Austatud külalised, austatud publik, tere tulemast siia raadio, kirjandussaadete tagakambrisse ja head läbisaamist teile. Siin on nüüd inimese korki nimelisest raamatukogust. Keskkooli õpilasi ja raadioinimesi külalisteks on Ellen Niit ja Jaan Kross. Kui ma neid aastaarve täpselt mäletaksin, 61. aastal vist ilmus luuletuskogu maantäis leidmist. Ja kas 63 või 64 ilmus lasteraamat Pille liini lootsand lastejuttude kogu. Siis on mõningaid tõlkeid ilmunud veel. Ja eile ilmus lasteraamat karud saavad aru, töötasin 61. aastani konsultandina ja sellest ajast peale olen töötanud vabakutselise kirjanikuna ja tõlkijana. Kirjutamast põhjad lastele. Ma ei saa öelda, et ma just peamiselt lasteluuletusi oleksin kirjutanud, ehkki need võib-olla nii nimetuste järgi on rohkem rohkem ilmunud. Ma olen nii paralleelselt kirjutanud nii üht kui teist. See on elu normaalne käik naguniiviisi, et on maailmas olemas täiskasvanud ja lapsed ja mõlemad nagu vajavad vajavad mingisugust kirjandust ja kuna mul endal ka on lapsed, siis ma nagu tunnen kohustatud olema ka neile midagi kirjutama. Aga üldiselt, kas siiski rohkem ma olen, olen täiskasvanute kirjandusega tegelenud, kuigi võib-olla nii käegakatsutavaid tulemusi esialgu sellel alal vähem näha. Aga kas teile lugemise seisukohalt ei tundu, et lapsed on väga tänulikud lugejaga ta läks, siiramad kui täiskasvanud? Ei tea? Raske öelda, nad on muidugi natuke teistsugused ja võib-olla vähem nõudlikud. Nad on esialgu tänulikud iga asja eest, mis mis nad lugeda saavad, sest nad on lihtsalt oskavad vähem tahta. Aga võib-olla võib-olla teisest küljest on lastele ka raskem kirjutada, sest et nende nende arusaamised ja nõudmised on ka kitsamad ja seda kitsamat lõiku peab oskama nagu tabada, et see asiga märki läheks kirjutama. Nähtavasti küsi Te, olete peale Marie Underi minu teada järgmine eesti luuletaja, kes Tallinnas sündinud ja koduuurijale näiteks huvitaks see näiteks Marie Underi sünnikoha saime teada möödunud aastal, aga ta pole populariseerinud. London on Hiiumaalt pärit, kes seda tõesti teha, meil siin Tallinnas Koidu tänav 46 ja minu vanemad elasid sel ajal tina tänav 12, kui mina sündisin, aga ma sündisin keskhaiglas ja olevat karjunud hirmsasti üle terve osakonna kõige koleda häälega. Seda rääkis mu ema. Sellega ühenduses huvitaks näiteks, kuivõrd ja missugustes teostes Te olete Tallinna ainestiku kasutaja. Minu uues luuletuskogus, mis käsikirjas on valmis, on Tallinna ainestiku üsna tublisti ja seal on niisugusi mälestus mälestuskilde ja mälestusluuletusi mu vanematest ja nende lapsepõlvest ja ka mu enda lapsepõlvest. Et see ongi niisugune omamoodi mälestusraamat. Millal ta nüüd ilmuda jõuab, seda ei tea, aga igatahes selle kuu sees ma veel annan käsikirja ära. Linnu voolia tuleb selle raamatu pealkirjaks. Seal on siis Tallinna tänav päevast ja ja ka Tallinna minevikust minu vanaisa aegadest peale, tema on ka vana Tallinna mees, aga nii väga kodune on minule ka Keila kant, kust minu ema oli pärit ja nii poole oma oma lapsepõlvest ma olen seal veetnud, saadeti laps ikka suveti tülis teest ära Keilas Keila läheduses ja Kumnes. Nii et sellest kandist on ka selles luuletuskogus nii jooni. No kui te räägite luuletustest kirjutamisest, siis võib-olla kui jutt on juba natuke intiimsem, oleks läinud. Kuidas te töötate, mismoodi te kirjutate harilikult laua ääres, sulepea käes, eks see on nii igapäevases elus päris proosaline tegevus. Võib-olla on nagu lugejate kujutluses mõnikord mingi ise ärelisuse kuma seal ümber, aga kui sa seda tööd iga päev peab tegema, eks ta siis on pabertöö nagu iga muugi. Kas teie olete rätsepkonsultant, missugune roll? Miks müüd vastastikku seda tööd pisut pehmem teineteise suhtes muidugi. Kalist loomingulises töös kõige rohkem teile endale rahuldust ja rõõmu valmistada. Kas see viimane luuletus, mis just valmis on saanud? Harilikult tundub see kõige varem, kas teil on siin kaasas mõni viimastest luuletustest? On küll, võib-olla seal selle rõõmu siis jagada? Ei tea nendest nende kirjutamisest on juba siin jälle mõni nädal mööda läinud, ega nad siis enam nii head ei tundu kui sellel päeval, kui need valmis saavad. Kui palju nad peavad laagerduma üldiselt, et nad head hakkaksid teile endale tunduma nagu kõige parem tundub siis kui sulepea käest ära panema. D minul näiteks jõuab see rahuliku lugemise kaasnisugune kõrvalt lugejana asjasse suhtumise faas. Hirmus hilja kätte. Alles mitme aasta pärast. Seda küll jah, et nii päris nii oskaks aru anda või ise hinnata, see on ikka üldse raske seda vehaadike teised tegema. Aga kas te saate praegu näiteks juba ütleme 10 aastat tagasi kirjutatud luuletust vaadata kui peaaegu nagu võõrama? Meil ikka üldiselt küll ja analüüsida ja saab küll. Lubast lugeda tegelikult ikkagi poolelt. Ma loengi siis ühe niisuguse Harjumaa Harjumaamotiiviga võimatiivistikuga luuletuse ehkisin teema küll on hoopis mujale. Kujutluspildid, mis siin on, on nii minu, minu vanavanemate toatagusest pärit. Värskendatud ja üles äratatud, aga muidugi teema on, teema on mujal. Valgete pilvede lend üle paepealse maa. Kadakas on mu vend. Kivid, mu vennad on ka kadakajuurte põim kinni maalihas ja luus. Kare ja karm on mu hõim, sõnad kinni, on suus. Põldmarja tume pilk, liivadi kume, Lõmm, orjavits ergav tilk segi valu. Maakivi mõttes näod otsimas, ise end kaugel kukkuvad käod Valkab liblika lend, Valkab liblika lend heleda mõtelast otsida iseend, tahan siit sellest maast. Oma esimestest luuletustest on ka veel meelde jäänud, mida teisest koolkonnast on vast küll, aga ma ei usu, et vääriksid nüüd siin vääriksid siin nüüd kuulajate aja raiskamist. Sild öeldakse, provotseerida tahetakse panna esimene ja viimane kui praegu ja ma võib-olla loen ühe lapsepõlve mulje. Selle asemel see on 34.-st aastast pärit. Vanasti müüdi Tallinna turul tuulerattaid niisuguseid läik paberist leid paberist veskid olid kinnitatud raami külge ja siis plikad poisid jooksid nendega käisid toredasti ringi ja minule ka osteti kunagi kunagi niisugused tuulerattad, sellest on siis luuletus pealkirjaga tuulerattad ostetud Tallinna turult aastal 1934. Kirjute tuuleratastel end mööda puiesteed, puiesteed, puiesteed, Bilbas raam, nende tiiva võõrinat täis lennus, mu juuksed tuules mu käis ma suvisel puiesteel, lendan. Mu tuulerattad kannavad mind tuulerattaga, laps on sama mis lind. Olen linnuks tormanud enda kirjute tuulerataste lend. Kiil on mu õde, iilon, mu vend. Linnuparv on mu tuulerataste lend nende kannul, Ma linnuna tunnen end. Kaks sinilindu, üks punarind, kaks kollapugu, üks hõbelind ja veeliks lind ja viiliks lind. Mu varbad ei riiva enam teed ülalokstes päikesetäppidest, keed pesa, sulgede valge uuni. Mu suulist tiivad kannavad mind tuulerattaga, laps on sama mis lind. Suunis pilvede valge lumi. Läbi okste kuldroheka kaaristu sinav kõrgus tulvab meist läbi. Lind vaid mõistab, et mitte lennata on suur ja raske häbi. Aga kas teile endale meeldib luuletusi lugeda paberilt või kuulata praegu tas ütlesite meid kuulaja rolli? Ei tea. Nii, kuidas juhtub, oleneb ka luuletusest. On luuletusi, mis on mida paremini kuulata kõrvaga ja on, on neid, mis nagu vajavad kirjas vaatamist. Poja ma mõtlen, et luuletus ei ole ju määratud nii ühekordselt ammendamiseks. Ta on olemas nii nii lugemiseks kui ka kuulamiseks ja küllap vist tema tema kõikepidi omaksvõtuks ja, ja läbidundmiseks. On hea, kui, kui ta mõlemiti lugeja või kuulaja käsutuses. Luuletuses midagi eriliselt need kuulates nagu Pareki nootide külgedest. Aga kas teie olete kohanud niisugust luuletust, millest te olete lugemise järel eemale läinud ja mõelnud, et saanud aru? See on päris tavaline, ma ei leia seal midagi imelikku, miks mitte? On küllalt ju kaugeid autoreid ja ja kaugete maade autoreid ja kaugeid olustike ja ja väga sageli jääb luuletusest võib-olla mõni lõik ebamõistetavaks või võib-olla lugeja mõistab teda teisiti, kui auto seda on mõelnud? Selles pole mingit erilist imet, päris normaalne. Peale selle on meil korduvalt juhtunud seda, et ma loen luuletust ja ei saa temast aru. Aga kaks aastat, viis aastat, 10 aastat või 20 aastat hiljem ma loen teda uuesti ja ta ei, ei sisalda enam aru saama. Ja muidugi võima loen täna ja saan hoopis teisiti aru. Kui ma sain aru 20 aasta eest. Ma olen isegi tõlkinud luuletusi, millest ma aru ei saa. Seda juhtub muidugi. Seal ei teinud valmis tõlke aru saama. Dust luuletusest, kusjuures ka tõlge on mulle jäänud. Näiteks ma teada Mina pean tõlkima meie kirjastuse jaoks valimikku pooleli vääri luule. See on väga tuntud prantsuse luuletaja kes alustas realistina. Ja sellel oma esimesel perioodil mis mõnevõrra ka meie valimi, kus peab olema esindatud. On mõningaid selliseid luuletusi, mis kui mitte tervikuna aru saadamatud siis vähemalt osalt küll üsna-üsna problemaatilised. Vaatamata õige õige armas ja ma loen ühe näite. Elluaari luuletus 1922.-st aastast peakirjaga süüt. Und näha ühes silmas kuu ja päike, teises silmas. Arm suus ja juustes ilus lind. Nii ehtes nagu väljad, mets ja teed ja meri nii ilus ja, ning irevil kui teekond ümber ilma. Pagu läbi maastiku kesksuitsuoksi ja kõiki tuulevilju kivist jalad liiva sukkades kinni, haare kõigi jões, eTride servist ja viimne mure muutunud näol. Sümpaatne luuletusi kuulates või keegi siin stuudios viibiva publiku hulgast sai ära joru. Sai vihma, see oli vist veel rohkem tegemist meeleoludega ja ma olen tihti mõelnud näiteks Debora Vaarandi luuletus. See hommik on aedniku päralt, ütleme tallinlasel igati läbi ja lõhki, arusaadav. Aga kui nüüd mõelda, et kasvõi sealsamas Prantsusmaal mõni inimene loeks seda luuletust tõlkes, kui paljude saaks sellest aru, kui ta ei tunne seda, seda Kadrioru mereäärset teed ja kui ta ei tea midagi sellist lillenäitusest, mis meil seal tee ääres on ja ja muudest niisugustest väikestest asjadest, mis meil on tuttavad, siis oleks see võib-olla veel arusaamatum, kui, kui see luuletus praegu, niiet. Me oleme mõlemad lugenud ja vist arutelenudki seda, seda Vaarandi luuletust, mille Leon Toom on vene keelde tõlkinud, mis räägib ühest Tallinna pildist ja, ja need lubasid kohvipoed ja hubast järgodurselt jääb nii, seal on üks, üks, üks pilt on seal turupilt, meenutab, meenutatakse seda Tallinna vanavanaaegsete Tõniste, küla küla päritoluliste joonekestega Tallinna turgu ja seal esineb, esineb sõna hobuselaps. See on viide Underile ja kes seda ei tea, selle jaoks tõlkida vene keelde panna. Sina varss ja mitte midagi ei ole selle hobuse. Oleme seda salvi või seda kohta luuletusest keerukas ja nii sai, võiks siis luuleväljaannetel olla nisuses, seletavad lisa artiklid, sealjuures see läheks, eks nüüd klassikute väljaannete juures ja seda ka teha, see aga aga, kes kõiki neid tagapõhju alati teabki, jaa, jaa. Kas ongi see nii hädatarvilik, et igast viimasest sõnast nii hirmus põhjani peab aru saama? Eks Igalühel tekivad oma assotsiatsioonid ja omad kujutlused. Me loeme suure mõnuga, näiteks siin musta mandri luulet anti meil välja aafrika luuletajate luuletusi ja me me saame omamoodi naudingu ja omamoodi elamuse nendest kindlasti. Me kujutleme neid asju hoopis-hoopis teisiti, kui, kui need kirjutajad seal või, või võib-olla kui nende lugejad, nii et ega jättes nii suur ei ole, kui ikkagi lugeja mingi elamuse saab. Lugeja assotsiatsiooni erküksusest sõltub ka lõpmata palju. Miks see on omamoodi muusikaga niisugune luule ja muusika kokkupuutepunkt, nii nagu muusikaski? Me ei pea ju seal igast taktist, kõik, kõik inimesed ei saa ühtemoodi aru ega mõtesta seda ühteviisi. Eks luules on samuti selliseid elemente, selliseid ridu ja võib-olla terveid luuletusi, mida mida võib nii ja naa mõtestada teatud teatud sõnade kombinatsioon või teatud mõtte vaatab igas lugejas isemoodi mõttekäike või, või isemoodi tundeid, selles mõttes on ta muusikaga lähedane. Aga mis äratab, luuletas tuhanded muusika rattogaa eks ole, mõnikord kahtlemata kõik, mis maailmas olemas on. Aga kas on ka niisugune võimalus, et mõni teine luuletus tekitab luuletuse? Peale peale sisu on ju ka luuletaja oli ikka hirmus oluline, mis moodi see asi tehtud on, kuidas ta on üles ehitatud, see on. See on täpselt sama oluline kui see, mis seal sees öeldud on, see, kuidas ta on tehtud ja eriti niisuguste poeetiliste võtete suhtes on väga tavaline, et mõne teise luuletaja äratab mingi mingi mõte, kuidas midagi võiks teha. Pole sellest, areneb mingi mingi uus uus vorm välja hoopis teise sisu jaoks. Päris normaalne ja tavaline. Nüüd seltsimees niit, milline kirjanik on olnud teile nii eeskujuks, sest ma mõtlen algperioodil, kui alustasite luuletamist? Seda on raske öelda, eks need on palju loetud ja ja kord üks kord teine suureks ees, kuna nii koolitüdrukuna, koolitüdrukuna ma mulle meeldis. Väga merilaas ja, ja Under meeldisid. Veidi hiljem meeldis eesti luuletajatest Alver ja meeldib praegugi. Ka ma mäletan nii. Niisuguse kaheksanda üheksanda klassi tüdrukuna oli mul merilaas peaaegu otsast lõpuni peale seda kindlasti mõjutas mind nii enese teadmata. Aga eks muidugi, need mõjusid on palju ja, ja neid meeldimusi mees luuletajatest Brist on, mulle väga meeldib, mõtlesin jälle hoopis teist laadi teist laadi luuletaja. Ja ma mäletan kunagi, see võis ka olla uni. 15 aastasena tundsin ma hirmsat muret selle pärast, et ma suitsu luuletustest sugugi põhjani aru ei saa. Gustav Suitsu luuletustest ja käisin oma eesti keele õpetaja sabas Suitsu tuulemaa näpus ja küsisin, ütled, kuidas see või teine rida. Nüüd on niisugune mure nägu nagu natuke naljakas mõelda. Ehkki ka paljudest asjadest ei saa aruvad. Jo see peabki nii olema. Esitage nüüdse küsimus Jaan Krossile, vastupidiselt. Kuule, naisluuletajate. Kummalisel kombel, et kuigi meil ju Liiduga see luuletamis laadunda erinev, aga aga niisugused luurealased kiindumused minugi omad, mainis ta, mainis ta juba nagu ära. Niisama esimene suur võib-olla vähem mesilas ja esimene suur niisugune. Luule mandri avastamise elamus oli mulle under. Võib olla enne seda veel selle servakese tegi lahti saak tol ajal väga noor sang kelles hakkasin imetlema täpsust ja ladusust, mis oli mõnevõrra teist kvaliteeti kui, kui see, see luule, mida, mida nii kooliõpikute materjalist tollal pakute. Need niinimetatud harv pojad, need olid ikka omamoodi suur elamus sel ajal, kui nad kui nad veel värsked ja noored olid, need ka praegu on kõik väga sümpaatsed luuletajad, aga aga see oli niisugune tore lahtilinek. Aga keda te teate näiteks praegustest eestimaadest tuletades parimateks? Paul-Eerik Rummo? Muidugi. Rummol ja oma kõrval ranna väga põnevaks ja mulle hinge poolest lähedaseks sümpaatseks meheks, vetemaad. Ja tema on väga tore ja kindlasti tuleb veel väga palju toredat, on veel vähe kirjutanud, aga see on just niisugune laad, mida Eesti luules nii vähe on ja mida väga oleks tarvis. Niisugust humoristliku toredat mängu. Seal sees ka kuidas te hindate eesti luuletaset ja kas seda võib võrrelda näiteks maailmatasemel või NSV Liidu luuletajate tasemega? Tundub, et võib küll. Ja ma arvan, et kui meil oleks oleks miljoni või veel märksa vähema tegeliku lugeja asemel oleks 40 miljonit lugejat olemas, oleks ikka päris soliidne luule. Ja see keele, et keeletakistus on muidugi raske asi ja ja selle tõttu nüüd leviku võimalused on pisikesed, tõlkes kaotavad, aga, aga tundub küll, et eesti luuletase on praegu päris kenakene. Jaa. Jaa. Nii kui on olnud võimalust nii, nii kasvõi otse sõnasõnalises tõlkes nii ette lugeda mõne teise maa luuletajatele on needki leidnud, et, et on sümpaatne ja kena luule tasemelt ja rahvaarvuga võrreldes luuletajate ja kirjanike arvu. Arv on ju ka ikka üsna suur mees. Islandiga võrreldes? Vähem. Režiga Ülo üldiselt kylie lugejate arv on ju ka. Lasuur kontouhtelist kontaktkirjanikkonna lugejaskonna vahel olgu ta teinekord kirjanikudele ka isegi valus, sellepärast et et kontakt on ka üks nõudlik asi ja ja tekitab probleeme, aga, aga see kontakt on meil ikka väga elav ja see on üks üks kirjanduse arengu suuri suuri eeldusi. Siit võib järeldada siis, et see, millest enne juttu oli, kas kirjutada igaühele et siiski näiteks eesti kirjanik väga nuriseda ei saa, teda vähe mõistetaks või vääralt mõistetaks. Eesti kriitlik teinekord viriseb sel teemal lugenud. Tavaline temal on ka oma leib ja omad ülesanded, eks siis ta peab ka ju midagiütleva tähendagi leidma. Luulelugejaid on väga palju, eriti noorte hulgas. Jah, tundub küll, tundub küll raamatukogudes räägitakse palju võeteks, rub lugeda. Teil on võimalik kohe kontrollime seda teha, keetsid stuudios publiku hulgas. Ma usun, et nii koolitüdrukud vist ikka iga kolmas kirjutab midagi. Minule isiklikult meeldib Paul-Eerik Rummo ja Soome. Aga rohkem armastan pros heli pärast. Proosa lugejaid on üldse ikka rohkem alati olnud ja see vist ka jääb päris kaua teema. Aga kui te näiteks käisite niimoodi ka, ei saa reisimuljed alata, kaevamatut esineva, kirjutate taastuda. No eks midagi ikka ikkagi ju, märgib Vastmist taskuraamatusse ka, nii, kuidas süstreis juhtub olema ja kuidas aega on sealjuures märksunud. Aga selle küsimusega oli õieti seoses teine asi, mida mina tahtsin küsida. Kas te peate põhimõtteliselt mõnda märkmikku, võib päevikut või mõnda muud sellelaadset asja? Ülestähenduste jaoks? Me oleme vist viiel korral alustanud. Mina ka mitte ei saa toime selle asjaga ikka iga igal uuel aastal me otsustame, et no nüüd märgime nüüd märgime üles vähemalt nii. Kõige üldisemad käigud ja inimestega kokkusaamised ka ulub aastatega nii, nii hirmus palju. See kestab nii ülimalt kuu aega ja siis siis on jälle kuidagi nii, et vaatad pärast, et ah näe siia on üles märgitud midagi. Sinul sinu Hruštšovi romaaniga seoses tunduks seda paberipahna küll hirmus palju seal kirjutuslaua ümbruses oleva, niisiis olekski küsimus. Seltsimees Krossile läheb asi juba välja lobisema. Küsimus ju vale, ma eeldasin, et me kuuleme sirvi laudadest käsitsi, mees krossisid see püha vaimu, kiriku partei, kus olla millega seotud esimese eestikeelse raamatu ilmumine, Ratase, Russovi tegevus ja nii edasi. Nüüd võitakski teada saada, kuidas luuletaja, kirjanik Jaan Kross oma kavatsustes seda kultuuri aja argu kavatseb kujutada ja millal me võime seda raamatut lugeda. Ma ei julge selle kohta midagi öelda, elikke küsimus korda, millal oleks mul suured kogemused proosategemise alal, siis ma võiksin umbes kujutleda missugused on tema venimise, valmimise ja, ja saamise tempodega. Ma ei tea multeistkümnenda sajandi Tallinna õnneks. Need põnev paik. Mina mõtlen, et võib-olla see on natuke liiga kauge minevik, et ehk tuleksime sealt tagasi nüüd sellesse kõige konkreetsemasse päevane. Kui teil on kaasas mõned värsked luuletused, siis vahelduseks võiksime ju neid kuulata. Kuldne hiir tuleb meelde vahel harva, harva, kui on päevaratas vähem kiire. Isa tegi ükskord kullakarva jõuluküünlast kullakarva hiire. Mina vaatasin, mu süda peksis nii, et roided kuumi põkse tundsid. Elus kuldne hiir peos, Isalgeksis koonul värisemas kuldsed vuntsid. Kuni äkki ta sealt plehku pani. Mine tea, kus prakku ennast peites. Kujutused hiirt ma suure pimedani tuppa otsima, jäin meeleheites. Küünlaid läitma. Jõuluvana tuli, jagab kommi, jagab Hingli pill. Surnud küünla eel põles surnud tuli. Jõuluvana kandis naabrivilte surnud küünlaid. Vale vilte, trotsi. Sööma ei, las solvub jõuluhani. Elus kuldset hiirt. Otsin, otsin, otsin lingvist otsima. Jään pimedani. Tõsiasjad. Ränikivimürakas mis veereb tüminal ülekiljatava pae vuhinal üle ahetava liiva. Müts läbi õhku ehmatavate ehmete. Ja purustades matab hahapesa Meri rohemunalise. Ränikivimürakas mis hahapesa kohal paigale jääb ning hakkab imeaeglaselt maasse vajuma. Maasse vajub ränikivimürakas. Mille heledam kühm pikkamööda ahhetama hakkab ja hakkaks muutuma hakkab ja siis karjatades enesekivist lahti rebib. Ja lendu tõuseb. Kõigi nähes. Luuletus, millel on tinglik pealkiri, seesama. Seesama naeratuse raasuke. Ei ühtegi sõna, isegi mitte noogutust. Seesama kaasa naeratuse vari mis üldsegi ei peegelda laia vaenliku irvitust. Seesama kaasa naeratuse vari. Ja reetmine on ometi toimunut. Seesama silma paistmatult hallikasmüür, mille vastu näo just nagu tuimaks muutunud võib äkitselt maraskile lüüa. Nii et peaaegu ei märkagi. Meeleheide. Seesama töö ikka seesama korjata korjata, korjata mure, muulukaid, rõõmu, joovikaid, verepiisku, kibuvitsa, okastelt, tarkuse, kadakamarju, mis sõnatuks teevad suurde suruderde südame punase tambitsa alla ihusse käärima, käärima, käärima. Kogemus. Seesama tee ikka seesama läbi linnade üle lagendik kude minna. Kiilirahnu laulude lastel Alina linnusõnade järel. Seesama tee ikka seesama kahekesi midagi muud pole olemas. See jutt seal ränikivist. Kas sellel on mingisugused lugeja, võib seal kujutleda palju, aga kas teid inspireeris kirjutamisele mingisugune eriline sündmus? Tähelepanek? Mehaanilises Kiviveerimisest ma ei tea, kas ma mingisuguse eesti lindude raamatu lugemise puhul olin ma mingisuguse lähtepunkti saanud. Nojah, luuletuse mõte oli, tähendab, see tema nimi on tõsiasjad ja luuletuse nisuke alltekst on, on vististi kujutlus sellest, kuidas tõsiasjad, kuidas faktid, niisugused mehaanilised välissündmused kunstiks saavad. Siin on täna meil paaril korral jutul tõsielulise materjali ja luuletuse suhtest see luuletus õieti sellest sisemalt, nagu räägibki tõsiasi näiliselt ost, isegi niiskuse esteetilise elamusega konfliktis olev võib-olla jõhkravõitu akt näib koguni midagi habrast ja midagi niisugust esteetiliselt väärtuslikku, purustavat. Ta ise nagu paigale, eks ole, ta Losutub sellele sellele purustatud pesale. Ta hakkab maasse vajuma, nagu kivid üldse maasse vajuvad. Mullakamara tekkega. Ta hakkab nagu ununema, tal endal on ükskõik ja samal ajal ometi temas endas tekib mingisugune muutus. Kiviks ju tegelikult ei teki, aga niisuguses eetiliseks võrdpildiks valitud kivisse muutus tekib. Ja vaatleja vaatleja fantaasias on selline muutus mõeldav. Kivile ülekantuna miski eraldub kivist. Kivi transformeerub teatud määral selleks selleks purustatud linnuks või purustatud pesa omanikuks ja muutub üheks lendu, tõuseks omaette. Omaette elamuslik. Vähkaksoot umbes nisu noortega ollakse sees mustaks peale. No ikka on jah, siis tal on ka niisugust laadi luuletus minu meelest, mida igaüks võib mõtestada, nii nagu parajasti heaks arv, mitte päris nii, aga võrdleme vabadusi, seletus võib, võib nii sinu enda jaoks olla täiesti paikapidav. Lugeja jaoks võib-olla ei ole nii huvitav, ma sain kuulates käändes sellise. Te istute väga lähedal. Ader näitasin oma poeetilise võrdluse, selle tõlgenduse aga, aga sageli räägitakse üldse jobu eetilisest vabadusest, võrdlusest ja projektile on lubatud paljud asjad, mida tavalisele lihtsurelikule kas või lihtne grammatikaõpik hakkab keelama. Millesse poeetiline vabadus õieti seisneb? Tema piiriks on vastuollu sattumine või kooskõlas püsimine selle poeetilise eesmärgiga mille nimelt teda kasutatakse, seda vabadust. Kui see vabaduse kasutamine satub eesmärgiga vastuollu, siis on asi kurjast. Kui ta seda eesmärki teenib siis on ta niisugune litsentsi poeetika positiivne juhtum. Ja tuleb teda tunnustama. Aga mis tingib seda, et luuletajad väga sageli romaanikirjanikega näiteks võrreldes kasutavad nii lihtsamas mõttes poeetilist vabadust uute sõnade konstrueerimisel uute vormide kasutamise juures ja ja sõnaga hülgavad nagu selle kõige traditsioonilisemat vormi või sõna. Eks luulekeel on juba traditsioonipäraselt alati veidi vabam olnud ja, ja nii kombinatsiooni Netgem kui harilik kõnekeel. Ma lasen, ma mõtlen, et sisu surve luulekeelele on juba teose mahulise vähesuse tõttu on kindlasti surve keelel sisu, surve keelel on suurim ja selle tõttu keele kohandumine. See tähendab normipäratu kohandumine on kah märgatavalt. Peab sisu ära mahutama vähesematesse sõnadesse ja teinekord tuleb neid siis natuke venitada. Sõnu kummidest, üht sõdu, Pole, nii et luulete otsika, uudseid võrdlusi ja väljendusvorme mitte olla šablooni. No seda võiks prosaist ka teha, aga äsja märgiti, näikse kehtivat statistiline tähele, panete prosaist, teeb seda nagu harvemini vähem silmatorkavalt viisil ja küllap see juhtubki tollest seigast, et et pingekeelele surve keelel on luules lihtsalt suurem. Ja nii suures hulgas võib olla lugeja, võtab seda ka halvemini vastu suur proosateos, kui ta on nii nii väga eripäraste sõnadega kirja pandud, siis ta hakkab võib-olla närvidele käima väike luuletus, see kasutatakse ära ja võetakse omaks. Ma ei taha küll snoob olla, aga mulle tundub, et režissööri heegel või kes ütles, et inimese psüühiline, mis on tähelepanuvõime, teravneb ja ta muutub vastuvõtlikumaks, kui teda pisut ehmatada või jahvatada või millegiga üllatada. Kahtlemata üllatus, mobiliseerib muidugi. Luule ei ole sealgi see lask, vajalik. Sisu, kaheni pland, aga sellestki on näha, kuidas mõnikord mõni pisikene sõna võib kriitiku niidaks kunstijalgade peale püsti ajades midagi hirmsat. Ja tõlkes on see, tuleb see teinekord nii väga, väga ilmekalt esile. Võib ju ühte luuletust tõlkida väga mitmet moodi. Ja mõnes tõlkes äkki on mõni niisugune mina niisugune eripärane sõna, mis teeb kuidagi selle luuletuse äkki lahti seal kõrval ei, need õige jääb nagu suletud laekaks nagu ei märkagi seda luuletust, aga teises tõlkes äkki ta on nagu avatud su ees võib-olla ainult mõne väikese sõnavõttu, mis kuidagi teete värskemaks ja ringsamaks. Aga teisest küljest on luuletustel siis järelikult ka teatud profülaktiline mõju üldse keelele. Sest kui räägitakse tänapäeval, keel muutub natuke nagu stantardiseeritamakse vulgaarse maksjonisuseks tüüpkeeleks siis luuletused nagu hoiavad seda keele kunst küljest elementi rohkem esil. No see ei peaks olema mitte ainult luuletuste ülesanne, aga kahtlemata jah, kui me nüüd nii ütleme, teadliku suhte keele üldise kujunemiskäiguga kõrvale jätame luitustel on seejuures Muidugi luulesõna on kuidagi Khani mällu jäävam ta jälle selle väikese mahu tõttu. No kasvõi kasvõi niisugune näide, ilmub üks kena lastelaul, kus on tarvitatud sümpaatset ja, ja kuidagi eripärast lapse nime läheb mööda paar aastat juba. On terve hulk niisugusi nimega lapsi, seda ma olen palju kordi märganud, võib-olla päris nii eripärane nimi, mida ei olegi kaua tarvitatud või mis ei ole nagu käibel olnud, aga mõne niisuguse väikeseks Päikese luuletuse kaudu äkiverskene võiks nii teiste sõnadega ka muidu äkki on Märjamaal ja Võrus kohe mitu pilli räimi ja isegi isegi Villeriili ma olen kuulnud. Aga, aga muid muid nimesid ka, sest linnarahva keel on ikka väga standartne küll, kui nii. Kuulateks ajalehed teevad selle heaks kah oma töö. Eile me käisime Tallinna lennujaamas ühte Siberist saabuma pidavat sõpru ootamas, aga halva ilma tõttu lennuk ei tulnud. Siis teatati valjuhääldajad kaudu, et lennuväli on suletud lennukite vastuvõtule. Pagan, abistada vastuvõtule suletud, aga aga lennukitele nähtavust lappi, mis te arvate, kas kauges tulevikus on võimalik, et masinad hakkavad loomad samatasemelist luusete nagu inimenegi esse luulele ka lugejatele vastu vahetada? No võib-olla ta masinatest lugejaile? Ei söandaks öelda, et see on võimatu. Ma ei julgeks seda väga pika-pika perspektiivi peale ette praegu hakata masinatel ära keelama. Sest lõppude lõpuks küsimus on ju mateeria ordoniseerituse tasemes. Ja kui see bioloogilisel teel tekkiv mateeria oma organiseeritus taseme kunagi alla jääb niisuguse konstruktiiv tekkelisele mateeria organiseeritud tasemele, see on paratamatu, et viimane läheb esimesele Ja siis ei ole sellest ka midagi viga. Sel juhul luuletamise kõrval tellita paljudel kära ja muidugi ikkagi kui ta on ikka põhiline kirjanik, kõige rohkem valmistab rõõmu tõlkimisel, mida te ise tahaksite tõlkida? Ja kas tõlkimine annab teile kui kirjanikuna ka midagi mis teist edaspidi inspireerib? Kahtlemata, iga luuletusi saab ikka võrratult lähedasemaks ja mõistetavamaks siis kui sa oled ta ära tõlkinud. See on peaaegu alati nii, et sa võid lugeda hoolega läbi ühe raamatu võõras keeles ja kui sa ta siis oled ära tõlkinud, siis siis sa saatest veel hoopis teisiti aru. Nii et eks see töö muidu. Ja annab suhe on tavalise lugemisega minu meelest umbes niisugune. Nagu on, ütleme, õunavaatamine ära söömine. Kuidas ikka tuua? Puusad võib elada ühes majas ja vaadata seda maja päris asjatundliku pilguga. Aga kui tema vahepeal ülesandeks tehtud maja koost lahti võtta, Ta ja teises kohas jälle kokku panna, siis siis saata sellest asjast veel palju täpsema kujutluse ja ja elab enda sisse igasse, igasse tahkumis palkide sisse on löödud ja tappimis mõtetesse ja ja umbes nii on ka selle lähenemisastmega teosele, mille sa oled kinud. Mina olen seda omal nahal kogenud viimasel ajal Šexpyri juures, keda ma pean tõlkima mõned näidendid. Sellesse seitsmeköitelise Sekspiri draamade kogumikku, mis eesti keeles ilmub. Kas Puusepal ei teki vahel kiusatus seda maja täitsa omamoodi üles laduda, mitte nii, nagu ta oli sätatakkeid tõlkes kõnelejaga nüüd teinekord mõne tõlke puhul, nii ma olen kuulnud ühest majast. Käisime hiljuti, käisime hiljuti rannas ja nägime ühte väga ilusat vundamenti. Ja siis kuulsime selle maja lugu, see oli ka lahti võetud ja oli kavatsetud siis teises kohas püsti panna, koli unustatud, ära märkimata. Ta need palgi otsad, kuidas need pidid kokku? Jah, ja siis pandi kolm korda kokku ja lõpuks läks kätepuuks. Eks selle tahtmisega võib-olla teinekord võib nii juhtuda. Oma nina järgi hakkab suundute esimese suure austusega ja arvamusel, et kui nüüd oma ninajärgust majatehastele uuest materjalist Täitsa olete tõlkinud soome keelest ungari keelest saksa keelest ja vene keelest. Nuia, niisugust juhuslikku juhuslikkuvastil tähendab tegemist allatanki. Nojah, enam-vähem ei mäleta. Ühesõnaga need teiste tööde kõrvalt võiks ikka ise peab õppima. Sina oled rohkematest keeltest tõlkinud. Nad on ka kreeka keelest tõlkinud, aga seda ma küll ei oska. On ju võimalik ka telkida nii kahe mehega, nii et keeleteadlane teeb selle maja tükkideks ja ja märgib need otsad ära, sina paned siis kokku. Nii et koos Valmen, Hallap, kama, tõlkisin kreeka üürikat, see oli väga tore töö. Tema tegi keelelise analüüsi iga sõna kohta, kirjutas pika jutu paberi peale. Ja ja siis mina, tõlkisin ta või panin ta siis luulevorm nendesse suhtute sellesse moodsasse popmuusikasse, näiteks. Ei ole aega. Mul ei olnud aega kuulata suurt. Harilikult ei piirduks sellega, et me lööme oma poja sealt toast välja. Keelame ära trompeti puhumise teises toas? Leidub mõni vaba hetk, mida te teete? Ja üks naisterahvas küsib pesa. Ilma erilise meeldimusetajaga, eks nisukesed paratamatus, et on ka olemas, võiks teatri jaoks, muidugi, tuleb leida mõni vaba õhtu vahel. Luuletus luuletuse pealkiri on see maa. See porine maa võtmata kartulitega on minu haake veest põdurad niidud paari viletsa kuhjaga on minu see ohaka räämas paepealne põld, see kassi täppudes, teeäärne Räga Se laukaraba, see mädasoo. Nad on minu. Mina vastutan nende ja nemad minu eest. Siit läheb mu tee mättalt mättale üle õudsuva kamara ümber vilkumas Laugaste veesilmad. Päikene põhjas. Kuidas peaksin ma pidama paremaks suundunud mättaid kui lauka v valgust? See on olnud mu töö. Võta kartuleid porisel põllul, kuumeras sõrmed mullas, taeva, tuh vihmaveest vettinud palakas õlul. Kuidas peaksin ma põlgama halli lõikuse pidu? Kuidas armastama? Kumeraks, kooldunud selga. See on olnud mu maa ohakatutid ja paekiviklibu näputäis mulla Sõmerat rabadikud, soovitajate huvikett sooviku kohal. Tihnik tee ääres, kassitapp kägistamas vaarikavart ja kassitapu heleõis valge ja puhas. Nagu ei teaks ta, mida teeb väär. Paeklibu põue olen raputanud seemne sooviku servale, juhatanud karja, läinud koju, Koovitajate kõne kõrvades jalal ohakate karedad, käpad südame küljes kassida põis. Kuidas peaksin ma vihkama kassitapu? Miks manama loopealseid, libust, mulda, miks igatsema paradiisi palmi salusid ja mustade muldade Maedust? Siit läheb mu tee. See on olnud mu töö ja see minu maa. Mina vastutan tema ja tema minu eest. Palju tänu teile, et tulite ja palju tänu publikule, kes osa võttis.