On aegu, mil inimese elu on kui küsimärk, seda mitmes mõttes. Ta võib äkki mitte midagi maksta, sa ei ole tema peremees, sinusse saatust otsustavad välised jõud. Samas võib küsimärk tähendada vähem drastilist seda, et elu veel maksab küll ent ikkagi ei ole sa ise tema peremees. Nii et me ei tea täna ette, mis homme meiega juhtuda võib või isegi mõne tunni pärast, kuidas kunagi kuuldud arutluseni viisid mind tänased meenutused näiteks Elfriede Toomani lugu, millest alustamegi. Meie üleeelmises saates rääkis ta, kuidas 1941. aasta alguses sündis rätsepat artell ja kuidas õiglustunne viis teda konflikti NKVD-ga. Edasi tulid uued okupandid. Artellis sai vabriku keila osakond, kuid saatus oli endistviisi heitlik. Siitpeale Elfriede Tooman Tuli veebruarikuu 42, saksa komandant andis niisuguse käsu, et noored inimesed, kellel ei ole perekonda ja vanemad, ka mitte toite minna. Tööteenistuse, kõik mätas minu peale, aga seal oli ka teised annad, elasid perekonnas noori inimesi, kes oleks võinud minna isegi minust noorimad, olid tüdrukud, tuleb minna noh, algul oli selle vastu, aga siis tehti mulle selgeks, et lõppude lõpuks, kui kõik vastu ja meie brigaadis kedagi ei lähe ja üldse meie tüür kastsin, kedagi välja läheb, et me saadame siis vastuollu ja nii ja naa, teete kõik selleks, et ta peab minema. Võtsin kätte, lasin nime üles kirjutada, see oli kuueks kuuks tööteenistuse, vot mis kuus kuud siis ikka ära ei ole noh, seal nagu värvatakse sõja väljuk, tähendaks seal need riided selga, noh nagu abitöölistena sisemal, mitte saadeta frondile. Paari nädala pärast läksingi ala puhmida. Sõbranna oli ka kaasas Lehtmi rongi tavaline reisijate rong ei sõida mitte sakslasi, temal aga tall sünges. Nüüdne linik Danske poole. Nädal aega olime teel, Amadeuz tuli seista lasta Seewee eželoni mööda. Seda oli kohe öelda, kui et söögigrammi pole vaja kaasa võtta. Sest peaaegu igas suuremas jamas olija, kus me sõitsime, olid need sõjaväeköögid ja seal saime hääleti süüa. Jah, nii palju, kui süda kutsus. Nädala möödudes jõudsime parajasti Baldwin, kes muidu kena linn tuletab kangesti meelde filmis näidatud Winitsa linna oma kanalitega ja oma vanade hoonetega seal bändi linna lähedal kogunemise laagrisse. Uued barakid olid ehitatud ekstra selle jaoks omaette toad, mitte üksikud, aga kas kahe või kolmekaape vooditeed võiks etapid ja kõik need päris kena oli, soe, 42. Tohutu külm talv oli talveriietes. Teisel või kolmandal päeval tuli juba TÖÖ hangetest ele järgi ametnik ja hakkas üles kirjutama, kes midagi teha oskab. Nii et tegu ei olnud mitte sõjaväelise tööteenistusega, aga deegoli lihtsalt sinna tööle minna. Küsiti kõigilt, kes midagi teha oskab ja kuhu tema tööle minna tahab. Kes tahtis rändjaks minna, kes midagi teha läks majja teenijaks, kes ei tahtnud märja piinaks minna, noh, see võis kuskil tööstusse minna. Tüdrukud sattusid ka kuskile mäealustesse relvatehastes seal nad ei võinud seda unes ka aimata, et nad niisk kohta satuvad. Ega siis meelt konvoid järgi midagi, nad elasid korterites ja oli kohustatud neid võtma, sest töö Anett jube koolidesse Lees mahutas neid igale poole korteritesse perekondadesse, nii nagu mindki. Toiduradid olid ju öeldi, mille selg oli teie, ei oska nendega ümber käia. Tiiete nelgat, kahe päeva pärast lööte Harryl täiesti teema, aga süüakse teistmoodi ja niimoodi olime siis perekonnas ametipeole. Mina läksin rätsepatööle, sest mul oli ja on, et mul ei olnud midagi mõelda. Peksti koosi ametnikuga, tee ametisse nende nimetatud arbeitsamt, seal helistati kohe kuskile õmbleja juurde ja kutsuti Okinne õmblemist rinna loiu talisestsin alates siis annudit, vajab töölisi. Emblejjanna võttis minu ilusti kaasa ja lubas kõik minu eest hoolitseda ja sealsamas majas hakkan elama. Tema ise majandab minu kaatide kähkemata, mulle palgatööamet kontrollib. Muidugi. Läksin proua tagada, maja oli kena mitmekordne. Tal oli päris suur ateljee, ta võib-olla kümmekond töötegijat, enamasti vanemad inimestest, noored värveti, plits meeleliteks sõjaväeköökidesse ja, ja lastarettidesse igale poole hakkasin seal keelekleidid õmmeldi, mina kleidi peal ei olnud, aga noh, ega see ka ei midagi ei täheldanud, ega mul iseseisvalt olnud vaja teda valmis teha. Seal oli ikka nad vahel ikka abi pil, teisel korrusel oli siis elutoad. Tema Harrisas oli armeesse võetud, aga kahjuks pandi mind elama vannituppa. Papa proua ütles küll, et me kasutame seda harva kahenedata, kas ainult korra vannituba oli suur? Proua ütles nii, et ma panen siia peale, panin ühe laua ja siis madratsi ja sind ei maga, teeskleb, et siin need koos söögitoas. Aga noor inimene tahab minna välja linna vaatama, nii, mitte üle 10 ja alt uks on kinni ja noh, siis ei saa. Ma olen võib-olla, et olin seal paar nädalat olnud, õhtul tulin kohvikus, tõin tagasi ta tuppa minna, uks kinni, annan kella. Mitte miskit, annan, kellel niipalju kui seal ja külm väljas hälbivad, nii külm oli provoidi jõust lahti, Ühia pidevalt aknas, nii et, et on öeldud teile kella 10-ni ja kõik. Ma selliseid nagu vaene patune trepi peal ja tõstsin krae ülesse krampis jalgadega ja vaatasin hiliseid möödakäijad, kes lähevad, üks noor daam läks minust mööda ja küsib, et kas ma ootan kedagi, nad ei oota. Ma ei saa enam sisse, proual ei lase sisse. See noor daam püüdis ka helistada ja ütles nii, med tuleb sisse lasta proua rääkida ka ülimalt õhagnas jäi enda peale kindlaks. Ja noor daam võttis minu tasandilised, ei saudi tänavale jääda. Nii. Külmal tulge minuga taas, vaatame homme edasi, mina läksin selle noore daamiga pääsem, tema pani mind ilusti magama hommikul sti noor daam ütles mulle niimoodi, et lähme otsekohe tööametisse niimoodi ümber käia inimesega, kes jälgite kohalik tulijale sisse ja niimoodi ümber käia, see on lubamatu. Läksime uuesti ametisse ja noor daam rääkis minu eest kõik selle asja ära. Ja veel seda ka, et proua nõudis minult, kõnetab teda Egneetikeff au. Armuline proua. No mina ei ole seda kuulnudki, et üks proua võiks armuline olla, mina teadsin seda lapsest tehase, tal jumal on armuline, armuline proua, tema ei olnudki mulle sugugi armuline, ta oli tööandja ja see noor daam, seire, kes kõik kehamites ära, kuidas minuga ümber käia, kuidas mind pandi vannituppa. Tüüberdi ametnik helistas selle proua välja. Proua tuli sinna tüübeldi, ametnik ütles talle niimoodi. See on täiesti lubamatu asi, kuidas toimisite broilan Toomaniga esitasite, panite ta vannituppa? Ja teiseks nõuetit preilon, Kõnitaks teid, EKneedige frau, kas proua on unustanud, et deteislam, flirt änkroostes kriik Ando Tammik, riik ja teenõuete, ET Teide kõnetakse Kneedi Keprow? Toomen tuleb teilt ära ja teie ei saa enam ühtegi töölist. Mina Iiemmil sinna natukene sääs ja helistate jäljel sinna-tänna ja kutsuti viimati ühest kohast ettevõttes. Firma nimi oli Paul seee, meeste tsiviilülikondi tehti, oli tal äri ja kutsuti äri esindaja, sinna öeldi, et siin on Frelon, Tooman ja spetsialistid ja võtke tema kaasa ja kõik kohustust võtke endi peale. Leiate temale korteri toidumärgid ja niisuguseid asju ette ei tuleks, et sunnitakse teda neilgi fraasi välja ütlema. Niimoodi ma läksingi selle administraator autoriga kaasa selle, et need prao juurest läbi võtsime minu hätult seal ja läksime siis uude kohta jäingi sinna tööle ja mulle ei meeldi seal tööd teha ja ma sain nende inimestega väga hästi läbi ja üks töötaja, üks proua äärmult oli tema mees. Ta oli armeest veetud ja tal oli kaks tütart, administraator ütlustele proua ämbrile niimoodi, et vaat siin on Freylandooman jääpalede nõnda kena ja õpetajatele oma Yor postile, mis vaja, kõik koolide Temai meelas nendel väga kenasti, kuni sai kuus kuud täis ja siis mul oli isu täis ka ja siis oli juba augustikuu. Ja läksin ametiasutusse, Ma ei tea enam kus kohta ja ütlesin, et ma palun nüüd omale väljasõitu ja ma tahan koju tagasi minna, seal öeldi, et ei saa praegu minna. Deutschland taimed on totaalne, kõik mina olen väga vajalik, seal taksos mind ei saada, võib minna umbes niisugust juttu, aga mina tahtsin ikka ära minna ja mina ei saanudki sellest aru, et üks töökoht jääb inimest kinni, sest meil Eesti jääb, niisugust asja ei olnud. Kes tahtis päev või liiga kolme päeva takka töökohta vahetada, minna sinna tööle, kust temale just meeldis. Ja niimoodi ma võtsin oma asjad kätte ja sõitsin Eestisse. Millisele augusti lõpp ja sügisel septembrikuu sees hakkasid meil siin Tallinnas peale juuri, lõikuse kursused? Üks rahvusvahelise mainega Metuusele andis kursusele ja ma tegin mõlemad meeste ülikondade ja mantlite ja niisamuti naiste, kleitide, mantlite kostüümide ja kus need kõik läbi. Ja ma sain kolmes keeles kirjutatud diplomi ja siis ma olin juba meister ja olin endaga päris üpris rahul. Mind keegi ei puutunud. Mis on praegu laste maailm, kus seitsmendal korrusel seal ühetoalised, korterid, ühisköögiga, kõik oli kenasti, kuni 43. aasta jaanuarikuus tuleb mulle järgi politsei. Miks ta peab mind kaasa viima või niisugune keskkond, kus niisumi keskmist tulla, et tema ka ei tea, aga tema oli lihtsalt antide käskinud, kas ma ei ole varastanud kuskilt midagi, võib-olla sakslastega tülli läinud, sakslase sõimanud või? Absoluutselt mitte midagi mustast sigaret? Läksin temaga koos Pärnu maanteele, Island on kaks, nädab algul pandi mind kuskil suuremasse ruumi, nüüd olid mitte dist seintest tehtud, aga kuidagi laudadest löödud ja uksed olid eriti veel nii hõredad liistudest ja vahed jäetud ning bändi ühte niisugusse ruumi. Ja seal olid näritsi, essays oli võib-olla Kuustik. Seal käisime, äge vaidlus ühe teise kallale kipub minejaks, üks ees on, ma tahtsin ka, siis ma mõtlesin, nemad kisuvad minul seal tükkideks, et ma kuskilt osa ei võtnud ju. Ja, ja lõpuks, kui asi läks nii hulluks, siis ma lihtsalt tagusin ukse peale, kutsusin korravalvurile sinna, viige mind siit välja, mina siin olla ei saa. Jõks, kisa käis kogu aeg, politsei lasi mind välja küll, käisin heas koos ära ja mina enam tagasi ei lähe. Noh, muidugi, parim kaitse, pange Gustatisustamas vahekäigus ja ei läinud muidugi tagasi, oli nende valvurite vahetus, kes minule järgi käis, ilmselt see tuli vaheduse ja mina pean selle ära, ma ütlesin, mina ei saa siin olla. No kuhu ma panin, lin, istuge siin siin minu kabinetis siis natuke aega vaikselt istunud seal, aga ülikoridorid oli üks ilulaud oli ka ja puus rahalises mõttes. Pange nüüd sinna, ma olin seal sees, seal on külmed, isasel magas seal madratsid, tekivad ja midagi mul oli, talvepalitu oli, seilasid soojad riided. Oliendile sees, ma ei taha mitte midagi, lihtsalt nad kisuvad mind seal puruks. Kaks nädalat istusin seal asja eest teist taga. Ühel ilusal päeval. Teisel kolmandal korrusel oli saksa kommendatuur. Hakkame nii, aga räägime muidugi Belka ja nagu ma ütlesin, ka telki pole vaja, selle all ma rääkisin väheste saksa keelt. Me koolis õppisime katakseid, rääkisin temaga, ta küsis mükas kõigepealt. Miks Nasdaqskemalt ära tulin, kas mulle seal ei meeldinud? Ma ütlesin, meeldis küll ja väga meeldis ja ma ei tulnud mitte selleks ära, et päriselt ära tulla. Ma tulin lihtsalt selleks, mul oli vaja teha siin oma diplomitöö, et saada diplom ja olla meistripaberitega ja siis tagasi minna. Sest kaks nädalat oli muisel aega mõtelda, kui need poleks mul seda aega mõtlemisaega andnud. Ma poleks osanud sellest rääkida, aga et ma olin enne minutile politseiga ära rääkinud, et ma olin ära tulnud ja mismoodi ära tulnud, siis andis mulle libanõu, et esimesel juhul nii kui võimalus tuleb, seinad saksime tagasi ja siis mul on juba meistripaberitaskust ja ma võin olla Saksamaale kasulik asja saatis mind Järgmiste kabinetti tuli minuga käbe ja ütles nii, et kirjutage Frelam Tooman nimekirja, näitsikute ütlesid, miljonit nimekiri valmis trükitud kirjutada lisati juurde, jõudis kätte see aprillikuu ja seesama tee see tähtaeg, mille transport pidi minema. Transport sõitis siis juba otse Berliini. Tol perioodil leidus neidki, kes Saksamaale lepingulisele tööle mitmesugustel põhjustel ilma sunnita läksid. Tuntumatest inimestest meie jooksukuulsus Erich Veetõusme, kes töötas Königsbergis autojuhina ja seal isegi ühe Eesti rekordi püstitas. Kuid varsti tuli ka sundnäiteks. Alates 1942.-st aastast kehtestati kord, et kõrgkooli pääseb sisse alles pärast aastast töö teenistust Saksamaal. 1943. aastal tuli mõnel aastakäigul eesti noormeestest valida kas minna sunniviisil vabatahtlikult Eesti leegioni või tööteenistusse jällegi Saksamaal. Nii olid lood. Tänasel teisel vestluskaaslasel Roman looril algas 1941. aastal pikk sõjatee. Ei, teda ei sundinud keegi, kui, siis ainult olukord või omaenda sisemine mina kuulakem, mida Roman loor pajatab. Mina olin siis kuueteistaastane ja mäletan veel, kui me ehitasime pelguna maa-aluseid kaevikud, mängisime nagu poisikesed ja näed, pea aasta hiljem läksin sõtta juba. Pooleks, kui laev oli ilma talgu, oli hulk aega sõbrakuli, seal siis sõja esimestel raja esimestel päevadel ja aga kuidas, äkki tuli see mõte, kui sakslased siia tulid, asimeli oma punt nagu poisid, üks olid poiste meeletuid, seitse timaali kange komnoorte maakalt meid Venneli kiitma. Vaata nüüd on meil kord ja meil ikka vaidlused küll tema kiitis, Vene armee on üle maailma ja küll ta teadis, kõikus lennuvägi, mis mitu 8000 võlvid oleme laevastik ja ja mis saab, selle saab kohe peksa, nagu ta tonium kütultingu tööl poisid, noorte metaadi, tema näki, kui hävituspataljonide sai kohe surma, ma tean pärnal, niiet löödi ta seal maha. Ühest vene valitseja kokas sõda pidi inimestele gaasimaskide, õpetan pähe ja tehti kommunistiks, saaksid tuli siis Sõrve klasti maha. Ja üks onu oli mul tselluloosivabriku direktor, kui Vene valitsus oli minu isa ainuke, oli need kolm venda, neid oli. Et ega sa tea, mis meilgi juhtubki. Mina mõtlesin, eks see natuke päästab. Kui palju mu isa kannatas, kollide kinni, võeti, ülekuulamine käis ja ikka tuli puhtalt välja. Ühesõnaga kokku see niukene asi, tead, eks natuke seiklushimuga vaikse seiklushimu oli ka ikka Saaghi pauku teha ja ma läksin kohe siis, kui need venelased juba välja läksid, seal punased kasarmud jäid seal tühjaks, seal jäi nende palju kraami maha, ma oleksin kohe sinna, otsisin säärikud jalga, kvalifeedia käisin ka nagu sõdur juba seal Pelgulinna vahet. Niukene seiklus, no ja siis me läksime, see oli seal realgulid, seal vastas üks punast telliskivi, seal oli see Reiteerimine, mina läksin, siis esineb sinna, mind ei tahetud võtta, teine Su kõrvuti temani turskem minust. Nii et seal ei olnudki midagi aega, nüüd me saime paar päeva olla ja tuli see teade, kutse, kuupäev balti jaama rongi ja põrutasin Narva. No seal oli siis kõik vanemaid mehi ja vabadussõjast osa võtnud. Nemad rääkisid oma seiklusi, seal me tegime hirmu nahka kaadris, meie poisid, kaadet tulete, tead rindele ja kas mingisugust lepingut või midagi, jah, oli küll aastane leping, meil läksin palga peale, võisin valida kas 1200 rubla veneras või 120 marka, see olime kuupalk ja aasta peale siin arvame, saime kohe säraks Saksa mundrid selga. Need olid Wehrmachti mundrid, eemaldi mundrid kohe ja ainult siis meil oli luba varruka peale sinimustvalge ja õmmelda Narvast eksi ala mars Kingisseppa Kingissepas oli, mis mõned päevad seal ringlus, kasarmud olid seal sealt uuesti jalamarss. Me läksime jala. Vaaralisel kohanimi, seal ma tean vangilaagri oli rahvamaja seal, venelaste, seal me olime täielikult kuni kevadeni. Saime seal siis selle õppeväljaõppe, muidu me ei osanud mitte midagi, ei olnud ühtegi lastega Kulbelt püssi enne mu käes olnud saksa viltu veel tegi meil selle siis selle rividrilli seal siis 40 45 kraadi oli külma talv. Nii et selle siis, kui kevadeks saime Solma viitsigmaitsvaras, oli viis vaaransel päris volutsele ligidalt. Käisime seal Volossovoskaa piirkonnas, meie ütleme, piirkond on venel nüüd patrullimas. Kuidas kohalik elanikkond, Vlassov, lastesse suhtlus, no ütleme, need tüdrukud Aga see see viga oligi, nad neid ei sallinud, meie pool hoidsid ja muidu poisid vihaseid kurat. Üks oli meil venelane. Vaalu oli ta nimi veel eesti keelt, rääkis hästi. Ja see lasi veel ühe venelase maha. Ma ise nägin ta küll vangilal valdkonnas, aga ma ei tea, kas lõbu pärast ja teate, mis ta pärast ma kuulsin, siin olid siis, oli hoopis juba NKVD-s kõva mees. Et esimene aasta te käite siis valveteenistuses? Poloksuva Is vaara toot, noh siis oli suuduva neid pagana külas oli seal niivõrd palju. Ühest külast teise saime, saime Tügi rändasime meil ega üheski ei olnud, kui kauakestvat, siit pandi meid masinad peale. Ja läks kõik, me ei tea ise kuu ükskord olime ilmen järve ääres vastu kevadel, järv oli jääs ja siiani ehitati punkri palgid toodi kohale meise metsale ehitamiseks niuksed maapealsele kalda peale järve äärde, aga teate, mis ilme närv on, ilmen, järv tõuseb iga kevadel ligi kolm meetrit. Tulen mina sajaseid jõge, siis seal Polfovi jookseb välja. Söögu kevad tuli, siis me olime ainult järve peal juba seal kõrgendit, labaatidega, õitsema, külas ei, kui oli tarvis toitu, tõime kõik ja kaks korda, venelased tulid mootorsaaniga ja tegid meile ikka päris paha viisid kakt mees minema. Vaata, poisid ikka ei olnud hoolega, vahtis ja ja lasid seal mõned maha, ma ei tea, misuke saksa kindlal tüli, seda asja siis sinna uurima, mis siin nüüd oli, et võetakse öösel mehed kinni, viiakse minema. Tähendab, meie ülemad said seal natuke pähe ka. No aga seal olime täitsa rahulik elu, see oli rand, vaatasime järve. Kevadel tulid kalamehed, venelased ise ei käinud seal kala püüdma, juunikuus oli meil marss juba pool suvitas jalakad hõlmatkubist venelane silla peal. Pidime selle sillapea tagasi lööma ja lõime selle tagasi ja siis jäime sinna positsioonile. No seal ikka oli päris madinigi saaliga, saime. Ja palju mehi sai pihta ka? Ei, üldiselt ei olnud palju kauplusi, see oli ka nagu rohkem positsioonisõda ega üle need tagasi, no siis ta jäi nagu soiku see asi, aga no ikka ikka lasi kogu aeg kahurimürsud, kui kogu aeg sul kaelas. Kui te astusite vabatahtlikud sellesse pataljoni see oligi lepingu järgi nähtavasti mõeldud selleks, et olla valve, teeniks. Ja ega meil seda ei öeldudki rindele ega ei läinudki, esimene aasta oli, aasta sai täis, hakati meid ükshaaval küsitlema. Kas tahate edasi jääda? Aastal täis, kes jääb edaskisse, veday saab kuue kuu aega puhkust. Palju poiss, sa ütlesid ära, nemad ei jää edasi teenima. No mina mõtlesin ka, et kuule, mis rindel välja, meid ei saadeta, ma võiks puhkusel käia ja ja mis ik on, kirjutas lepingule alla ja sai kohe puhkusele? 43. aastal, siis oli meil juba sõite Novgorodi meie linna jäänud linn oli päris kõvasti purustatud, kõik uhked kupli purud ja mürsud käisid, vaadati ilmeni järve poole ja sinna golfijõesuu. Seal oli jõgi väga laisalt, kulm kiitulise detaili. Seal oli ju siis ka pool suved, kuni sügiseni. Olime isegi jõulud, pidasime seal ära, külas küll elasime, aga külade vahel mehitasime ise punkrit. Tegin kursusest läbised vene Kaureli ja 45 milli võeti. Et mina jäin siis kahurimeeskonda. Kuidas oli vahekordi kohalike Vena elanikku? Kuskohal, mina ei, ma ei saa ütelda. Meil oli läbi saanud päris hea varrega suurt mina nendega pistmist põld, mõned mehed, tagarmad, need käisid külades ja leivapäts kaenlas, aga mina seal ei käinud, aga ega pahandusi olnud. Ja kogu see oblast ja need metsased alad, need olid ju partisani. Tol ajal veel nii palju ma võtsingi osa Aragutes, mitte metsad meile anti, oli jotvad üks kui see küla, et seal partisanid tulebki sinna külasse minna, ei trehvanud ühtegi parti sõnuna, kui läksime küla tüll olid kõik varvaslases. Nii et marssisime aega mitukümmend kilti maha ja mitte midagi tolku, põld ja ikkagi tsiviilisikud olid niigi kõigile teada. Ja kui sa pole Vene kest venelasest külg, kui kaugel või küla all, siis siis ta ütles ikka nii. Nüüd oled Ko kaks kilu, ma tunnen, et ma räägin eesti keeles. Aga see oli 20 ja nende jutt oli ikkagi, oh see siin natukene need aset koodi umbes niisama Remmelgaski kirjutasin, ma lugesin ta romaani, läbisin LED, nendel oli ka läbi seal Riia. Ei võetud teid kui okupantide Meie väeosa kralt maha inimestel ei teinud, ma kuulsin seal kuskil mujal olevat Küleda halvad olnud, see oli juba talvel, tean, mina olin bossil. No meil oli väga hea varustus, mul oli kasukad, Mööl, poissi, vildid, niuksed, paksud puu taldedega need ja mina jäin tukkuma, tead mõnus, soe, suure surani õlidel ja järsku teen silmad lahti. Mul püssi põlegi enam. Mida ma nüüd teen? Kessenid võttis Ungari sealsamas, looksid mõnipuistlikuile naljad ja tuli vaatama öösel, tead, ju ei olnud, kõik magavad norinud. Aga ma tean, kombanud ülemate noormees oli ka, see oli vimkamees. Ta, mina hakkasin mõtlema, et ta käis ikka tihtipeale öösel postis kontrollimas maa lähen tema punkrisse ja läksin ja teate, minul brüsseli seal laua peal, aga ta ise käis veel tiiru neid teisi bussis kontrollimas. Ma hõikasin veel üks kord parool, muidu lasen, tuleb paugu õhku, panin arhisel käpuli. Vaata ja tead, mis, ma sain puhkuseloa, aga ma ei saanud tulla. Mul oli kõik vormitud, kõik oli olemas ja kaks päeva hiljem tuli isegi küllap vene alustas sealt Leningradi, sealt Novgorodi reisifilmil kohe koti meeme koti juba 44 ja see oli alguses ja Jaanurit püstoli 14-l jaanuaril, kui neid tuli juba nii palju nagu must laviin, tulid sealt üle ja vaatleb sakslast viga saatvad käsid ammu mõõtsitsiaal ja tagusid sinna vaisisene jää sisse ja oli kuulda, et sellest mingit rünnakut pidid kõik seal jää sodiks laskma. Vaate jää olidki laskmata, tuldi siis üle jää üle jää otse koha, nii kui see laviin tuli meie punker meile juba vasakule, nad murdsid läbi sealt paremalt poolt, ütlen ausalt, Meesandama Pakist ühtegi pauku kõlast, nad olid juba selle kuu raskekuuliwindlasena küla, nii-öelda vene külad on üks sirge, tee sinna palulise vanad tuligi täpselt meile. Ühesõnaga kõik need mehed langesid mu kõrvalmajja masin, pühki ei olegi mul midagi, hakkame varvast lasknud ja meie jooksime venelased järgi. Ja siis teine positsioon, mis oli veel juba teine kiilustus. Kurat, me jäime kahe tule vahel, venelased tagant oma mehed lasevad keet rakettide lontis raketiga märku, tulin tuumakokkulepe, mis mul kõva killutus oli, sealt hommikul tuli rünnakule aga selle misel nii tasa ja seal olime siis kaks nädalat. Ta läks aeg edasi ja meile üks söö hakati niimoodi, mehed, asi, täbar, võtke kõik oma asjad, mis kolisevad kaatelugi, labidad, mis kõik, et rahulikult maha ja hakkame nii vaiksed, nüüd astun, kui me veel saame, me olime kotis, on meil õnnestus läbi murda, siis õnnestub, kui ei ole, siis pole midagi teha. Ja hakkasin minema, öösel nad põld seda maanteed veel täielikult ära vallutanud, meie saime läbi, jagad kahelt poolt teed, olime, tuli pea, meie õnneks tulid Saksa tankid, ma ei tea, kui palju nüüd tuli ja need tegid seal puhta töö, meie saime läbi veel mu isa evol kuulisi kiiruv nime raadiojaam, mis andis need eesti keelesaated oli juba saatnud juba nimegi, paljud Eesti poisid, kui palju neid on, kes haavatu pealt vangide, kes muidu vangis ja ta oli kuulanud krooniga ei olnud. Lippasime öösel. See oli 30 Kilkima sulailm, vildid jalas, jalad hõõrus kõik ära, jalad rakkus. Oligi teine päev, kes enam käia ei saa. Mina ütlesin, et minul on ka nii, et mina enam midagi teha ei saa, mina ei saa käia, Rikard, kontroll, isegi niisama. Kellel tõesti mina sain Kasel hulka, pandi auto, põle, sõitsime Pihkva poole. Olime öösel külasse ööbima. Pimedas. Mehed olid meid ära väeosa läinud. Ja meie olime kahekesi unustatud siin ja me ei hakka siin kaheksa, kuus. Lipp on, no maantee peal saime. Kedagi enam pole. Aga teate, missugune ilm, piht nahka, kui nüüd pargis minna, miks meis järgijad, mida meil tehakse, kõige hullem, olen ma lahingud, ma saan siin kurat pihta, ma ei karda midagi. See on kõige hullem, kui siin kinni need, need metsikud. Kuule, mees, mingisugused ragin ja krabin ja jutuga oli, ma ei saa aru, mis keeles on julge edasi minna. Lääme ikka Velligema kuuluma, kavala saksa keele kõnnak, Jutjad, jah. Ja meie muidugi hakkasime karjuma, tead, ja nii palju, kui me jõudsime saksa keeles ja et me oma poisid oma kamraadid ärge laske tule peale. Nendel oli üks rünnak kauglasse läinud varad õitseda ja oli oli ikka maha jäänud ja me saime selle peale. Pihkvast saime siis jälle seal oma väeosa kõik kokku, kes olid seal mõni laiali jooksnud, seal olid ju autodega ja auteldasin nässu, tee peale kesiseid maha, seal oli tõesti ainult jooksmine ega seal suurt midagi hakkamisena. Saime rongide peale Pihkvast Tartu siis öeldi kartuli niivida, nüüd poisid, sõidame Tallina paraadi pidama, jõudsime tapale venelasega lihtsalt mingi, ma ei tea, kas grivasuste, kus sa läbimurde tegi ja meid ei lastudki tallinevaid kohe põrutati kõvaduse rindele või seal sai väga palju poisse. Surmametsad Me elasime siin, meil on seal mitte midagi, öösel magasid seal muuse all, paljudel poisid, külm võttis jalad ära. Kihku jäi, seal jäi vagaseks. Kevadel šiibales saime tulema sealt mai laupäeval jõudsime Anija mõisa, meie olime siis juba nii Venemaalt tulnud vanemad, sõdi. Sõjamehed tuli meil täiendus, need noored, mis veel võeti, siis mina sain siis jaoülemaks. Hakkasime noori välja õpetama maikuu juuni juulikuul meil oli siis kompaniiülem, kapten, männik, minul medaleid, teise klassi raudrist, talvesõjalint, haavatumärk, teise klassi raud, tüdsime, saingi Anijal, kui ma olin tagantjärgi mina olin kompaniiülemast ohvitser, olen ma ka ei olnud. On need nimed siin haavata saamise märkmeid jutt ei olnud, kust teavad? Kevadel oli kevad, lumi oli maas, tegime lõkke maha. Mutid ulatusid lund, kataloogi, seal teed keeta kohvi ja mina selliste jalatsite lumega, seal oli oja, nii et ma olen toonojalt katel, kohe ikka vesi pigmased püsti, tõusin kahjuks ainult kümmekond meetrit. Mürsk kukkus täpselt ja kohe keset tuld ja need kõik ja seal olid kõik. Mul oli siis säärikust sakslased, laiad säärikud, siit tuli läbi, ma sain vähe, siis siit näete see varrukast läbi siis oligi kild läbi läinud. Nii et ja mul oli õnne mobiilsed, tule situd püsti tõusma. Te olite ju Wehrmachti koosseisus ja idapataljon ja aga kui te nüüd Eestist tulite mingil ajal te pilte, siis ka SS'is ümber muutumagi mulle teine munder, aga millal see toimub Anija siis saime, siis te saite sinna 20. diviisi mitmendas rügement 47 peaministri aukraad, siis oli seal. Rotellüür viis, mind taheti saata ka ohvitseride kooli, nimekiri oli valmis tehtud, aga pole sinna jõudnudki. Ennem tulid need sinimäed ja värgid kõik vahel ega ei olnudki. Juulikuus vist mõtlesin, madin hakkas andi aukude peale ja me saime esimese mäe taha, nagu sa hakkasse laviin tuleb, igalt poolt. Ei olnud kuskil Minnan pikali maas toota, kurat ei jää ka tiitli veduki, laviini. Kapten Männik ütleb nüüd Rommi, tõusen mütigi, vaatan palve talledena. Väga vähe, kaks mäge oli siis venelase käed, meil tulen medmäed ära võtta. Teinovicu käskrünnakule, kapsa lõi kõva tule peale, vale oli vaadata, kui mehed läksid, mina ei läinud, mina olin seal taga, manitu veel, kompaniitrupimehed läksid kajalikult lageda peal duble Kunski pinna venelasele niukse tule peale. Ei Me saime kätte. Kauplused on niivõrd suured, et meil ei olnud seal midagi teha, siis mind saadeti teate kuubel see Muumassaar, kuna sain viimase sauna, seal ei olnud kuskil varjuda, see oli puhas baas seal Lasnamäel. Minuga kihvt oli see mulda peale ainult paar kukkus, meen sinna, see oli, tuli kurribad mööda maad. Siis sakslased käisid öösel lõhkemalt paadi ja siis me saime nii palju teha. Ühiselt ladusime müüridama lett, mis müür on seal tulikivi paekiviga sain hullemini veel, kui seal õlgu kellu, need õhkuli täidet, paekivi tulid vups ja vups igalt poolt kaela, siis öeldi ka üks öösel, poisid ei aita midagi, tartu alla pean minema. Koguneme seal jõhvi juures, seal siis saab, see kanal ei tea, kes Tartu poole. Mina hakkasin Tallinna bulastuma. Ena sain veel selle Tartu Boydigatki saksa ohvitseride ratsahobused ja need olid talus sees ja me hüppasime selga ja panin vajama. Ta lasi tagantjärgi veel veksel Tartu poidiga ratsaTallinna kohe jutiga ülemist järve ääres. Ta oli raudtee, oli saksa vagunid, kõik seda kraami täis, kõiksuguvärki osa põles ja mis seal kõik. Ja me võtsime sealt jalga, kõnnid, käisin kodunt läbi, korra näitasin oma nägu ka isale emale väsinud Mil ratas, ega meil oli ikkagi ka, ega me siia enam essisi saiu jäädud, lüüakse maha, põrutasime ikkagi lääne poole, ikka sinna Lihula poole ja võtsime, saame sealt ikka nii kuradi laeva peal kui kuskile ja pressi ju selle koha nimi seal, jah. Jõudsime õhtu sinna ja seal kehtib olid ka Saksa mundrites ja pika organiseerib vastu valu, kas teie taasta meie väehulgaga liituda, meie organiseerime siin maitsmise organiseerida, venelased põlevkivi kuskil olemas? Mina pikali ei läinud, ma ei tea. Oli ta seal olla niimoodi öelda, pika mehe veel anti ka koht seal, hõiskas seal taluhoovis põõsaste vahel passigi siin käskluse peale avaga tuli Chevoor jõudis sinna ja me vaatame juttu, seal oli kuulda seal saksakeelsed ja sellega ei tulnud. Voor hakkas edasi liikuma. Seal koolimaja ja meil oli nisukene juhused. Selle tei. Tartu poisi isa oli seal koolimajas. Tema isa oli Tartu Ülikooli raamatukoguhoidja ja ta oli seal oma varanduse ilgelt põgenesid ka Tartus. Ja me saime seal kokku ja me saime nüüd sealsime erariided selga ja me matsime oma relva. Mul oli veel. Ma mitu granaati oli ka meil ammu lõõgastus, Köik, matsime temalgi ühte küünioranistatesti, kas need on seal, ega ma enam ei tea, siin mina julgeks, nagu näitan Minnad tervisele venevalis. Tema pere jäi hinna, tal õde oli veel ja ema ja öeldi, et Kirbla särge enam mingeid ühed tulid, Küba, venelased tulevad sealtpoolt, vastati põlegi minna. Ja me võtsime, elab üle muud, kui nüüd Eravi seljas tallimise tabas. Aga meil oli tee peal üks väikene tüdrukute kuramaaskiska, põgenesid Raplaslik tukka, talul oli kolm, tüdrukud ilusad. Ja nendega ma Zaitseeba juttu ajada, Miaks Mõtma toota, et nemad võiksid ka kolu tagasid purutamisenud luuka talusse. Jõudsime õnnelikult tuga talusse ja olime seal nädal vaiksem kartulid võtta kartulivõtmisaegsel tulija olime nii kuumalt omad inimesed kelle pere veel oli veel kolm poega, need olid ka Saksa sõjaväes, need tulid ka koduvanale vedelaks, et enam nii palju, mina noori mehi siin majas ma ei seisa hoida, ta andis mõista meile kastuma. Ja veaksime sealt astuma. Saime maantee peale, mina andsin selle tartu pudi, pane maja mäed, sealt eemalt koor või midagi, midagi tuleb. Oh isale kardad need põgenikud, hobused, värgid, venelased olid hoopis sõjaväelased ja jõudsime kohale, kraes kohe kinni. No mis meil, Vello. Nii palju siis lühidalt pikast teest. Selle jätkuks tulid vangilaagrid nagu tuhandetel eesti meestel, kes kunagi sisetunde ajel või välise sunniga sõjamehe mundri selga ajasid. Ja lõpuks taas otsimissoovid. Alfred Ferdinand ressar sündinud 1916 Viljandimaal Suislepa. Võeti 1944. aastal Tarvastust Saksa sõjaväkke. Viimased teated tema kohta tulid Königsbergi haiglast. Kas keegi mäletab teda? Elmar Rinde sündinud 1929 elas Rakveres, võeti lennuväe abiteenistusse ja viimast korda käis kodus 1944. aasta augustis. Pärast seda ei ole tema kohta saadud mingeid teateid. Neeme Põder sündinud 1916. Töötanud juristina Tartu Ülikooli ja lipnikuna Tondi ohvitseride kooli. Läks vabatahtlikuna Soome sõjaväkke. Pärast sõda olevat teda nähtud Tallinnas, kuid isa koju Tartumaale ta jõudnud, mis temast sai? Raymond ott sündinud 1917 oli nõndanimetatud soomepoiss. 1944. aasta suvel käis kord kodus, läks siis rindele Tartu alla, sealt sai haavata. Rohkem tema kohta teada ei ole. Vend Kanadas ootab teateid tema sõjakaaslastelt. Aino Moisjo, endise nimega luukonen sündinud 1930 Ingeri maal Wen Joel Lüüs, mäekülas. Sõja ajal viidi Soome. 1945. aasta märtsis saadeti Helsingi Nokialt Venemaale tagasi. Tema saatuse kohta soovib teateid Raija Laakso Helsingis. Kordan tänaste otsitavate nimed. Alfred Ferdinand dressar, Elmar rinde, Neeme Põder, Raimond Ott ja Aino Moisjo neiuna luugonen. Kui teate otsitavatest midagi, kirjutage meile võib ka helistada telefonil 434 470. Kahjuks ei mahtunud ka täna kõik järge, ootavad otsimissoovid saatesse, kuid avaldame need kindlasti. Ja veel. Neil päevil pöördus minu poole ajakirjanik Tšetsiidijad saadik Stockholmist edastamaks kaheksa Rootsi perekonna palvet. Nimelt 40 aastat tagasi, 13. juunil 1952 läks jäljetult kaduma rootsi lennuk DC kolm koos meeskonnaga. On andmeid, et lennuk tulistati alla Saaremaa lähedal, kusjuures meeskond oli ennast päästnud langevarjudega. Keegi Vene lendur oli sellest hiljem kõnelnud välisajakirjanikele. Austriast on saadud teateid, et sealt pärit endised saksa sõjavangid olevat rootslastega kohtunud Orgut Ta Norrinskija Potma laagrites. Nendes laagrites peeti kinni ka eestlasi. Kas keegi represseeritutest on neid kohanud, seal võib-olla mäletavad neid ka saarlased. Lisan siia nimed. Piloot Alvar Olderi navigaator Jesdablaat, pardainsener Herbert Matson radistid Einar Johnson, Svendson Nilsson, puukia Karlsson viimase nelja eesnime. Ajakirjanik ei teadnud. Kui keegi endistest vangidest otsitavatega kohtunud, palun teatage nendest võimalikult kiiresti. Kadunute perekonnad on tänulikud vähimagi sõnumi eest. Tänaseks kõik taas kuulmiseni.