Eesti sõduritund. Võidupüha pidulik rivistus Võru linnas Vabaduse väljakul. Presidendi võidupühaga. Kõne oli sõnum maailmale ja sõnum meile eesti rahvale. Oleme teada võtnud, et suure tõenäosusega Eesti ei pääse NATO laienemise esimesse riiki. See meid ei kohuta. Eesti ei ole kunagi arvanud, et ta võib ennast Kuni ta loodab teiste peale. Nii oli see vabadussõjas, kui me suuri kire imestuseks teostasime omaenesemääramisõiguse ja sõnarelvaga käes, kaitsesime jõudude vastu. Kes ikka veel unistasid? Kui me kriitikast hoolimata taastasime Eesti krooni ja sellel ajal vabanesime koloniaalsest sõltuvust. Sellel ajaloolisel kogemusel on ka oma pöördküll. Bekkeri ei ole kunagi üksi. Veetud oma koha maailmas ega kavatse sõnakene Vetta ees loovutada. Eesti on teatanud ja teatab seda ka täna, et meie eesmärgid on jää. Liitumine euroatlantiliste majandus- ja julgeolekustruktuuridega. Eesti esimene kõige olulisem julgeoleku garantii on Eesti kodanik. Eesti kodanike ühendatud tahe koos mehi. Samas teeksid teda relvade täristamist Egaretoorilises ähvardust. Molotovi-Ribbentroppide aeg on möödas ega tule mitte kunagi tagasi kui me oma põhimõtetele truuks. Ja kui me tõesti suurtele ET vabadusele, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted võivad kerigi tõsta suurtes suuremaks kui meie, ootame maailmale oma tael oma raudset tahet. Niisugune oli Eesti presidendi sõnum maailmale ja meile. Möödunud öö. Võidupüha on Eesti kaitseväelaste päev. Kas president nende tulest süttib meie 1000 aastane jaanituli? Riigilipu järel teises maailmasõjas Eestit kaitsnud mehed veteranide rühma järel marssimast Eesti kaitsejõudude esinduskaitseväe, lahingukooli kadetid, kaitseväelased, Kuperjanovi pataljonist, väelased piirivalvurid, sisekaitse operatiivrügement, tervis on Võru, Põlva ja Tartumaa kaitseliitlased napilt üle poole 1000 mehe. Nii palju oli siis mehi välja tuua, teenistust häirimata. Kuid Kaitsevägi kosub aasta-aastalt ja Sangi on muutunud kindlamaks. Ühel jaanikuupäeval võis Eesti Taevas märgata kummalist halli karva lennukit kandmas kere turjal hiigelketast. Eli Nato tunnuseid kandev radarvaatluslennuk avaks ehk Eveks, mille maandumist ootas Ülemiste lennuväljal ajakirjanikepaar. Asjakohaseid seletusi jagas Eesti õhuväe kolonel Teo Grüne. Kõige tähtsam on ikkagi omada informatsiooni õhuruumis ja seda informatsiooni töödelda ja kasutada. Ja see lennuk ongi just ütleme niimoodi emalennud mis võimaldab kokku koguda informatsiooni õhuruumi üle, kusjuures väga laias ulatuses. Samas ka lubab seda informatsiooni töödelda lennuki pardal ja edasi anda siis vastavatele maapealsetele juhtimispunktidele, samas lubab see lennuka juhtida, ütleme nii, õhu. Ja lennumasinaid, aga samuti ka maapealseid, relvastatud üksusu ja tehnilisi vahendeid siitsamast lennuki pealt. Tema lennuandmed, tehnilised, tehnilised, taktikalised standard on selliselt, et ta kauem püsiks õhus. Ja võib-olla olete juba kuulnud ja umbes üks 10 11 sundi on ühe tankimise lennutundide arv, aga samas lubab ka teda tankida veel õhus, nii et see võib kahekordistuda või isegi kolmekordistuda. Lennukeid juhivad ainult neli inimest, aga ülejäänud on kõik raadio, aparatuuri ja raadiotehniliste vahendite operaatorid. Samas on ka nõndanimetatud lahingujuhtimise ohvitserid, kes siis võtavad vastavaid otsuseid vastu. Taktika tehnilised andmed lubavad, et kui tõsta õhku kolm sellist lennukit siis üheaegselt katab kogu Kesk-Euroopa radar pildiga tähendab, et radari avastamiskaugus on kuni 500 600 kilomeetrit. Keskmisel kõrgusel lendavat õhumärkide suhtes ja kui madallennul, siis kuni 400 kilomeetrit. Nii et tehniliselt muidugi on ta väga keeruline aparaat ja arvatavasti tema rahaline väärtus on ka väga suur asi oleks, mis ma võib-olla kellelgi on küsimusi, on küsimusi härra kolonelile veel. Kas sama klassi lennukeid on ka Venemaa õhujõududes? Jah, kindlasti on. On. Lennukid ja kohe pärast seda, kui ütleme niimoodi NATO NATO-s ilmusid need lennukid eelmised pärast seda kohe. Venemaa õhujõudude sellised lennukid on EL 76 baasil tehtud sellised lennukeid ja on ka Venemaal nad lendavad. Kahjuks ma ei tea neid taktika tehnilisi andmeid. Aga võrreldes selle lennukiga on nendel natuke tagasihoidlikumat. Ega seda klassivennast ei ole kaotanud oma tähenduse. Luuresatelliitide ajastul. Jah, ei ole suureks saladust, eks praegu on nii palju satelliite üleval, et mis jälgivad kogu seda maapealset situatsiooni. Aga siiski õhumärkide jälgimiseks on just parem. Sellepärast et satelliidid on enamast, jälgab maapealsete igasuguste sõjaväeliste kõikide objektide pead, aga need lennukid teevad õhumärkide suhtes töötavad emad. Vahepeal. Minister tuleb siis me teeme seal taganurga peal ministri küsitlemise, kuna müra on seal kaitseväelane kõik teada, meil on kolm suurt ühisprojekti balti riikide vahel, mis väljuvad ainult rahvuslikest ja ka ainult regionaalses piirides. Need on balti rahuvalvepataljon, seal ühine balti miinitraalerite kaader ja see on ühine õhukontrollisüsteem, mis peab eelkõige täitma rahuajal tsiviilotstarbelist ülesannete soodustama lennuohutuse tagamist, aga mis peab suutma ka täita riigikaitseliste ülesannete eest identifitseerida tundmatuid märke meie õhuruumis ja edaspidi ka juhtida võimalike õhukaitselahingud. Selles mõttes mängib selle viimase palkmed projekti raames, ma usun, on väga tähtis see, et me saame koostööd teha Ameerika sõpradega. Ja nagu ma usun jällegi pühapäeval president, asepresident Al koor, olnud see, kes just nimelt õhukontrollija õhuvaatlussüsteemi arendamiseks on toonud balti riikidesse 10 miljonit USA dollarit, et me saaksime Öise informatsiooni keskuse välja ehitada ja et sellest informatsioonikeskusest oleksis taolisele avaks tüüpi lennukile võimalik informatsiooni meie õhuruumis toimuvast anda. Me hindame ameeriklastepoolse selgeavaldusena usaldusest Eesti riigikaitsesüsteemi vastu ja oleme oleme siiralt uhked selle üle, et meil on nii head sõbrad, kes on valmis meiega koos mõtlema meiega koos planeerima, meiega koos välja ehitama. Ja sellest tulenevalt usun, et kui kunagi peaks selleks olema ka vajadus, siis koos meiega, aga rõhutan, koos meiega tegutsenud viimane küsimus, aga kas ei ole see, teeme veel niimoodi, et visiidolex, kui, kus auhind ei pääse nädalasse aga tuleb nado väärikas. Aga ma usun, et taolisi viite saab toimuma Eestis veel veel ja veel ja, ja ühel päeval me oleme selle väga kurvastama kündmude, et meil ei olegi mitte ühtegi ajakirjanikku, kes selle vastu huvi tunneks, kuidas veebikaitsevägi koostööd teeb oma NATO partnerid, aga meil on täna ühe, 21 riigiga väga head riigikaitsealased sidemed ja, ja tegelikult tavatu ei ole mitte p, et lennuk on siin maas vaid avatu on see, et ajakirjanikud selle vastu nii palju uidule. Aga muidu teie arvamuse, NATO luurelennuk on nüüd siin Eestis. Kasse ärritab teie suurt naabrit, Maiva vastasin sellele küsimusele, et Eesti on iseseisev riik ja ka NATO ei peaks küsima mitte kellegi käest kellega ja, ja missuguses ulatuses koostate. Hommikul tulid Tallinnas Raua tänava koolimaja juurde kunagise sidepataljoni mehed meenutama 57 aastat tagasi peetud lahingut võimu ülevõtjate ja punaarmee lastega. Mälestusmärgile asetas pärja tänase üksiku sidepataljoni ohvitser leitnant oja. Täna me asetame lilled nendele meestele kes 40. aastal tegid seda, mis on, mis oli ja mis on iga inimese ja kodaniku ja oma kodumaad armastama inimese kohustus. Ja kui inimesed kahjuks seda ei ole, siis tal võetakse see võimalus teiste poolt ära ja siis tuleb tal tegelikult sedasama asja teha, aga hoopis teiste inimeste huvides, kus ei ole sellest kasu, ei temale endale ei tema maale ka tema kodustele niimoodi ja meie pataljoni poolt, siis palun meie väike pärg. Praegu palun, võib-olla teiste. Aga soov oleks küll. Jah, et siia saaks raiutud sisse. Paned nimede ja mandri nimi, aga Mandresemäe teadjad. Ei mäleta enam lootust, võib-olla selles mõttes, et minu arust Riigiarhiiv on väga põhjalik ja ta on säilinud. Kindlasti on, seal on terve hulk pataljoni käskkirju alates päris algusaegadest on suured köited järjest on olemas Eesti riigiarhiivis arhiivis. Tähendab komandro merega nimi on, ma usun, et me selle nime eksam isegi kätte, kui ta on ikka käskkirjades kusagilt läbi käinud. Eelmine nimi oli temal, Margenhaats koolil ning komandör ja langes komandör. Selge, aga mõned mehed on rääkinud, et ka teine mees läks veel, kes haavata sai, suri hiljem kasse. Üks männikus ja üks seersant männikus. Need kaks nime on üks raamat oli vill. Kuidas vill, Kree oli ta nimi. Et tuli parajasti trepist üles, aknad akna juurde, seal, kus mina olin ja järv järve oli. Ja kuul tuli aknast sisse, otsekohe ma vaatasin, mees vajus kokku ja nüüd said, ainult riivas, riivas õnneks. Aga see seersant männikus, see sai pihta küll, jaa, aga seda selle lasin, tegin värava lahti ja siis oli diste väljumist karist. Karisi oli karite, oli ka raudtee, oli ta nimi ja ei soovile õige masin, riigimasin oli staieri tuli, Meil olid, sidemasin, oli haavatu sinna peale, siis otsime minti, kus uus hundi saab selle värava lahti saategi värav lahti. Ja läks väga julge mees. See karist, tema oli ju spordimeest, oli ordinovski ja laulumees oli pärast biootsiduja, kes nüüd rääkida, kes see oli, kes käsk. Mülli? Kapten ainult oli üks esitanud vist surnud. Ja riskarali teine riskaraliga Ethan oli, ma olin sellega suures saalis. Ja siis, kui see madin pihta läks, siis tema oli seal sees ja võttis püstolid Alaskas lampe puruks, ei leidnud, lülitit üles, kõik olid valged. Lõmbleda lambid puruks, teises maja otsas. Tänava otsast oli ta juba välja nagu nina pihta. Tuld andsime. Lõbi polise. Tulime välja. Želvad tuli sisse. Siis oli nii, jagati ära, ohvitserid, allohvitserid ühte ritta, tee nii, et muru peale istuda, muidu istuda, siin oli murupadrunid tasku sisse. Võtsime nuppisi, kui pistsime siia maa sisse, võib-olla on Raivo veel silmades olla? Meeles, meie olime koolimaja õues ka rivis ja mis ma nagu ma mäletan Kolmas oli siin iis, siin oli üks väikemees, juudi rahvusest oli kitu lisanimi. Ja see siis hõiskas, et iga 10. maha lasta iga 10. selliseid ähvardusi ja siis ohvitseridele pärast tuli korraldus, et iga teine maha lasta. Anti 20 samm ümber pöördkakskümmend sammu edasi, marss siia seina äärde, siis mõtlesin, et lasen. Nii, ohvitserid on siis inversioon. Aga siis sõitis kindral Rotbergi masinaid, roperk kargas masinast välja, tuli ja hakkas, hakkas kohe selle. Kirjusald vaidlema seima based. Kas Rotergi saabune lahendas olukorra ja see oli momendi küsimuse tulijad? Ärge laske käed natuke ülesse veel ja tuli sinna ja nägin, ohvitserid olid reas kõige sõiduri relvadega, mehed ümberringi, küsimus, kurb laseb oma. Need olid siiski ohvitsere sisse ei söönud? Ei, ei, ei, söödaküsimus oli. Siingi küsiti kohe, kes andis korralduse ja mitu korda käis juustu kordav, kes andis korralduse. Ega keegi ju ei teadnud? Või siis tuli see vahepealseks veoautotehase, loobiti meile siia kompvekke ja värke peale seda kooliteatripoisid veidi võtnud ka, tead, kohe kõik olid nii. Soolveele oleks öelda, et poest on kindlasti rüüstatud juba tooduse auto korral. Tore moment on WC, juulikuul oli Eesti-Läti jalgpallimaomoos nii, nüüd omale, siis oli niisugune asi, et eesti rahvas kandis kätel sidepoiss, sinna sisse võeti, tõsteti üles ja anti käte sisse ja pärast seda võistlust siis tulime mööda Narva maanteed, rahvas akna peal patsutus ja see oli niisugune. Nii palju aega on möödas ja 57 ja on aeg, kus sai tohtinud suud lahti teha. Neid võlusid ja omavahel rääkisime sosinal. Lahing Raua tänava koolimaja juures nõudis sidepataljonist kaks ohvrit. Need olid Johannes Mandre ja nooremseersant Aleksei männikus. Ajaloolane kaupu, teemant on selgitanud Eesti riigiarhiivis et Mandre Shark saadeti Tallinnast teele sõjaväeliste auavaldustega. Paraku on need andmed pärit NKVD toimikust. Nüüd aga Eesti noormeeste eliitüksusest. Teises maailmasõjas. Kuuste Harry tulbilaual on pataljon Narva ajaloo teine köide. Mitmendat päeva see on koostaja ja peatoimetaja laual raamat, tugevad raamat on alles teist päevalauad eilse hommikuse bussiga Tartu poisid saatsid mulle selle ära. Trükkide trükitud on tato jäigid, kus meie Esmiga, Tartu 1997, kui suured on trükiarv 3000. Naised on imevähe. Aga ma usun, et saame siis sellega parasjagu hakkama, kannad nuia Narva pataljoni poistele jätkub. Lugejahuvi on siiski vast ehk laiem on, ma usun, et on laiem kindlasti, aga no praktika näitab, et see buum, mis oli mõned head aastad tagasi, kus lausa läks nii, kui soe sai. Need on nüüd muutunud, aga ma usun, 3010. on parasjagu ilusti omadega hakkama. Jah, ja ta on õige, tüse, palju neid lehekülje peale 972 ligi 900 lehekülge, noh, seda üheksasadat, seda annab mitu head päeva lugeda ja mitu head nädalat lugeda Viimsis. Kui seda sisu kordadel silmitseda, siis sisukorrast võime siin näha, et siin on ligi ligi 40 meest. Ajab meiega selle raamatu kaudu oma mälestusi. Otsime selle koha kohe siit üles. Ei tule, siin on nüüd niimoodi võib-olla või sisukorda ei hakka ehk ette lugema, ei, aga mis põhimõttel raamat koostatud põhiraamat on põhimõttel koostatud on niimoodi, et kui esimene raamat mild muide, millest on siin raamatus ka kokkuvõtte veel täiendavalt nende jaoks, kes ei saanud seda esimest raamatut on koostatud nii, et siin selles raamatus vestlevad, näete, siin on ligi 40 nime, kes annavad oma muljed oma elust, oma sõjateest, pärastisest, elust peale sõda kas siis vangilaagris või, või ükskõik või välismaal või nii, et need 40 meest ja muidugi olen ma püüdnud kõik panna, jätan nende kirjaviis ja nende mõtteviis, nende sõnastus, nende sõnastus, et igaühel oleks oma pilt olemas. Tuleks kahest silma ettelugeja ja, aga, aga muidugi kõik need tulid ikkagi muidugi ümber kirjutada ja midagi teha ei olnud. No tavaline tavaline toimetajad, tajun ta, aga lugeja seda muidugi ei, ei aima, kui palju tunde selleks kulub, kui palju paberit see kirjutas laua pealt läbi käib või kui palju laua alla langeb, kui kui ma seda käsikirja kirjutasin, siis oli see käsikirjas, oli see raamat? Minu diplomaadikohver oli niimoodi kaadrias paksult täis. Ma ravisin ta käsikirjadega. Nii et tublisti liikluspoolteist 1000 lehekülg oli ta peaaegu koosseis. Kas nende kaante vahele mahub nüüd Narva pataljoni terve lahingutee, kas see raamat ka ja kõik see on nüüd, katab absoluutselt kõik see juba eelmises oli kõik aga eelmises ei olnud meil nii palju meeste oma pilkudega panna. Need asja, see on nüüd selle vahe, see pealkiri on pandud ka ju. See on nii, kui individuaalne lähenemine oleks terasest tugevamad, vot needsamad terasest tugevamad ongi meie oma. Pataljon Narva kosk. Soomepoiste võidupüha pidamisest kõneleb. Soome Sõjaveteranide Eesti ühenduse esimees, vastne Soome Vabadusristi kavaler Raul Kuutma. Me pühitsesime Tallinna metsakalmistul sisse meie kangelaste ja veteranide matmispaiga, seal on juba umbes 40 veterani ja sinna on toodud ka Tartu Alt-viieteist- langenud mehe põrmud. Ja samuti on mälestuskivid 90-le mehele, kes langesid Eestis 1944. aasta sügisel või hukkusid metsas metsavendadega samal sügisel. Pärast seda kalmistu oli meil sisse õnnistatud halduskell 16 Sakala keskuses. Mälestuspäev, aktus ja selle aktuse esimene kõrgedervitajali, meie riigikogu esimees härra Toomas Savi. Ja järgmisena Soome Eduskunna puhe mees provorritoosukajana. Mõlemad rääkisid eesti keeles ja, ja ma ütleksin, et proosunconian tuli selle asjaga väga hästi toime. Ja siis oli muidugi kolonel Matti Lucari teie vana tuttav, meie vana tuttav ja sõber, kes oli õieti selle kalmistu projekti paika panija, tähendab, meil oli kalmistul küll eraldatud, aga meil pole raha, et välja ehitada seda selliselt, nagu ta välja on ehitatud. Tähendab Ma tahaksin lisada kalmistu kohta seda, et kõik, kes sinna tulevad, saavad ühesuguse hauakivi ja saavad selle tasuta. Tähendab see raha on tulnud Soome üldsuselt. Sakalas juhtus veel muutli, tähendab, meie märkisime ära ja kõik need, kes olid need hauakivid meile kinkinud. Ja neid oli kohal 150 inimest või 150 organisatsiooni esindajat. Peab märkima, et peale üksikannetajate teda oli umbes pooled nendest annetajate hulgast, siis umbes 80 olid väga paljud ühendused, veterani, ühendused, Lions klubid, Arra ettevõtted, organisatsioonid annetanud selleks raha. Ja see oli niisugune tore tore sündmus ka selle tõttu, et tõepoolest see annetajate kogum oli läbilõige kogu Soomest geograafiliselt ja ka soome rahvast. Neil päevil nägi trükivalgust ka soomepoiste elulugude raamat, mille pealkiri on vabaduse eest. Seda elulugude andmete korjamist, soomepoiste saatuse kohta ja selle raamatu koostamist me alustasime 1991. aastal. Ja selleks me moodustasime tookord ajalootoimkonna ja me seadsime endale eesmärgiks selgitada välja meeste saatused kuni lõpuni siis tavaliselt soomlased teevad väeosa matriklid, mis lõppevad sõjalise tegevusega, kuna meie meeskonna vaata, see on niivõrd keeruline ja oli, oli väga huvitav teada saada, mida siis ikka oli, nendel on juhtunud ja mis millises, las nad elavad, kuidas nad elavad, kes on alles siis siis seadsime sellise eesmärgi, et katsume välja selgitada kõikide elulood lõpuni ja, ja et, et siis saaks omastele teadvustatud ja eesti rahvale teadvustada. Sest paljud Omarseti ei teadnud oma oma lähedaste saatusest. Ja alguses me mõtlesime, et me teeme paari aastaga selle töö ära, aga tegelikkus kujunes see asi palju pikemaks, milleks sisuliselt kuus aastat, et enne, kui see asi sai täiesti valmis ja jätta aeg pikenes selle tõttu, et meile tuli kogu aeg andmeid lisa ja lõid kaasa väga paljud inimesed Eestist välismaalt juba jalu toimkonnas üksi oli üle 40 inimese ja seal olid 10 inimest, oli oli siis Rootsist, Kanadast, Austraaliast, USAst, kes aitasid selle tööle kaasa ja kuna see teade levis nagu kogu aeg edasi meie töö töökohta, siis siis üha tuli uusi andmeid ja me ei saanud nagu lõpetada. Aga ükskord tulipunkt panna. Ja muidugi selle mälestuspäeva korraldamine oli ka üks põhjus, miks me selle punkti panime ja ja noh, eks meie aastad olitaasia põhjus üks kord oli vaja lõpetada, enne kui on hilja. Mitu elulugu see raamat sisaldab? Seal on nüüd 3333 elulugu. Need on siis mehed, kes teenisid ükskõik millistes zoomi üksustes mitte ainult vabatahtlike rügemendi seeerr 200, vaid ka mereväes ja mujal. Ja seal on kõik, kes olid nii talvesõjas kui ka jätkusõjas Soome armeeteenistuses.