Seni. Tähelepanu algavas saates kuuldu ei pruugi ühtida teie arusaamadega reaalsuse olemusest ega pretendeeri juhtiva tõe tiitlile vaid on silmaringi avardav audiorännak maailmavaadete äärealadele erinevate võimalike ja võimatute tunnetus akende kaudu. Rahvusringhääling ei propageeri ei kinnita ega lükka ümber saatekülaliste väiteid ja seisukohti. Kallid raadio kahe kuuleb jälle nädalake kevadele lähemale tiksunud. Paras aeg natukene sisemaailma avarustesse piiluda. Algab saade, hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Minu tänase saate külaliseks on ettevõtja loomemajanduse arendaja ning vaimsel teel kulgeja Villey ehe. Ville ehe on mees nagu orkester multivõimekas ja tegus ning oskab tasakaalustatult ja tõhusalt toimetada igal rindel oma elus. Tallinna tehnikaülikooli automaatikateaduskonnast sai ta diplomeeritud arvutiinsenerihariduse. Seejärel õppis ta kolm aastat sealsamas majandusmagistrantuuris ja veel kolm aastat Eesti kunstiakadeemiast. Tootedisaini magistrantuuris. Ei lõpetanud aga kumbagi kunagi näinud paberil mõtet. Ville yhe vaimne teekond algas nooruki eas idamaiste võitluskunstidega. Algul praktiseeris ta õpetaja Igor neemre käe all karateed, millest sai ka kahekordseks Eesti meistriks. Ja muide, samal ajal, kui ta täisvõimsusel karatees edasi liikus, tegeles ta paralleelselt ka kuus aastat võistlustantsuga. Seejärel lisandusid karateele judo, Aiki, too Kobudooning, mõõgavõitluskunstid, Jaido ja kindo. Ta on pikalt praktiseerinud ka joogat ning on juba üle 20 aasta taimetoitlane. Oluliseks arengutõukeks tema vaimsel teel said Ingvar Villido loodud enese muutmise kunsti kursused mille olemusest ja mõjustada täna kindlasti ka pikemalt räägib. Ja mis muide nüüd taas üsna pea 16. veebruaril algavad need, keda huvitab, siis uurige lähemalt nende kodulehelt lilleuroblee või kosmoseküberpesadest, mille leiate aadressilt hallo kosmos. Punkt ee. Tööalaselt Ville yhe tegevuste loetelu, muljetavaldav aktiivne ettevõtluskarjäär härra algas kinnisvara sektoris. Seejärel suundus ta internetti ärisse, töötas makrolinki juhatuses, peale mida siirdus meediamaastikule. Täna on ta Delfi Eesti Ekspressi, Õhtulehe ja Eesti ajalehtede nõukogu liige. Lisaks tegutseb ta startupi rindel ettevõtmistes helikam Service. Sine juunit mekatsiooniks ning toimetab pealinna menukohas F-hoone. Lisaks ettevõtlusele on ta aktiivnega ühiskondlikul rindel. Ta on kultuurikoja ja teenusmajanduse koja asutaja ja juhatuse liige Tallinna Ülikooli kuratooriumi liige disainikeskuse ja teeme ära nõukogu liige, varaline kas juhatuse liige? Ja muidugi on terviklikule inimesel ka eraelu abikaasa Üllega ühendab neid lisaks lastele, Villemile, Siurile ja Leenale ka vaimne tee, mida nad koos käivad ning huvi disaini vastu. Kõige selle kõrvalt jääb tal veel aega ka hobideks, milleks on vints, lumelaud matkamine, tootedisain ning igapäevasteks vaimseteks ja enesearendamise praktikateks. Seda kõike Cocconi ka väga palju. Mulle ongi Ville puhul muljet avaldanud see, kuidas ta suudab, tahab ja oskab kõiki neid tegemisi ja valdkondi oma elus tasakaalukalt ühendada, nii et ükski osa ei näi teiste tõttu kannatavad ja liikuda paralleelselt edukalt mitmel liinil, arendades nii isikliku sisemaailma kui ka kõiki välist tegeledes nii vaimsete teemadega kui ka väga praktiliste materiaalsete asjadega. Kuidas ta seda kõike teeb ja mis on see vägi ja jõud, oskused ja teadmised seal taga, seda tal täna uuringi ville valitud on ka tänase saatemuusika vabalaks kuulama ansamblit Teetken Dance, Austraalias Melbourne'is pärit bänd, mille põhimootorid on multiinstrumentalist laulja ja lugude kirjutaja Brendan Peri ja vokalist ja heliloojal Liisa Cherrard. Nende muusika on selline kergelt hüpnootilise kõlaga Flevisin, kus segunevad ämbinud maailma muusika Euroopa folkmuusika elemendid. Kuulame neilt täna teisigi palasid avalooks, aga 1990. aastal ilmunud albumilt. Ei on laul Flack. Minu tänaseks saatekülaliseks on ettevõtja, loomemajanduse korraldaja ning vaimsel teel kulgeja Ville ehe tere ville. Suur tänu, et said mahti saatesse tulla, et mis nipi abil sama aega kõikide nende kümnete kümnete tegevuste jaoks sätid sellest räägime täna kindlasti ka. Alustame, aga algusest, ehk siis nagu ikka tavaks, tahaks esimese asjana teada sinu lugu. Kuidas sa sattusid vaimsele teele, kas läbi võitluskunstide? Jah, seda võib nii küll öelda. Võitluste kunstide juurde sattusin kõigepealt suhteliselt varases noorus mingi korra üheks aastaks enne karata ärakeelamist siis umbes seitsmeaastasena ja siis hiljem 11 kümneselt hakkasin juba pidevalt treenima. Loomulikult esimene impulss on nagu ikka sellises vanuses on pigem õppida ennast kaitsma ja kuna ma olen hoopis kasvanud, siis see tundus praktiline oskusalad, mida oleks vaja ka lapsepõlves ka vaikselt siis tänu oma esimesele õpetajale, kes jäigi karates minu õpetajaks kuni lõpuni Igor neemrile. Siis tänu tema suhtumisele siis tegelikult saime nii-öelda mingi taju sellest maailmast, mis selle välise nagu kehalise aktiivsuse taga on alguses küll nagu eetika kaudu, aga hiljem tekitas mõtteid ka muust. Ja siis ma hakkasin nagu juurde otsima neid allikaid. Ja see oli selline huvitav aeg, et noh, ma mäletan näiteks ühte ühte võistlust, kus isegi minu esimene kokkupuude esoteerikaga oli selline, et et võistlusele toodi kohale üks laps, kes suutis näha emotsioonide värve. Nad nimetasid seda aura värvideks, eks ole, tegelikult tänaste teadmistega ma võin öelda, et need olid emotsioonid ja siis analüüsi, otsiti võistlejaid ja ma sain ka tagasisidet, et noh, kõik said teada, et kellel oli selleks impulsiks, miks ta hästi esines, hirm, kellel oli võidutahe võidusoov, eks ju kellel oli viha, et teha vastasele haiget. Ja, ja see pani mu mõtlema. Kuna minul oli hirm, hirm kaotada, mis värvi, kui ma õigesti mäletan, siis see oli, see oli lillakaspunane, mida ta ütles, aga noh, see isegi värvide poole nii oluline, sellepärast et see võib varieeruda natukene isikute põhjal, aga seal jah, ma mäletan, esimene kokkusattumus, siis mulle tundus, et seal ta mingi loogika taga olema, kuigi täiesti müstiline. Ja sealt see nagu läks edasi, et ühel pool oli see võitluskunstaks, lisaks võtsin siis Kobu Toom, mis on natukene keerulisem. Aga Jaapanis, mis puudutab, siis viite põhirelva, minu lemmikrelv on pikk kaigas siiamaani koharjagata tunnen ennast natuke teisiti. Aga paralleelselt hakkas mind huvitama see muu maailm ja võitlus, kus siis ma olen vastused saanud ja siis ma püüdsin siin Eestis kohtade, erinevate sensitiivide oma teismelise eas, et nett infot ammutada, sest noh, mujalt internetti veel ei olnud, kuigi ta oli Ameerikas loodud muide 10 päeva enne mind juhuslikult. Aga, ja oli niisugune raamat, ma mäletan, nihuke, tumesinine, raskesti loetav köide makrobiootika, mis sel ajal levis niimoodi käest kätte ja sellest ma sain ka mingit teatud tugipunktid ja siis ma sensitiivide erinevate sensitiivide käest kuuldud maailmapildis püüdsin sellist tegelikku kokku panna, sest sa isegi oled seal saadetes vähemalt seda, et tegelikult need pildid on väga erinevad ja jõud on siis mulle see, et ja lootust andis mulle see, et, et kõikides nendes maailmapiltides oli mingi ühine joon, et ma tajusin seda, kuigi tihti sõnades välja ei tulnud, aga aga mingi alus oli nagu üks kuigi mind sega selle, ma pean tunnistama, see, et ma ei saanud aru, et kuidas saavad nad tihti nagu üksteisele vastu rääkida või maininud loogikat. Ma selline reaalainete inimene olnud kogu aeg. Ja siis ühel hetkel võitluskunstidega tegeledes, ma siis kui see võistlusperioode selline tuhin võita ja Eesti koondised ja mingid meistritiitlid ja selline periood läbi sai, siis ma sain aru, et tegelikult peaks olema midagi veel. Ja siis hakkas juba kirjanduslikuma ja sain aru, jõudsin lõpuks siis buda olemas juurde, ehk siis see, kuidas zen-budismis Jaapanis on välja kasvanud kõik võitluskunstid tegelikult sellega väga seotud. Ja kahjuks mingi aja pärast ma avastasin jälle seda, et, et see vaimne pool võitluskunstide juurest on tegelikult justkui nagu ära lõigatud mingi hetk. Ja Euroopasse seda jõudnud väga vähe. Hea näide, et mu enda õpetaja, õpetaja Igor neemele võitluskunstide aasta on täna k liikunud karate pealt edasi. Samal põhjusel. Aga iseenesest on, on oluline sellepärast või, või see põhi olemas, on oluline, et see oli mõned aastad tagasi, kui ma avastasin, valmistades ette ühte väikest esitlust, siis siis sattusin sellise info peale, et seesama puu, too, et minust kahest siis silbist, milles sõna koosneb selle etümoloogia ehk siis selle märgi tähendus, noh need Jaapani kandsid, on tegelikult Hiinast pärit, eksju, eks on, algne siis Hiina. Seal nimetatakse seda siis wushuuks. Ja selle esimene märk, teine märku, lihtne teine märk tähendab teed või tegevust või tegevusviisi karata too Aiki, too, Kendo judo nad kõiki igal pool on, on see jaapani võitluskunstides, too seal lõpus. Aga see esimene osa siis sellest üldnimetajaks, kuhu kõik need niinimetatud võitluskunstid kuuluvad Jaapanis Jaapani süsteemis, see muu, seda on tõlgitud kogu aeg, nii et see tähendab seda konflikti, seda, seda ja ehk siis eesti keeles on tõlgitud sõjatee, võis võitluse tee või võitleja tee. Aga kui nüüd seda märgivad ja siis sealt tuleb huvitav asi välja, et tegelikult see koosneb sellistest väikestest märkidest nagu konflikt, mida näitavad rist, ristatud mõõgad, noh, nad on stiliseeritud, eks ju, täna on raske aru saada. Veri ja siis seal üleval paremal nurgas on Krist, mis tähendab eitust. Ehk tegelikult puudo, Budo tähendab konflikti ehk sõja vältimise kunsti, mitte sõjakunst, vaid sõja vältimise kunst. Ja see on idamaade filosoofia väga omane, et, et märki kasutatakse nii jaotise võit, sedasama märki. Aga kahjuks Euroopasse just ilmselt selle välise pildi tõttu on jõudnud see konflikti või agressiivne pool, et see ongi sõjakunst sõjamehe tee ja ja kuidas konflikte lahendada. Aga kõik mõte on olnud algusest peale täpselt sama, tähtis on see, et kuidas konflikte vältida. Et sellest näiteks võitlusest, millega ma olen pikalt tegelenud, siis Jaido ja kindoga siis seal näiteks aidas on selline ütlemine, et sa sisult õpitakse seal tehnikat üksinda terava mõõgaga õhus nii-öelda vehkides, tavainimese mõistes et sooritada perfektselt lõiget, selle lõikeeesmärk on tapama vastane ühe lõikega. Püsivad teadvel ja iseendana ja tead seda, et sa oled iseendana, siis tekib selline Tai laama naeratus näole. See dalai-laama ei ole õnnelik inimene. Ta ise kindlasti kirjelda, ma olen tõesti võiks sisse vedada, kirjeldada, nii võiks kontrollida, ma ei ole seda ise teinud. Aga see, mis temast õhkub, on, saan anda. Et Eesti inimesed on mitu korda näinud ja võib vaatad, et palju see pühamehe, selline naeratus, eks kogu aeg selline positiivne, vot see on anda väljendus, kuidas see tekib ja see ei ole emotsionaalne, õnnelikus ta lihtsalt surfab mingi positiivse emotsiooni peal. See on hoopis teine asi. Aga nüüd lihtne eesti keeles vanasõna, mida ma õpeta üks kord nimetas, väga tabavalt on see, et töö kiidab tegijat. Tegelikult on ka igas tegevuses olemas nüanss, kus on võimalik nagu õnne. See on küll veel kolmas variant, aga seda tajutud et ei peaks kannatama. Jah, et ta ei peaks kannatama, aga samas ta peaks olema puhas esteetiliselt ilus. Kui kujutage, et kõigil on olukord, kus ta teeb midagi ja see asi lihtsalt lendab, sujub sul on tunne, et kõik on kontrolli all, kõik on harmoonias, kõik lihtsalt nagu juhtub täpselt nii nagu peab. Enamasti see on siis, kui inimene tegeleb oma hobiga. Kuna paljudele see ei ole nagu noh, ütleme see, mida ta väga tahaks teha, eks ju. Aga need, kellel on töö sama, siis juhtub ka tööga ja vot seal taustal tekib ka üks selline õnnekomponent. See on väga positiivne. Veel kord see vanasõna töö kiidab tegijat, saab täitsa teise mõtte, ehk see ongi see tegevus, mis hakkab tegijat, kiitma seal mitu nüansse, tegelikult peaks olema isetu tegevus, et see tekiks ja ja seal on veel palju tingimusi, aga seda on ilmselt ma arvan, enamus inimesi tund, seda võiks otsida, sest seal on ka tavaelus selline mitte emotsionaalne õnnetunne, mida saab tekitada ja kogeda ja see teeb elu meeldivamaks ka emotsionaalses meeldivamaks. Aga ka rahulikumaks korrektne. Ja see tundub natukene tobeaegset siis läänemaailma inimesele. Aga kui vaadata sügavamale, siis tegelikult selle perfektse tehnika õppimise üks eesmärk on see, et seda mitte kunagi kasutada. Et see jõudis mulle kohale kahel päeval ja siis see andis mul minu jaoks võitluskunstide. Kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida sa neile ütleksid? Esiteks, juhul kui see peaks juhtuma, ma küll ei tea, miks peaks mina olema, kas, kes nende kohtub, aga noh, oletame siis siis ma eeldan, et nad on kõrgelt arenenud intellektiga ja ma prooviks selle kaudu ühendust saada. Et see tähendab seda, et ma ütleme, mitte midagi ja kui nii-öelda seda, et mis minupoolne informatsioon, mis sinnapoole liigub, siis on seal mingi segu tervituses huvitatusest ja respekt. Et nad on jõudnud sinna, kuhu me ei ole jõudnud. Me ei ole tsivilisatsiooni kaugele ära, et me võiksime isegi külastada. Ma loodan, et sealt tuleb midagi huvitavat osta. Mida sa soovitad inimesel veel lisaks uurida? Esiteks, ma soovitan inimestel, keda see teema huvitab, ehk siis oma sisemaailma korrastamine või puhastamine, mis iganes selle kohta öelda siis püüda jõuda selleni, et ta tegelikult taipab, et see on oluline sest kuni ta seda ei taipa, siis siis vana inerts tegelikult õudselt segab. Tirib tagasi ja natuke nagu liigub ja siis jälle kaob ära ja et on toimunud selline lihtne, siis, siis on vaja lihtsalt selgeks teha, et mis on tema jaoks kõige sobivam tee, et ma arvan, et Eesti inimesele kõige lihtsam ja efektiivsem, mida ma soovitaks, oleks Needsamad, Ingvar Villido, mitu korda siin juba nimetatud kursuste sari viie keha kohta millest ilmselt emotsioonide vabastamise loeng on see, mis muudab inimese elu kõige rohkem. Vana elu ei tule enam kunagi tagasi. Jah, need samad lilleoru enese muutmise kunsti kursused algavad muide üsna pea 16. veebruaril, nii et uurige lähemalt www. Lilleoru punkt. E kas ville on sul endal ka mingi virtuaalpaik? Ei, mul mingit kodulehte ei ole, ma olen Facebookis küll seal ma olen suhteliselt twitteris, olen ka, aga ma olen suhteliselt tagasihoidlik midagi teha, aga peab tunnistama, et et, et noh, see postitus, mille ma Facebookis teen, ükskõik mis on siis see on tegelikult ju ego impuls. Et see on minu nii-öelda, kuidas ma ütlen minu jaoks niisugune natuke nagu lakmuspaber, et kui ma jälle postitada seal on palju, siis ükskõik väärtuslik informatsioon on siis impulsse, et mul on midagi, mida ma tahan teistega jagada. Siis ma täiesti tunnistan, et see ongi ego. Ja ta on olemas endiselt nii nagu enamusel meist. Seetõttu ma, ma ei saaks öelda, et ma teadlikult nagu Facebookis esinenud, aga mul seal on ikka postitus jah. Kui ma leian, et see kasu, mis võib-olla teised võiksid sellest infost saada, ületab selle minu ego ohjeldamise impulsi, siis ma jälle postitan midagi. Suur suur tänu sulle ville jahe, et leidsid aega, kas see tulla ja meiega oma maailma ja vaateid, mõtteid ja ka praktilist kogemust ja sellest tulnud taipamist jagada. Ja muidugi suur aitäh teile, kallid raadiokuulajad, et meie audiorännak, kus osalesite nagu ikka, meenutan, et kõik see hea kosmiline kraam, mida te täna kuulsite, on alati. Mis uue tähenduse tegelikult samamoodi karatees õpid sooritanud perfektselt lööke, mis võivad vastase paraliseerida hetkega. Aga sa tead, et sa õpid seda selleks, et seda mitte. Mille ülekuulatav saadete arhiivist raadio kahe kodulehel kus koos tänasega kokku juba 115 saadet. Sealsamas foorum, mis ootab teie tagasisidet ja alati olete oodatud, saate Cyber koju Facebookis ja portaalis alkeemia. Kõik need viited leiate mugavalt aadressilt hallo kosmos, punkt e. Kohtumiseni taas nädala pärast, samal ajal samal sagedusel kell kaks ja raadio kaks. Seniks aga tegutsege teadlikult. Kunagi kasutada noh loomulikult 11 aastasel poisil ei ole mõtet seda rääkida, sest siis see on täiesti normaalne, et noored tulevad, et ikkagi selleks õppima, et ühe löögiga jõuda võiduni. Aga tegelikult see võit ei olegi oluline ja teine aspekt, mis buda juures on oluline, see, et tegelikult see võitlus, millest kogu aeg räägitakse, siis tegelikult peaks see toimuma hoopis sisemaailmast. Ehk me sisemaailma kirjeldada, mis võitlused seal siis täpselt toimuvad, sellest me ilmselt täna räägime pikemalt. Aga seda on võib-olla raske aru saada jälle, see on põhjus selleks, miks võitluskunstid siinmail on nagu väliseks kujunenud ja ega ma pean tunnistama, et ma olen mitu korda Jaapanis käinud nüüd ja ja ma pean tunnistama, ka Jaapanil on täpselt sama probleem jaapani kõrgemad õpetajad muretsevad sama asja pärast, et tegelikult lihtsalt ajast on selline, et sellised välised on olulisemad kui sisemised asjad. Jaa, jaa, panin siis on see tendents, et kõike pudualasid, võetakse rohkem spordina täpselt nii nagu siis lääneski. Ja, ja see sisemine pool on, on nagu nõrgem või noh, ütleme vähem vähem uuritud, seal on teatud ajaloolised põhjused ka eriti polnud Budost rääkida, siis traditsiooniliselt on buda õpetamine käinud ühelt õpetajalt ühele õpilasele. Ent kui sa kujutad ette, et siis ehk iga liini õpetaja saab anda oma oskused edasi ainult ühele inimesele, siis kui nüüd peaks ühe inimesega kuskil midagi juhtuma, eks. Nii nagu siin mingeid mitusada aastat tagasi, eks ju seal mitmed sõjad, eks ju üle käisid siis enamus liine kaob lihtsalt ära. Et selline õpetamisviis, kus üks õpetaja õpetad suurele grupile isikutele, kes siis ise otsustavad, kas nad nagu kuidas nad edasi tegelevad ja kui kaua ja nii edasi, eksju siis ühtepidi levib, õpetas niimoodi paremini, aga teistpidi kaob õpetaja puhul õpetaja poolt vaadates kontroll nende õpilaste ülemast, ta ei suuda lihtsalt kõiki õpilasi niimoodi hallata, et, et kindel olla, et nad kõik seda kasutavad õigesti jäävad kasutama, et kui sul on ainult üks õpilane, siis sa ei võtagi teda enne õpilaseks, kui kui ta on täielikult pühendunud. Ja kui ta on täielikult pühendunud, siis see on selge, et ta, see on kogu eluks ei muutu. Kuidas sul üldse õpetaja õpilase suhtega lood on, et tihtipeale räägitakse, et tuleb leida oma sisemine guru, et polegi vaja mingeid õpetajaid, samas vaimsel teel sammu, et rõhutavad alati, et kui oluline on see õpet ja roll just inimese kujundamisel, et räägi natuke sellest õpetaja õpilase suhtest ka. Kui ma nüüd täna tagasi vaatan sellele budaajale, siis see, miks ma seal pidevalt edasi liikusin, edasi otsisin, selle põhiline põhjus oligi see, et tegelikult mõtlesin õpetajat. Kuigi sel ajal ma iseendale seda ei tulistanud, siis mulle meeldis, pigem kuulates sedasama juttu, mis sa ütlesid, et et ma ise olen, mulle meeldis budism väga, kuna eks ju seal räägitakse, et kõik on sinu sees ja eriti mingit välist nagu kummardamist ei ole või respekti. Et saad nii-öelda oma ego paitada. Aga see, Ühel hetkel siiski jõudis kohale see, et et tegelik õpetaja on oluline. Kindlasti on olemas inimesed, kes suudavad realiseerida kõik enda vajalikud kontaktid siis loodusjõududega ka ilma vahendatata ima, abiliste. Aga ma pean tunnistama, et ma ei ole kohanud sellist inimest. Küll olen ma kohanud oma õpetajat. Minu õpetaja Ingvar Villido. Kuidas see äratundmine toimus, kuidas te leidsite, kuidas sa aru said, et oh tema, nüüd ongi minu õpetaja. See protsess kestis 23 aastat. Sellest hetkest, kui ma kohtusin esimest korda ingverit ja sellest hetkest, kui ma hakkasin õpilaseks ja see hakkas nii, et et sedasama aktiivse Budo perioodi ajal, kui ma veel olin koodides, siis püüdsin leida mingeid, kuidas öelda maailmapildi kirjeldusi enda jaoks ja maailma kokku panna, siis tuli selline huvitav pakkumine, et et Viljandis on mingi joogakool, öeldi mingi keeruline nimi, noh, nüüd ma tean, et ratsapudi joogaga siis ma isegi see nimi pole oluline. Mulle oli oluline see kirjeldused, mida seal tehakse, seal lubati igavest kehast väljumise tehnikaid, mida iganes, ja siis see tundus nii huvitav, et ohverdasin siis aastaks ajaks enda pühapäevad, see oli selline, et ma pidin siis siit Tallinnast, ma olin ainuke Tallinnast ja järgmine siit põhja eestist oligi ingver, kes, kes sinna Vaidast. Ja me mõlemad siis läksime sinna seda õppima ja see kestis aasta aega, iga pühapäev õhtu hilja jõudsin koju, hommikul vara läksin ja seal ma teda siis kohtasin ja, ja kui nagu kaasõpilast alguses ja me tegime siis selle kursuse väidetavalt pärast, siis meie õpeta, kes seal oli, ta nimi on Andrei, kes oli Venemaalt, siis käis sinna kohale, siis tema ütles, et selle kurss läbisid ainult kolm isikut. Mina, ingver ja siis Raimond lihtmaa, meid kutsuti siis Peterburgi teisele tasemele. Ja ingver hakkas sellest siis sellest ta tegelikult küll varem ka, aga sellest ajast siis selle raseduse jooga joogaga rohkem tegelema, mina Peterburi läind. Ja see oligi selline murdepunkt, et päris huvitav, et ühtepidi see kõik, mis ma sealt kursuselt sain, oli, muutis mu elu väga palju. Sellest on pärit minu, see taimetoitlus, eks ju. Ja üldse suhtumine maailmamuutus kõvasti esimest korda ma sain isikliku pakilise kogemuse nendesamade strateegiliste, igasuguste protsesside kohta, mida nad siiani olin ainult kuulnud, nagu teiste poolt. Lugesin lambid ära seal saali laes, teiselt poolt niisugune ripplagi, eks ju, et lugesin ära, siis katkised tähendab lambid, mille sees ei olnud pirne, päevalgus, pirne, sest seda ei saanud altpoolt näha. Altaril mõtlased ees ja siis pärast ronisin üles, lugesin üle, oli sama. Ma olin selline noh, praktikat, et ma pidin ikkagi kõike tõesti. Ma olen natukene siiamaani selline, kuidas öelda eluterve skeptik ütleks ise. Korra väike kõrvalpõige, kirjelda seda kehast väljaskäimise kogemust, et osadel seda on ilmnenud või nad on seda praktiseerinud, aga enamus inimesi ikkagi ei ole. Ma ei ole pärast seda seda teinud enam, muide see oli juhendatud praktika õpetaja poolt juhendatud praktika. Ja see toimus täpselt nii, et, et sa nagu paned silmad kinni. Ma räägin nüüd nagu tavaseisukohast, eks ju, et mis mina siis tundsin, et silmad kinni ja siis keskendusime vastavatele nii-öelda nüanssidele, mida õpetaja siis seletas häälega kõrvalt. Ja ja siis ühel hetkel kadus sema ja eks siis ühel hetkel läksid uuesti silmad lahti, aga need ei olnud mitte füüsilise silmad õigemini üks silm ja siis seda sai liigutada ja liigutada kehast välja, vaadata iseennast ja liigutada kehast välja. Ja siis siis nii saigi seda liigutada seal. Aga tagasi teie teekonna juurde ja tutvuse õpetajaks õpilaseks saamise juurde, et sina ei läinud Peterburiga, Ingvar läks, miks sina ei läinud? Lihtne lühike vastus on äga, Ingvar, kusjuures, kui, kui me siis 23 aastat hiljem uuesti kokku saime, siis ütlesime, tema mäletas seda lauset, mida ma olin talle öelnud, et miks ma ei lähe siis noh, me olime aasta aega, eks ju, koos me tulime igakordselt Viljandis sõitsime koos oma õpetaja Andreiga kolmekesi nagu tagasi ühes autos, eks, et meil oli väga huvitav see kaks tundi. Seal oli veel see nüanss, et Andrei tuli Tallinnas minu juurde ööbima. Mul oli siuke ööülikool, oli siis, kui mina olin 18 19 eks 19 et selles mõttes ülikool, et kui noh, kujutad ette, et sul on tuhandeid küsimusi, eks elu jooksul tekkinud ja kõik, need on meeles ja sa pole vastuseid saanud ja siis sul on kodus Venemaalt üks, üks Andrei, eks, kes esiteks muide oli tegelenud võitluskunstidega väga pikalt ehk kõik sellised võitluskunsti nii-öelda peidetud pooled kõik energeetika, kuidas liigub ja kuidas seda arendada, lisaks lihastele ja reaktsioonile. Et selle ta kõik seletas mulle ära väga üksipulki, sest ta oli magistrikraad bioloogias ja, ja siis arstiteadus, kui õigesti mäletan. Ja siis me taastame hommikuni üleval, siis tema läks oma Moskva lennuki peale, siis mina läksin tehnikaülikooli loengusse, kus ma magasin. Need, see muutis nagu hästi palju minu nädalad nägid välja nii, et ma siis loengutes kirjutasin küsimuse üles, et siis järgmine pühapäev jälle kõik ära küsida, nii et ma põhimõtteliselt mul on siiamaani konspektid alles, et see on ikka noh, alates põhimõtteliselt kõik need küsimused, mida sina esitad siin saates oma külalistele, et alates UFO-dest kuni teiste paralleelmaailmade, nii kõik see reinkarnatsioon, elu mõte, kõik need asjad sain ära küsida loomulikult kõiki vastuseid, nagu ei taibanud siis et ma kuulasin, kirjutasime üles, aru ei saanud päris kõigest. Aga see oli huvitav. Aga nüüd edasi siis? Jah, kui meid kutsuti Peterburgi, siis mina olin öelnud ingveriga, mida ma ise täpselt ei mäleta, nagu ma ütlesin, olen öelnud, et, et see on minu jaoks veel vara liiga vara. Ja mina sukeldusin siis ettevõtlusse. Kõigepealt oli mingi kinnisvarabürood 10 aastat, umbes siis oli 10 aastat internetipered. Ja nüüd 10 aastat umbes olnud selline loome-ettevõtluse periood. Ja noh, taustal eks ma ikka märkasin, ma olen käinud paaris, võib-olla isegi käisin mingi paar aastat hiljem käisin paaris hingari ratsia pudi jooga nii-öelda tunnis küll mitte enda, vaid oma tüdruksõbra pärast, et tahtsin teda seal teele viia, aga see, see ei lõppenud hästi. Selles mõttes, et rase pudijoogas on hästi palju puhastuse harjutusi ja kui neid intensiivselt teha, siis tegelikult inimene, kes selle ette valmistanud siis puhastusprotsess ütleme, füüsidki aas näeb välja nagu oksendamine. See hai oli, oli liiga liiga palju korraga ja siis on jälle nagu samal ajal noh, mu enda jaoks tundus mulle tundus sel ajal läbitud etapp. Ja siis ühel hetkel umbes, ma arvan, viis aastat tagasi või neljast tagasi ma hakkasin jälle jälle märkama, et Ungaril on mingid loengud ja, ja noh, ma pean tunnistama, et minu suhe temasse sõimu, et ahah, sa, mu endine kamraad, eks ju toov vot kui huvitavad loenguteemad. Ja siis kuulsin juba sellest emotsioonide loengust ja siis see juhtus üks ja tegelikult mul oli impulsse olemas, et nad teaks nagu kokku saama rääkima aga millest või miks, ja samas ma tundsin, et ego nagu noh, praegu tagasi vaadates on näha, et ego tegelikult oli seal vahel. Et noh, et kuidas sa lähed. Et ühtepidi sa ju näed, et kuhu ingver on arenenud, kuhu ta on jõudnud, kes ta on. Ja teistpidi jälle Ivo ütleb, et kamoon, kamoon, et 20 aastat tagasi, see oli ammu, aga me õppisime koos ja noh, et kuule okei, sa oled nats maha jäänud, aga ära nüüd vana vana kamraad, et täna nüüd liiga siis liiga siis nagu lömitama hakkasin. Ütle tega selle veel. Ja siis Ühel hetkel ikka see nagu murdes taustal oli võib-olla veel see, et umbes samal ajal ütles üks huvitav asi, et mind ei ole emotsioonid tegelikult elu jaoks on väga palju seganud mitte kunagi. Ja siis just sellel ajal seal nagu noh, võib öelda, et see korraldatud nii, aga võib-olla see lihtsalt juhtus nii, et toimus nagu kahel päeval järjest võttis mind üle tugev emotsioon mida senimaani märganud teiste inimeste juures ja nüüd ma nägin seda ise. Kuidas sa lihtsalt oled paraliseeritud, sa nagu istud, noh, konkreetne juhus, täiesti mõtet Su impulsi puhul, mis ei ole üldse oluline, eks ju, tegelikult sellest selline asi või selline lumepall läks veerema hakata. Järsku tunned, et nii, nüüd sa, keegi teine juhib sind. Siis ma istusin, ma mäletan, ma nägin nagu film, et tuli eelroog, praad, magustoit oli restoranis ette, ma ei puutunud midagi, lihtsalt hoidsin lauast kinni, sest ma teadsin, kui ma püsti tõusen, siis ma võin lõhkuma hakata midagi. Ja siis siis pärast seda, kui vaatasin, et vaatasin seda situatsiooni, mõtlesin, et et taha ikkagi tegelikult. Tegelikult ma ei tea, palju, et tunnen asju, aga, aga tegelikult teha nendega ei oska mitte midagi. Nii õnn oli lihtsalt see, et minuga lihtsalt ei olnud nende emotsioonid kunagi varem nii tugevalt niimoodi teinud. Ja siis just siis oli see esimene emotsioonide kursus lilleoru poolt korraldatud, mida Ingvar Villido tegi, mis on tema väljamõeldud tema loodud. Ja siis läksin kursusele koos abikaasaga, mis oli ka väga õige otsus. Ja siis me sellest hakkas jah, ütleme nii, et selline kiire muutus pihta võiks ütelda uus. Ja umbes mõned kuud peale seda sain ma aru ka, et mis minu ingveri vahel on. Ma surusin ego sinna, kus on tema koht. Ja palusin ennast õpilaseks. Nendest õpetustest räägime lähemalt üsna pea, aga võiks kuulata vahepeal natuke muusikat, et on sul mõni tee, mida sa tahaksid mängida kuulajatele. Siia sobiks hästi üks lugu jumal liigilt ja selle looga käib kaasas siis seal nagu õpetlik lugu minu jaoks, et see, see oli võib-olla üks lugu, mis läbi nende kümnete aastate, millel ma tegin nii-öelda normaalset elu siis alati, kui see lugu peale sattus, sest see tuletas mulle meelde, et minus on midagi, mida millega peaks tegelema ja nimetada, siis on see, et kui ma kuskil keskkooli lõpus, kui see plaat ilmus või noh, mis iganes, eks ju nõukogude liitu minu kätte sattus, eks ju, see võis ka aastaid hiljem olla astronoomid kontrollinud. Siis. Ma panin selle nagu ikka, eks ju, et ma olin ka selline audio fiil, eksju ja siis sa kuulad seal plaate umbes nädal aega järjest, eks algusest lõpuni alguses lõpuni nagu kõik lood kasseti pealt, muidugi selle ja ajal just oli mul järjekordne selline südamemurdmine ehk siis see, mis koolis keegi, ma ei mäleta täpselt keskel ja seal kõrval. Ja kes siis mingi hetk just vaatate, nagu selle kasseti sain, tegi selgeks, et ta ei huvitanud minust absoluutselt. Noh, nagu ikka see maailm kukub kokku ja olen, mängis see see kassett nädal aega järjest nädal aega mulle ütles ka, et uuesti nii-öelda jalad alla saada. Ja siis nüüd, eks ju aastakümneid hiljem kui selle loo peale paned, siis kogu see mineviku situatsioon tuleb hetkega praegusesse. Ja see tundub nii, nii segane asi, Nix, kuidas see võimalik on, kuidas on võimalik, et, et üks muusikalugu, eks ju, toob ma tunnen need lõhnasid. Ma olen selles ruumis, kus ma siis olin, mul on täpselt needsamad emotsioonid, mu süda valutab, rinnuseks kisub, eksju, ma ei taha mitte midagi teha. Elu tundub mõttetu ja praegu seda muidugi juhtub, kui seda lugu peale panna, aga, aga noh, see ütleme kümmekond aastat tagasi veel oli. Et see, see nagu aeg-ajalt tuletas mulle meelde, et näed, et, et, et on mingid asjad, et kujuta ette, et sul on tunne, et rollid nii ennast kui ka ümbritsevad piisavalt hästi juhid suuri ettevõtteid ja siis on olemas mingid lood, eks ju, mida peale pannes saab siin nagu lihtsalt nagu välja lülitada normaalselt olekus lülitada kuhugi mujale. Ja siis tekivad mõtted, et huvitav, palju neid lugusid on. Huvitav, et kui need lood oleksid, kui kellelgil oleks informatsioon, eks ju, kes tahaks sind mõjutada läbirääkimisi Läheks äkki uuritud ja see ikkagi nii-öelda tuletasid mulle kogu aeg meelde taustal, et ville, et tegelikult on veel päris palju avastada. Ja Ingorile tänu selle eest, et ta on tegelikult juhatanud mind minu elu kõige suuremale retkele. Et see on sisemaailma avastamine, see on ikkagi noh, selle kõrvale kõik mu seljakotimatkad, mida ma olen maailmas teinud päris ohtralt, siis kahvatuvad. Sa võid iga hetk sinna minna ja avastada, midagi huvitavat, teha, mingeid tegusid, midagi tegemata jätta, see on väga-väga huvitav maailm. Ja täiesti piiritu lõputu lennupiletiraha kokku. Kui me lähme nüüd nende sisemaailma avastusretkede juurde, siis kõik see, mis sa oled oma elus läbi elanud, kogenud, õppinud, et alates võitluskunstide maailmas, sealsest filosoofiast, praktikatest ja Ingvar Villido siis käe all õpitud erinevad praktikad ja arusaamiseta rikkumised näiteks ka needsamad enese muutmise kunsti kursused, et kuidas see kõik omavahel kokku klapib tänaseks, et kas sa oled jõudnud selle nii-öelda universum reaalse tõeni või oma maailma lahti seletamiseni, kirjeldamiseni ja ka seal sees oleva inimeseni inimese lahti seletamiseni. Et mis on inimese olemus ja milline on see maailm, milles ta paikneb? Ma ei näe lisaks selle õpetamise õpetaja suhtele ühe asja veel, et tegelikult selles Budo süsteemis buda filosoofias on, on üks väga huvitav aspekt, mida tihti jäetakse tähelepanuta, on see, et tegelikult oma vastas peetakse ka oma õpetajaks ja see kummardus, mida Te võite kõik näha võistlustel kas või kui peale igat näiteks punkti saamist, kui ma räägin sportlikus pulas, siis kummardatakse, siis selle algne mõte on see, et see, kes kaotas kummardad teisele poolele ja tänab selle eest, et sa õpetasid mulle täna midagi, et see hetk ei ole nii-öelda raisku läinud, kuna ma õppisin midagi, sest võitja ei õpi mitte midagi. Võitja kummardab vastu respektiga selle eest, et teine pool, nagu talle kummardas, loomulikult see, ütleme, see sisu on suures osas kadunud. Aga igapäevaelus on täpselt samamoodi tegelikult elu muutuks palju lihtsamaks, kui inimesed saaksid aru, et et need keerulised persoonid, situatsioonid ümber, nende on tegelikult nende kõige parem vanad õpetajad. Ja neile tuleb olla tänulik sellest noh, selle peale võib noogutada ja noh, mõelda, et ah loogiliselt tõesti võiks nii olla, see võiks aidata, kui sa ära taibata, ehk seda tegelikult teadvustada, siis elu muutub hetkega. Eks see kõige vastikum inimene kes ruumi tulles iga kord mul nagu kõhulihased pingesse ajab. See tegelikult on mu õpetaja. Miks seda nii raske teha on? Ego? Seal vahel on nägu, see on, ütleme võib-olla tavaelus kõige lihtsam viis, kuidas üks suur samm edasi hüpata. Ja samamoodi võib vaadata ka neid inimesi, kellega muidugi meeldivus olla, aga rohkem õpetavad need, kellega mingi ärritus. Siis see on õppetund, põhimõtteliselt selle pannakse ette üks lahendamata ülesanne, mis on nii kaua seal ees, kuidas ära lahendada, ja huvitav on see, et et kui seda suhtumist muuta näiteks tänada seda tõeliselt, et nii-öelda teadlikult tänada seda inimest selle eest, siis probleem kaob ära. Tegelikult kaasa inimene enam ei ärrita institutsioone, nagu kunagi ei ärrita. Et see on üks selline hästi lihtne igale inimesele kättesaadav tehnika. Sama on tegelikult lapsed, eks näiteks, et mul on kolm väikest last, et ma olen tänulik selle eest, et nad olemas on, sellepärast et kui neid ei oleks, eks siis ma oleks. Eksituses oleks illusioonis naelaks sellises evolutsioonis, et et kõik on hästi ümber ja mul ei ole mingeid pulss negatiivseteks emotsioonideks. Ma haldan igast situatsiooni perfektselt. Väiksed lapsed on selles mõttes eriti head õpetajad, nad nagu suudavad iga situatsioonis siin nii-öelda panna situatsiooni, kus sa pead tegelikult tegelema enda asjadega oma sisemaailma asjadega, sest väga-väga lihtne nagu ärrituda, väga lihtne on näiteks ennast peale suruda, last paika panna, mida enamus vanemaid teevad, eksju tal tunnistama aeg-ajalt isegi jah, et vaadata oma oma nagu kogu ümbritsevat maailmaõpetajana, see on üks lihtne tee. Loomulikult see, et kui see on olemas ka võimalus omad õpetajad isikuna, see avab hoopis teised võimalused veel lisaks. Aga nüüd selle maailmapildi kohta, siis jah, ühtepidi ma võin öelda küll, et mul on pilt koosa milline see on? Ühtepidi väga lihtne, teistpidi väga keeruline lihtne selles mõttes, et seda ei saa ega peagi kirjeldama. Seda saab ainult kogeda. Selle poole pealt riskisin lõpetada. Aga keeruline selles mõttes, et, et enne kui selle nii-öelda äratundmiseni jõuda, tegelikult midagi ei ole teha, aga ilmselt oleneb ka inimesest, aga aga mulle on see võimalik olnud ainult tänu sellele, et ma olen ta ikkagi nagu jupikaupa, tükk tüki haaval kokku pannud läbi kogu selle aja alates sellest noh, näiteks siuksed, lihtsad asjad, mida, mida ei olegi lihtsalt lihtne omaks võtta, näiteks reinkarnatsioon. Eks ma olen tänulik, et ma taipasin seda mingi, ma arvan 16 aastaselt. Kuna peres olid järjest siis erinevad surmad, lähedaste surmad, siis mind nagu tõugates, kui sellele mõtlema alates 12-st eluaastast. Ja siis elu mõte. Ja noh, sellised olulised küsimused on, on nagu kogu aeg taustal olnd. Ja noh, kuni väiksemate asjade välja, et noh, ütleme kõige kõige kuulge, me oleme viimasel ajal tegelenud selle me nimetame seda viie kehasüsteemiks. Ehk siis enamasti tegeletakse oma nagu füüsilise keha kant. Eks, aga see on ta küll kõige õrnem mõõde, nendest kehadest aga, aga allub mõjutustele kõige lihtsamini, aga tegelikult sisemaailma neli keha on olulisemad sidemeta, füüsiline keha tuleb võtta unarusse, sellega tuleb ka tegeleda, kuna ta on nagu öeldakse, erinevates allikates, et ta on ikkagi tempel, tempel, kus need kõik muud seest saab olla, templit tuleb hoida korras. Aga noh, sisemaailmas lihtsamalt siis järgmine nii-öelda tase on siis reaalne maailm, millest me mitu korda juba olen rääkinud, mille tõmbab käima näiteks sama lugu, mida me kuulasime enne. Paljudel inimestel on sellised asjad, tekivad mingid emotsioonid, mis võtavad siis juhtimise üle. Niisiis, kui see emotsioon on läinud, siis sa järsku ärkad ja vaatad ja kahetsen näiteks seda, mida sa ütlesid sellel ajal kellelegi või mis näoilmed vanasid või, või lihtsalt tunned frustratsiooni sellest energiast, mida sa tunned, mida sa kaotasid, eks ju kirsside hambad või mida iganes. See on siis nii-öelda teine tase, mida on võib-olla igapäevaelus lihtne tajuda. Järgmine keha, seda võiks nii nimetada, on mentaalsus ka tunnetate väga lihtsalt. Aga sellega on selles mõttes nagu natukene keerulisem, et kui noh, kogu sisemaailmas on üks või sisemaailmaga tegelema, seal on üks oluline reegel on see, et sa pead olema pealt, vaata. Kui sa seda ei suuda olla, siis ei ole võimalik midagi teha, füüsilist keha pealt vaadata, saab eksin näiteks oma jäsemeid, eks, mis on peast kaugemal siis need on lihtne nagu vaadata kõrvalt. Aga juba sisemaailmas on seda palju keerulisem teha. Emotsioon on veel lihtsam, aga näiteks oma mõtteid pealtvaatajana vaadata, et sa näed, et sul on mõte ja sa saad aru, et sa ise ei ole see mõte. Või see kontseptsioon siis see on juba natukene keerulisem. Sevad teatud harjutamist. Aru näiteks, et mis tuli mälust, millal mälu tööle läks või millel ettekujutus tööle läks. Näiteks ettekujutusi, nägemusi seal täiesti erinevad asjad aetakse väga tihti segi, nägemus on antud väljastpoolt ja seal on mingi info, mida seal enne ei olnud, aga ettekujutus tegelikult, kuigi Ma arvan, et me kujutame ette mingit tulevikku ja ja uusi asju, siis tegelikult me mängime ainult oma mäluga. Ainult vana informatsiooniga lihtsalt kombineerime seda erinevates viisides kokku ja kuna me kõike ise teadlikult ei mäleta siis meil tundub, et on sündinud mingi uus asi, tegelikult on see remix olemasolevast manust. Ja edasi läheb keerulisemaks, et me nimetame seda järgmist taset intellektiks. Klassikalise filosoofia definitsiooni järgi pannakse siis mõtlemisvõime ja uue loomise võime nagu kokku. Et see on intellekt, siis meiega eraldame, seda nad mõtlemisvõimet, me peame ikkagi vehkisid mõtteid ja meenutusi ja, ja ettekujutust. Me teame, eks ju, madalamaks. Ja eraldame selle oma osa sealt, seda, seda nimetame intellektist tihti tihti, kui inimestega häkkida intellektist, siis siis paljud nagu kasutavad seda nii-öelda õpiku definitsiooni ja siis tekib segadus, aga tegelikult lahendus väga lihtne. Mentaalsuse intellekt, loov osa selles on meie vaates nagu eraldi ja tegelikult ongi eraldi selleks praktiliselt kindlaks teha seesama vaataja, eks ju, toimiv vaatamine toimubki läbi intellekti. Nad on ju eraldi, kui sa suudad oma mõtet vaadata ja me suudame oma mõtet vaadata peale väikest harjutamist. Intellekkis on siis sellised olulised omadused nagu võime inspiratsiooni saada, see, mis on nagu loojatel hästi arenenud. Teine on intuitsioon. Ja kolmas on eristamisvõime. Ja sinna juurde käib ka taustal on selline asi, mida nimetatakse taipamiseks, see käib ka läbi intellekt, et vot see on see, mis on väga levinud, kui joonistatakse põlev pirn kohale näiteks koomiksites, et vot see on see hetk, igal inimesel neid hetki päris palju, mida edukam, kusjuures on inimene, seda rohkem neil, mis on, et ma võiks öelda, et edukeseks definitsioon võiks olla selline, et edukad on need inimesed, kelle taipamist arv ajaühikus on keskmisest suurem. Ehk see pirn läheb põlema tihemini. Ja taipamine noh, väga lihtne, kirjeldas Ma arvan, iga inimene seda tegelikult kogenud, et, et sul on korraks nagu murdosaks sekundist kõik selge sa oled mõelnud ja vaevelnud mingi probleemiga, siis jätad selle korra kõrval üldse ei mõtle selle peale siis järsku tuleb selline trikk ja see on kõik selge analüüsi seal, kus tulis avastad, et see on nagu võimatu, lihtsalt tuli. Ja teadlased töötavad niimoodi, kõik loojad töötavad samamoodi. See taipamisega, selline huvitav moment, et mis annaks, võib olla ühe perspektiivi, miks sellega tasuks teadlikult tegeleda, on see, et tegelikult seda taipamise hetke on võimalik laiendada. On võimalik, selline seisund nagu teadvelolek mis tegelikult on justkui nagu pidev taipamine selles teades olekus jah, ei ole. Need hetked nagunii ei tunne, eredad ei tundu. Aga selle põhjus on jälle see, et kui sa oled selle heleduse sees kogu aeg, siis noh, millega sa võrdled. Sellepärast see nii-öelda pirni põlema mineku hetk sihukese Kedaipamises, mis on tavapärane inimestel on just see, et see seisund erineb nii palju tavalises seisundist ja, ja see tundubki niivõrd eriline. Aga selles on võimalik viibida kogu aeg. Siis ei ole küsimusi. Kuidas on võimalik selles viibida, kas see on see, millest räägivad kõik suured vaimsed õpetajad, elaminehetkes elamine praeguses olevikus, olles täielikult teadvel kõigest? Just täpselt seesama, kuidas sinna jõuda, kõige lihtsam tee on vabaneda üles kerkivatele takistustest ja need põhilised takistused on, ütleme nii, lihtsam on füüsilise keha takistused, mõnel inimesel on mingi pidev probleem oma füüsilise kehaga, mis kogu aeg, pojad, teadlikkuse seal, kõik on tajunud seda, et näiteks kui varba ära löödaks, vist tundub hästi valusaks. Kui samal ajal läks, juhtub veel midagi siis varbavalu kaob ära. Täitsa harjutada, näpistada ennast kuskilt teadlikkuse sellesse kohta, kus oli valus, tundub valu suur, viidsele mujale valu pole. Osadele inimestele on see juba füüsilises kehas nagu kammitsetud teadlikkus, tänu sellele on, on raskelt edasi minna. Järgmine tase, mis on enamasti levinud, on see, et nad on, teadlikkus, on pidev emotsioonide peal pidevalt, et sa oled samastanud oma emotsioonidega ja elad neis siis ei ole võimalik olla hetkes nendest samamoodi vabaneda. Kolmas tase on see mentaalsus oma vaigistada. Ehk samastumine oma mõtetega konstruktsioonidega tuleb lõpetada. Loomulikult käib see järk-järgult, et algul on need vähem vähem ja, ja, ja siis hiljem oled neist vaba. Ja kui need tasemed on kõik lahendatud, siis, siis tegelikult hakkab teadvelolek aina pikenema. Kuni ühel päeval on see normaalne. Tavasituatsioonis on see, et inimene samastab vähe, on inimesi, kes oma füüsilise kehaga samastavad, et et aga pigem kus emotsioonidega mõtetega ja siis, kui on ka vahepeal mingi taipamine või mingi teadveloleku, selline selge periood, on see minut või sekund või vahet pole, siis ta langeb tagasi sinna, kus ta on harjunud olema, ehk siis näiteks mina tunnistan, et ma olen enamuse elust olnud harjunud, oleme, mõtle natuke, ma leidsin mingi märkmiku, kunagi mõtlesin, ma hakkan päevikut pidama ja siis ma olin vist kaheksa. Ja siis ma suutsin ainult kaks asja kirjutada, üks oli mingi tobe luuletus. Ja teine oli see, et mulle meeldib mõtelda. Noh, see näitab ära, et mis tüüpi inimene olin. Et ma olin oma mõtetega samastamise ja mõtetega samastumine on selles mõttes noh, elu elus jah, ütleme, et on lihtsam kui versus see, et olla oma emotsioonidega samastumist, nagu me ringi vaatame, siis tegelikult on ju lihtsalt ära. Tal on nii-öelda inimesed, kes on enamasti oma emotsioonides enamasti oma mõtetes, et kui me räägime tegusatest inimestest, siis lihtsam on olla tegus siis, kui sa oled oma mõtetes. Kuigi veel parem on see, kui sa oled pidevalt teadlane ja kui need alumised tasemed on vaigistatud ehk nemad ei tõmba teadlikkust endale siis peale seda hakkab vaikselt suremuse periood, kui sa suudad olla teada Kas see on kuidagi ka seletatav see, et miks peetakse traditsiooniliselt naisi rohkem emotsionaalsemat, eks, ja mehi siis noh, nii-öelda rohkem mõtlejateks. Et kui sa võtad seda viie keha süsteemi, eksju, kus on siis vastavalt vitaalsus ja mentaalsust Jah, see ütleme, mingi loogika seal on, aga nagu ikka läänemaailmas siin on lihtsustatud pigem võiks öelda seda, et, et virtuaalses maailmas on kuluvad need tšakrad tšakrate süsteemi, naadide süsteem kuulub sinna juurde, tegelikult pigem võiks öelda see, et et tõesti naistel või meestel on siis juba kaasasündinud selline eeldus teatud tšakrate suuremale aktiivsusele ja see on pigem sellega seotud, et tegelikult selles mõttes on mõlemate titaalsused. Ehk sina emotsioonide maailma kuuluvad aga energeetilisest mõttes jah, et, et meestel rohkem toidetakse tšakraid, mis toetavad mentaalsuse tegevust ja naistel pigem sellist, mis toetavad mitte ainult emotsioone, vaid ka näiteks intuitsiooni, mis seal selgelt naistel palju paremini arenenud, mis on juba intellekti omadus. Nii, aga kui me nüüd selles viie kehasüsteemis jõudsime intellekti, nii, need on esimesed neli, et mis on see viies. Intellektist tegelikult veel paar sõna, et seal on üks huvitav moment see, et tegelikult enamus enamasti arvatakse seda, et et see intellekti üks omadus näiteks intuitsioon või siis inspiratsioon tähendab midagi, mis on konstandid, need, kui on, siis on ja kui ei ole, ei ole siis tegelikult hea uudis on see, et tegelikult on võimalik neid arendada, teadlikult arendada, nii nagu muskitan võimalik ühises kehas arendada, nii on nagu on võimalik arendada hakkama saamist emotsioonidega, need vabastades nii nagu võimalik arendada oma nii-öelda eristamisvõimet, eks ju, ja ja mitte sammustumis, samastumist, mõtetega samamoodi on võimalik intellektiga töötja, ehk intuitsiooni on võimalik arendada, aga selleks tuleb kõigepealt taibata, kuidas töötab ja neil inimestel, kellel see töötab hästi, ehk siis kui nad, et vaatavad, et mis see on siis tihti tavaliselt on see kirjeldatav nii et seal on võimalus valida üks või teine asi, eksju sa valid, sa, sul on impuls võtta see üks asi loogika amentaaž ütleb sulle, et ei võta see teine võtad seal teise ja siis hiljem saad teada, et tegelikult oleks pidanud võtma esimese. Ja kui sa nüüd selle algul tagantjärgi vaatad, nendele tehtud vigadele on, ju siis peaks õppija on võimalus õppida seda impulsse väikeste impulsi, mis on nagunii lihtsalt mitte märgata just sellepärast, et on peenem, tan intellekti tasemel elemente reaalsuse, emotsioonide müra on see, mille tagant seda ei ole hästi kuulda. Aga kui sa õpid seda kuulama siis ja usaldama, siis tegelikult ja paljud inimesed toimivad nii siis on, muutub elu palju lihtsamaks. Aga iseenesest tegelikult kui vaadata, et mis seal on, siis see on niisugune huvitav asi, et see küll on kokku pressitud ühte hetke, et see tundub nagu lihtsalt kõhutunne või sihuke väike impulsse, aga tegelikult kui seda lahti võtta, siis see on tegelikult kui seda aeglustada, siis seal toimub selline asi, et sa vaatad sisuliselt vaatad tulevikku, kui ma võtan selle, mismoodi siis areneb tulevik ja vaatad teisele poole. Kui ma teen näiteks maade, lähen ristmikul paremale, et mis seal Tulataks, lähen vasakule, mis sealt tuleb, siis näed, võrdled neid, neid tulevikke, vaatad missugune sinu jaoks õige või mida sa tahad. Ja siis sealt tekib see impulsse, aga seal surutud nii kokku, et see tundub nagu seid hetkena, mida ei oska üldse kirjeldada, miks, aga millegipärast tahan, aga tegelikult kui nagu täpselt vaadata, siis tegelikult nagu selline selge protsess, kas sa kasutad seda meetodit? Kasutan küll. Teine siis ma nimetasin ka ka inspiratsioon, mida D peetakse nagu kunstnikele omaseks omaduseks, mis siis nagu Läheb umbes siis, kui ta ise tahab, eks, ja kontrollida ja, ja ma pean kogu aeg valmis olema, kui ma siis samal ajal, kui inspiratsioon tuleb, midagi muud on ju siis lähebki see kaduma. Et kõik sellised probleemid, need on võimalik. Siin on palju huvitavaid lugusid selle kohta, kuidas juba siin see oli vist keskajal, Islandis, kirjeldas luuletaja, kuidas temal, inspiratsioon saabub luuletustena, eks. Värssidena siis tegi põllul, et ja siis tundis, et tuleb ja siis jooksis põllult tuppa ja nii kaua sai, sule leidis üles kastist selle tindipott, eks nii kaua oli ainult lõpp alles lõpus kinni, kirjutas luuletuse tagurpidi üles, eks see lõpust kinni tiris nagu tagasi, noh, ta ise kirjeldab seda nii. Ja siis võttis teise paberi kõrvale, siis kirjutas õigetpidi uuesti ehk see, et sai nagu inspiratsiooni lõpus sabast nagu kinni ja tiris tagasi. Minu arust väga huvitav kirjeldused on mõned muusikud kaasa ja muusikat on kirjeldanud, et et see noh, tuleb suvalisel hetkel tuleb lihtsalt nagu mingi viisina avastad, et sa ise vilistanud mingi täiesti uut viisi autosõidu ajal, eks näiteks. Ja erinevad viisid, aga noh, on ka näiteid, kus pilt läheb eest ära, ärkad, pintsel, pääs lõuend on ees ja pilt on peal, eksju ka selliseid inimesi on. Ja tegelikult on võimalik seda ka tähendab teadlikult arutada ja otsustada, näiteks saade lõpeb ja siis on mul planeeritud aeg inspiratsiooni. Aga nüüd edasi, sellest siis viies keha. Et see on see meie tegelik mina, see ei ole ego, ego on erinevad definitsioon, aga joogalikus mõttes tähendab ego siis seda emotsioonide ka füüsilise keha, emotsioonide ja kontseptsioonide mõtete nagu komplekti, millega me oleme samastanud. Mida me peame iseendaks, selline paramina, mis mina olen selline tubli, eks ju. Tegelikult mul on lihtsalt kontseptsiooni, tahan olla tubli ja sellel kaasas mingeid back emotsioone, mis siis seda toetavad. Ja siis ma tegutsen nende emotsioonide arvel just nagu näe, näin kõigile, mängi tublina ja see on tegelikult ego, see ei ole mina, see ei ole päris, mine aga päris mina on see viies, mis tundub nagu ühtepidi kättesaamatu ja kaugel. Selle kogemus. Kui seda esimest korda korra kogeda, siis siis saab aru, see on kirjeldatud väga raske. Aga ütleme, vaimse tee lõppeesmärk ongi see, et tegelikult nii nagu teadlikkusega on täpselt samamoodi on ka mina olekuga teadlikkusega siis oli nii, et algul on need hetked taipan hetked, siis need perioodid pikenevad, kui sa oled teadel. Ehkki oled intellektist, mitte mõttetusega emotsioonides ja, ja kuni selleni välja, et see normaalne olek ja aeg-ajalt sind kistakse sealt välja, kuhugi emotsioonidesse, mõtetesse, aga põhiliselt istud seal nii-öelda istud seal, siis järgmine tase on see, et, et sul tekivad esimesed mina kogemused, kus sa oled iseendana. Edasi need pikenevad. Ühel hetkel sa saad ka teada, et sa oled sina ise, sest alguses ei ole selge, sa ei ole seda nii-öelda ära taibanud. Ja siis saabub Ananda. Mis on see õnnelikus Võnn, mille poole kõik tegelikult pürgivad. Ja seda jälle sõnadega kirjeldada väga raske, soovitan kõigil vaeva näha seda kogeda, et siis on see selge kirjeldused, kahjuks ei aita. Kuhu selles viie keha süsteemi is ja üldse sinu maailmapildis paigutub jumal, kes, mis, kus ta on, kas ta on? Tee jumala nii on ka olnud selline konarlik või tee siis loojani loodusjõudude, nii kuidas iganes me seda nimetame, teda nimetame. Ja huvitav küll, aga seesama võitluskunsti taustal olev zen-budism eksis, budism tekitas mul mingit teatud siukese vaheperioodi, kus ma juba praegu hakkasin nagu seda taipama ja siis lõpuks ikkagi otsustasin, et ei, ei, et, et kõik olen mina ja minu sees, et midagi väljaspool ei ole, aga tegelikult seal ei ole konflikti. Aga ütleme nii, et, et see lõplik selgus. On juhtunud üpris hiljuti umbes kaks pool aastat tagasi. Ja praktik nagu ma olen siis läbi praktilise kogemuse. Jällegi seda anda edasi kellegile teisele läbi juttu väga raske. Kujutate olukord, et oletame, et keegi oskaks jalgrattaga sõita ja siis me kuskil ruttame kohvinurgas, et et keegi nägi videot YouTube'is, kuidas keegi sõitis jalgrattaga, eks ju, ja keegi tunneb kedagi jalgrattaga sõitnud ja siis me kõik arutame, see on nii huvitav ja uus asi. Ja me kõik arutame, muutume spetsialistiks ning aja pärast, et kes on, vaatan, kõik videod läbi töötanud ja ja kes seal mingi Raamat ostnud, eks ju, siis Amazonist ja selle läbi lugenud, kuidas jalgrattaga tegelikult sõit käib ja mis need nüansid on ja kuidas jalgrattaid toodetakse. Võtame seda, siis tuleb sinna ruumi üks tüüp, kes on nagu jalgrattaga sõitnud noh, tegelikult ka oskab sõita hästi. Kui ta kuulab seda juttu, siis täiesti mõttetu ja nüüd selles diskussioonis osaleda nende inimestega, kes on nagu esiteks, kes peavad ennast spetsialistiks, kuna nad nii palju nagu teooriat läbi töödanud, eks ju, ja kuulnud nii palju, eks ju, ja pildi kokku pannud enda jaoks ja nüüd tarbeks praktikas ei ole ühtegi raamatut lugenud, eks, aga tal on isiklik praktiline kogemus siis nüüd sellest diskussioonist tal osaleda raske sellepärast et ükskõik mida ütleb, eks ju siis kõik teised hakkavad kommenteerima seda, et oot, aga ma veel lugesin sealt seda ja seal kellelegi oli nii ja nii edasi, et, et see on selles mõttes hästi-hästi sensitiivne teema. Ja, ja see, ütleme, isiklik praktiline kogemus loojast on selline, mida, mida ka nende inimestega, noh ka inimestega, kes on seda kogenud, vahetada raske, sellepärast et põhjus on väga lihtne. Tavaliselt kogemus läbistab kõiki kehasid ja ütleme, füüsiline keha, mis iganes võib tunda mingit soojust, eks ju, või või mingid väriseb kellelgil, pisarad tulevad, eks ju, näiteks siis vitaalne keha emotsioonid, eks ju, mis iganes hõbevihm või kuidas keegi seda kirjeldada. See on tegelikult kõrvalefekt, füüsilise keha, effekt, kõrvalefekt, vitaalse keha efekt kõrval, efektne reaalsus taas peatub, tekib selline vaikus, mõni kirjeldab seda, kõik on vaikne. Et nii hea on olla kerge olla, aga see on kõrvalefekt loomulikult mentaas, vaikib sellel hetkel intellekt sisuliselt jah, sa oled teadvel, aga ka see nagu jääb taustale ja, ja see olemas on läbi selle mina ja läbiintellektiga. Kui näiteks toimub mingi infovahetus loodusjõududega seda intellekti. Ja nüüd ongi, et kui sa panebki, siis oleneb, millega inimene näiteks sellel hetkel on, kui tehakse kogemus juhtuma, millega ta samas tulnud on, siis ta kogebki täiesti erinevate, sellepärast kui sa hakkad neid pilte võrdlema näiteks mingi uuringu siis sa saad hunniku arvamusi, mis kõik kirjad, täiesti erinevaid situatsioone. Mul on palju tuttavaid, kes on meie, nimetame seda Tarsonics puudutus ja kes seal saanud kirikus distaršveid, mis, mida juhtub loodetavasti osade inimestega kogu aeg. Aga seal tuleb vahet teha see, et mis on see asja sisu ja mis on see nii-öelda kõrvalefekt. Kõrvalefektiga ei ole mõtet nagu kaasa minna, võid minna. Mõnusam. Aga tegelikult see ei ole selle asja sisu. Et tegelikult peaks vaatama alates nagu intellektist, seda, mis seal toimub. Sa mainisid, et kontakt loodusjõududega, näiteks, kas seda on võimalik kirjeldada, kas näiteks loodusjõude on võimalik endale elus appi kutsuda kuidagi teha neist oma liitlased või kaaslased, et liit reaalselt siis praktiliselt läbi mingi praktika kuidagi enda abiks hüvanguks tööle panna. Absoluutselt kõik rahvad ju tegelikult on läbi aegade teinud seda kogu aeg, nimed on lihtsalt erinev. Et see on kogu aeg toiminud ka Eesti rahva puhul. Kahjuks on meiega juhtunud lihtsalt see, et, et see ei ole nii hästi säilinud, neid traditsioon ei ole säilinud, nii et see oleks tänase päevani säilinud sellise universaalse süsteemina, mida saaks iga inimene kasutama hakata. Ja seetõttu ongi, et näiteks mina kasutan india süsteemi kindudel süsteeme ainult ühel põhjusel et nende süsteem on aastatuhandet hoitud, nii et neid ei ole kordagi hävitatud ja muudetud ära unustatud. See võib nagu aastatuhandete kaugusele minna, kus on nagu kõik dateeritud kirjas. Et need asjad on käinud siis nagu samamoodi, pigem need maalid, eks ju, mille kaudu seda lihtsustatakse ta kontakte on ainult nagu isegi edasi arenenud mõnes mõttes. Ja teine, mis, mis mõnes mõttes nagu India süsteemis on lihtne on see, et ühtepidi tundub keeruline pealiskaudsel pilgul, aga tegelikult teeb see asja lihtsamaks, on see, et need loodusjõud on jaotatud tuhandeteks eri nüanssideks tegelikult väga täpselt ennast nii-öelda fokusseerida küsida või ütleme, paluda abi väga täpselt kirjeldatud võimetega loodusjõu poolt. Noh, need on kõik ühe looja aspektid, aga see võimaldab lihtsalt k ütleme, tavamõistes efektiivsust. Sa lihtsalt ei küsi endale või palu endale midagi headeks. Blaid sa, et kõigepealt selgeks, mis sa selle looduse aspekti konkreetsed omadused, mida tema spetsiifilised suudab paremini pakkuda ja siis on seal kirjeldatud, kuidas täpselt temaga kontakti jõuda, sest see on natukene erinev, kui jõuda mingi teise aspekti kontaktid ja siis sa saad ka väga täpselt seda, mida tema suudab anda. Täiesti täiesti praktiline tegevus. Ma teen seda iga päev. Kas sa kasutad seda ka äris kõiges või on see ikkagi pigem isikliku arengutöölist? Ei, see on ikkagi isikliku arengu tööriist, aga neid ei sa et selles mõttes selles mõttes üks hästi palju, aga noh, praegu see kõik elu on koos, ma vaatan oma elu nagu komplektina. Et siin on see isiklik elu ja pere ja äri ja kõik, see on väga isiklik, et ma ei tõmba seda vahet. Aga sellistesse vale pilte ei jääks siis ei ole sellist asja, et mul on mingi kohtumine, eks pinge siis ma nagu spetsiaalselt mingi aspekti käest, palun lepingu punkt kuus, kolm eks sõnastada selliselt ekse mulle kasulikud. Ei, sellist asja ma ei tee, ma ei tea, et keegi teeks, et pigem see ikkagi on isikliku sisemaailmaga seotud, et ikkagi sisemaailmamuutusi ehk see on palun toetada ja selle kaudu kõik väline muutub lihtsaks. Sest kui ma küsin mingi lepingu punkti toetus, siis puhas ego funktsioon, see on puhas, puhtalt egoistlik. Ja tegelikult kui sa isegi ma ei ole seda proovinud, aga aga kui sa isegi peaks õnnestuma, siis tegelikult karma seaduse järgi ma toodan hunniku takistusi endale pealekauba see tundub lihtsalt mõttetu. Kuidas sa igapäevaselt seda karma seadust jälgid? Peale selle ma nimetasin, et ühel hetkel ma taipasin ära, et inkarnatsioon on asi, mis on vastuvaidlematult, nagu toimib siis karmaliga järgmine see on väga lihtne, et kui, kui tegelikult lihtsalt ennast natuke kõrvalt vaadata või oma oma tegemisi siis võiks öelda, nii et minu arvates isegi õnnistatud on need inimesed, kellel karma töötab, nii et, et noh, ütleme suhteliselt kiiresti tulevad need tagasilöögid, et ta nagu ise tegelikult, kui me teeme midagi valesti, sisemiselt tunneme, et vastupidiselt oma oma sisemaailma sellisele impulsi läks ju siis ma räägin emotsionaalsed impulsid, aga pigem nagu ütleme taipamisele. Ma taipan, et ma peaks tegema nii, aga nüüd mentaalsus seletab ära ja mingid emotsioonid ka, et noh, mingi ahnuse mingid asjad tulevad siis ma teen ikka natukene teisiti, eks ju. Rohkem nagu omakasupüüdlikud ja siis teed ja siis enamasti ei märgatagi neid nagu, kus sa siis tagasi tuleb. Ja osadel inimesed tulebki, mis elu sellest neetud võibki rahulikult organisatsioon ei usu siis siis selles mõttes võib siin rahulikult chillida. Aga Peaksime, ärkan mingi hetk, et need tulid päris kiiresti ja ka äris ma hakkasin märkama seda, et sulle tundub, et ühed tehingud on kohutavalt kasumlikud ja teine tehing on nii, et nagu see punnide punnid ja läheb pikalt ja aastat aega ja lõpuks nagu tundub tagantjärgi nagu täiesti nagu mõtet. Aga kui sa nüüd pane sinna rahale kõrvale kõik teised teised nagu tunnid, mida sa õppisid, mis muutus sellega siis ma võiksin öelda, rahaliselt on kõik need, mul on täpselt üks rentaablus olnud läbi aegade seal päris kõrge olnud, mis on andnud mulle palju vabadusi, aga see on olnud kogu aeg üks, nii et kui mingi tehing tundub, et see nagu tuhandetes protsentides, nagu exceli tabel näitab on kasum, siis tegelikult on salatiks, eks, ja see, ütleme et tegelikult ma, mina jah, jõudsin taipama. Karma, taipame siin läbi äri läbi selle, kuidas ma erinevaid tehinguid erinev polnud, paljud siis pead vaatama seda, palju ma näiteks energiat pane, eks ju, ühte või teise asja ja siis avastada, et need, mis tunduvad kohutavalt kasumlikud tagantjärgi ma vaatan, palju ma sinna energiat panin. Siis lõppkokkuvõttes on ikkagi sama kui mingi lihtsalt muuseas juhtunud tehing või õnnestunud ettevõtmine, kus see väga palju energiat pannud, aga mis need ots tagasi, palju vähem. Ja karma seadusest muidugi tuleks järgida, sest meil ei ole mitte kuhugi peitu minna selles, kas me usume seda või mitte, et see toimib igal juhul, et üks lahe lugu, mu sõber rääkis siis kuulsa füüsiku poori kohta, et pori Bostolaadideks tuleb nende siis tal tuli sõber külla, kes seal ka füüsiks, tema nimi on, mul ei ole meeles ja siis avastada paariline ukse kohal, hobuserauad nagu õnne märgiks islikulekese tõesti, sina maailma kuulsamalt viisikest, tõesti usud sellesse, et see töötab? Boor vastas oma sõbrale, et tead, et ma ei usu. Aga see, kes mulle kinkis, ütles, et see vahet pole, kas ma usun või ei usu, et töötab ikka sellepärast ma panin. Kuna sa oled praktik, siis äkki oskad anda head nõu, et kaks sellist olulist teemat, et üks on energia, inimese siis eluenergia kas on konstantne, et kas igaühele on antud mingi ports, mida siis servast järgi mooda kulutad, kuni otsa saab, või saab seda kuidagi suurendada, rohkendada juurde? Kuidas on lood energiaga ja siia juurde, teine pool on inimese füüsiline keha, et kui me rääkisime enne sellest viie kehasüsteemist, eks et siis hästi oluline, tegelikult on ju see, et me saaks üldse kõigega tegeleda, kaasa arvatud ka oma sisemaailma arendamisega. Et meie, see hinge tempel ja vaimuinstrument oleks terve kui sellist nagu energiat ja keha terviseteemat kuidagi kompaktseks vormida, et mis sa selle kohta räägid, omast kogemusest? Kõigepealt energiatega asi suhteliselt keeruline, et nende energiad on väga palju erinevaid, noh, nii nagu valgust on, eks ju, ka meie nähtavas spektris on väga-väga palju erinevaid värve võimalik näha, pluss siis see, mida meie näe, mida osad loomad näevad siis need sagedased, mida ei näe maa peal, eks ju, mitte keegi. Omamoodi on kõikide peenemate energiatega tegelikult nagu ühte, et ei saa öelda, et ta nagu üks konkreetne energia. Aga jah, nüüd selle ma pean tunnistama, et kui me räägime sellest eluenergiast, siis jah, seda ma olen nagu erinevatest allikatest kuulnud ja selle suhtes mu isiklik praktiline kogemus puudub, et mingid sihuksed uurimustööd ma ei ole teinud, ei oleks vajalikuks pidanud, ilmselt ei suudaks ka praegu teha. Aga üldiselt peaks olema süsteem selline, et meile on antud sünniga kaasa üks ports siis energiat, mis siis nii kaua, kuni see kestab nii kaua kestab melu. Aga samas sellele lisaks on see, see ei ole nagu niisugune asi, mida me nüüd igapäevaselt kogu aeg nagu kulutama, et ma nüüd siin tõsta mingi raske asja siit kõrvale siin kohe mingi ports läinud, et ei ole nii, see pole see. Ja siis on igasuguseid madalamaid nii-öelda energiaid, mida me siis kogu aeg igapäevaselt kasutama, et siuke energiline inimene, eks see ei tähenda seda, et tal on seda eluenergiat, need nagu hästi palju antud. Et seal on esiteks vahe, aga ütleme seda, mida me igapäevaselt, miks me õhtuti varem magama lähen siis kui meil energiat pole. Et see, see on võib-olla igapäevaelus kõige olulisem, et jälgida, et kuidas see energiat tähendab, kuidas seda juurde tekitada ja kuidas seda mitte kulutada. Ja kõige õigem võib-olla lähenemine siin ongi see või noh, minu praktiline kogemus näitab, et et selle asemel, et muretseda või püüda käia kuskil keerulistele kursustele, kus saaks seda energiat ammutada, et leiaks mingi uue allika siis tegelikult palju praktilisem on tegeleda sellega, et panna augud kinni sellele. Toomas, kus energia seal sees on. Ja kõige number üks energiakulu on emotsioonid. Ja Sa nimetasid mind enne siin ka energiliseks või ütleme, palju energiat omavaks inimeseks, et jah, ma olen. Esiteks ma olen väiksest peale selline olnud, ma arvasin, et kõigil on samamoodi. No see on ikka nii, et ühel hetkel sa avastad või kui hakkad rohkem tegelema, siis sa näed, et, et võib-olla ei olegi kõigile ühtemoodi ja nüüd ma tagasi vaatan, et mis seal siis põhjus on? Ilmselt üks on tõesti see, et, et see energia, Reigenereemi süsteem on võib-olla tõesti kaasa antud natukene teistsugune, et seda on palju olnud kogu aeg, et kogu aeg on nagu paljasse saanud teha. Aga põhiline, mis on nagu täiesti ümber lükkamata, ongi see, et tegelikult vaata, et ma oleks nagu suurtes või palju emotsioonidesse kunagi energiat kulutanud. Et selliseid perioode või isegi momente on nagu väga vähe. Et see on olnud üks põhjus, miks, miks energiat on nagu palju ja noh, täna samamoodi. Siin tekib tihtipeale inimesel küsimus, et emotsioonid, emotsioonid, et neist tuleks vabaneda, võtavad energiat, aga ma olen kuulnud hästi tihti sellist ütlust, et ma ei taha olla mingi tuim tükk ilma emotsioonideta noh, selline, kuhu jääb mu elu, nagu selline rõõm või ka paljud inimesed naudivad draamat, eks, et kuidas sellega selles osas lood on, et kui inimene praktiseerib seda emotsioonidest vabanemist, kuidas see mõjutab tema sellist rõõmsust või sellist nagu elu nautimist või sellist täiel rinnal elamist mida arvatakse, mida seostatakse tihtipeale emotsioonidega. Siin peaks jagama selle vaate kaheks, üks on see, kuidas inimene ise seda näed, teine on see, kuidas väliskeskkonna mulle tundub, et sa küsid pigem selle selle kohta, et kuidas nagu see väljast paistab siis tavalist, see on see, millest räägitakse. Väljast paistab see tõesti nii, et sõbrad hakkavad kõigepealt ütlema elukaaslane, juhul kui ta ei tegele asjadega, et minul on see õnn, et me teeme seda koos. Käime sellel teel koos aga enamasti kõige lähemad inimesed kõigepealt hakkavad ütlema, et, et see on nii tõsine, mõned see nii kuri. Aga see ei ole tõsi, tegelikult on inimene neutraalne. Et kui emotsioonid, emotsioonid need vähemaks, siis inimene muutub neutraalseks. Ühesõnaga eesmärk on jõuda selleni, et emotsioon ei ole see, kes hüppab sulle peale, võtab juhtimise üle, ratsutab su seljas, eksju ja siis kui sa oled nagu läbi, siis viskab kõrval, eks siis sa vaikselt seal nurgas tõuseb püsti ja elada oma elu edasi, nii et see on see, mida emotsioon, teema on ju, no mingi agressiivne emotsioon. Tegelikult oleks vaja jõuda selleni, et panna emotsioon sinna riiulisse, kus on ta koht ja võtta ta vajadusel sealt kasutusele. Ehk siis valitseda emotsioonide üle lasta emotsioonidel enda üle valitseda. Et see on, see on nagu eesmärk ja alguses on tõesti mingi sihuke auke, kui sa õpid juba neid valitsema, vabastad vabastavad vabastad, vabastad siis nende nii-öelda selle funktsiooni, et nad suudavad sind juhtida, siis vajadusel saab nad alati esile kutsuda ja nüüd on mingi periood, kus sa tunned ennast jube hästi. Ei ole nii, kerge on olla, et ei taha nagu isegi siis, kui mingi situatsioon, noh, saad sõpradega kokku, on ju lihtsam, on võtta üks positiivne emotsioon rääkida üks anekdoot, eks ju selle energias, eks, ja siis kõik pärast lähevad koju, ütled oht, ta on ikka lahe kutt nagu enne, eks. Aga siis tekib mingi periood, kus sa seda ei tee, puudub impulsse ja siis siis teised, vaata, kui sa oled enne olnud selle rõõmsameelne, siis neile tundub, see muutus lihtsalt selline tõsine ja kurb näiteks või see ei ole tõsi. Tegelikult, kui vaadata, mida see inimene ise tunneb, siis ta tunneb lihtsalt sellist kergust siis lihtsalt pole neid impulsse ja nii hea on olla, et ei leia nagu mingit põhjust, miks võtta algul algul lihtsalt uus olukord, tundub nagu nii väärtuslik, et tahaks seda muuta. Aga hiljem on võimalik jah, need sealt riiulist võtta, kasutada nii nagu konkreetne situatsioon vajab näiteks Nathan minu praktikast oli selline juhtum, et kui ma olen selle selle seisundi saavutanud juba nendele pikemad perioodid sisened, kogu töö on koosolekud siia emailitud, noh sisuliselt eks, ja siis meilide kaudu käib hästi palju juhtimist ja siis ma saatsin mingi keerulise situatsiooni nagu vastu tuse juhatuse liikmena siis tiimile ilma inflatsioonita mitte mingit reaktsiooni, lihtsalt mööda sellest meilist. Ja siis ma kirjutasin oma meiliinfo niisama, aga lisasin emotsioon, vaatasin niimoodi, et siia lõigule lisanud emotsiooni, et millega ma seda teen, vahetasin mingeid sõnu, eks ju, panin omadussõnu rohkem sihukest nagu pilve sinna juurde on ju. Ja ta ütles et, et tegelikult ka juhtimises on vaja. Ühtepidi võib öelda, et see on manipuleerimine, aga teistpidi kui inimesed harjunud emotsioonide vallas nagu töötama ja see toimib ja see motiveerib neid tegutsema, siis tuleb sellega nagu lihtsalt kaasa minna. Et ja neid kasutada, kui vahendeid, mitte lasta neil sind juhtida. Nii aga nüüd tagasi energia juurde. Aga tagasi energia juurde, siis esimene oligi see, et kui need emotsioonid need vähemaks jääb, siis lihtsalt energiat nagu ülejäänud võrreldes varasema pered ja teine on see, et ma nimetaks nagu arukuseks. Ehk see on siis selle taipamise funktsioon. Et kui sa lihtsalt ajaliselt, kui sul on taipamine ja sa oled rohkem teadvel, siis on lihtsalt kõiki asjade ajaliselt oluliselt lähemalt. See on nüüd hästi seotud sellega, mida, mida siin räägitakse edukatest inimestest, edukatel inimestel võtavad asjad nagu vähem aega. Et ta vaatab asjadele peale. Varu ta taipab, mis on õige suund, võibolla kasutab intuitsioon, võib-olla lihtsalt, eks ju, analüüsi eristamisvõimet vahet pole ja teeb lihtsalt asjad kiiremini ära ja hakkab tegutsema kohe. Mitte ei lase näiteks mingil laiskuse või siuksel nagu emotsioonil tulla mõjutama, et, et noh, et tema, homme ja aegadel on, vaataks veel seda asja mugavalt niimoodi, et enne kui tegema hakkame, selles tegevuses võib juhtuda igasuguseid ootamatusi ja see on palju mugavamaks nagu mõelda ja planeerida, eks tegusad inimesed hakkad kohe tegema ja siis kulub ka vähem energiat. Et tegelikult mida rohkem sa teed. Paradoks, aga mida rohkem sa teed, seda efektiivsemaks muutunud, sest sa harjutad kogu aeg nagu kulutama sinna vähem ressursse ja seda rohkem sul ka energiat üle. Kuidas arendada enesedistsipliini, et see on ju ka võitluskunstides üks selliseid põhipraktikaid, et kuidas arendada enesedistsipliini, kuidas valitseda iseennast? Just see, kui sa rääkisid mugavusest, eks ju, et see on ju põhiprobleem, sest et mugavus eksisteerib paljudes, aga seal leitakse lihtsalt väga palju selliseid vabandusi ja põhjuseid. Et kuidas sellest nagu välja murda Ta, ja siis võta ennast kätte ja ollagi distsiplineeritult viia läbi süstemaatiliselt mingi praktika, et siis jõuda tulemusteni. Tegelikult on vastus täpselt sama, me peaksime vaatama seda, mis on see moment, mis takistab mingi asja elluviimist, mis iganes käsitlema varsti juures. Ja hambaarst ütles, et seletas ära ja tõestas ära, vaatasid paar dokfilmi ka hambaniite, nagu oluline asi, mida peaks iga päev kasutama, siis see põhimõtteliselt võid unustada hambaarsti juures käimise käidud kontrollis ainult puhastamiseks, auke üldse pole. Mis ongi tõsi, et kui enamus inimesi kasutatakse hambaniiti iga päev, mis on nii lihtne siis tegelikult ei kujutagi ette, mis raha, see nagu hoiaksexe. Ja me kõik teame seda. Aga miks me tee seal selles mõttes nagu hea näide ja vastus on see, et me pole taibanud. Meil on hunnik emotsioone, eks ju, ja kontseptsioone, mis tegelikult hoiavad, et selles vanas harjumuses kinni. Ehk tegelikult kui inimene, see on mõnes mõttes hea, taipasid definitsioon, kui inimene tegelikult ära taibanud teadlikult, jättes kõrvale mõtlemise, jättes kõrvale emotsioonid, Raivo, noh, mingi asja, siis ta hakkabki seda kohe tegema ja see on ülilihtne parandamiseks taimetoitluse mul tihti küsitud, et see hakkas mingi 25 tagasi, kuidas jõgi, eriti seal alguses oli aasta 88 mis taimetoitu polnudki, ma pidin ainult kuiva kartulit sööma seal tipi sööklas siis kõik küsisid, et miks ja kuidas seal värske ja nägid kõrvalt, eks oma sõbrad ja kõik ei olnud raske, sest ma taipasin ära. Tol hetkel oli see lihtsalt seal ei saanud teatud harjutusi teha, juhul kui see lihas õitseb, seal olid need üksused tõesti kõrgel tasemel puhastamiseks ja ma olin ära taibanud, see on asi, mida. Ma tahan mitte taha tahtmine jälle emotsionaalne, vaid vaid, mis on vaja teha. Ja siis oli see lihtne, seda nagu väga raske kirjeldada, et, et et ma, ma ei sundinud ennast emotsionaalselt, et ei, et ma teen, teen, teen, teen, et see lihtsalt sel hetkel, kui sa oled selle endale selgeks saanud, teadvustanud peale seda ei ole üldse mitte mingit probleem, on see siis mingi dieediga, on see mingi trennis käimisega, on seal mingi, ma ei tea alkoholi mahajätmisega või suitsetamise mahajätmisega. Et tegelikult on see väga lihtne, et probleem on see, et kui inimesel on ta justkui nagu teab, et ta peaks midagi tegema, seda seda muutust esile kutsuda siis vaatad lähemalt, mis need takistused on, ta avastab, et need on kontseptsioonid ja emotsioonid vabastades tegelikult ta saab sellega hakkama. Jah, tunnistama, tegelikult on üks asi veel karma. Ehk kui vaadata näiteks ise nimetasid ka, et osad inimesed näiteks on kiindunud oma negatiivsetesse emotsioonidesse negatiivses seisundisse, et ta nagu armastaks nagu olla selline kannataja märki mäng just siis seal on isegi kui kõik need emotsioonid nagu vabastada, siis tihti seal taga see, et, et seal karmiline sisult on tegemist karistusega. Ütleme sellest kiindumusest olla negatiivsete emotsioonide juures selles nimetamine tausta emotsioonideks, et nendega on natuke keerulisem kui Me emotsioon Ma lihtsalt räägin, mis tõesti on tavapärases elus nagu kõige suurem ja kõige lihtsam nagu elu muutmise viis on emotsioone vabastama hakata. Tuleb hoiatada ka, et siin paar asja, mida ma oma nahal olen tundnud, üks on see, et et loomulikult pole mõtet ära saata algul positiivseid emotsioone. Hiljem hakkad need ka segama, alguses mitte. Aga hakata avastama tegelikult siin toimimisse duaalse maailmaprintsiip, kui sa oled negatiivselt piisavalt palju juba vabastanud, siis hakkad positiivsed ise hääbuma. Mis ei tähenda üldse seda nagu negatiivsed inimesed, muutut, vaid tegelikult samuti neutraalseks. See on nagu üks kogemus ja teine kogemus on see, et, et see on nagu sibul, mida sa hakkad koorima. Kõigepealt sa vabastad ära need, mis on tavaelus aktiivsed just praegu selles eluperioodis saad neist nagu lahti ja siis sa vahepeal tekivad perioodid, kus tekib tunne, et polegi enam alles. Ja siis sa jõuad loomade tasemetele. Ja üldiselt käib see minu praktikas, kes käib see nii, et, et ma jõuan nagu ajas kogu aeg tagasi. Ehk viimased lahendused olid kolme kuni viie aastased, ma täpselt ei mäleta, aga umbes asjad, mis olid tekkinud siis, kui ma olin kolme kuni viieaastane, enamus emotsioon, õpime oma vanematelt lapsepõlvest. Ja mulle tulid need pildid täpselt nagu ette. Ma sain need ära lahendada, aga see üllatus oli suur, et sa juba noh, ütleme me oleme siin harjunud viimase 10 aastane, mäletame hästi need, mis juhtus 10 aasta jooksul, nüüd järsku sul, eks ju, vahepeal on kõik nagu hea ja lihtne ja siis sul järsku tulevad üles, mida sul ei ole näiteks, ma tean, 35 või 40 aastat sul pole nagu seda üldse olnud, seal pole selle mõju tundnud. Ja nüüd tulevad need ette. Sellisel puhul tuleb vaadata seda kui jälle kui kingitust. Kui õpetaja kingitus, kes kes leidis, et sa oled valmis, mis seal läks ja pani su ette lauale nüüd järgmise ülesande. Et sisult on see nagu kompliment, kui keegi tahab positiivse emotsiooniga ennast motiveerida komplimente, et sisuliselt karma seaduse järgi oled sa valmis nüüd sellega tegelema, siis sul ei pandaks seda ette, kui sa ei ole valmis. Kõik, mis meiega juhtub, on õige juhtunud täpselt õigel ajal õiges kohas, kõik suhteliselt, kõik see tuleks, vaadatakse kõrval ja suunas perspektiivis. Kas sellel vaimse arengu teekonnal on ka mingi lõppsihtmärk nagu Budaal valgustumine? Kas sinu teel on ka mingi lõppsihtmärk? Valgustamisel kõigepealt on, on erinevaid definitsioone. Või ka virgumine, eks kasutatakse seda väljendit, mis isegi tundub olevat täpsem. Me rääkisime siin teadvelolekust, püsivust, teadvelolekust, siis osad traditsioonid nimetavad valgustunuks seda, kes on püsivalt teada et see ei ole üldse kuskil kaugel kättesaamatus kohas, seisund. Selleni on võimalik jõuda suhteliselt kiiresti, mõne aastaga. Aga järgmine tase on see, et püsiv, mina olek iseendale, see on juba keerulisem. Sellesse enamus inimesi ei, ei jõuagi kunagi. Miks keeruline, puudub praktiline kogemus. Kui kunagi teada saan, siis kui saan, siis oskaks seletada, et paljud on küsinud mingeid küsimusi ka tihti Üllega, arutame neid. Siis ma olen avastanud, et varem olin selline, kui ma olin selline ütleme, reaalsus oli juhtiv, siis, siis mulle ei meeldi, et ükski lahendamata või vastuseta küsimus siis kuidagi selles, kui tegeleda kirjeldamatut või raskesti kirjeldatav asjadega, siis mõned asjad lihtsalt teatud rahul. Näiteks see, mis, mis juhtub seal renternatsioonide jada lõpus siis mul puudub impulsse sinna vaadata praegu. Ja see ei ole hirm vaid, vaid see ei anna mulle midagi, mul on tunne, et, et see ei anna mulle hetkel midagi, see ei ole oluline, sest mul on ees laud projekte täis, eks ja millega ma tean, et ma tegelen, ma pean tegelema ja siis on mõned hästi reaalsuse jaoks hästi huvitavad küsimused kuskil mis on tegelikult lihtsalt vaibunud. Nad on üks nagu uinutatud oleks, see on, see on üks selline asi, mille kohta infot aeg-ajalt tuleb, aga aga kuidagi tundub, et see ei ole aktuaalne hetkel minu jaoks. Kuhu selles süsteemis paigutub hirm? Kas hirm on ka emotsioon või on see selline kombinatsioon kontseptsioonidest, emotsioonidest, füüsilisest veel millestki, et hirm on ju hästi jõuline jõud tugev jõud, mis meid kuidagi suunab, lükkab ja mõjutab ja valitseb, eks meie otsuseid ja tegevusi. Hirm on hästi huvitav, huvitav energia lihtsalt lähenedes võiks jaotada kaheks, et on hirmu, emotsioon või hirmutunne ja hirm, kui see energia ise siis hirmutunne on südamega teame, eks seal ei tundu midagi, positiivsete paraliseerib meid ja nii edasi, aga osad paneb ka tegutsema siis need, keda see paneb tegutsema, siis neid tegelikult mõjutab see hirmu energia. Ehk tegelikult see hirmu energia on üks, üks lihtsamini kättesaadavaid energiaid inimeselt, kus saaks nagu mingit lisa. Ja, ja seda ma täitsa soovitan inimestel uurida, ma ise olen seda seda katsetanud aeg-ajalt ikka Saaremaal pimedas välja minnes, eks ju, jälle laseb nagu tunned impulsi laseb tulla ja siis avastad, et kui sa seal kõrval seda hirmu tunnete emotsioon, Nonii lase tekitada, ehk seda kanaliseerida sinna itaallase kehasse, eks ju, siis just emotsioonide koha peale siis siis tegelikult see toidab teadvelolekut. Ma täitsa soovitan proovida, et iga inimene teab, et noh, mis asi teda, keda, keda ämblikud, keda hiired, keda näiteks pime mets või lihtsalt lähed naljad pimedasse keldrisse, kust ta tule ära on, iga krõps tundub selline. Ehk siis pange tähele ja vaadake, et, et seda energiat, proovige tähelepanuta jätta see emotsioon märgake, et mõtlemine on hästi selge tegutsemine hästi kiire. Ja see ongi teadvelolek. Ehk hirmuenergia on üks lihtsamaid viise, kuidas hoida üleval teadvelolekut, sellepärast ongi nagu hirmunud inimene nagu ehmatatud inimene, tihti osad kilbid realiseeruvad, eks ju. Aga osadele tegutsevad ja pärast nagu reaalselt analüüsides tundub, et no kuidas ma selle peale tulin, ma nii kiiresti reageerisin, tegin nii õige asja, eks ju. Läks mõnel näiteks kui füüsiline keha, see on küll nagu kõrval nähtaga füüsilises kehas. Tekib selline jõud, mis on nagu üle. Näiteks mu vanaema rääkis, kui ma lapsepõlves olin juttu, kus ta hüppas mingi kurja koera eest, kus lapsega süles hüppas üle aia, eks. Ja kogu küla nägi pealt, kuidas tõttas üle mingi pooleteise meetrise aia, eksju naine, kes spordiga tegelenud, eks ju, laps oli süles. Et nad ei ole kunagi nii kõrgele hüpanud, ei suuda ka, eks see oli hirm, mis seda aitas. Nagu mõtlesin, lihtsam viis kui kellelegi huvi on ju teatud tehnikaid, et jälgida, mis ta teeb, püüda mitte, lasta see emotsiooni minna, kutsuda ise esile juba see näiteks, et sa otsustad, et sa lähed pimedasse keldrisse, teades, et sul võib hirm tekkida juba tegelikult tekitab võimaluse, et sa ei lase seda nagu emotsionaalselt välja tulla ainult vaid, vaid saad seda energiat jälgida. Paljudes kohtades on öeldud seni õpetuses samamoodi jooga suutetes, et tegelikult praktiline elu on kõige parem, on nii-öelda tehnika tegelikult elades seda tavalist elu justkui tavaliselt, mida me elame, et see on kõige parem praktika, mis olla saab. Jah, öeldakse ju, et klooster on nõrkadele, et jube hea on kuskil kaunis mäe tipus asuvas kloostris hommikust õhtuni muudkui mediteerida, praktikaid teha ka, püüdke selle tavalise eluga hakkama saada. See on muidugi ka selline kerge lohutus inimesele, kes siin tavalises elus peab hakkama saama, ei saa pühenduda täielikult, eks ju, mingile vaimsele praktikale. Aga see oleneb eesmärgist, et kloostrites seal ilusates kloostrites on ka väga-väga õiges kohas olevaid inimesi ja väga palju. Aga jah, kui seal SKP-s, kui see impus, miks siit ära minna kuhugi koopasse või metsa Eesti mõttes siis, ja olla seal, siis, siis tuleb hästi vaadata, et miks sinna minnakse. Kas minnakse selleks, et see, et see maaelu nii-öelda tavaline elumaailm on nagu läbitud etapp ja selle, see on kõik kontrolli all, see on nagu selgeks saanud, siis on see arusaadav. Aga tihti on selles kapis, sest lugu on, mille rääkis mulle, eks tee õpetaja teetseremoonia õpetaja, kes käis siin Taiwanist detsembris. Et seal nende lähedal programm, kus noh, nagu ikka, asumid üleseid, et seal on üks vaimne õpetaja ja siis on nihuke kogukond, kes seal siis elab. Ja kes, kes pärast loobun, ta andnud ära selle või on lihtsalt nagu sinna tulnud, vahet pole, et siuke suur mingi 50-le kogukond ühel päeval tuli sinna inimene, kes kõigil neil oli tore olla, eks, et selles mõttes, et kõik olid niuksed, vaimsed inimesed tegelesid vaimsete praktikate ja kõik olid naeratasid üksteisele ajasid, laulsid õhtuti ja hommikuti ja ühismeditatsioonid ja soe kliima aegs. Ise kujutad ette, et kõik nagu on super ja siis laeval tuli sinna üks meesterahvas, eks, kes ütles teistele halvasti, onju, ja rääkis taga ja, ja siis oli hästi egoistlik ja elas teiste arvelt, siis ta tekitas selle hunniku probleeme, kogu aeg olid ja siis koosolekutel, kus enne räägiti mingitest vaimsetest nagu arengutest jagati need, siis hakati rääkima sellest lehetsemistel aluste tegija, miks nii ja kuidas nii saab ja kuidas me ta korrale kutsume vahekontrolli alla võtta. Aga see mees ähvardas kogu aeg, et talle pärast öelda kõik siin idioodid ja nii edasi, aga millegipärast ei läinud, mis ühel päeval tuleks ära. Kõik olid rõõmsad ja läksid nagu õpetajale siis ütlema rõõmust rõõmsat uudist näädesse meie probleem on lahkunud selle peale, õpetaja võttis auto siis järgi sellele tüübile ja tõid ta tagasi. Ja siis kogukond siis kogunes ümber, küsis, et miks, et meil oli suur probleem enne seda oli kõik korras. Et miks sa seda tegid. Lõpeta, ütles, et tead, ma palkasin ta. Ta mu palgaline, et loomulikult mu palgatud inimene jookseb ära, ma toon tagasi, ma olen raha maksnud, ta peab oma tööd edasi tegema. Meil on olla siin teie seas. Kes teie sattusite illusiooni illusiooni, et teil ongi kõik kontrolli all ja kõik on hästi sisemaailmas tegelikult ju ei ole. Nii kaua, kui eksisteerib maailmas üks selline objekt, on see inimene või mis iganes lõhn, muusika, mis iganes, mis suudab sind endast välja viia või tekitada sisemaailmas mingi sellise reaktsiooni, mis tegelikult ei peaks seal olema. Nii kaua on veel tööd. Nagu me oleme põgusalt ka rääkinud, et sa oled väga tegus ja toimekas inimene, et sul on tore kodu ja pere, kus kaks poega, tütar, mõnus suvekodu Saaremaal, tööalaselt tundub, et teed viie mehe tööd, et ettevõtted Ekspress Grupp oled Delfi ja Eesti ajalehtede nõukogus tapid, helikam, sine junnid Mecatrooniks, pealinna minu paik, F-hoone, lisaks ühiskondlikud tegevused nagu kultuurikoja juhatus, teenusmajanduse koja juhtgrupp, vanalinna selts, teeme ära nõu koguda asumiseltside aktiivgrupp, disainikeskuse nõukogu, Tallinna Ülikooli kuratooriumi liige ja nii edasi ja nii edasi, juba neide, tegevusi ja ettevõtmisi ette lugedes hakkab pea ringi käima, pluss tegeleb pühendunult igapäevaselt vaimsete praktikatega enese arendamisega, teeb ka trenni ning ma oletan, et sul on veel aega, et tegeleda oma hobidega kohtuda sõpradega, mängida lastega veel millegi kallal nokitseda, et palun nüüd sinu ajavalitsemise valemit, et kuidas on võimalik kõike seda tasakaalus hoida, ohjata, juhtida, süstemaatiliselt teostada, arvestades, et ööpäevas on vaid 24 tundi või peaksime üldse enne alustama küsimusest, et mis on aeg, enne kui me räägime selle juhtimisest, ohjamisest ja valitsemisest. Et sa põgusalt enne puudutasid seda teemat, aga äkki konkreetsemaks minnes? Aeg on üks müstiline asi, et tegelikult on olemas ainult hetk meie illusioon, et, et see on minevik, on tulevik, tegelikult me suudame olla ainult hetkes, inimene on loodud selliselt, et me suudame olla ainult hetkes. Aga, ja nüüd võib-olla ei aita kuidagi kaasa sellele, et kuidas siis paljude asjadega hakkama saada? Otseselt kaudselt aitab küll. Aga otseselt jällegi sama täpselt sama soovitus, mis emotsioonide puhul, kui energiat on vähe, vaata, kuhu see kulub, siis kui aega on vähe, vaata kuhu see kulub. Et see on esimene reegel oma meediategevustega seotud Dean statistikat ja enamus mu tutvusringkonnas, kellele ma seda rääkinud tundub, šokeeriv fakt, et keskmine Eesti inimene on teleka ees neli tundi ja 30 minutit umbes. Keskmine mina teleka ees olema väga vähe aega, keegi kuskil on nagu üheksatonnine. Et kui sa võtad magamise aja maha, eks, ja neli tundi nelja keskmiselt telekas, siis siis mul ongi enamus inimestel oleks vastus käes. Et valige, mida te teete, jätke see teleka vaatamine ära ja ja tulebki aega juurde ja nelja poole tunniga päevast väga palju ära. Ega see teleka vaatamine ei, niimoodi ei muutu sellisele nagu tüüpilise nagu aru saama peale, et jah, et 1000 telekas võtab nii palju aega, eks, ja siis mingi aeg võib, tõesti. Läheme siis vaikselt lavastajat. Või või suundud edasi internetti või mingile muule asendustegevusele. No internet on veel lisaks kaks tonni, keskmiselt läks intervjuu kokku juba kuus. Aga soovitus on proovida, elada, kui vaadata, vaadata teadlikult kõiki asju, mida teed. Ja siis tegelikult muutub asi lihtsamaks, et me tegeleme inertsist hästi paljude ebaoluliste asjadega teleka vaatamisel ka kaasa arvatud tegelikult vaadata oma päev, ülem ma ei ole kindel, et suur osa inimesi tegelikult seda teeb, et ta teadlikult vaatab näiteks. Täna õhtul enne magamaminekut vaatad, mis siis täna toimus. Et mis on need tegevused, mis sealt tegelikult kuskilt väljastpoolt peale surutud näiteks mingi tegevus, mis mis on kellegi teise poolt nagu sunnitud, justkui sa nagu inertsist, tee ta tegelikult sul ei ole sellest nagu mitte mingit kasu, aga sa ei ole suutnud seda lihtsalt lõpetada. Et teha, kuigi kõik nagu läbi, eks, aga tegelikult peaks tegelema. Inimeste inimese vahetus on tihti see, et, et sõbrad, sõbrannad ja noh, mingid nagu suhtlus, sellised mustrid, mis on jäänud, et kellelegiga kuskil kogu aeg käidud ja räägitud, eks ju, ja nüüd kuidas me siis seda enam ei tee, kuigi nagu see on näha, et, et see, see on kas ühepoolne või siis isegi kummagil enam mitte midagi, lihtsalt inertsist tegevus. Et teadlikud minna trenni, mitte suhtlema, vaid vaid oma füüsilist keha kohendama, minna suhtlema selleks, et saada uusi teadmisi või impulsse või õppida teistelt midagi. Kuigi jah, teoreetiliselt tegelikult ei ole võimalik teistelt õppida, aga saada pigem impulsse selleks, et proovida ise praktilist kogemust saada. Et selleks võib olla õige pikemalt öeldes. Ja hea juhtimine tegelikult on, on pigem selline prioriteetide seadmine aja, mis teoorias on küll mõned asjad, et ma olen kunagi käinud ka, oli periood, kus ma põhimõtteliselt käin kõik koolitused läbi, mis saadaval oli turult siin, 90.-te alguses. Ja seal oli ajajuhtimine ka ja noh, mõned mõned arvamused, mis ma sealt küll käed, olid see, et tegevused tuleks grupeerida. Näiteks kui tavalisel inimesel, kes enamasti istub kontoris, kui tal on a la meilid, telefonikõned, koosolekud on ju siis tegelikult, mida akitumata, seda teeb, seda raskem. Juba telefonikõnesid grupeerides tegelikult hoiab aega kokku, võtad sessiooni, et sul on näiteks mingi hommik, sa tead, et sa pead täna tegema mingi 15 kõnet, umbes siis sa teed neist need kõik proovid ära teha hommikul lõunal ja õhtul kindlal kellaajal paned kas kalendrisse kirja ja siis teed järjest ära need, kes ei vasta siis nendele helistada uuesti, nad kandnud sinna lõunat perioodi edasi, aga mitte niimoodi, et sa teed, proovid mingit analüüsida mingit raportit ja siis muuseas, nagu jälle helistan natukene niimoodi hekseldada, siis tegelikult sa ei süvene ühtegi tegevusse, iga tegevus võtab märkamatult maailma hästi, palju rohkem aega, aga sa ei märka seda, ei saa. Sulle, tundub, et sa tegelikult ei ole teadlikkusega niimoodi me saame teha asja ainult, kus on meie teadlikkus ja teadlikkusega on üks selline huvitav omadus, et see on nagu üks nool. Saab olla ainult korraga ühes kohas. Et see multi-tasking ut on tegelikult jama. Et see tähendab seda, et me oleme mingi tegevus, on mulle tundub, et näiteks ma sõidan autoga, eks ju, ja räägin samal ajal või noh, näiteks praegu kohendasin oma füüsilise kehaasendit siin toolis seal samal ajal räägin sinuga teadlikud, ma teen ainult ühte asja. Alateadvus liigutas mu füüsilise kehaasendit ja see on tänu talle selle eest, sellepärast et tema nägijat vere ringluseks on nagu mingit väikest muutust vaja. Teadlikult ma räägin, ma valin neid mõtteid, mida ma sulle edastan, eks valin neid sõnu, millega seda väljendada. Et see on teadlik tegevus. Nüüd kui ma oleks ju analüüsi midagi ja samal ajal teadlikkuse selle analüüsi peal samal ajal reaalsus tuletab mulle kogu aeg kummitab, koputab sinna, helista sinna, helista sinna, helista sinna siis tegelikult ma olen häiritud, mul hüppab teadlikkusele mõttele, et ma peaks vist helistama või ta olemegi mulle tagasi helistanud, nüüd hüppab jälle tagasi analüüsil, eks ju. Ja ja käib niimoodi edasi-tagasi. Seda nimetatakse Mancy mainiks, et see teadlikkus nagu hüppab hästi paljudel erinevatel objektidel. Kõige lihtsam näide on see, et vot kas koosolekule laseb pill pilla lusikas maha, näiteks sa näed, enamus inimestel, mitte kõigil enamus inimestel korra vaatavad, mis seal kukkus, mis seal oli, et see tõmbab nagu huvi endaga kaasa. On inimesi, kes ei välja sellest? Inimesel võib tekkida küsimus, et kui ütleme oma päev ja seega siis nädal ja kogu elu äärest ääreni ära organiseerida, eks, et kui ärkad tegutseda, tegutseda, tegutseda, teed kõike hästi süstemaatiliselt. Kõik on väga planeeritud, seega ka ilmselt efektiivne ja tõhus, aga siiski, et kuhu jääb spontaansus, kuhu jääb lõbu, meelelahutus? Tõus ei tohi kaotada ära eesmärki kõik, kõik see efektiivsus on sellepärast, et jääks ruumi spontaansus Ale, ehk ajaplaneerimise mõte on see, et jääks rohkem vaba aega. Inimesed võiksid mõelda näiteks selle peale, miks nad käivad tööl. Mulle tundub, et päris kõik ei mõtle. Tegelikult käime tööl, et saada antud juhul palka, eks ju, selleks et ja palga eest me siis ostame endale neid meeldivaid asju ka teenuse mõttes aega ja puhkust, eks ju, et see võimaldab meil olla vaba, sisuliselt me käime töö selleks, et osta vabadust. Aga kui me niimoodi vaataks, et tegelikult eesmärk vabadus olla siis lastega või tegeleda oma hobidega, siis tegelikult ma ei ole päris kindel, kas kõik inimesed tahaks kaheksa tundi tööl käia. Õnnelikud on need inimesed, kelle töö ja hobi on üks ja sama asi. Seda soovitaks küll kõigile, aga noh, kahjuks ei ole alati praktiliselt võimalik, aga siis tuleb ka olla, mitte mitte veel on selles, et temal ei ole võimalik hobi tööga ühendada, siis pigem teha tööd nagu tööd lihtsalt teha aga teada, et see ei ole eesmärk. See ei ole tema elu eesmärk, teha tööd. Ja siis pensionipõlves siis kui füüsiline keha kulutatud, eks ju, siis ravida seda füüsilist keha ja ongi kogu elu läbi. Tegelikult tasuks nagu teadlikult vaadata oma tegemised nagu kohe üle ja töö on väga okei, et see on normaalne asi, mida teha, et osta endale vabadust, teha kõiki neid muid asju, mida sa tahad teha. Aga ma ei ole kindel, et see neli pool tundi teleka vaatamist tegelikult oleks selles listis, juhul kui inimene vaatab oma elu teadlikult üle. Üks selline võib-olla praktiline asi, mida, mida koolitusel ma nagu õppisin või, või oli seal mingi programm, vahet pole, mida ma olen ise kasutanud aeg-ajalt kord aastas ja siis paariasõbrale ka tutvustanud ja see on aidanud, on see, et sa vaatad oma joonistad nagu mullildena üles oma elu noh, kord aastas näiteks. Et jagad kõigepealt mina, minu maailm on ju joonistada oma maailmapildi siis paremale poole, näiteks suureruudulise paberionju paremale poole vaatad, kõik isikliku elu asjad, pere seal on naine, seal lapsed seal on, eks ju, sugulased, eks ju siis seal on kodu, kodu on võib-olla see suvekodu ja talvekodu, eks ju, seal on mingid tegemised, eks ju, siis noh, niimoodi hakkad seda nagu puud nagu juurestiku sinna pidevalt nagu laiali joonistama, eks ju. Kõige viimaselt, need juureotsad on tegelikult hästi väiksed konkreetset tegevust, näiteks lapsega jõuad selleni, et et ahah, et ma viin teda, mis tegevused sul on lapsega seotud, mingid trenniviimised temaga koos mängimised, tema kooslugemised, madja õhtul muinasjutu lugemine, eks ju, kõik need asjad paned kirja ja siis teisel pool on see tööelu on erinevad, ma tean, üks töö või mitu tööd, vahet pole või on mingid ettevõtted ja siis kõik selles, et sinnapoole tuleb see teine puu. Ja nüüd, kui see on valmis joonistatud, siis juba see protsess ise tegelikult toob selle korra selle kogu pildi ette. See on sinu maailm. Avastad seal, et, et tegelikult mõned asjad, mida sa sinna näiteks ettevõtluse töö poole kirjutasid või siis näiteks sinna isikliku elu poole kirjutised, on asjad, mis mis tunduvad mõttetud. Mida sa oled teinud lihtsalt kõik need aastad, ainult selle pildi joonistamine korra võtab aja maha, sa vaatad siin ja praegu oma elu, Varu, taipad, mida sa seal muutma peaksid. Ja siis teen mingid tegevused tehniliselt mingi plaani endale ja paned selle perspektiivi, et mida ma nüüd peaks tegema, et see muutus siis tegelikult esile tuua, noh näiteks aastalt sa käid ikkagi oma vanade kamraadidega trennis on ju, tegelikult tahaks mingi näiteks joogaga tegeleda, onju, eks, ja see mõte on olnud aastaid võib-olla. Aga see pole mitte midagi teinud selle jaoks, sest sul ei ole ruumi sellel aega olnud, et seda tegelikult tegevus tuua. Et see ära teha nii-öelda selline kord kordne, eks ju, mingi pikka perioodist sellise oma maailmapildi joonistamine oma tegelikult see pole maailmas tegevuste pilt, eks ju. Siis see on mõnda inimest aidanud, mind aitas ka kõvasti. Ma nüüd viimased aastad ei teinud, enam ei ole vaja olnud. Aga siis, kui mul oli kohakse tunnet, et ma tahaks teha rohkem, kui ma jõuan, siis ma tegin ja sealt tegin ka plaani, et mida ma siis nüüd kokku tõmmanud, millest loobun, mille maha müün mida iganes. Kui me jõudsime siit läbi aja töö ärimaailma, nii et kuidas sobivad omavahel kokku äri ja vaimsus, et tihti neid ju kuidagi vastandatakse, et ühel pool on nii-öelda vaimlejad pea pilvedes teises otsas, siis halastamatult selliseid materjalistlikud, ärihaid, mutreerin, aga selline mulje võib vahest jääda, et eriti ilmneb see siis, kui jutuks tuleb raha, et on täheldada, et vaimuinimesed vahest suhtuvad rahasse kui mingisse saatanliku niidusesse, noh, need, kellel seda ei ole, need, kellel seda on, siis räägivad sellest raha tuleb magnetina enda juurde tõmmata, manifesteerida kuidas sinule tundub see selline vaimsuse äri tasakaal ja siin ka veel üks punkt, vaimsus, kui äri. Räägime vaimsuse raha tasakaalust, et minu praktiline kogemus on see, et inimesi on erinevaid. Kõige tähtsam on see siis materiaalne vabadus, materiaalne kindlustatus meie maailmas, seal, kus kõikidel asjadel on hind kahjuks selles mõttes midagi teha, ükskõik, keegi ütleb, et talle raha ei meeldi, eks ju, liikumisega maailmas, kus on justkui nagu oma raha või ilma rahata nii-öelda väiksed kogukondi siis muu maailmaga nad suhtlevad ikka raha kaudu, midagi pole teha, et see on praktiline. Tänane situatsioon, et raha on selline üldine ekvivalent, jaa jaa. Nagu hetkega sellest loobuda. Ja kui me oleme selle nagu tõdemusega nõus, eks ju, siis tegelikult on küsimus vabaduses. Ehk erinevatel inimestel on erinev selline määr kui palju ja sellest materiaalselt kindlustatud, selleks, et tunda ennast nagu häirimatult või vabana sellest kõik pihta hakkabki, et, et on olemas inimesi, kellel see Tase materiaalse kindlustatuse vajadus on hästi väike ja see neid ei häiri, et see on väike. See on väga okei ja inimestel, kellel on hästi kõrge ja neil on ka vastavalt Versrussasid olemas ja nad on teinud sellest loomulikult midagi, et see oleks. Ja see on ka täiesti okei ja nad on seal rahul. Aga probleem on selles, kui on inimesed, kellel materiaalne kindlustatus on väike aga nad tahaksid nagu rohkem meil on probleem on ju? Seda probleemi ma ei ole kohanud, aga kindlasti on ka inimesi, kes on nagu mujal maailmas. Meil on see nii-öelda päritud varandus omanikke, nii kihvt on hästi õhuke veel, eksju, et ilmselt viie 10 aasta pärast on see teine, aga mujal maailmas Lääne-Euroopas eriti on see see kiht päris suur ja seal on ka vastupidi. Et on ka selliseid, kus inimesed on suhteliselt nagu vabad, aga see nii-öelda päritud nagu parandus on mingi kohutas koormus, mis nagu surub nad nagu vastama, vaatasin, sellega tuleb kogu aeg tegeleda, aga kui sul on suur varandus, sest tegelikult hästi lihtne on tekkima kiindumus, sa pead nagu tegutsema, et seda säilitada. Majandusõpikud ütlevad, et noh, et seisev vara on nagu kaotab oma väärtust inflatsiooni tõttu seetõttu pead sa tegutsema selleks, et sa vähemalt hoiatada samal tasemel. Ehk siis sa pead kogu aeg nagu teda investeerime reinvesteerima ja tegelema sellega. Et tegelikult see on hästi individuaalne. Aga meie maailmas praeguses Eesti situatsioonis mõtleks, et materiaalne kindlustatus on oluline vaimset teie jaoks see vabastab sind paljudest probleemidest, mis muidu tekivad nii või naa ja needsamad probleemid on noh, võib öelda, et ka karmilised sa pead lihtsalt tegelema asjad, mis tõmbavad su tähelepanu, tegelikult sa pead nendega tegelema, tegeledki ja kui näiteks tõmbab tähelepanu see, et mul on kogu aeg vähe raha, siis, siis see on probleem. Laul seda enam pole, siis ei ole tähtsust, palju sul raha sellel hetkel on, kas sa oled need hästi palju seda saanud või tegelikult seal on täpselt sama vähe. Aga see probleem on kadunud. Selline postulaat joogamaailmas, et kõik tegevusetult lõpetada, neil peab olema selge lõpp. Vahest on küsitud, et no kuidas ma aru saan, ma tegin ju selle asja hea, onju, aga noh, ma pean tegema seda uuesti uuesti uuesti, järelikult seda lõpetanud selle teinud seda laitmatult. Kui sa teed mingi tegevuse lõpuni laitmatult, näiteks lahendad kellegi inimesega suhte mingi negatiivse näiteks eksmiss, enamus inimesi, ütleme sihuke tavaasi, mis häirib, eks ju, siis sugulastele kes ei tule enam mitte kunagi tagasi, kui ta tuleb, järelikult jäi midagi tegemata. Ei teinud laitmatult see on jälle lugu, vaadata ringi, siis inimestel on tendents siis olla efektiivne selles mõttes, et panustada minimaalselt selleks, et saada maksimaalne tulemus. Aga seal on, et seal on nagu väikse kirjaga nagu kindlustuslepingus hästi. Väikse kirjaga on tegelikult üks veel asi kirjas, et panustada minimaalselt, aga laitmatult. Üle pole vaja pingutada, aga sa pead tegema ära laitmatult täpselt nii palju, kui on vaja. Aga tavaliselt me teeme natukene vähem natukene. Optimeerime seal mingeid asju ja meil sisetunne ütleb. Ehk siis teadlikkus ja taipamine ütleb, et tegelikult peaks veel selle tegema. Ah, käib küll, et läheb niimoodi küll ja tuleb tagasi veel tegema. Kuidas sa suhtud sellesse, kui vaimsus pööratakse äriks, et tihtipeale inimesed, kes on edukad vaimsel rindel, kas õpetaja, et praktikud pakuvad mingit teenust ja teenivad sellega hästi, siis teenivad ära teiste pahameeled, justkui nad oleks selle vaimsuse kommertsiks pööranud ja see ei ole enam nii puhas, kõrge, õige iluse ülevette räägisin mingisugusest sellisest libavaimsest, toote müümisest, mis on ka hästi vaieldav ja sellest veel pikalt diskuteerida, aga just igasugused sellised näiteks vaimset teenused, et et on tihti samasugune mulje nagu ka näiteks kunstnike luuletajatega, et vaimne inimene peakski justkui virelema, et siis tema looming on nagu selline tõeliselt vaimselt väärtuslik. See on huvitav, et me rääkisime enne inspiratsioonist et väga üldlevinud on see, et inspiratsioon on kannatusega seotud ainult siis, kui on piisavalt kannatatud ja paljudel inimestel ka, et kui ta on ikka nagu täitsa põhjas siis sünnib mingi uus valu ja hirm ja kõik need emotsioonid koos, näed, siis toetavad seda inspiratsiooni. Sellel inimesel konkreetselt võitsin nii olla, eks, et seda võib võtta, et võib-olla see on looja kingitus selle inimese, kes on täitsa põhjas. Aga et anda selline valgussähvatus, et aidata teda sealt august välja. Aga mulle tundub, et inimesed tihti vaatavad seda valest vaatenurgast, nad vaatavad, et see on justkui nagu mehhanismi tehnika. Et ma jõuan inspiratsiooni siis kui täitsa auku, kuna ta siis jälle tuleb, et vot, et mul on mingi tähtaeg antud, aga külmul siin üks crash jälle enne tuleb, et siis ma teen selle asja ära, selle looming on ju või siis silmanähtavate, vahet pole. Aga tegelikult võiks vastupidi vaadata. Nüüd, mis puudutab vaimsest ja äri, siis mina ei näe siin probleemi. Sest et tegelikult maailma kõikide võimaluste spekter on lai ja kui kuskil on need kaks asja nagu kokku sattunud, siis miks mitte. Tegelikult peaks vaatama seda, et mis inimesele annab, võtan näiteks oma suhte õpetajaga oma õpetajaga ingveriga siis see on hindamatu. Oletame, oletame, et selleks, nii et ma saaks selle ees selle suhteliselt iga iga kuu mingeid arveid või noh, iga päev on ju siis see ei ole üldse rahas mõõdetav. Ja need arved, et oleks aga, aga et, et samamoodi võib, noh, need näited, eks on mujalt maailmast pärit, eks, et me oleme lugenud raamatuid, vat ma nendega, eksju, tal oli paljudele Rolls-Royce'i oli seal lõpus, et et see on kõik nagu kõrvaltvaatajate hinnangud, et ma lihtsalt, ma keeldun kaasa minemast sellega, et ma peaksin seisukoha võtma selles küsimuses, näiteks nagu ossa puhul mulle tundub see, nagu, et me olemegi need jalgrattateoreetikud seal kohvinurgas, kes ja ühtegi jalgratturit või kes sõita oskab, ei ole ruumis ja siis me arutame omavahel, et kuidas sõit võiks olla. Et see on täpselt samasugune asi, et see niuke kõrvalt hinnangute andmine, kui me vaatame, kus need hinnangud tulevad lego koguni mingid asjad tulevad egost, siis nendega ei ole mõtet tegeleda, püüda analüüsida teiste egode abil ühe ego käitumist või mingi grupi ego käitumist, et see tundub väga mõttetu ja kasutu tegevus. Kuna me rahajutt räägime ja sina oled jalgupidi üsna tugevalt kogu sellises majanduse raha teemas ja ettevõtluse teemas sees, siis mind huvitab sinu arvamus ja nägemus praegusest maailmamajanduslikust olukorrast, et kui suur ja kaugeleulatuva mõjuga on see majanduskriis, milles me endiselt siplema kas on sellest võimalik praeguste mudelite abil välja ronida, kui, siis kuidas see võiks reaalselt võimalik olla, eriti arvestades riikide inimeste aina suurenevad võlakoormat, et kas sellest on üldse väljapääs. Ja siit edasi veel küsimus teine pool on see, et palju räägitakse praegu sellest, et äkki oleks parem ikkagi raha vaba maailm, et sellest unistavad näiteks veenus, projekti tegelased ja vedajad, et kuidas sa näed tulevikus, et see maailm majanduslikus mõõtmes toimida võiks. No ühelt poolt sa nimetasid kriisi, siis see on küll selge, et, et elu muutub lihtsamaks siis, kui inimesed toovad, et kriis ongi normaalsus. Et selline süsteem, nagu meil praegu on, kus kogu maailmas majandussüsteemis, kus nagu ahnusel heas mõttes ahnusel on nii suur mõjujõud siis on see kriis paratamatu, et tulevad niuksed, perioodilised leevendused ja siis tulevad uued kriisid. Tahaks, et mul oleks mingi inspiratsioon, on, eks ma selge pildi, kuidas see maailma majandus peaks siis olema, siis võiks olla väga kuulus inimene üle maailma, et mul mul ei ole seda. Olgu kohe öeldud, aga samamoodi pikalt ilmselt ei saa, et ma ei ennusta mingit katastroofi, aga ma arvan, et siin tulebki kriisikus siis kaks varianti, kas siis arusaam sellest, et see süsteem on valesti üles ehitatud, tuleb järk-järgult ja muutub niimoodi evolutsiooniliselt nagu paremaks või see läheb valusamalt aga kiiremini ehk suurema krahhiga, seda on raske nagu ennustatud, ma ei tahaks kindlasti lennustama, selline ei ole sellist Sidid, erivõimet. Me räägime kõik, et kõik firmad peaksid kasvama siis mina enamus aega ma panen väikeste ettevõtete tal praegu ja miks see mulle meeldib, on see, et, et seal on kõikidel inimestel siis isiklik vastutus. Kui vaadata Ameerika suurkorporatsiooni ülesehitus, siis on ju niimoodi, et on, on suhteliselt anonüümsed omanikud. Tihti on need fondid, kus fondimänedžer, kes teeb otsuseid ja temal on veel omanikud selja taha mänedžer, kes suhtleb siis selle tegevjuhiga juhatuse esimehega, kellel on siis inimeste kamp, kes siis tegelikku asjade. Ja see omanik on selle fondi ühe osa omanik seal kuskil kaugel ja tema suhestub selle konkreetse firmaga tegelikult läbi vähemalt kolme inimese. Mis juhtub see, et tegelikult selline isiklik suhtumine on sealt välja filtreeritud. Ja kui kõik muud väärtused on välja filtreeritud, seal ainult üks raha? Seda mõõdetakse rahas, kuna sa lihtsalt kõige lihtsam ja öelda, et need omanikud on need kurjad, et kuna need ettevõtted teevad nagu halbu asju, ma ei tea, näiteks keeemmo levik Ameerikas ja suurkorporatsioonid suruvad väiksed maha ja sunnivad neil oma hinnad peale ja see sunnib jälle muudab näiteks toiduainete kvaliteedi selliseks või siis nende antibiootikumide pidev kasutamine, mis lõpuks jõuab lastesse loodusesse tagasi ja kõik, kõik need asjad, eks, et see kõik tuleneb tegelikult sellest, et, et konkreetne persoon, kes on nii-öelda tellinud selle tegevuse tegelikult võõrandunud sellest tegevusest, nii kaugele selle on see meie majandussüsteem, kus on kasv kõige tähtsam, on lihtsalt esile kutsunud, seal ei saa teistmoodi. Paratamatult juhtub nii, minu periood näiteks Delfisse läbi siis kui ma tajusin, et ma ei juhi enam inimesi, vaid ma juhin exceli tabeleid. Ja see mulle ei meeldinud, et siis mul oli see juba aastaid tagasi, kui ma sain selgeks, et nüüd ma hakkan tegelema sellega, et et sellest vabaneda sellest tegevusest, sest see lihtsalt ei, minu arvates ei ole inimlik paljudele sobib, et see on täitsa okei, ma saan aru, need inimesed on vaja ka. Aga aga see on minu arust see põhi olemas, et need suurkorporatsioonid või suuremad firmad tegelikult seal nagu toimub selline võõrandamine ja ainuke viis seal on selline egoistlik käitumine, et igaüks hakkab nagu vaatama, et et täita siis endale antud eesmärk ja siis sa oled süsteemis okei, ja kui sa seda ei tee, siis siis ei olegi. Ja noh, see mõju on siis tavalisi inimesi välja, et võib-olla see ongi see frustratsiooni põhjus, miks ta läheb koju ja vaatab neli pool tundi telekat, sellepärast et muidu talle see maailm tundub nagu täitsa mõttetu paik. Eks, sest tööd, mis ta, mis, mis talle ei meeldi, on ja mida rohkem ta süveneb, seda ma ei tea, riigijuhtimisse või kuhugi, siis tal tekivad ainult negatiivsed emotsioonid. Jah, see on keeruline. Nii et. Ma arvan, et see majandusmudel, mis meil on, ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik, see peab muutuma. Kuhu suunas ta läheb. See nii-öelda kiviaja ennustaja ma ka ei ole, et lähme nüüd kõik tagasi maale ja, ja et nagu üksiktalude koostamiseks hakkavad kõik asjad toimima, sellesse ma ka ei usu meil ikkagi kõik muutused maailmas, mis on viimase paarisaja aasta jooksul toimunud hästi kiiresti, on ikkagi tehnoloogiapõhised ja tehnoloogia ei ole kuhugi kadunud. Me peame selle tehnoloog Looge rakendama hoopis selleks, et leida nüüd uus mudel, mis sisuliselt neid muudaks, mitte nii, et viskama kõik lõhkuma kõik masinad ja hakkame uuesti kõike oma kätega tegema. Kui see peaks juhtuma küll vaimseks tegevuseks, kellelgil aega. Mõttetu on aja ajalugu nagu mitusada aastat tagasi keerata, et see, see, see ei ole praktilinemann vaba maailm, on, on ütleme nii, et südamelähedane, emotsionaalselt sõnastades võiks öelda, et mulle väga meeldiks. Me oleme seda isegi minu Eestis kunagi arutanud, seda minu panga ideed, et, et oleks selline nii-öelda teenuste vahetamine. Mina käin sul kodus, mai tea panemegi elektripistiku parandan ära või mingi lihtsam aparaadi, eks ju, ja kuulutan a'la tundsin sadulad, hoiad tund, minu laps, eks. Et me mõõdaks näiteks raha asemel asja ajas. Kuigi ma võin öelda, et mul on inseneri haridus, et ma olen panustanud selle pistiku vahetamise Nov House oluliselt rohkem kui last suudaks hoida ju igaüks, onju, aga nagu me selle kõrvale jätame sellise nagu egoistlikku vaate sellele, et, et mina olen väärtuslikum kui sina või, või vastupidi, siis siis oleks võimalik küll, aga see selline ilus unistus, ma arvan, et raha võimu võiks vähendada küll. See olukord, kus inimestel raha pakkis, raha lugedes tuju tõuseb mida muide mõõdetud, siis on tehtud testid, et kui inimesed loevad näiteks suvalisi paberilehti või ma ei tea CD plaate, lemmikmuusikaga või raha lappavad, siis kõige suurem emotsionaalne positiivne puhang on siis, kui raha loetakse. Et noh, see, see ei ole okei. Ma arvan, et see peaks, see peaks muutuma. Et see näitab ise, et meil on nagu raha, võim on meile liiga sisse juurdunud. Et ta võiks olla üks nendest vahenditest, millest me asju mõõdame. Noh, see ongi tema kohta oleks tal olnud tegelikult. Aga kuna ta on nii lihtne, universaalne, siis on saanud kõik hõlmavaks, mis tegelikult ei peaks nii olema. Me elame infoühiskonnas ja liigume nii-öelda homo virtuaalise pool, ehk siis üha enam meie elust on üle läinud või, või on kasvanud sellise virtuaalelu osakaal, et kui sa mõtled praegustele meediamaastiku arengutele, eks mis hakkasid hästi karmilt või hästi suurelt muutuma pärast internetitulekut. Seejärel sots meedia, et kui sa püüad mitte ennustada, aga võib-olla lihtsalt vaadata neid mingeid tendentse või trende, mis maailmas toimuvad, et mis sa arvad, kuidas saab olema selline meedia ja infoühiskonna tulevik? No kõigepealt sellest sama virtuaalne, sest ma ei saa sellest aastas üldse aru. Aru, ma mõistan, aga kui me räägime viie kehasüsteemist, siis me räägime sellest, et et me paljundame, võimendame, kop, veerime oma, eksju seda vitaalsed emotsioonide osa taas tasa. No räägime, mis me mõtleme, mis, mis asemel pähe jutt tulid ja ja kirjeldame mingeid tegevusi, eks ju. Et mis mõte on, kui intellekti tasemelt toodetakse siis mis, mis on selle nagu sisu, et me paljundame neid alumist kolme keha ja siis veel ja siis veel ego mõtleb, et äkki kolibki sinna ümber. Ma väga loodan, et jah, võib-olla esimesed proovigu siis ära. Et ühel päeval ongi kogu elu seal kuskil nurgas, kuidas? Aga mis seal võrkudes on? Seal võrkudes saab olla ainult ainult need madalamad asjad. Intellekt sinna ju ei koli, mina tegelikult sinna ei koli, mina on niikuinii selles mõttes energiana, tegelikult on ta küll mittemateriaalne, aga, aga iseenesest tema olemust ei saa muuta siis teda füüsilise maailma mingite bittide või Pattidega kuidagi kammitseda, et see tundub täielik tupik. Kui vaadata siin vaimses maailmas arenguid viimase aasta arengud, siis sinu saade on hea näide, et see on just nagu õige aeg rääkida sellistest asjadest, nagu sinu saade räägib. Et ta ei oleks nii populaarne, kui see oleks vale aeg. Ma küll usun, et, et see arusaam, taipamised ja teadlik elu jõuab nagu ainurohkemate inimesteni ja siis tunduvad sellised nagu pseudoteemad, mis on küll nagu üliteaduslikult mentaalselt nagu hästi ära kirjeldatud, kõik tundub suhteliselt nagu väheoluline. Mis meediasse puutub, siis peegeldab ju, eks ju tänast olukorda meede päästa ju täpselt seda, mida, mida lugejad tahavad, vaid ta püüab ikkagi natukene nagu noh, maailma paremaks muuta ka, sest muidu kunagine Delfis tegime sellise katsete teinud, aga me vaatasime statistikat, et mis, mis oleks, kui teeks sellise lehed kus siis oleks kõige ees need lood, mida kõige rohkem tahetakse lugeda ja mida loetakse kõige rohkem. Tegelikult noh, sa võid ette kujutada, eks meid inimesena, mismoodi see meie virtuaalne siis lehekülg oleks välja näinud, eks ju, seks, vägivald, sellised asjad oleks olnud kõige ees ja meelelahutus siis peale selle ja kõik need, mis, kui esiuudised oleks olnud seal kuskil keskel taga, et keskmine meediatarbija tegelikult tarbiks hea meelega ja mulle tundub, et veel kollasemad. Et ma loodan, et ma kedagi solvanud sellega. Aga millest see tuleneb, siin on nagu süüdistatud sellist nõiaringi, et meedia ütleb, et et inimesed tahavad lugeda, klikid näitavad, me pakume neile, mida nad tahavad. Samas inimene umbes süüdistab meedet. Meedia on alla käinud, et sellist tõsist uurivat ajakirjandust enam ei ole, et kõik on lihtsalt üks suur müümine, eks meedial on olla reklaami müüa. Seal mehhanism on mõnes mõttes nagu arusaadav, et see on ettevõtluseesmärk on ju võimalikult väikse panusega jõuda võimalikult hea tulemuseni, ehk efektiivsus. Ja seesama jutt, mida ma suuretavatest rääkisin, on ju fondid, on aktsionärid siis lõppkokkuvõttes nagu isiklikus plaanis väga ei vaatagi, seda, nad loevad enamasti numbreid. Eestis, nii suured need firmad ei ole, eks, aga, aga põhimõtteliselt toimib see, et ikkagi, kuna turul konkurentsis sa oled sunnitud olema maksimaalselt efektiivne, muidu sind surutakse veel maksimaalselt efektiivne sots olla siis kui sa toodad võimalikult suudad nagu üht ja sama asja pakkuda võimalikult paljudele inimestele ehk keskmist keskmist asja keskmisele inimesele. Ja siis sa oled Mul on ehk nii-öelda coca-colat heas mõttes ja tegelikult, kui sa vaatad, mida inimesed 80 oleks see, et tegelikult iga inimene on erinev, et ükskõik millise nii-öelda vaimse sõbra sa enda kõrvale paned kellegi suhtes, aga kõik asjad on täpselt samasugused ja huvid on samad asjad siis tegelikult kui te saaksite lõpuni vabadel oma valikutest, ei teeks täpselt sama, ei loeks samu lugusid. Täpselt. Ehk tegelikult võiks olla iga inimesel nagu oma Väljaanne oma portaal, kus ta loeb täpselt neid asju, mis talle temale sobiksid sajaprotsendiliselt, aga kujuta nüüd ette, et, et ei ole võimalik, et iga inimesed, aga niuke toimetus mingi kümmekond või 15 inimest, kes näevad kogu aeg vaeva, et maailmas siis leida see konkreetselt sulle sobiv asi. Et see lihtsalt ei saa nagu ärina toimida. Ärine saab toimida ainult see, et, et on nagu miljon inimest, kes loevad ühte asja, mida teevad, eksju, ma ei tea, 100 inimest, põhimõtteliselt sulle võiks seal 15 inimest leida, aga sa ei suuda seda kinni maksta pikaks. Et, et see on see põhjus, miks tegelikult toimub selle nii-öelda ühtlustamine. Ja mida suurem on konkurents, seda suurem surve tegelikult on. Lootus muidugi jälle on see, et, et kui ütleme, meediaettevõte suudab, Ta peaks ju siis ta peaks ju tegelikult eks ju, seda me näeme ka Eestis nad teevadki seda või me teemegi seda. Võtame kõrvale neid nii-öelda vertikaale, mis on tooted, mis on mõeldud kitsamatele, huvigruppidele omad jäävad ajakirjade kirjastust, näiteks eks ju, kui palju on erinevaid ajakirju, nad on tegelikult kõik väga täpselt sihitud konkreetsele, sellisele virutama reaalselt välja mõeldud sihtgrupile, kes on tegelikult ka olemas, nii kaua lugejad, järelikult nad on olemas. Et see on niuke lõputu kompromiss. Nii nagu kogu elu. Kuna mina näen seda asja seestpoolt ka siis, siis ma võin täiesti käe südamele panna ja kinnitada, et pole Eestis ja ka konkurendi firmas eesti meedias Pole sellist toimetust, kes mõtleb ainult nagu aktsionär toimetus ikkagi mõtleb nagu toimetus, tema tahab teha parimat asja. Ja on teatud piirangud, kus ta ei saa üle minna, ehk näiteks eelarvelised piirangud. Ja, ja minu teada vähemalt Eestis ka ei ole sellist meediakontserni, kus nagu omanikud ei taha teha parimatesse, et siin on see ikkagi alles seda ma ei saa öelda nagu maailmas kõikide meediaettevõtete kohta. Et enamasti see, kui me vaatame neid ameerika suuri gruppe, siis seal on üks on raha teenimine number üks on ju number kaks on poliitiline võim ja selle toetamine või noh, vaatame eurooplaseks ju Itaaliasse koguse. Berlusconi saaga, eks on, täpselt sama, tegelikult põhivõi, vaatame, mis näiteks praegu tundub noh, on toimunud Venemaal ja hetkel ka näiteks Ukrainas, eks, kus meedia tava mõttes meid, ettevõtlus on mõttetu, sellepärast et meedia omamine ei ole mitte sellepärast, et see on üks tulus siis elatusallikas, eks ju, neile omanikele või tootlus allikasse mingitele fondidele vaid see on oma poliitilise võimu kindlustamine. Ja seda, kui raha on, siis lihtsalt sinna uputatakse, eks ju, võimalikult palju, et see võim säiliks ja ärimudelid seal tegelikult ei ole. Loodan, et kunagi tuleb, aga noh, praegu küll ei ole. Eesti on selles suhtes ikkagi väga hea koht. Kuna saade on hallo kosmos, siis tahaks ikkagi põgusalt ka kosmilisemaid sääre puudutada, et sa oled suur ulmefänn, et mida sa naudid ulme juures, mida sa loed, mida sa vaatad, miks on ulme sinu jaoks oluline ja huvitav? Esimene kordne ulmega sattusin kokku, ma arvasin, et ma olin korralikult lugema õppinud mingi kaheksa võib-olla üheksa aastaselt siis kooli kõrval oli, oli 46. keskkooli kõrval Mulla tänaval oli raamatukogu, siis ma bussi pead, Sootses, ma läksin sinna sisse ja ja siis kuidagi vaata kohe mingi Asimovi tõlgitud ulmeraamat, ma ei mäleta, mis esimene oli mina, robot, ma arvan. Ja siis kuidagi tekkis see huvi seal raamatu, kus ma lugesin läbi määrasele mingi 32 raamatut, kõik eestikeelsed, lugesin läbi ja siis lugesin veel ühe venekeelse ka, kuna see oli, see oli Strugatskite vendade tehtud mingi teos, tõlgitud Maaras oli mingi kolmas, neljas käsna suurte raskustega vene keeles, aga pingutasin ära. Ainuke venekeelne raamat, mina olen lugenud algusest lõpuni. Siis ma ei osanud seda teadvustada, aga nüüd, kui ma tagasi vaatan, siis seal mingi tung sellise sellise avatud vaate järgi seda avatust. Ma olen kogu aeg hinnangud ja see on mind väga palju aidanud ja kui ma vaatan neid levist Marcy assiimovit, Strugatski, kuidas nemad suudavad läbi inspiratsiooni, nagu tulevikku vaadata on, on ikkagi uskumatu. Vaatad mingis kuuekümnendatel või 50.-te lõpus kirjutatud raamatus, eks ju, kirjeldatud seda, mis, mis toimub praegu üksikute erinevustega, aga noh, loomulikult ei saanud siis nagu nimetada asju nagu täpselt nii nagu praegu on. Aga noh, kõik nagu juhtmevaba andmeside, eks ju, lennumasinad, eks. Kuhu on tööstus arenenud, kuidas robootika, kuhu on biotehnoloogia arenenud siis kõik Need on seal kirjas erinevate autorite raamatuid see on minna inspireerinud sellega tegelema ja siiamaani ma ma loen uusi raamatuid võib-olla vähem, sest neid tekib vähem. Mul lihtsalt oli seda minevikku nii palju läbi töötada, et praegu ma vaatan päris palju filme, kõik, mis kõik, ütleme, kaks kolm võib-olla Stahli ja ja paar paar filmi aastas mis tehakse, ja selle järgi, et mis on jälle huvitavad, et noh, näiteks siin saadetes on räägitud ka üliinimesest, eks ju, mida nii pärast seda, kui tihti räägitud, siis siis seal näiteks ühes sellises seriaalis nagu Frins muudab maailmapoiss väike poiss, kes on üliinimene ja väga huvitavalt sobitada kokku ideaalsele viie kehasüsteemiga. Ta mentaalsus on niimoodi peatunud. Ta ei ole kunagi rääkinud, õppinud rääkima peale sündi ja ta ja tegelikult tuleb välja, et ei pea seda lihtsalt oluliseks. Kuna ta teatal, tal on selline erivõime näha kui tuleviku samal ajal ta teab tegelikult mis, kes kõik, mis juhtub ette ja kui seal nagu peategelased ümber tema ja näiteks on situatsioon, kus on kriitiline, keegi ründab mingi relvadega mehed ja kõike tahavad seda poissi rünnata, on ju siis nad lõpuks suures hädas küsivad selle poisi käest, et kuule, et kamoon, et sul on mingeid erivõimeid, me teame, mis sul on. Vaata nüüd on jama. Et kohe see kõik meid kõiki tapetakse ära kõik see kogu kokku ja meie plaan, et tulevikku muuta, no et äkki sul on vastus, sa ju näed tulevikku. Mis teha, siis ta tahab lihtsalt sõrme suule. Et olge tasa, selles vaikuses tekib ühel sellel tiimiliikmel idee. Kuule, teeme nii, ja see ongi lahendus, ta teadis seda ette. Et minu arust see nagu hea hea näide selle kohta, Ta, noh, mis on tegelikult see praktiliselt võimalik. Sellised inimesed on ajaloos olnud, kes, eks ju, noh, me nimetame neid Zidadeks, kes on realiseerinud kogu inim võimet. Kapasiteedi. Ja nende jaoks ei ole hetk hetk, nii nagu see meie jaoks Et seal lähme nüüd, paralleel on päris palju ja see on, see on ütleme praktilises elus ka aidanud, et mingil hetkel ma arvan, et see oli vist delfis, mul tekkis, ei tee ükskord ai, ei olnud, see oli veel varem, see oli esimeses töökohas kohe, kui mul oli hästi palju kinnisvaraettevõte, ma pidin võtma iga nädal mingi paar-kolm maaklerit nagu tööle, mis tähendab seda, et ma pidin tegema mingi kümmekond intervjuud, kiire kasvu aeg. Nendes on kompanii väga tore ettevõtmine, turuliider sel ajal ma pidin kuidagi efektiivseks tegema seda CVT läbilugemist ja inimeste kohtumist ohtralt energiat, mõtlesin, et mis oleks küsimused, nagu ma küsinud ka, ma ei tea väärtuste kohta, et kuidas me saaks nagu ühe küsimusega kohe pildi, et mis tüüpi inimene on. Siis mul tuli, taipan, et see küsimus on, kas ufod, suusad. Aastal 91, hakkasin kõikidelt tööle tulijate küsimuseks küsimust. Viimane kord ma küsisin seda. Üleeelmine nädal oli teenusmajanduse koja haldus tegevjuhikandidaat, et ma olen seda küsinud kogu selle aja. Ja küll naerdud selle peale ma olen seda Ukrainas küsinud Lätis, Leedus ja F-hoone uue teenis juhi puhul näiteks ja see on juba nagu sõpruskonnas mingi nali, et ahaa, nüüd tuleb viljaküsimus. Ja tegelikult see ei ole üldse oluline, mida inimene vastab, kas ei või jaa, vaid tegelikult tuleb kohe järgmine küsimus. Miks, miks sa nii arvad, kuidas näiteks ei, et miks sa arvad, et sa ufosid, pole olemas või miks sa arvad, et nad on olemas ja vot see on see, mis annab inimesest pildi, see, ma arvan, on pärit sellest nagu ulme maailmast. Siis ma olen püüdnud kaasata inimesi, kes on avatud ja see vastus tihti on nii, et inimene ütleb ei kui ta hakkab mõtisklema, et ma küsin, miks õnnestub, ei tea, on ja mõtlesin, et noh, et kas sa molekulaarstruktuuri usud, ta ütleb ja mis, miks no koolis õpetati, on tore, aga kui koolis õpetatakse näiteks UFOd istet et Volke näiteks oleks üks lektor ja, ja kõik oleks nagu tavaline, et, et siis sa ei usuks. Et sa ei ole ju molekulaarstruktuur ise näinud käega katsunud on ju vähesed on käinud elektronmikroskoobi juures pilte nähtud, aga ise pole vaadanud. Ja siis hakkab nagu arenema inimene lõpuks ütleb, et tegelikult ma peaks ütlema, et ma jah, et ma kas ei tea ja nii ja naa või et ma tegelikult täitsa nagu võiks uskuda. Et õige vastus, et ma lihtsalt ei tea ja teadvustanud isiklikku kogemust, ei ole võib-olla õige vastus. Aga enamus inimesi avanenud aga siis, kui näiteks tatud inimene, kes ütleb, et et ei ei ole näinud, ma ei usu ühtegi asja, mida ma näinud ei ole. No mida sa sellise inimesega teed, koostikat mina ei oska? Või ütleme nii, et ma pean oma energiat liiga kalliks selleks, et kulutada seda nii nii kinniste inimeste peale. Kas sa ise usud UFO-desse, mis on sinu vaated võimalikule maavälisele mõistuslikule elule? Esiteks, see, mida me peame maaväliseks eluks, kui me räägime näiteks viie kehasüsteemis Itaalias maailmast allmaailmast, siis seal ju käib väga vilgas elu ja siis on siinsamas praegu ka meil on võimalus iga une ajal sinna külaskäike teha, juhul kui me oskame seda teha, ilmselt lihtsalt juhtub. Aeg-ajalt. Aga kui seda teadlikult teha, siis see on hoopis teine maailm. Mina, tee, olgu öeldud, praktilist kogemust ei ole, on piisav selleks, et aru saada, et seal seal toimub ja on olemas, aga, aga ise ma seda ei praktiseeri pidevalt. Samamoodi reaalne maailm on elu täis, eks, et me näeme ainult oma mõtteid vaadata, oskaksime siis siis seal. On veel palju muud ja nii edasi. Aga kui mõeldakse seda, et samasuguse mingis mõttes nagu füüsilise kehaga vormis mingid teised elusolendid, siis kindlasti on pidevalt leitaks juurde nagu mitte mitte kümneid, vaid tuhandeid ja sadu tuhandeid nagu maa-sarnaseid planeete, kus nagu temperatuur ja kõik muud tingimused sarnased tähtede lähedal kus võiks nagu elu olla tekkinud samamoodi nagu meil. Selles suhtes ei ole küsimustki, kindlasti kuskil on, et kas nad nüüd nagu siia saabuvad, see on nagu järgmine küsimus. Ma arvan, et kindlasti kunagi saabuvad pigem küsimus see, et kas nad juba äkki ei ole sest kui noh, lähtuda kasvõi sellest loogikast, et, et kui nemad on niimoodi arenenud, et nad suudavad selliseid distantse läbida. Me ikkagi räägime valgusaastatest säilib sellel transpordivahendil, mis iganes see siis on, siis järelikult võiks eeldada, et nad on ka intellekti mõttes kõrgemal tasemel kui meie. Ja kui nad on kõrgemal tasemel kui meie, siis aga Paabada yogade liin Indias, kes nimetavad kõiki inimesi zombideks just neid, kes on samastandama mentaalsuse ja noh, kes selle teadvel pidevalt on emotsioonide meil taas maailmas mida muide võiks nimetada selleks nii-öelda pettuseks või, või, või selles tehismaailmaks, mida nagu budismis nimetatakse, eks, et on illusioon, et see ongi ilusam selle loogika järgi vaadata siis tegelikult kui nad oleks siin, on ju noh, et kui me lähme metsa ja me näeme sipelgapesa, eks ju siis ma ei ole päris kindel, kuidas sipelgad neid fikseerivad seal kõrval, noh, päris päris kindel on see, et mitte nii nagu meie neid. Ja nüüd on küsimus, kas ma nagu peaks sekkuma ja me ootame? Tead, eks neil on mingi oma elu, on ju siis kui me oleme ikkagi kõrgelt tares, Me lähedal. On ju võib-olla teeks mingit katset, nagu me teemegi, ütleme sipelgatele, et vaatame, kuidas neil ikkagi see kogukond on üles ehitatud, aga suhtume respektiga, et me ei häviti meedia. Noh, selles mõttes siis nad võivad väga hästi ka kohal olla, lihtsalt ei pea vajalikuks sekkuda ja aeg-ajalt ilmselt needsamad, mida eitada, et need näited, mis ikkagi üle maailma aeg-ajalt perioodiliselt tulevad, siis mina sellesse kogu sisse üritas. Usun väga, et see pigem on tähtsad selle kohta, et käivadki mingid katsed, aga aga ma ei ole mingi vandenõuteoreetik, et et ma usun, et see ongi täpselt sel tasemel, see on heatahtlik. Ma olen veendunud, et kõrgem intellekt tähendab ka kõrgemat heatahtlikkust. Ja miks üldse inimesed arvavad, et kui on olemas kosmilised olendid, siis need on samasugused nagu inimesed oma füüsiselt või eluviisil stiililt või üldse ka ülesehituselt, eks. Äkki neil on ainult neli teha, äkki neil on ainult kolm või kaks? Ehkki nad ei vaja üldse selliseid elutingimusi nagu nendel eksoplaneetidel, mida pidevalt avastatakse, eks ju, et võib-olla need olendid ei vaja selliseid tingimusi nagu meie siin maal, et noh, muidugi see on teema, mida võib lõputult arendada ja filosofeerida, fantaseerida. Aga siin on üks oluline nüanss on see, et see on üks selline hea näide sellest egolõksust, et, et see on nii huvitav, nii-nii huvitav, nii nagu on näiteks hästi huvitav mingi mingi mai tea vitaalse maailma mingite olenditega seal suhelda, näiteks, et see on nii huvitav, et sinna võib ära uppuda selle sisse ma ei ütle, et sellega peaks tegelema, aga, aga kõige parem sekt ikkagi on siis, kui inimene teeb ikkagi oma sisemaailma kõige korda ja, ja siis, kui need nii-öelda põhiasjad on korras, siis hakkab tegelema mingite muude asjadega. Et see on ka Esscapism võtta endale mingi viia, eks ju, tegeleda mingi ühe isoteerilise väikse nüansiga kitsasektoriga jätta kõik muu kõrvale ja sellega võib minna väga kaugele, aga see on tupik, kui egojale lahendatud, siis annab egole pigem jõudu juurde, eks seal lõks, millega tegelikult hüpatakse, võib olla mitu sammu tagasi, selle asemel, et edasi minna. Eesti saatis just keele, oma esimese satelliidi, ESTCube ühe, mis kevadel kosmosesse kihutab, et maailma mõistes on see väike, meie mõistes aga suur samm. Mis sina arvad, milline saab olema inimkonna tulevik kosmosesse liikumise suunal ja millised peaksid olema need inimkonna esindajad, keda julgeks üldse lubada näiteks planeet maad esindama kuhugi ala galaktilise föderatsiooni koosviibimisele ilma et oleks piinlik? Aga võib-olla see ongi põhjus, miks kohtumist pole toimunud? Me ei ole veel valmis, ma arvan küll, sellepärast, et esimene asi keeleprobleem on ja mis keeles me räägime nendega. Aga kui jälle vaadata asja joogalikult, siis tegelikult on vastus käes noh, tegelikult nii nagu loodus jõududegagi ehk loojaga suhelda saab ainult ühtemoodi läbi intellekti. Võimalik muidugi on ka see, et sa lihtsalt registreerimine, tartlane, mis sul on, keha väriseb pisarad ja nii edasi on nende kõik kõrvalefektid tegelikult infot saad saada ainult läbi intellekti. Ja seal ei ole vaja tõlki sellele keelt siis käib teistmoodi, see on lihtsalt seal lihtsalt liigub informatsioon, puhas informatsioon ta puhtal kujul. Ja juhul, kui see rass on või need rassid on, on arenenud intellektiga, siis tegelikult ei ole mingit keeleküsimust, eksamitele vormi küsimust, et mis on need viisakas ja mis näeb nagu etikett ette, nii nagu ma kujutan ette, et see koosolekut vot nendel tahaks viibida, et lihtsalt puhtalt mentaalsest huvist, et kuidas ÜRO jõudis selleni, et määras oma esindaja võimaliku kontakti puhul, et kes see siis on kus, kuidas see vaidlus käis, et nad jõudsid, et just see inimene ja mis ta siis räägib ja kuidas see valik käis, et kes seal oli konkurents ka, et mida nad siis pakkusid, et mul on sihuke, on, mul on niisugune plaan, täitsa huvitav oleks ja ma arvan, et see on põhjus põhjus, miks, miks teisel poolel nagu igasugune huvi selle vastu puudub, et see on tööstused, intellekt, neil peaks olema oluliselt arenenum kui meil. Et nad ei ole sellist nii-öelda ametlikku kontakti loonud, sest see tähendaks seda, et nad peavad ju siis ka täitma kõik need, meie selle taseme ootused nagu meil on oma mentaalselt ja emotsionaalselt tasemelt. Aga noh, üks variant on ju see, et noh, kui sa ikkagi sipelgapesal sa näed, et mingi puu hakkab peale kukkuma siis meil on ju väga lihtne teha, et ära tuvastada või võtta nii maha, et nad ei saa arugi, et, et seal mingi puu sinna kohe kohal, eks peale kukkunud ja nende katastroofi tekitanud. Et noh, võib-olla siis Sul on, teevad seda nii, et me ei märkagi, nii nagu sipelgad tegigi. Või märgatakse, räägitakse ju lugusid, kuidas müstilisel moel on neutraliseerunud või kadunud tuumarelvad. Ehkki sellest tegelikult ju ka ei räägi. Täitsa võimalik, aga selle kohta informatsiooni ja eriti eksju ei ole. Aga näiteks nagu ego seisukohalt siis kõrgelt arenenud intellekt oma ego, sellised nagu meie onju, ja siis tulla siia lihtsalt teha sipelgapesa, minna nende juurde, pidada neile kõne ja öelda, et kuulge, kas te saate aru, et ma olen, nüüd me oleme niisugune kõrgemalt arenenud trass. Et meil on siin nüüd tehnoloogia ja üks, kaks kolm, eks ju, mille me hea meelega õpetaks teile selgeks, see on ju ego saaks meid teenida. Jah. Ja see seda annaks ikkagi alles, kui on väga vaja. Sest see segab ju tegelikult meie evolutsioonile vahele. Ma arvan, et kõik on nii, nagu peab. Iga saate lõpus on selline rubriik nagu ankeet, kus ma küsin igalt saatekülaliselt viis standard küsimust liiga sinult, esimene küsimus, millele ma oletan, et kui me vestlusele tagasi vaatame, on sul ka vastus olemas on, mis on elamut? Elu mõte on, areng, peaks vastu küsima, et mis elu sa mõtled, kas sa mõtled elu üldse, miks on üldse elu tekkinud või sa mõtled inimese elu, et enamasti kuna ma olen su saadete fänn, kuulan neid fänne ei ole nagu emotsionaalne, aga ma kuulan neid, et enamusele ära kuulanud pardike kuulamata mõnda kuulama mitu korda isegi siis ma enam-vähem nagu mul on pilt ees, mida inimesed on vastanud ja need vastused on väga erinevad ja kõik vastavad enamasti selle isiku seisukohalt, et mis on minu elu mõte ja ma arvan, et see ongi kõige praktilisem tegelikult inimese elu mõte on areng ehk edasi areneda. Ja nüüd, ja see on väga lihtne, et seda võib teha niimoodi, et nii-öelda kulgedes selles elus, mis seal on, siis mõjutab sind põhiliselt karma. Või siis võtta ohjad kas osaliselt või täielikult oma kätte, seda saab teha ainult siis, kui sa tuled teadvele püsivalt. Ja siis on võimalik lihtsalt seda karma nii-öelda vähendada ja selle nii-öelda läbielamist kiirendada. Seda ma peangi silmas arenguna, et võimalik ja ei ma arenemata lihtsalt nagu kulgeda ja ka nii on võimalik jõuda lõpuni ühel päeval lihtsalt selle karma mõju saab otsa, siis sa oledki selle kõik läbi elanud ja siis uuestisünni. Aga meile kõigile on antud võimalus oma elu mõjutada. See võiks olla inimese elu mõte, võtta ohjad oma kätte ja, ja näidata ja võtta uuesti egolt juhtimine sinna, kus ta peaks olema, kus ta mõeldud olema. Ega üldse mitte halvustades. Ego on nii-öelda kaitsemehhanism looduse poolt. Et kui sul sõidab buss, kus nagu juht jääb magama siis sa paned ju teise bussijuhi, kes on ärkvel ja see ongi ego. Et jumal tänatud, et meil on selline süsteem. Vastasel juhul me ei suudaks elada. Nüüd tuleb lihtsalt aru saada, et kui me seda elu egogukolpuleerime kogu elu ja ise magades siis siis ego muutub nii kõvaks, et ta ühel päeval isegi hakkab vastu, kui tahad juhtimist üle võtta, mis on ka täiesti tavaline, mis juhtubki tavaliselt. Aga egole tuleb lihtsalt sellele nii-öelda varu bussi juurde tuleb lihtsalt ta õige koht kätte näidata, tahad võimu kõvasti maha võtta ja kasutada teda siis, kui teada, nii-öelda oma sõbraks. Nendel saab aru, kus on tema koht. Aga elu üldiselt, kes selle mõtet teab? See on üks asi, mida ma arvan meie inimesena siin selles kehas olles ei, ei peagi mõistma, aga legendid räägivad sellest, et sooja selleks, et iseennast tundma õppida eraldas endast ühe osa. Ja nüüd meie oleme selle osa väljendused, kes, kellel on võimalus jõuda sinna tagasi. Selle kõige lähem väljendus on seesama mina. Me viies keha. Selles oleme siis me olemegi seal juba peaaegu kohal. Sealt on üksmeel, on samastumine loojale. Aga noh, see on juba liiga keeruline, aga, aga põhimõtteliselt, et see on niisugune nagu looja tants. Mõned mõned allikad, ütled loojale, igav. Ei peagi olema meie nagu arusaamise osa, aga aga oluline, ma arvan, et toetust me igapäevases elus annaks see, kui kui me tegelikult ka taipaksime ja, ja teadvustaksime seda, et, et me oleme, me tuleme sealt allikast ja see on meie lõppeesmärk sinna tagasi. Mida ootad homselt, kuhu ja kuidas edasi? Lühike vastus on see, et, et nagu ei ootagi midagi. Kui me vaatame seda siin ja praegu kontseptsioonist, siis siis me oleme nagu sihuke paigal olev ajatelg, kust aeg jookseb läbi, sest ühelt poolt tulev, teisel pool läheb. Sellesse valguses on see selline kahtlane küsimus. Et on nagu on ja kogu aeg lihtsalt on. Ja homme samal ajal ka on. Aga kui ma täna vaatan nagu homset sama aega, siis see on puhas ettekujutus, mis tuleb tegelikult mälust, eks sellele mitte mingit seost selle homsega, mis siis on. Aga teistpidi siis loomulikult kui, kui vaadata arengut, eks ju, kui ma vaatan minevikku, siis ma loodan, et see areng jätkub. Ja. Ma loodan, et maailm muutub paremaks. Mida ta minu arvates on muutunud, märgid, justkui faktid näitavad vastupidist. Kui mul väike laps magab ukse taha ärgata, siis ma pean raputama viha et selleks, et meid äratada siis ongi vaja natuke raputada. Et kui me vaatame ainult raputus, siis meil tundub, et katalismid ja mingid kriisid ja teiseks kui me vaatame selle kriisi sees, siis tundub nagu arusaamatu argument, vaatame väljastpoolt, siis see on, võib võtta, et see on raputus. Selleks, et ärgata. Ma loodan, et see ärkamine laieneb maksimaalselt. Kuigi ma pean tunnistama, et teistpidi vaadates on mul ka ükskõik seda, ei pea need emotsioonid mõttes võtma, et tõesti see on sihuke rahulik tunne, kui tõesti-tõesti on tunne, et, et kõik on nii nagu peab. Ja ma annan, homme on ka kõik, nii nagu peab ülehomme, täpselt samamoodi kogu aeg ja see jääbki nii. Ükskõik mis juhtub. Mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik? Noh, siin on kaks äärmust, lihtne variant on keerulisem variant, lihtne, niuke ebakindel ja ebapüsiv, aga kiiresti saavutatav. Ja teine pool on see, mida, milleks tuleb kõvasti tööd teha, ehk lihtne variant on see, mida ka õpetatakse, paljudes kohtades on see, et püüa siis selle asemel samastada negatiivsete emotsioonidega hoopis positiivsete emotsioonidega. Püüa nagu surfata, positiivsed emotsioonid, noh, ja siis oma keskkonda siis vastavalt muuta oma töökohta, oma sõpruskonda niimoodi, mis genereerivad, toetavad positiivseid emotsioone. Kahjuks on main duaalne. Eks see lootus, et siis need negatiivsed üldse ei tule, ei ole põhjendatud. Ka lühiajaliselt võib oma elu väga kiiresti nagu paremaks muuta. Järgmine asi, mis seda toetaks, oleks see, et asendada negatiivsed mõtted positiivsetega. Näiteks kui mõtetest, olgu ta siis seal on ka täpselt seesama asi, et ei tohiks kõigepealt saata ära positiivset kontseptsioone või tühistada näiteks jälle praktiline. Mul on väiksest peale olnud, ma ei tea, kust see tekkis. Mul on konstruktsioon, et ma, ma olen terve, füüsiline keha on terve. Et ma näiteks koolist ei puudunud vist noh, võib-olla paar päeva kogu keskkooli jooksul puudusin koolist vast läksin ka sellise nii-öelda palavikuga, läksin hommikul kooli ja teise tunni alguseks oli see kadunud ja ja oli terve, töötab absoluutselt seda kontseptsiooni nagu tühistada ja mingit mõtet kuskil lõpus võsale. Teine kontseptsioon näiteks, mis on mind väga aidanud, on see, et mul tuleb kõik välja. Kõik õnnestub. Ja siis on üks kontseptsioon, mis mul oli, et ma olen kõiges esimene. See on muidugi ilge hunniku probleeme. Et sellest ma loobusin, aga, aga see oli mul väga tugev, eks kõiges karatees niga tegin, kui olin meister, võistlustantsus niikaua kui Eesti meisterklubi parim paar ja nii edasi, eks kõiges olümpiaadidel ikka pidin võtma võtma. Aga see ei ole hea kontseptsioon, see küll nagu justkui saavutusi toob sulle pagasile seinale, aga tegelikult see, mis ta loob seal egoga seotud ja kuidas ta egot pole häirib, see ei ole, seda tuleb pärast nagu uuesti muutma hakata, et seda ma ei soovitaks kellelegi. Ameeriklase hästi levinud need, et hommikul peegli sild, provormeerid ennast, et ma olen hästi Manjuusama, ilusam on ilus, see ongi positiivne transmissiooni selline tekitamine, et see on nii-öelda lihtne teema, see võib täitsa õnnestuda, paljudel inimestel ongi nii. Ja mul oligi nii et ma olengi selline inimene, kellel nagu emotsioon oli vähem ja enamasti positiivsed kontseptsioonid ja ma, ma olin väga õnnelik inimene kogu oma elu olnud aga tegelik õnnelikkus tuleb emotsioonidest kaugemale. Tegelik õnnelikkus on avaldatud tavaelus kahel viisil. Üks on see Ananda sellest mõtet rääkida, kui seda ei ole kogenud, et enamus inimesi kindlasti on saanud selle kogemuse kuidagi noh, näiteks see lugunemis nüüd lõpus kõlab lisa Chardy esituses siis tal on omadus lauljana siis üle kanda sedasama või tekitada seda inimeses juhul, kui ta keskendub õigesti. Ma soovitan kõigil proovida, et see võib täitsa juhtuda. Et siis on, ta on üks nendest kahest variandist, ütleme püsivalt ta seda võimalik saavutada alles siis, kui sa oled juba