Tere keelesaates on täna toimetaja Piret Kriivan ja rahvusringhäälingu keelenõustaja Einar Kraut. Tere kõigile kuulajatele. Ja me räägime täna niisugusest nähtusest nagu palatalisatsioon ehk peenendus ja me maksame ühe vana võla või likvideerime ühe vana võla. Mul tuleb hoopis teine probleem hakatuseks kohe, kuidas öelda, kui me tasume vana võla kõige ilusam? Tasume vana võla selles mõttes, et meile kirjutas kuulaja lee Läll. Ma arvan, et tema nime võime välja öelda, sest tema kiri on väga põhjalik ja väga huvitav. Ta kirjutab meile sellest, et tema arvates on eesti keelekasutaja on hakanud liiga palju keelt või häälikuid palataliseeruma ehk peenendama. Ja sellega seoses me tahamegi täna selle teema üle arutleda ja kõigepealt ilmselt peab meelde tuletama, mis on palatalisatsioon. Jah, väga lihtne eesti sõnaga peenenduse pehmendus. Peene maa sõnaga on varendada nimetatud ka vahel mulje keerimiseks, see mõisted tuleb prantsuse keelest muigee pehmendama niisutama aga tegelikult palatalisatsioon tähendab siis seda, kui me vaatame täitsa foneetilises seisukohast ja seda ilmselt peamegi praegu tegema. Et keel liigub suus oma esiosaga ka ülespoole esihammaste taha sinna kõva suulaepiirkonda oma suulagi on ladina keeles palatum ehk täpsemini palaatum Tourum. Ja nüüd selle selle palaatumi mõju siis häälikule või hääldusele on see, et meil tämber muutub kuidagi pehmemaks i sarnaseks, omandabi kõla, teen kohe ette, eks ole, koll ja koll, eks ole-l on konn ja ja konn ei ütle, aga näiteks ja kann täiesti erisõnad. Ja see palataliseerimine siis ongi see, mis mõnes keeles muudab isegi tähendusi. Kas see on mugavus või on see kuidagi ka põhjendatud psühholoogiliselt sisuliselt, või on see lihtsalt füüsiline mugavus? Et ta on nii ja naa nii, ühesõnaga ei saa siin vastata. Kõige lihtsam oleks öelda seda, et ta on jah, mugavus kuna palataliseeruma kalduvad eri keeltes just need häälikud, mis paiknevad kas i või oti naabruses või teinekord ka e-naabruses, tähendab, nende häälikute naabruses, mis nagunii moodustavad keeli esiosaga, tähendab suu, võlvi eesosas ja siis on selge, et kõige mugavam nii hääldada, et ka kaashäälik, mis siis niisuguse kas siis ei või, või oti naabruses kõlab, et see muutub pehmemaks ja helisevamaks. Ja see on see niisugune hobuseaspekt asja juures. Aga muidugi, teine asi on see, et niisugune hääldus võib osutuda teatud puhkudel funktsionaalseks või otstarbekaks, sellepärast et keele kasutajad tajuvad, et selle abiga saab midagi ära teha. See oleks niisugune hästi lihtne seletus, aga siis kui ütelda natukene asjalikumalt või, või keele teaduslikumalt, lihtsalt see, et teatud nähtused võimaldav, võtavad meil tähendusi omavahel helistama hakata. Ja vaat kui nüüd keeles tekib üks niisugune olukord, et inimesed, selle keelekasutajad või sulle murdekasutajad harjuvad, mingid häälikud pehmendama ja nad näevad, et teatud puhkudel see pehmendamine, see peenendamine, palataliseerimine aitab ühtsena, teisest eristada siis rääkida, et see palatalisatsioon omandab fonoloogia loogilise funktsiooni loogilise võime tema abiga saab sõnu üksteisest eristada ja vot siis on juba täitsa omaette olukord. Kui saab palatalisatsiooni abiga sõnu üksteisest eristada, siis see on hea nähtus. No nii ei saa öelda, et muidugi on ta ja iga asi, mis keeles võimaldab eristamise ja on hea, aga aga jällegi, mida kasutatakse põhjendamatult või härra täiesti ilma vajaduseta, siis siis ta ei oleks hea, nii et niisuguseid palataliseerimisi on ka eesti keeles küll, mis sellel põhjusel ei ole üldse head, et nad ei ole mitte mingist vajadusest tingitud nagu näiteks. Lell toob üsna suure hulga neid näiteid ja võib-olla võib-olla tasub siit võtta, aga mõtleks küll seda, et nüüd seda seda kirja maha, kus ka natukene selle kirjaga. Sest et mulle tegi see väga suur heameel, sellepärast et siin oli suurepärane loetelu kõikvõimalikest niisugusest palatalisatsioon Nonii maigulisest hääldusjuhtudest, sõltuvustest, mis eestlastel praegu kuulda on ja neid asju enamikku neist, ma kuulen iga päev meie eetris tõepoolest. Aga võib-olla ei saa neid kõiki neid vaadata ühes rühmas või hukka mõista, ühelt aluselt ma ütleks rohkemgi suur osa neist ei ole üldse hukkamõistetavad, vaid täiesti keelesüsteemiga põhjendatavad siin peame minema tasapisi edasi, ma arvan, korraga on kõigest võimatu rääkida. Võib-olla võtame siis tema pakutud sõnad näiteks L tähega. Mina loen neid nüüd nii nagu mulle tundub, et ma olen kogu aeg öelnud, kui ma mõtlema hakkan, siis võib juhtuda. Teistpidi aga pallur, pallur, no hakkangi mõtlema kohe. Jah, kuidas sa ise oma sisemise keelevaistu najal helistaks, pallur, aga seal ei ole, ei ole. Tulen sulle toeks sellepärast et vaatame, mispärast me tahame ütelda pallur, kuidas me ütleme, pall ütleb all, ütleme, pall, see sõna On palatalisatsiooniga, Ell pehmeneb ja see tüves olev elli pehmus, see kandub üle tuletistesse. Sellest siis ka palju, võrdleme niisugust ja siia kõrvale nagu suhteliselt sarnane sõna hall. Kas sa ütled hallus või hallus? Hallus? Eks ole, täiesti loomulik, siin ei kahtle keegi, aga samal põhjusel on ka pallur täiesti põhjendatud. Võib-olla lihtsalt, et me ei ole nii sageli harjunud seda sõna kasutama ja võib-olla olemegi väga palju kuulnud teda kasutatavat ilma peenenduseta, ilma pehmenduseks. Aga kas on siis nii, et varem on olnud ta ilma peenenduseta rohkem käibel? Minu teada mitte minutit mitte, kui teda on hakatud kasutama, siis ta normeeritud on olnud ikkagi pehmendusega, sellepärast et ta kuulub samasse peresse sõnaga pall. Aga seda ei ole kerge tajuda inimesel, kellele see sõna on võõras ja mis on võõras, seda me püüame alati natuke kuidagi kangemalt või kunstlikumalt. Õel jalgpallur, korvpallur, jalgpallur, sulgpallur, sulgpallur, sest tegemist ei ole mitte suluga seal, vaid sulgsulgedest. Algselt see pall oli ju sulgede abil konstrueeritud. Et sulgpallur kaks peenendust kogun. Aga kui nüüd peenendusi saab liiga palju, siis, siis ei ole ilus enam. Ja ei saa tähele panna. Funktsioon on keeles kõige olulisem see, mis härra häälduse nii või teistsuguse kõla see funktsioon, keel peab olema funktsionaalne ja muidugi me võime teinekord, eriti just poeetilises keeles peame seda arvestama, luulekeeles, arvestama seda, et me võib-olla ei kuhja mingisuguseid ühesuguseid hääldusilminguid, mingeid sarnaseid sildu ühtekokku või, või siis teeme selle vastupidi täiesti teadlikult, Rimi eesmärgil. Aga tavalises argikõnes ei saa kunagi niisugust asja arvestada. Ma ütleks isegi, et normaalses funktsionaalses eetrikõnes, kui me läheme kuulajate sõnumiga kasvõi näiteks uudistekstiga, mis asjal hakata sellel alusel sõnu kaaluma või teistmoodi hääldama elule. Et seal võib olla palatalisatsiooni, saab äkki ühes lauses liiga palju absurd. Vaatame veel sõnu, kirjast, ollus, ollus, hall. Seda ma tõesti, seda ma tõesti ei peenendaks, sest et miks, kust see iicinna tulla võiks? Õss normeerib selle teises vältes ollus, jah. Las ta olla mollusk, mollusk, mollusk, vaat tegemist võõrsõnaga, mis pärineb ladina keelest ja seal ei ole mingit palatalisatsiooni. See mollusk tuleb vene Moljuskist, kus Elbeeneneb selle tõttu, et lihtsalt seda vene karmi pehmendamata kõva l i lahendada natukene Kesk-Euroopa hellile, nagu nemad ütlevad. Neil on juga, sulfaat, alfa, polka väga palju võõrnimedes näiteks Alfred, nemad ütlevad nite Alfred-Alfred ja see on lihtsalt sellest tingitud, et teisiti, vene-l oleks juba kuidagi moonutav selle Kesk-Euroopa suhtes. Aga meile ei sobi kuidagi see mollusk või alfa või palka, need on, kuigi nendega. Tohutult hulka ei sobi meile. Või sellepärast, et tegemist ei ole vene sõnaga vene laenuga vaid tegemist on tšehhi tšehhide algupära sõnaga ja seal ta on täiesti tavaline Ell polka, polka polka, maro proovi Ta on alfa, on kreeka keelest, eks ole, miks alfa või alfa beeta alfa see on loomulik, need on asjad üle. Võib imestada, kes on teistmoodi harjunud. Aga alati me imestame selle üle, millega me ei ole harjunud, see on, see on nii tavaline ja keelest rääkides tuleb sellest endale kogu aeg aru anda. Eriti need inimesed peavad sellest endale aru andma, kes keelega tegelikult tegelevad või üritavad tegeleda. Siis tuleb arvestada, et neil harjumused on erinevad. Palatalisatsiooni puhul tuleb ka arvestada lähtekeelt. Ja et sellest keelest, kus me oleme sõna üle võtnud, tuleb seda silmas pidada. Soovitatav küll jah, muidugi me alati püüame selle üle kanda eesti hääldusalusele, me vaatame, kuidas see asi üle kandub eesti hääldusse. Me teame, et näiteks saksa keeles poolest see l kõlab natukene helisamalt natukene pehmemalt kui eesti keeles. Wolfgang, aga me ei hakka sellepärast, et tema Wolf kangega Volkswagen, vaid me ütleme kõike, Wolfgang jääb Volkswagen sellepärast et me toome Ta ilusasti eesti häälduse alusele, ilma seda palatalisatsiooni rõhutamata, samas näiteks niisuguste sõnadega võõrlaenude või võõrnimede puhul mis on pärit kyll kest, kus palatalisatsiooni ei ole nendel häälikutel kõige parem näide on siin soome pen timati lassi. Ena eestlased küll mõnikord ütlevad Pentti ja Mati ja lassi, aga aga see ei ole põhjendatud. Samamoodi itaalia nimedes Vivaldi tonitseti, miks siin mina küsiks, miks mitte? Vald ei peaks mitte nii pingutusega? Me võime vabalt ütelda Vivaldi, jah, jaa, tonitseti. Sellepärast, et avalduses ei ole see üldse omal kohal eesti keeles nüüd eesti keelde üle tuues seda nime, siis meil on see põhjendus ainult järgne Pi. Ja muide, see on kaalukas põhjendus küll tundub, vähemalt sellepärast, et enamik palataliseerumist toimubki juba. Mis sai sellest natukene mainimise juttu tehtud ka, et i või oti mõjul aga vat nüüd kus J tohib või, või on sünnis toimimine, kus mitte siin isegi eesti oma sõnavaras on väga palju põnevaid näiteid, mida äkki me jõuame täna rääkida. Aga lähme siis kohe mõne põneva ka edasi, mina aga lähme. No ikkagi, siin tuleks veel enne sellise üldistava mõtte juurde tagasi, et, et see küsimus selle üle, kas nüüd see palatalisatsioon on puhtfoneetiline, tähendab, mis meil lihtsalt noh, kõrvus kõlab, aga millel ei ole tähendust, eristavad rolli, mis ei kanna sisu tähendust või on ta fonoloogiline selline, mis võimaldab sõnu omavahel võrrelda, nagu siin juba näiteid toodud või toome veel palk ja palk, kassi ja kass kotikott, tunde ja tunde, neid näiteid on eesti keeles palju ja see siis ütledki meile, et eesti keeles on palatalisatsioon nii-öelda eesti fonoloogiline tähtsuseksis tähendusi eristav keeleline tähtsus. Aga, ja nüüd, mis alusel see, see fonoloogiasin, toimimisalusel see eristamine toimib? See on nüüd iseküsimus ja oluliseks saab neid siin mitte igasugune i mitte igasuguse i mõju vaid selline i, mis kuulub sõna- tüvesse. Näiteks näiteks võrdleme sõnu tulpi seda tulpi, seda lille, eks ole. Ja nüüd kuidas sa ütled mitmuse osastava sõnast tulp, tulba. Tulp tuleb pähe tulpi, seal oleme tulpi, eks ole. Et väliselt ühtemoodi vormid kirjapildis mitte mingi asi ei erista, näid ja lõbusa, nii, kas ei nüüd seal selles sõnas neid tulpi parandan, maanteemehed parandasid neid algustes tulpi, kas see on? Kas see mõjub, seda mõjutab seda, kas ta ellu ei mõju ja selle pärast just, et ta ei kuulu tüvesse, ta on, ta on käändelõppu Ui, õieti mitmuse tunnus ei, kui täpsem olla. Aga tüves on A tulp tulba. Ja sellepärast näiteks ka ei ole ilus hääldada musti musti mets, metsi, musti metsi, mõned hääldavad niimoodi. Ja loogilises näidet tegelikult leidub siin lillelle kirjas ka. Muuseas, ta ise rõhutab seda, et tema nime tuleks häälda ilma peenendusetesesson murdelist päritelu Virumaal, kus see sõna tähendab lille ja käänd veega lällälle mittelal, lälli seisakurahval, aga seda peab teadma ja siin on muidugi niisuguste nimede puhul Nov nimedest võib-olla peaksid täitsa, võib-olla tasuks teinekord eraldi saate teha. Me jõua täna kõike, aga, aga nimede puhul me peame arvestama nüüd muidugi kõneleja enda eelistusi või selle perekonnaeelistusi, kus see nimi tulnud on, sellepärast et paljud nimed nagu seesama Lälgi need ei pruugi ju keele oskaja laiemalt tunda üldse neid sõnu ta ei tea, mida see tähendab, kust see tuleb. Ja siis nii nagu no siin on kolleegid raadios, televisioonis on, on vahel hädas, vaidlevad omavahel Palts või Palts, kas pall või Päll, kas tants või Tonts? Siin peab teadma lihtsalt, kuidas keelekasutaja eelistab ja muidugi eks põhjendatud on üks veene hääldusviis siis, kui tal ikkagi on mingi mingis eesti murdes vähemalt mingisugune eeskuju või alus. Enamasti on. On üks on üks kohanimi, mille üle ikka ja jälle ma tean ja mäletan ka sina pead nurisema ja sellest kohast on sel nädalal palju juttu olnud Anton Hansen Tammsaare sünnikodu. Kolmapäeval tähistasime tema sünniaastapäeva 130 viiendat Albu või Albu. Albu, ja seda ütleb ilusasti uss ka, et ta on halbu ja niisugustel puhkudel ikkagi peab seal nime taga olema mingisugune ära peidetud i varem tavaliselt ja kohanimed on kõik lühenenud varem nad on olnud märksa pikemad, nii nagu ka vanades dokumentides võib selgesti näha. Ja seal võib olla mingisugune iii seal vahepeal olnud, nii et sellest on see teenindustulnud ja, ja olgu ta siis ka põhjendamata, aga kui juba see on ning kohanime puhul põhjendus juba see, kui kohalik rahvas on harjunud niimoodi hääldama, siis meil on õigus või põhjus võtta seda kirjakeeles arvesse. Lihtsalt. Mind on alati huvitanud see, et kui suur on see kohalik piirkond, mille keelekasutust või kelle keelekasutust me peame arvestama, sest sest mina olen väga sügavalt Järvamaalt pärit ja mina ei tea, et meil keegi hääldaks Albu. Oleme teiselt poolt paidest, kui vaadata. Jah, ikkagi piisavalt kaugele juba, piisavalt kaugele juba jah, see seletab ja, ja mis muidugi seda kohalikku häälduse mõjujõudu või sel traditsiooni mõju kipub kahandama, tänapäeval juba on see, et rahvas on palju rännanud ja uuem elanikkond tihti ei teagi enam. No siin ei ole ainult palatalisatsiooni küsimus, see on isegi väiksem. Aga rohkem kaldutakse, eksime, vältis neid nimesid. Tegelikult kolmandas vältes tegelikult selles mõttes, et kohalik rahvas on nii harjunud ja sellel on ka keeleajalooline põhjendus miks Haiba või Sauga või lasso laeva kolmandas vältes või Estna või Väätsa minu pärast. Ja Võrumaal on neid nimesid hästi palju ja Saaremaalgi asfa näiteks siis seal on see asi, et kui me vaatame, kuidas kohalikud inimesed tihtipeale tulin, kuidas, kuidas ma olen seal sündinud, isegi ma olen seal, minu vanemad on seal selle just ainult niimoodi öelda kogu aeg. Aga kui ma siis küsin, et aga kas vanemad on seal sündil, kas nemad ka on seal sündinud-kasvanud põliselanikud siis selgub, et ei ole ja see on uuskasutus täiesti uuendatud hääldusviis. Kuidas, kuidas sissetulev rahvas on hakanud hääldama ja muide, me oleme tihtipeale selles suhtes, mis erineb. Me oleme kurdid ei pane tähele. Ja vahel oleme väga tundlikud, aga vahel ei pane tähele, ei märkagi üldse kohalikke, tähendab näiteks mitte mustu või nurme, vaid mustuja norme, nagu minu kodukandis baari nimega on Väätsa, neid oli Väätsa kolmas välde ei ole, eks ole, eks ole, sina oled Järvakese, teadsin, aga mine palun arhiivis murdearhiivi, vaata kartoteeki. Seal ei ole ühtki teisevältelist katset ja kõik käivad sedasama ja Järvamaa Väätsa peale. Lähme nüüd palatalisatsiooni juurde tagasi, lähme tagasi. Ja no vaata nüüd, mida ma tahaks veel selles samas tüvesse kuuluvuses välja tuua. Niisiis ei saanud mõelda nii, et iga kord, kui seal lõpus on nii et siis palatalisatsioon on põhjendatud, ei pruugi olla terve rida selliseid sõnu, ma olen mõned juba nimetasin hulki näiteks hulk hulga granaadiväline sõna ei sobi öelda hulki. Ja muide ei sobiga hulgivad, vaid hulgimüük kui siit loogiliselt edasi mõelda, eks ole, mitte pulmi, mitte hetki, mitte vendinite Conni, mitte otsimide metsi ega tusk ja nii edasi. Kõik need on Aadeevelised ja, ja teiselt poolt jällegi mütsata lustaka, mingi diil ei ole. Aga tüves mütsi, lusti sellest siis ka vitsata, noh, mitmuse vorm, rahvapärane mitmus, ilma mütsileta, mütsata, hullasid, metsatajas ärgata. Isegi lustakas lollakas, seda õnneks ei taha keegi, lollakas ütelda. Võib-olla mõnes halvasti asja tunduvas murde häälduses tavaliselt mõnes mõnes filmis, jah, võib seda kuulda, aga see minu teada niimodi häälete kuskilt hallus, kas seesama meest sellest me rääkisime? Hallus ja just sellepärast, et tüves on nii mütsi, lusti lolli halli ja naerab. Ja ka e-lõpulistes vormides nagu tunde, kaste, mütse, loll, eks ole, me ei tee sellest välja, seal nyyd ei ole julgelt palataliseerime, aga siis ka samas reas on kalkus, sundus, helkur, sõnast helk, Helgi, eks ole, ja juba mainitud pallur rulluda rulluda, eks ole, rullub rull rulli. Tüvi u tuletis jääb, säilita palatalisatsiooni Pulstuda muide ja haruldane sõna rahvakeelne sõna me palju seda ei kasuta ja sellele, et oleme harjunud võib-olla lugema ja tajuma seda ilma palatalisatsiooni, aga tegelikult on puldist Pulsti. Nii nagu kuulus mees on meil polsti nimeline, Pulstuda on peenendusega. Nii et see e-olemasolu tüves, see on hästi tähtis ja, ja kui me seda rohkem arvestame, siis siis õpime oma keelt paremini valitsema, seda paremini tunnetama. Mõningatel puhkudel juhtub küll tõesti nii, et A-tüvest saadud tuletises see peenendus juba muutub kuidagi nii harjumuspäraseks omaseks sünnib enamasti siis, kui me enam seda tuletus seost teadlikult ei taju, näiteks me ei tea, palju, mis asi on tulla, see on haruldane sõna ja siis on arusaadav, miks tõlvik on pehmendusega või kõlvik meid aiva enam nii väga otsest seost, sõnum sõnaga kõlbama. Kõlbulik, kõlbulik, kõlbulik, kõlblik kõlb, kõlba kõlbu ja võitulv tulvama, tulvil. Vastik. Siin tuleb emotsionaalne moment juurde, et me unustame kõik muu ära ja, ja see peenenduse aitab seda, seda seda vastikust välja luua. Nii et mustikas muide ka üks, aga murdeti on väga tavaline veel siiamaani, et öeldakse mustikas. Kas sa oled kirjasaatjaga siis põhimõtteliselt nõus või mitte, et kas palatalisatsiooni on meil, kas tendents on ülearu palataliseerida eesti keeles praegu? Ei, ma ei ole sellega nõus. Need on ikkagi üksikjuhud, mis hakkavad kõrva keeletundlikule inimesele ja proual on tõesti naguna väga keeletundlik ja selles mõttes väga hea korrespondent minusugusele. Sinule ka ilmselt, sest et meie vajame just niisuguseid tundliku, on kirja saatja poolt esile tõstetud küsimusi. Aga ei, ma seda ei karda, et liiga kipuks see levima. Üks valdkond on veel, mis tingimata tuleb jutuks võtta, see on võõrsõnad. Ja see on asi, mille temaga mainib ära, et võõrsõnades nüüd on juba ÕSis ka peenendus sees, sest ei olnud, mis sõnade siin nimetab akvarell hotell vist oli või ei olnud, distants oli, oli märgitud ja ja tõepoolest ussis on nende sõnade hulk siis võõrsõnade hulk just nüüd hakanud kasvama. Palatalisatsiooni märgitakse, kas sina oskaksid hääldada tualett, tualett, tavaline sõna, meil võõrsõnaga, tualett, tualett, eks ole, tualett, ma usun, et mitte keegi eestlastest ei ütle enam tualett. Aga kunagise normi järgi olid kõik võõrsõnad eranditult seda tüüpi sõnad, kus rõhk oli lõpus ja lõppsilp lõpp siis lõppsilbi, viimane häälik oli veel kas p-n-s või l. Need on need neli tegelikult, mis tänapäeval meie keeles palataliseeruvad. Omal ajal olid need kõik ilma palatalisatsiooni regatt hääldati veel kaheksakümnendatel aastatel, 80. aastal, kui meil see kuulus Nende olümpiale kartuli ja siis ta oli regatt veel jah, jaa. Ja vaid õige üksikud reporterid söandasid, regatiks teha. Juhtus vahel lihtsalt kõnehoos, tead ise spordireporter, sest siis sa ei mõtle kuidas tule nüüd tunduks vägagi, vägagi häiriv, isegi või ebanormaalne. Noh, eks ole siis hotell veel keegi ei mõtleks enam neid pidada normaalseteks romanss, bilanss, kõik need olid omal ajal ilma peenenduseta intelligents. Ja, ja see seondub nüüd sellega, miks, miks siin palatalisatsioon levib ja kas see on hea, halb, ei ole halb. Miks ta halb peaks olema? See näitab, et need võõrsõnad lülituvad meie keelesüsteemi, kõik võõrsõnad käenduvad meil liiga nad liidu välised, järelikult kus iganes seal nendes sõnades lõpus rõhulise lõppsilbi lõpus on T-L S või n, seal on normaalne, et mida tuttavamaks, mida omasemaks sõna meile igapäevakeeles seda hõlpsamini me selle oma hääldusharjumustesse sulatama jätmisele hääldame pehmendusega. See ei pruugi esialgu eriti inimesele, kes kelle keeles sõna võib-olla ei ole üldse igapäevane, kes seda harva kuuleb ja harjunud tõesti tajuma teda peenendamatuna sellisel inimesel tunduks esialgu häiriv, võib-olla aga kui see saab tema igapäevasõnaksis, ta paratamatult tuleb sellega kaasa, et sellega me lihtsalt näitama, et need sõnad saavad meie omaks siin meie süsteemi meie keelesüsteemi lülitavad sisse. Kuna sa ei arva, et meil palatalisatsiooni ülearu oleks, siis ma ei saagi tegelikult küsida, et, et kus palatalisatsioon meile peale tungib, kas idast või läänest või meie oma mugavusest. No näed, siin juba mõnede venepäraste näidete varal nägime, tungib idast mõninatjaski nendes mõnedes sõnades jah, sulfaati alfa palka taolistes sõnades sulfaat ütleme ikkagi korrektselt gaasis sulfaat Arhabolka mollusk, mitte mollusk, jah, tungib sealt ja, ja see on nüüd see asi, et vene keeles palatalisatsioon märg, kas sa tugevam ja laiema levikuga eesti keeles üldse sellepärast et vene keeles põhimõtteliselt kõik konsonandid jaotuvad kas kõvadeks või pehmeteks. Igast konsultant saab kaks varianti ja nad moodustavad täiesti eri foneemid eesti keeles, nagu teame, on pehmeid häälikuid ainult l n s i t. Muuseas kõik kuulajad võib-olla ei tea ega mäleta. Aga omal ajal veel 100 aastat tagasi oli järgaa meil täiesti teenenduv, pehmendav häälik näiteks. See on, põhjendab, miks Jaanus Olgulas mängis nalja Tootsi rollis, eks ole, naermide narvaid naer ja minu meelest ka juba filmiversioonis oli see naer ikkagi sees, jah. Aga siis niisugused vastandused nagu kurk kurgu ja kui kuigi need olid täiesti normaalsed vanaemaaegses keeles veel. Või siis vaatan mul kuskil, ma panin neid sõnu võrdluseks, eritamatan, kas see koht jääb praegu silme ette? Need on täitsa ilusad, huvitavad huvitavad näited meelde tuletada. Vaata aga mitmuse omastav või mitmuse osastav sõnast part, Balta murdeline, paita, karta päta, varss sõnast kirjakeeles vars. Meie murdes oli see varss ja pass Varssavi varss varsa ikka tugevalt nagunii. Aga Vass oli siis see, mis tänapäeva kirjakeeles on vars. Vars varrekaris, päris vadis pass. Nii et see palatalisatsioon isegi mingis mõttes tegelikult vähendab oma või mõju eesti keeles praegu veel vähenemist, on näha ühes asjas. Või ma ei tea, kas see on vähenemine, igatahes kirjakeeles võime seda nimetada küll vähenemiseks. Neil isegi praeguses essis, ma vist ma vist ei eksi, kui ütlen, seda on palatalisatsioon, märgid tud, pikka vokaalsete sõnades nagu moos ja ini, inimese nimi, Jaan Kooljoon, tool, kasina hääled etendusega, joon, ei jaa, moos, moos, moos, mool, ööülikool, ülikool kooli niimoodi, et ma nüüd natukene osata seinaga. Vabandust, ma ei pea seda halvaks. Ja loomulikult see on seal, vot see on lõunapoolse eesti usus tarvitus lõunapoolses Eestis on see. Ja see ei piirdu ainult Lõuna-Eesti murrete rohelise alaga, vaid ka näiteks pärnu kandis hääletaks niimoodi. Ja võib-olla on kunagi olnud ka nii, et põhjaeestlased on see tähendanud, ma ei saa seda praegu väga kindlalt väita. Asi nüüd selles, et siin toimub üks nihe, eesti keel muutub järjest ökonoomsemaks rõhu pingutuse, rõhu pinge vallas. Eestlane hakkab rõhutama järjest kiiremini järjest suuremal lühemal lühema pingutuse ja suurema lõdvestusega. On täheldatav tendents ja see on omal ajal siin veidi rohkem kui aasta tagasi selles sarjas, mis ma siis hääldusest pakkisin. Martin määrusega koos selles ma rääkisin sellest, tutvustan seda nähtust laiemalt, see on eesti keele häälduse hästi iseloomulikke jooni. Ja nüüd miks me ei meil põhjaeestlastena ei ole mugav või noh, ma ütleks, lausa istume ja hääldus see üldse, see teenendamine seal pikka vokaali järel on see, et me häälduselund lõdvestub kohe rõhu hetke järeldusel, rõhu rõhuhetk on ülilühike kool? Ei o, teine pool tuleb juba lõdvestusega seal järel nüüd hakata seda elli peenendama, see nõuab suurt pingutust. Nii, Nugavus ikka mugav, loomulikult loomulikult laiskus. Ja see on üks tendents, kus praegu eesti keeles täiesti ilmselt, et kirjakeeles siis palatalisatsioon taandub ja me võime täitsa vabalt rahulikult lugeda need palatalisatsiooni märgid, kui need kuskil veel ÕSis kohtame pikkade vokaalidega konsonandi järel siis need võime rahulikult kustutada seal need ei ole kohustuslikud meie jaoks, neid on isegi oleks väär. Tõepoolest, see ei oleks eesti häälduse alusel kirjakeele hääldusalus, aga ei oleks see kooskõlas kuigi reaalne hääldus, seda pruugib. See selle vastu ei saa midagi olla. Teine asi aga veel. See on see, et me võime kohata palatalisatsiooni märki niisugustes sõnades nagu silt pilv. Õigekeelsussõnaraamatus siis on nende juures veel palati ja ma ei. Väga kindel praegu ma ei jõudnud enne siia tulekut raamatust kontrollida. Aga minu meelest on I sõnades tähendab, kus konsultandi ees, selles rõhulises silbis on nii. Ja seal nüüd panna järele palatalisatsioon. Kuidas sa teed vahet? Sõnas pilv oleva helli sõnast, silm oleva elli vahel silm silma eksale A-tüvi seal palatalisatsiooni ei ole pilv pilvi i ETV-le sõna aga, aga hiiga hääldame. Mis on vahet, silmi, pilvi, pilvi, pilvi, pilvi, neid pilvi, Pill, pilvepilvi, pilli filmil ja filmi, kas vill, eks ole, nõuab jällegi ääretult inetult ebaloomulik pingutus see palataliseerimis ja jällegi täiesti asjatu selle kohta ütlevad fonoloogid, et sealse palatalisatsioon neutraliseerub. Miks ta neutraliseerub, sellepärast et eesti palatalisatsiooni iseärasus, eks on see, et mitte hääliku lõpp peeneni, nagu näiteks vene keeles. Siin jaotavadki keeled suuresti kaheks enamuses on need keeled, kus palataliseerub konsonandi lõpp-i mõjul vahetult ees, eks. Aga eesti keel teeb nemad eestlane veel niimoodi, et tema viitlasele i elemendi sinna hääliku ette, kusjuures nii tugevalt petena kuulemegi seal pisikest iid lausa hiid kas ja s ise oni pass, mites vaid kask, till, hea. No näete, head kuulajad, kui te kirjutate meile põneva kirja, siis jätkub meil juttu sellest kauemaks. Einar Kraut, üks soovitus kuulajatele keele kasutajatele. Kui palju muretseda palatalisatsiooni pärast ja ja kas muretseda? Ma ei ütleks sõna- muretsema. Mulle ei meeldi see sõna, tunnistan, mulle meeldiks hoolitsema, hoolitsege oma keele eest ja siin tasub vaadata mitte ainult õigekeelsusallikaid, sest need võivad teinekord meile valetada ka, nagu selgub. Vaid mõelgem süsteemi üle. Küsige asjatundjatelt, küsige nende inimeste käest, kes on tegelenud probleemiga ja juurelnud ja oskavad võrrelda, oskavad näidata meile kõige tähtsamat, veenduma ise. Keel on ju niivõrd isiklik, nahavaheline asi, eks ole, ma ei saa sind kohustada, ütleme nii või teisiti, sa ütled ikka, aga mulle meeldib nii või ma olen harjunud nii, miks ma kuidas on nii ebaloomulik, kuidas ja nõuad, aga, aga ma saan tuua võrdlusi, näidet näidata. Aga miks sa siis nii siin, nii, aga siin niimoodi, kui need on ometi sama tee visanud sama sama tüüpi sõnad väga lähedased üksteisele. Noh, näiteks nii saab asjale läheneda, nii saab ennast harida. Kogu keele arendamine iseenda juures seisnebki lihtsalt harimises. Vahel oleme liiga laisad ennast harima, selles on häda ja, ja vahel kipub isegi keelekorraldajate juures nägema niisugust asja, et kuidagi peetakse endastmõistetavaks, et keel olgu hästi, hästi-hästi ettevõtte nõuaks hästi vähe pingutust. Aga kui me tahame rääkida stiilidest stiil ja tuleb õppida, kui me nurisema, et meil on keeles vähe stiile. Me oleme nii noor kultuur keelale, saga oigus, nõnda linlastele, prantslastele, venelastega on. Kes meil keelab meile tegelikult eeldused, on kõik olemas, harima ise oma keelt. Me saame stiilid kätte. Aitäh Einar Kraut nõuannete eest ja saatejuht oli Piret Kriivan. Head aega.