Elamuselamus. Enamus tervist, mina olen Jan Kaus. Eetris on saatesari elamus, kuhu mina ja Urmas Vadi kutsume igal pühapäeval kõnelema häid ja olulisi inimesi, kes meie vaimuelu ühel või teisel moel mõjutavad. Küsimus neile kõlab, millised sündmused, hetked või seosed on teinud neist inimestest sellised, kellena me neid praegu teame. Hindame. Saade valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Tänases saates räägib oma elamustest moefotograaf Toomas folkmanud. Muide olgu praegu meelde tuletatud, et elamuse saatesari on saanud teoks tänu Eesti kultuuri koja algatatud elamusaasta nimelisele ettevõtmisele mille raames käivad loomingulised inimesed rääkimas Eesti koolides oma elamustest. Toomas folkman on minu esimene külaline, kes on elamusaasta raames kooli esinema jõudnud. Koos stilisti Gerly tünniga külastas ta eelmise aasta detsembrist Tallinna polütehnikumist. Osalt tõukub järgnev vestlus toonasest kohtumisest aga suuremas osas hoopis millestki muust. Head. Tervist toomas tere, tavaliselt kutsume häid inimesi rääkima oma elamustest, aga sinu puhul olen ma pisut kimbatuses, ma kimbatuses on sageli, aga sinu puhul eriti, sest minu vaatevinklist paistab sinu enda elu nagu üks suur elamus. Ja sinu senist teekonda võib ikkagi tõesti pidada erakordseks, vähemalt minu silmade läbi. Ja kui me täna räägime elamustest, tuleks kõigepealt tõukuda su enda elust. Et sind tuntakse küll moefotograafina, kuid tahaks kõigepealt peatuda su elutee erinevatel etappidel ja ilma pikema sissejuhatuseta kohe kõigepealt küsikski, et mis viis sind kunagi tööle haiglasse. Jah, vaata, kui sa alustasid sellest elamus elu või see noh, praegusel hetkel mulle tundub isegi iseendale uskumatu. Aga noh, kuna see elamusaasta oli selline väikene vestlus noorte inimestega, sa püüdsin ka nagu anda sellised erinevad aspektid, mis võib-olla tobe öelda, vanusega kaasas käib. Et kui sa oled nagu noor, siis väga-väga palju, aga kogu lugu läks selle peale, et noh, kus me oleme elanud, kust me oleme tulnud, eks me oleme need, kus me oleme tulnud. Ja ja sel ajal, kui mina kooli lõpetasin ja oma selliseid samme seadsin, mõtlesin siis oli ilmselt elu oli kuidagi poeetilisem või, või nagu lihtsam tänapäeval on nii, et inimesed või noored inimesed hakkavad ju kohe õppima, kuidas olla ratsionaalne, kuidas olla edukas, sellepärast et elu sunnib tagant ja ja minu nooruses keegi mõelnud nagu lambipirnide peale mitut pirni ja mitu vatti seal põleb kuskil kuskil toas ja rääkimata kõigest, kõigest muust asjast. Aga noh, see on nagu selline pisikene pisikene värviline kild, mis mis võib-olla defineerib ja muud, nii et et sel ajal, kui mina alustasin eksirännakuid, siis siis ta ütles, et kõik on nagu võimalik, et seda, mida sa nagu mõtled, et selle sa saad. Ja ma olen tihtilugu tsiteerinud Zinaida Connery ühte ühe plaadi pealkirjad. Et võib-olla seda, mida ei ole saanud, pole sa ka väga armastanud. Et seal on see nagu see vahekord, mis, mis reguleerib meie samme. Ja kui nüüd tagasi jõuda selle küsimuse peale, et kuidas ma seal sinna haiglasse jõudsin sellele, kuidas noh, selles mõttes loogiline, et ma olen ühtepidi nagu maalaps, nii nagu, kui me vaatame praegu kogu kogu oma professionaalseid tegijaid, kes minu ümber on, on ma võin öelda raudselt, et 70 protsenti ei ole mitte linnalapsed, vaid need on kuskilt maalt pärit või noh, väikesest sellisest linna tüüpi asulast, noh, ma tean, pärnu kandist. Ma tean, Vändrast ja ma tean torilt ja igasugused sellised väiksed kohad kõik. Ja et võib-olla see, et kui sa oled väikses kohas ja siis sulle jääb nagu unistuste jaoks rohkem ruumi ja, ja unistajad tunduvad värvikamad, kui kui nad on, aga nüüd jälle sinna haigla juurde, et kuna olen maalaps, siis ma olin väga palju lapsepõlves aega uidata põldude vahel ja mul oma hobune ja kuna mulle vanemad vetarstid seal oli loomade ja loodusega oli väga palju kokkupuudet, nii et tundus alati loogiline kuhugi edasi minna õppima või millega tegeleda, et see peaks nagu bioloogia või midagi selle sedda sedalaadset. Sest väiksena mulle meeldis joonistada ja, ja teine asi, mis mulle meeldis, mille eesti ajast oli väike entsüklopeedia. Mulle meeldis seda lugeda. Et võib-olla paljud sellest aru ei saanud, mis, mis selliste väikeste lastega ma ise ka aru ei saa, mis, mis mind sinna tõmbas, aga see tundus nii kuramuse huvitav. Ja, aga võib olla ka see, et selle süstemaatiline nõuate siis ma olin keskkooli lõpetasin bioloogeri klassis ja tundus nagu loogiline, kui sa ülikooli tahad minna, et, et see võiks olla kas bioloogia või arstiteadusega bioloogilisel all ta seostunud, ütleme nagu tänapäeval sellise geeniteaduse ja sellist põnevate huvitavat kõrvalharudega. Ja samas ei olnud ka ju selle, selle sellist võimalust, sa lähed nagu National Geographic vaatad, et inimesed reisivad eksootilistes paikades tühisest eksootilisest paigast lõvi või krokodill või et oleks põnev ka ka siinsamas meie kohalikus Eestis tiiru peale teha, pisin põhjalas. Ja siis mõtlesingi, et peaks minema arsti õppima, et noh, mis sellest välja tuleb, ma ei tea. Ja jälle, kui rääkida sellisest romantilisest maailmavaatest, siis minu jaoks oli arstiteadus ikkagi ütleme, Kreutzwaldi ja kõigi meieni helged pead, kes eesti eesti vabaduste rahvust defineerisid. Et nad on kõik olnud, paljud nendest olid olnud arstid või selles selles vallas olnud. Ja mulle tundus, et see räägib nagu inimesest ja räägib või inimeseks järgmisest ja sellistest ütleme nagu sotsiaalsetest aspektidest, millest noh, ilmselgelt ka omal ajal nagu rohkem pigem rohkem rääkis. Ja arstis oligi nii et ma sain ühel hetkel arvati, et noh, päris nii ei ole, et aeg on edasi läinud ja kogu kogu see kontseptsioon on muutunud. Teiseks. Aga noh, tühja sellest, mul ei ole olnud õppimisega olnud nagu erilist vaeva teadis, arstiks õppimine on pikk ja piinarikas tegevus ja ja et saadaks igiverd ja kõike muud muud läbi hammustama. No aga minu jaoks on see nagu väga hull ja veel üks aspekt, et kuidas ma sinna haiglasse jõudsin ja kuidas karmimasse gootori animatsiooni jõudsin, kus ma töötasin kolm, kolm aastat siis ega ma ei teadnud, kuidas see juhtus, sest et mulle tundus, et, et oled nagu inimese juures hiljem kui ma nagu seal töötasin, siis ma sain aru, et, et see oli vist nagu päris kogemus. Lihtsalt sellepärast, et et seal on inimesed, kes on nagu selle viimse piiri peal tavaliselt ja maarjamõisas animatsiooni osakonnas seal iga valla korral olles kuskil sanitari õe vahepealses seisundis, siis need, kes ära läksid, need ma pidin nendest hoolt kandma ja ja, ja, ja ära piima. Ja nähes sellist inimelu haprust või et, et see ei ole üldse nagunii poeetiline, et kui keegi ronivad sorrist, sureb seal, et, et seal ei ole nagu vahet või see, see on selline, selline sujuv telg. Siis ma arvan, et need võisid mõjutada, seepärast ma siiani pihklasse Ma püüan panna mingisugust nalja, naljakat jätkuvust, et kui keegi küsib, et mis on su põhiteema, siis ühtepidi seda on seda keeruline. Aga kui piltide read panna läbi aastate lõike ritta, siis on on seda näha. Et noh, me oleme ikkagi väga haprad ja võib-olla ma ütlesin ka seda, et kell on tugevust, et sellel tuleks leida see nõrkus, sellepärast et me samamoodi kõik tugevad lähevad jalatee samamoodi nagu nõrgad ja nõrkadel võib-olla noh, vastupidine teine tugevused, mul tuleb meelde üks prantsuse selle seitsmeteistkümnenda kas oli rassingist oli kes ütles, et et kui tema esimest kirjatüki oleks keegi arvustama hakanud, siis ta oleks kirjutanud edasi mitte midagi, et ta nagu Pedased selle nõrkuse tugevuse vahekord on, on hästi oluline. Jah, ja see vist oligi nagu kui see, mis, mis mul seal, mul sai selgeks nendes pikkades väsitada söö valvetes, sest et noh, pärast seda sa pidid minema nagu õppima ja mäletan pärast lõunat, kuidas need, kes kuskil töötasid, kuidas nad tukkusid pärast vahepeal antud kõhutäit ja ja lõdvestust nüüd. Muidugi, ma sain ka aru, et minust nagu arst ei tule, mitte see, et, et ma ei, et ma ei oleks põimlaseleks. Aga et seal on tarvis sellist pühendumust. Nii või teisiti on olemas ju igal igal erialal on see, et kõike saab põleda kõigi käest ei saa seda nõuda. Aga minu tausta järgi mulle mulle tundub nagu kõiki, mis sa teed, seal peaks olema selline eksfaktor sees mis ongi nagu õigustus sinu sinu tegevusele. Meile muidugi ma saan aru, et pärast seda klappi professionaalsuse professionaalsus ongi lõppude lõpuks see, et sa võid põleda, sa võid olla ka väsinud, aga sul on nagu mingisugune keskmine tase, milles isegi siis, kui sa ütleme, kaks päeva oled tööd teinud ja ja see on väga tüütu olnud, aga milles sa lihtsalt alla ei kuku. Aga ma ei olnud kindel, et kas ma kõike seda tahaksin arstiteaduse vallas teha. Nii, ja siis sa läksidki edasi lavakunstikateedrisse, mis ajendas sind siis teatrikunsti? Valima selle peal oli mann nagu ikka mõelnud ikka, mõelnud vaid ma mulle tundub see väga põnev ja tänu taevale, miks sa mulle põnev tundus, oli see, et ma olin teatris mitte väga väga tihe külaline ja ma ei olnud väga palju asju näinud, aga mul oli juhtunud nii, et ma olen nagu näinud väga häid asju. Ja, ja see see oligi nagu selline tõuge. Kas sa mäletad mõnda lavastust? Ja kaks kaks, kaks lavastust üks on Olby, kes kardab Virginia Wulffi, kus mängis Aarne Üksküla, Linda Rummo, Tiia Kriisa ja Shapiro lavastas. Ja kui ma mõtlen, et mis ma võisin olla nolk kaheksandas klassis ja noh, teades kui, kui sügavad on need tekstid no sügavad ja pinnapealsed, et need värvid ongi kõige põnevad, mis on nii, et mis riivab sind nii nagu möödaminnes. Aga, aga seal on kõik need odad ja valud on, on sees seal üks asi, et kuidas on võimalik tekstiga niimoodi ümber käia ja teine täiesti absurdne asi on, oodates Kodood, mille lavastas Lembit Peterson ja kus olid? Kas oli Krjukov ja Kibuspuu oli seal veel? Noh, ma mäletan, see oli Pärnu teatris pärast esimest vaheaega lahkus, ma arvan, et kolmveerand saalist ja, ja noh, mina mul ei olnud nagu absurditeatriks mitte mingit ettevalmistust ja selline tekstiandmine või teksti lubatavuse, et selline on üldse olemas või selline võimalikus, see tundus selline äraütlemata huvitav tuttav. Ja ma jäin, ma jäin lihtsalt jäin sinna kinni ja ma olin nagu pärast selline, nagu täiesti valgustus tekkis. See, mis ei ole minu poeetiline väljend, aga ma kõndisin ringi ja, ja ma kogu aeg mõtlesin, ma ei mõelnud teksti, tekst on seal hästi hästi naljakas või et, aga et on mingi struktuur, mis jääb sulle nagu meelde, et kuidas, kuidas see on võimalik üldse? Noh, need olid nagu need head head küljed, need tõukeastmed ja siin arsti siis suutsin sättida ennast Hermaküla stuudiosse, kus sai nagu kaks aastat ka ka mängitud. No kasvõi selline segane aeg kaheksakümnendatel päris alguses. See oli veel selline aeg, kus, kus nagu ideaale veel veel oli, seepärast et see, mis järgnes, oli hästi poliitiline ja nagu pellet on veel mingisugune selline küüniline eneseirooniline, mis läks hästi palju majandusasjade peale ja kuidas meil vorst ei ole ja kilu jätku ja ja leib ei ole päris see, mis, mis Eesti ajal oli. Aga see on see, mille pärast ma sinna läksin. Aga tühja sellest lavakas. Mul on siiamaani väga hea meel, et ma näitleja ei ole. Sest ma ei oleks vist suutnud istuda sellises suial mustas-mustas ruumis ja ja mõelda selle peale, et noh, kuskil on kevad ja elu käib teiselt poolt kardinaid ja samas ka teada seda elu on sul. Sul ei ole nagu nii palju kogemust sa pead, sa mõtled elusid välja kogu aeg, kui ma vaatan ütleme, keskpärast teatritüki. Et selline elu feikimine või, või vaata, seal ei ole elu, vaid seal nagu fantoomi mängivad üksteisega. Fantoom on kellelgi peas sünnitatud ja see nagu nagu komejant. Et kui sa näed tõelist teatrit või tõelist filmima, natuke filmist rääkisin, siis oleks pigem sellised inglise näitlejad Anthony Hopkins ja Helen Mir rännet. Aga nemad teevad muidugi teatrit ja neil on nagu elukogemust nad on. Ütleme, viimased suurkujud teatris, kus inimene suudab mängida oma oma füüsise üles. Kumbki neist ei Hopkins, ei, Helen, millel ei ole ju imeilusad ka neil on see tohutu magnet, need, mis, mis tirib inimesi ja ta on nagu mustad augud, mis tiirutavad kuskil galaktikate, seal kõik planeedid niimoodi puhisevad, sinna kaovad ära ja et sa ei näe, see on nõelapea suurune ja ja ometi kõik sinna sisse, et seda on nagu vähe ja aga noh, see on ka sellepärast, milles, mille pärast ma läksin ja ma ei ole absoluutselt kindel, et ma ise suudaksin seda teha. Nonii, aga lavakunstikateedrisse sa siiski said sealt Visu rohutu võimsinud edasi, et liigume sedasi väga punktiivselt, kisu elujoont edasi. Et minu silmis üha ägedamaks läheb, oled laulnud Hortus muusikuses, mis siin muusika juures. No ma olen kunagi õppisin kodus, kui ma olin väike, mis on klaverit ja, ja noh, seal nagu õnn õnnetus ses mõttes, et muusika mulle meeldis ja no kogu aeg mingeid himisin laulda. Ja klaveriõpetusega mul väga ei vedanud, sest et et õpetaja noh, rahunema põrmule. Ta oli vist väga raskes eluseisus ja ja suhteliselt närviline ja peksis vastu sõrmi ja alles väike, siis ma leidsin toreda vabandused, et mul jalad valutavad metsa klaveritundi minna. Selle peale muidugi õpetaja solvus ja ütles, et nad sellest poisist ei saa mitte mingit asjadele mitte elementaarset kuulmistki. Mis oli väga ebaõiglane. Aga mis võib-olla rahuldas tema tema vaest ja viletsat olukorda. Ja kas nüüd see oli nüüd halb või hea, ma ei teagi. Aga siis nagu samamoodi, kui sa oled kaheksandas klassis või üheksandas klassis, kõik poisid tahad nagu bänd hakata tegema, siis võtsin kitarri kätte, siis mõtlesin, sain uuesti kätte ja ja kõrvalt hakkasin sellega tegelema. Lavakas olin selle Lembit Peterson oli meil kursuse juhendaja väga mõjuvõimas tegelane, kellest mõistvad ka päevad olen mõelnud ja surma tulin, lahti ei saa. See, kuidas ta maailma nägi ja kõigi oma oma heade ja halbade külgedega oli väga-väga-väga värvikas ja ainult et siiamaani ja sel ajal meie elame Eestis, meil on selline protestantlik tagapõhi, mis on hästi ratsionaalne ja, ja kuidagi selline isiklik, siis tema tutvustas meile, rääkis katolitsismist, noh, millega seotud tegelikult kõik, ütleme, selline vana vana dramaturgia ja, ja, ja kogu kultuur, nii et et ühtepidi mulle tundus, kuivõrd põnev, võib olla teistpidi ka sellepärast, et et see oli sel juhul veidikene sektantlikke eraldiseisev ja Hortus oli seal ümber ja kogu see muusikali ümber, mida ma olin juba kuulanud. Ja me tegime seal selliseid toredaid renessanssi ja keskaegseid trubaduri komöödiaid. Noh, ega seal ei saa öelda, et seal turvatunne, nagu ma ütlesin rohkem nagu elusa pärast, et ütleme, sel ajal ei olnud, ei olnud tragöödiat, ei olnud komöödiat nagu eluski ei ole ju kuskilt tragöödia komöödia on koos ja, ja nad vahetavad pooli, et see, kes on ühel hetkel väga traagiline, et järgmisel hetkel tundub täiesti koomiline oma sellises raskuses ja ja viletsuses ja siis noh, need etendused olidki, kus sai laulda, see oli hästi füüsiline. Ja tegelikult sa tundsid ka sellist kultuuritausta, mis seal taga või noh, mida sa saad avastada, mida sa ei tea siin arvad, et kirikud on olnud kõik selliste valgete seintega ja ja te olete rahvariided, põletati kunagi nüüd me kanname seda postsovjetlikus hasardis praegu on loomulikult teistmoodi, aga sel ajal tundus seal niimoodi, et see oli järgmine, et ma, mul oli see võimalus, ma ütlen, mul on hirmsasti vedanud. Sellal vähemalt tundus see, et mida sa tõesti mõtled, et kuidas ta hästi mõtled, et siis see viib sind kokku inimestega, keda sa ei, sa ei ole oodanud, et nad tulevad sinu ellu. Aga, aga need lihtsalt need teed hakkavad, hakkavad lõikuma ja hortesse jõudmine oligi nii, et Dorces oli üks laulja kohtade puudu ja kuna ma olin ise lauluga tegelenud ja fanaatiliselt ennastunustavalt isegi koomilised ses mõttes vaid traagiliselt, kui sa seda öelda, siis mustan, tegi ühel ühel hetkel ettepaneku ja see oli minu jaoks täiesti ootamatu, minu jaoks mingi selline suur iidol suurmärke ja, ja no rääkimata Mustoneni enda sellisest suurest looja kujust. Sellega hirmsat vedanud. Nii, ja pärast kõike seda otsustasid minna Londonisse fotograafiat õppima, et kuidas sa sellist järjekordset põnevat pööraku pöörak, pöörak, absoluutselt mitte. See on ju täiesti selge. Kuidas seda seletatakse. No tegelikult ma olin ju ammu enne seda tegelenud mis aitab fotograafiaga, aga sellal kui sa, mis see võis olla seitsmekümnendatel, kui ma olin poisinolk siis tegeleda fotograafiaga, see oli piisavalt selline põnev ja piisavalt kättesaadav, said oma Smeenakat, et üks asi on see tehniline põnevus, mis alane, täitsa pilised filmipõlves hakkad ilmutama ja see kõik kõik jää, mida sa näed, see jääb ja sinna jääb ka see suur vahet, kas sa saad selle kätte või ei saa see, mida tänapäeval ei ole, digifotograaf teeb plõksu, seal on see kohe ees, kas sul on või ei ole. Aga seal see, see väikene müstika ja peale selle, et kui sa võtad katad oma näokaameraga kinni, jääb seal pisikene aken. Ma mäletan väga hästi, väga selgelt seda, kui kuidas ma läbi selle akna mingites tavasituatsioonid või noh, mina, kes ma elasin põldude vahel elasin ja noh, mul on alles üks talvine aeg, pumpasin seal lumes, plastmassfotoaparaat käes selline käed külmetamas ja mingi kraav, mis olid tohutut lund täis tuisanud ja seal oli jäänudki elektriliinid ja sinna oli jäänud mingi rullis traat oli, mis lahti lahti hargnenud, tegi oma selliseid ellipseid ja loomulikus Vilparis, näed, siis sa ei märkagi seda, kui sa paned oma selle pisikese otsiku läbi otsiku, vaatad siis raam, mis sinna tuleb, et millestki nii lihtsast noh, võib tekkida nagu mingi pilt, see tegelikult ilmselt Praeguseni, mis, mis kindlasti mitte niimoodi nagu, nagu laps esimesel hetkel seda näeb, aga see ikkagi siiamaani mind mind lummab. Kas sa tegid sellest fotosid ja isegi ta kuskil olevas soodudes salvedes temal olemas ka ja? Aga miks just Londoni? Mis jällegi kokkusattumus, õnnelik juhus, et neid noh, nagu ma olen öelnud, et selliseid risteid, kuhu ma ei tea nagu sattunud, need on piisavalt palju olnud. Kuna ma, ma olin Hortusega Londonis käinud ja siis ma mulle tundub see linn, mulle hirmsasti meeldis. Et ta oli kõike vastupidist sellele, mida ma olen õppinud alates kas viiendast klassist inglise keele tundides, see oli täiesti vastupidine ja see on see linn, sinna ma tahaksin minna. Ühel hetkel nagu selge ka see, et et Ortuses teha päris sellist igapäevast tööd professionaalse muusikuna, et mul ei ole backgroundi, mulle tehnilist backgroundi, ma saan sellega hakkama, et noh, sel ajal, kui, kui teised laulavad, võib-olla noodist mul on kõik need partiid on mul peas lihtsalt noh, ma saaksin nagu hakkama, aga ta ei ole ikkagi päris sees. Sul peab olema nagu Londoni kuuri poisil, kes lükatakse kuueaastaselt kooria kellel noodi lugemine on samamoodi nagu pärast Põlude käte pesemine seal mingi väga lihtne argipäevane tegevus. Aga selleks ma ei olnud valmis ja ma sain aru, et ma pean mõtlema nagu leiva peale. Ja, ja siis juhtus, et ma leidsin Londoni instituut. Leidsin selle kursuse, mis oli poolteist aastat pikk ja otsest oli nagu raha saadud, mis talle kõrvale pannud ja oli veel Sorosi fond, kes kolmandal korral nad said aru, et minu tahtmine nii suur, et nad peavad mulle raha andma. Ja tänu sellele ma saingi, saingi sinna ja ja no ma mäletan ka seal, et mul oli portfoolio, mida ma olin teinud, see oli päris korralik minu hirm oli see, et ma olin sel ajal 30, kas meil 32 ja 33 segune Jeesus igati, et peaks nagu ristile minema pateetiliselt ajalukku. Et kuidas ma sinna lähen, et need hirmud, et et seal võib-olla ümberringi kõik noored, et mis seal saab, kuidas saab. Aga kui ma sinna jõudsin, siis ma nägin, et mu kursakaaslased olid, noh, mõni oli 10 või rohkem aastat vanem ja olid ka noh, 10 aastat nooremaid. Ja sain aru ka sellest, et meil kunagi oli hilja õppida, kui sul on tahtmist. Kui sa vanaks saad, siis vanemaks saades kogemustega tuleb ka see, et sa oled nagu need on täiesti palju asju. Et hoida silm värske, see on keerulisem, aga noh, sellele, et ta mul ikkagi päris värske. Mida tahtsin öelda, et mul olid portfoolio kaasas ja mul küll küsiti, et aga mida sa siin tahad õppida? Ma vist kogelesin seal midagi vahepealset. Ühed asjad on pildid, aga teised asjad on, et seal oli minu õppetöö ajal oli võimalik käia. Seal on seal suur kolledžite süsteem. Seda seal maatinis, kus ma niimoodi ukse vahelt sisse läksin ja kuulasin stilismi loenguid ja millest mul üldse aimu ei olnud, mõtlesin fotograaf tuleb, pildistab või, või pise otsib riided kokku. Mis on kuidagi päris naljakas, oligi tagasi jõudsin Londonist ja esimesed tööd siin oli siis need, mis mul olid, siis ma olingi nagu stilisti, sest ma käisin ringi, kaamera pildistasin, poodias, erinevad asjad üles, käisin laboris, printisin välja pildid, päike bloknotkumbani hinnata, Haasma, nende piltide järgi kombineerisin kogu outfit kokku ja läksin uuesti poodi, võtsin ära, pärast küsin tagasi. Aga noh, jumal tänatud, sosinaid väga kiiresti läbi. Ja ma ei, ma ei kujutaks ette, et kes tänapäeval kui mingi nord nordfotograaf kiidab oma portfooliot mingeid pillid niimoodi teada, kes viitsiks seda teha? Noh, kui ma räägin sellest loengust, kus me seal olime meil Kerli tünniga olime koos siis sellised paarishärjad, kes vahel tekib nagu selline tunne, et kuramus küll, kui ma Kellyt näed. Et ta tuleb jälle oma nende suurte kottidega tohutult palju, ta peab esiteks üles otsinud lokatsiooni, tassinud, selga, pannud maha, võtnud koju, tassinud uuesti ära triikinud, lappinud kokku ja viib uuesti poodi, et et see on teinud ka vist üle 10 aasta. Et kus, kus see tuleb, et sul peab olema ikkagist geen, koodisse mingisugune hullus sees, mida, mida ei saa välja vabandada. Ma tean nagu situatsioone, kui mul on olnud nagu paljud tööd, et sa oled kaks tundi maganud, sa mõtled, et kas ma joon veel kohvi, et oleks kaks tundi veel üleval või siis noh, nagu magan see kaks tundi, et noh, mis seal nüüd päästab ja, ja mõtlen, et kuidas see üldse võimalik on, kas ma, mida ma saan teha ja siis stuudiouksed lähevad lahti, sealt tuleb modell, juba tuleb juuksur, meik ja stilistid ja see asi hakkab kuidagi niimoodi tasakesi niimoodi tööle, sa unustad täiesti ära ja isegi väsimuse. Vahepeal mõtlen, et kuidas see võimalik on, et, et kas on ikkagi autosugestioon on nagunii suur, et, et inimesed nagu varud on nii suured, et siin on võimalik panna veel kaks kolmandik otsa, kui sa mõtled, et ma olen nagu surnud ja tahaksin viimset võidmist saada enne surma muidugi. Et et aga, aga, ja see hakkab tööle ja, ja saad teed oma viis tundi teel otsa, sa jood veel kohvi, käed on niimoodi juba tunnet, et ei ole see kõige mugavam seis, aga aga ta kannab sind noh, pärast kokku hops magada kuus tundi, ära teid oma pildid ära ja et aga et see on võimalik, see on võimalik. Aga selleks peab olema. Ja sellist toredat fanatismi. Jah, et kui meil oleks tervishoiusaade, siis võib-olla see ei ole kõige parem näide. Aga just jah, me rääkisime nüüd, oleme rääkinud sinu eluloost, aga mulle tundub, et see sõnalugu on sulle olulisemgi märksõna, et seoses oma oled sa öelnud, et, et iga foto, mida sa teed, peab olema kas lugu või osa loost või, või jah, sisaldama lugu. Ja kuidas sa selle juhtmateni jõudsid, kas seda eesmärki on nii-öelda lihtne järgida? Kui ma kaheksakümnendatel hakkasin pildistama siis ma alati arvasin seda, et üks, kui sa pildistad pildi, siis seal peab olema juba see sees, et kui see, see pilt jääks sinu aisemaks pildiks. See peaks rääkima, räägime nendest, kes seal pildi peal, aga räägime ka sinust ära selle vastandina, noh kuidas ma üldse sellest aru sain, et ma, noh, niimoodi mõtlen, olid teised fotograafid, kes tegid nakkusseerijatena oma pilte. Mulle tundus kuidagi natukene naljakas või? Foto on ikkagi noh, lõks on see, et on nii nagu nagu giljotiin, sul raiutakse pea maha ja seal pean siin. Ja kaelakönt jääb teisele poole, et seal on selline eksistentsiaalne hetk, mis peab jäädvustama sel hetkel nii nõukogu kui vaadata vanu pilte, et inimesed on tulnud välja ja nad pildistamine ei olnud vanasti ma mõtlen noh, kuskil sajandi alguses üldse mitte odav lõbu ja tuldi väärikalt ja tuldi sinna nagu sellise tundega, et see võibki jääda meie viimaseks, et see eksistentsiaalne asi jääma. Ja hiljem Londonis õppides oli paljumusest, moeteadlikkust moefotost üldse nagu eriti aim oli. Et aga seal süsteemselt läbivaatamise, ma sain selgeks, et ükskõik kui abstraktne kahjuks moelugu on see koosnendaga neljast saab olema nagu saba, sarved või sarved ja saba, eks tegelikult niipidi et kuskilt hakkab ja kuskilt lõpeb, et hea novelli, sa võid nagu neljaks osaks jaotada romaanina võib-olla rohkemateks osadeks. Et see novellialge peab seal sees olema, noh, lihtsam on seda teha, kui sul on. Kui sul on paar modelli, kus, kus tekivad suhted ja, ja minu jaoks, kui ma rääkisin sellest eksistentsiaalsest punktist ja sellest, et kui ma noh enne, et kui ma võtaksin kõik oma oma näiteks moelood lahti pigem nagu mujal lahti, siis ühel hetkel kui ma püüdsin kokku võtta, siis ma sain aru, et detsembri, mis mul nagu novellide või või heade filmide juures või heade romaanide juures meeldib, on see, et on kas ühe või kahe inimese noh, tegelikult pigem nagu kaheinimesed. Et kui ma võtan ühe inimese ja maailma, siis see maailm on nagu teine inimene, kellega suhtleb, et nad on lähestikku, nad on ühes ruumis. Aga nad räägivad nagu kahte erinevat keelt, neil on mõlemal hea tahe saada kokku. Aga kuna keel on nii erinevad, neil on võib-olla suhtlemisviis, on erinevad sinna mitte kunagi ei saa kokku. Ja romaan on, noh, ta on nagu mööda lehekülgi, aga foto, aga hea seal raam ümber ja see ruumiline piiritlus, et kuidas on, kaks on surutud raami sisse ja nad nad tahaksid olla raamis, aga nad mõlemad asuvad tegelevad raamist väljas. Ma tea, kas läks väga keeruliseks? Ei, see on väga ilus kirjeldus ja sa ei saa teha pikka lugu sellest, kui hea meil on. Paradoksaalne, et lõppude lõpuks tänapäeval noh, isegi siis kui kasinad häbiendiga selle sapi endis peab olema nagu inglased, mitte prantslaslikud, just nagu hiiglasliku sellist väikest kurvameelsust väikest murtus nagu Kesk-Inglismaa selline taevased alati on, kuskilt tuleb pill, päike paistab küll, aga see pilv nende madalate küngaste kohalt jookseb ikka üle. Et kuigi nagu lõbus pilvekese ootus on seal kogu aeg. Et see on moeloos, on tähtis mõtet, aga noh, ma teen teistpidi. Kui ma teen, pildistan portreesid siis portreede jaoks on loota, et on see sest daatilisus ja nii nagu ma tea, Amenhotepi aegne, kes Egiptuse riik ette. Et seal on see Ühe pildi lugu. Et mis on maksimaalselt staatiline ja maksimaalses väärikas liikumises. Just mõeldes selle sinu elukäigu elamuslikkuse peale ja, ja see, kuidas sa ise sellest elamuslikult räägid, oled, oled selle kaudu tegelikult mitmeid elamusi jaganud siis mul tekkis pääserini üldistus, et et igal inimesel on elu, aga vähestel on nagu selgelt eristuv elulugu. Minu meelest sinul on, kuidas sa sellele praegu tagasi vaatad, natsa siin mingit ees märgib ära või saatuse sõrme, kui on su olnud sinu meelest kõik juhuslik, sa oled maininud seda nii-öelda neid ristumiskohti või või et selline mingite ristumiste sagedus või ristimiste muster. Ma arvan, et seal on nagu, see on ikkagi nagu kaks sellist aspekti, üks on Gerliga naersime, et meie kõige suurim loteriivõit Ta on ilmselt meie sünnidaatum meie passis. Et, et olla sündinud Nõukogude riigis sellisel toredal kommunismi ajal siis vaesemalt kommunism elanud kus vanemad kuulavad Ameerika häält läbi, krõbisevad raadiolained kogu aeg täpsustama ja siis jõuda sellisesse joovastust. Ideaalne aeg tuleb pettuda selles. Ja saades aru, et, et me elame tegelikult nüüd hoopis ratsionaalsemal ajal tegelikult veelgi abstraktse omal ajal, millel on nagu ratsionaalne vorm peaks olema, aga mis ei suuda vastutada enda eest mitte kuidagi. Võib-olla noh, kindlasti vaat et vähem kui, kui omal ajal. Ja et on olnud nagu on olnud see hetk, ma mõtlen nagu kahe tuhandete alguses, kus, kus seal on tekkinud kindlad hierarhiaid ja kui sa tunned, et kõik oli võimalik, ka inimestel kõigil ei tunne, me suhtlesime, noh, minu suhtlusringkond on ikka täiesti aassettini. Alates sellistest noortest kunstnikest võib-olla kriminaalidest kuni Pessoriteni välja seest värvist aega ei tule tagasi seepärast et puudub see noh, välja hinge ja, ja noh, kui sa oled nagu sügavalt välja hinga, siis ei tule ka inspiratsiooni sissehingamist. Et, et see on nagu sellise lõdva diafragma aeg praegu ja, ja siis on Antodist geneetiliselt selline rumal eufooriatunne. Jah, need kaks asja. Et vedas, et olin, et ma sain olla nendel ristmikel. Praegu praeguseks ajaks on, maastik on muutunud veelgi abstraksemaks ja nagu lamedamaks, et sel ajal oli neid tippe ja Pärveli nagunii palju. Ja kui sa oled, kui närviga on ka selline, et suudab nagu seda lugeda, siis näiteks see sai väga palju lahti. Kuulsite saadet elamus, kus sel korral kõneles Toomas folkmann. Saate panid kokku Evelin Voodla ja Jan Kaus. Soovime teile vähem lõtva diafragmat ja kuulmiseni. Järgmisel pühapäeval.