauaks vangi jäime. See polnud tema otsustada. Paari päeva pärast siis marsity meid sealt küünist ära lageda välja peal võis olla umbes 7000 sõdurid seal sõjavangid, eestlasi oli ka palju. Eestlasi oli umbes üks kompanii üle 100 mehe. Aga ega me kõik korraga nõks haaval sakslaste hulgas, aga kui me juba seal kohtusime, siis me hoidsime kokku ühel hommikul siis hirmus naiste kisa, naised jooksid ümber selle. Sõda on lõppenud, sõda on lõppenud, seda siis medagi mõned päevad olin seal välja peale, siis pikad vangide kolonnid. Kõik teed olid täis. Hakkasin marssisema selle pärast, inglise valitsus tahtis kõiki vangesi katuse alla saada. Nii et lagedal maa peal keegi ei ela. Mais seal oli igasuguseid Eesti. Seal ei hakka vanu heinu seal. Me elasime umbes kuu aega. Seal oli järv ja mehed tegid oma liivi, võitsid ahvenaid, suitsutasid pakkisid tagavaraks omale söögiks. Peale seda siis hakkasime jälle marssima. Viidi meid ühe teise välja peale, siis hakkate siit sorti mõõna SS mehi, Wehrmachti meestest võeti SS meedwatti viidi vanasse endisesse katset laagrisse, Sirid noi kammes, koonduslaager eesti keeles. Seal siis olime umbes poolteist kuud, kuni saime sealt välja. Siis viidi meid Schleswig-Holsteini Sukla järve äärde sinno lõivu koondatud Eesti väeosade Reismet ja nemad elasid seal vabalt. Ei olnud ühtegi valvurit seal järgi. Mehed said isegi Saksa raas oma rügemendi politsei ja nendel olid isegi relvad veel teistel relvi ei olnud. Noortele tähti. Üleloendus ja Eesti sõjaväe määrustiku kohaselt igal õhtul ikka laulsime Eesti hümni ja seal olime kah paar kuud. Meil öeldi küll, et lähme Inglismaasõjaväe abiteenistuses aga tegelikult veidi meid Belgiasse, vangilaagrisse, sädelgaaemmi seal olid vanad laskuma moonalaod, kus meid elama pandi päev enne uut aastat vana-aasta õhtu. Eesti saadikud olid Eesti kollaprotsentidest ostnud sigaretisuitsu ja saatsid meile sinnapoole, saime korra kätte. Uus aasta sai ikka vastu võetud, nii et mehed said suitsetada. Keegi ennast surnuks ei küll, ei, mitte ei suitsetanud. Nädala aja pärast sain veel teise väljaande. Ja siis ma mõtlesin, et laagresel hirmus neistki kõlb. Et õige haiglasse minna, seal oli hulka teisi mehi olid juba sädel käimise haiglas käinud, ükskõik mis Reaga, kui aegusse sesse saaks nädalaks või paariks. Haiglas oli soe võitjale natukene parem, kui laagressi ambulansse läksin, velsker, ütlesin, seal vahvatud käsi valutab, siis mis sa tahad ta haiglasse minna või? Maa ütles ainult ja leitnant, reis oli meil seal arstiks, siis temal oli õigusmehi haiglasse saata. Velsker ütles reisil, et kuulge, kuidas oleks, kui selle mehe haiglasse saadaksime. Kas varem haiglas käinud, seal oli mehi, kes olid ju niimoodi juba haiglas käinud kaks või kolm korda isegi nädal sees ja jälle tulla saadetaks laagrisse tagasi ja siis jälle riisutust, Jaak. Tõu parim varem polegi jäänud, saadame ära, saadeti menseedevgeemi haiglasse, na tulin sealt välja kaheksa kuud hiljem. Vahepeal ikka kõik lasti vabaks. Ja me läksime ikka haigur transpordiga läksime Saksamaale haiglasse edasi. Ja september oli juba, kui ma vabaks ainult selle sama aasta september kuus 46 ja ja siis saite kohe pärast seda päris sõjavangist vabaks. Vabastamine oli nii, et pandi English sõjaväe auto peale, viidi lähimasse raudteejaama ja siis mine, kuhu tahad. Olin vaba mees, sellega oli lapp. Oskar Metsküla loo lõpetuseks nii palju, et pärast aastaid põgenikelaagrites õnnestus tal kanda kinnitada Inglismaal. Seal sai temast meremees. Lõpetas mitu merekooli ja 15 viimast tööaastat, oli kaugesõidu kapten. Praegu elab ta Põhja-Inglismaal kuuli väikelinnas, kus veedab oma majas pensionäripõlve. Kui panite tähele Oskar Metsküla eesti keel nii paljude aastakümnete kiuste hästi säilinud ja alles on ka Sõrulastele omane kõnemeloodia. Karl Mölder nagu kuulsime, viibis sõjaväe haiglas, kui ameeriklased kohale jõudsid. Haavatutest ja vigastatutest said hoobilt sõjavangid, mis sellega seoses nende elus? Tus toit läks paremaks, üleöö läks kohe paremaks, kolm eestlast olime seal selles haiglas, kes me olime võimelised ringi käima, viimati sealt haiglast välja saadeti, kahekesi läksime. Olime noi ulmis, viidi vangilaagrisse sinna ja see oli lihtsalt üks suur põld okastraadi ümber pandud ja pandi lihtsalt sealt väravast sisse ja tegid, mis tahad. Meil oli kaks tekki, kahe mehe peale suurt mantlit ei olnud ega niisugust asja siis kotist leidsime lauanoa, mis kahe pätsi leivaga oli, sinna sisse pakiti meile kaasa või? Selle noaga lõike tegime omale väikese onni teki, panime selle peale, teise kasutasime siis omale peale võtta, magasime seal kahekesi nagu silgud, nälg peale seal mehed, kes seal on juba mõned nädalad päris näljas seal kaks korda päevas sööriti vesise supiga, mis isegi puljongi ligemale klaar oli, vähesoolane oli päts, leiba tuli võib-olla kaheksa või 10 mehe peale, siis ainult üks viil leiba tegelikult. Ja seal olid asjad päris halvad. Sealt meid lutiks purgi, mis on Sudgari ligidal. Ameeriklastel oli kah see probleem, et meil on nii palju mehi, oli seal valve all lainetsoonis kaks ja pool, kolm miljonit sõjavangid nende isikute kindlaks teha ja kes nad olid ja kus nad tulid, mis, mis juttu nad rääkisid ja siis, kui see kõik klappis, mis nende arhiividesse saksa sõjaväe paberitest. Kui see kõik klappis, siis anti paberid kätte ja, ja lasti minema. Kui paar-kolm meetrit meest stuudios võtab tükk aega, mina sain lahti ja jaanuari lõpus, 46. aastal, aga vahepeal enne sõda vaid sõideti ringi paar-kolm korda. Talv hakkas juba ligemale tulema, ilmad läksid külmaks, siis pandigi ulu alla. Olime vana saksa sõjaväe Kraasides, hakkasime tööl käima. Tegime koristustööd seal purustatud linnades ja kõik need telliskivid, mis kõik hunnikus olid igal pool. Ameeriklastel üks läbikäigul ajakirjanike laudtee, mis oli prantsuse tsoonis kolm eestlast olime, saime selle pundi jõude ja 60 meest taheti sinna tööle, sa saad, läksime selle kambaga sinna. Prantsuse tsoonis oli Ameerika armee läbi kui laager, siis sealne hakkasin kokaks, kolm eestlast, kõik okkad ja üks sakslane kasekokaks laagris oli Poola üksus, kes olid valveteenistuses siis neid söötsime, nemad valvasid näitumis selleni söögi tegi. 30. jaanuaril nagu välk selgest taevast, meie olime oma elu seal päris hästi sisse sättinud selle aja peale ja sisse paar Ameerika ohvitseri tulid sinna, lugesid deklaratsiooni või teil on paberid ja siin ei taskus. Anname neile kätte ja pole vabal vabal sõjavangis, olite, kas ei tehtud katsete tõid siia Nõukogude liitu saab kartus oli küll, aga Ameeriasse hulgas sellel ajal meil midagi niisugust juttu ka ei olnud kuulda. Me olime kuulnud, et Inglise tsoonis seal poolakaid, ukrainlasi neid sunniviisil saalisi tagasi, siia ida poole ja need vaesed mehed läksid otsekohe Siberisse, muidugi Saksa sõjavangid, prantslatutsioonis õigete paberitega taskus. Prantslased võtsid kinni, rebisid padrunid puruksimat, pani jälle vangilaagriks, Davise läksid Põhja-Aafrikasse kohe sõjavangidena jälle. Seda me kartsime rohkem kui midagi muud. Kui Ameerika siis ütles, et noh, teod, vabad mehed või jalga lasta. Ainuke asi, mis me küsime teie käest, pange meid litsile auto peale, homme hommikul. Õigemini üle Reini jõe Ameerika tsooni ja siis andke paberid kätte. Ütlesid jah, hästi, ja seda nad ka tegid. Sõitsime Mannerheimi üle Reini jõe, mis oli see piiriks prantsuse ja Ameerika tsooni vahel ja. Me võitsime pakikaazi, läksin minema. Ja siis tuli otsida üles üks põgenikelaager, kus eestlasi oli, siis oli case lingenis, ütlesime sõjapõgenikud, oleme eestlased olema, eesti laagri anti meile tuba seal ja peale seda tehti müts, Greenimine pannakse kõik sõelast läbi. Kes tegelikult põgenikud olid ja kes ei olnud Meie sihiks või muidugi, et me olime Saksa sõjaväes teeninud paar-kolm screeni, mis tuli ja läks, ja meie kõikidel Laalsega siis neljas ja viimane, need, kes sõjaväesoid seenel tõeliselt laagrist välja. Esimees oli ka üks Eesti invaliidide kodu oli umbes 50 meest, kes oli ilma jalga ilma käteta ja kuueni vigased ja nii musi ja seal saime siis peavarju. Nende hulgas haavatud tegelikult, aga ma nii raskelt haavatud ei olnud, käisin tööl esialgu ulmisi pärast, kepingenis on 20 kilomeetrit rongiga iga hommikul õhtul. Jutt käis ringi, et Need, kes tahavad eestlastest lätlastest-leedulastest teha oma üksusi ja ma olin ka Eesti kompanii juures, siis see esimene koht, kus me läksime, oli Nürnbergis vahiteenistuses kohtus kusse. Sõjakurjategijaid see protsess oli, oli sel ajal ja Eesti kompanii, kus mina olin, meie olime vanglas vahi vahtideks ja see oli otse kohtumaja kõrval mingit juust, lahtist käiku seal kohtume vangla vahel ei olnud, see kõik oli nii koridoride sees. Kõige kuulsamad nimed, mis mulle meelde tulevad. Bly Hess, teonits, kui mina valvasin, Admiral teenitasid, tema oli ühes kongis. Mul oli kaks kongi kõrvuti, seal keegi teeni mees selle tehnilise kõrvale ja siis Kaczkongi üle koridori, teisel pool otsekohe vastas. Neli meest oli mul valvata, Nad sõimasid meid üsna tihti, kui kell ütles, et tuli ära kustutada ja, ja neidude teki alla pugeda, siis võtsime panime niisuguse nagu helgiheitja väljaspoolt sisse, et Konguli valgustamises kustes tule ära ja ta helistas mulle mitu korda juba, et noh, mis asi, käsk, käske tegu ja sellega midagi suurt ei olnud. Siis peale kolm, nelja kuud ma tundsin ennast ise ka juba vangina, 24 tundi olime vabad, 24 tundi olime vanglas. Ja sellest 24-st tunnist kaheksa tundi oli posti peal ja kaheksa tundi olime nii valmisolekus, kui midagi juhtub. Ja kaheksandani magasime. Need kõik need päevad ja ööd läksid iva ühte siis ütlesin selle koha ülesse ja sain ühte teise kompaniisse Eesti kompanii, kus solid Frankfurdi juures seal Ameerika tsoonis ja see oli transpordikompanii, meil oli Ameerika Wonderile selles, mis oli mustaks värvitud ja siis eesti embleemi toimel käiste peal ja ja mütsi peal. Kuidas siis Ameerika sõjaväelobi oli võrreldes saksa sõjaväega mitmekesisem ja, ja üsna üsna rahuldav Antiga mõni dollar, meelika raha töötasuks, enamjagu raha saime Śaksa markades, mis polnud midagi väärt, on noh, elu oli üsna hea pall, parem kui sakslasel seal, kes tsiviilis elasid tol ajal. Neil oli ainult musta leiba ja seda kahvaga kasinust. Ja seal ma siis töötasin ka, kui viimati võimalus tuli Austraaliasse tööle minna ka nahale, mulle just ei meeldi nüüd sellepärast seal oli klimaatiliselt nagu Siber, minu meelest see 24. veebruaril 49, kui saime Melbourne'i, mina läksin Tasmaanias ja nii see asi oli. Tasmaanias elab Karl Mölder praegugi, olles töötanud farmis ja olnud ka ise farmer. Pensionärina hakkas linnameheks muide Tasmaanias arvata olevat umbes sadakond eestlast, kes kõik pärast sõda sinna elama asunud. Mõnikord saadakse omavahel kokkugi. Nii palju siis kahe kaugele elava eesti mehe sõjateest. Lõpuks ka paar soovi kuulajate kirjadest, kes teab. Aku Kalda sündinud 1912 arreteeriti 23. juunil 1941 Harjumaal Vääna Peetril ja kadus teadmatusesse. Tema õed Ameerikas ootavad teateid nendelt, kes temaga on pärast vangistust kohtunud. Oskar Ulm sündinud 1900 kakskümmend-Läänemaal. Mobiliseeriti Saksa sõjaväkke ja jäi 1944. aastal kadunuks. Kas keegi teab, mis temaga juhtus? Veel kord tänaste otsitavate nimed. Aku Kalda ja Oskar Ulm. Kui teate nende saatuse kohta midagi, kirjutage meile Ongi tänaseks kõik. See oli meie saatesarja 175. saade taas kuulmiseni.