Raamatut kolivad Tartu toomemäelt Ülikooli uude raamatukogu hoonesse. Millal nende teekond õieti algas, kas siis, kui riiulilt tõsteti esimene köide teadmises, et see iial vanale kohale tagasi ei asetu või kaugelt varem kui täiel häälel hakati sõna võtma, et enam viivitada ei tohi. Novembrikuu ajalehest 1966. Ruumikitsikus ele ja tuleohule on lisandunud veel kaks raamatufondide säilivust, reaalselt ähvardavat hädaohtu hoone avariiolukord ja raamatute seas levima hakanud hallitus. Praegu ei ole enam teist väljapääsu summad raamatukogu hoone projekteerimiseks ja ehitustööde alustamiseks tuleb leida otsekohe. Mai 1967. Komisjon asus seisukohale, et hoone puitvahelagedega osa, igasugune ekspluateerimine tuleb avariiohu tõttu täiesti lõpetada ja otsustas, et esimeseks maiks 1967 on vaja evakueerida kõik raamatud maja viiendalt ja kuuendalt korruselt ning vähendada koormust ka mujal. 26. detsember 1967. Täna kinnitati Eesti NSV Ministrite nõukogu kõrgema ja keskerihariduse komitees ülikoolilinnaraamatukogu hoone projekteerimistööde plaani ülesanne. Jaanuar 1971. Ehituse nurgakivi paneku aega on korduvalt püütud kindlaks määrata, aga Tartu ehitajad ei näi veel suutvat nii suurt algust ette võtta. Jaanuar 1972. Ülikooli teaduslik raamatukogu ehitatakse Struwe ja Tiigi tänava nurgale. Hoone on projekteeritud Eesti tööstusprojektis autorid arhitektid Kalju Valdre ja Mart calling. Projekti peainsener Haarald olmet. 1976 27. september läheb raamatukogu ülikooli ja meie kodulinna ajalukku pidupäevana. Kell 16 oli ehitusplatsile tulnud sadu tartlasi. Hoone nurgakivi, panekule pühendatud miitingu avas Tartu riikliku ülikooli rektor professor Arnold Koop. 25. detsember 1980. Neljapäeval võttis riiklik komisjon hoone vastu ehitajatelt Tartu ehitustrusti esimeselt ehitusvalitsuselt ning pani välja hinde väga hea. Iga õhtuga jäävad vana raamatukogu ruumid Toomemäel tühjemaks. Ja niisugusel vaiksel õhtul istume kysis raamatukogu direktori kabinetis direktor Laine Peep ise, Laine Kilk ja Imbi Belkonen. Aga kolimiselevust näib mingil määral varjutavat lahkumismeeleolu. Nagu ikka pisut nukravõitu. Ühtlasi jääb siia tehti tõepoolest küllaga ja ja jääb siia maha ja igasuguseid kummalisi juhtumisi ja, ja imepäraseid seiku ja tõepoolest asju, mida annab veel tükk aega tagantjärgi naerda ja lugusid, mis tekitavad õudsust. Sest nagu kõikides vanades majades laine kilk veel mäletab, kui siin öösiti sai valves oldud, kummitab siin ka ja käib ringi markensult ärni vaim. Tõepoolest, kõik meie töötajad kinnitavad, et meil käib selline jutt rahva hulgas, et see, kes on tõeline raamatukogu, Teie püsiv kaadritöötaja, see ilmtingimata saab näha orgendusterni vaimu. Nii on meie 250 naist peaaegu kõik näinud markerdani vaimu ja nad ütlevad, et kui vaikseks jääb ja kui sügisõhtul tekib siin niisugune õdus töötamise moment ja kui raamatu lehed tasakesi sahisevad ja raamatukoguhoidja tuleb, siis tihti võib näha, et orkester ka läheb. Mina olen siin majas olnud öösel valves, üksinda. Nimelt varem meil ei olnud miilitsavalvet ega valvureid, töötajad pühade ajal ise valvasid ööd ja päevad siin raamatukogus ja meie mees, personali on vähe, siis ka naised olid valves. Ja no eriti niisugune. Meeleolukas oli sisse valvamine, oktoobripühadeaeg oli juba Rimi väljas, toomel tuululus, puud õitsesid, puude Karjööstusid akna taga. Ja siis maja oli täiesti tühi, aga ta ei olnud päris vaikne, sest ikka kuskil midagi põksus midagi nagises. Ja ma arvan, et ükskord tuli margisterni vaim, sest ma tulin välja fuajeesse, kantseleis oli see valvekoht ja lugemissaali uksed kahelt poolt avanesid ja läksid jälle tasakesi kinni. Iseenesest iseenesest. Meil on siin selliseid selliseid detaile, mida maha jätta, väga kahju, aga kaasa võtta ei saa. Näiteks meil on oma kullipere, kes Toomemäel elab, pargi puus ja nii tore oli, et see kuli pereta päeval ju magab, jäine seadis ennast sisse just teatmebibliograafia osakonna akna taha. Nii et tarkuse sümbolid olid meil lausa omast käest võtta ja, ja kolli perel oli kenasti tiga kolm väikest öökulli ja kui nad siis meie aknasse vaatasid sügavmõtteliselt jälgides kõike seda, mis me päeval tegime, siis tõepoolest hakkas kuidagi selline tunne, et kull on meie raamatukogulind. Üks asi kindlasti, mis siia tummele maha jääb ja mida uude majja kaasa võtta ei saa, ongi just nimelt see, see, see õhkkond ja see ümbrus, mida see Xin raamatu ümber tekitab. Sest ma arvan, et nii lugejatel oli tore siin siiski vahetuseks kui raamatust pea üles tõstis, aknast välja vaadata, nii ka meil endil muidugi. Ja see öökulli jutt, see on muidugi kõik tõesti tõsi ja tore oli päris selle, selle, kui oli elu ja kombeid jälgida on teatud kindlad inimesed, isegi ka, keda me aknast näeme. Siin on näiteks aastaid-aastaid juba üks niisugune pikk kõhn pensioniealine mees, kes nagu kellavärk, just nimelt pool üheksa hommikul ilmub siia meie raamatukogu seina äärde, tal on siin üks kindel, kus ta istub. Nii et meie näeme niisiis tema tegevust kui ka siis neid tema sõpru, oravaid, keda ta siin käib söötmas. Ja niisugused pilgud loodusesse on suureks kosutuseks siin hingel. Raamatukoguna on see maja 175 aastat vana. Kasmite 1806 ei, ei tulnud raamatukogu sellesse hoonesse. Jah. Raamatukogu oli ju uuele noorele ülikoolile hädasti vaja. Kasutati hädaabinõuna üritud ruume ja oma maja tarvidus oli suur. Ja otsiti siis linnast kohta, kuhu raamatukogu ehitada. Ja raamatukogu direktor Karl Morkenstern, ülikooli arhitekt, tookordne Krause ja samuti ka ülikooli esimene rektor. Parrot leidsid ühiselt, et need varemed sobivad väga selleks raamatukogu ehitada. Ja tegelikult nende meeste plaan oli veelgi suurejoonelisem, nad mõtlesid, et siia varemetesse sobiks hästi kokku ühe katuse alla observatoorium siis ülikooli aula ja raamatukogu. Selle üle oli muidugi kõige rõõmsam raamatukogu esimene direktor Karl Morgastern sest tema väga soovisid osa maja jääks siiski varemeid desse sest ta oli niisugune romantiline natuur ja, ja siis põhjendas oma ettepanekut sellega, et kui nüüd õlis noormeest siin on väsinuks ennast õppinud suurte raamatute juures, et siis ta läheb välja, astub sinna varemete vahele, vaatab, kuidas kuu kerkib müüride kohale. Ja see on talle väga kosutuseks ja puhkuseks. Meie arvame, et see oli tõepoolest väga õnnelik mõte, sest kuigi juba tol ajal väideti vastu sellele, et raamatukogu teha toomkiriku varemete koori osa kasutades nimelt mõned professorid leidsid, et oi, see on sobimatu paik kõrgel mäe otsas, siia on äärmiselt tülikas ronida leiame meie nüüd peale peaaegu kahte sadat aastat, et see oli hästi mõeldud koht, sest õnneks tekkis toomemäele kohe park ja näiteks teise maailmasõja ajal oli pargist meile suur kaitse. Meie raamatukogu ei oleks kindlasti muidu nii säilinud nagu nagu nüüd, kui ta oleks olnud alllinnas peale selle suured puud võtsid kinni isegi kõik juhuslikud pommi või mürsukillud ja praktiliselt sattus meile majja ainult üks killuke. Niisiis me arvame, et see koht on õnnestunud oma linnakeskse asendi Ki ja igatepidi nagu kaitstuse või, või erilise niisuguse. Noh, ma ütleksin, rahuliku atmosfääri pärast, mis meil Toomemäel on. Pargiga olid ju sellised lood, et 1803. aastal näiteks veel ei olnud siin parki ollagi ja kui eriti just parrot rektor oli selle poolt, et park siia tingimata rajada, mitte teda kruntideks jagada seda mäge, seda paljast tookord paljast mäge siis selle pargi istutamist 1803. aastal ei läinud sugugi korda. Need väikesed vitsakesed, mis siin tookord maha pandi, ratsutajate ja oma karjatajate poolt murti kohe jälle maha. Nii et 1803. aastal pidi parrot initsiatiivil välja antama selline küllalt karm käsk mis keelas prügi mahapanemise siin Toomemäel puude ja põõsaste murdmise väga rangelt ära. Ja loomade karjatamise näiteks lammaste karjatamise eest, kes siis tabati, selle käest nõuti 50 kopikat trahvi, tookord siis siis veise ja hobuse eest üks rubla ja pärast just eriti karmilt suhtuti kitsastesse sigadesse, nende pealt taheti siis kaks rubla trahvi saada ja nende trahvirahadega pandiga valvur siis siia valvama, seda korra täitmist ja korrapidamist. Ja nende trahvirahadega tehti siis teine pargi rajamise katse-s 1807. Ja need 1807. aastal istutatud puud, need on nüüd siis need kõige eakamad siin Meie maja ümber, praegu siin oli umbes 4000 raamatut ja annab aina imestada seda perspektiivitunnet, millega ehitati välja raamatukogu hoone sel ajal. Tõepoolest praegu mahutasime siia toomele ära üle miljoni raamatu, kui parratia Margenstern siia. Tõsi küll, nad mõtlesid, et ajutiselt raamatukogu-le peavarju otsisid. Nad kavandasid üsna suurejoonelise ehituse, milles oli kolm raamatukogu, Maali Ülikooli peahoone ei olnud valmis. Ja 1806.-st kuni 1809. aastani oli meie kõige alumisel korrusel ülikooli aula. Nii et siin on kindlasti toimunud nii mõnedki väga tähelepanuväärsed sündmused ülikooli teadusloos seisukohalt, samuti. Sellel raamatukogul on kuidagi eriline hing või atmosfäär mis tekib ilmselt tema ajaloolisest päritolust. Siin inimene tunneb ennast kuidagi õdusalt ja omaette olevana ja kaitstuna. Tegelikult küll mõtte siia raamatukogu ehitama hakata oli küllaltki julge, sest paikneis ju sel ajal, kui ehitus algas, küllaltki troostitu. Sest siin ei olnud ju varemed kuigi hästi säilinud ja kogu see paik oli pigem linna mahajäetud ääremaa kui miski muud. Selle kohta räägib Kreutzwald oma väljaandes maailm ja mõnda. Et jaanitulest süttinud kirik põles maani maha. Ja leseks jäänud müürid seisid siis niimoodi ligi 200 aastat vihma ja tuulehoogude mänguks hakkidele, pesitsemispaigaks, koolipoistele püksi lõhkumiseks ja linnarahvale häbistavaks meeldetuletuseks mis hirmus, kahju võib tulla joobnud peaga möllamisest. Ja siis ta räägib, edasi ehitati sisse ja raamatukogu kuhu lugejat kaunid trepid viivad üles ja kes siia kauaks juhtus jääma, et selle pähe läks tarkus nagu ving. Sest need tuhanded inimesed, kes neid raamatuid on kirjutanud, et need olid ikka targad ja nende teostest on siis nii palju tarkust, tarkuse aururuumis lahti pääsenud. Et see hakkab pähe. Kõrvalpõike korras, kas need hääled, mis kostavad sealt ruumist, see rataste kolin tähendabki raamatute kolimist. Tõepoolest, meid saadab tõeline lahkumismuusika, veerevad konteinerid, raamatukogu lahkub sellest majast ja kolimise müra ulatub meieni Ki siia, tõsi, on juba küllalt hiline aeg, aga me kolime mitmes vahetuses, siis uus maja ootab ja on aeg töö sinna üle viia. Ma tahaksin öelda selle maja minevikule mõeldes veel paar lauset selle kohta, et maja ehitati toomele raamatukoguks väga kiiresti. Projekti mõttes, kuni raamatukogu avamiseni kulus kolm aastat ja sel ajal kui raamatukogu ehitati, saeti, kõik lauad käsitsi ja kõik naelad, tagussepp, metallist, ka isiklikult individuaalselt ükshaaval välja. Iga nael on hunnik. Ja meil olid mõni kuu tagasi külas Ameerikas turistid ja kui me neile selgitasime välja kolime ja siia tuleb küll ajaloomuuseum, aga ennem seda tuleb kõik ümber ehitada, siis nad ütlesid, et lööge need naelad Ameerikasse dollartit sest sepanaela ja Ameerika kontinendil hinnatakse kui suveniirinumber üks meiega praegu valmistame ette selleks, et tõesti üle minna juba päris uude ja päris kaasaegsesse majja. Kõrkise pilguga Karl orgenstern teiselt seinalt, tema portree on Emil Anders portree vastu. Ja meie tahaksime väga kaasa võtta Margendusterni vaimu. Aga kuidas õnnestub, seda ei tea. Sest iga uus maja on ju midagi, mis on võib-olla väga vajalik mõistusele, aga meie kõigi süda tükib siiski toomele jääma. Ma mõtlen ka kõigi nende inimeste syda, kes on siin kunagi õppinud või oma nooruse parimaid aastaid veetnud. See kogu on olnud ju väga-väga autoriteetne meie rahva hulgas. Nii juba sellest ajast peale, kui usuti siin seitsmendat Moosese raamatut kettidega seina küljes olevat kuni tänapäevani välja. Ja meie poole pöördutakse ka väga mitmesuguste küsimustega, palutakse abi ja paljude Nende lahendust. Näiteks Lõuna-Austraalia ülikooli professor doktor fennel tundis huvi vanade läkigrammatikute vastu. Alus saate endale meie raamatukogus leiduvatest grammatikates nimekirja ja selgus, et ta ei ole paljusid nendest kuskilt mujalt saanud isegi Riiast. Ja siis me saatsime talle koopiaid, mille üle ta väga tänulik oli. Siis üks hilisem kiri Kambjast kaldasse ülikoolist professor palus meie ülikooli õppejõudude töid arstiteaduse alalt, nimelt auto immuunsusest ja servatiinist ja tema mõjust organismile. Tokyost doktor otsuka talusse ülikooli kunagise keemia professori Gustav Tammani töid. Veminghami ülikooli õppejõud professor Jack soovis andmeid farmakoloogia õppejõumarki kohta farmakoloogia ajaloo alalt, aga isegi üliõpilased välismaa ülikoolidest on meie poole pöördunud näiteks Jaapanis, Tokyo ülikooli üliõpilane kirjutas meile, et tema diplomid, teemaks on jäälind. Ja kirjanduse kogumisel on talle saanud selgeks, et kõige põhjalikumalt on seda teemat uurinud Eerik Kumari, meie ülikooli professor. Ja ta palus meile siis saate professor Kumari tööd. Meil oli 100 üksainus eksemplar, me ei saanud seda ära saata ja siis saatsime tema kirja edasi professor kummarile. Professor Kumari helistas meile siis ütles, et tal on oma isiklikus raamatukogus neid, mitte eksemplar, et ta sealt saab aidata, seda üliõpilast siis Saksa Demokraatlikust Vabariigist kirjutas meile üliõpilane, tema kursusetööks on antud Eno Raua töö tuli pimendatud linnas. Ja temal see töö on olemas, aga ta ei tea Eno rauast mitte midagi. Ja valus siis meilt andmeid Eno Raua kohta. Siis on meil kirjanikud on pöördunud meie poole, näiteks Pariisist kirjutas meile mad Ammarozer. Et teda huvitab. 18. Islandil selle sajandi lõpul Katariina teise päevil koluvere lossi traagilised sündmused, väga salapärased sündmused ja ta soovis koluvere lossi pilti meilt ja nende sündmuste kohta seal. Ja siis ja muidugi saime ise ka siis täpsemalt teada selle vastuse saatmise käigus need ja see oli väga põnev. Koluvere lossis hoiti 1780.-te aastate lõpul vangis väga kõrgest soost isikut saksa printsessi Württembergi printsessi Auguste Karoliinat. Ja sellel teemal siis prantsuse kirjanik tahtiski kirjutada romaani. Tegelikult kuigi meil raamatukogus seitsmendat Moosese raamatut ei ole. Joosep Toots käis seda otsimas vist kõveks. Ja ega Joosep Toots ei olnud viimane, see on sõna tõsi, õige, et kolme päeva eest käidi seda raamatut minu käest küsimas ja nimelt üks kena vanem naisterahvas tuli siia ja ütles, et palun, direktor ometi nii kena, näidake mulle seda raamatut. Ma ütlesin, et milleks teil seda palun vaja on. Tema ütles, et ma räägin teile südamelt ära, mul on seda selleks vaja, et mulle öeldi, et seal on sees sellised sõnad, millega saapa halva inimese mõju ära kaob, seda aga minul juhtus väga halb mini ja, ja mina tahan teda oma oma poega päästa, teda selle halva inimesega jõualt vabaks saada ja kas teil tõesti südant sees ei ole, te olete ka naisterahvas, palun näidake, ma tahan ainult neid halva inimese mõju kaotamise sõnu. Kui ma talle siis p kalkia ilusti rääkisin, et seda raamatut meil ei ole, seda ei olegi kirjutatud, siis ta ei tahtnud mind uskuda. Kui ma lubasin siis ülikooli ateismi õppejõudude autoriteedile toetudes kõiksuguseid asju veel peale täiendavalt välja selgitada, siis ta jäi uskuma aga ütles midagi, mis ilmselt on väga õige, nimelt ta ütles, et tõepoolest teie käest võib igasugust asja küsida ja ei panegi seda naeruks raamatukogus. Ja mina mõtlen ka niimoodi, et tegelikult Tartu linna ja ja võib-olla et ka Eesti igasuguste elukutsete ja igasuguste asutuste hulgas on meie raamatukogul see eriline koht, et siin lihtsalt ei saa rumalamaks jääda. Tegelikult on kõikide meie jaoks, kes me siin töötame ja kes me siin kaua oleme töötanud, seitsmes Moosese raamat olemas, vastates neile küsimustele vastu võttes neid külalisi, kes ikkagi tahavad kõike teada ja pärivad, me lihtsalt peame ennast kogu aeg värsked hoidma ja millessegi süvenema, aia midagi uurima. Ja niimoodi saame me kõik rikkamaks, nii et ju see raamat meil on. Mitu korda päevas avaneb selle maja uks. Meil käib külalisi hästi palju, see oleneb päevast ja oleneb kuust. Meie külaliste arv kõigub 300 ja 1001 100 vahel päevas. Et need inimesed jäävad raamatukokku kas pooleks tunniks, neid on umbes üks protsent või 11-ks pooleks tunniks, neid on umbes kaks protsenti, ülejäänud jaotuvad keskmiselt päeva peale. Aga kõige rohkem on meil inimesi õhtutundidel, nii ka eelõhtul kella neljast alates. Ja enamasti meilt tusase ja pahura näoga välja ei minda ju rikkamaks, saadi meie ülikooli õppejõud möödunud sajandi keskel ja lõpupoole võtsid ette väga palju ekspeditsiooni hoone põhja, jäämerele Volgasetesse steppidesse. Ja nüüd sealsed elanikud küsivad meie käest andmeid nende õppejõudude kohta. Nii kirjutas meile sebra Murskist üks kapten redanski. Tema sõitis mööda Põhja-Jäämerd ja kohtas seal saari, mis on nimetatud Tartu Ülikooli õppejõududele meelega. Ja siis teda huvitas, kes need inimesed olid, mis nad tegid. Ja meil kestis see kirjavahetus kaua aega oli aasta jälle saatis mõne uue nime, palud andmeid vääri kohta, palus andmeid Espenberg kohta. Ja siis hiljem ilmus ta ise siia ja kinkis meile oma raamatukese esimene anna Carti Arcticki, nii et ta oli uurinud neid isikuid ja siis selle põhjal koostas raamatu. Või siis Kaspia mere Gurjevi oblastist tulnud meile kirju palvega saata andmeid ülikooliekspeditsioonide kohta möödunud sajandil nendele aladele. Need ekspeditsioonid olid väga põhjalikult ette valmistatud, väga täpseid andmeid kogutud nende taimede kohta on joonistatud seal atlased. Sealt kirjutati meile, et nende loodus on väga palju muutunud, neil ei olegi enam neid taimi üldse praegu, mis tookord oli ja palusid siis sellest taimede atlasest koopiat oma lehmad näeksid siis, mis taimed tookord olid. Sellest Jackist, kes nele hiljaaegu väga huvitava kirja saatis, millise avastuse juurde teie teda juhti, tissid, siin laine kiik enne mainis, kui oli jutt sellest, mida meilt kõik on tahetud seda briti õpetlaste Birminghami ülikoolist, kes esmakordselt pöördus meie poole 80. aastal siis ta kirjutas, et mul on andmeid. Teie ülikoolis on töötanud Edward markiis ja tal on üks töömorfiini toimest loomsesse organismi. Ja seda tööd ma nüüd ei ole nii suur ala. Ma ei tea, aga ilmselt on olemas nagu mingi termin mingi markisi efekt või midagi niisugust. Ja tema nüüd siis oli selle asja teoreetilise küljega ise küll kursis, aga küsis, et kes oli siis see mees ja mida ta tegi ja mida tema eluloost on teada. Meie ei saanud raamatukogus selle kohta midagi öelda, kahjuks. Aga kuna juba kiri oli Tartusse tulnud, siis me otsustasime, et me pöördume omakorda arhiivi poole. Ja arhiivis oli säilinud muidugi selle mehe toimikuna ta ülikooli kooli seotud ülikooli materjalide hulgas oli ka tema toimik. Seal oli tema elulugu, tema hinnetelehed ülikoolis oli ka see töökene ise käsikirjaliselt seal vahel. Ja siis selgus, et juba selle mehe isa oli ülikoolis olnud siinses farmakoloogia laboratooriumis tänud ja siis kasepoeg jätkas oma isa tööd. Kuni siis kirjutaski selle töökese, mis ilmselt farmakoloogia spetsialistidele pakub huvi tänase päevani, nagu selgub. Ja nii näeme, siis algas see kirjavahetus pärast, ta tänas meid doktor Jack seal toiminghamist. Et andmed olid talle väga huvitavad ja kirjutab nüüd meile edasi. Ja viimased kirjad on olnud eriti rõõmustavad, sest ta saadab meile koopiaid oma artiklitest, mida ta erialaajakirjades avaldanud ja kust ta kirjutab meie Tartu Ülikoolis tegutsenud teadlastest, farmakoloogidest. Me oleme saanud juba koopia tema artiklist Ragentoffi kohta. Ja nüüd Ta teatab meile, et ta jätkab samalaadset tööd, et talle on suur avastus see, et juba nii ammu on Tartus tugev farmakoloogia koolkond rajatud. Ja nüüd saatis ta meile väga õigel ajal ülikooli lähenevat juubelit silmas pidades toreda artikli, mida ta tahab, et avaldataks siin ülikoolis väljaannetes juubeliaastal. Nimelt selle artikli on ta pealkirjastanud, briti teadlane avastab Tartut. Ta räägib päris tõeliselt avastamisest. Sest see ei olnud sugugi lihtne teada saada. Ohtse Jurjev niisugune on kus sisse markis näiteks tegutses, ta küsis oma raamatukogust järele ja vaadati talle kaartidest ja uuriti siit ja sealt selgus, niisugust kohta ei ole. Siis ta luges tragentorfi kohta ja, ja teiste seal õpetlaste kohta veel puhaimija teiste teadlaste kohta selgus, et teed töötasid ka kuskil, kus farmakoloogia oli juba heal järjel, aga selle koha nimi oli tapvat. Ja ta jälle siis uurib, et kus need kohad siis niimoodi on, et tema farmakoloogia vastu huvi tundma ja, ja ajaloo vastu huvitundja, aga ei midagi ei tea. Ja tal läks hulk aega ja seal artiklis ta põhjalikult kirjeldab seda, kuidas tal siis lõpuks õnnestus kõik need kolm nimetust kokku viia. Huvitav oleks teada, kas kolimine teie endi jaoks on tähendanud mingeid leide või toonud mingeid mingeid uudiseid või või avastusi. Kolimise tempo on niivõrd kiire, siinjuures mõelda ei ole aega. Et põhiline on see, et kõik raamatut läheksid, kästi jõuaksite uude majja, nii et midagi leida ei ole meil lihtsalt praegu aega. Aga mõtleksid seda, et kui praegu kolimine on meil siiski suhteliselt mehhaniseeritud võrreldes sellega, kuidas me siin vahepeal oleme fondide ümber pidanud paigutama 74. aastal näiteks. Siiski on ka niisugust füüsilist tööd siin küllalt ja raamatuid tuleb käest kätte anda. Ja mis, mida leiuks siinjuures võib nimetada, on siiski pilt kui nendele vanadele raamatutele. Kui sa teda ikka päris kohe niimoodi sadade tuhandete viisi päevas selle ühe kolimisvahetuse jooksul käest läbi lased, siis sa näed, kui palju siiski on vanasti aega olnud inimestel selleks et just raamatut teha. See köide on siiski nii ilus, täisnahk, poolnahkköited, kullatud servadega, värviliste punaste, rohelises toonis nende leheservadega. Mõned köited vaatad, juba sinule läheneb nii käest kätte andes suu paks, kõige ja imestuse kasa saata siis oma pihku hetkeks teda jälle edasi anda ja selgub, et ta on väga kergesti. Siis vaatad isegi huviga, lased see hetk ikka aega on, lased nagu käest selle raamatu läbi, vaatad, õhuke ilus paber. Sealsamas, mõni köide jälle äratab oma välimusega tähelepanu ja ei olegi nii paks seal kaks-kolm sentimeetrit, aga niisugusel kriit paberil ja nii raske, et vaevu jõuad ühe käega teda üleval hoida ja järgmise inimeseni ulatada, nii et pilku nagu köidetele või raamatule üksikule raamatule. Siiski see kolimise protseduur võimaldab küll heita. Arvatavasti nende köidet hulgas on selliseid, mida inimkäsi üle kaua puutunud. Võib muidugi arvata, et neid ei ole uurija kaua aega puutunud, aga tegelikult oleme me neid juba ükskord ette läbi katsunud. Nimelt. Me puhastasime ära koguma vana lambi. Sest nagu Imbi pelganen ütles, on need raamatut tõesti nahkseid hästi köidetud, suurepärase paberiga väga väärtuslikud ei saanud ju neid lihtsalt niisamuti üle viia. Jah, raamatut kui niisugust me tõepoolest näeme siin nüüd miljonite viisi ja peab ütlema, et mõte sellest, et tänapäeval me teeme palju raamatuid, aga meil ei ole enam aega teha head ilusat raamatut sunnib ennast tõesti peale. Rõõm on kindlasti minna uude majja, aga kas on ka kahju lahkuda sellest vanast? Mõnikord on meil lausa pisarateni kahju ja eriti neil päevadel, kui täielikult tühjaks kolib mõni ruum. Näiteks ma ei, ei oska seletada seda, kui kurb oli vaadata Margens tärni hoidlat peale seda, kui me välja viisin, sealt viimase raamatu. Seinale jäid veel velled, norgensterni aegsed kirjad. Labortelektate õpetab Morgan Sterni raamatukogu ripub veel klingeri pilt ripub Margendusterni pilt ja meie vanad töötajad ütlesid, et kui klinger seda teaks, siis ta pööraks ennast hauas ümber et tema päranduseks jäetud kogu sõnadega ja seisku need raamatut igavesti täiskappides, nii et neid kuskile mööda ilma laiali laotatakse. See soov on siiski need rikutud pole midagi teha, elu läheb edasi.