Eesti sõduritund. Tuleval laupäeval on Eesti piirivalve 75. aastapäev. Nii käib ka sõduritunni saade täna peamiselt piki piiri ja mälestusteradu. Esmalt aga eelteade Eesti piirivalveorkestrilt, eriti neile kuulajaile, kes peavad lugu vahvast marsimuusikast. Eesti piirivalve 75. aastapäeval teed piirivalve orkester midagi niisugust, mida varem ei ole korraldatud, nähtud ega kuuldud ja see on armimida. See on piirivalve 75. aastapäeva puhul korraldatud tattoo ja seda võib pidada rahvusvaheliseks ja see on esimest korda. Mina tean, et vähemalt Eesti vabariigis, Leedus ja Lätis ma ei oska öelda, seal võib-olla on juba olnud. Aga sein on ta tõesti esimest korda. Ja see on seotud piirivalveaastapäeva Tatu ehk äraseletatult vigur Varssimine kos mänguga lauluga kust te olete orkestrit külla kutsunud, esinema kutsunud? Me oleme kutsunud omale külla. Just see on siseministeeriumi orkester siis Rootsi orkester, läkikaitsjale staabiorkester, siis ka meie oma kaitseväe orkester ja loomulikult ka piirivalve, sest kava on üles ehitatud niimoodi, et iga orkester esitab nagu oma programmi, mis arvata, kestab kuni 20 30 minutit siis on lõpuks on all ja siis seal orkestrid esinevad koos ja esitavad siis kolm lugu. Lõpuks kõige tähtsam, kus ja millal see toimub. Pidustused hakkavad loomulikult esimesel novembril ja alustame paadiga Narvas, kus on ka kutsutud kõik külalisorkestrid. Ja siis samal päeval me oleme Tallinnas USA kergejõustikuhallis. Seal toimub siis Tatu nii-öelda vigur Varssimine õhtul kell seitse. Ja järgmisel päeval. Ma esinemine õhtul kell neli samas kohas, tähendab esimesena novembril kell seitse 19, null null. Ja teisel novembril 16, lisaksime täpsuse mõttes ka aadressil. See on Kalevi spordihalli taga, ütleme niimoodi, uus vanasti oli kergejõustikumaneež. Half. Sõduritunni saade viib meid nüüd ajas tagasi oktoobrikuusse 1939 ja riigipiirile. Ehk leidub mäletajaid, mis juhtus 18. oktoobril 1939. Tol päeval avati piiriväravad punaarmeebaasi vägedele. See oli meie jaoks muidugi kohutav sündmus. Kõik olid kusagil vaatamas ja ma ei tahaks öelda. Ei tahaks öelda, et kellegi näos oleks märganud rõõmu, et nüüd tulevad meie naase või? Ma mäletan praegu kui ma olin Komarovka piiri veel laps, küll aga mäletan, et novembripühade ajal ja maipühade ajal inimesed käisid piires vaatamas, mis toimub teiselt poolt piiri, sest päevade juhul sealt kunagi ühtegi inimest näha peale siis selle raudtee juures oleva piirivalveputka ja siis nende vene piirivalvurite, aga nendeks pühadeks ehitati sinna suured tribüünid ja auväravad ja aeti kusagilt, rahvas peeti seal miitingut, tantsiti, lauldi, räägiti oma suurtest töödest, saavutustest ja kõik need valjuhääldajad, mäletad siis Eesti vabariigi poole ja see oli päris niisugune lõbus etendus meie inimestele. Nad elasid seda tantsu ja laulu ja seda juttu kaasa, naersid ja rääkisid oma jutte. Kuid nüüd, 39. aastal, kui siis tegelikult see armee meile sisse tungis ja Narva linn? No võib-olla mõnede arvates oli vene piirilähedane ja vene päritoluga inimesi elasel vene nimedega inimesi. Et siis me tõesti nüüd võib-olla kohtasime Niukest rõõmust elevust, et ometi naased tulid ja meie tõesti ei olnud, see oli päris kurb kurb sündmus ja kõik tajusid, et midagi on väga jäädavalt läinud. Juba järgmisel päeval teatas Leningradi sõjaväeringkonna juhataja NSV Liidu kaitse rahvakomissarile et 19. oktoobri südapäevaks siis ühe ööpäeva jooksul on Eesti maismaa piiri ületanud 14037 meest 283 tanki, 54 soomusautot, 2040 autot. Veel 7310 meest koos lennuväelastega saadetakse Eestisse raudteel. Ana rohkast piiripunktist tulid Narva poo vedurid tõid rongi Narva ja seal ikkagi Eesti ja Eesti Meduliteid, Narva. Ja, ja noh, ja siis see on esimene kohtumine nendega, sõitsime Narva ja no siis seal kohtumisminule otsut midagi muud kui käsk sõitma sõitsime tapale, siis hakkasime kohtuma, sest rongi kiirus oli suur, meil tapal jooksis veduri peale üks rongi arvatavasti ešeloni juhtidest või midagi taolist, revolver käes, karjus ja märatses tahtis sõduri peale tulla. Ja mina ei saanud aru mitte ühte sõna, aabitsat, ühtegi sõda oli meil noored poisid, põlled, ta oli ka minu klubikaaslane jalgpallimängija ja niimoodi mees, see oli siis kes televeduri peale soft, ohvitser, no mina teda ka ei teadnud, tol ajal polnud aimugi, mis need nupud, püstik, ülikute värgid tähendavat, aga sel ajal mul suurt aimu ei olnud, Kristo tahtis, et no vot, kust ma tean, aga siis kui tulite pärast meile, tähendab, jaamas tuli see tõlk siis selgus nii, et tema nõudis, et rong sõidaks 40 kuni 50 kilomeetrit tunnis Spiti kiire, kade sõitsite 90. No mis sellest ja nad jäid merehaigeks, mitte üksise vede saapalõhn ei olnud, aga seal olid muud lõhnaka veel. Niisugused on siis mälestused baasivägede tulekust Eestisse. No ja siis tehti siis 10 kilomeetriga kogu selle õhuvaatluspostid ja üks selline tehti ka meie kodudes. Auto sõitis ukse taha, 10 soldatid oli peal, ilma mingeid etteteatamata, tulid tuppa sisse ja ütelda, jäävad siia elama. Meie perekond oli sel ajal seitse inimest ja tekkis ju eluruumipuudus ja teiseks, mis elus ei anna, ma oli 10 soldatid kolavad majas ringi ja. Siis nii ühte tuppa kokku taluruum meil ei olnud ju nii suuri ruume, et seal oleks võimalus olnud meie perekonnal normaalselt elada. Sellest keegi ei küsinud. Elagudest kahes ja siis nad olid niikaua, kui sakslaste tulekuni saaks ikka ühed ja samad mehed vahetusid algul tulid väelased maaväemundris ja järgmiseks tulid siis mingisuguse maavere. Mereväemundris olid. Ja siis imestama pani see, et need, need, nende 10 meest oli, nende hulgas, ükski ei osanud jalgrattaga sõita, noored mehed siin meili oskas iga poisikene. Ja siis teine asi oli veel see, et nemad imestasid, et neil oli oma, saad ju kus saab isejaamu valida, nemad olid kuulnud ainult seda trantsessiooni võrgust, aga et isejaamu valida, see oli nendel suur uudis, et nemad seda ei ole tohtinud olla. Ja siis nad vähenevad oma elust midagi, rääkisid ainult liitsid kõrget kultuuri ja ja need tundus, et need olid sõnad suhu pandud, sellepärast, mida nad tohtisid rääkida ja mida nad ei tohtinud rääkida. Ei tea, ega nad niivõrd vähe rääkisid oma elust, mitte midagi ei tohtinud rääkida ja mulle tundus küll, et neil olid nii kõik ära keelatud, ainult siia Nõukogude võrgud, skulptuuri, seda nad. Seletasid. Seltskond saabus, telli täitsa ootamatult ja auto sõitis õue. Teatati, et tulevad siia elama, kas sa tahad, kui ei taha mitte midagi? Vasturääkimist ei olnud ja ladustama raud voodit mingisugust vabakad. Nad olid sel ajal, kus nad olid Liidust kaasa toodud. Need toodi tuppa sisse ja sellega oligi loodud. Traagilisi sündmusi tuli Eesti piiril ette juba aasta varem. Piiri vahejuhtum Peipsil võis tollal tunduda käsitamatu ülekohtuse üksik juhuna, kuid tegelikult oli see selge enne meid oodata võivast saatusest. Ja ma räägiks, mis toimus Peipsi järvel 38. aastal. Sel ajal oli minu isad viidud Alajõe kordonisse Peipsi äärde ja mäletan, kui isa tuli vahetama koju ja ükskord oli päris närvis. Ja kuna meil oli niisugune korter nagu tol ajal oli meie klassi inimestel ööd, tuba, särmandiga tuba, siis see, mis ema ja isa rääkisid, oli niisama hea, kui nad oleks mulle seda jutustanud, et minule isa ei jutustanud, aga emale ta rääkis ja ma kuulsin seda asja. Et Vene piirivalve oli mitmel korral viinud osa Peipsi järvelt kalureid. Et nad on piirlikkunud, hoiti paar päeva keni, lasti tagasi niimoodi ja piirule hakkas kahtlustama, kuna kalurid rääkisid, nemad ei ole rikkunud piiri siin mingi segadus, et arusaamatused ja piirialased tuleb panna oma mehed juurde ja vaata, milles asi on, et väga kergesti, võib-olla siin tegu nii-öelda spioonide ülekäigu ka selles mõttes, et, et keegi nendest kaloritest ning kõiki kuulati kergelt üle rääkis seda, mida oli vaja rääkida nendele ja siis lasti nad tagasi, mitte keegi ei teadnud, kes või mis see oli niisugune oletus ja sellepärast pandi siis patrull kaasamis samuti sõitis siis hobuse ja reega sinna kalurite juurde jääle. Ja minu isa ja üks teine mees olid seekord kaasas kaluritel. Ööseks tehti lõket seal natukene ja korraga tuleb vene piiravad vägi lausa sinna. Vahepeal võib-olla seal olnud midagi, ütleme paarkümmend meetrit, enne kui neid märganud, et nad tulevad pime öö ja ikka nagu lõkke taga on alati niisugune kottpime ei paista, võib-olla olid ka mehed natuke hooletud, et nad kohe ei märganud. Nüüd öeldi, seisja tulistati õhku. Vene piiril taipasid moment tavaliselt, et siin on nüüd piirivalve kaasas, keerasid ringi ja, ja hakkasid tulistama. No õnneks esimeste laskudega pihta ei saanud. Ja meie mehed siis lasid omakorda vastul hobuse maha ja üks mees sai kohe surma ja teine kuni hommikuni kogu aeg tulistas, mehed olid pikali maas, jäätükkide taga seal ja ootasid ja Nad püüdsid teda veenda, jätku ometi järgi temaga midagi juhtu. Aga hommiku hel, siis ta oli ära lõppenud, niimoodi oli pihta saanud, jah, oli pihta saanud ja seal surid, nii et need mõlemad Vene piirivalvurid said selles intsidendis surma. Nii see oli, kuu-poolteist hiljem aga Läksid kusagilt kas kallaste kandilist või sealt meie piiri olla päise päeva Läks, kalurite juurde ka hobusega ja kalurisaaniga niuke plekiga seest löödud saaniga. Et vaatama, mis seal ilus ilm jale vaatamiskalurid teevad. Enne kui sinna jõudsid tuli ja vene mootorsaan, suur mootor saanud, sõitis sinna kalorit, teadsid rääkida, et seal oli mingisugune näha, et nad seisavad seal. Hobune koos meestega ja veel vene piiri peal sõitsid siis see sinna piiri poole, tegelikult käisid mitu korda üle piiri nende märgistuste ja siis kadusid ära seemnest. Niimoodi siis teatati, et vastastikusest tulevahetuses on meie piirivalvurid, kes rikkusid piiri saanud surma. Komisjonid läksid kohale ja seal üks komisjoni liikmetest esitas küsimuse, et millest see tuleb. Et mehed on saanud nii tugevalt pihta, Nad on valangutega jalad läbi lastud, kõik nagu hiljem selgus, olid neil näod sisse taotud. Et püssi või konnapäradega sõrmeluud puruks taotud, et millest see tuleb, et selles plekksaalis ei ole ühtegi auku sees. Selle pääle katkestati läbirääkimised ja öeldi, et nõuavad uut koosseisu. Selle koosseisuga nadi ei ole valmis läbirääkimisi jätkama. Ja niimoodi see oli siis Eesti valitsus oli sunnitud koosseisu muutma ja sisenes, jätkati läbirääkimisi. Need praktiliselt vaikiti maha avalikkuse eest. Et need piirivalvurid olid siis viidud ära kusagil neid ikka julmalt töödeldud. Ja pärast visatud siis sinna reke tagasi. 1944. aasta saabudes oli Peipsi tiir rindejooneks jälle kord oli karta vaenuväe sissetungi üle Peipsi. Peipsi ääres, seal oli kaunis suured lahingud, millegipärast jaotati kas olid eksikombel või oli see strateegia, et jalaväge ees ei olnudki meid. Õuderilasi jaotati vahemaadega Peipsi alates, ütlemised Mehikoormast ülespoole kilomeetri kahe ka mööda Peipsi äärt, mina sattusin mee rabalusse, Meera paluks Jordani kõrvale kohe seal, kordan vana kordonihoone oli üleval sinna opositsiooni teha. Ja vot niimoodi me siis seal olime ja meil seda ületulekut seal oli, seal oli mitu juhust oli, ja siis ja siis lahingud käisid, sest nad olid üle piiri, piirisaar oli nende punaste käes ja punased vägisi trügisid siis sinna natukene selle kordonist nii-öelda põhja poole üle, seal metsas käisid kah kõvad lahingud. Aga ma ei tea siis alles need meie poisid, see eesti leegioni poisid hakkasid alles nii-öelda sinna positsioone üle võtma, aga seal oli Ta oli seal päris nii kõva lahing oli, igatahes jooksis välja selleks nii aukraadis, automaatoridel, palja peaga olija jooksis sinna minu juurde, ütles, et kas ma ei saaks anda temale tuld, aga maitse antud. Kapten, et ma ei saa tõesti, et mul on otse sihtimine, ma saan alles, mul oli 400 meetrit selle metsani, et kui nad välja tulevad, sealse solged, kui te taganete, hoidke kõrvale, pöörasin oma torud sinna ja panin kuulipilduja ülesse ja ootasime siis nüüd iga minut, näed, need mehed sealt metsast tulevad välja. Et siis neile otse tuld anda ja mul oli isegi, ma ei teadnud muidugi nende vägede suurust, mul isegi suur. Jälle miin oli, millega tähendab kahurit õhku lasta, juhul kui oleks pidanud taganema. No ja siis kõva lahing käis, kapten läks ka sinna metsa tagasi, räägin lähemale, ei tulnud ega ihkas, oli võrdlemisi lähedal ja nii et järsku Ma nägin, sest kui tulin Storm kereeridega need olid siis need uued relvad olid uued, pikendatud kuulsusega automaadid. Meie, Eesti poisid, kui tuli näiteks siis kui see kestvuseks 10 minutit kõige rohkem siis oli vaikus majas, nad läksid, likvideerisid selle ära, aga siis meil oli jah, ja siis hakkas sealt juurdevedu, oli selle, selle vene poolt, tähendab piirisaarele siis mul oli juhus, latsion terve vooris enna laskemoonavoori Lasson põlema, üheksa rege oli seal koos meeskondadega. Jutustaja oli kahuri ülem Axel Väljaots Mehikoorma Meera palu. Jõepära lahingu puhul on ikka räägitud Riipolu meestest, kuid kuidagi varju on jäänud Eesti diviisi õhutõrjegrupi osa. Nii kirjutas sõduritunnile Peeter Kauri, kes kahuriülemana tegi kaasa tõrje lahingu Peipsi rannal. Ma olin metsikult külm, et meil ei olnud keelte Venees, mis jalad ei tule vastu, aga siis pidime maa sisse kaevanud, need kaks küll, aga siis jõudnud kaevatsakab, andsime, tantsime laskevalmis ja kahuritööd, mis võib juhtuda ühes. Tol ajal ei juhtunud midagi. Järgmisel hommikul oli korraldus, et me hakkame Peipsi Lähed katki saagima nii-ütelda neli kahurid iga tunni tund aega saekivi jälle päev aega ja siis pandi ikka sadu neid auke sinna. Saare ja meelabor vaene, et nad suuri tajusid üle tuua. Sinna oli jää Venemaa kaitse, Saksamaa kaitsemehi oli jäänud üks kümmekond meest. Järv oli kasvanud 200 300 meetrit kõrtse, siis pandi siis sinna. 1000 Göritlejate ütlenud mehed seda posti Nad teevad paugu, kui venele, tule. Kuradid jooksid laiali, teinud paukus pae plehku. Muidugi tean seda enne, kui tuli tuli üks vanamees tuli sinna ükskord juba siis, kui lahing oli juba täies hoos, siis tuli sinna, andke temale kaks mees haavatud härjatiiva Kuradile, kaduge kõikjal, ärge tulge enam siia näol ainult klaasid tulla ilma paugu tegemata neile peale naid lühemad, kaevad sinna väiksed niuksed, puukrikesed sinna ja siis meie kasutasime neid. Ja algul karjub alarm punkrisse ja siis mehed visati nagu vedrudele oma kohal suursekese juurde ja patarei oli hajutatud, oli kaks suursekijaid vahetusse jäetra küla juurde ja nende vahe oli ka umbes 100 meetrit. Ja siis meie teine kaks suurtükki läks umbes seitse 800 meetrit veerpalu poole kaevutatud nii kaua. Ja esimesed lasud juba käisid seal esimese võitlusgrupi juures. Need olid lasknud juba raketid üles ja ilusti oli näha seal. No ja siis muidugi esimesed paar-kolm pauku ja mürsku ja, ja siis ajame juba tolle õige suuna kätte ja siis hakkasime andma Lensüütajaga lasime nii, et kui süüte aga lase, siis siis jääb auk sinna, kui ta parajal kõrgusel, siis jääb auk, auk jääb rindesse, seal ei tuletükil ajal ühtegi niukene marurelvad ja, ja siis muidugi nemad muutsid neid rünnakuid ja kui siit ei saa, siis ei ole teiselt poolt rohkelt nii õla kõrkjate sees käis. Aga lõppude lõpuks nad tulid ju päris välja, päris välja. Aga siis oli niisugune asi, et ütlesime juba tund ära lasknud, ikka tuleb peale ikka lähemale ja lähemale ja lähemale tulevad. Ja pealöök oli just neil ja meie esimese võitlusgrupil, sellepärast et seal oli see kõrgelt väga kaugele. Aga muidugi meid lasti miinipildujast sellest raskekuulipilduja, aga meie selja taga oli vist 100 meetrit, tuli mets, siis olime nagu tumeda metsafooni, siis nendel ei olnudki õiget kuradi sihti saanud, ikka enam-vähem läits, palju läks üle Läks vihase pingumisega ja lahing käib edasi ja lahing käib edasi ja ikka meetod hundi ära lastud, juba kahuritorud on vahesid, laskemoona meeldivad võimalus ette valmistada, puhastavad, need kestad, jäävad sinna sisse kuuma, mis sa neid tuli välja lüüa, suursegi vars, aga fosfor ja nii edasi, aeglaseks muutus juba see, see laskmine ja ja midagi teha ja järsku kuuline kuulega siis hakkas juba, hakkas valgeks minema. Kuule, elab oma teise esimese võistlusgrupi, laske juba seal juba seal ja siis, kui need võitlusgrupi ära võtsid, siis hakkas hanereas minema selle tolle kohaga metsaselja taha venelasi hanereas kogu aeg koolis, aga mitte joosta ei saa ka, päris nii ei saanud osta. Meie kergerelvade trall oli veel seal nende tagaküla, kas niimoodi meil sama ka võinud lasta kergelt? Niimoodi oli ja siis suunati meie peale, kõik nad olid Kunedega see püstolkuulipildujatega, see lärm on kohutav, kus sajad lasevad. Aga no nende tulede tabamiskaugus on ju seal kuskil 80 meeter eine, nad ei tapa kedagi veel. Vahepeal käis juba, too oli juba lahingu keskpaigalseis meie juurest läbi ja palusime, paneme lõhkelaengu valemisse, teine lasime suursegi õhku, kui taganenud. Ma ütlesin talle, et me ei tagane. Siis traadi saanud põlvest haavatu juus nagu läbi valu grimmassikriisis naeratada, noogutas pead. Ju neid oligi niukene moment, vabandused veel mõni minut või niimoodi või 10 minutit, kuidas meie ei suuda enam midagi teha. Neosuurtükk hakkas juba üles ütlema. Kurrat raudtee jooksul 100 neist ette, aga ikka läks. Nonii. Ma mõtlesin, et see oli üks kompressor on saanud pihta. Aga no mis teha, toda ei ole võimalik. Ja siis oli juba umbes samal ajal oli näha sinna Peipsi pääl, vaatasime siis meie kohalt sinna piirisaare poole, nii kaugele, kui silm nägi kuuliks inimmass. Igavene kolonn oli, seal seisis umbes 20 kilomeetri kaugus meist. Seal, nüüd see oli järsku nüüd oli, oli sisemomente, meie langeme ka ja tantsime kõik. Kahjuks ei olnud ka midagi muud relvi, antest tuli, tuli ja käisid käsigranaati, oli küll, need jagasime ka ära ja ütlesin, et küll siis viime teid ka endaga kaasa palju. Et las nad tulla. Ja siis järsku kuuleme, küla poolt tulevad niuksed, pikad valangud. Raskekuulipilduja arvasime küll midagi, plikad valangut. Ja venelased jäävad seisma ja natukese aja pärast juba panevad järve jooks ja ane rida ei lähe enam metsa. Võtsime, kus siis ei tahtnud uskuda, Tobiad. Kuulsin, et kaks saksa kergelt flaki 22 millimeetrit, Tuneesia siis päästsid, mis meie räägi teemast jäädi. Aga siis varsti kohe hakkasid meie kaks kahurid ka tööle ja esimene mõte oli meil küll, et nad lasevad neid, kurat nüüd meie oma kahuritega sodiks avanes, lollid ei oska, ei oska käsitletud masinatest. Ei tea nii et kaks tükki langes nende kätte ja, ja kaks tükki jäi teie käte ja nii nüüd abi tuli nüüd. Venelased jooksid sealt minema. Aga õnnetuseks muidugi oli mehed köik mehed, kes veel olid sinna jäänud käsitsivõitluses tappa ennast, sulid. Rabas olid. Vaenlase omadega Krina valises selle pataljoni adjutant, kes meid ründas, see oli siis tema laip oli seal ja tema taskus kaasas, kus sai siis kava, oli, oli kirjutatud maha. Et neli kõvendatud tööpataljoni oli saadetud Peipsil igas 1200 meest, teenis saalis oli, oli diviis ootamas sema pataljon pidi tegema ruumi niimoodi siin läänekaldal ja, ja kui, kui rooman käes, siis järgmine järgmine säält pataljon jookseb nendele järgi ja nemad panevad kohe eesti südamesse ja kõik need jooksevad niimoodi eesti südamesse. Külmunud. Jaa. Vaatasin ja. Olega. Sõduritunni kuulajate poole pöördub nüüd professor Vello Salo. Eesti kaadriohvitseride saatuseraamatu koostaja. Paljud kuulajad teavad, et 1940 oli Eesti vabariigi kaadriohvitserid mäestikus 1641 meest. Nende saatus oleme uurinud, aga kaugeltki veel mitte kõike selgitanud. Umbes 140 küsimärke on ikka veel. Eelmise saate põhjal saime õnneks seada, et leitnant Rudolf Raudsep, Vabadusristi kavaler oli 1957. aastal Tallinnas ja töötas siin. Aga mis sai temast siis, kus ta suri, kus ta on maetud. Samuti on meil teistpidi raskeid küsimusi. Leitnant August kleeba suri 16. aprillil 1944 tema kohta olemas surmakuulutus, aga seal leidub kohta, kus ta suri, kusta puhkad, kuidas ta suri. Teine niisugune mees on kapten Peeter Meeksi, kelle surmakuulutus ütleb, et ta suri rindel saadud raske haiguse tagajärjel 13-l juulil 1942. Meil on ka tänu kuulutus nendele, kes olid matustel aga ei sõnagi sellest, kus olid need matused või kus ta suri. Siis on kogusummas umbes 20 meest, kellest on teada, et nad surid pärast sõda Eestis aga ei ole õnnestunud välja selgitada, kus täpselt nii näiteks major August Evert sündinud 1892. Ühe kirja saatja andmeil umbes 78 Põlvas. Aga see võib olla ka mälu petab ja see oli palju enne seda või palju pärast seda. Siis on meil kolonelleitnant Nikolai jõesse, kes olevat surnud 43. aastal Tallinnast jällegi ei ole õnnestunud kindlaks teha, kuidas ja kas see on ikkagi õige. Leitnant Peet Lehola olevat surnud 85. aastal umbes Vastemõisa vallas aga sealt me ei saanud mingisugust vastust. Siis leitnant Jüri Masso oli elanud jaanuaris 66 Tallinnas, mis sai temast siis? Kapten Richard riitsaar olevat langenud 44. aastal Võru lähistel. Jällegi lähemad teated puuduvad siiani. Siis õige huvitav on leitnant Arnold Ferdinand ulm oli kaheksakümnendatel aastatel veel Tallinnas ja siis äkki kaob päris jäljetult. Jäljetult kadunuid parematest aegadest on õige mitu. Näiteks major Valdo Veske, kes oli helistanud ühele sõbrale 21. septembril 1944 et ta läheb järgmisel päeval laevaga Rootsi sinna ta ei ole nähtavasti iialgi saabunud. Mis sai temast üks kõige esimestest arreteeritutest Nõukogude okupatsiooni alguses oli piirivalve kapten Jaan Laas, kes arreteeriti võidupühal 1940 Lauras ja on siiani jäljetult kadunud. Tema kohta ei ole toimikut ega dokumente. Oleksime väga tänulikud, kui saaksime vastuse neile küsimustele, kus surid, kus puhkavad need endised Eesti kaadriohvitserid. Jääme ootama teie kirja Eesti raadio aadressil. Ootame samuti teateid Tartul langenud Errst Arnold Paabini kohta, kes kuulus Rebase võitlusgrupp. Ernst Arnold Paabin sai surmakillu tabamusest pähe raadi lahingus hilissuvel 1944. Kes teab tema surmast või ka teenistuskäigust. Kirjutage palun Eesti raadiole Gonsiori 21. Null üks, 100 Tallinn. Eesti sõduritund. Tahaksime saate lõpuminuteil meenutada teile, et nädala pärast saab Eesti piirivalve 75 piirikaitsjate marss.