Need helid pärinevad hommiku rahuma koreast. See Hiina ja Jaapani naabruses asuv maa on oma naabrit, et üht-teist laenanud ja üht-teist vastagi pakkunud. Nii nagu see aedsete puhul ei saa teisiti ollagi. Pill, mida praegu puhutakse, kannab nimetust piiri. See bambusest tehtud oboe tüüp instrument omab rikkalikult tämbrilisi ja dünaamilisi võimalusi. Mängitav pala aga pärineb rahva muusikalisest süldist, millesse kuulub mitte vähem kui 48 lugu. Nendes lugudes on budistliku kombetalituse muusika elemente mille vanus ulatub tagasi oma 14 sajandit. Üldiselt sai budism Koreas küllaltki kaua eksisteerida. Alles viis ja pool sajandit tagasi tõrjus budismi välja Hiinast pärinev nio konfotsionis. Piirile. Kaasa mängib liivast kellakujuline trumm. Changu. Ega see palju mängiti, vahest ainult juhatab sekka rõhutades mitte niivõrd rütmi, kuid uuest sisse siin-seal väikese aktsendiga. Kas see võib olla, et see muusika mõjub esimesel kuulamisel ornamendiga täis ootamatuid võtteid ja pöördeid? Korea ornamendi kohta on öelnud saksa kunstiteadlane Friedemann määraga. Korea kunstis on ornamentika eriline koht. Kahest süsteemist vanem täiendas. Hiinalike pilvede leekide, lainete ja lohede motiive omalaadsete, geomeetriliste, mustrite ja taimemotiividega. Hilisemas ornamendi. Teemis leidsid üha uut kasutamist 10 pikka elu ja õnne sümbolit. Päike, vesi, pilved, kaljud, männid. Lambus surematuse rohi, sirv. Kurg jakk kilpkonn. Siia juurde. Tulid dekoratiivsed sümbolid nagu karjamaa ja pilliroog, ploomiõied ja orhideed, mõõk, liilia ja aster, erisugused, linnumotiivid ja geomeetriline taimedekoor. See ornamentika esine, kui ta siis kujutavas ja tarbekunstis või arhitektuuris kannab ikka enesega kaasas sümboolikat ei ole tegemist ainult silmarõõmuga, vaid ka mõttega selle taga. Sama peame ütlema muidugi ka muusika kohta. Pilli kõla on tulvil kõige ootamatumaid nüansse leidlikke detailikujundusi. Eriti kui on tegemist näppe pilliga, siis ei kujundati ainult põhikõla ennast, vaid ka selle järelkõla. Kuulame, kuidas mängitakse ühte vanimat pilli kogut seondsitri tüüpi instrument, tema kuut keelt näpitakse väikese sarve või bambus plektrumiga. Kuid põhisel Jon kõlanud mängija tõmbab keeli. Et tekiks vibraator efekt. Kommuugo on kõige suurem kõige nii-öelda mehisema olemisega tsitri tüüpi pillidest. Nagu ikka viisi pillide juures. Saateks mängib kaasotshanco kommuugo mängija Kim Jon Duck ja Changu mängija Chiang Hi esitavad nüüd pala žanri nimedega. Sancho. See on tegelikult improviseeritud fantaasia rahvateemadele. Sõnasandschio tähendab laiali paisatud meloodikat. Rahvaviisi elemente, töödeldakse nende kõlapilt, muutub vägagi rafineerituks. Legendi kohaselt valmistanud selle pillid 1400 aastat tagasi üks kuningaminister ühel suveõhtul, kui ta parajasti pilli proovinud lennanud avatud aknast sisse kaks musta ronka ja kukkunud tantsima. Ometigi onko mungad, rahvakeeles kutsutud musta kure kandleks on ju kurg Korea klassikalises kunstis sümboli pjedestaalile tõstetud. Ronkija vareseid aga pole nii kõrgele lennata lubatud. Lindude, nii nagu ka kogu looduse emotsionaalne mõjujõud, on korealased hingejärgule uskumatult suur. Vähemalt nii see näib tänapäeva inimesele. Isegi õige vanas naljalaulus, mille autori nimi on sajanditeks kaotsi läinud on omalaadne motiiv. Naine hakkab nutma käo kukkumist. Mäeveerul kallim, aga ma poleks päevagi, sest kuuldes käo kukuta, hakkaks töinama jõe kaldal kallimaga, ma poleks päevagi seal möödavoolu üles ja alla madrused, kesköösel peavad laevu. Kui mõla plakse seal või logisevad tankrutta, paneks tähele siis minu peale, et tema ei hakkaks vaatama? Ei. Mäed ja jõed on kurjast. Viin naise põllule. Kuuldud kommungolhoos põhines Sandschio või improvisatsioon fantaasia traditsioonilisel rahvuslikult kunstil mida nimetatakse Hansori. Mida seb Anzori endast kujutab, on seletanud rahvakunstiteadlane. Lüüstan on üllatav, et sellist märkimisväärselt virtuoosse jõulist traditsiooni nagu seda on korea banzori tuntakse nii vähe, väljaspool selle kodumaad. Sai erakordselt raske kunst nõuab, et üksainuke esitaja kehastaks mängiks kõiki eepilise rahvajutuosalisi, andes kogu muistendi edasi ainuüksi häälega ilma mis tahes teatriatribuudid ta, see on ilmal lavakujunduse, valgustuse, kostüümide ja grimmita, mis kõik tulevad appi läänemaailma ooperilaulja eile. Veelgi enam, kui ooperitiival on saatjaks tema orkester, siis Pansouri esitajat toetab ainult üks trummimees, kes mängib nimelist löökriista. Kui esitada ühte viiest Pansoori moraliseerivast rahvajutust siis võib see ettekanne kergesti ligi kaheksa tundi kesta. Ütleme vahele, et idamaine kuulaja on harjunud nautima tohutust pikki soolosid. Ettekandeid Nõukogude Kesk-Aasias võib palju tunde kesta traditsiooniliste Makoomide esitus kus pillimäng vaheldub lauluga klassikalistele värssidele. Tšaihanad esse kogunenud mehed rüüpama rohelist teed ja naudivad kunsti. Kaukaasia žuudid ei kiirusta ettekandeid lõpetama. Sealjuures on nad ka head näitlejad. Aga nüüd laseme lühistonil jätkata. Loo arenedes peab vokalist häälega välja mängima kõiki osi, nii nagu nad järjest ilmuvad igaühte õigesti iseloomustades. Ta võib kasutada ainult lehvikut, juhuslikest stiliseeritud žeste. Asetage taoline vägilastegul lääneliku perspektiivi ja kujutlege, et ilmast saatjateta laulja esitab üksi kaugelt pikema loo kui Wagneri, Tristani ja Isolde. Aga virtuooslik, vokaalne tehnika, mida nõuab Pansoori ettekanne on peenia rikas, kuid teisel viisil kui läänelik romanss või ooper. See, mida kuulaja kogeb, on laulu ja kõne unikaalne süntees milles ka mõtestatud häälikuühendid ehk foneemid ja kõnekõlaline osa muutuvad muusikaliseks sündmusteks. Vahelepõikena. Nüüdisaegses modernse kallakuga vokaalmuusikas eriti just koorimuusikas on ka õhtumaised heliloojad selle laadilisi võtteid kasutama hakanud. Mida läänemaailma inimesed tavaliselt kujutlevad dekoratiivse muusikalise nii-öelda ornamentika na on tegelikult Pansoori puhul põhielemendiks koos kiirete tämbriliste ja rütmiliste muutustega langevate klissandodega tohutu hulga artikulatsiooni varjunditega, lainelist, et Reemo Lotte ja laiade vibraatadega. Tulime siis nüüd hilisema näite juurde banzuuris nimetusega Hung puga ülistab windlust jaburust. Lugu jutustab isekas vanemast vennast, kes peale perekonna vara pärimist ajab oma noorema venna majast välja. Nii et meiega on. Sul oli koreas saatusekaaslane. Ühel päeval päästab kaastundlik noorem vend varblase elu ravides terveks tema murtud jala. Tänutäheks toob varblane talle kaks pudelkõrvitsaseemet. Vend paneb need kasvama. Kui sügiseks on tohutult suured pudelkõrvitsat küpsed, leiavad vend ja tema naine nende seest kolm kastikest. Kasside sees on kalliskive, siidi, kulda ja riisi. Katkenud Pansoorist, mida peatselt kuuleme, kirjeldab stseeni, kus abielupaar leiab varanduse. Katkendi Pansoorist esitab lauljatar Kim sohhi kes oli võimeline seda rasket kunsti esitama juba 19 aastaselt. Ta on saanud mitmeid rahvusvahelisi autasusid, sealhulgas Unesco eriauhinna. 1971. aastal Pariisis. Tantsukunsti algallikate hulgas on ürgseim kunstiliik šamanistlik rituaal. Säilinud samanistlikes manamistes ja Luitsimistes on selliseid jutelusi, mis mõjuvad humoorikalt. Muidugi on raske öelda, kas nad sellistena ka mõeldud olid. Kel on Kilpkonn. Kus on su pea seda sate ja maha sul lööme, ärasus, sööme, kui sul endiselt peitu jääb. Humanistliku rituaali muusika elemente on ka rahvaviisis. Chambutari Jong, mida on lauldud ja tantsitud. Piiril esitab seda Chiang chi. Chanchol koob rütmijoonist. Sung. Komisjon. Pansoori kunstialused on ka Korea klassikalises poeesias mida laulva tooniga deklameerida. Päris meie ajaarvamise algusest on nii mõnedki laulud elama jäänud suulise pärandina. Näiteks ühe kuninga jurii laul kuldräästapaarist mis sündinud sellisel teel. Kuningal olnud kaks naist, tema äraolekul vanem naine, ajas noorema paleest välja kuningas, läinud siis oma lemmikkaasat otsima, puhates puu all kuunuta kuldrästa paari laulu. Ja loonud selle luuletuse. Kesklehvivaid tiibu nii õndsad on, kaks, laulab seal puus üks kuld, rasta paar. Kuid seda, et meeldiv on õndsuse maks. Näen alles nüüd, kui on katkenud kaar, kus leian sind veel. Miks ei ole meid kaks laulmas nii õndsalt kui kuld, rasta, paar säilinud rahvalaululine lugu rohelistest mägedest? Küllap oma sisu poolest, mis on täis elujoovastust, elada, elada rohelistes mägedes, elan parem marju süües rohelistes mägedes. Linnukene, laula sa, kui sa ärkad, laula sa. Mind on mured maha murdnud. Ärgates ma nutan, vaid vaatan linde Kose kohal, vaatan linde lendamas. Kose kohal linnuparve näen ma kõblast tassides. Endalegi märkamatult möödub päeva järel päev. Aga ööd on kole pikad. Üksindus. Mind ümbritseb. Kelle visata see kivi, kuum, visatud, see kivi, kivi all, mina jäin. Nutan. Kuigi olen süütu. Elada, elada mere kaldal, elada, hakkan parem kalu süües, mere kaldal elama. Hulkunud seal ja kaua, kuulan hulguna ja kaua kuulan masti otsas, kuulan oma, kuidas tümikas meid juhib. Vaid joovastavad jooki, keedan kapas kõhukas. Saagu vein nüüd hästi kange. Kuidas elada? Ei tea. Päris 15. sajandi alguses 1403. aastal leiutati Kareas maailma esimene metalne trükiseadeldis. Neli aastakümmet hiljem kujundati välja Korea rahvuslik kiri täiesti omalaadne, teiste hulgas valdavas enamuses suuline poeesia asendus nüüd peamiselt kirjutad poeesiaga. Poeesia, son isegi jutu lugemisest, nagu kil tša luuletuses jõulude aeg. On mind, miski sealisega. Ja tuul, mu sõber puhub tasa. Tasakuukiir mängib männivarjudega. Maleman bambus, alus loen vaid, ega muud kuule, kui vaid linde. Korea luule ja helikunst tunnevad mõlemad ka variatsioonilisust. Seda, mille kohta meie rahvaluule ütleb, ütlen ümber teisipidi. Variatsiooni eest lugu kuuleme pillilt nimega hea kõmm. See on kahe keeleline poogenpill, mis kõlab sellise intensiivsusega, et ta meenutab puupilliseaga, on Hiina päritoluga. Õukonnaorkestris oli tal teisejärguline tähendus, rahvamuusikas aga omandas ta soolopilli tähtsuse. Sina, vii nimelised pala põhitemaatika on jällegi tuletatud Šomanistlikust rituaali muusi, kast Entemaatilisi põhifraase pidevalt varieeritakse, asetatakse ümber, mis loob Lausak kaleidoskoopilise efekti. Hea kõmmi mängib ikka sama mitmekülgne pillimees, Chiangsi. Juba Me kuulsime pilli nimega kommungo selle veidi väiksemat sugulast kaja, kõmmi, mille vanust loetakse 13.-le aasrajale, kasutati kuni möödunud sajandi lõpuni ainult õukonnas ja tseremoniaalses muusika esitamisel. Muusikateadlane kurtsaks teab ütelda, et, Korea õukonnas oli 15. sajandi keskpaigas umbes 572 mängijat ning kooriliiget ning 195 muusikaõpilast. Veel 1897. aastal oli keisrilt 772. Kutt õukonna ja templimuusika muidugi erines rahvamuusikast. Siin valitses hiina muusikale omane tasakaalustatus. Puudusid pooltoonid, mille kohta arvati kord saksi sõnade järgi ette. Need ei mahenda kirgi vaid täidavad hinge meelelise iha. Ka ja seegi, mida kurtsaks märkis jaapanlaste kohta kehtib ka korealaste suhtes. Kõikides raamatutes valitseb üksmeelne seisukoht, et vähe mõjuvate meloodilise kujundite vürtsitamiseks. Jaapanlased madaldanud Hiina helirea kahte helimõtte vürtsutamisest kõlab aga kahtlaselt läänelikult. Jaapani muusika pole kunagi hiina skaalat üle võtnud. Tuleb aga nentida, et pani muusikas esinev suurem intervallide vaheline kontrast on tunnistuseks suurema emotsionaalse pinge olemasolust. Korea lastel on Pentatooniline skaala, kus kolmas heli on madaldatud Re. Kuna faadi sissi asemel on puhas faa, tekibki Miia faa vahel teravam pooletunnine vahe. Seega kui Hiina muusikaga ühendab korealast kolmeosalised rütmika eelistus siis jaapanlastega on neil ühine suurem tromaatilisuse taotlus. Ja tõepoolest, suurema emotsionaalse pingetaotlus tuleb esile ka korea laulmismaneeri iseärasustest lihtsandeerimistesse Fasseti toonides Nasaalsuses ja nagu surve all väljendumises, kõri helides ja laskumises, kõhu rääkijalikult madalates registris desse, laias vibraatus. See on omakorda mõjutanud ka pillimängumaneeri, mis nagu tahaks sõnadeta Ta midagi edasi anda, jutustada siit kasekultiveeritud intonatsiooni piilus ka kaja kõmmi. 12-st siidikeelest võetakse välja kõikvõimalikke kõlavarjundeid. Kuuleme jällegi Sandžot improvisatsioonilist fantaasiat mängib Sung kõmiun. Selle pillimuusika juhib mõtte iidsetel aegadel. Idamaised traditsioon on ju erakordselt püsivalt. See pill kõlas samal viisil juba 12. sajandil, kui luuletaja George Jong mõtiskles Inimelu ei ole igaviku ees tõepoolest mitte kui midagi. Iga hetk võib ta kustuda, kolleeg tuule käes. Kuid tead sa mõnda, kes unustades rikkuse ja au, oleks ilma nendeta õnnelik enne kuidas sureb. 13. sajandil Kim Jong jagas oma mõtteid kivi ja inimsüdame üle. Kui taevas ja maa läksid lahku tekkis lugematul hulgal asju. Ja kivi oli nende seast kõige kõvem. Kõvadus on tema loomus ja kui lüüa ta puruks, jääb talle ikka alles see, mida ta oma kivisest südames kannab. Kuid just niisama tugevalt. Raud vihkab teda sulatades vormivat ahju või vask häbeneb temast münte vermivat rahakoda. Kannatab inimeses süda. Kui ta peab inimlikuks jääma. Kuigi Pansoorite esitab üksainus inimene on see siiski sünteetiline kunst. Sünteetilisus on eriti omane kultuuri varasematele arengustaadiumi telekuid, kunsti eriliigid on veel väheiseseisvunud. Ka laule ei lauldud niisama, vaid püüti neid dramatiseeritud esitada. Nii on lugu ka lauluga, draakonipojast, jojoonist. Selle tekkeaeg on teadmata. Võib-olla langeb see esimese aastatuhande lõpp siis, kui esmakordselt maa ajaloos tekkis niinimetatud tsentraliseeritud keskvõim. Sellest ajast on teade esimesi luuletekstide algelise ülestähendused katseid. Hiljem hakkasid luule kogumisega tegelema budistlikud mungad. Laulud Joy on nimikangelane, draakonipoeg tuli inimeste hulka elama. Ikka oli tal tegemist igasuguhaiguse vaimudega, kellest ta inimesi vabastas. Rõuge vaimuga tekkis tal isegi abielu Kolmnurk. Paistis kuulja, jalutasin mööda linna koiduni maa tulles koju, kaevasin sängi, nelja jalga, nägin seal, kaks on jalga kalli kaasa, aga ülejäänud kaks. Viimses häda süüdisse. Luban. 10000 kuld, nad kinkida Jon neile lubanud seitse rahapada kinkida Joannile. Ei vajama kümmet tuhandet seitset raha, Padade, püüdke kinni. Palavik. Oh, mäed ja orud, kas 1000 eest ei tahaksite peita mind ära? Nii ta pisarates ütles teema palaviku vaim, mis ime siis jonni kohta kiidu salmi, sepitseti. Isakuju ja talge, meie isad, jonni kuju, upub lilledest, peajaan langenud raskusest sellest. Oo, kui kõrge sul laup, sellest näeme, et elad veel kaua. Pikad kulmud on sul sama kohevad nagu shans Janil. Silmad suured on sul justkui vaataksid kallimat aina, kõrvad sügavad sul, sest et kõike sa kuuled siin ilmas sinu punane palgan, kui päikse käes valminud virsik, sõõrmed haavanud hingad sa sisse viit võlu aroomi. Kui huuli veel paatud, siis tundub, et suus sul kuldmündid, lumivalged, su hambad, kui jaspis glasuur või kui marmor tungib ette, sul lõug, sest sa õnnelik oled ja kuulus õlad koolduvad sulg, kandes imedemaailmaaardeid hetkeks puhkamas, käed teinud ülla maid, tegusid äsja sinu kortsudes ring näitab meile su õilsust ja vaprust. Sinu süli on täis, sai tunne ju millestki puudust. Ümber niuete, sul pandud pimestav punane vöö on jalad pikad, on sul sinassiitma ilma õndsuse saaja? Suured pöialtki sul. Sest et maailm on läbi, sul käidud? Eepilise dramaatiliselt teksti virdoosne esitus, see on omane nii sedasorti lugudele nagu lauthoionist kui ka tantsukooridele sajandist sajandisse. Pansoori kunstikandjaks olid mehed 19. sajandil teadlane. Siin chachojo õpetas Pansoori kunsti ka naistele. Ja lõpuks kuuleme katkendi veel ühest konsoolist Kim sohhi esituses. Pandsoori nimetuseks on Chimm Chung. Ka see on ühtlasi nimeks naispeategelasele, kes on truu lapse armastuse sümboliks. Pansooris on jutustatud, kuidas Shinud jonka pakub ennast ohvriks Draakoni kuningale selleks, et ta pime isa saaks nägemise tagasi esitusele tulevast stseenist kuuleme, kuidas tütar astub paati, et purjetada ookeani kõige tormisemasse ossa. Draakoni kuningas pillutab seal vihaselt laineid oodates kannatamatult tütarlast, kelle eneseohverduse tõttu võiks maailmameri rahuneda. Tantsu muusikalises osas rütmi karakter tuleneb teksti iseloomust. Esitajal on lähtumiseks valida vähemalt seitse rütmitüüpi, mis aitavad kaasa kehastumisele või tegevuse kirjeldusele. Laulu osas hääletõusud aitavad ühtlasi edasi anda muljet tohutute lainete tõusust hajumisest. Meie saate lõpetuseks süvenema, siis veel kord Panso ori kunsti.