Praegu küla türgi pulmamuusika on helisalvestatud pulmatseremoonia käigus pulma võõrasem kogunenud külaväljakule. Paljud neist võtavad osa ringtantsust, hoides üksteisel käest. Pealtvaatajate hulgast kostab hüüdeid, tantsijaid aina illustada. Terava tämbrilist viisi pilli surnaad. Teisedki türgi-tatari rahvad, sealhulgas aserbaidžaanlased viisi kõrvaseks on trummimuusika. Trummimehel ripub suur silindriline trumm köiega kaelas. Niisugust muusikat mängitakse kolm päeva järjest. Varasest hommikutunnist kuni hilisööni. Nii kauakestev, pulmapiduviise. Trummimehed pole Türgimal kunagi nälga jäänud. Nyyd läks vaja nii pulmades kui ka sõjaväes. Kunderi kroonu unus kuulutas Abrofantriivitšikk oma tähtsust südama. Ma ütlen sulle, Madis, mu nimi on terved, türgi maa värisema pannud. Vaata, Brandt. Türgi majal tirilisti linnas, ütles mulle üks türgi parun Abram Andrejev, eks on. Durack. Ma ütlesin, nimeta seda sõna veel üks kord. Siis hakkas vaene meid värisema, kui haavaleht palus andeks, ei pakkunud mulle raha. Minagi äratasin Maltrii Turetski tsel Avec. See tähendab meie keele peas uusina türgi mõrrake. Kas sa tead, et ma seesama Aabram Andrejev it's oledki osman paša vangi võttise plärna linna värisema panija? Meie teine üldlaulupidu, mis pidi toimuma 1874. aastal lükkus viie aasta võrra edasi, sest vahepeal oli puhkenud Venemaa Türgi sõda. Noh, eks ka maarjamaaministril tuli türklastega ümber, siis sellest ajast peale, kui 1300. aastal ennast sumptoniks kuulutanud kosmon pani aluse osmanite riigile oli vaestel türklastel sõdimist enam kui küll. Kohalik seodaargede Peiks kutsuti kogusi Teie jälle kokku kohalike talupoisse, kellel tuli soldeteks minna ja rahva seas lauldi võiks ilma elu olla hea, kuid mõnes suhtes mul ei vea. Mul tuleb sinust loobuda, sest suta minema pean ma. Türgi soldatiivse trummimehed sattusid niiviisi kodust aina kaugemale. 16. sajandi esimese poole keskpaiku vallutati Iraanlastelt paatada laiendati võimu Araabiasse, Põhja-Aafrikas. Vallutati Rhodose saar. Türgi maast sai tähtis merejõud. Süüria, Egiptus, Palestiina osa, Mesopotaamia, ta oli juba ühe ülemvõimu all. Türgima võimsus jõudiski haripunktile tookord valitsenud Suley mann. Teise ajal Euroopa osas vallutas leeven teine Belgradi ja 1526. aastal mahetsi lahinguga peaaegu kogu Ungari. 1529. aastal kiiresti isegi viimi, kuid see kättesaamatu. Euroopal aga avanes meeldiv võimalus tutvuda Türgi trummimeestega. Türgi sõjaväeorkestrite meister Haneed kutsuti džaaride muusikaks. Orkester koosneski põhilises löökpillidest, kus suure türgi trumm nii väikese trummi kõrval löödi igasugu muidki löökriistu taldrikuid ja kellukesi. Selle mürina saatel mängiti ka mõnda flöödi või oboelaadset viisi pilli. Joani Charide muusika mõjutas isegi mõningaid viisil klassikute teoseid. Mozart ja Beethoven kirjutasid türgi marsse. Türgi muusika kajasid on Mozarti haaremi röövis ja Haydni sõja sümfoonia Janiczaride muusikad ennast pulmi pakkuda. Aga pulmatrummi tagumine surna mängu saatel näikse sellele päris lähedal. Praegugi lähevad lembelaule saadetakse poogenpillidele element see, mis on tuntud ka Nõukogude oriendis. Trintsee on araablaste abil jõudnud Euroopas olles üheks viiulimängijast, päästetakse katele. Laul ise on aga pärit musta mere äärest. Eksiliselegi meri on kandunud türgi muusikat. Ukrainas tekkis isegi omaette laulu saanud tuumad. Kalad, milles laulik kopsa minge seonkub saar lauldes pajatas võitlustest türklastega. Samal ajal oli Kindele tuumade riisi loomulikult suuridatud sekundi käit, mis ongi tulenenud türgi muusikast. Türgi muusika mõjutasin enda Balkanil. Bulgaarlased olid kindlalt oma muusikasse peerinud. Neid mõjusid Moldaavia, Rumeenia muusikas. Nende rahvaste pikkades igatses tulvil Toina viisides ka Ungaris eriti möödunud sajandil levinud niinimetatud verbulgus stiilis millesse on oma panuse pannud ka mustlasmuusikud. Türgi mõjusid on jäänud ka populaarsetesse Tšaardasse viisides mis on mõjutanud listi Ungari rapsoodi ette kui ka paljude kaal Manjuperiti piroodike teket. Kas siis türklased tõesti ainult Allased võõraid radu oma poolmetsiku Janiczary muusika saatel? Kui te lapsed temaga, kui te lapseke kasva. Hällilaulu näole lapsetamaga jälle hommikule. Küllap seegi kätki kiiguta ja soovis, et ta poeg ei õpiks sõdurilaule vaid laulaks kaasa lõikuse laulus. Nii lauldakse vastastikku nisu koristamisel. Selline töölaul ei ole oma viisi iseloomult meilegi eriti võõras käerong, meile on kinnitatud puunaelad, need võimaldavad korraga suuremaid kulinaid kätte võtta. Tänu nendele naeltele kuulime krõbisevat rütmi, laulu juurde kuuleme viljakõrte sähinedki. Töölauludes on suurt tähtsust sõnal. Nii nagu muistsed eestlasidki, uskusid ka türklased sõna jõud. Usuti, et seda õigesti kasutades võib mõjustada nii loodust kui ka inimsaatusi. Praegu kuuleme Türgi rahvatantsumuusikat Mäpillidelessaažidele mingituna. Saalse on igas suuruses tantsuline meelu luubinemise ja muudab inimese vaimukamaks vaimulikust, eriti aga vaimukat sõna. Türgimalkus instid. Seda 13. 14. sajandil tekkinud õpetlikku lugulauludes oli tähtis kohta vaimukas tab ank tahtidele. Kuueteistkümnendal sajandil sulai mann teise suurvallutuste ajal oli periood, mida isegi nimetati türgi renessansi-iks niinimetatud vabamalt, mis ei pandud siis pahaks. See oli eriti suur anekdootide levikuaeg. Siis said algusega lood rahvalikust, hambamehest, otsionasrantiinist. Anekdoodid on senini päevakorras. Ilma anekdoodid ei lähe Türgimal midagi läbi, ei sõbralik vestlus. Ei asjalike eri jutt ega ka esinemine ajakirjanduses. Mis ime siis, et ka kõik türgi kirjanikud on alati kasutanud anekdoot. Anekdoote hinnatakse kõigedelte vaimukat vastast. Mööda teed läks mees, kellel oli kaasas kott tühjade pudelitega vastu juhtus valvur. Mis sul seal on, tundis valvur kovi ja virutas kotile kepiga. Veel üks niisugune küsimus ja ei jää midagi järele, vastas mees. Kord läks üks vaene mees koos oma lastega, kes olid kõhnad kui luukered külla rikkale tuttavale. Peremees küsis. Ütle, kallis, kas need on sinu sitasitikad ja sendi, kõlas vastus. Ronisid teie lõhna peale välja? Väga levinud kõnekäänd. Neid nimetati esivanematest sõnadeks. Armastus, noori, kes ei oska ujuda, seotud. Sinu vaikimine on muusikasidki mõnusam. Inimene on inimesele endale. Keel on küll väike, aga näe, millist kahju võib tuua rebase. Kas on tema õnnetus? Ega iga habemik pole veel suisa kadunud, seal pole kuskil asu. Sina oled härra ja mina olen härra. Aga kes siis hobust hooldab? Ära kaaguta end kaalu moodi mõlemale poolele. Paneb otse läbi nagu siga. Klappiva vanal türgi vahel oli tegemist muld Allaritega punase tule all tänava ületajatega, kes iga kutse peale jookseb Läsi prot. Kellel oli raha rohkem, rääkis anekdoote kohvikus kellegi vähem see saunas või tänaval. Ega kõik anekdoodid olnudki riigivõimude suhtes paitavad. Kohvikutes otsustati mõnikord päris tõsimeeli Ottomani impeeriumis Dust lahtedel olid õige populaarset karu tantsitajad. Aga laadal olid ka palagani ning sealsed naljaviskamise Tomandasite vahest ka poliitilise kõrvalmaigu. Koos räägiti anekdoote, koos naerdi ja tantsiti ka lauldi kuus. Ühislaul oli muidugi ühehäälne, nagu ikka idamaadel. Aga juba seegi Türgimal lauldi meelsasti koos, näitab, et sealses elu tunnetades oli rohkem ruumi kollektiivsuse tundele kui näiteks Indias, kus mitmekesi laulistele harrastatud. Siinjuures võib pähe tulla veider paralleel. Sõdureid maid vallutada, kuuleme nüüd, kuidas lauldakse kooris. Selles laulus tulevad hästi esile suurendatud sekundi kõlad, mis on türgi muusikale vähemalt muulaste silmis ikka iseloomulikud olnud. Kustutasin küünlaleegi. Kas vaos hoida, et tundest ei tahakski? Türklased nagu üldse keskida rahvad pidasid väga kõvasti lugu muinasjuttudest. Muinasjuttude kangelaste hulgas olid tihti need, kes olid üksinda merel, kalurid üksinda metsas Puuraidurid või üksinda mägedes. Karjused. Karjustel oli oma lemmikpilgi flöödilaadne kaval mida tuntakse laialt ka Balkanimaades. Õigega val on kaks jalga pikk. Kuigi kaluritest, karjustest ja Puuraiduritest peetakse lugu ega neid sellepärast ainult kiideta, vahestan muinasjuttudes tera kirooniadki, nagu näiteks loos Puuraidurist. Hundist oli kunagi üks vaene mees. Iga päev käis ta hoid raiumas ja sellest elaski. Ükskord, kui ta nagu tavaliselt mägedes puid raius, näeb ta, et vastu tuleb lambakari. Oota, oota, nagu näha, pole seal Karel peremeest. Püüan õige kasvõi ühe ainsa kinni ja tassin koju. Äkki eraldub karjast üks lammas ja kukub auku. Fooraidur läheb augu juurde, vaatab augus, istub pime hunt, lammas aga istub tema ees. Vaianassana, ütles meesäästerokusse. Selle pimeda hundi õnn tuleb ise tema jalge ette, aga mina raiskan ennast iga päev puude raiumisega. Ei. Olgu mis on, kuid ka minu õnn peab mu jalge ette tulema. Öelnud, nii. Viskab ta kirve ja nööri minema ja läheb koju. Kui naine nägi, et tema mees tuli tühjade kätega, küsib ta. Mees, kas sa siis puid ära ei müünud? Midagi süüa ei toonud, aga puuraidur, räägib naine. Ma nägin täna hunti uldi, õnn tuli tema jalge ette. Las see, kes saatis tema õnne tema jalge ette saadaka minu õnne minu jalge ette. Nüüdsest peale ei astu sammugi üle läve ja istub. Möödub üks öö, möödub teinegi ööeikuskilt eimidagi. Kolmandal ööl ilmub talle unes tervisch ja ütleb. Mine selle ja selle põllu peal on kann kullaga, otsi see üles. Ärgates jutustab Puuraidur oma naisele unenevust. Naine rõõmustab. Halasta, leheke, mine ja otsi üles. Aga mida ta ka ei räägiks, puuraidur vastab eile. Las tuleb mu jalge ette ja lamab muudkui. Aga tal oli naaber, kui puuraidur oma naisele unenägu jutustas, kuulas naabrinaine pealt. Läks kohe ja jutustas oma meele, aga mees läks kirka ja labidaga põllule. Kui ta oli juba nati aega kaevanud, paistiskimaalsest botmehel pott kohe kaenlasse, otse koju ja puruks. Ja kae bot, kõik madusid täis. Meest-naist korjavad nad kiiresti kokku ja lasevad korstna kaudu Puurai tuli majja. Ahju kukkudes muutub pott kohe kannuks. Puuraidur naine kuulis seda. Aga kui palju ta ka ei räägiks, et tõuse üles, mees midagi kukkus ahju. Vaatame, mis asi see on. Vastab mees. Olgu, mis on, aga ei tõuse. Last tuleb mu jalge ette, ise ei liigu paigastki. Naisele ei jätku kannatust, ta ütleb küünla, läheb välja ja enne kõik ahi kulda täis. Ta läheb tagasi, tõuse üles, mees, kõik maja kulda täis. See aga korrutab, ei, ei tõuse. Uldi, õnn tuli tema jalge ettetolmuga minu n minul jalge ette ja ise ei liigu paigastki. Mis naisel teha. Ta läheb välja, võtab nati kulda ja viib mehele. Näe, ma tõin su jalge, et tõuse nüüd üles. Nüüd tõusen, ütleb mees, hüppab püsti, korjab koldest kulla välja ja paneb kohvrisse, kui tal raha tarvis on, võtab ta kohvrist ja kulutab ja elab kogu elu rahus. Türklane laulab meelsasti ise, aga kuulab meelsasti ka nende laulu, kellele laul on olnud nii-öelda leivateenistuseks. Olid ju türgimaalgi rändavad, laulikud, keda nimetati asutuseks nimetas, meenutab Kaukaasia rändlauliku Ashugi nimetust. Kirgiise teljega sortidel on kõnnid. Ashukid oskasid mitte ainult laulda, vaid ka sõnu ja viise seada. Tuli osatan näideldagi, et laulu sisu paremini kuula ei jõuaks ja vahenditult reageerisid, kutsuks kuulajale peale luua kunstilist elamust, pakkuda meelelahutust, aga ka õpetada talleeru tarkust. Oma rännakutel külast külla olid asjatud ka uudistekandjad. Nende repertuaaris pidi olema ka raamatutarkust nagu diivaniluulet. Eksiarvamuste ärahoidmiseks peame meenutama, et diivan ei tähenda ainuüksi mugavalt lamanditega sultan nõuku vaid Kallüürilistel luuletuste, kogu Araabia, Iraani, Türgi ja teiste kiidama rahvaste kirjandusest. Nii võib diivan moodustada ühe poeedi poolt kirjutatud lüürilistes luuletustest või siis gaseeridest Üheriimiga luuletustest kui neid kantakse ette lauludele improviseeritud plaanis. Kusjuures laulsis vaheldub pillisooladega nagu praegugi. Laulu kõrval kuuleme ka mängu rebabil poogenpill juba kuuldud Kemandžee sugulasel. Kandes armuküllust, kus ma ei kannataks, ei saama külmusest. Ent Armo panus avaldub ju armastust, see jõud, mu arm, kas teistelegi jagada oma illust? Ta on puud, on nelja topeltkiirega lautotüüpi pill mida samuti tuntakse paljude juriidirahvaste juures. Türgi klassikalise muusika aluseks on helilaadid ehk Macao Macaamidel aluseks ka araabia muusikat. Aserbaidžaani muusikast nimetatakse Heli Lääts. Mu ka meedik. Tadžiki ja usbeki muusikas nimetatakse neid Makoomideks. Ja nad kõik on sugulased india muusika Raagadele. Iga maka nagu mugaamiraagagi kujutab endast kindlad helide järgnevust mida isas muidugi kasutada ükskõik mis viisil. Iga helilaadi puhul kehtivad nii-öelda omad grammatikareegleid, tal on ka kindel tunde sisu. Et seda tunde sisu täpselt pühitsetud traditsioonide kohaselt esile tuua. Tuleb väga täpselt teada, millised helid tohivad, millistele järgida, millised mitte millisena kohustuslikud tüüpkäigud ja palju muidki tarkusi. Neid teadmisi ammendatakse mitte raamatutest ega noodikirjast vaid suulise pärandina ikka õpetajalt, õpilasele. Võib-olla on siin üks põhjusi, miks Idar muusikuid nii rangelt korda omaks võetud reeglitest kinni hoiavad kui midagi pole kuskil noodikirjas fikseeritud, igaüks aga hakkaks oma pead uusi seadusi looma, siis lendab ja kogu muusikakultuuri esivanemate pärand lihtsalt tuulde laiali. Iga seitsme heliline laad kujundatakse välja valiku teel 24-st helist, mis mahuvad parajasti oktavi piiridesse ja aga veerand toonideks neid nimetada ei saa. Temperatsioon, see on nendevahelised, intervallid ei ole. Et selle tõttu ka helilaadi enesekõla on teiselaadne kui õhtumaises niinimetatud tempereeritud süsteemis mille aluseks on kindel pooletoonile vahe. Helide vahelised vahemalt intervall pole päris samad, mis õhtumaal veel ja veel see tädi juhtuda, et kahel erineval makaanil on ühed ja samad põhisel aga nende kasutamise nii-öelda grammatikareeglid on täiesti erinevad. Nüüd kuuleme pilli nimega uud kasseon, lauto tüüpi pill ainult juba 11 keeleline. Sedagi tuntakse kogu islamimaailmas. Sellel mängitakse niinimetatud klassikalist muusikat, aga kergemat tüüpi. Esitatava pala aluseks on maga, vihjati. Selle järgi nimetatakse ka kogu pala see, kas elama ka tähistab nii helilaadi kui ega selles helina, sest. Nii nagu Põhja-India ragade ettekandmisele, kus kõigepealt esitatakse all vabaks nimetatud algusosa kus antud rahaga iseloom tuuakse vaba rütmilisus improvisatsiooni esile. Nii ka türgi Macami esitusel alustatakse taksiimiks nimetatud algosaga. Vaktsiin võimaldab mängijal ennast kõigekülgselt näidata. Praegu kuulemegi toksiini esitust uudil. Räägitakse, et esimeseks pildiks, mida türklased kasutama hakkasid, oligi kemontši. Kuulame siis vanima rahvapilli saatel rahvalaulu. Minu kured on taevas ning lai põllulappide peal. Ja saba on kurge, kes lendavad seal. The peatuge koduma järvede reaalne kured. Laskuge ööd. Neil tiivad on kooldunud nukram hääl kui kallima tõotused on nende hääl. Ta peatuge kodumaa järvede rajal, mugulad laskuge nüüd. Nii lendavad kured viib kaugele, tee korraks sirutab kaela, kus kullane kee. Kui saaksin, siis tuleksin ka üle, veekured. Laskuge nüüd. Ka Türgi koorilaul allub magamisseadustele. Macami jooksul võivad instrumentaalosad vaheldada pokaalsetega. Kõrgest mina rättest kivima pillasin rannatas üksinda, ilma Satsama, lõppesin. Parim sõber mind reetis senini, kukkusin. Minu kallis kullake, mure, mure, halasta, jõudu pole mul. Kinnisall läheb vihma, käis rooste kurvalt, vaatavad mäed. Kes mulle öelda suudab, kas üldsegi päeva näen? Mil vallutavad mu hinge. Õnne ja rahuväed. Ah, kallis, kullake. Mure, mure. Halasta, jõudu pole mul mure. Kauem hulkusin ilmas kõikjal, otsisin sind. Otsisin, aga ei leidnud. Kõikjal otsesin siin kõrgest mina rätist kukkumas, näed nüüd mind? Ah minu kallis kullake, mure, mure, halasta, Pole mul mure. Mure Türgi instrumentaariumi tunneb katsitri laadseid pille. Arvatakse, et Canoni nimelise pilli loojaks pole keegi muu kui 10. sajandi suur muusikateoreetik alfa. Rabi kanuunil on 24 keeltegrupp. Igatahes kolm keelt. Kuuleme taksiimi magamist, rast. Samuti Dmitri laadsed Santuuri Me kuulsime üsna palju saates, mis oli pühendatud Irani muusikale. Santuurid on õige palju keeli, mis on Krumaatiliselt häälestatud Santuuril kuulimetaksiimi esitust. Ka rahva hulgas nii levinud Saasil mängitakse makaale aktsiimi magamist, hüüesiini. Jahimees halasta, patsem on lõppenud, on jaks. Miks lättel jälg peaks muutuma veriseks varjates päikest pimedasse surmavaks. Nii ema Hirmonites, kuid aju tagasta teagi. Kas oled sa tõesti nii jõhker ja julm jahimees? Sa haavasid mind, aitab küll. Surm on silmade ees ja valusad mul, kui mu poeg nutab maasiseldes. Nii emashirv nuttis. Kuid aia tänaste peagi. Te ajate hobuseid vallutanud teid tobe ind. Kuid tuhmub mu pilk tema jalge alt kadumas pinud kes haletseb lapsi tapnud, tareti mind. Nii emahirmutis talle tagastada. Kuulame rituaalset muusikat, mida on kasutatud tervihti. Seal kirjus muusikalitseremooniate ajal. Halasta kahe Hassani esivanem, tulge, verijanused, vaenlased, olen olnud märter, Mustafa astma, ära ei pöördu. Šahhali leinellaabeedeeninback iri nimel. Omaskit Murrinnast saanudki teid taganema. Kannatuste eest. Olen mürki joonud. Olen astunud Hassani teele. Olen Süsseini järgija. Ma ei pöördu ära Kerbelast. Ma ei pöördu ära oma teejuhist, sest olen vaid tolm tema jalgadel. Nüüd kuuleme ühte tervisti, lehmik pill otsast puhutavad flööti, nyyd. Eelneva prohveti laulu asjasse pühendunud, täiesti mõistetavat teksti autoriks arvatakse tervishi viranud virani oli valim sultani õpilane. Viimast peeti aga Pekdashi vennaskond rajajaks. Muide, ega nende terroristide olukord päris kirjuse laadne olnudki. Kerjamine oli rohkem nagu ei teeks. Tashi mungad olid omamoodi mässumehed, kes oskasid sõja vägegi mõjustada. Pektažid olevat taevas õndsuse palumise asemel palvetanud selleks, et saada raha kangema kraami ostmiseks võlgade tasumiseks. Kui islam keelustas veinipruukimise spektažid ülistasid veini. See oli omamoodi väljakutse. Nüüd kuuleme Peševi, mis Macamide esitamisel tavaliselt järgneb taksime. Mängitakse kahekümneil, Tambudil ja löökpillidele. Ametliku vaimulikkonna Kaisanud tervishineritega pektažid kunagi hästi läbi. Selle kohta on isegi niisugune lugu Kontša seal vaimulik jutlustas mošees ja esitas retoorilise küsimuse. Muhameedlased on maa peal niisugune koht, kuhu rikkad ja vaesed noored ja vanad tulevad nukralt kurvalt Gustadaga ära lähevad rõõmsate ja nooruslikena. Arvake ära, mis koht see on? Ükspectashi, hüüdis ta karjast. Mina tean, härra, seal kõrts. Rita hääleliteedi mäel mitmesugusi madude rituaale nagu Mehhiko nõiad, miga, türgi madude šamaanid tegid läbi range treeningu sai ta õiguse tegelda mõrvadega. Mõlemal maal on madude rituaali läbiviimiseks ühesugune nõue. Šamaani silmad peavad olema pärani silmateradega tarduma, pisikesteks lausa nööpnõelasuurusteks. Kirklaarsema ehk 40 tants on rituaal, tseremoonia haripunktiks türgi külades. See mahiks kutsutakse ringtants kolmele mehele, tähistamaks nende hinge ühtsust vaimses maailmas. Türklaste uskumuste hulgas on legend, et ükskord kohtusid 40 pühak. SN mani back tantsisidki siis esmakordselt semalt. Türgi rahvalauludes on lahkuva karavani maraton sekellukeste helinenukrast. Seda nukrust jätkub kalendrilauludele. Aias õitsev mandlipuuhõlma, lehti kannab tuul. Armasta, kui tahad teist kahju, vaid ta halb on sul. Seda tüüpi luuletusi nimetatakse manideks. Nendes on nii peamiselt seitsmesilbiliste rida ja esimesel teisel ning neljandal real Nika samori. Nendes manides on palju juttu armastusest. Kuid sa armastusel harva õnnest juubeldas. Liine tulli rõhkudeks värsti algabeljadeks. Suvel olime me koos äraneks sügiseks õnnetust armastusest laulmisel ei puudu vahest ka eneseiroonia pateetika aset võib täita mõnikord ka kurb mulje, nagu see anekdoote üle kõige armastavale rahvale ongi. Seeliku langes lehti langes Lond naabrineiust nägin und. Mina nägin temast und, aga mulle ta ei tunud. Sellises ütlemises onni leppimist, Kuiga sallivust. Leplikkus sellestki paganlik kudest aegadest peale on usutud, et inimese saatus on kirjutatud kaubale. Saatus on kõikvõimas, selle käest ei pääse. Islangi võttis selle vaatamaks. Sallivus tuleneb aga rahva iseloomust enesest. See on väljendunud ka usu sallivusest, ei kristlasi ega juute, pole türklased kunagi tagakius häbeneda neid kavalusega meelitanud oma kasuks tegutsema, sealjuures Rostovi ahelaid kasutamata. Väga heatahtlik suhtumine ka araablast tasse türgi muinasjuttudes esineb tihti ühe tegelaskujuna. Müstiline araablane. Tarvitseb vaesel veel, kes on tõeliselt kurnatud, korraks veel ohata, see on ütelda. Oh kui soomlane ilmub maa alt ja ütled, kuule sa kontosid, mind vaja läheb asi lõbusaks, sest türklane naerab lapselikult iga kord, kui kuuleb, kuidas vaene mees ehmub ja tõrgub tunnistamast, et Anochi kutsunud ohte emale, aga sellegipoolest heateo. Küllatan türklasi maailmatunnetust kujundanud ka mäe, Türgi mägedemaa, lähedane avarusi vabaduse sümboliks. Ent mäed võivad ka armastatuid lahutada. Igal juhul mahutakse mägedesse. Ei ole minul süüd, et ikka näen teil seljas sama rind, on tipud valged olnud, on ka nüüd. Ja koobastest udu ära haju. Kui nukrus haarab mind, vaene mees, siis mägedesse tulen tõtates ning kümnen allikate külmas vees, mis teeb mind purju hellitades aju siin-seal, kui sulab lumi kevadel ojad voolamas mäenõlvadel. Ja kuigi Mäelon pisar õlgadel, mis kurbus on, ei, seda ta küll tai praegugi muusika on armastus, muusika, päritamatooliast lauldakse essaaside saatma. Ema Liisu hakkas ju alles siis rõõmsalt ketrama, kui taat lubas talle tuua Tartu linnas toori mehe. Ostan sulle kauni rätita, kallis, ära vaeva. Kingin sulle sõrmuse mõtelda, kallis, ise ära. Taevane. Inimesed otsivad tütar, rutem. Peiule saaks anda käänd. Ostan sulle suka armastada, kallis isa, ära vaeva, näe. Kaelakee, ma kingin sulle tütar, kallis, ise ära vaeva, näe parem vaateid. Saax rutem, tütar kaunil peiu rulatada, käed kullast. Võru ostan sulle tütar, kullast võru, vaja mul ele pärli osta, kõhklemata teda. Kallis isa, värava aeglane. Kirjatundjale. Sind annan tütar Anna isa, kas või homne päev? Armastuslaule on nimetatud ka Türk hüüdeks. Matthew Küütsul, laulaksin oma oskust, näitaksin meelega su tuppa, tulen aga ütlen. Eksisin. Esimeses Türgis on laulja kurvaloomuline. Sellesse laul on koondunud lemmikmotiivid kaugetel maadel, rändaja, koduigatsus. Mõtted oma kuu palgelisest kaunitarist, kellel kulmud kui kibukaar. Ripsmed kui noored, palged, kui purpur, moosid, pohh, õel saatus, mida ma olen sulle teinud? Ajasid mind kodukülast kaugele. Kaotasid mu lootuste rajad. Oh kodu, vinesed mäed, mu aeg on möödumas. Mu kallis, oled olnud hea mu vastu. Miks ei tule kodukülast kirja? Miks mu sõbrad ei seo mu haavu uduvines näinud? Ja ikkagi on mehed ka vabadusarmastuse sümboliks. Ajaloos ei võideldud vabaduse eest ainult Ariste 1000 vaid ka ülestõusudega. Paljud idarahvad tunnevad muistset lugulaulu ehkedestani körow, luust pimeda pojast, mehest, kelle isa olid ülikud lasknud tühise asja pärast pimedaks torgata. Poeg Asuslikute vastu võitlejat eesotsa armastusluules lauldakse meelsasti roosist jõe pikkust. Raus puhkeb, puhkeb armastus, roos, nätsid, hääbuvad ka tunded. Kuid on laule, milles on otsustavust võidelda oma tunde eest. Selles laulus ei ole saatepilliks enam saas, vaid viiul. Ainult seda hoitakse vertikaalasendis, toetades mängija jalal. Selle türki sõnades oli ettevõtlikkust ja otsusekindlust. Las ta jääbki meie tänase saate lõpuakordiks. Ma abiellun sinuga, mu tüdruk, hoolimata sõprade ja vaenlaste vastuseisust. Kui ma seda ei tee, hakkab mu hing peale surma sind jälitama. Õhtul ütlesid, olen sinu oma, hommikul aga olid need sõnad unustanud. Aga raud hõbedaks ei muutu.