Algab saade on meie sarjas 190. ja sellega paneme punkti sõjalugudele, mida olen paari aasta jooksul püüdnud üle Eesti mitmelt poolt koguda ja kuulajani tuua. On rääkinud inimesed, kes on sõjatulest läbi käinud ja enamasti selle eest ka vangilaagrite õudusi pidanud kannatama. Lõpetuseks kahe on juttu mehega, kes ise küll polnud Grenader, kuid seisis kogu aeg sõjameeste kõrval ja sõjakirjasaatjana jäädvustas kirjasõnas nende mehiseid tegusid. Tänagi on tal üht-teist meenutada, hinnata ja kommenteerida. Meenutaja on Karl Gailit, kelle nimi on tuttavaks saanud paljudele, kuna tema üksikasjalikke sõjalugusid oleme võinud lugeda ajakirjandusest. Tan kirjanik August Gailiti vennapoeg aastakümneid töötanud talleksis praegu 70 aastane. Tema oli üks neist vähestest eestlastest, kellest sai sõjakirjasaatja alustamegi sellest, kuidas ja millal see juhtus ning kuidas selle elukutsega mehel töötada tulid. Mitu teed oli, mina tegelikult astusin sõja ja sa oled eks? 43. aasta talvel veebruaris ja oli tahtmine tegeleda just selle asjaga, et rääkida eestlastele nende sõdurite võitlus tõesti ja nii edasi. Aga ega see lihtne ei olnud. Kõigepealt ma ei saanud väljaõpet koos eesti leegioni meestega, ma sain selle jalaväe väljaõppe Berliinis. Kusjuures sakslastel selline komme, et mees ükskõik, kes ta oli, pidi tingimata läbi tegema vähemalt kolmekuulise riviõppuse. Ühesõnaga, ta pidi olema sõdur, võiks mainida sellist asja, et näiteks SS oli kahte laadi organisatsioon, üks oli relva SS. Schwartz näiteks kui sellest mussassessessist keegi tahtis üle tulla, relvesesside võis olla selles mustas SS'is kindral. Aga pärast välja õpetajale reamees läheb rivi välja, õppeseme Berliinis. Pärast seda pidi veel iga läbi tegema, aga vähemalt kahekuulise rindepraktika see tähendab pidi olema noh, ütleme eesliini sõdur mingisuguse jao koos. Ja alles pärast seda sai ta siis kirja saatja seal korraldanud, see asi niimoodi diviisi või vääralt siis korpuse juures oli üks sõja kirjasad rühm milles oli siis filmimees, raadiomees, joonistaja ja fotograafid, tavaliselt kaks oli neid ja siis salamehed, kes nii-öelda kirjutasid oma artiklid läbielatust ja need läksid siis tsentrisse tsentri, jaotasid laiali. Berliinis oli tsenta seal müüjat igast maast igast riigist oli oma referaat ja näpuga siis kõik need asjad läbi, mis sinna tulid ja valisid välja, mis nende maa jaoks sobiv oleks. Sellel minu tee, tähendab, ma tegin läbi kolme kuulse jalaõppuse rivi õppuses kahekuulise rindepraktika välja jooksumas lõpus sain haavata. Ja pärast seda Eesti diviisi juures sõjakirjasaatjana. Need olid enne olnud juba rindel ja selle tõttu jalaväe väljaõpet ja praktikat läbi tegema ei pidanud. Küll aga nooremad mehed peale minu oli veel Klasman venda Kask Pärnust ja väljaõppele oliga maks, massalski, kes aga kahjuks minuga koos Linda praktikal olles Leningradi all surma sai. Filmimees oli tagis, fotomehed olid kaks sakslast raadiomees, Agu Kask kunagine Eesti Raadio spordireporter ja üldse raadiomees rümaralli kasutada. Autopark need praktiliselt iga sõjakirjasaatja kasutada oli auto ja autojuht. Filmimehel oli peale selle veel üks sõdur nagu ihukaitseks või, või turvameheks seda ise näinud ju midagi filme, eks olime tramontagis, kes praegu elab Austraalias, kes oli üks äärmiselt julge ja ettevõtlik mees, kelle filme kahjuks siiani veel leitud. Aga tagi tegi väga head. Kas te pidite siis oma kirjatööd tegema saksa keeles või oli võimalik emakeeles teha? Ma mõtlen, et sõjatsensor oli ju ka kindlasti olemas. Kirjutasime mõeldud ainult eesti keeles. Meil oli tõlk, üks Kohtla-Järve inseneripoe, kasson, kes hiljem uppus meres kuramalt akueerius. Ja tsensor oli kuidas kuskil, kas oli rühmaülem omas tsensori õigused või siis Berliinsenseeris. Mis puutub aga siin Eestis, siis oli pilt, et üldiselt vast niisugune, et siin me kirjutasime eesti keeles, saatsime kohe kohe lehtedele ja lehed ise viisid, siis sorry juures selle asja läbi. Näiteks võiks tuua sellise asjad. Võidupüha pühitsemine oli Eestis praktiliselt keelatud, kuna see oli võit Landeswehri üle, tähendab selle püha nii-öelda aluseks võetud vaikida, sellest aga rindelehe seal ei saanud. Sellepärast et noh, see oleks kummalisena tundunud kõigile. Ja siis ma läksin meediviisi ülema kindral auks Parkeri juure, ütlesin, vot selline olukord on. Ja tema ütles, ah et tsiviilvõim meele jaoks ei maksa midagi, kirjutage valmis majutama isegi alla. Ja oligi jutul lõpp. Ja ilmus ja, ja kusjuures ta ilmus rindele tantiisi lehes, mida me tegime Rakveres. Aga kuna me saatsime igale Eesti lehele kaks eksemplari oma lehte, siis need trükised rahulikult ära. Kuivõrdkorv oli siis niisugune, et tähendab, mis oli valem teises lehes ilmunud, seda ei olnud vaja enam tsensor-le esitada. Et nagu öeldakse, paragrahvist on alati võimalik mööda minna ja möödakäija. Ja meil oli sõjakirjeldused ja tunnistused välja antud, need olid alla kirjutatud kindralstaabi ülema feldmarssal käitali poolt. Ja need õigustasid meil noh, näiteks siin Eesti Ren reemiatel vaba liikumise kuni Narvani ja pärast, kui, kui Tartu lahingud algasid, ka Tartu kaasa arvatud. Põhiline tegevus oli selline, et iga mees valis omale välja kukkuda läheb ja mis ta teeb? Näiteks minu nii-öelda lemmikkohaks oli 46. rügement kaheksandast diviisist. Meie peale selle siis otsisime rahulik rindelõik, rahulik aeg, otsisime siis selliseid kohti, kus midagi juhtus. Peale selle olid mitakse diviisi staabiga, korpuse staabiga. Oli, oli side. Sõjakirjasaatja tunnistus näitas seda, et et õigus on osa võtta operatsioonidest ja nende ettevalmistamisest nimaalne, kui kõhus oli kohe trükitud kujul nii sees. Ja selle tõttu me praktiliselt saime. Olgugi, et me olime noh, mis me olime kas siis kaprallid või, või allohvitserid või ohvitsere Eestis ajakirjanike hulgas ei olnud, tähendab, 20 diviisi omade juures. Ma ütleks, et peaaegu võrdsel tasemel või kuidas väljendada vaid selle tõttu, muidugi nägime palju rohkem kaugelt rohkem mitte kui sõdur, aga isegi kui võib-olla et pataljoni ülem Ki kaugeltki seda ei näinud, meie nägime Eesti rinnetel, meie huvialaks oli ju põhiliselt Eesti väeosad, eks ole. Leaks, kus tahtsime praktilist. Ja küllap oli siis ka neid keerulisi ja väga raskeid olu kordigi selles töös. Üks tingimus oli, tähendab, mis, et sead ja see oli küllalt raske. Tähendab, sõda mängida ei tohtinud, tähendab, fotomees ei tohtinud seda mängida, lastefilmimees ei tohtinud sõda mängida lasta ja veel vähem tohtis seda ajakirjanik ja sellepärast tuli ikkagi olla seal, kus midagi lahti oli. Rühma asukoht oli meil siin eestiline, Tallinn-Narva Jeesus hiljem Narva metsas. Siis diviisi kaudu ja korpuse kaudu saime teada, kus midagi kavatsusele on õigusvastane, midagi kavatseb teha. Ja seal siis sinna tuli minna, seal tuli olla muidugi olla sellised veel rühmaülemaks oli, alguses oli sakslane leitnant kurbioon Stahli muidu tore mees ja andis meile sisuliselt vabad käed. Aga vahetevahel, kui panu juhiti mõnele operatsioonile, mis kuskil peab toimuma, siis ta lihtsalt määrased sinna ja sinna tuleb sõita. Ja muidugi oli ka huvitavaid kohtumisi teiste sõjakirjasaatjatega. No näiteks Narva rindel kohtusime Knut Hanssoni pojaga siis Rootsi kirja saatja, ka selle kunagise tikuvabrik kant Krügeri pojapojaga ja selliseid mehi oli palju. Me oleme trennis jalaväe väljaõppele, oli seal ühe hääle peatoimetaja, ühele kunstnik, mitmete ajalehtede osakonnajuhatajad, välisministeeriumi üks osakonna juhataja, nii et huvitavaid inimesi sai väga palju kohatud sel sel teel. Pole te ütlesite, et te pidite ikka sündmuste, kes kellele maksti. Läksite siis ka, kui rünnak tuli, läksite kohe meestega esimestes ridades kaasav. Oleneb sellest, kus see, kuidas, kus ma olin, kui ma olin kaevikus, siis tahes-tahtmata tuli see kaasa teha. Kui ma olin pataljoni kompaniiülema juures, siis ma olin nende juures ja, ja üsnagi tihti tuli ikkagi relv kätte võtta, seal leiaida, sedagi. Kui ma külastasin rüütliristi kandjat Harold Nugiseksi, siis tema rääkis, et tema teost väga palju kirjutanud. Kas te olite ka temaga tuttav juba siis? Tuttama temaga enne ei olnud, aga ma olin tema pataljoniülema juures, kui ta selle teo sooritas, millest rüütlerisse sai, aga hiljem ja rüütli teadmisel oli see paide võlise Türi haigla. Siis ma olin ja juures seal. Aga ma tean neid kohti ja, ja tean seda olukorda ja punne seda olukorda, kus kus ta oma selle teo suurt Kas te sinimägede lahingute ajal olite ka seal nii-öelda nina vastu lina? Sinimägede lahingud kestsid praktiliselt 10 päeva või üheksa päeva. Sinimägedes ma olin tegelikult selle lahingute kõrglahingute perioodil ainult ühe päeva tolleaegse kapten Vaikla Paul Maitland pataljoni juures. Ja noh, see oli tegelikult nii, see oli äärmiselt raske lahing Selevas väheste jõududega tuli tõkestada nii-öelda terve peale tonksovast teadmine igal mehel, et selja taga on Eestimaa tagasi ei ole kuskile minna. Ja seal ma elasin ka läbi ühe sellise juhu, kus Maithal pataljonis ei olnud enam rohkem kui kaks 30 meest. Ja oodata uut rünnakut, tähendab, rünnak toimus tund tunni järel. Jamaid jooksis alla sidumispunkti, kus oli mõned kergemad, haavatud ja meedet, kes jõuab veel püssi kanda, see tulgu ja aidaku. Ja seal pikema jututa tõusis üks leiuda, paarkümmend meest, võtsid oma relvade, läksid kaevikutesse. Sinimägede lahingud on väga rasked, lahingud selles mõttes. Et nad ei vaibunud vahelanud öösiti vaibusid aga praktilised lahingtegevus. See 10 Kõrg lahingupäeva tegeles sellega juhtimisega, oli kolmanda soomuskorpuse ülem kindral Steiner, kes isegi kirjutab sellest, et oma mälestustes et et tema arvates meenutasid sinimägede lahingud esimese maailmasõja värdünni lahingut. Ja need kestsid 10 päeva. Mul oli hiljem vangis juus koos olla kapten Lehariga kes pärast soodeni langemist võttis pataljon juhtiv sule. Jaa. Lehar ütles, et ega seal ei olnud täna seda mõtet, et siit üldse eluga pääseb. Aga lihtsalt kuskil ei olnud minna, siukest teadsime meie selja taga on Eestimaa kus lõpuks vastane nägijat, et läbi murda ei õnnestu, kaotused olid väga suured, siis jäi selline vaikseks ja see, kuni seitsmeteistkümnenda septembrini püsis vaiksena milisema, jäeti. Kuidagi kuskil mällu talletanud, et olite ka üks viimaseid mehi Narvas, kui Narva maha jäeti. Kas see vastab talle? Ei, see päris nii ei olnud, tähendab, ma käisin Narvas siis, kui pommitati, tähendab, kui Narva puru purustati, see oli kuuendal vastu seitsmendad ja VII vastu kaheksandat märtsi. Siis oli Eesti diviis just saavutanud seda, et põhja pool Narva jõge likvideerinud sillapead just äsja hommikul. Ja õhtul toimub siis väga raske lennuväe rünnak Narvale. Ja päeval jätkas seda kahurituli väga rohketest kahuritest. Natuke põrutada saanud saarelt sõidame Narva, et vaata, mis me seal teeme. Oluline oleks ikkagi Narvast Narva hävingust üks saade ja raadiosaade. Raadioaparatuur nägi, seal on niisugune, välja tuli raadiomasin. Seal oli siis kaks võimalust, kas kohe plaati rääkida või lindistada võrreldes tänapäevaga küllaltki kogukas aparatuur. Ja peale selle oli võimalus sellest masinast röödada kaablit ligioodiks. Kuni kilomeeter oli, oli juhet. Aga kui me jõudsime Narva lähistele, selgus, et Narva oli siiski niivõrd raske tule all, et me ei saanud sinna sisse masinaga. Ja siis alles järgmine päev, kui kahurituli mõnevõrra vaikis. Kuidagimoodi saime Narva sisse, Narva põle sõjalistes suurelt osalt maha põlenud, mis põleda andis ja, ja purustatud, mis purustada andis. Nii et me saime masina Ta mõnisada meetrit raekojast Tallinna poole ja sealt siis vedasime kaabli edasi läksime raekohani. Ja Kask rääkis siis kogu aeg, siis siis reportaaži ja mina ka kuigivõrd. Kuidas olukord seal väljanägija, mürsu lõhkemisi jäi palju peale põlemispraginades käisime raekoja ees, raekoda oli ainuke hoone, kes oli vast kõige vähem kannatada saanud seal raekoja kõrvalt paremale Kund Narva jõe poole vaadata, see oli üks suur kivihunnik Narvas, ma käisin mitu korda sel perioodil, aga ka varem, kui me tulime rindele Narvale mahajäetud, siis oli rada inimestest tühi, eraisikuid ma seal ei kohanud üldse? Narvas tavaliselt ei moodustanud mingisugust erilist objekti, sellepärast et Narvas sõjavägi ei olnud sõjavägi oli kas teisel paljani linnarindel või, või siis kuskil metsa sees peidus varustuslaod ja nii edasi. Nii et ega Narvas sõjavägi oli ka minimaalselt seal mõned üksikud nii-öelda tagala osad. See oligi vist ai, ma käisin suvel veel käisin mitu korda Narvas. Ja siis Emajõe rindel olite samuti suvel. Emajõe rindel ma olin vähe, sellepärast ma sõitsin siin Narva rindelt, sõitsin Tartu alla siis kui tihti Tartule vastu rännakut taheti uuristada, tagasi võtta. Nii et ma olen seal üks, kolm või neli päeva, aga ma püüdsin kogu aeg olla kursis, seal juhtub aga niivõrd, kui see võimalik oli. Ja eesliinil mind saatev auto juht sai surma selleks armukeseks. Aga need Eesti sõjakirja saatsid, jäid ikka ellu ja terveks ei juhtunud kellegagi ikka midagi traagilist. Langenuid kirjasaatjate hulgast oli vanimaks massalsti. Haavata sai korduvalt sai tagis filmimees ja Jüri Remmelgas eestiaegne ajakirjanik. Tema 44. aasta sügisel pärast Eesti mahajätmist sõitis Rootsi ja avaldas seal mitu raamatut ja tegi tohutut nii-öelda sõjaajaloolist ööd seal demanemine arhiivis olemas. Rahnula jäi Eestisse, ei suutnud taganeda mingil põhjusel Talleggist puhkusel parasjagu. Ja istus kama 10 aastat ära. Praegu on surnud filme stagis Austraalias praegu venda Kask. Kirjadest selgub, et olevat nagu läände saanud, aga praegu ka surnud ja ülejäänutest tunnista. Keerend on vist kõigile tuntud praegu kunstnik Doraadiumis Agu Kask siis Elmar Tõnismäesõnamees. Tema, need mõlemad said läände. Meie viimane rühmaülem leitnant Puusepp anti poolakatele sõjavangiks, esines seal sakslasena ja sai sealt lahti ja asus hiljem elama Rootsi, aga on ka praegu surnud. Ma langesin jah, tsehhide käte õieti tegin läbi selle nimetatud tšehhi põrgu ja siis sattusin sõjavangi. Võiks veel Liibalvast nimetada sõjavange, langesin nugisega, ratsapüksid jalas. Ja sõjavangis, kahe aasta pärast mõistsid tema T25 aastates kuni 57. aasta sügiseni olin vangistus. Niisugune oli siis Karl Gailiti sõjakirjasaatja tee. Nagu ma alguses juba mainisin, oleme viimasel ajal tihtipeale saanud tema sõjalugusid ajakirjandusest lugeda sellest Me nüüd jätkamegi. Tegelikult see asi algas mõnevõrra juhuslikult. Ma sattusin Eesti akadeemilise sõjaajaloo seltsi liikmeks, kuna seal oli suur grupp endisi Eesti ohvitsere ja ka nii-öelda Saksa sõjaväes ohvitseripagunid peale saanud mehi siis nüüd käsitled sealt peale, et nad oleks vaja ikkagi kuskile meeleotsapidi ajakirjanduses saada. Ja nii õnnestus siis tänu rahva hääletoimetuste vastu tulekusele mõnevõrra hakata kirjutama. Esialgu oli materjalile muidugi vähe, sellepärast inimese mälu ei suuda talletada kõike, mis ta on läbi elanud ja sellest oleks ka võib-olla vähe, sellepärast ühe inimese, mõnes on ikkagi ainult ühe inimese mälestused siis ma lihtsalt Kirjanduse abil püüdsin anda mingit pilti toimunud lahingutest. Siin aitas palju kaasa raamat, nagu Eesti riik ja rahvas teises maailmasõjas. Siis Eesti saatusaastad, paljude ohvitseride mälestused, nii USA, kindral, Steineri mälestused, saksa keeles siis c siis sõja lõppu väga hästi kirjeldav raamat. Mida sa enda Anda Relbe toorValde oma. Ja pärast esimeste artiklite ilmumist hakkasin saama ääretult palju kirju. Ja praktiliselt ikkagi väga raske neile kõigile vastata ka vastavad, aga tuli võimalust mööda. Ja need kirjad andsid omalt poolt väga palju materjali jõule ja kuna ise oled nendes olukordades olnud, on mingisugune ülevaade või pilt sellest, mis siis toimus. Siis oli Nende ka ajalehe või ajakirjanduse kirjanduse ja kirjade materjalide seostamine sündmustega suhteliselt lihtne. Ja kuna rahva hääl ikkagi edasi osutas vastutulelikkust, siis jõudumööda püüdnud ühteteist kirjutada. Ma veel kord tahaksin toonitada siin ka, et ma ei ole mingi sõjaajaloolane ka üldse ajaloolane aga lihtsalt inimene, kes on selle perioodi läbi teinud ja veendunud, näinud, et see ei olnud mitte mingisugune seiklushimuliste poiste tegevus, aga ikkagi tegevus, mis oli suunatud Eesti vabariigi taastamisele. Siis ma olen seda tegevust püüdnud jätkata jõudumööda niivõrd-kuivõrd seda suutnud. Sõjast on juba pool sajandit möödas ja inimesed, kes nüüd tänapäeval oma meenutustega välja tulevad on ka juba vanad inimesed. Kuivõrd võib mälu usaldada? Mälu usaldada on väga raske, sellepärast et on olnud juhtumeid, kus ühte ja sama sündmust kolm erinevalt imest kirjutavad omamoodi sellest igaüks omapäraselt. Aga see on ka teisest küljest jälle loomulik, sellepärast igaüks nägi siiski, nagu öeldakse oma künka otsas, kas või sõja puhul ei jooksvast künka otsas õige väljendus iga oma oma august, kus ta istus. Ja selle tõttu ei ole sellest ka midagi, esineb väga palju vigaseid vigu, isegi kirjandus näiteks Harald ripalu kirjutab oma mälestusteraamatus, et auvererünnak toimus 25. juulil. Aga tegelikult see toimus 24. juulil. Ja sellised vigu, noh ma muidugi ei taha väita, et mul ei oleks esinenud vigasid või oleks neid vigu. Aga neid tuleb püüda ikkagi võimalikult vältida või kui, siis on tekkinud siis hiljem parandada. Ja selle kohta ei oskagi midagi muud öelda kui terve see tegevus, mis ma nüüd selle aasta jooksul olen suutnud mõned artiklid kirjutada. See ei ole ajalooline uurimus on lihtsalt meenutuste ja faktide omavahel reastada. Aga kuidas te üldse ise hindate seda tegevust, et neid mälestusi võimalikult rohkem talletada, nagu meiegi raadiuse oleme nüüd teinud ja mina olen ka üsna mitme aasta jooksul. Eks ole vist ikkagi viimane aeg sellega tegeleda. Tähendab, viimane aeg on ta kahtlemata. Ma tahaksin tuua võrdluseks. Vabadussõjas ümmarguselt langes meil 4000 meest möödunud sõda rinnetel, nõudlus meil väga ebamäe sarnaselt nii-öelda määratuna ligikaudu 25000 inimelu sõdurite seast. Ja need sõdurid, kes langesid, ei langenud mitte juhuslikult, sõdurid olid väljas ikkagi Eestimaa vabaduse eest. Ja kui nüüd analüüsida veel kõige teravamalt, siis kui ei oleks olnud 14. juuniküüditamist ei oleks olnud ka nii palju vaba lahtigi oleks olnud palju vähem, aga 14. juuniküüditamine viis selle asja nii kaugele, et praktiliselt iga mees oli puudutatud mingil määral sellest küüditamisest oli puudutatud võib-olla ka parematest arreteerimisest. Ja selle tõttu läks välja nii-öelda Eestimaa eest, et hoida Eestimaad, tähendab selle punase lainest tundes ja olles nüüd neid poisse näinud, kes tollal treenerid on olnud nendega rääkinud. Nende ainukene eesmärk oli võidelda ikka Eestimaa eest ja see, et sakslane meid nüüd alt vedas sellega, et et ei andnud loodetud nii-öelda põhiseadusliku korra tagasi. See oli muidugi kurb, aga, aga teisest küljest oli ikkagi tuli vahe valida kahest pahest. Parim ta, Saksa okupatsioon, kahtlemata okupatsioon, aga ta andis ainukese võimalusena eesti mehele kätte relva, et võidelda vaenlase vastu ta relva jõul mujalt kuskilt võtta. Nende sõjameeste mälestuste kohta veel, kas neid teie teada kogutakse ka mitmel pool või kuidas lood on? Ma ei ole sellega kursis. Mina ütleksin vast niimoodi, et minu arvates peaks sellega tegelikult vaevalt tegelema meie teaduste akadeemia ajaloo instituut, aga nii palju, kui mulle teada on, seal mõned teadlased tegelevad sellega ainult no lase arvestada ei anna mitte need ametliku ülesandena. Ja mis puudutab materjalide kogumisse, siis nähtavasti neid on siiski nii palju. Praegu koguneb materjale nii muinsuskaitse seltsi, nii sõjale, seltsi, nii ütleme veel Vabadusvõitlejate liitu ja paljudesse teistesse kohtadesse mida minu arvates praegu lihtsalt ei olda suutelised läbi töötama ja minu arvates on praegu kõige tähtsam see, et et need materjalid siiski oleksid olemas, ükskõik kus nad siis oleksid. Et kui kunagine nii-öelda meie järeltulev sugu hakkab need materjalid põhjalikult läbi töötamata, siiski saaks veenduda, et see ei olnud mingi Hitleri eest sõdimine või Saksamaa esse inimene, et see oli siiski Eesti kaitse selle punase laine eest. Et see oli praktiliselt meie Eesti teine vabadussõda ja olgugi et meda kaotasime. Tulemuseks oli ikkagi see kõigepealt, et ligi kümnendik eesti rahvast sai evakueeruda. No kujutage ette, kui Narva rinne oleks veebruarikuus murdunud ei oleks ilmselt keegi, või kui, siis ainult mõni üksik saanud kuskile ära minna. Edasi Narva all ja ka Tartu all peeti nii kaua rinnet kinni, kui nii väga paljud said ära, sõid. Ära sõita võis muidugi nii või teisiti naha hoidmiseks või, või ka oma eestluse ja eesti jätkamiseks. Ja kui meil on ikkagi oma 100000 inimest, oli välismaal, kes võisid moodustada oma eksiilvalitsuse, arendada edasi eesti kultuuri, samal ajal ka nõutada välismaalt. Et välismaa ei tunnustaks Eesti annekteerimist, siis see oli ikkagi eesti sõduri teene, kui me kõige lõpuks niimoodi vaatama Kuidas teie suhtute sellesse, kui kõiki neid mälestusi, mida praegu kogutakse, nendest valikut tehes saaks ka publitseerida kas või eraldi kogumikuna. Näiteks ma mäletan, et kolmekümnendatel aastatel ilmus mitu populaarsete ajakirja vabadussõja tähisteli vabadussõja lood mis vabadussõja. Praegu selle teise maailmasõja kohta See oleks mõeldav koodeks, materiaalset võimalust see esialgu praegu puudub. Mina näen sind praegu ainult see selles väljapääsu nagu teata meile ilmub Memento nimeline ajakiri kes ka praegu on väga suurtes raskustes majanduslikes raskustes. Et mõningad organisatsioonid nagu Memento Eesti akadeemiline sõjaselts Eesti vaos hoida, tühing. Meil võib olla mõningad organisatsioonid. Annaksid koos välja ühe ajakirja, milles erinevate liinide pidi on kõik omavahel need organisatsioonid seotud. Ja annaks korraliku ajakirja välja anda siis pääle selle praegu kultuuriministeeriumil kavatsusele hakata välja andma elu raamatu nime all. See on Hando Runneli antud nimi teoste sarja, mis kirjeldaksid kõiki Eesti kaotusi kõikidel okupatsiooni, ta vene okupatsiooni, esimene saksa okupatsioon, Vene okupatsioon uuesti. Kui see nüüd teoks saab, siis, siis see asi saaks üsna põhjalikult teadvustatud. Materjalide süstematiseerimine. Minu arvates jääb küll edaspidi tulevase põlvkonna hooleks. Esimene ülesanne siiski need praegu neid kogunenud materjale avaldada, nii palju, kui see võimalik. Et kuidas teie hindate seda tööd, noh, mis nüüd Eesti Raadio on viimastel aastatel teinud nende mälestuste avaldamisega, meid on kaks sarja selleks isegi Eesti Raadio on selleks isegi väga palju teinud. Ja ma loodan, et ka Eesti raadios need lindid on salvestunud ja, ja säilitamisele kuuluvad täpselt sama probleem oli ilmselt ka Eesti raadiol ja televisioonil nagu ajakirjanduses, et esialgu oli see probleem ikkagi nagu tabu ei tahetud, nagu õieti sellesse julgetud, selles õieti süveneda ja minu, mis miinium minusse isiklikult puutub, siis ma pean tänu avaldama proua Jüssile kes möödunud aasta maikuus Ühe minu noh, praktiliselt minu mälestused sellest sõjast ja kui sellised asjad säiluvad ja nad on talletatud hästi, siis see on üks äärmiselt suur nii-öelda ma ütleksin peaaegu et rahvuslik varandus. Ärgem jätkem tähele panemata asjaolu, et 50 aastat või peaaegu 50 aastat sellest praktiliselt ei tohtinud, ütlesime, et rääkida ega, ega mainida, kes midagi seal juhtus ja teispool endale informatsioon. Ma tahaksin rõhuda kõikides nendes asjades on vaja erapooletust. Ja see teispool informatsioon kahjuks oli äärmiselt erapoolik ja ei olnud objektiivne. Aga neid veel siis väga paljudele endistele sõjameestele teevad muret need asjad, et ei saa kuidagi tuvastada oma teenimist Saksa sõjaväes ka isegi haavatasaamisi ja muud sellega seoses, mis nõude saaksite nendele anda, kus võiks midagi leida ja kas on üldse võimalik? Probleem on väga raske. Raske just sellepärast, et muidugi kõikidele Saksa sõjaväes teeninud meestel olid oma paberid, olid oma dokumendid Saksamaal olemas. Põhiliselt olid need kõik Berliinis. Kui aga Berliin langes Nõukogude vägede kätte veeti suur või peaaegu kogu dokumendid osa säält minema. Ja selle tõttu see materjal on praegu Venemaa on olemas, aga see on süstematiseerimata. Nagu suures aasta oli kartulikotis kottidesse topituna, Levadka praegugi veel. Ja Saksamaal on mõned aadressid. Ma toon ühe näite, kummas sääres oli meie diviisi kalmi kalmistu, siin oli maetud üle 2000 mehe. Ja Saksamaal ei ole praegu materjale, et seal üldse oleks olnud mingi soone kalmistu. Tähendab riigi keskarhiiv on üks aadress, kuhu võiks pöörduda ja tulekski pöörduda, kuna on säilunud siiski nagu väga palju seda materjali, et inimesed kes olid Saksa sõjaväes nende palga arvelt, maksti nende omastele toetust ja see on tõendiks, et tähendab mees oli seal ja sellel teine aadress, aadress Berliinis, asutuse nimi on. Nii on 51 G sidekriips 1000 ais Vorn tammais morn tamm 179. See on nüüd sakslaste katse tsentraliseerida kõik materjalid, mis on ühte kohta. Ma ise sain näiteks teate ainsa teada, et ma olen saanud 43. aastal, siis siis seal ja seal haavata ka tõendiks juba. Mõisteti pärast sõda süüdisin endise Saksa sõjaväes teeninud mehi. See tähendab, et ka KGB arhiivis peaks üht-teist olema. Mille alusel nad süüdi mõistsid? See on loomulik ja siin ma kahjuks ei oska midagi öelda, siin peaks siis siseministeeriumi poole. Nii et inimesed jah, ikka töötavad ka raadiopoole ja ma olen ka muidugi täiesti võimetu neid abistama ja kahju on. Jah, möödunud sõjast on tõepoolest saksa pooleli jäänud dokumentaalselt väga vähe järgi. Ja kui siis see on kuskil süstematiseerivad Ja nüüd siis selle jutu lõpuks nüüd teie ikka oma tööd jätkate, mis oleks ju väga soovitav. No ma püüan seda teha nii palju, kui kui jaksan ja nii palju, kui meile vastu tulnud rahva hääl suudab seda avaldada. Minu rõõmuks ma siiski praegu olen märganud, et väga paljud teised väljaanded, nii ajakirjad kui ka ajalehed on ka sellest perioodist hakanud nii-öelda objektiivset materjali avaldama. Nii et siin tuleks muidugi täna ta kõigepealt neid, kes on väga palju kirju saatnud, väga valjud päevikud on juhtunud minu käest läbi nüüd kus on nõnda väga palju üksikasju sees, mida muidu ei oleks üldse kuskil talletatud. Ja ma olen veendunud, et väga paljudel meestel on veel kodus sahtlisse kirjutatud väga palju. Need, kas siis püüdku miskitmoodi, kas siis rajooni lehtedes või kuskil avaldada seda ja kui see võimalik ei ole, siis otsida sidet ajalehtede ajakirjadega, kus midagi avaldatakse. Kui mõni mees ei ole suuteline kirjutama, on emi külgele. Iga on jõudnud sinnamaani, et sulepea, ta tahan hästi peos püsida. No kui keegi teatab, võib-olla vastav ajaleht või ajakiri või raadio või televisioon leiab ka võimaluse selle jutu linistamiseks. Kordan Karl Gailiti antud aadressi, kellel huvi ja vajadus püüdku kirja panna. Niisiis Deutsche tiinstelle, Berliin 51 t mõttekriips 1000. Alf Born Tamm 179. Loodan, et jõudsite kirja panna. Karl Gailit tänas neid, kes talle on kirjutanud. Tahan ka ise täna sedasama teha. Miks just täna ja varem ei ole teinud, ega ka hiljem ei tee. Selgitan kohe. Nagu teada, algab esimesest aprillist Eesti raadios saatekava reformimine, mille tõttu esimese programmi koormus tublisti kasvab kuna senine teine programm ehk vikerraadio muutub kommertsprogrammiks. Seetõttu oli täiesti otstarbekas ka meenutuste saateid mõnevõrra koomale tõmmata. Praegu on ju mitu paralleelset sarja. See on üks põhjusi, miks lõppev saade on sarja. Need aastad ununeb viimane saade kuid siiski vaid üks põhjusi. Nagunii oleksin ka ise peagi sarjaga lõpetanud, sest tunnetan need sõjameenutuste pelk publitseerimine hakkab juba nii-öelda oma laeni välja jõudma. Nagu Karl Gailiti eespool märkis, on juba aeg hakata kogutud süstematiseerime ja teaduslikult läbi töötama. See aga on juba ajaloolaste ülesanne. Mina ei ole ajaloolane, kuid sellest hoolimata arvan, et salvestatust võib teadusel kasu olla. Pealegi säilib see arhiivis elava jutustusena, mitte üksnes kirjasõnana ja arhiivi jõuaks ja seal säiliks kõik vähegi väärtuslik, seisab mul ees üsnagi aeganõudev aastate jooksul kogunenud do läbitöötamine. Kuigi olen juba eakas inimene, loodan sellega toime tulla. Ja lõpuks pisut andmeid. Saatesari need aastad ei unune, tuuris Eesti raadios seitse ja pool aastat ja nagu saate alguses ütlesin, on tänane viimane saade 190.. Ja ma arvutasin välja, kui keegi tahaks kõik need lindid ära kuulata, peaks ta peaaegu kuus ööd-päeva kõlari ees istuma. Vahetpidamata muidugi. Oma meenutusi on nendes saadetes esitanud 472 inimest. Kahjuks kõiki ma täna enam tänada ei saa, sest paljud neist on juba meie hulgast jäädavalt lahkunud. Elavatele, aga siiras, südamlik tänu. Ma lõpetan kõike head.