Tänasel valimiste päeval on küll tugev oleviku ja tulevikupitser kuid lõõgastuseks kas või ei tohiks sülarused olla ka algavas saates pakutavat põnevat minevikku. Meenutused. Need on elavat leheküljed meie rahva vabadusvõitluse ajaloost tunnistajate täna küll ühe tunnistaja osavõtul. Alustame peatükimehed tiibadel ehk teisisõnu hakkame rääkima eesti lendurite osalemisest teises maailmasõjas saksa õhujõudude koosseisus. Meenutajaid veel leidub nii kodu- kui välismaal, ehkki on möödunud pool sajandit sellest, kui esmakordselt õhku tõusti. Olen tänulik tehnikakandidaat Hendrik Carole, kes endise lendurina on oma võitluskaaslaste tegevust põhjalikult uurinud ja kelle kirjapanekutest olen üht-teist ka tänase saate jaoks laenanud. Kohtumine tema endaga eetris seisab veel ees. Ka mõni sõna sissejuhatuseks tema enda kohta. Kuidas üldse jõudsid eesti mehed Saksa lennuväkke, mida kui eliitväeliiki pidasid hitlerliku väejuhid üksnes sakslaste pärisosaks? Pisut kaugemalt alates märkigem, et Eesti vabariigi aastatel suudeti lennukoolis ette valmistada soliidne arv, tegev ja reservlendureid kusjuures kooli viimane lend saadeti välja vahetult enne Kui punavõimude organiseerisid Eesti sõjaväebaasil 22. territoriaalse laskurkorpuse, kuulus selle koosseisu ka üksik lennueskadrill asukohaga Jägala lennuväljal. Sõja alguses taheti hakata eskadrilli Venemaale üle viima. Seda teada saades põgenes enamik lendurist väeosast varjudes ümberkaudsetes metsadesse, kus nendest sai tõhus jõud metsavendade ja oma kaitseoperatsioonides. Kohe saksa okupatsiooni tulles hakati taotlema Eesti lennuväe taastamist milleks sõjaväeülemate vastuseisu tõttu oli vähe lootusi. Siis aga ilmus välja mees, kes tänu oma headele sidemetele ja suurele organiseerimisvõimele tegi võimatu võimalikuks. See oli Gerhard Pushmann 1910. aastal Poltaava sündinud ja 1927. aastal Tallinas saksa reaalkooli lõpetanud mees. Enne sõda oli ta Eesti aeroklubis tegelenud purjemootorlennuga ning selle kõrval harrastanud ka purjetamist. Baltisakslasena asus ta 1940. aastal ümber Saksamaale. Saavutaski selle, et Eesti lennuüksus alustas tegevust 12. veebruaril 1942 lasinas Ülemiste lennuväljal. Üksust hakati nimetama Sanders, tahvel Buschmann. Lennuvarustus saadi küll lennuväelt, kuid lahinguülesandeid andis merevägi ja muutma majandusmured kandis politsei. Eelarve Grupp oli esialgu ette nähtud mere luureks Soome lahel. Et aga eesti lendurid näitasid ennast heast küljest viidi üksus märtsist 1943 saksa lennuväe koosseisu ja esimese õhulaevastiku alluvusse nimetusega 127. mereluuregrupp olles esimene mittesakslastest koosnenud lennuüksus luht vahves. Kuna buss mannil ei olnud sõjaväelist ettevalmistust ega ohvitserikraadi, määrati tema asemel grupi ülemaks sakslane, kapten Paul Leemann. Gruppi kuulusid üks mere ja kats maasalka. Nii palju sissejuhatuseks. Edasi kuulame meenutusi. Tänane meenutaja valdo raag ei tulnud testi lennukoolist, ta oli selleks liiga noor. Ta oli neid mehi, keda üksus endale ise ette valmistas nimelt omaenda lennukoolis, mis organiseeriti 1943. aasta augustis-septembris Lätimaal Liibavisaid Liepajas. Kuid enne, kui koolini jõuame Valtoraagilt mõni sõna selle kohta, kuidas ta üldse Buschmani üksusesse sattus. Kõik algas sellest, et mu isa oli politsei ja 41. aastal, kui see sõda algas, siis oli arvatavad repressioonid kindlasti hakkavad hullemaks minema siiani tali õnneks pääsenud kõigist küüditamisest tänu elukohavahetusele. Sellepärast organiseeris ta nii-öelda metsamineku, nii et me läksime terve perega ühe tuttava metsavahi juurde metsakolkasse käidavates teedest võrdlemisi eemal. Olime seal siis varjul, kuni kaheksandal juulil Saksa väed tulid spetserisse. Isa asus kohe politseisse edasi teenima ühtlasi organiseerima omakaitset. Ma olen juba 16 aastat ses vana, õnnestus kah sinna oma kaitseridadesse pääseda. Käisime korjamas siis nende venelaste poolt mahajäetud relvi ja ma saan siis sealt omale ka Vene poolautomaatpüssi, oli sellega heas kirjas. Ikka oli tõsine relv olemas. Ja ta relva heaks relvaks peetud, see oli väga kapriisne. Nimetus oli vähemalt, kui sakslased jõudsid Tartuni Tartus organiseeriti oma kaitseüksus, kes võttis osa nendest vabastamise lahingutest paari koolikaaslasega saime siis kodunt mingisuguse ettekäändel lahkumise loa. Muidugi, ega kodus keegi ei teadnud me sinna sellesse väeosasse. Lähme. Me läksime Tartusse. Patti meid sellesse üksusesse ka, tegime kaasa. Teekonna le Türi, Märjamaa ja Märjamaalt, siis tulime Tallinnasse. Ei olnud muidugi nende esimeste hulgast, kes siia linna tulid, aga igal juhul sama päeva õhtul olime ka Tallinnas ja asusime siin valvesse kalasadamas. Kuigi kauaks meil seda sõjaväeelu seiklus ei jätkunud, sest sakslased saatsid laiali eesti üksused. Seal jäid vist mõned väga üksikud, kuid mehed ainult meid saadeti kaid koju. Tuligi siis edasi koolipinki asuda. Koolid muidugi sel sügisel kõik hilinesid selle algusega ja kuna Tartus tehnikum alustas tööd alles detsembrikuus, siis ma otsustasin tehnika kasuks ja läksid ka tehnikumi õppima. Seal saame kaks aastat õppida, aga siis tuli sakslastel jälle sõduritest puudus organiseeriti Eesti leegion ja hiljem veel teisi leid üksusi ka. Ja siis sattus mulle pihku üks ajalehe artikkel, kus kirjeldati Eesti lennuüksuse elu ja tegevust. Ja kuna seal oli väike selline vihje, et lähemal ajal alustab selle lennuüksuse juures parda telegrafistide kursus, siis oli mul valik langenud ja esimesel võimalusel sõitsin Tallinnasse, see oli 43. aasta juuni alguses. Otsisin üles selle lennuüksuse staabi ja mäletan, kapten Hunt oli siis selle, kes otsustas siis vastuvõtmise sinna lennuüksusesse. Kuna Mul oli omakaitse ja üldiselt juba nagu sõjaväega pistmist olnud, siis vestluses temal jäi ilmselt sobiv mulje, nii et mind võeti vastu. Esialgu veel mundrit selga ei antud, sest sel momendil veel suur osa meist käisid kodunt ja kandsid erariideid. Aga noh, alguses nende lennukite hooldamisega tegelesime. Ja ma mäletan, et meil saime mundrid selga üks nädal aega enne jaanipäeva siis me olime juba väga uhked lennumundrid ikkagi. Kõige toredam oli veel see, et kõige madalam lennuväelase aukraad oli fliiger, mis tähendab tõlkes lendur ja tore oli siis oma tuttavatele eriti tüdrukutele kirjutada. Saatja aadressiks oli siis lendur. Olgugi et see tähendused lennuga käia madalamad halvastat. Kuna see parda telegrafistide kursus jäigi. Lõpuks organiseerimata seal lendur vaatlejad, kes nende luurelennukitega lendasid. Need õppisid raadioasjanduse ka nii palju ära tellid eraldi parda, Telegraph iste välja koolitama ei hakatud. Missugused lennukid siis olid seal eesti lennurühmal Push Manstaappelile? Nad alustasid selle Eesti aeroklubist maha jäänud lennukitega. Aeroklubi lennukitest oli neli lennukit, BDO neli, mis olid lahti võetud osadeks, selle tõttu nad nagu pääsesid Venemaale viimisest. Ja need siis pandi selles töökohas kokku Nendest siis sai need esimesed lennukid eesti lennud opil, punkts mailis tahvlil nendega, siis tehti need esimesed luurelennud Soome lahel. Hiljem siis saadi Lätist juurde veel üks, kahe mootoriline hävilanti aeg 89 ja neli litsentsi alusel ehitatud Belgias konstrueeritud luurelennukit S5. Ühega nendest saigi, sai surma veel BDO nelja konstruktoritel insener tooma kes kukkus katselennul seetõttu siis nüüd lennuki kasutatutena. Niiviisi siis käisse elusal septembrikuuni, kus saime teada, et organiseeritakse Liibamis lennukool, kuna lennukite keskel ja vanade lendurite keskel oli juba tekkinud niivõrd tõsine huvi selle lendamise vastu. Need iga poisi unistuseks oli ikka pääseda mihklit mode lendama. Ja kui siis tuli teade selles lennukooli organiseerimisest, siis muidugi iseenesest mõistetav oli kohe avaldus sinna kirjutada. No siis veel konkreetselt ei otsustatud, kes sinna lendurite kursusele pääseb, aga kõik need soovijad saadeti Liibavi lennukoolis pidi algama mitmesuguseid kursusi ja nagu hiljem selgus, oligi seal oli pardalaskurite kursused, siis olid mootoristide kursused ja lõpuks ka lendurite kursused. Esimene kursus eestlastest lendurite väljaõpetamiseks algaski oktoobris. Ja sellel kursusel olid endised sõjaväe reservlendurid, vaat tehti nagu kordusõppus, kes on kaua aega ei olnud enam lennanud, need lihtsalt õpist uuesti. Saite täiendusõpe sõjaolukorras ei olnud ju keegi lennanud, seda küll. Tegid neli-viis tundi sellest maandumisneid harjutusi ja siis alustasidki juba spetsiaalselt neid pommitusharjutustele siis kuna ette oli nähtud neile Väljaõpe pommituslennukitele siis õppisidki öiseid orienteerumislende ja maandumisi oluline väljaõpe oli just see lend helgiheitjast rindel, venelastel õhutõrje, väga palju kasutati just helgiheitjaid ja nende helgiheitjate pimestamisega juhtus küllaltki tõsiseid selliseid ähvardusi, selle tõttu oligi siis seal lennukoolis ka väljaõppekavasse Helge heites lend, novembris alustas Sis tööd teine eestlastest kursus ja seal olid siis kõik noored mehed, kes ei olnud enne kunagi lennanud kest alustasid asja algusest pääle, polnud varem lennukiga õhku tõusnud ja sellel kursusel oli 28 kuulsanti. Väljaõpe toimus siis lennukitel, pükker 131, meil olid siis viie ja kuuemehelised grupid, igal grupil oli siis oma instruktor, instruktoriks vanemleitnant napa, siis ma mäletan siis esimene tutvumine lennukiga veid rivistati siis lennuväljal sörkgrupiga lennuki kõrvale üles ja siis instruktor näitas meile nii, seal nüüd lennuk. Sellega tuleb meil nüüd pikemalt tegemist teha, et siiamaani ei ole veel sellist juhust olnud, et ükski lennuk maa peal ei oleks tulnud, aga meie kohustus on temaga tervelt maa peale tulla. Tutvustas meile seda lennukit, et see on väga hea õppelennukiks väga heade omadustega lennuk. Isegi ta on nii nii hea, et kui te kunagi satute sellisesse olukorda, et kaotate juhitavuse ja ei oska enam midagi teha, siis võtke käed-jalad juhiste pealt ära ja lennuki võtab siis alati normaallennuasendi ja siis edasi vaid uuesti juhtida teda. Oli seal siis katus ja tõesti tõsi, esimesel lennul muidugi viidi meid üles siis näidata, mismoodi see maas ülevalt paistab. Huvitav oli see, et tehti siis paar tiiru ja siis instruktor kriis, et vaata nüüd, et kus kolme lennu laiali. Vaatasin küll siiapoole sinnapoole läheb, aga igatahes esimesel momendil oli see orienteerumine külma õhust nii ära kadunud mitte midagi tuttavat nagu ei tulda ette. Hiljem, kui harjus selle õhust vaatamisega ära, siis ei olnud sellel mingit probleemi, seal hakkasime kohe harjutama tõusmist ja maandumist ja lõpuks vigurlendu ja orienteerumislendu ja kuni lõpuks tuli teiste tüüpidega hakata lendama, mis olid juba ette nähtud rindetegevuseks, need olid siis Araabia 66, Need võisid pääle võtta 250 kilopomme, siis tuli õppida nendega pommi heitmist. Helgi eitas lendamist, muidugi. Huvitav lugu juhtus justkui minul sele pommitamise harjutuste alguses, nagu ikka sakslaste kombeks oli, pandi välja parimatele ikka preemiad. Pommitamise lennud algasid Liibavi järve äärde, oli siis pandud välja linadest valge rist ja me pidime siis pommid heitma. Selle ristis pihta kasutasime selleks pommitusharjutusteks neid 25 kiloseid vene pomme. Meie grupp pidi startima esimesena sele pommitus harjutlusele. Instruktor saatis minust esimesena lennuga oli väljaõppeosakonna ülem, oli kapten grotske. See siis tahtis ise seda lennuki pealt jälgida, startis teise lennukiga siis vaatama, kuidas pommitamise harjutused siis lähevad. Kaardi järgi oli selle risti asukoht meil teada antud, välja oli pandud preemia, kes tabab sellele ristile lähemale, kui 10 meetrit saab viis pudelit konjakit, kes tabab kuni 25 meetrit, saab ühe pudeli konjakit. Stardin, pomm on alla pommi, pidime heitma siis 600 meetri kõrguselt ja Saina kõrguse kätte ja näen, et rist on kohe siinsamas järve kaldal. Ja ma ei hakanud tänu täpsemalt selle kaardi järgi ütlema ta seda kohta, aga rist on ju nii hästi selgelt näha. Püüan siis võimalikult täpselt sihtida seda, lasen selle pommi alla, teen siis selle tiiru, et vaadata ise ka, kus kohalse pomm nüüd lõhkeb. See lõhkes võrdlemisi lähedal risti juures. Mul on hea meel, et näevad pudeli konjakit on igal juhul käes, sel momendil ja vaatanud mingimust hallid kogud jooksevad sealt risti juurest igale poole laiali ja siis hakkasin seda asja täpsemalt vaatama ja selgus, see ei olnudki sellist pommiristpommitamise ristoli salt paarsada meetrit eemal veel järve kallast mööda edasi ja, ja seal oli üks sakslaste raadiojaama antenn. Barack, milles siis sakslased olid, tulen siis maanduma, teised jooksevad juba vastu, pole. Kuule, mõtlesid midagi kähku välja, näed, et sa viskasid pommi sakslaste baraki pihta, milles asi on, muidu läheb skandaaliks lahti teha ja siis saigi kiiresti välja mõeldud versioon vene pomme ei andnud korralikult alla kinnitatud ja see tuli vahepeal lahti. Õnneks seesama lennuk, kes nüüd jälgima pidi, see oli minust eespool selle järve kohal, nii et tema ei näinud sel momendil kogu pommi, viskasin ma pikeerisin siin sõna siis muidugi see Skampaal oli ja siis sai selgitatud, et pomm tuli täiesti kogemata lahti, seda jäädi nii palju uskuma, et kui tuul oli sellest suunast start pidi toimuma üle staabihoone siis pommitusharjutusi leid jäeti ära, igaks juhuks, et mine tea, kukub mõni pomm nõela alt ära, konjakit letti, ilma konjakit, seekord siiski Ilvaja, seal oli Eesti grupp, aga kas seal läti või leedugrupiga olid? Üks grupp oli lätlasi ka, need töötasid paralleelsed meiega. Nendel olid oma Läti instruktorid liibovi lennukoolile üldiselt. Lennukooli ülem oli sakslane, eks, major Enders väljaõpe, osakonna ülem, kapten grotske oli sakslane. Ja siis üldväljaõpe. Ühesõnaga, see kaks kuud, mis me ootasime, seal see oktoober ja november Kunime kursus algas, siis tehti meiega tavalist saksa trilli rivi maas roomamist ja see, mis käis noorsõdurite väljaõppe juurde ja selle välja põlema. Kapten Schneider, need instruktorid ja siis elektoritele lennukoolis, need olid kõik eestlased, küllaltki põhjalikke teadmisi, saime seal igasugusest vallast. Meteoroloogia saime nii põhjalikud teadmised, et siiamaani oli ilmaennustamine veel ei tee erilist probleemi. Saime raadiotelegrafiti väljaõppe, nii et me pidime lõpuks võtma vastu ja olema suutelised edasi andma morsemärkidega 60 märki minutis märkija segvi märke sekkunud enamvähem jah, maikuus lõpetasime siis. Kolm nädalat puhkust. Pärast puhkust asusime jõhvi lennuväljal juba rindele. Vaturaag kuulus lennukooli teise kursusesse. 1944. aasta mais alustas õpinguid ka kolmas kursus, kuid nüüd juba Pärnus see aga jõudnudki väljaõpet lõpetada. Pärnus hakati ette valmistama ka ö. Pommitajaid oli plaanis organiseerida veel hävituslik jahiüksus ja korraldada sellekohane väljaõpe, aga seda jõutud teha. Edasi aga kuuleme Valdo Raagi sõjameenutusi nii-öelda jooksval lindil. Jõhvi sattuda siis veel ellu, kooli lõpetanutest moodustati kohe eraldi eskaadrelva jäiti, nagu tahvel sellele eesti keeles ei oskagi õiget vastet nagu leida. Mingil määral ta vastasele kunagisel Eesti lennuvaeson salga, aga ta oli kah võrdlemisi nii veniv mõiste, salgas oli võrdlemisi vähenenud, aga meil oli näiteks kolmas lennusalk. Seal oli 25 lennukit, 25 lendurit. No ja siis muidugi kogu see vaja olev personal, pommimehed, mootoristid, teenindav personal on nii, et see oli küllaltki suur üksus jõhvis. Kui me sinna saabusime, siis kaks lennusalka Eesti sellest lennugrupist olid juba Paremrindel tegutsemas. Nende asukoht oli Rahklas Pandivere kõrgustikul. Ja säält siis vanemad lendurid, esimese lennu tegid meiega kaasa, tutvustasid meile rindeolukorda ja kuidas rindel lennata tuleb. Lennukoolis ja rahulikus olukorras oskate küll, aga rindel lendamisel on oma väiksed nipid mida on kasulik teada, et mitte lasta ennast nii lihtsalt alla tulistada. Mäletandi esimene lend võttis üpris kõhedaks, sest need mehed olid juba Lennon rindel üle aasta. Kogemused olid juba täitsa piisavad, Nad teadsid väga hästi, mis ohtlik on ja mis ei ole. Mina pole asjaga üldse kursis veel. Ja ma mäletan veel, läksime kõigepealt oli 2000 meetri kõrgusele, ta ütles, et nii kaua kui veel ei ole küllaldast vilumust optimaalne kõrgus on 2000 meetrit, et siis on väga hea ülevaade sellest rindest. Kerge õhutõrje, 20 millimeetrini see sinnamaani ei ulata ja aga seda on rindeolukorras kõige rohkem, kuni vilumust kogutad lennake alguses selles kõrguses. No ja siis ta viiski kahe kilomeetri kõrgusele ja lendasime siis üle Narva rinde. Sel ajal oli veel Rinne teisel pool Narva jõge. Nii siinpool Narva jõge, kõik oli meie käes ja lendasime üle Narva jõe. Kõigepealt muidugi, siis ta viskas oma pommid ära, need sinna, kus oli ette nähtud, näitas, kuidas objekte valida, järgi orienteerumist selles öises rindeolukorras, see orienteerumine rindel oli väga kerge. See rinne oli tõesti ESL nii täpselt määratletav, sest kahelt poolt käis kogu aeg tulevahetus, nägi kohe ühest ja teisest kahtati leeki, Aristuse kuule pääle selle valve posiku rinne oli kusagil seisma jään siis eriti venelaste poolt kasutati väga palju seda nüüd lasid järjest üles valgusest rakette valgustasid siis seda eikellegimaad. Selle järgi muidugi oli väga kerge kindlaks määrata rinde täpset asukohta, nii et hiljem selle järgi saime iga päev täpse ülevaate kuisemad lahingud läksid väga palavaks, kui palju rinne liikus, kui palju ta ühe ühe päeva jooksul oli ühele või teisele poole läinud, sellel esimesel lennul näitas need asjad kõik kätte ja siis hakkas näitama neid õhutõrjepatareisid, mis seal Narva jõe peal oli vene. Kuna see rinne juba veebruarikuust seisis Narva jõe pääl, siis venelastel oli toodud juba küllaldaselt õhutõrjet, mida näitas kätte, kus mingisugune õu tare on hääletanud. Samuti on üks saar Narva jões. Et vot seal on üks, üks õhutõrjeraske patareis, tulistab kõrgusel, need on siin kõige paremad mehed, et vot selle patarei peab väga hoolas olema. Selle patarei tule ulatuses ei tohi lennata kuigi palju otse näetud Otumalendan Moja saime tõesti võib-olla üks minut aega otse lennata, kui juba Alt välgatasid kauri väljalasud ja siis ta ütles, et nii seda alla pead hoolega vaatama. Kui see kahur tulistab, välgatus käib, siis mürsk lendab Umbel ligi 10 sekundit siia 2000 meetri kõrgusele. Selle ajaga on sul võimalik teha 90 kraadine pööre. Tee pööre kohe jalase allapoole ja tõepoolest, nagu seal seda välgatust nägin, ta tegi, pöördnägime, mürsud lõhkesid kõrgemal ja tagapool. No ja hiljem muidugi harjus kõigi nende asjadega nii ärad, tekkiski selline tunne, et noh, õhutõrjesee ikka lennuki jaoks ei ole enam mingi probleem, juba põlgustunne tekkis ja loo alguses oli ikka pisut hirmu ka, kui ikka sattusid väga tugeva selle õhudele kuule sisse, siis esimestel lendudel tekkis ikka kõhe tunne ja katsusid kuidagi kiiremini sealt välja pääseda. Aga rindeolukord on selline, et inimene harjub isegi surmaga nii ära, et see hiljem ei olnud enam eriliseks probleemiks. Mõtlen eriti Nõukogude kirjanduses laialt levinud kangelase liiklusest ja sellest kirjeldustes. Mul jäi külg rinde sellest olukorrast selline mulje. Et see on siiski puhtal kujul kirjanike väljamõeldus, sest kangelaslikkus On ikka iseendast tekkiv olukord. Nendes keerulistes olukordades ei tule kunagi meelde seda, et minuga võiks midagi juhtuda. Mõtled küll, kui lähed nüüd riskantsetele tegudele, et noh, seal võib ju keegi surma saada, keegi, mitte mina. Sest maju ma ju tean, mis moodi see asi käib, ju siis ei olnud mingisugust probleemi, näiteks ma mäletan, kui algasid need sinimägede lahingud, soldeni jaama oli kogunenud neid vene transpordironge. Ja päeval käisid muidugi seda jaama kummitamas tukad. Aga Narva sild parandati ära ja õhtuks tulid jälle rongid juba sinna üle ja öösel anti siis meile korraldus, et me peame ründama Soldina jaamu, basic leppisime juba nii, mitte masinaga kokku. Lendame lähestikku. Esimene laine, kui me läksime, siis oli selline olukord, et praktiliselt ei pääsenud üldse läbi. See õhutõrje andis selle tõkketule seina ette nii-öelda alt tulistus. Kerge õhutõrje, kuni kahe kilomeetrini tulistasid keskmine õhutõrje 47 millimeetrine ja üle selle oli siis raske 75 millimeetrit. Nende need ümberringi oli nagu sein ees ei pääsenud. Pidime siis pommid heitma sinna rindel ära ja siis tagasi tulles salga ülemale kandsime ette, selline seis on, siis tehti järgmise laine juba eksime, siis oli niiviisi paarikaupa, läksime. Esimene masin heitis pommi õhutõrjepatareide peale, sel momendil, kui see pomm langeb. Suuri meestel on ka ikka mingisugune enesealalhoiu instinkt olemas. Enam-vähem sega on teada, kui lähedale Vaisele pommividina järgi ikka varjutakse, sel momendil tekib nagu üks pilu sinna seina, kus keskelt plekke tulla ja ja siis teine masin lipsas sealt sellest august läbi ja siis sa pommid visata sinna Soldinaama peale tagasi pääsemiseks enam seda kasutada ei saanud, lendasime lihtsalt sealt Narva-Jõesuust merele ja tulime mere kaudu tagasi. Kui sa satud sellisesse olukorda, lihtsalt teed selle ära ja nagu ei ole mingisuguste kangelaslikkusega seal pistmist. Narva rindel olime siis kuni augustikuuni. Kui hakkas rinne liikuma lõuna Eestis, siis meid toodi jõhvist alguses Triigi lennuväljale säili Väike-Maarja ligidal. Kui see Mehikoormas dessant oli ületulek, siis me kaks ööd õhtust kuni hommikuni kuni viis lendu öö jooksul tegime siis sinna mehi koormusse. Ma mäletan, et mul endal tuli just vastu hommikut, juba hakkas nagu valgeks minema. Pommitasime seda vene-poolset sadamat. Laevu sel momendil Peipsi peal ei olnud, viimane Lendoni pidin minema jälle sadama pommitama ja järsku näen, et üks puksiir vead kahte praami sellest sadamast välja sõitnud juba enam-vähem poole järve kitsas pääl. Märkasin kohe ära tahaaseid, nüüdset dessant tulebki, lasin võrdlemisi madalale. Kui veel seal Lõuna-Eesti rindel lendasime, siis me praktiliselt üle 600 meetri kõrgust elame ei võtnudki, sest seal rinne liikus niivõrd kiiresti, et veenad ei jõutud õhutõrje neid relvi oluliselt rindepiirkonnas kaasa vedada. Ja noh, siis oli juba nii palju kogemusi ka, mõni mees juba 60 vaenulendu teinud. Ma jõudsin ise 62-ni, siis oli nii palju kogemusi, nii et me eriti kõrgelt ei lennanud ja 600 meetri kõrguselt võis pommi siiski suhteliselt kvartalis täpselt liiata. Lendasin piki puksiiri ja praamitrassi, päästsin pommid alla, siis vaatasin, üks pomm lõhkes ühe praami kõrval. Ise ootasin, et kindlasti nüüd avatakse, tuli mingisugustest relvadest, sealt sellega aga ilmselt siiski see ehmatus oli niivõrd suur, et see puksiir haakis ennast lahti ja pani sadamasse tagasi ja jättis need mõlemad praamid keset järve triivima. Siis tekkis niisugune täiesti selline nagu sportlik kihk või ja ma lendasin siksakke veel, aga mul ei olnud enam ei ühtegi pardarelvaga ühtegi pommi, nii et ta pääses sinna sadamasse ära ja need kaks praami jäid siis sinna järvele triivima. Pärast seda, kui ma kohtasin ühe oma koolikaaslase, kes oli mobiliseeritud eesti korpusse, selguski, et nende praamidega tuligi just Eesti korpus üle. Ma ei tea, kas surma tanke oli, aga igatahes vigastatud oli küll harva rindele, no mõlemal pool eestlased omavahel. See ajalugu on kuidagi väga halastamatult need üksteise vastu paisanud. Lõunalindel lendasimegi kuni septembri keskpaigani ja viidi meid üle Lätimaale, ploome, lennuväljale, meile öeldi teated, rindeolukord tingib lennu ajal toetust sinna rohkem, et Eestis praegu rindetegevust seisab, siin ägedaid lahinguid ei ole. Kui sinna jõudsime, ootasime seda lennukäskud rindele minekut, seda muidugi ei tulnud. Ja järgmisel päeval siis teatati meile, et on otsustatud Eestimaa maha jätta. Eestist evakueeritakse, seda saab ära, rinnet leevendatakse ja Eesti jäetakse maha. Siis oli meil pilt selge, aga järgmisel päeval viidigi Sis meid Liibavisse organiseeritus üks grupp, kes pidi siis tegelema nende lennuväelaste perekondade, nende evakueerimiseks sõitis Tallinnasse. Jõudis Kahni viimasel momendil siia Tallinnasse. Mingil määral said nüüd organiseerida perekonnaliikmete ärasaatmist laevadele, Need käisid lennukitega liin. Need Ülemiste lennuväljalt startisid, samal ajal kui Vene tankid Tartu maanteed mööda jõudsid sinna Ülemiste lennuväljale tekkiski väike langus selles moraalis, milleks meil enam sõdida? Kui Eesti eest me enam midagi teha ei saa, sakslaste eest ei ole nagu mõtet sõdida. Tekkis mõtted kas Rootsi või kuhugi jalga lasta, probleemi arutati lendurite keskel. Nii ja teisiti. Üldiselt siiski jäi peale see, et noh, et kui me oleme ikka otsustanud sõdida nad siis päris nii püssi põõsasse ei viska, et jätkame siis nii kaua, kuni võimalust on. Kaks lennukit Liibavist läksid, Rootsi, Need jõudsid õnnelikult sinna pärale. Neid viidi siis ühele lennuväljale Leedus, seal olime ka neli-viis päeva. Räägiti, et sealt pidime ka rindelendusid veel tegema, kuid siis tuli ühel päeval käsk Saksamaale lennata ja siis endasimegi sinna Ida-Preisimaale halligen Baile. Seal oli pilt selge, seal anti käsk lennukit bensiinist tühjaks tankida, siis lennuväljale ära panna. Omavahel hakkasime arutama, vaadanud nii, nüüd on veel viimane võimalus jalga lasta, et lendamisega enam midagi pistmist ei ole, et see elab, võimalust meil enam ei ole, siis leppisime kokku kaheksa mehega. Seal oli kaks Focker tüüpi lennukid, kelle kandejõud oli küllaltki suur, bensiinipaagid olid küllaltki suured, nii et lennu kaugusele võrdlemisi suur, need garanteeris ka rootsi välja jõudmise. Pidime järgmisel hommikul siis nende kahe masinaga jalga laskma. Panime siis teistest lennukitest, nüüd need kaks masinat, bensiinipaagid kõik bensiini täis ja järgmisel hommikul läksime siis lennuväljale seal just reedene päev ja 13. oktoober nende eluks ajaks meelde. Istusin masinasse, hakkasin käivitama, esimene masin käivitus, kohe hakkas ootama nüüd millal meie käivitama käivitamine, toimub suruõhu ballooni abil. Suruõhu balloon oli öö jooksul lekkinud nii palju, et oli tühi, me isand oma mootorit käivitada, aga teine lennuk juba mootor töötas, see enam ei raatsinud oodata nii kaua, kuni me seal käsitsi täis pumpame ballooni ja see startis pärast seda starti, me ei julgenud lennuväljale jääda, kasarmute, need olid kohe seal umbes pool kilomeetrit sealt lennuväljast. Et kindlasti sakslast seda kuulsid, tullakse kontrollima, seda lasime siis lihtsalt sealt lennuväljalt jalga kasarmute juurde, seal vaatasime, et järsku keegi ei olnud märganud üldse selle lennuki kadumist, sest udu oli niivõrd tihe, et nähtavus oli vaevalt nii 100 meetrit. No ja siis otsustan, nüüd lähme ikka tagasi, pumpame selle ballooni täitmine, kuni siiamaani keegi märganud ei ole, no siis pole katki midagi. Pumpasime siis selle suruõhu ballooni käsipumbaga täis, käivitas lennuki, istusime sisse ja startisime aga selle maapealse jooksul suuna hoidmiseks kahtlaselt jana pidureid, aga ühe ratta pidur kiilus kinni ja lennuk hakkas siis ühele poole kiskuma ja veel maast lahti saanud. Nii ta pööras nii palju äratsel, lennuk sööstis sinna sellesse lennukite rivisse, mis oli lennuvälja serval ära pandud. Käis suur pauk ja pilpad, lendasime hunnikusse. Õnneks ei saanud keegi oluliselt vigastada, ühel mehel ainult rebis ära pöidlaküüne ja ta võttis teise mehe käest taskurätiku. Panin selle peale, aga suures jalgalaskmise ähinast saldad taskurätik kukkus sinna lennuki kõrvale, nad ma muidugi selle pääle juba tantsis juba alarmeeriti lennuvälja valve, vaat need tulid kohale ajad ja siis leiti, et lennuk on purunenud, üks lennuk on puudu. Ja siis teatati muidugi, kes taposse, need tulid kohe siia kohale hakati siis juurdlema seal, kus on need mehed, kes selle lennukiga tahtsid põgeneda. Nojah, muidugi, kui leiti see taskurätik ja selli, Verinedatis rivistati kõik lendurite üles, hakati kontrollima, kas kellelgi kusagil katki midagi ei ole. Veri oli saalis, peab kellelegi ju mingisugune viga olema. Aga see poissi lõikas leukoplastist täpselt küüne suurusele tüki, leppis sinna pääle, seisime siis rivist alla. Närvipinge oli suur küll, sest vahelejäämise korral oleks sealsamas kohapeal mahalaskmine olnud. Ülevaatus läks õnnelikult, kedagi ei märgatud juurdluse käigus siis uuriti, kas keegi kusagil midagi nägi. Juulis niiviisi üks, kolm tundi hiljem Rootsi välisministeerium teatas. Saksa välisministeeriumile on saabunud Rootsi lennuk nelja mehega, muidugi siis seal pilt selge, sellest teatati koheselt lennuväljale, siis rahunes kõik see asi maha, nii et jäi selline versioon, et kuidas see oli kahekohaline masin. Et siis kahe masinaga pidid neli meest minema, üks masin purunes, istusid kõik neli mees teise masinasse ja lendasid sellega minema. Need uurimine lõpetati ja põgene. Mullimine muidugi ebaõnnestus, aga küllaltki õnnelikult ja õhku enam ei saanud pärast ei õhku enam ei saanud. Säält pandi meid kohe siis rongi ja viidi Frankfurt ooperisse. Frankfurt, Oderi soli siis lennuväetagavaraüksus ja seal jagati siis juba mehi igale poole laiali. Näitsis saadeti alguses Taani, pidime alustama langevarju väljaõppega. Nagu hiljem ette rutates, pagari tänaval selgus, oli see üksus määratud Nõukogude tagalasse parašütistide allaheitmiseks. Taanis on nagu me sinna saime. Meid tekkis taanlastega ja vahekord ja põhiliselt just nende Taani vastupanuliikumisega sest me sakslaste asjaajamisest eriti enam ei olnud vaimustatud. Ja kuna nende Taani vastupanuliikumisega saime küllaltki hea kontakti, siis hakkas sealt järjest mehi ära tilkuma Rootsi, neid, taanlased aitasid sealt põgeneda. Müüsime relvi üle, armsad olid, aga see jõudis kõik üksuse ülema ja vist isegi kõrgemale, need leiti, et ei, nii, nii kahtlasi mehi, kes ikka esimesel võimalusel kohe jalga lasevad, neid ikka langevarju üritaks koolitada ei saa ja siis saadeti meid Lääne-Saksamaal Dortmundi õhutõrjesse. Ega vaatoraagi sõjatee sellega lõppenud palju raskeid päevi seisis veel ees taandumisel 20. Eesti SS-diviisi koosseisus sõjavangina Tšehhoslovakkias ja nõnda edasi. Kuid see ei puuduta otseselt testilendurite tegevust ja jääb edaspidiseks. Mõndagi jäi täna eesti lendurite elust rääkimata. Arvan, et meenutused, mida kuulate järgmises saates aitavat pilti täiendada, tuua kuulajani veelgi rohkem üksikasju toonaste õhusangarite tegevusest, meeleoludest, plaanidest ja muustki. Seniks taas kuulmiseni.