Tervist, mina olen Urmas Vadi, kohustuslike raamatutega on kuidagi nii, et mõni inimene mõtleb pikalt, mis raamat see nende paljude kohustuslike seast võiks olla. Aga mõnel on see une pealt teada. Võib-olla hoiab ta seda raamatut isegi öökapil või võtab isegi natukese aja tagant riiulist, lehitseb, loed mõne lause ja paned gaasiJüri, Arrak teadis aga kohe, mis on tema kohustuslik raamat. Head kuulamist. Tere, Jüri Arrak, tere. Tere. Alustuseks loen ühe katkendi ja see on kohe otsene kõne. Aga Jürka on teisiti, sellepärast ehk ongi tema usk nii kindel. Kui ma temalt küsinud, miks ta tahab õndsaks saada, vastab ta jalamaid, et põrgut edasi pidada. Nii et temal on oma kindel siht ja eesmärk, aga minul ei ole. Ja sellepärast unustan oma hingeõnnistuse hoopis. Niipea kui lähen kiriku uksest välja, et unustus oleks veel kergem, seisab kiriku ukse ees kõrts, nõnda minuga, õpetajahärra, kui mul oleks hingeõnnistusega ja mõni niisugune tulutoov ettevõte ühendatud nagu Jürka Põrgupidamine, siis kolm punkti. No ma arvan, et kõik said aru, et seal Anton Hansen Tammsaare põrgupõhja uus vanapagan. Aga Jüri Arrak? Miks sa selle raamatu valisid? No kui me telefonis rääkisime, siis ütlesid ka, et see ongi sinu kohustuslik raamat. No mitte nüüd päris nii, et kohustuslik, aga kui telefonikõne ajal tuli mulle silmad ette, vaata, sa ütlesid, et, et peab olema Eesti kirjandus ükskõik mis ajast just. Ja telefonikõne ajal tuli mulle silma ette põrgupõhja Jürka. Ma olen põrgupõhjas nõrgad, mingi puulõiget, ma olen kunagi teinud. Sellest saunaga avaldus, kus, kus ma öösel katkendi lugesin, on seesama puulõige sees. Ja siin ongi üks ja see sama puulõikeinstitutsiooni. See see on, see on laut, puulõige, kahevärviline tähendab erandlik töö mulle sellepärast et see on vist ainus laud polegi, ma ei ole seda tehnikat kasutanud, aga aga tehti selline. Ma ei mäleta, mingi oli niisugune suunitlus teha just nimelt puulõige selline temaatika, selline Jürka ja põrgu ja, ja, ja taevas jaa, jaa. No ühesõnaga, sellised igavikulised ja arhailised tüübid. Need sobivad minu stiiliga, see on sama nagu Suur Tõll oli suure Tõllu see joonisfilm, eks ole, sobis minu stiiliga, sellepärast Rein Raamat tahtis, et mina seda teeksin. Ja näiteks ma olen Kalevala teinud Kalevala söejoonistust 24 tükki, 12 on Soomes 12, on Tallinnas muuseumis. Täpselt samuti jälle sobib näiteks vibuses käimine või seal Kalev päeval on üldse parem kui Kalevipoeg, aga see on teine jutt. Päris huvitav mõte on, ei, ta ei ole väga, ta ei ole väga originaalne, ma arvan, aga see on sellepärast, et Kreutzwald ei olnud nii sügavalt rahvaluule ja rahva mõistenditega seotud, kui löndrut oli minu jaoks, sest Karjalas, kus see kõik see sündmused, loodus ja ise kaljud ja Eesti ei ole selline loodus, ei ole ka selline, siin on niuksed küntud künkad mida kalevipojad, tädi. Aga nüüd, tulles selle põrgupõhja vanapagana juurde tagasi, siis mäletad sa, Jüri Arrak, mis ajal sa esimest korda lugesid seda või miks te üldse sinu jaoks ütleme, kohustuslik tekst. Ei mäleta, millal ma esimest korda, aga seda ma tean, et ma olen teda noh, vähemalt kolm korda lugenud, ma ei tea, võib-olla ennem ka kuskil, aga ta võib olla ka koolist. Kirjan. Ma ma ei ole ju keskkooli lõpetanud, mul oli tehnikumi, ma ei saanud, mul ei olnud keskkooli õppemaksu Stalini ajal maksta. Aga Tammsaare on mind mind üldse huvitanud. Mitte ainult see põrgupõhja, Jürka Tammsaarest ma olen. Kui tal iga-aastane sünniaastapäev 1978 siis ma maalisin, küllalt suur maal oli Tammsaarest maalisin ja siis oli Tammsaarest söejoonistuse, tegin temast ja ma mäletan, see oli. Ja millal see võis olla, see, see oli kuskil võib-olla üks, 15 või 20 aastat tagasi, ma võtsin kõik need viis köidet tõde ja õigust ja järjest lugesin läbi. Selline ma mäletan, ma võtsin niukse kohustuse näha täpselt seda üldEesti talurahvapilt. Tõde ja õigus on muidugi sellepärast väga populaarne, et et ta on nagu eesti Maarahva ja Eesti selle psühholoogia ja kõike selle niukene läbilõige ja kirjeldus ja kõik nii ja naa. Võitlus selle, selle vee ja maa ja õhu ja aga põrgupõhja on Tammsaare minu arvates testament, selline kirjeldus, milline inimene üldse on? See ei ole ainult Eesti värk, see ei ole mitte nii, et Jürka on nüüd Eesti talupoeg ja ja Ansson nüüd eesti kulaku mõisnik, nagu vene ajal kirjeldati. See on tõeline jama. Siin on lihtsalt see, et, et inimesed jagunevad erinevateks astmed, eks seal on absoluutselt kõik, kas, kas võtta ühte ametit või võtta kogu inimkonda, kõik jagunevad kogu aeg astmetega, isegi loomad jagunevad afi karjas. Kõige nõrgemad ahvid on karjaääre peal, magavad ja leopard saab neid ära süüa sealt. Nii et see on küll loll näide, aga, aga noh, nii ta on. Ja, ja sellepärast tõde ja õigus oli nagu üks suur eepos, selline aga aga põrgupõhja Jürka, nagu ta nagu pintsettidega arutab seda, seda inimese olukorda siin maa peal, et mis on umbes nii nagu noh, bioloogid, ütleme, seal mingit ussikesi uurivad, tõstab pintsettidega ühest kastist teise, Kaval-Antsu tõstab siia, laseb tal natuke rääkida, siis paneb Jürka sinna omavahel nad midagi räägivad. Kaval-Ants tõmbav Jürka Alt. Jürka pobiseb vastu, küllap vist eit teadis, aga suri ära. Fantastiliselt ilus on see dialoogid kohutavalt head dialoogid. Jürkal on niuksed, lihtsad vastused, lihtsad sõnad. Lihtsalt ta ütleb midagi väga, täpselt väga täpselt. Seda võib öelda, noh, nii nagu me oleme harjunud siin Eestis rääkima talupojatarkus see tähendab inimene, kes on nagu maalähedane, tan loomadele lähedane. Ta on Jumalale ja kuradile lähedane on ühesõnaga selle ürgürgolemusele lähedane. Ja Kaval-Ants, see sunnik on need tsiviliseeritud suli, tead niuke. Ja see on haruldane, niuke kombot. Nojah, selle kohta on ju selle romaani kohta on ka öeldud, et et see ongi noh, suurepärane segu sellest argireaalsusest, mis on äss eriti tihedalt või peaaegu lahutamatult seotud nende müütidega. Ja noh, see minu jaoks ausalt öeldes on ka see põrgupõhja uus vanapagan nüüd jälle uuesti üle lugedes ikkagi hästi võimas tekst ja noh, ta on tõesti väga liigutav ja ka selles mõttes, et Tammsaare kohe väga nagu jõuliselt või ilma varjamata toob siis mingisuguseid tõesti väga müütilised kujud kõik Peetruse ja ja vanapagana ja põrgu ja taeva ja seovad selle tegelikult eesti külaeluga või maaeluga, kuigi see kant, põrgupõhja on nii umbne, soine kant. Et tegelikult, kui sul on nagu tunne, et aeg sinna ei ulatu ja ma proovisin ka vaadata, et kas kas Tammsaare annab konkreetseid vihjeid selle selle aja kohta, siis minu meelest ei anna, aga Jüri Arrak, sul on ka tehtud hästi palju märkmeid. Nüüd viimase lugemise järgi, et kas sina oskad selle aja kohta midagi öelda? Ei, ma isegi selle selle peale ei mõelnud isegi seda sellepärast, et, et see on, see on niuke inimese, isegi nimetaksin inimlooma ürgolemus, selline tähendab nagu loomad, nagu me oleme tegelikult see ahnus ja kadedus on kõige suuremat surmapatud. Mitte mitte ei ole seksuaalsus või varastamine, väga ahnus ja kadedus, tähendab mis, mis siis muud, kui kui me hakkame ümberringi vaatama, eks ole, mis, mis toimub maailmas, miks on konfliktid, miks on isegi sõjad? Ahnus, samahästi võib öelda, et, et see on usk. Usk, vaata usu kohta nüüd ma peaksin rääkima natukene veel sügavamalt sellepärast et nagu ma vihjasin, et loomad me oleme, aga me oleme mõistusega loomad aga mitte tavalise mõistusega, aga abstraktse mõtlemisvõimega loomad, sest koer mõtleb ka, aga tal on see niisugune väga väikese mõtteke ja abstraktse mõtlemise võime tekkimine ühele loomale, ühele imetajad, nagu me oleme, see kohe tekkis paralleelselt usutunne. Tähendab, see ei ole mitte religioon, vaid usutunne, see on kaks eri asja, täiesti. Religioonid on kultuuris tingitud õpetused, mis, mis tahavad selgitada-seletada ja luua teed sinna usutunde lahendamisel, seda seda tunnet ei lahenda. Samuti nagu nagu abstraktne mõtlemine on ka selline sõna, eks ole, no mis ta siis lõpuks on seal mingi omadus, selline, aga usutunne on täpselt samuti inimeseks olemise üks näitaja on usutunne. Tähendab, me kõik usume me, seda ei pruugi üldse keegi eitada. Kui ta, kui ta eitab, siis mõelgu vähe sügavamalt. Tähendab, ja võib öelda, et ma ei ole religioosne. Ma ma ei usuvad seda, seda jumala kontseptsiooni, mida teie siin räägite, aga, aga tegelikult usutunne on meil kõigil olemas. Nii et see Jürka tekstid siin ja jutud kui usud, siis on nii, ütleme nagu ta räägib, kui usud, siis on ja, ja see põrgu ja Peetrus ja taevas ja ja, ja Juula ja see tähendab see, see kõik on, see on niivõrd vahva sõnastus, aga minu jaoks ma näen siit läbi Tammsaare väga põhjalik niuksed, sügavaid mõtteid inimesi olemusest. Tähendab see, ma ei tea muidugi, mida tema täpselt mõtles ja tundis, aga mul on. Ma kujutan ette, et midagi midagi sarnast on, et et see inimese kõige sügavam olemus on see abstraktse mõtlemise võime koos usutundega, see on kõige sügavam samm veel edasi ja me oleme lihtsalt ahvikari ja, ja sealt edasi edasi mängides, eks ole. Nende mõistete ja sõnade ja tunnetega jõuame välja praeguse ajani, eks ole, ja noh, siin filosoofide ajaloolaste ka saab ju rääkida sellest tundide viisi, see ei vii mitte kuhugi, aga aga põhimõte on see, et mina kaitsma olen jõudnud sinna umbes viis aastat tagasi. Mina kaitsen usutunde olemasolu kõikides inimestes, kes omavad abstraktse mõtlemise võimet. Nui pooleks, aga ma sellest ei tagane. Ja nüüd algasid põrgupõhjal rahulikud ning võiks öelda muretut aastat. Mitte siin pole enam tööd tehtud, vaeva nähtud, ühtegi teist jätkas Jyrka Lekuga Juulale. Eriti viimasele, sest teest hoolimata kandis ta last vahetpidamata kalt, rinna otsas, rinnal, ajuti nii hästi siin kui seal. Aga Juula ei mõistnud, kuidas võikski teisiti olla. Kogu maailmas polnud ta enese ümber muud näinud, kui et kõik Sigis ja poegis. Muidu polnud ju elu üldse olemas. Jürka töötas esiotsa enamasti ikka velansule, tasus vana võlga jääd vanade võlgade asemele tekkisid aina uued, siis paistis, nagu saaks Jyrka Ansu orjusest enam kunagi vabaks. Kui nõnda edasi kestis, siis oleksid ka Jürka lapsed pidanud antsu orjama. Andsiba ütleski Jürkale näesdema esimesi kaksikuid. Kasvatad mulle karjase heid. See oli esimene kord, kus põrgupõhja vanapagan tundis rinnas torget. Kuluvad vist omale, lausus ta. Üks sulle, teine mulle muiga saalits. Aga Jürka ei suutnud enam unustada, et Ants juba nii varakult silma heidab. Tema poistele, tema esimestel Need olid millegipärast eriti südame lähedal. Ja kui ta ükskord Juula kõrvalukselävel istus, poisid nende ees murul mängisid, ütles ta. Ants viskab silma poistele. Meie omadele või? Küsis jõule. Aga kellele siis mis ta tahab? Kaariaast meil omal kari. Seda minagi. Nad vaikisid ja poisid rullisident murul. Maailm ulatus neil alles ema kapsaaiani ja isa ilmus vahetevahel sealtpoolt maailma otsa ning kadus jällegi sinna peatantsuga rääkima. Laskusin koju, ütles Juula. Rääkisin. Ilusugulussulast pole sinusugust peremeeski ja sellepärast pead teda orjama. Küllap vist. Me ei tohi Ansult enam laenata. Kui nõnda saaks, saab, peab saama, ütles Juula. Laenuga ta orjastab, sinu, sinu lapsed on orjalapsed. Ma olen peremees, sa oled tantsuori ja mina olen orjanaine. Jürka ei osanud julale musta ega valget vastata. Kõik religioonid püüdlevad ja nad kustuvad, religioonid sünnivad, surevad, kustuvad, nii nagu need kultuurid. Nii nagu Spengleri asi. Tähendab, aga tavaliselt nad on ka nii kaks, 3000 aastat ja siis muutub see arusaamine, sest no see on nii nagu libedale mäele ronimine, mul on üks artikkel, eks ole, et inimene peab jõudma õitsvalt aasalt, peab jõudma kaugel Sinawa mäe juurde ja see on tema elu eesmärk, jõuda mäeni ja hea Kuda mööda mäge saab üles ronida mööda neid libedaid astmeid natukenegi ja seal mäe peal me kõik sureme tipu, me ei jõua kunagi. Tähendab, see on, need on niuksed kujundid, mul on niuke kujundlik mõtlemine ja sellepärast mulle see põrgupõhja meeldib. Tähendab, mulle meeldivad ka loomulikult sellised raamatud, mis kirjeldavad inimsuhteid. Aga noh, üks kirjeldab nii, teine kirjeldab naa, üks armastab nii, teine armastab naa, eks ole. Need on ka huvitav, et see on niisugune inimene, inimpsühholoogia inimtunnetus, aga, aga minu arust see põrgupõhja Jürka läinud nendest läbi läinud sügavamale. Ja vaata, see. Viimasel ajal on mul veel selline kujund. Sammeri, see on niimoodi, et me kõik teame ja armastame olla mererannas liival, päike paistab, meri loksub, lained tulevad. Ja, aga me kunagi mitmis ta kunagi. Me me ei mõtle sellele, et see merepind, mis meile paistab, see on tühine virvendus, tegelik meri algab sügaval. Ja tegelik, see on täpselt nagu see inimpsühholoogia, ütleme et alateadvusel ja kollektiivne alateadvus ja kõik tähendab, kilomeetri sügavusel on see meri kohutavalt teistmoodi, huvitav. Rääkimata viiest kilomeetrist ookeanis ja, ja pinnavirvendused, see on ilus sõna, seda kasutatakse ju tihti, et oi kuule, see on pinnavirvendus. Aga, aga kasutame sõnu, aga lähme, sõnades peab sügavamale minema. Pinna peal ujuvad tühjad pudelid ja surnud kalad ja lained ja kõik, nii ja naa. Aga et ta on täpselt sama, nagu on dekoratiivkunst. Need on dekoratsioonid, see on sama nagu teatridekoratsioonid. Papist luiged ja puud, eks ole, see on, see ei ole, see ei ole päris elu. See on abivahend, mida kasutatakse. Ja vaata siin need tekstid, mis on Jyrka, mis on Ants kirikuõpetaja, kirikuõpetajad on väga huvitav persoon, on ja väga-väga tore. Need ongi abivahendid selleks et võib-olla võib-olla korraks näha merepõhja korraks, siis me, meid, meil ei ole sellist akvalangi, see on jälle üks kujund, et, et kuulge, sõbrad, ostke endale akva langid, läheme sügavusi uurima, aga nüüd, akva langid on jälle kui sõna kujund. Aga noh, tegelikult see, mis sa räägid sellest suhete teemast, siis neid mulle ka tundub see niimoodi, sest et väga ratsionaalselt käsitleb see Tammsaare selles põrgupõhja uues vanapaganas kõike, mis on seotud suhete või seksuaalsuse või meheks, naiseks olemisega, et seal ei ole mingisugust romantilist, et noh, mingi tundevirvendust, et seal on nagu konkreetsed teod ja sealt neid ei kirjeldate kuidagi eriliselt. Ja see on niimoodi, sest vaata, kui oleks hakanud, et sellist senti mentaal romantikat, pisaraid, armastuse, niuksed, heinamaad ja lillelõhna ja kõik see, see on, see on teine teema, see, see oleks teinud selle raamatu paksemaks. Ja teda ei ole siin raamatus vaja. Tähendab see, mis oli, kuidas, kuidas noor Ants ära kasuta Jyrka tütart ja, ja kuidas sundis teda aborti tegema ja kõik, kuidas, kuidas tütar suri, mis ta nimi oli Miina majja majja ja kuidas ta kasutas ära Maiate Jürka tütart ja kuidas tütar suri ja kõik see on, see on just nii palju antud seda seksuaalsust, et näidata seda mehhanismi. Kuidas üks selline kurb võimur, niukene noh, niukene, tobe inimene, ma ei mõtle seda, et, et rikkur peab tobe, oleme absoluutselt mitte ma nii loll. Tähendab, inimene võib olla pururikas ja väga hea inimene, aga, aga siin on lihtsalt toodud sümboliks see, et, et ta lihtsalt kasutab ära neid inimesi täpselt samuti nagu kasutati ära Jürkat. Selleks et vana Antsu poolt selleks, et, et teenida järjest rohkem raha ja raha selle libeda jutuga Jürka kogu aeg tõmmati-tõmmati alt või peteti. Seesama sinu usu definitsioon, mis siin lõid, sa ütlesid, et see ei ole mingisuguse religiooniga seotud tingimata. Aga noh, ilmselgelt ja väga, väga selgelt see põrgupõhja uus vanapagan ikkagi on see baastekst on ikkagi piibel ja, ja et see on muidugi selline selline asi, millega Tammsaare kogu aeg nagu tegeleb ja et ükskõik, et kas ta siis nagu nii-öelda vaidleb või eitab või mida iganes, aga, aga see on see tekst, millega tegeleb siin muidugi hästi olulised märksõnad, on muidugi see põhjus, miks vanapagana metsamaa peale tuleb õndsaks saada ja siis teine asi on see, mis kõiki inimesi nii seda kirikuõpetajad kui ka Kaval-Antsu ärritab, on see, et ütleb, et lunastas enam ei loe. Et, et see on mingi selline ja noh, kontseptuaalne mõte minu meelest Tammsaare poolt, et lunastas enam ei loe. Nojah, ta mõtleb seda, et Kristus ristil lunastas inimkonna, eks ole, et see enam ei loe, aga, aga kes seda ütleb, on vanapagan ja vanapagana näol on oma Su mängus. Et põrgust inimesed ära ei kaoks, eks ole. Ja, ja sellepärast Ta tahab tulla Dali Peetrusega oli niisugune äri ajada Peetruse käest saada hingi, eks ole. Et saada endale sinna põrgusse tööjõudu, noh manni lihtsustan, jah, ja siis, et Peetrus ütleb, et noh, et kui sa lähed nüüd maa peale ja saad inimesena õndsaks, eks ole, siis sa saad hingi rohkem juurde ja teeme niukse sobingu kokkulepe, eks ole. Ja siis vanapagan nüüd proovib sind maa peal ja mis tegelikult on suhteliselt võimatu. Sellepärast et noh, mõni võib naiivselt mõelda, et inimene jõuab sellise religioosse kristuse tasemele. Franciscus proovis, eks ole, aga suri ennem ära. Tähendab, see on, see on suhteliselt võimatu, see on niisugune, sellepärast ma ütlesin, et on olemas usutunne ja on olemas religioonid kui õpetused, mis, mis viivad vastavalt kultuuris, eks ole, meil on ju, kui võtta kristlus, see ei ole eesti eesti religioon selles mõttes, et ta ei ole tekkinud siin soome-ugri pinnal, vaid ta on sisse toodud. Kuna Jürka all oli eesmärk oli saada õndsaks, saada õndsaks, aga tema tema sees sügavam eesmärk õndsaks saamisele oli, oli kasu. Kasuahnus ikka see, et ma saan rohkem hinge põrgusse. Nii et see on, see on niisugune. Kummaline see, et noh, selles mõttes on see vanapagan ikka tobedaks tehtud natukene, et noh, tegelikult kui vanapagan, tegelik vanapagan, eks ole, kui kui võtta saab. Ta on ikka tõeline saatan, eks ole, mitte et inimesestunud saatan, kui, kui võtta see niukene, nagu on erinevates religioonides ütleme, saatan või, või saatan ja jumal, siis saatan ei ole sugugi loll, selline vaid tal on oma süsteem, see on umbes nii, nagu taritel oli, saatan lõi mateeria, jumal lõi vaimu. Täielikult koos lõid maailma. Ema ja isa usun ka. Mina kaeva sellepärast, et sellepärast kui sa taeva miks sa vaikid, poeg poeg. Ja Jürka väga ilusti tegi selgeks, et inimeseks olemine ja tõtt rääkimine on, on natukene erinevad asjad. Sest et kui sa tahad inimesena midagi saavutada, sa pead oskama valetada. Ja vaata, mul tuli praegu meelde Münchauseni vapil on selline kiri. Parun Münchausen oli Lätimaal, tal mõise värk ja kõik seal prototüüp. Parun Münchauseni vapil oli mendaatseveryytasse, on, tähendab vale on tõde. Minu arust see sobib Kaval-Antsu suurepäraselt. Vale ongi tõde. Tähendab, kui sa tahad saavutada midagi, siis pead oskama nii valetada, et see tundub tõena. Ja vaata, vanapagan seda ei osanud hästi. Ja, ja võib võib-olla sellepärast inimlikus süsteemis ta ei saanudki õndsaks inimesena inimlikus süsteemis õndsakssaamine on Kaval-Antsu moodi, on, on rikkaks saamine. Tähendab kõige rikkamad inimesed selles süsteemis, kus Kaval-Ants elas kõige õndsamad. Sest nad võivad ju ehitada kiriku. Nad võivad palgata kõige paremad jutlustajad. Nad võivad näiliselt käia lihtsalt riides, eks ole, aga nende põhieesmärk on, on suur raha ja võim tänu sellele võime ei tähenda ju seda, et, et ma hakkan Stalini moodi kõiki koonduslaagrisse panema ja tapma, vaid võim tähendab seda, et mind kummardatakse. Ja kummardatakse ju raha ja panka. Ükskõik, mida me ka ei räägi, see on absoluutselt nii. Kahjuks nii on, mitte midagi pole teha. Ma hakkan siin praegu naerma. Meil selles saates kohustuslik kirjandus selles rubriigis, kus siis kaasaegne, elav eesti kirjanik võiks praegusel hetkel põrgupõhja vanapagana uuesti kirjutada või selle ideekavandi nii-öelda uuesti kirjutada, siis mulle tundub, et põrgupõhja uue vanapagana puhul pole seda vaja teha. Sellepärast et teie, Enn Põldroos, olete seda juba teinud, et mõni aasta tagasi oli romaanivõistlus ja selle võistluse idee oligi kirjutada põrgupõhja, uus vanapagan ja teie kirjutasid, tegi selle. Ja selle romaani pealkiri on, on ehk veel üks põrgupõhja vanapagan, et kes uus Wanapagan, mis suhe teil Tammsaare ja põrgupõhja uue vanapagana ka. Ja siis? Et siin noh, kui aga tõusta räägivad sellesse nii-öelda tüüri, laskusin sellega, kuidas ma sattusin selle töö peale ja lasin ennast nagu kiusatusse tõmmata seal samamoodi lugu, kui kuulutati välja konkurss põhja vanapagana uue järje peale, siis minu esimene mõte, ma pean tunnistama, oli küll niisugune jumala käes, täielik mission, impossible täiesti võimatu asi, mida teha tuleks. Kuid tihti nagu võimatute asjadega juhtub või vähemalt ma ei tea, minul on see sageli, niisiis hakkab kohe mingi uss närima sees ja mingisugune kärbes aga peas lendama, et kas ikka on, kas ikka on ja, ja kuidagi alateadvuses keemia ja järsku täiesti ootamatult keeski välja plahvatas välja täitsa pauguga avamoodi. Kas ma tabasin, et siin on mingisugused filosoofilise lähenemise võimalusi? Ürg-eesti talumehe võrdkuju, sellist jõulist, jõulist jändliku, kes möllab ja teeb ja ta loob, külvab ja lõikab. Huvitav, mul hakkas järsku tunduvad, tegelikult on, küsimus on, on või võiks olla laiem ja laiem, ei vaadeldav. Et selle taga on tegelikult mitte ainult eesti kohalis mingi mingi aspekt, vaid priorca kujutab mingil määral üldinimlikku väärtust. Ja ma hakkasin järsku mõtlema sedapidi, et kui kogu selle inimkonna nüüd võtaksime ette siis järsku, nagu ma ütlesin, riigikoguna sees, teine, mingi väikse või nagu kord, mis koosneb nendest vana Packaanetest. Need on sellised inimesed, kes Arvoitmatult tähendab endale Arvoitmatult, sellel rügavad teevad oma töö. Nende sees põleb mingi tuli, nad tahavad midagi teha. Tihti see tegemine läheb enesehävitamise peale. Ja kogu see puudu ruumist tekib, täitub inimestega. Ja need inimesed on järsku kõik need inimkonna suurvaimud alates. Tänapäeva mingite suurte arvuti kuludeni ja sinna sekka njuutonit ja eestennid ja Michelangelot kesta ees. Vaatan klid inimesi seal. Ja järsku, kui ta tunneb, et kummaline milleski olla kõik tohutu tühje sarnased, nad ühesugused vaatamata erinevale riietusele, erinevatele võimetele tegelikult peaaegu nagu üks inimene, sest neid kõiki ühendab see mingisugune sisemine tuli see tung tung luua, tuum teha, ohverdada, ennast endast, anda viimas tegelikult enda isiksuse enda. Mina peaaegu täielik puudumine tahab, kõik tuuakse ohvriks alates mugavusest, kuliga oma lähedaste inimeste absoluutselt. Ja selleks, et sundida kuidagi suurt reisi tühja joosta. Ja tihti on need inimeste saatus on õnnetunud, lõpetavad halvasti, lõpetavad kurvalt tihti nad kohtuvad teiste inimeste arusaamatuste tõrjuvust segi reeglina see on üks niisugune kummaline inimtõug, kes kogu aeg lahklevad, tahavad midagi teha. Mina nimetasin veelgi neiseid seda vanapaganat, eks ja see ei tähenda sugugi, et need kõik oleksid mingi suure professorid või, või, või ma ei tea, riigi väepealikud, mida kõike ei, need võivad olla tegelikult väga silmapaistvad inimesed. Ka Jyrka oli ja noh, Haapsalu on veelgi enam, ta oli inimene, kelle elu oli täielikult puntrast jooksnud, ühe kriisihetkel ta siis läheb sinna oma esivanemate kodusse. Ta on Jürka pojapojapoja motiividest oligi poeg. Ta läheb sinna nagu leidev, ta ju juuri. Aga see, mis ta seal leiavad, jällegi hoopis midagi muud, seal läheb lahti see mingisugune turismiatraktsiooni möll, põrgupõhja eksponeerimine, mingisuguse vanamehe eksponeerimine seal, kes võiks järsku hakata Jürka mängima. Ja see kõik läheb päris siukse absurdseks, läheb võrdlemisi koledaks. Ta põgeneb, sealt, lõpetab kodutuna. Maarja Vaino, teie olete inimene, kes Tammsaarest võib väga palju rääkida ja te olete väga paljude Tammsaarest kirjutanud. Kui mõelda selle põrgupõhja uue vana pagana peale, siis milline on olnud see retseptsioon läbi erinevate aegade, millised on need lugemismudelid, millisena on seda teksti nähtud? Põrgupõhja uus vanapagan on selles mõttes tõesti väga huvitav romaan. Ta ilmus, eks ole, 1939. Põhimõtteliselt oli kirjutatud teise maailmasõja eelõhtul ja Tamsar ise tema poolt nii-öelda pakutud lugemismudel tegelikult oli see, et romaan hullusest. Ma olen sellest, kuidas ühiskond on läinud hulluks, et ta ütles ajakirjanikule selle romaani ilmumise järgselt, et et kui inimene hakkab seda lugema, siis ta kõigepealt arvab, et mina olen hulluks läinud. Siis arvab ta, et ta ise on hulluks läinud ja lõpuks saab ta aru, et terve ühiskond on hulluks läinud, et see on selles mõttes niisugune natukene kirjeldabki, seda, et kuidas sõjameeleolud on, on nagu segi paisanud sellise ratsionaalse mõtlemise. Aga see on huvitav sellepärast et, et nagu sõda, kui sellist ju kordagi selles raamatus ei mainita. Kindlasti mitte ta mõnes mõttes kirjeldab pigem mudeleid mis kuidas siis öelda, näitavad seda, et, et kuidas inimene on selle sõjani jõudnud. Ta näitab mingil määral sellist ebainimlikkust ülekohut ja, ja, ja seal on noh, mõnes mõttes tõesti väga selgelt esiselised tõe ja õiguse küsimused mõnes mõttes jällegi ja see oli väga hea koht, kust kinni hakata. Ta kohe 40. 41. aastal nõukogude võimul. Sellepärast et pikka aega olidki põrgupõhja uus vanapagan see romaan, mille kaudu Tammsaaret nii-öelda integreeriti sellesse nõukogude kirjandus Khanonisse sest ta pakkus väga head marksistliku klassivõitluse lugemisnäidata. See on siis üks võimalik lugemismudel. Ja kindlasti see on üks võimalik lugemismudel ja, ja see oli nii-öelda viljakas seni, kuni üks parteitegelastest juhtus nägema seda etendust. Kui ma õieti mäletan, siis 48. aastal või kuskil seal neljakümnendatel võib-olla 46 ja, ja ütles, et see on ennekuulmatu, et proletariaadi kujutatakse idioodina mõeldes siis põrgupõhja Jürka ja, ja et, et niimoodi ei tohi absoluutselt proletariaadi kujutada ja etendus võetigi kohe maha ja põrgupõhja uuest vanapaganast enam nii palju ei räägitud. Mida on veel selle põrgupõhja uue vanapagana teksti tagant näha? No neid kirjandusteadlaste poolt leitud ja, ja välja loetud võimalikke lugemismudeleid on tegelikult veel päris palju. Üks viljakamaid on kindlasti folkloor, eesti folkloristika taust, mille, mille põhjal on siis tehtud mitmeid uurimusi ja, ja on ka täiesti selgelt välja toodud, et või noh, võibki täitsa kindlalt väita, et Tammsaare kasutas teadlikult eesti muinasjutte ja selliseid muistendeid, kui ta seda Jürka tegelaskuju lõi ja et see romaan on tegelikult ka üles ehitanud teatud teatud sellistele muinasjutu litele võtetele, et seal on näiteks arv kolm kordub ja ja seal kasutatakse ära selliseid rahvapärimusi või uskumusi vanapagana kohta ja ühesõnaga, seal on teksti põimitud väga palju selliseid folkloor said element, et ta nagu ühest küljest pöörab selle Kaval-Antsu ja Jürka loo ümber, et ei ole mitte tavaliselt, eks ju, see ants oli sulane, kes teenis vanapaganat. Et nüüd on siis vanapagan see, kes teenib Antsu, et selles mõttes Ansson haljale oksale jõudnud. Ja, ja rollid on vahetunud, aga teisest küljest mõningates kohtades või päris mitmetes kohtades, ta peab väga truult kinni nendest uskumustest, mis on siis vanapagana kohta ja selle kavaland suht loo kohta tehtud. Aga Maarja Vaino, et missugune see romaan, tema muud kirjutatud noh, taustal teile tundub, et see on tema viimane tekst, et kas pigem midagi sellist, kuhu ta on lõpuks nagu välja jõudnud või on see hoopis mingisugune nii-öelda kõrvalliin, kuigi need, mingid need põhiküsimused on ju ikkagi korduvad. Öeldakse küll või noh, võib tõesti öelda, et kui nüüd võrrelda, et siis ühest küljest on see põrgupõhja uus vanapagan üks kõige mitmekihilisemaid, et et neid lugemismudeleid, mida siit välja lugeda, on tegelikult veel mitmeid, et, et seal on näiteks ka loogiline lugemismudel, sest et, et see põhiküsimus, millele mõnes mõttes romaan toetub, on puhtalt teoloogiline, see on küsimus sellest, kas inimene võib saada lunastatud ja mõnes mõttes käib usu lunastuse. Sellistel kristlikel piiblimotiividele on tegelikult kogu see tekst nii-öelda ehitatud. Nii et see on üks väga jõuline lugemismudel, mis tegelikult on ka Tammsaare kogu loomingus kogu aeg Taustaks olemas või kogu aeg mõnes mõttes ta on selline telg või põhi, millele Tammsaare kogu looming toetub ja võib öelda, lähed põrgupõhja, uus vanapagan, ei eristu, või noh, ta ei ole mingisugunegi ütleme niiet hälbeline teoseta midagi hoopis teistsugust. Et pigem võib öelda, et midagi hoopis teistsugust on näiteks 23. aastal ilmunud novellikogumik pöialpoiss, mis on selline Edgar Allan põulik ja müstilist, hoopis teistsuguste sugemetega. No aga põrgupõhja uus vanapagan, mõnes mõttes jätkab üsna loogiliselt neid probleeme ja teemasid, mis Tammsaaret huvitasid, aga nad on võib-olla eriti meisterlikult kokku kogutud ja, ja vormistatud, et kahtlemata Tamsar oli sellises kõrgvormis, kui ta seda romaani kirjutas. Et noh, see on muidugi puhas nagu populatsioon, et mismoodi oleks ta nagu edasi kirjutanud, et, et kas ta oleks jäänud sellise rea peale, kus ongi taevas ja põrgu ja kõik sellised suured asjad niimoodi avali lahti kirjutatud või, või siis mitte. On teada seda, et ta plaanis tegelikult põrgupõhja uue vanapagana järge tal oli, et miks ka küsimus, et miks Jyrka ei saa jumalalt nii-öelda vastust selle romaani lõpus epilogis siis see üks vastuseid on see Ta pidi minema kaupmehena linna proovima, siis kuna kuna jumala ei annagi talle vastuste, siis ta läheb nii-öelda teisele ringile, et mõnes mõttes ta nagu kordaks, kui me niimoodi vaataja paralleelselt mingil määral tõe ja õiguse ülesehitust, et kõigepealt algab maalt, eks ole, järgmine etapp on linnas aga jah, teada, et ta siis nagu tegi mingeid ettevalmistusi selleks aga et kui pikana ta seda planeeris, et kas see oleks tulnud ka seal viieosaline või kolme või jäänud kaheosaliseks, seda raske ennustada või noh, niimoodi spekuleerida. Aga, aga tõenäoliselt oleks Tammsaare Ma arvan, et jätkanud aina enam mängimist selliste kuidas öelda maailma kirjanduslike teemadega, et see põrgupõhja uus vanapagan on ka tema tütre Riita sõnul kavandatud kui Tammsaare Faust. Ja kui me seda vaatame nagu sellest aspektist siis me tõesti võime näha, et need paralleelid on jälle selgelt olemas, et kandev tegelane on seal, eks ole, kurat, kes on tulnud maa peale, ainult et Tammsaare on selle talle omaselt jälle mingisugusegi vindiga ümber keeranud, et vanapagan on siis mitte mittejõud, kes soovib halba ja saadab korda head nagu, nagu me fisto vaid, vaid pigem siis jõud, kes tegelikult soovib head, kui ta soovib tõestada, et inimene võib saada lunastatud jääjat, et, et asjad ei ole nii halvasti, kui jumala arvab. Aga ta tegelikult saadab kogu aeg korda kurja, sellepärast et kõik need, tema hea tahte algatusel tehtud teod lõpevad kuidagi nukralt, et tema lapsed kõik hukkuvad. Tema enda pere elab praegu väga halvas olukorras ja ta laseb endal noh, kõikides küsimustes nii-öelda naha üle kõrvade tõmmata. Ma viimaseks asjaks küsin seda, et Maarja võinud täna, kui me seda juttu teiega räägime, on 30. jaanuar 2013 ja täna te teete näitusele avalikuks ka ühe Tammsaare teksti, et, et võib-olla räägite praegu ka, mis tekstis on. See tekst on jah, võib-olla tõesti haakub päris kenasti selle põrgupõhja uue vanapagana, aga tegemist on Tammsaare tõlkega Leofrobeniuse muinasjutust jumala külaline. Ja, ja ta tõlkis seda põhimõtteliselt üsna surmaeelsel ajal ja, ja perekond on rääkinud, et need sõnad, mis ta viimasena siis kirja pani, ongi ongi selle jumala külalise nagu viimased tõlkeread, mis on omakorda sellised väga sümboolsed. Ma nüüd tsiteerin peast, et võib-olla seal esimõne mõne sõnastuse lausega, aga põhimõtteliselt see kõlas umbes niimoodi, et kui, kui jumala külaline koju jõudis ja tahtis üle ukseläve astuda, langes ta surnult maha, nii et, et see on tõesti niisugune väga müstilised, surma ajaliselt kirja pandud read. Aga see käsikiri ise oli säilinudki ainult tänu perekonna jutule ja ühele fotokoopiale, mis oli kunagi tehtud ja, ja seda, kus on originaal, ei teadnud keegi. Et kui nüüd eelmisel nädalal Tallinna hoiuraamatukogust Eve lipanud ühendust võttis ja ütles, et ta on ühe vana ajakirja vahelt ühe eesti nooruse vahelt mis oli nii räbaldunud, et ta oli seda tõstmas makulatuuri hunnikusse juhuslikult leidnud kolm käsikirjalist lehte mis köitsid tema tähelepanu seetõttu, et, et samas numbris oli Tammsaaresurma number 1940 oli trükitud ära faksiimile Tammsaare käekirjaga ja, ja ta oli jäänud vaatama, et need käekirjad sellel käsikirjal ja selles vaktsiin, millel on väga sarnased ja et talle tundus, et äkki see jumala külaline, mis oli siis nende lehtede pealkirjaks võib-olla Tammsaare kirjutatud. Ja, ja me kuidagi alguses isegi ei julgenud uskuda, et üks käsikiri võib niimodi kummalisel kombel välja tulla, aga, aga tõepoolest, originaal oli, oli selle ajakirja vahel ja kes ta sinna tõi ja kuidas ta sinna sattus, see, seda me ei tea. Tänases saates rääkis Tammsaare põrgupõhja uuest vanapaganast Jürjo, Arak ja Maarja Vaino. Oma vanapaganast rääkis Enn Põldroos. Raamatust kõlas katkenud Hugo Lauri esituses. Katkend Jaan Toominga kunagisest Vanemuise lavastusest. Saate panid kokku Maristomba Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.