Pere on kolmapäev ja argipäeva stuudios on Kaja Kärner. Tänast päeva alustame viitega eelmise esmaspäeva saatele, kus oli juttu lähenevatest parlamendivalimistest neile eelnevaist valimisstuudiotes. Vikerraadio kavas. Jerbasin kuulajale ET saadetes võrreldakse erakondade valimislubadusi näidetega nende tegevusest Riigikogus. Muuhulgas tuga Tõnu Kõivu, Kadri Jäätma ja Paul-Eerik Rummo seadusemuudatusest, millega omavalitsustesse kandideerijatelt ei tohi enam eesti keele oskust nõuda ja mis riigikogus 2001. aasta sügisel vastu võeti. Sinna kõrvale tsiteerisin Isamaaliidu hiljutist üleskutset, et iga keelepoliitika valdkonnas tehtud muudatus õõnestab Eesti riigi usaldusväärsust nii eestlaste kui muukeelsete hulgas. Viimased loodavad tülikate keelenõuete kadumist, kui valitsus on kord juba astunud järeleandmiste teele. Tuletasin kuulajale meelde, et järeleandmiste teele asus juba kolmikliidu valitsus just selle volikogusse kandideerijaid eesti keele oskuse nõudmist keelava seadusemuudatusega. Selle saatelõigu peale kirjutas riigikogu Isamaaliidu saadikurühma aseesimees Andres Herkel, et tsiteerin. Rangelt võttes oli see väide küll tõene, kuid esitatud nii, et ei lastud paista kogu tõel. Nimelt viidi Isamaaliidu ettepanekul seadustesse range eestikeelsuse nõue nii kohalike volikogude kui riigikogu töös. Teisisõnu Meile üsna vaieldavate põhjendustega peale surutud muudatused valimisseadustes kompenseeriti samaväärsete kiire nõuete kehtestamisega nii omavalitsuste kui riigikogu kodukorra seaduses. Seega on Isamaaliit rangete keelenõuete järgimist alati vajalikuks pidanud. Tsitaadi lõpp. See on siis riigikogu liikme Andres Herkeli selgitus keelealaste seaduseparanduste kohta, mis 2001. aasta sügisel vastu võeti. Kui kuulaja tookordseid vastukajasid ajakirjanduses ja vaidlusi Parlamendis mäletab, siis ta teab, et seegi pole kogu tõde. Tollane võimuliit ei andnud kõiki seaduseparandusi, mis lubaksid öelda, et Isamaaliit on alati rangelt eesti keele kaitsel ei andnud neid menetlusse koos vaid kaks järgmist ehk esimest kompenseerivad seaduseelnõu esitati alles siis, kui meie juhtivad keeleteadlased, avalikus poliitiline opositsioon ja võimuparteide mõne tomatki liikmed olid keelenõude kaotamise vastu teravalt protestinud. Seda palju siis eelmise esmaspäeva argipäeva saate järel kajadest vajadusest eesti keelt, kultuur ja haritust kaitsta räägivad ka tänases saates esinejad. Kuidas loovintelligents end tänapäeva Eestis tunneb, küsime täna mitme põlvkonna haritlastelt. Saab ju sel kevadel 15 aastat loomeliitude murrangulise Est kultuuri pleenumist Toompeal. Aga elu on vahepeal uued reeglid kehtestanud. Mõnigi tollane eestkõneleja, aga ka mõni äsja Euroopa ülikoolidest tulnud doktorant, tunneb, et tal pole Eestis kohta. Tänavastavad kaks loomeliitude kultuuripleenumil ettekandega esinenud, keda tänapäevalgi meelsasti avaldatakse ja kes ühiskonnaelu ilminguid tundlikult tajuvad. Need on rahvusvaheliselt akrediteeritud kultuuriuurija ja Tallinna pedagoogikaülikoolis sotsiaalteadlasi koolitanud tav Aili Aarelaid ning Tartu Ülikooli kirjandusõppejõud Postimehe kultuuritoimetaja Rein Veidemann. Kolmandaks kirjanik ja paljude väljaannete hinnatud kolumnist Maimu Berg. Noorematest kultuuriinimestest kunstnik Signe Kivi ja kultuurikriitik Valle-Sten Maiste. Kõik nad ütlesid esimese hooga, et haritlasi meile ei tõrjuta. Vaadake, kui palju nad sõna saavad. Arvamust avaldavad, väitlevad. Aga kui pikemalt rääkima hakkasime, koorus nende intellektuaalide ühiskonna kirjeldusest välja pilt, mida ehk teilgi on huvitav kuulata. Esimene küsitletav on Rein Veidemann loomeliitude kultuuripleenumil Eestile poliitilist, majanduslikku ja kultuurilist iseolemist nõudnud mees. Aastad on möödunud iseolemise vormi oleme saanud täita sisuga, mida meid ümbritsev maailm pakub või peale surub. Kuidas haritlane ennast neis oludes praegu tunneb, kas tema häält on kuulda või on ta tõrjutud? Teie küsimus peegeldab, ütleme seda emotsionaalset tunnet, aga mis meil valitseb paljude haritlaste ja on ka minu sõprade seas ja ka minus endas, aga mitte sellest aspektist võetuna, et oleksin, tunneksin ennast tõrjutuna vaid pigem ma tunnen ennast üksildase häälena ja ma usun, et paljud tunnevad ennast üksildase häälena ja muidugi raadios siis ajalehtede arvamuskülgedel nii-öelda veeru kirjutajatena ehk kolumnisti täna ma ei näe kusagil, et oleks meie haritlasi eliiti kõrvale tõrjutud. Küll aga vaatamata sellele rohkele kirjutamisele sõna võtmisele tunnet, et see sõnum ei jõua pärale. Et see jääb nagu sinu oma mõttekaaslaste võib-olla ka oma ja kaaslaste ja ajakaaslaste sekka, kuid seda ei võeta arvesse. Seda võidakse, kui sa hästi oskad sõnastada mõnda oma mõtet nii väljakutsuvalt, siis paned tähele, kuidas mõne ajalehe päismikus seal üleval kõva sõna rubriigi all. See võib-olla natukene kõditab edevust, aga et seesama, sinu lennukas mõte, idee, hoiatav sõna, korralekutsuv sõna võiks sadestuda poliitiliste otsustajate tegudesse, seda tõesti ei ole ja see on, mida ma tahan öelda, on nisugune, üksilduse tunne, hüüdja hääletunne, mis valitseb ka kõige edukamate kõige sagedamini ennast avaldavate kolumnistid. Või siis tippintellektuaalide. Olgu nad, teadlased, olgu need kunstiinimesed, nende seas. Küll julgen öelda millest see tuleb, et haritlaskonna mõte jääb nagu eraldi kogu sellest ühiskondlikust mõttest või miks ma õieti kaotasime selle ühes taktis mõtlemise, mis meil veel 15 aastat tagasi oli. Sellepärast, et me elame kultuuri murdumise punktis. Me elame mõnes mõttes Eesti ajaloomurdumise punktis ja mitte ainult Eesti ajaloo, mitte ainult meie kultuuri murdumispunktis, see puudutab ka väga paljusid teisi kultuure. Võib rääkida isegi üleilmsest nähtusest. Mida siis no asjatundjad, ühiskonna filosoofid, skulptuuri, filosoofid nimetavad postmodernse seksajastuks, kus toimub üleüldine fragmenteerumine, eesti keeli killustumine, hajumine, igaüks oma nurgas oma väikese seltskonna sees. Ja nende seltskondade vahel ei ole enam sildu. Nii et see on see tendents, kuhu nüüd Eesti on ka jõudnud ja see loomulikult me ei taha seda tunnistada. Sellepärast et me tahame olla selles ajas, kus me tundsime väga tugevatena. Ja see aeg oli 15 aastat tagasi, mis oli Eesti kultuuriintelligentsi, Eesti haritlaskonna? Ma ütleksin isegi eesti rahva kui terviku seisukohalt kordumatu olukord. Ja see on, see on olukord, mida meie tunneme kirjandusuurijad, kunstiuurijad ja mida iga tavainimene tunneb teatris, kui ta elab midagi väga tõsist läbi, mida nimetame seda sotsiaalseks Katarsiseks, see oli sotsiaalse katarsise ajastu. See aeg on möödas, kogu ilm elab kultuuride murdepunkti. Eesti on sealsamas. Ja selle sümptomiteks on tõepoolest see, et orienteerutakse nii-öelda hetkekasule nendele nii-öelda tehnoloogiatele mitte aga mingile tervikule. Ja tõepoolest, me ju kõik näeme seda, kui edukad me oleme tehnoloogilises mõttes oskuste mõttes, kuidas rikkaks saada, kuidas poliitilise mängu mängida, kuidas võitjaks saada, kuidas raha teenida, erinevaid tehnoloogiaid olla. Aga Me jääme tõsiselt hätta, kui me peaksime siduma eri nähtusi ühiskonnas meie oma kultuuris kasvõi ja me me tajume, et et meil ei ole seda kindlat, ühte ainsat toetuspunkti. Mis oli siis 15 aastat tagasi, kui rahvas vaatas haritlaste poole. Et nemad teavad, mis on meie elu mõte ja mis on meie pürgimuste mõtte, kes nüüd ütleb, mis on meie pürgimuste mõte mis on siis Eesti mõtte näiteks? Tegelikult peaksid just nimelt sõnastama, üldiselt nad püüavad seda sõnastada erineval viisil, eesti haritlased, aga kellele see korda läheb, mis asi see Eesti mõte on? Teda huvitab see, mis on minu tänase päeva mõte, mis minu tehingu, et kuidas meil täna börsil läks, kas ma sain selle kinnisvara müüdud ostetud, sain selle kauba tehtud. Kas minu erakond pääseb valitsema võimu juurde, kas minu grupi huvi saab realiseeritud selle või teise isiku kaudu? Need on meie huvid. Ja see toob haritlasele, kes läbi näeb ja kes sellest kirjutab. Eks tunneb, et tema hääl kohale ja see toob temasse kibestumist. Võib-olla ta muidugi räägib, kõneleb edasi, aga, aga siis ma saan aru, miks meie endi hulgas kas või leidub üles kutsuda, noh, et kirjanikud on niisugused, kes saavad aru, et aga miks mitte, kirjutan, kes neid loeb. Eks ole, või, või ka mõni teine ütleb, et mis Medelt ikka tellime, eks ta oli üks ja sama jutt ikka on minugi kohta. Noh, see on ju teada, et Veidemann, vana romantik, idealist ketrab üht ja sama juttu, kuigi ma pean ütlema jah, see ongi minu tugevus, mina ketra niimoodi ju siis on, selles väljendub ka teatud usk siiski, et, et sõna maksab. Rein Veidemann, kui te ütlete, et killustumine on ülemaailmne nähtus, siis me ei saa ju selle vastu midagi teha. Ei saa. Kas meil tuleb sellega leppida või oodata aega, kui need killud üks kord uuesti pannakse tervikuks kokku tagasi. Hea omadus on see, et ta möödub ja meie ei ole võimelised siin teiega laua taga ja vaevalt keegi on võimelised ennustama, kas tuleb see uus aeg Eestisse, kus jälle maksab see, mis maksis kunagi ja mis peegeldub meie keeles meile kõigile ja me teame, mis asi on vanematekogu meie oma kultuuris on olnud ju vanematekogu. Nii et ma usun, et, et kuigi me elame praegu kultuurimurdepunktis, et võib eeldada, et, et mingil hetkel see aeg tagasi tuleb ja seda on jällegi mitmed kultuurifilosoofid ennustanud, et 21. sajand tuleb lõppkokkuvõttes religioosne siis väärtuskeskne sajand või teda ei tule üldse siis see sajand hakkas pihta, aga milline ta tuleb, seda saab öelda kuskil 15 20 aasta pärast, kus on näha siis nüüd see nii-öelda liikumise suund tahaks loota, et ma ikkagi elaksin nii kaua, kus veel 20 aasta tagant võiks öelda, et näed võib-olla Eesti raadios ka öelda seda, et, et võib oletada, et see haritlaste hääl siiski kostub ja et, et noh, kasvõi selle ühiskondliku leppe kaudu, mida nüüd siin ette valmistatakse ja mis tegelikult on sünonüüm sellele vajadusele. Et arukus juhiks meid mitte niivõrd poliitiliste mängude ja kasusaamine. Et see aeg siiski võiks, võiks mingil hetkel tulla. Eelmisel sügisel, oktoobris said Eesti pangasaalis kokku 50 arvamusliidrit tunnustatud majandus ja ühiskonnategelased, teiste seas pangajuhid Vahur Krafti, Indrek Neivelt, mõjukad IT-inimesed meilt ja Rootsist. Kokku tuldi arutlema teemal järgmine Eesti. Võib-olla selline ongi uue aja ajurünnak. 21. sajandi loomeliitude kultuuri pleenum. No vaadake, arvamusliidrite, kogu see arvamus liiderlus muudetud samasuguseks kaubaks nagu jõulud. Eks me oleme kõik tähele pannud asja lugesin lehest, jälle tuleb üks suur konverents, Pärnus on terved, firmad on pühendunud ja müüvad ja siis üks arvamusliider hüppab sinna lavale ja kärgatab välja mõne niisuguse mõtte, mis tegelikult, kui hakkad järele mõtlema, kohutavalt banaalne. Aga osatakse müüa ja selleks luuakse kommertsiaalne õhustik, aga Neid ma ei kujuta ette, et näiteks need yangaplinskit saaks sedamoodi müüa või et Jaan Kaplinski läheks Pärnu konverentsidel 200 300000 krooni eest 20 meetrit kõnelema, kuigi me loeme teda mitmetest erinevatest väljaannetest. Nii et jällegi seesama killustamine, eks fragmenteerumine. Et et osa sellest arvamus arvamuste esitamise väljendamise tasandist nii-öelda siis hõivataks ära kaubastatakse. Jaa, jaa, jaa, nihutatakse sellesse kommertsniši ja, ja püütakse öelda, et vot see on see õige. Makske selle eest kõva raha, te saate väärväärt arvamuse võrra rikkamaks. Aga teiselt poolt minu kujutluses on ikkagi sellel arvamusel väär, et mida, noh ütleme, ei, ei püütud kommertsialiseerida, vaid, mida üritatakse kuulda võtta. Ei ole vaja ära sellest maksta, vaid oleks vaja, et see, see seisukoht kujuneks mingisuguseks laiemaks keskustelu aineks ja selle keskustelu tulemusena see sadestuks seadusandluses väärtushinnangutes, miks näiteks tõepoolest ühed arvamused jõuavad kaunisse väga uhkes Eesti pangasaali aga näiteks kaks aastat tagasi peaaegu kaks aastat tagasi Eesti ühiskonnateadlaste pöördumine? Noh, me teame, kuidas seda asja esialgu mõnitati, sattus kohe niisugusse üldisesse naerualusesse, et noh, mis nad seal ikka hädaldavad need ühiskonnateadlased, kuigi me näeme, et need protsessid on endiselt aktuaalsed selle üldise silmatorkava edu taustal, aga kui vaadata sügavamale sisepoole ega siis noh, need muutused, see, mis Eesti nii-öelda sügavuses rahvuskehas toimuvad aset leiavad, Need on endiselt teravad ja nendele ühiskonnateadlased osutasid tähelepanu, vot seda tüüpi arvamus peaks olema siis toetatav Kultuurimurdepunkt arvamus liiderlus ei asenda haritlase häält. Ei ole üldisi keskust, elusaid sisuliste väärtuste ümber. Jätame need märksõnad meelde ja kuulame vahepeal nooremaid inimesi. Kunstnik, Kunstnike liidu juht, eelmine kultuuriminister Signe Kivi. Kas õhus on märke, et haritlasi kultuuriinimesi ei võeta kuulda? Mina seda ei taju, ma toon lihtsalt mõned näited. Kui me avame meie juhtivad päevalehed, ma mõtlen siin eelkõige muidugi postimehest Eesti päevalehte siis nad on viimasel just viimasel ajal oma väljaannet meeldivalt muutnud ja rikastanud seda kultuurirahva artiklitega. Seda veel pool aastat aasta tagasi aasta tagasi nii ei olnud ja Päevaleht ja spetsiaalselt ka reklaamib, et, et muutus on toimunud selles suunas kui on ühiskonnas mõni terav probleem. Meilt küsitakse arvamust muidugi poliitikutelt, aga minu hinnangul ja see võib olla ekslik. Äkki ma lihtsalt tahan seda niimoodi näha? On, on On tehtud isegi rohkem pöörduda kunstnike dirigentide, heliloojate kirjanike poole. Mida veel, ma ei arva, et, et kui me tsiteerime Mati Hindi artiklit, et me peaksime tõusma barrikaadidele aga ei ole paha aeg-ajalt veidi rohkem koonduda kui, kui võib-olla ainult oma erialaliit tõde koosolekutele ja mõelda, mis on ja kuhu me läheme ja mida me tahame. Loomeliitude pleenumist on päris palju aega möödas. Väga palju sellest, mida seal räägiti, ei ole tänaseks probleem. Aga väga suured asjad hakkavad muutuma võib-olla suurteks probleemideks, ma pean eelkõige silmas meie keele püsimajäämist ja seda, mida, miks ja kuidas me räägime. Ja teine, mis muutub üha olulisemaks, on meie rahvakultuuristaatus see, kus on meie juured. Kui palju me oskame sellest kaasa võtta üha muutuvasse aega? Selles minu meelest peitub meie tugevus ja, ja seda, seda võiks küll kultuurirahva haridusrahva ja teadlastega koos arutada, aga initsiatiiv peab olema alati meie käes ja me ei saa oodata, et see tuleks kuskilt kuskilt mujalt, et keegi teine teeks need vihjed. Nii et lõppkokkuvõtteks ütleksin, et võim on nii nagu vaim siiski kultuurirahva käes, kui ta seda tahab. Äkki on see ka väike üleskutse. Tänase saate teema valikule andis alust ka üks professor Mati Hindi artikkel, kelle Põhja-Soome ajalehes Kaleva kus ta kõnealusele probleemile osutades ütleb, et Eestis ei peeta haritlaste tööd õigeks tööks haritlasi mõnitatakse internetikommentaarides kriitilise meelega. Intelligents tembeldatakse Isamaa reetjateks. Eestis puudub haritust eeldav mõttevahetus keskustelus elu põhiväärtuste üle ja professor hindi hinnangul on loomeinimestel aeg ja kohustus tõusta vaimsete väärtuste eest barrikaadidele. Kuidas kirjanik Maimu Berg neid ilminguid praeguses Eesti ühiskonnas tajub, kas haritlasi püütakse eirata? Ei no ma ütleksin Mati Hindi artiklit kommenteerides, Mati muidugi utreerib ja see on tema stiil ja see on selleks tal selline, et, et lugeja tõesti tunneks seda valu, mida temagi tunneb ja võib-olla veel teravamalt. Ja, ja ma ei mõistaks seda hukka. Ma ütleksin ka seda, et see on nii ja naa. Et tõepoolest haritlane saab küllalt palju sõna, näiteks ajakirjanduses. Rein Raual on oma saade eesti televisioonis. Kui palju sellel on vaatajaid? Ma arvan, et ei olegi nii vähe. Ka Rein raud on kirjutanud palju Päevalehes. Enn Soosaar kirjutab pidevalt, nad ei ole ju poliitikud, nad on haritlased, nende sõna kuuldakse. Kirjutab Rein ruutsoo. Rein ruutsoo kirjutab üsna teravalt ja tõepoolest, kommentaarid, mida tema saab, on tõesti teravad ja nendest kommentaaridest on ka mõnikord välja lugeda niisugust peaaegu et vihkamist. Sellise mõtteviisi vastu, mida Rein ruutsoo, haritlaskonna esindajad samuti kui, kui meil oli arutlusel ja ajalehed kommenteerisid loomeliitude seadust ja vabakutselist suusaseadust, siis tuli üsna palju mürgiseid vastukajasid, et tõepoolest, kas nendega on seda vaja, kes nad niisugused on. Ja võib-olla ei ole see haritlase või loova intelligentsi roll ühiskonnas päris täpselt paigas, et, et siin on võimalusi nii ja naasuguseid, ma arvan, et, et ka intelligents ise võiks natukene endale rohkem tähelepanu tõmmata mitte niisuguste vahenditega, nagu mõned seda kroonikas teevad, vaid ikkagi ikkagi teiste vahenditega. Kui rääkida, ütleme niisugusest asjast nagu rahvuskultuur või ütleme, selle kultuuri, püramiidi, aluskiht, see, see, mis areneb rahvamajades kohtadel, tantsuringid, laulukoorid, isetegevuslikud näitemängud. Kui see pannakse sõltuma ainult rahade poliitikast, siis ei ole meil varsti stab püramiidi aluspõhja loota. Mis aga tähendab seda, et kas sinna ülesse tippu ei tule kedagi, et kui praegu tuuakse pidevalt näiteid, et meil on neeme värvi ja meil on Erkki-Sven Tüür ja ja meil on Tõnu Kaljuste ja eriklass ja nii edasi, sinna sinna üles ei tule kedagi. Kui me selle alumise eest ei hoolitse. Ja kui me ei oska jätta muljet mitte muljet, vaid ka ei oska, lihtsalt nagu selgeks teha inimestele missugune on niisuguse loova inimese koht, et, et ütleme, vabakutseline kirjanik, seal on mingisugune laiskleja. Et kirjutan, kui tahan, vaid ta teeb oma tööd, ta teeb seda, mida tema oskab, ta ei oska kingi parandada, näiteks oskab kirjutada. Miks me seda alahindame? Jah, ma loen mingit tendentsi ühiskonnas küll. Jaa, väga paljud asjad paneb paika raha ja meelde ma ei mäleta, kes mehe eesti kirjanik ironiseeris omal ajal, kas see oli vist luts või kui kui üks niisugune rahvuslikult meelestatud üliõpilane, käisime küla ja kiitis Kreutzwaldi ja siis küsis mulgi peremees, et noh, kas Kreutzwald oli ka rikas mees ja siis ütles tudengi, et Eino, rikas Kreutzwald küliuste jalad mässas issand tsitaat, et kui me nüüd kah niisuguse mentaliteedi peale kaldume, siis oleks küll väga kurb vaimuberg millestki praeguses ajakirjanduses puudust tunnete. Või teistpidi küsides, et, et kui ma tohin küsida, et kui te lähete otsima niisugust huvitavat intellektuaalset mõtet, siis kust te seda otsite? Jah, see on väga raske küsimus, ma mõtlesin seda kirjandusest ja mitte ainult muidugi ilukirjandusest vaid väga palju niisugusest muust muud laadi kirjandusest, mitte mitega teatmekirjandusest niivõrd, kuivõrd just praegusel ajal on väga huvitav raadio, igasugused biograafia, mis on kirjutatud väga tarkade inimeste poolt väga huvitavate inimeste kohta. Näiteks sealt, ma arvan ka muidugi oma sõpradega vesteldes palju targemaks tekib palju huvitavaid mõtteid ja, ja just niisuguses dialoogis või, või mitmega vestlust pidades tekib huvitavaid ideesid jaa, jaa, soovi midagi teha ja realiseerida neid ideesid, mis tihtipeale suubub sinnasamasse, kus ta tekkis, eks ole. Aga ma arvan ka, et tõepoolest, meie ajakirjandus ei ole niisugust üle erialapiiride käivat dialoogi ja kas meil osataks seda teha nii, et see köidaks lugejat? Ma ei ole päris selles galati kindel sest tihtipeale see jääb ikkagi kaugeks, see, see, me ei saa ajakirjandus teha ikka kaks korda üle lugeja pea. Aga me teeme teda praegu kaks korda allapoole, lugeja pead, et võib-olla see on natukene paha. Et väga palju on ikka niisugust iga hinna eest nagu lugejad tõmbavad, aga samal ajal tema taset madaldavat asja. Liiga vähe osatakse teha vat just seda, et lihtsalt lihtsalt ära seletatakse asjad, mis tegelikult ei ole nii lihtsad ilmaneid vulgariseerimata, et traditsioon meil peaagu puudub. Maimu Berg, aga see oli meil ju 15 aastat tagasi olemas, kus intelligendid rääkisid lehes, raadios, televisioonis, oma rahvaga lihtsas keeles lihtsatest asjadest rääkisid sellest, mida me igaüks olime mõelnud. Jah, ja võib-olla siin ongi see, mille puhul ma kasutaksin seda vanasõna, mida ma olen kuskil juba kasutanud, et süüd, rokkar süüd vasikal et ühtpidi laevu, intelligendid, võib-olla enam kõnelema üldse inimestega ja niisuguses inimese keeles. Ja teistpidi ei huvita intellid klientide arvamus enam nii palju rahvast, kui see huvitas teda 15 aastat tagasi. Nüüd on tulnud nii palju kõike, no mis võistleb sellega. Ja võib olla ka see, et kui, kui tõesti mingi intelligentne seltskond märkab, et tema sõnum ei huvita enam no siis ta lihtsalt jätab selle sõnumi järgmisel korral väljendamata, et, et siin on ikkagi see oskus, meil on mitu niisugust kirjutavat inimest, näiteks kes tõesti suudavad kirjutada nii, nad on intelligentselt kirjaniku ma ei hakka siin praegu nimesid nimetama. Vot kirjutada nii, et, et tõepoolest sellele tuleb väga suur vastukaja, ilmub veel mitu artiklit sellel teemal, aga on ka selliseid, kes jäävad oma arvamusega väga üksi ja, ja see arvamus on väga huvitav ja väga oluline, aga ta ei jõua kohale. Ja siis tekib tunne, et ah, mis nemad seal Need seal oma sfäärides mõtlevad, nad meiega niikuinii ei haaku. Nagu mingisugune alaväärsus kompleksi, võib-olla inimestel need, et see on väga komplitseeritud küsimus, seda ei saa niimoodi. Ühe artikliga võib kurta. Ta nagu Mati Hint kurdab, aga lahendada seda ei saa. Et siin peavad mõlemad astuma vastastikku teineteise suunas samme. Mismoodi need sammud on? Kui palju selleks aega jääb üldse tänapäeval inimesel, kellel on 1000 vajadust rabeleda 1000-l rindel, olgu siis kasvõi ostukeskuses selle suure käru taga või kus iganes. Et seda ma ei tea, ma arvan, et aeg hakkab siin jala töötama selle kena dialoog, inimesed ja intelligents, ütleme siis nii kasuks. Ja halvemaks asjad ei lähe kindlasti. Ma ei näe ka mingit katastroofi praeguses, kes meie mured on mujal tegelikult tõelised mured. Meie muret on meie demograaf ja sellest ma olen rääkinud kõik selle Eesti vabariigi ajal praeguse ja meie mureton meie rahvuse ja keele säilitamisest. Ja vaat kui, kui nüüd mõlemad pooled, kui me vastandame, ütleme siis inimes rahvaste intelligentne, ma ei teeks seda, aga hea küll, teeme seda praeguni tinglikult. Kui me ikkagi tajume, et noh, need on meie kõige suuremad mured, et mida ma kirjutan romaane kui 20 aasta pärast ei ole neil enam lugejaid. Ja, ja teisest küljest no mis rahvusma olen, kui 20 aasta pärast pole mul enam kirjandust need mured Peaksid nagu ühendama mõlemaid pooli. Kuidas kultuurikriitik esseist Valle-Sten Maiste hoopis järgmisest põlvkonnast haritlaste olukorda praeguses Eestis tajub? Kas saab öelda, et intelligentsi ei võeta kuulda? Arvan, et ikkagi ei saa, sellepärast. No kindlasti ei ole mõtet hakata võrdlema nende aegadega siin 15 aastat tagasi, kus nahk mõtlevad, jõud olid mingis mõttes tõrjutud, aga ma arvaksin siiski ka pigem lausa vastupidi, et ka iseseisvusajal on intelligentsi roll, võimalus oma tööd teha, võimalus kaasa rääkida kõige erinevamates küsimustes pidevalt paranenud, ühesõnaga neid institutsioone, ma mõtlen siin kõiki võimalikke variante, ajakirja, kus kirjutada nii kateedrid, kus töötada, nii ka erinevaid selliseid uurimisinstituut, et mida siis finantseeritakse Kultuurkapitalist, fondidest ja nii edasi ka täiesti vabaturu najal tekkinud kirjastusi, mis samamoodi on sellised asutused on pidevalt juurde tulnud, nad kõik teevad head tööd ja mingis mõttes võiks isegi öelda, et selles valdkonnas on ka ikkagi intelligentsi puudus. Noorte haritud inimeste puudus. Seda puudust tunnetab nii ajalehe toimetaja, kus saada häid SEE, et ma olen kuulnud palju kirjastuste juhtide kurtmise, et saaks endale ja tiimina varrakus on ütleme, hea tiim, mis teeb väga erinevates noh, kaasaegse intellektuaalse maastikuvaldkondades tööd, aga paraku seda sugugi mitme kirjastuse jaoks siin Eestis ei jagu, et nii nii edasi ja nii edasi, samamoodi ülikoolides on teataval määral ikkagi mu loomulikult on raske saada õppejõuks praegu noorel inimesel tuleb teha tugev kadalipp läbi, aga tegelikult on ikkagi kateedrites noortest kaasaegsetest hea haridusega õppejõududest puudus, et mõnes mõttes võiks öelda, et see institutsionaalne paljusus, mis on loodud, nõuaks justkui isegi rohkem inimmaterjali kui kasutada sellist rumalat sõna, kui tegelikult täna pakkuda. Et ma ei usu kindlasti, et nüüd selles mõttes on mingisugune tõrjutusetelt intelligentsel inimesel humanitaari Lintellektuaalil midagi teha ei oleks ja, ja ka käsitlen seda küsimust nii. Ega siis riigi ülesanne ei ole iseenesest, ma ei tea, intellektuaalne iga päev riigikogu istungil tänada ja nende pilte ma ei tea riigitelevisiooni või autahvlitele riputada, vaid mingis mõttes ikkagi võimaldada nii noh, vaba turumajandustegevus kui ka riiklik kee institutsioonide areng, nii et intellektuaalidel oleks töökohti, tegevust ja loomulikult on mõnes mõttes ketserlik väita, et siin oleks kõik korras, ei ole ja need institutsioonid võiksid veel palju paremini areneda, aga mulle tundub, et Nende institutsioonide, intellektuaalsete institutsioonide areng iseseisvuse ajal on ikkagi läinud ülesmäge, mitte alla. Institutsioonide paljusus on, millega ma täiesti nõus olen, aga missuguse sisuga see on täidetud. Kas teatrite repertuaar, kas Kirjastuste toodang vastab teie ootustele intellektuaalse mõtle vahetuse tasemele? Jah, tihti ta ei vasta ja, ja loomulikult ei vasta ka võib-olla teatrid isegi siin kõrvale jätta ka kirjastusi vaadata. Kirjastajad kurdavad pidevalt, et noh, puudu on esiteks headest toimetajatest, aga loomulikult on ka puudu inimestest, kes üleüldse suudaksid esiteks ise kirjutada eesti algupärast, ütleme intellektuaalset mõtet. Samamoodi on puudu nendest inimestest, kes orienteerub piisavalt hästi, et nad suudaksid tõlkida erinevaid materjale, mis ühesõnaga vahendada või hoida eesti intellektuaalset maastikku kursis nende kaasaegsete arengutega, mis toimuvad läänest. Kõige otsesemalt on see küllap ka selliste ajakirjade nagu akadeemia Vikerkaar, mina näen küll seda, leiame nii, et need etteheited, mis sellele sisule võiks teha tulenevalt sellest, et tegelikult ikkagi ei ole seda kaadrit, kes väga paljudes spetsiifilistes valdkondades oskaks ja suudaks need kohad täita. Ja kui rääkida sellest kurtmisest intellektuaalne mõtte on kuidagi tasalülitatud või maha surutud siin iseseisvusajal või arvates sellised väited, et nüüd riik kuidagi represseerib või loobib kaikaid kaid kodaratesse haritud tegevusele, et see on absurdne, et mingis mõttes võib öelda, et aga nagu ajakirjandus on teatavas mõttes küll ju ka intellektuaalse tegevuse lüli, aga ta loobib ka ajakirjandusele kaikaid kodaratesse selles mõttes, et kui palju väga erinevaid probleeme on ajakirjandus ju kõikide aastate vältel esile toonud, osutanud, et asjad on halvasti, ega seadused arenenud, me ikkagi näeme, et mingis mõttes on selline õiglustunde riivamine ebameeldivad asjad lähevad järje järjest järjest läbini kohtutes, kui ka ütleme kõik korruptsioonieetilised rikkumised poliitikas, et ka ütleme kirjanikud või ka noh, niinimetatud lihtsad valijad ei ole suutnud oma tahet peale viia, et, et võib-olla see tasalülituse kurtmine tuleb ka sellest, et ülikooli õppejõud vanema põlve intellektuaal arvab seda, et noh, mina juhtisin nüüd tähelepanu sellele ja sellele probleemile, aga et see asi ikkagi läbi seaduste, rägastikku ja mingite poliitiliste mängude, mida igasugune praktikasse viimine, seadustamine ju nõuab ellu, viia see tähelepanu juhtimisest või näitamisest, et asjad justkui võiksid nii olla, selleni, et tegelikult nii lähevad on ju meeletu töö, aga seda ei saa nimetada nüüd selleks, et intellektuaali häält ei võeta kuulda ja võib-olla veel üks moment, millele ma mõtlesin minu meelest noorema põlve intellektuaalid Nad teevad oma tegevust, igapäevast tegevust selles nišis, mis kellelegi on ja vähem on sellist kemplemist ja kurtmist ja väga harva kohtab sellist etteheidet, et nüüd lausa riik loobiks kaikaid kodaratesse või represseeriks kuidagi vaimset tegevust, et noorema põlve vaimuinimesed on selles mõttes rahulikumad, aga võib-olla vanemad põlve intellektuaalide on tõesti noh, teatav selline motivatsiooni või ka mingis mõttes ka nende siukseid väärsus, tunde puudus või sest selline ühiskondlik foon, noh teised inimesed on tänapäeval meil see võib-olla on banaalne, aga teised inimesed on kroonikas, nad on nendes televisiooni tooks õudes hoopis teistsugused inimesed ja siis kui ka nende arvamusartikkel ajalehes küll pannakse tähele, aga see ei realiseeru ühiskondlikus elus, siis tekib selline tunne, et no milleks ma siin olen ja milleks ma siin töötan, kuigi tegelikult on ju ikkagi normaalne, et tema töö töö on väga hea, kui ta räägib arvamuslehekülgedel kaasa ja osundab probleemidele. Aga tegelikult on tema töö teha ikkagi seda asja väga professionaalne otsesel süvatasandil kateedris teadusajakirjas ja nii edasi, et, et noh, ei tohiks ennast lasta rikkuda nüüd sellest, et võib-olla tavakodaniku, ütleme tänaval kõndija meeles ei ole nüüd intellektuaali pilt, vaid pigem rohkem teab võib-olla mitte kõige paremaid poplauljaid ja tühikargajad, aga noh, see on kapitalistliku ühiskonna normaalsus, et minu meelest on nagu rumal sellest kibestuda ja noh, süüdistada kedagi, et represseeritakse või. Umbes 15 aastat tagasi Toompeal kultuurirahva mõttetalgutel rahvuskultuurile ja rahvusteadustele eluõigust nõudnud Aili Aarelaid on aastakümneid Eesti kultuuri ja kultuuriinimesi uurinud. Kas tema meelest tõrjutakse meil haritlasi ühiskondlikust elust kõrvale. Kui nad ennast ise tõrjuda ei lase, sisi tõrjuta. Aga kas nad on ennast lasknud toriga üksjagu. Milles see väljendub? See väljendub selles ilmselt, et need üleminekuajad on alati igas ühiskonnas küllaltki keerulised ja rasked ja neid võib öelda ka, et need on kultuuritrauma ajastud ja kultuuritrauma ajastutel on lihtsalt paratamatu, et kõik inimesed ühesuguse kiirusega ei suuda ületada neid uusi nõudmisi, kui vanad väärtussüsteemid kokku kukuvad, uued tuleb luua. Ja selles mõttes noh, meil on jäänud väga palju inimesi ja mitte üks, ainult eesti haritlased on jäänud, vene haritlased on jäänud võib-olla ikkagi kõige rohkem hoopis vahele jäänud omadega põllumehed, nii et selles mõttes haritlastelt on haridus ja sellega potents parem välja tõmmata ennast olukorrast. Kui ma just mõtlen sellele, et haritlased on olnud laulva revolutsiooni ajagu meie eestvedajad ja nad on täpselt väga tundlikult väljendanud kõike seda, mida me ise oleme mõelnud, siis kuidas te praegu tajuta seda, et nad on ühiskondlikust elust kõrvale jäänud. Vot, ma ei saa aru, kust nad nii väga kõrvale jäänud on, mina olen enam-vähem neid samu inimesi, kes tegid laulvat revolutsiooni ka praegu ajakirjades ja ülikooli õppetoolides ja Parlamendis. Ma ei ütleks, et nad on väga kuhugi kõrvale jäänud või pole üksikud eksemplarid, aga enamus neist on tegev. Kui ma mõtlen selle peale, et aeg-ajalt teevad niisuguseid hädalisi üleskutseid need keeleteadlased, meie sotsiaalteadlased ja see otsustajateni ei jõua või nad otsustajad ei võta seda otsuste langetamisel arvesse, siis mulle tundub, et on jäetud kõrvale. Vot ma seda ütleksin üheteistsuguse kujundiga, et kõik on hakanud mängima, kui enne oli Tuhkatriinumäng oli nii-öelda noh, üliõpilaste päeva probleem ja, ja siis oli nõukogude võimuga oli vahva seda Tuhkatriinumängu mängida ja nii edasi oli tissidentliku tegevuse puhta siis pärast seda kultuuritraumat, et on see Tuhkatriinumäng kaunis haritlaskonna sugune no üldrahvalik mäng või nii, et katsu aru saada nendest reeglitest, mis parasjagu toimuvad, tegelikult selgub paljudel juhtumitel, et need reeglid ei olegi see prints muudkui printsiibi otsib neid reegleid. Selles mõttes paritlasel tekib küll tunne, et on tõrjutud, aga tegelikult terve ühiskond otsib neid reegleid. Millal see periood üle läheb, millal siis reeglid kõigile mõistetavad, ühtsed reeglid kehtestatakse. Kui kaks pauku järjest ei tule, see tähendab mingisugused sotsiaalsed revolutsioonid üksteise järgi kiiresti ei tule siis läheb ta umbes ühe põlvkonna elu Oja 20 kuni 30 aastat. See on üsna pikk aeg. Noh, ta on üsna pikk aeg, ta võib tänapäeval ma ei tea, meil on tegelikult noh, niivõrd suured muutused juba toiminud toim ära ära toimunud. Et võib-olla kui me vaatame 10 aasta pärast, siis me võime öelda, et ta tegelikult juba stabiliseerus järgmisse seisundisse ära. Aga praegu mul ei ole, vaata punkti, lihtsalt vaatab ikka veel selle laulva revolutsiooni punktipealt seda, mis on juhtunud, aga tegelikult oleks vaja ennast projitseerida 10 aastat ette vaadata. Kuidas hinnata seda, mis praegu on võimatanud, läheb? Me oleme rääkinud praegu selle põlvkonna vaatepunktist, kes 15 aastat tagasi Toompeal ja seejärel igal pool muudes kõnepultide SKT trites ilma tegid. Aga kui me vaatame Noorema põlvkonna peale nende inimeste peale, keda teie praegu õpetate, siis mida teie sealt tähele panete? Mina panen tähele seda, et see põlvkond, mida ma õpetan, see on nüüd see verinoor põlvkond minu kätte jõuavad nad 18 19 juba. See põlvkond, tähendab, temal on kindlasti raskem elada kui sellel põlvkonnal, kes nüüd väga vaimukalt tuli ja hakkas kasutama laulva revolutsiooni tulemusi on praegu kolm, 35 45 selles ajavahemikus. Tähendab, temal ei ole seda, mis see nõukogude ajal sai sisse pandud sellele põlvkonnale, kes tegi laulvat revolutsiooni, see oli selle Eesti missioonitunne. See oli ikkagi väga tugevalt sisse juba programmeeritud, et teeme oma Eesti asja ajama Eesti asja ja nii edasi. Praegusel noorel ei ole lihtsalt seda Eesti asja. Tema ümber on lausturumajandus laustarbimiskultuur. Ja tal võib, kui, kui on nüüd sealt haritlaseks saamine on tõenäoliselt omajagu omajagu raske, lihtsat, aga korralikku tarid tulevad alati. Noh, mitte just niisugustel punastel vaipadel välja. Kuidas nad rakendust leiavad praeguses Eesti ühiskonnas? Küsimus ongi selles, et noh, ma ei tea, mul on ainult sotsioloogia tudengid ja nemad on küll kuhugi kõik uuringu või nendesse püsitus firmadesse ära kadunud, uurimisväljal on üksikuid. Ühesõnaga mingisugune rakendus on nendel olemas, aga teaduse tegemisest, aga teaduse tegemine on väga raske asi. Teaduse tegemine, mis nõuab väga suurt pühendumist ja tõepoolest Niukest aastatepikkust intellektuaalse kapitali kokkukorjamist enne kursust mingit asja saab. See on selgelt pidurdatud sellepärast et noortel ei maksta. Nad püüavad isiklikult karjääri peal minna kuni selle kuni doktorikraadini välja ja kõige halvemini teevad need, kes püüavad kätte saada oma doktorikraadid välismaalt, sest siis on kogu sellest asjast, mis kodumaal on pikka aega olnud, ära lõigatud. Vot nendega tekivad tõesti probleemid, nad ei leia adekvaatset rakendust. No mul on ka praegu jah, kaks noort daami, kes on, sest Kesk-Euroopa Ülikooli lõpetab tänud. Ja läinud ikka koguaegsete ise. Baas on nendel Eesti baas. Aga selleks, et nad ei ole leidnud enne otsest rakendust Eestis enne, kui nad on välismaale õppima läinud see tähendab seda, et nad peavad tulema hakkama omale looma neid võrgustik, kustkaudu tööle saada ja kuidas tegutseda ja seal juba võivad istuda teised ees. Ometi on tegemist väga hea hariduse saanud inimestega, magistrikraadi omanikega. Nojah, ta on nüüd nii, nagu ta on, tähendab need magistrid nüüd ei ole ka enam, just niisugused magister, tulid, noh, mida me kujutame ette kus oli veel Tartu Ülikoolis kolmekümnendatel aastatel oli magister ikka väga tähtis tegelane juba. Et selles mõttes noh, magistrid ja ka doktorikraadid need tegelikult toodetakse kogu maailmas praegu nii-öelda jooksval lindil. Kõik devalveerub, kõik devalveerub jah. Kas Aili Aarelaid mõnikord tunnete puudust niisugust haritust eeldavast mõttevahetusest, Eesti ajakirjanduses või võikõnelustest sisuliste väärtuste ümber? Ma ei tea, see vist enam ei ole ka ajakirjanduse problemaatika, aga kui me kirjutasime, noh, kaheksakümnendatel oli kuidagi see kõik tunda. Praegu üks noor kolleeg teeb mul noh, seesama üks magister teeb lepinguga seda 90.-te aastate algust ja kui meile tundub see kõik noh, siis oli kohutavalt kena ja väärtused olid laes ja kõik Eesti asja aeti, siis selgub, et tegelikult on see vägagi vihane ja vägagi niisugune sõimlev. Üksteise musta pesu peseb ajakirjandus, mis tollel hetkel oli 91 ja kõige suurem vaenlane, Nombida karjutakse kohe välja, et on venelane ja kui nüüd mõelda praegust situatsiooni, siis ühesõnaga kõik väärtused ja kõik asjad muutuvad ja kontekstid muutuvad ja selles mõttes, kui inimesed kaasa ei tule siis tekib see, et nendel üle parda visatud ja see on häbematus. Need appikarjed Kui teie, Aili Aarelaid, hakata otsima niisugust toetavat filosoofilist mõtet või, või kõnelusi väärtushinnangute ümber, siis kust teie neid otsite ja leiate? Ma lihtsalt ei otsi, leiavad ma, pean iga päev töötama nende asjadega ja see kirjandus, no mis on nüüd kättesaadav, ükskõik et ta ei ole veel Eesti raamatukogudes korrektselt kättesaadav, aga see, mis sul vaja on, kui sa selle ära angid käid, ostad, käid kopeerid ja selles mõttes Mikist Niukest. Et mul ei ole, kust ma saaksin tuge, seda tunnet mul ei ole, pigem ma ei jõua kõike seda läbi lugeda ja läbi mõelda. Kuidas asi üldiselt 10 15 aasta perspektiivis edasi läheb, kui me räägime haritlaste osast Eesti ühiskonnas? Me peame ikkagi aru saama, et Eesti on äärmiselt väike riik ja ma ei kujuta seda praegu täpselt ette, ta peab leidma nagu maailmakaardil või sellel topokaardil noh, selle nishi, milleks ta on võimeline seda, et nad esimese vabariigi alguses püüdsime selle poole, et me saavutame noh, nagu kõikide teaduste ja kõikide haridustasemete ja kõikide harit, haridus, haritust nõudvates eluvaldkondades niisugust võimalikult laia haaret. Siis. Ma arvan, et edaspidi on hoopis koostöö teist teiste maadega. Oma oma niši leidmine, tähendab võrgustuda tuleb olemasolevat Euroopa kudega ja mitte püüda siin maarjamaal oma kuldmune muneda. Niimoodi ma arvan, täiesti läbi, on see aeg papa Janseni ja Jakob Hurda aekuma, saime ainult öelda, et enamat kultuuri kultuur on ainuke, mis eesti rahvast päästab. Tähendab selle diskursuse aeg on ilmselt läbi. Dotsent Aarelaiu kujund, et lipukirja kultuuri rohkem kultuuriaeg on läbi, ei vastandu kindlasti professor hindi kutsega haritlastele minna võitlusse vaimsete väärtuste eest. Nad lihtsalt tajuvad Eesti ja Eesti loomeinimeste tuleviku teid natuke erinevalt. Või räägivad samast asjast veidike teineteistsuguses vormis või keeles. Mida mina haritlasena tunnen, ütleb tänase saate lõpuks Rein Veidemann. Et me ei leia enam ühist keelt. Üks märksõna ju, mis on meie ühiskonnateadlastel olnud, on see, et me näeme et meie ühiskonna getostunud, et on nii erinevate keeltekasutuse põhjal majandus järjepõhjalt siis sotsiaalse staatuse põhjalt see getostumine, sotsiaalne, Kettustame, seesama, mis tegelikult ütleme üleilmselt me näeme niisuguse killustamise näol, aga ja see, mida meie tunneme, mida mina näiteks haritlasena õppejõuna ülikooli õppejõuna tunnen, on ka see, et me ei leia ühist keelt, kuigi me räägime eesti keelt. Et on siis konnad tegevusalad, samuti teatud väärtuste ring, kus teatud gruppe siis mingite huvidega seotud inimesed saavad küll 11 aru, nad mõistavad, peaaegu poolelt saad, aga kui nad püüavad oma seisukohti hakata esitama teistele, mis on väljaspool siis nende nii-öelda valdkonda, siis nad tunnevad, et nende ees on sein. Vaat seda ma nimetan nimetatud diskursiivseks getostamiseks ehk siis kõne leviku piiratuseks või killustamiseks. Võiks isegi öelda, et arstid teavad niisugust nähtust nagu afaasia tummus, võimetus rääkida. Ja pean tunnistama, et tõepoolest mõnikord kirjutades isegi esinedes publiku ees tunne, et aga mul ei ole ju midagi rääkida. Ja, ja kui ma räägin, see ei jõua ju pärale. Nad ei saa minust aru. Meil puudub ühine kood selle mõistmiseks. Aga see oli 15 aastat tagasi täiesti olemas, 15 aastat tagasi see oli olemas, sellepärast et me olime ka diskursiivsed võrdsed meie huvid, meie igapäeva mured ei viinud meid eemale või, või no tähendab, meil olid suured, aga need olid kõik meie ühised mured või nagu Paul-Eerik Rummo on ilusti kirjutanud, luure, meil olid ühised võlad, mis olid vaja maksta. Me maksime neid rõõmsalt kõik koos. Meil olid ühised mured, mida me elasime, kõik koos läbi, aga vaadake nüüd inimesi, igalühel on oma väike mure, mis on tema jaoks tohutu suur mure ja tal ei ole enam aega teise mure jaoks. See on muidugi väga kahetsusväärne, ütleme siis arengujoon ja see on väga ohtlik, ma ütleksin isegi, et kui Eestis ei sünnikodanikuühiskonda, see teie mure läheb mulle korda samavõrra kui minu oma mure. Senikaua see getostumine, üldine getostaminega, diskursiivsed kehtestamine ja süveneb ja süveneb. Ja ühelt poolt me elame tohutu näiliselt luksuslikku edukat elu. Aga teiselt poolt me hingeliselt oleme väga tühjad. Me ei loe enam, meie, meie ei mõtesta enam. Ja Me hajume oma korteritesse oma pesadesse, ehitame aiad ümber, paneme kurjad koerad valvama. Põgeneme, see on üleüldine Esscapism, võõrandumine, sotsiaalne võõrandumine, inimene võõrandub ka iseendast. Lõpuks jaa, on küll üks Eesti riik edukas oma igasuguste makromajanduslike näitajate poolest, aga elukvaliteedi poolest, mida on ka juuritud. Selle poolest on, on ta ohtlikult kiivas. Kui üks muutus on toimunud nii lühikese aja jooksul kas võib loota, et muutus paremuse poole võiks toimuda sama lühikese ajaga? Loota võib muidugi, ja eks elujärjepidevus seisneb ikkagi tegelikult selles, et isad loodavad oma lastele aga veel rohkem, vanavanemad loodavad oma lastelastele, et üle põlvkonna nagu ja jällegi ülikooli õppejõuna ma siiski näen. Sellel põlvkonnal, kes praegu ülikoolis on, kõrgharidust massiliselt omandab, tahab omandada. Me ise oleme küll hädasi või ei oska nagu seda kõike suunata, nii palju, parajad õigetes rõivastes, aga seda peab küll tunnistama, et et lootus on nende peal. Et nemad saavad aru, et aru on siiski ainus see, mis mis ühe väikese rahval ja eriti selles väikeses ühiskonnas, mis üleilmsete mõõtude seisukohalt ei moodusta isegi ühe linna suure linna megapoolise hulka. Et siin saab toetuda üksnes arvukusele, mida ka võimumängudele, mitte aga niisugusele inimest hävitavale, jõukuse tagaajamisele. Need on siis tänasesse saatesse mahtunud loovinimeste mõtteavaldused. May varinud küsitletavaid selle põhjal, kellel elus hästi läheb, nii palju ausust olnuks igas vastaja, said öelda jah, on autoreid, kelle raamatuid ei kirjastata, kelle näidendeid ei lavastatud. Ta on kunstnikke, kellele keelatakse näitust teha. Keegi ei öelnud seda. Kultuuriinimeste hääl kõlab raadios ja televisioonis, meil on kultuurilehed ja ajakirjad, raamatuid ilmub rohkem, kui neid lugeda jõuab. Aga me mõistame 11 vähem. Ja see kostis ka mitmest intervjuust, et need, kes olulisi otsuseid langetavad, lähtuvad võimumängudest, mitte solidaarsusest ja vaimsetest väärtustest. Kallid kuulajad, kui te nüüd valimiste eelkohtute Riigikogusse kandideerijate ka siis küsige neilt kas meil on veel mõni ühine eesmärk peale Euroopa Liidu ja NATO. Kas meil on veel mõni oluline väärtus, mille üle ühiselt arutleda peale tulumaksuprotsentide? Kes on meie arvamusliidrid peale majandusinimeste ja poliitikute ja kuidas nendega ühist keelt leida? Meiegi siin omalt poolt otsime vastuseid kuulmiseni.