Tere teatrisõbrad. Paari nädalaga on teatripildis mõndagi muutunud. Lisaks sellele, et proovisaalidest hakkavad uuslavastused üksteise järel publiku hindava pilgu ette jõudma oli nukuteatri kunstiline juht Vahur Keller sunnitud ametist lahkuma, kuna kasutas jõululavastuses puh ebaproportsionaalselt palju Aleksander Milni teksti autorile viitamata. Kummaline, sest varasemast ajast silma jäänud ülitihe koostööteatri administratiivse juhtkonna ja loomingulise poole vahel Puhhi ettevalmistusperioodi ajal miskipärast ei toiminud kui uskuda teatri hoolikalt sõnastatud pressiteadet. Teatri direktor Meelis Pai kommenteeris olukorda päevakajale nii. Vahuri ise tunnistas ka seda, et võtan inspiratsiooni siit raamatust siit raamatust, siit raamatust ja ega ei taju teinekord seda, mida teed. Tunnistas ka, et tõesti see, võib-olla see mitteteadmine ei ole kunstilisele juhile kohane. Hästi kahju muidugi, teatrikriitik Eva-Maria kindel, et ta pole kordagi minuga ühendust võtnud või kui ta avastas, et rikkumine võib olla 20, saata mulle mingi märgukirja või sellesama teksti, et selles mõttes nagu kurb, et suheldakse meedia kaudu. Vahur Keller jõudis kunstilise juhi ametit pidada poolteist aastat. Publiku seisukohast jääb ainult loota et tema siinsamas teatrisaates aasta eest kirjeldatud ilusad plaanid ja lavastused seoses vangerdusega teostamata jääks. Omad viperused jõudsid umbes samal ajal meediasse aga Pärnu teatrist. Talvised viirused muutusid eriti kurjaks millegipärast just suvepealinnas. Kuni Endla teatri direktor Ain Roost oli ühel heal päeval sunnitud käed püsti tõstma ja teatrimaja mõneks päevaks üldse kinni panema. Midagi ei ole teha, lõpmatult asendada ei saa ja sisse õppida inimesed ei jõua ja kas see peabki siis nii üle laipade minema, see teatritegemine, et ma arvan, et tark on võib-olla võtta aeg maha. Tulles aga tagasi uuslavastuste juurde, siis Jon fosse näidend Ma olen tuul. Lembit Petersoni lavastuses tõi Theatrumi-Maarjas Petersoni ja Ott Aardam Salme kultuurikeskuses korraga 600 vaatajate võimas ja mis eriti hea uudislavastus jõuab ka teistesse Eesti linnadesse. Fosse materjalide puhul küsitakse ikka, kuidas on võimalik mängida näidendit, kus pealtnäha justkui ei toimukski suurt midagi. Ott Aardam. Eks jälle lugu on ikkagi olemas tal et võib-olla see tema kirjutamisviis on teistsugune ja, ja ka tema rõhuasetuse nii-öelda selles loos on teistsugune kui tavapärasest dramaturgiat. Aga eks seal näitlejana tuleb ikkagi leida sealt üles tugipunktid, mis ka tavapärasest dramaturg ess. Üha rohkem on meie teatripildis viimastel hooaegadel kuuldavaks teinud aga pisike paarius. Teater. Heidi Sarapuu lavastus kui me elasime raamatukogus jõudiski publiku ette Tallinna keskraamatukogus. Sobivalt Anton Hansen Tammsaare sünniaastapäeva. Eelõhtule sätitud esietenduses kohtusid Tammsaare vanad head sõbrad. Raamatukogu omaaegne juhataja Aleksander Sibul, Bernhard Linde, tõlkija Leonid triaid, samuti kirjaniku abikaasa kätte Hansen ja ka teised. Teiste seas laval varemgi palju vaariusega mänginud Ene Järvis, Talle lisaks Peeter Kaljumäe, Urmas Põldma ja teisedki näitlejad. Hea meel on selle üle, et kultuurileht Sirp on Heidi Sarapuu esitanud riikliku kultuuripreemia kandidaadiks pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest. Esietendusi oli aga veel kuid kõigest järjekorras. Meelis Kompus soovib head kuulamist. Ja on lõpp ja algus on. Oi-oi. Täna oleme tunnistajad maailma esietenduse sünnile polügoon teatris jõudis eile õhtul Tamur Tohvri lavastuses publiku ette noore autori Piret Jaksi näidend näha roosat elevanti. See on 2011. aasta näidendivõistluse võidutöö, mille esimene avalik katkendi ettelugemine toimuski 2011. aasta draamafestivalil Tartus. Ja siinkohal väike meenutus kõige esimesest teatrisaalist. Kirjade jaoks kõigepealt palju õnne esimese preemia puhul, suur tänu teile, millest see näitemäng siis räägib? Ta on nukra alatooniga minu enda jaoks, vähemalt ta räägib väga suurest üksindusest väga suurest hüljatusest ja seda mitte niivõrd füüsilises mõttes, kuivõrd vaimsest üksindusest, et kui keegi on ka näiteks ma ei tea, kas te teate sellist metafoori, et kui Toas seisab elevant, aga keegi ei pane seda tähele, temast ei räägita. See näidend räägibki sellisest sorti pikemast suhtest, kus elevant seisab juba tükk aega toas, kuid mõlemad üritavad teda vaheldumisi sealt toast välja lükata ning ta justkui mahu ja samas kindlasti ka väga valusate tegude tagajärgedega. Eesti teatri agentuur kuulutas välja juba ka uue näidendivõistluse, mille võidutööde saatmise tähtaeg on 15. juuli sel aastal. Võistluse preemiafond on 6500 eurot. Näidendit näha, roosat elevanti mängitakse aga pisikesel laval Rävala puiestee maja saalis. Lavastuse kunstnik on Mae Kivilo, tere mäe. Mõned hetked on veel sellise esimese suure läbimänguni pea proovini siis aega ka ja see oli see hetk, kus alati kõik sebivad ja, ja kõik asjad veel ei ole täpselt omal õigel kohal, nii ka täna, eks ole. Just täpselt nii ongi kõige kriitilisem päev. No võib-olla kõige hullem päev minu jaoks, kunstniku jaoks on see päev, kui esimest korda ka üles ehitatakse, siis selgub, et mis sobib, mis ei sobi, mis haakub, mis ei haaku. Aga ära nüüd meil see hetk, kus meil on esimene suur läbimäng ja ühtepidi on närviline, aga teistpidi on ka väga põnev. Kõige huvitavam osa algab tegelikult need siis töö detailidega, see on ju see kõige magusam moment. Tahtmatult kuulsin pealt teie omavahelist juttu, et mingid verekotid on ikkagi puudu, ka needsamad detailid. Ja, ja meil on vaja, et voolaks veidikene verd suust mitte palju, aga nüüd tuligi välja, et meil tegelikult veri on olemas, kotid on olemas, nendel liiga suured, et meil natuke väiksemaid vaja ja see on just timmimised. Esimesena. Mis selle lavastuse selline noh, kõige suurem, võib-olla väljakutse on kunstnike jaoks ühelt poolt see saal, auditoorium, ta natukene teistmoodi mängukoht ka, eks ole. Ta on huvitav sellepärast et saal on suur, lava on hästi pisikene. Tegelikult on kunstiga jaoks väljakutse ikkagi, ta algab peale sellest teemast ja sisust ja minu jaoks oli selles mõttes kõige põnevam moment see, et nii nagu see tükk nagu teisedki tükid räägivad inimestevahelistest suhetest ja ma lugedes mõtlesin kogu aeg, miks nad niimoodi käituvad, miks nad teevad selliseid valikuid ja lahendusi, täiesti teistsugused inimesed kui mina. Ja see oli minu jaoks kõige keerulisem aru saada, kes nad on, mis nad on, issand, nende tüübid, missugused nad välja näevad ja nii edasi. Lavastaja seisaksin kurja pilguga. Laota tahab alustada harjutusvahend. Vahend otsime üles puhata. Mis need lavastaja tahtis, et sa teeksid, talle läheb varsti sajandite pudelit, mis meil halvenetkel puud ja ma tahaks selle tühjaks kallama, veegisse panemat lendaks loomulikult kiire hetk. Loomingulised lahendused. Lavastuses löövad kaasa kolm näitlejad Kadri Adamson, Liisa Pulk ja Meelis Rämmeld. Lavastaja Tamur Tohver kiidab Piret Jaksi algmaterjali, mis annab näitlejale võimaluse suurelt mängida. Näitemäng selles mõttes, et ühest küljest Piret ise on välja öelnud, et ta kirjutas selle sellisena, et sealt ei saaks kärpida ühtegi sõna ega lauset välja. Teisest küljest on ta kirjutanud sellest sellisena, et see oleks täis higi, verd ja pisaraid nagu hea kaasaegne saksa teater mida mängitakse nagu 100 protsenti hästi jõuliselt. Ja kui kolmandat pidi lähtuda, siis ma lugesin esimesed kaks stseeni läbi, siis ma mõtlesin pikalt, et miks sellist klišeed kirjutada. Ja siis ma lugesin kolmanda ja siis ma lugesin lõpuni. Ja siis ma olin tast mingil moel intrigeeritud selle puändi pärast ehki, nagu veel hiljem selgus, siis ma lugesin seda pointi valesti. Minu kujutluses need asjad niimoodi kohale ei asetunud. Nagu põhimõtteliselt ma sain aru. Ja siis vaadates sellist suhteliselt lihtsakoelise teksti ja lihtsat lausestust ja probleemikäsitlus ja kõik sellised asjad. Ja mida rohkem kirjutatuna füüsiline, jõuline, kaasaegne, internagu proovidesse edenes, seda intiimsemaks õrnemaks, tundlikumaks, psühholoogilisemaks. Omamoodi ongi tegemist suhtelooga. Levi ja Simona, keda mängivad Meelis Rämmeld ja Liisa Pulk, elavad koos kakeldakse küll porijälgede pärast kallil vaibal narkoosi tõttu kustunud mälestuste üle ja lapse pärast, keda ei saada. Aga Katriin, keda mängib Kadri Adamson, võiks saada lapse. Vanemuise näitleja Liisa Pulk tunnistab, et see näitemäng on talle kui noorele näitlejale mitmes mõttes avastuslik. Mina puutusin selle tekstiga esmakordselt kokku siis, kui Tartus 2011 sügisel anti üle need Eesti teatri agentuuri korraldatud näidendivõistluse preemiad. Seal oli vist neli näitlejat, meid ja mina sattusin lugema täiesti juhuslikult seda osa, mida ma praegu mängin. Kuid pidevalt sama hea kogu aeg hea, erinevalt paljudest teistest hea olla, kuid keegi ei pruugi sellest aru saada, kes nime mina näiteks, ükskõik mis seda muusika hetkel ümbritseb. Papp, sellise taustsüsteemiga võib jääda mulje, et kogu Sonüüman on pelk originaaliks. Mine, suur kunst. Ei olnud läbi lugenud tervet näidendit, ma lugesin läbi esimesed kaks stseeni, ma mõtlesin, et hästi põnev oleks seda tükki kunagi mängida. Nüüd, kui Tammur mulle sügisel seda pakkus, siis ma kohe ütlesin ja et seda rolli ma tahaks väga mängida, siis ma lugesin esimest korda läbi terve näidendi sarnaselt tammurile. Omamoodi mingi hetk, hakkasin mõtlema, et miks seda tükki tehakse. Miks Tammur on selle valinud? Ma ei ütleks selle kohta klišee, aga mul tekkisid sarnased mõtted. Ja samamoodi, kui mina jõudsin lõpuks Bueändini, siis ma sain aru, miks see tükk on. Võitled selle preemia. Tamur läheneb asjadele teisiti kui enamik lavastajaid, kellega ma olen siiamaani koostööd teinud. Ka see mingis mõttes stilistika või stiil, sellega me asjale läheneme, on teistsugune. Sellepärast mul on hästi põnev, sest et see nõuab palju varjumiste. Selles mõttes ma loodan, et ma olen tabanud seda, mida Tammur soovib ja mis sellele tükile kasuks tuleb. Nii ma mõtlen, paar päeva enne esietendust Ma olen teinud endale kunagi mõttelisi, märkidele seisab meie lukustame tohust ja Ja. See. Ei ole. Minu arust on üks väga oluline asi lihtsalt see, et on viimane aeg ära teha näidend mis võitis selle võistluse, see on ka üks põhjus minu arvates, miks inimesed peaks seda tükki vaatama tulema? Minu arvates on väga, väga oluline asi. No täpselt nii nagu saate alguses lubatud tänases saates mitmeid esietendusi ja üks kõige suurema ja säravama reklaamikampaaniaga välja tulnud lavastusi selle aasta jooksul on olnud tõenäoliselt Rahvusooperi Estonia ooper, prints ja kerjus. Esietendus on vastu võetud selliste kahetiste võib-olla vastu kajade ja meeleoludega, aga esietenduse publiku seas oli ka muusikateadlane Raili Sule. Tere tulemast meile stuudiosse, tere. Kui kaugemalt alustada üldse, et see on ikkagi jumet, tee sõltumatult sellest, kuidas lõppkokkuvõttes asi välja kukub. Meie muusika ja teatri kahtlemata suur sündmus, kui mõni algupärane lavateos esietendub. No siin ei ole kahtlus teha, sest et viimane lasteooper, ma mõtlesin, see oli veebruar 2005 oli Tõnis Kaumani, mina Napoleon ja vahepeal ooperit lastele ei ole keegi kirjutanud, nii et minu lugupidamine Estoniale kes on tõesti võtnud ette selle pingutuse Pipi Pikksukk Estonia ikkagi mängib, nii et lapsed on Mai olnud oodatud küll ja need väiksemad jõululavastused Ja ei, seda küll, aga ooperi nime all, eks ole, ei ole pärast Tõnis Kaumania eesti algupärand, see on ju igati tervitatav. Te ütlete ka ooper, kas siis see, mis sealt lavalt kostab ja mis paistab kannata selle žanri nagu välja ka? Jah, vot sellega ma olen küll nüüd nõus, et nagu ma kavalehelt siin isegi võtsin kaasa, võib lugeda, eks ole tal ooper. Ja, ja ta on ka välja reklaamitud kui ooper, aga ma siiski arvan, et ooperinimetust päriselt välja ei kanna, et ta on ehk rohkem sinna muusikalizhanri. Kuigi muusikal eeldab, eks ole ka, et oleks seal sõna või tekstiosa vahepeal, siin on siiski viivalt ainult muusikaline, välja arvatud mõned paar lauset, ainult, mis on teksti kanda, aga muidu on ikka muusika peal. Aga tähendab, miks ma ütlen, et miks ta välja ei kanna, et ooper eeldaks ikkagi seda, et oleks rohkem niisugust pinget muusikas ja erinevaid karaktereid. Et praegu ta läheb nagu rohkem niisugust ühte rida. Et noh, me kõik teame, piirid, pajusaart kui tõepoolest väga menukat levimuusikakirjutajat ja, ja on ju hästi vastu võetud tema muusikalid Vanemuises kaks Lotte muusikali. Aga seal on siiski kõne tekst, vaheldub lauludega. Ja on ka mõned niisugused laulud. Minu meelest küll ma olen neid mõlemaid näinud, neid Vanemuise lavastusi, kus on millele võiks öelda, et need jäävad meelde võidelda, noh rohkem nagu niukseid hittlood, aga ma siin ei arva. Äkki ta vajab rohkem kui ühekordset vaatamist absoluutselt kindlalt. Kui ma tulin esietenduselt ära, siis viimane lõpulaul jäi mind kummitama. Huvitav praegugi veel, ma ei saa laulda, seda ma ei, ma ei hakka laulma seda, aga need viisid on meeldejäävad ja siis mis on noh, niisugune üsna rütmikas on see orkestri osa ja kogu muusika samamoodi kohati isegi niisugune jõuliselt rütmikas läbivalt looduses ikkagi lastelavastus või ei ole. Vaat siin on mul jällegi nüüd ma ei tea isegi, kellele see adresseeritud, anda lõigatud välja ikkagi või reklaamitud kui lasteooper. Et ja nüüd ma lugesin kuskilt, et see oli ilmselt teatri kodulehelt. Et nad ootavad niisugust kirjandi konkursi. 25. veebruar on tähtaeg, ma arvan, et see võib päris põnev olla ja selle kirjanditeema on prahi hoovist kuningakotta õnn või õnnetus. Ja sinna oodatakse kirjutama siis 10 kuni 20 aastasi noori inimesi. Nii et ma ei arva väga ka juba sellesama välja kuulutuse järgi. Ta oleks nii päris noh, võibolla esimese klassi lastele, aga et ma jälle mõtlen ka seda, et kui võtta kaasa nooremaid kui näiteks minna ikka kogu perega seda vaatama ja teda võib-olla võiks ka nimetada kogu pere ooperiks siis peaks nooremale vaatajale kindlasti tegema selgeks, mis on ooperipõhimõte, mis on muinasjutu põhimõte, et võib-olla mõne, noh, ütleme niisuguse küllalt ootamatu stseeniga noore vaataja jaoks mitte teda ehmatada, kui seal ikka daam peab panema pea pakule ja peaaegu see pea hakkab lendama ja ja kui luukere seal ja, ja seal on juba lavastatud ees lavaesaares on juba seal pea maharaiutud pead ja ja et, et noh, võib-olla ta ei hakkakski. Ma ütleks, mis asi see on, kuhu ta siis nüüd vanematega läheb? Mina olen. Rumalused. See muusika iseenesest jäi natukene illustreerimaks et keelast muusikalised karakterid olid võib-olla natukene üheplaanilised, millest aga mul on hea meel, et oli kutsutud orkestreerijaks võetud orkestreeri jaoks niisugune professionaal nagu Tõnis Kõrvits. Et see, need orkestrivärvid ja see tegi seda kuidagi niisugusesse olulisemaks, rikastas seda suhteliselt lihtsat meloodilist joonist. Kuidas vennad Piusid selle kõigega hakkama, said seal laval, nad ise ütlevad, et nad on draamanäitlejad ja lauluga nagu väga tegelenud ei ole varem. Ja nad ongi draamanäitlejad. Ja siin on minu jaoks ka üks niisugune küsimärk, et mida, kui me läheme ooperisse, mida me sealt ootame ennekõike? Ma mäletan millegipärast mul jäi just meelde, et kui Kaumani ooperis mina poole on, valiti laulupoisse, noh, need olid tõesti 11 12 aastased poisid ja see oli suur konkurss. Et siis oli nõue see, et seal peaks olema veatu lauluoskus, artistlikus ja esinemisjulgus. No kaks viimast on kindlasti Absoluutselt, aga see esimene, selles jääb küll puudu. Aga kas karakter nagu ei toeta seda, et see kerjus võibki natukene valesti ja natukene kõvasti natuke siin-seal trahv mööda, no mis siis sellest? Ei toeta ja on ju ka nii, et kui ma näiteks seal enne kuulen laulmas niisuguseid rahvusooperi solist nagu Priit Volmer, Aare Saal, triinella, Janne Ševtšenko, Mart Laur ja noh, kelle ütleme musikaalsuses ja niukses fraasitunnetuses ja hääle tekitamises, onju ja, või noh, ka jazzi Narva eks ole. Ja siis. Mul natukene hakkas nukker, et Ma ütlesin, et see võrdlus, et ta ei tule kasuks, tähendab, vaatamata kõigele selle juures, et nagu Esztoonlased ka, kes nendega tööd tegid ja need solistid samuti. Ma olen nagu intervjuudest kuulnud, et nad ütlesid, et need vennad olid väga tublid ja nad võtsid asja täie südame ja tõsidusega. Aga no mis ikkagi on see lauluoskus, mis peaks siiski rahvusooperi nime taga juga kandma? No ehk läheb paremaks, sest on ju ka siin varasemate aastakümnete jooksul olnud näiteid, kus draamanäitlejad Jüri Krjukov näiteks on tulnud rahvusooperilavale ja ka laulnud nii ja naa, aga kuna roll on olnud lihtsalt Roll on olla teistsugune ja, või noh, kui me läheme tagasi veel, eks ole, siis Sulev Nõmmik ju ka, eks ole, ta hääleulatus oli hästi väike, aga ta kandis selle rolli ja selle välja, aga vot praegu tekib kuidagi niisugune midagi nõuda, et see tuleb, aga võib-olla oleks olnud siin siiski osatäitjate valikul mingi mõtlemise koht, et annab ju tänapäeval ka krimmi ja kõigega teha kahte sarnast inimest, nii et nagu lennuki populaarsust no populaarsed kindlasti on nad endale sellega nime teinud ja vaatamata kõigele, eks ole, et võib-olla need asjad, mis mul jagu jäänud kriipima, on mul ikkagi hea meel, et rahvusooper nagu mõtleb noore publiku peale, sest tänapäeval, kus noorel on oi kui palju võimalusi, eks ole, igalt poolt kätte saada ja, ja neid on nii et ta ei suuda kuskile süveneda. Aga et kui niisugune ooperietendust siiski on ja siis see on ikkagi tore ja tervitada. Kui palju sellisest kirjandusklassika suurteosest alles jääb, kui ta sellisesse muusikalisesse vormi valatakse? Kuid kindlasti jääb sealt vähe alles. Aga siin ma pean siiski ütlema Aapo Ilvese kiituseks, et ta on ilusti selle libreto kokku pannud. Noh, võib-olla kui võib-olla mõni asi on, mis jäi nagu meelde või kriipima natukene, võib-olla mõned tekstikohad olid väga pikad, et noh, ma istusin seal selle lavakaare all ja siis sain lugeda ka seda teksti, et kui see tekst tuli, siis ta, see lause oli kohati nii pikk, et võib-olla oleks lahkuda, mõeldes just noorele kuulajale, et oleks võinud olla lihtlausetes. Aga muidu see põhiline joonis ja see oli kõik ilusti välja toodud, ikkagi kahe tunni sisse ära mahutatud, nii et Libretistoli oma tööd hästi teinud lugu jookseb ikkagi hästi, lugu jookseb, liugu jookseb, ega ta seisma ja, ja üldse mitte. Või noh, selles mõttes, et niisugune tunne, et ah, mis siis nüüd on, eks ole, nagu vahest on, et ta hakkab venima või ei, lugu jookseb. Soovitate seda Raili Sule ikkagi vaatama minna? Aga loomulikult kindlasti see noor inimene saab selle tunded. Et ooper, eks ole, kus muusika ongi põhiline. Et sellel on ka ikkagi oma koht teatri repertuaaris. Ma ei tea, kas ma eksin või mitte, aga võib-olla just niisuguse rütmilise ooperi kaudu rütmise lavateose kaudu saabki noort inimest laupäeval kutsuda rohkem ooperiteatrisse. Ja sellisel juhul on pritse kerjus oma ülesandeid. No ikka, ma arvan seda küll, jaa. Palun. Enne saate lõppu jõuame olla pisut ka külas jälle Tallinna linnateatris ja sugugi mitte publiku poolel sel korral vaid teatrilavatagustes. Kostüüm on ju teatri puhul üks kõige olulisemaid osi. Ja teatris on terve selline toetav struktuur, kes kostüümidega igapäevaselt tegeleb, et need oleksid korras, puhtad, õiges stiilis, eks ole, ja nii edasi ja nii edasi. Ja Tallinna linnateatri vanem riietaja on ene Williamson, kes on meil nüüd vastu võtnud siin, ma ei tea, kas kostüümiladu või, või mis koht see on. Tere, see on etenduste ettevalmistav ruum, kus on kõik mängivad etendused. Selles toas Me triigime, valmistame, kõikus tiimid ette. Kõrval on meil veel pesukoda, seal on meil eraldi pesupesija. Heidi, tema peseb meil kostüümid ära, meie tuleme vastavalt sellele, kuidas etendus on raske etendusega läheb kolm, neli tundi tundi ja kõik asjad tahavad praktiliselt üle triikida, natuke kohendada, nööbid õmmelda ja siis tuleb garderoobi juurde viia. Näitlejatele valmis panna. Kaks tundi enne etendust peavad olema kõik asjad valmis ja siis ootame, kui tuleb näitleja. Kui vaja, siis aitame selga. Lipsutsioonete. No kas on selliseid meesnäitlejaid, kes lipsusõlme ise ei mõista, siduda? Kall kipun vist nooremad olema. Jah, üldiselt küll jah, et see on nii naljakas, et mehed võiksid ikkagi ise oma lipsusõlme siduda, aga no ikka üksikud on, aga nad saavad juba varsti hakkama. Sest ega kui mina tulin tööle, ega mina ka ei osanud. Aga minu hea õpetaja oli Rein Oja, kes õpetas mulle lipsusõlmed selgeks jaga kikilipsu sidumist. Enne te ütlesite, et raskema etenduse puhul on nii, kui on pisut kergem etendus, siis on, no mis see tähendab, et raskem etendused, tõde ja õigus, teine osa on vist raskem etendus, et seal on palju osalisi või see alati ei määra, et palju osalisi. Ei, alati ei määra, teinekord on ka võib-olla ainult 10 näitlejat, aga kostüümide arv ühel näitlejal võib-olla kaks. Nii. Ja siis eriti kleitide ja ülikondade triikimine võtab suhteliselt kaua aega, kui sa tahad, et see ikka hea välja näeks. Et tavavaataja, seda võib-olla ei pane üldse tähelekasse püksi riigis või ei ole, aga no meie jaoks on see ikka noh meie tahame, et publik näeks ilusti kõiki asju, Exapsusi juhtub niikuinii. Mis on praegu linnateatris sellised etendused võib-olla kus on tõesti kostümeerijatele kostüüm, inimestel palju tööd? No praegu on Hamlet Conway kaks kõige suuremat ja mahukamat etendust, pluss siis muidugi ka tõde, õigus jah, seal on riikide palju, aga abistamist etenduse aeg on natuke vähe. Aga Hamletit konvois on pidevalt kostüümivahetused ja eriti Kondmis ja pikad kleidid ja muud asjad, nii et seal tuleb kiiresti reageerida ja sul peavad olema märksõnad, mille järgi sa lähed lava taha ja aitadselga ja. Hea kullake. Kõik. Oleks tore hinne. Tunneli kõik saab jälle korda. Kas pärast iga etendust, nagu siin kõrval on ka pesuruum, et läheb kostüüm vestlusest nendeks Hamletist nüüd mõelda siis Evelin Võigemast Jofeel ja lendab sinna lavale maha, Hamlet ta sinna lükkab, ta ilusas kleidis. Noh, paratamatult ilmselt see kleit saab mingisugust tolmu või kortse endale peale, noh iga etendusega. Mis meil pelgus käivad, praktiliselt iga päev on sokid ja sukad siis valged särgid ja aluspesud, mis sinna alla käivad, need ikka käivad ka. Kuidas sa annad näitlejale järgmine päev kergelt määrdunud asja selga? Aga võib-olla lihtsam teha mitu komplekti kostüüm, et kui on etendus mitu päeva järjest mängukavas, siis noh, täna on see kostüüm homme too. Ei, nii ikka päris ei saa, esiteks läheb kulukaks. Õmblejatel oleks tööd väga palju ja kui on väga hull asi suuremate asjadega, mis pesu ei kannata, siis tuleb vahepeal keemilises käia. On juhtunud seda midagit, olen läinud, Kristi, plekki ei tulegi välja. Teatris juhtub kõike. Hamleti äkki juhtus ka nii, et järgmine päev oli kostüümi vaja ja siis meie bussijuht leidis õhtul enne kella üheksat keemilise puhastuse ühest kaubanduskeskusest ja järgmine päev tõi selle kostüümi sealt tagasi. Ja laval jälle oli laval midagi ära, ei saa jääda, aga genekas me saame vaadata natukene ringi siin majas ka võib-olla mõne saali juures seda kohta, kus toimub kostüümi vahetus. Kõnnimägi natukene vaatama, lähme siis kõigepealt vaatame konveid, see on siis üleval salk. Võib-olla müügi juba vist peaaegu vabandust, jah, me oleme kohe peaaegu et laval, aga siin lavataguses ruumis toimuvat kostüümivahetused teises vaatuses on siis lõpus on see, et siia me paneme neli või viis naist järjest sinnad võtavad ära oma kleidid, kiiresti-kiiresti ja kiiresti-kiiresti öösärgid selga, mis läheb viimaseks stseeniks, valmis. Siin on samas mantlid ripuvad, mida tuleb vahepeal selga aidata ja no ühesõnaga, tööd jätkub ja kolmas on üsna suur trupp linnateatri nois loba jõudio, jaga mees, lavajõud on siin kõik ja see väike mänguplats tegelikult, kui palju siin inimesi siis lava taga on? Sellist, neid abistajaid selle tükiga ikka üksgostimeeria. Kaarin Indrekuga omal ajal siis meid oli kaks, sellepärast et seal lihtsalt muidu ei jõudnud ja ettevalmistus ka kaks, sest see tükk võttis üle nelja tunni ettevalmistusaega. Aga kas need kostüümid on kuidagi teistmoodi õmmeldud, ma mõtlen seda, et noh, mõni selline salajane lukk, millega kiiresti saad selle seljast ära, et on ikkagi teatri jaoks mõeldud riietus, oleneb kunstnikust ja oleneb ajastust, kui ka kunstnik tahab väga ajastusse, siis ei pea olema sugugi mitte lukked, saaks kiiremini, vaid on just nimelt haagid, nii nagu tol ajal nähtud ja see võtab aega, aga seda tuleb teinekord ka väga kiiresti teha. Nad ikkagi tuleb mõelda selle peale, et kui on kiire kostüümi vahetus, siis peab olema võimalik kostüüm kuidagi kähku kähku sellest aru saada. Jah, teinekord näitleja juba tuleb lavalt ja poole tee peal ta ise haagib ennast natukese lahti, et saaks kiiremini, kui sul on aega, võib-olla jutt. Et ta peab tagasi olema, no siis on ikka kiire. On olnud hetki, kui ei jõua. Nojah, ütleme, et paarkümmend sekundit on hiljaks jäänud. Lihtsalt sa tunned, et sa lähed närvi, su sõrmed ei tööta ja siis on ikka näitlejaga paanikas peegeldada. Saab hakkama. Näiteks selline situatsioon alguses konvendi aeg oli ka paar korda, siis siin on Elisabet Reinsaluga on üks esimene vahetus ja, ja seal on tõesti jah, nii ta tuleb. Koos selle kleidiga, mis on vaja selga panna, tuleb lavalt. No ja seal on pusimist natuke vahel haakidega just nimelt sellistes olukordades vist tulebki nagu hästi rahu säilitada, et ega siis kiiremini sellest peavad käima ei hakka. Ei hakka siia ühe näite tooma, et omal ajal oli meil üks tükk, Irma Vippi saladus, see oli ka väikses saalis. Ja väikse saali lava taga oli üks poolteist meetrit ruumi. Ja see oli vaja kahel naisel vahetada kostüüme, nii et nad tulid ühest uksest sisse lavale ja teisest uksest natukese aja pärast välja ülinaisena lavale, aga pärast pidi minema välja uuesti mehena. Siis juhtus selline asi, see oli õnneks peaproov, kus jahimees läks välja valge põllekesega teenia põllekesega. See oli päris naljakas. Oleneb sellest, kuidas näitleja parasjagu on, et noh, kui kõik on heas tujus, siis kõik käib naljaga. Jõuame muidugi ju. No mis kohad veel siin teatris on kostüümi seisukohast sellised olulised, kuhu võiksid edasi liikuda näiteks? No lähme siis garderoobi juurde, kuhu asjad valmis paneme. Siis enne etendust peaksid seal olema. Ja nüüd me oleme siis kohas, kuhu publik mitte kunagi vist ei satu, ei satu. See on jah, näitlejateta garderoobid, näitlejate puhkeruum siin ja siia uste taha, siis me paneme kostüümid valmis, kaks pintsakud ripub praegusel momendil, aga vahel ripuvad ikka tangets täis ja edasi on veel ju. Tulevad siis valmis absoluutselt kõikamis kostüümiga kaasas käib parukas oksa soorimis parukad ja ikka tehakse grimmitoas, siin käib ainult kostüüm ja puudutab kostüümi kõik jalanõud, sukad, sokid, niisugused asjad. Aga kostüüm peab jõudma siis pärast etenduse lõppu ikka siiasamasse kohta tagasi, osad jõuavad, aga osad jäävad siis kas lavale või lava taha või siis tuleb nad jälle siia tuua, olenevalt sellest, kus on parasjagu timm vahetus. Ma just mõtlen, et kuidas ühe etenduse, kui on ka suurlavastused, kuidas need kostüümid nagu kõik kokku kogutud, saavad mööda maja pärast etendust. Aga nii tulebki jälle samamoodi hakata otsast peale, nii nagu enne etendust, et mis garderoobi juurde, mis lava taha ja pärast etendust lava tagant lavalt garderoobi juurest kõik sinna meie kostüümi. Ja kui nüüd Kell on käes see päev, kui on viimane etendus. Me olime selles ruumis ennist, kus on mängitavate lavastuste kostüümid aga siin majas ma tean, on hoopis teises tiivas ka päris suur kostüümiladu, kus on noh, ajalooliselt. Kostüümid lavastused, mida enam ei mängita, eino, need, mis maha lähevad, terved täiskostüümid, jalanõud ja kõik pakime ikka ilusti ära ja siis puhastatakse ära kostüümid ja need lähevad siis lattu villa, ainult et me võime sinna minna, kui vaja lubaduste kohta ja siis on pikk tee, noogutan ütlusele. No. Raadusena. Laula noor. Tuks Rimi ladu, süsteemi laagrist perenaine Devi Temases laenutab välja kostüüme. Siia nüüd tulevad siis kostüümid ajalooliselt eelkõige. Kostüümid on selline kõige paremini minema, muidu on, mida inimesed kõige rohkem tahavad, kui nad tulevad seal ainult oma kostüümi. Enne jõule, helid, pidukleidid, jõuluvanad, loomad, nunnakastid. Nunnakostüümid ka või? Aga kas kõiki kostüüme, teater hea meelega laenutab välja, sest osa kostüüme nagu sellise ajaloolise väärtusega, et ei tea, mis nendega juhtub ja kas tulevad ikka tagasi. See oleneb nüüd ka palju sellest, et enne kui kostüüm tuleb laenutusse Meika, lepime kunstnikuga kokku, et kas ta on nõus, et see tuleb laenutusse või ei ole. Gustav püüman, kas te saate korraks tulla meile mikrofoni juurde? Kuidas te otsustate, et mõni kostüüm, millel on selline noh, võib-olla ajalooline väärtust, et vaat südame siia laenutusse avalikult nagu välja ei paku? See oleneb kostüümiväärtusest ja kostüümiväärtuse, moodustavad kaks momenti. Üks on see, milline näitleja on teda kandnud ja teine on see, milline on tema töötlus. Ja kui on ikka keerulise töötlusega või palju käsitööd selle kallal vaeva nähtud siis me ei tea ju kunagi, mida laenutaja teeb selle kostüümiga, sest on andmeid näiteks kus hüpatakse Ajaloolise kleidiga basseini. Ja sellest kostüümist pärast ei ole mitte midagi järgi enam. Nüüd, millel on ka oma kultuuriajalooline väärtus, et seda nagu säilitada, siis me mõningaid kostüüme lihtsalt paneme nagu muuseumi osas. Ja teine asi on see, et näitlejatele väga sageli on kuidagi solvav see, kui nad näevad järsku enda kostüümi tüümi kuskil süldipeol või saunapeol kellelegi seljas. Ja mõningaid näitlejad on väga tundlikud selle koha pealt. Ja sellepärast me ei olegi andnud niisuguse üldisesse laenutusse selliseid tähendusrikkaid kostüüme, nagu näiteks kolme musketäri. No aga millised on veel sellised just tähendusrikkad, kostüümid, et te ütlesite, et kui on mõni väga väärikas vana näitleja seda kandnud, et ma olen kuulnud mingeid lugusid nagu teatriinimesed usuvad, et kui ma näiteks lähen mingit rolli tegema kasvõi näiteks Detroit mängima ja ma mängin kunagise Gertrude kostüümis, et siis toob mulle justkui õnne või noh, ma ei tea, kui ma olen Silvia Laidla kleidis seal laval, et siis on nagu õnnetoov selline element näitlejale, et kas tõesti nagu sellised uskumused levivad ka, et kostüümiga käib kaasas mingi lugu ja selline aura? No teatris on palju legende, mis kaunistavad teatrielu ja on ka niisugusi, eelarvamusi, uskumusi, et vaat kui ma enne etendust sellise protseduuri läbi teensis, etendus läheb mul hästi. Vaat niisugused traditsioonid, mida näitlejad jälgivad, olgu teiega. Kokku puutunud Ened näitleja usub sellesse, et mõni kostüüm, mis on käinud mõnes kunagises lavastuses ja noh, ikka aeg-ajalt kostüümiga taastatakse ka. Ega see pole mingi saladus, et et näitleja teab, millise näitleja kostüümis ta tegelikult praegu laval mängib. Jah, ainsas igaveses elus Indrek Sammul mängis Ants Eskola Hamleti kostüümis. Ja ma arvan, et ta oli siis veel üsna noor, kui ta oli teatrisse tulnud, et ju see andis talle mingit jõudu juurde. Ega midagi aitäh, Gustav hapupiim on, et te leidsite selle hetkel niimoodi ootamatult ka meiega siin sellesse jutuajamisse liituda ja siinsamas kostüümilaenutuses nüüd enega, siis ma arvan, et liigume tagasi päris alguspunkti, kus me tegelikult alustasime, eks ole. Jõudu. Ja kui Leiad? Ka hing. Aegumatu teatri mõte ütleb täna lavastaja, kes on ise öelnud, et väga head näitlejad üle kogu maailma on ühest ja samast rahvusest. Kaarin Raidi ennastki on muide peetud väga heaks näitlejaks ehkki rohkem on ta meie teatriloos kui lavastaja. Teatriuuendaja. Kuna vormiotsingud on ka viimase aasta jooksul meie teatripildis pakkunud korduvalt kõneainet ja on inspireerinud nii mõndagi noort lavastajat, tasub meelde tuletada Kaarin Raidi sõnul 1998. aasta ETV teatri saates siin ja praegu. Uudsus uudsuse pärast tõmbab tähelepanu vaid ajutiseks. Mäletan hästi, et umbes samal ajal ütles Linda Rummo. Meile, kes me arvasime, et me oleme nüüd suured reformistid ja toredad ütles, et aga mõtle, kui palju meie tegime tookord, kui Panso tuli Moskvast õppimast milliseid täiesti uusi eksperimente. Me tegime armast luiskaja. 80 päevaga ümber maailma. Noh, kõik need, et see oli täielik teatri eksperiment ja uuendamine. Minu meelest oli tookord see juba klassika, noh, niisugune käidud etapp ammu juba niisugused teatrit ammu tehtud, aga tookord oli see uuendus. Kui tuli see Ta periood, siis ma mäletan, et kleebel vaata seda etendust. Sest oli kahtlus, et kunstinõukogul, kas seda võib välja lasta, et see on formalism või siis keebel vaatas seda etendust minu õpetaja. Seepärast, et noh, ree peal ütleb, et oioi, mida ma teile olen õpetanud, Nebel ütles, et seen täiesti ükskõik, mis vormi te kasutate, kui see lähtub inimesest, räägib inimesest ja inimese psühholoogiast. Ja naljakas on minu jaoks lugeda seda, et see teater süvapsühholoogiline või või psühholoogiline realism teatris on oma aja ära elanud, et see ei ole in, seda ei ole vaja. Siis ma mõtlen, et noh, ei ole, vajas. Aga ma tõesti ei oska. Tänaseks kõik saate tegi Meelis Kompus ja me kohtume kahe nädala pärast. Vihma sirged triibud peatavad luupilgul pargi servast kaugemale. See korduma aelane. Tõstan pae puhun pihku. Natukene soojust. Kes mul käskis keskul, palus magada kõik maha. Jalutades nelja nooli. Valuuta tehisneljal noodil valuutatäis neljal nooli jalutades neljal noori. Valge määrdub must halliks häälegi läbi, vatiteed on kinni, taevad lahti, saapapaelad kokku seotud. Kas on hea või halb, ei ole. Sosistan, et sa ei kuuleks tagasi satule kohe. Valuuta tehisnelja noodi jalutades nelja noori jalutades ja nooli. Jalutades neljal noodil jalutades nelja noodini.