Mehed istuvad kahes reas, näod vastamisi, igal lauljal käsku, riskid, aga ainult üks nendest lööb pidevat rütmi. Teised aitavad siin-seal kaasa. Koor ei laula kogu aeg, vaid ümiseb enamasti laulujuhile, saateks ainult vahetevahel tema teksti kaasa laulma. Kas see on ennustuslaul? Enamasti lauldi selliseid laule, ennesõjaretkele minekut. Takse laulu juht näeb liikuvaid valgusi. Need on esivanemate vaimud, tema tõlgid, seda jääb, mida esivanematele öelda. Kuid ega laulusõnad ise tarvitsegi olla ennustamisega seotud. Lauldakse ehte, aga mõeldakse hoopiski millestki muust sellest, milleks siia laulma? Praegu kõlava laulusõnad on tõepoolest veidrad. Mingil kohmakas kahenäolisel mehel on kangesti palav. Üks heasüdamlik naisolevus jahutab ta maha ja mees tõuseb õhku mäe tippu ja taeva suunas. Oleme siis nüüd Saalomoni saartel melaneesias. Inimesed, kelle laulu ja mängu täna kuuleme, on pruunid, ühed heledamad, teised tumedamad, ainult põhja saaremonlased, süsimustad. Nemad siis õigustavadki melaneesia kui mustade saarte nimetust. Saalomoni saarte asukad on kehaehituselt jämede kohelisemad, kui teiste saarestik elanik. Keelemurdeid, mida nad kõnelevad, on palju. Kuid põhiliselt jagunevad need kahte rühma. Poolt kuuleksin Paapode keelerühma, millel pole sugulussidemeid ühegi keelega maailmas. Teine keeled on suguluses Polüneesia ja mikroneesia keeltega, aga ka Indoneesia filipiini keeltega. Sugulussidemetes ulatuvad veelgi kaugemale ühelt poolt taiwani saare Mägilaste juurde teiselt poolt Madagaskari saareni siin moodustubki suur Austroneesia keelerühma. Miks siis üks keelerühm on suure leviku saanud, teine aga jäänud ainult ühe rahvusgrupi piiridesse. Paistab, et asi on selles paapua. Itaallased olid rohkem kodus, et inimesed meil on eestlased, selle vastu aga kanged meresõitjad. Rahvastel, kes on ise palju liikunud, on vaimgi liikuvam. Palun, eestlaste mikron eestlaste meresõidu virtuoosse, sest meil on eestlased küll ei saavutanud. Nad usaldasid rannajoone nägemist, rohkem kui taevatähti. Aga paadi ehitajatena olid nemadki kanged? Jah, olid. Paraku tuleb siin minevikuvormi kasutada. Ka ei tea, kas just paraco meresõit käis neil eeskätt sõjapaatidel. Sõjapaatidega läksid käiku, kui hõimude vahel järjekordne tüli puhkes. Need tülid lakkasid, kui koloniaalvõimud hakkasid taolisi tülitsemise takistama ja sellega koos hakkas allamäge minema nii paadiehitus kui ka meresõit. Kui aga paadiehituse kunst ununema hakkas, siis vanad sõjakäigueelsed laulud jäid siiski põlvest põlve pärandatav atraditsioonina alles kuuleme Sisvee lehte, ennustas laulu. Seda laulu lauldi juba sõjaretkele asudes. Juttu on siin linnust, kes hammustanud oma nokaga lauljat ja lennanud kohe minema. Seejärel istunud lind maha igasugustest kohtadest, muuhulgas ka sõjama. On hea, et selliseid laule mäletatakse. Siiski võib vaid kujutleda, millisel määral sai rahvakombeid ja folkloori tundma õppida suur reisumees. Nikolai Mik, Lukama Clay. Tema elu viimasel aastakümnel Miklukama Clay suri 1888. aastal. Algas ka saalomoni saarte koloniseerimine. Ajavahemikul 1000 886893 tagasi Inglismaa ja Saksamaa omavahel Saalomoni saared. Raivo ei asuv Uus-Inglismaa või Uus-Iirimaa, kuigi kaugel Bismarcki arhipelaagist. Seal lähikonnas oli varsti ja Olga Prantsusmaa. Kui Saksamaa kaotas esimese maailmasõja, läksid tema valdused üle Austraaliale. Praegu on Saalomoni saared Suurbritannia protektoraat. Protekteerida tuleb õige palju rahvast ikkagi ligi 164000 inimest. Neist neli viiendikku ei oska lugeda ega kirjutada. Aga oskavat töödelda kookospalmi saadusi. Banaane kasvatavad. Üldiselt on seni tunda küllaltki suurt kultuurilist vahet sisemaal ja rannikualadel elavate inimeste vahel. Maainimesi nimetavad inglased Vužbiipu põõsa rahvaks, teisi Vootor piipu seal veerahvaks nii põõsaks kui ka v rahvas kasutavad teisi murrakuid kõnelevate omamaalaste ja välismaalastega suheldes keelt, mida nimetatakse püüdjon inglise keeleks. Velaneesiasse jõudis enam kui 100 aasta eest Hiina sadamalinnadest. Kuigi selle keele primitiivsustandregamisväärseks peetud on ta nii laialt levinud, et teda hakatud isegi pärismaalaste koolides õpetama. Nii mõnestki melaneesia noored, kes on alustanud Pintšininglishiga Vassiljevi paistvalt sooritanud eksamid kreeka ja ladina keeles. Neid on siis suunatud Austraalia ülikoolidesse edasi. Eks neid häid vaimseid võimeid on kunagi kulutatud ka sõjaretkede ettevalmistamiseks. Peagi kuuleme mängupaanivile kimbul tala, aulehk sus hukul. Pill koosneb üheksast erineva suurusega bambusetorust. Mänguriista liigutata, mängijal tuleb pead nihutada. Mõnel pool puhutakse seda pilli matmise ja leinatseremooniate ajal. Lein võib mõnikord kesta kuni kaheksa aastat. Lahkunut ei Leenegi ainult omaksed vaid kogu külarahvas ja kangemate meeste puhul. Terve hõim. Vanasti, kui mehed surid, surmati mõnel pool ka lesknaine, kui see ei tahtnud oma mehele järele minna siis oli ta põlatud kõikide poolt. Pealegi pidi ta kartma kätte maksa oma mehe vaimult. Kuna mees tundis teises ilmas tema järgi igatsust seal, kus lesknaise hinge just võtta, ei tahetud pisi viimane kõiki veenma, et ta eriti sügavalt leinab. Aga ka üldse armastati kõvasti halada. Ju see enese tühjaks halamine pidi psühhoteraapilist efekti andma. Matmise järel tehti hauale lõke, et surnult külm ei hakkaks. Surnule anti kaasa sööki ja jooki, jahi või majariistu. Usuti, et surnuvaim mingi viirastusliku varjuna oma matmispaiga lähikonnas viibida. Nii et surnuvaimu pikaajaliselt läheduses viibimisel head ei oodatud. Juhtus, et sugulased mitte ainult ei lahkunud kadunu majast vaid koguni purustasid selle ja tapsid tema loomadki. Eriti kardeti ebaloomulikult surnud inimesi või sünnitamisel surnud naisi. Need püüti hästi ruttu maha matta, kusjuures matmise ajal oli enamik külarahvast metsa pakku jooksnud. Hirm surnute ees väljendus selleski, et ei julgetud nende nime suhu võtta. Leinajad tihti piinasid end, viristasid ja põletasid oma keha nagu tahtes näidata surnule, et ega neilgi kergem ole. Nüüd siis mäng, tala au võis usukul, mis käib samuti leinatalituse juurde. Ega see surm niisama siia maailma tulnudki, pidi selleks põhjus olema ja müüt teab seda põhjust. Hästi elanud kaks venda. Üks nendest armastanud inimesi ja tahtnud neid surematuks teha. Ent madusid ta vihanud ning tahtnud neid hävitada. Kord sõnanud ta oma vennale. Mine inimeste juurde ja ütle neile, et nad vaeta kui iga aasta nahka. See hoiab neid igavesti noortena ja päästab surmast madudele, aga te teatavaks, et nüüdsest peale peavad nad surema vendaga, kellele need ülesanded anti. Olnud hästi tobe ja ajanud kõik puhas segamini. Inimestele ütelnud ta, et need peavad surema madudele aga andnud teada, kuidas surematuks jääda. Maod päästavad kind nahavahetusega surmast. Inimesed aga muudkui surevad. Roy road on naiste ja tüdrukute ajaviitelaulud. Seekord lauldakse kaheksakesi, kes peab paremini viisi, hakkab muidugi eeslauljaks, teised ümisema, kaasa tahetakse laulda unisoonis, kuid sellest tuleb teha kõrvalekaldumisi. Muide, meil on eestlastel ei ole võõras ka mitmehäälne laulmine. Belgia muusikateadlane poolt kolleer on oma põhjalikus teoses Okeaania maade muusika kohta kirjutanud saalomoni saarte muusikas tuleb tähele panna omalaadset mängupaaniflööti del ja sealjuures ka seda olulist osa, mis kuulub tirdsi jazzexti intervallidele kas siis homofoonilise või polüfoonilise mängu juures. Collier lisab nende sõnade tõenduseks noodinäit, mis on tehtud Malaita saarel, kus on tehtud kõik tänases saates kõlavad helisalvestused. Nende helisalvestuste tegija Hugo Sepaga märgib, et paaniflööti del see on paljude erisuguste bambustorude kukku sidumisest tehtud pillidel mängimisel kasutatakse helirida, kus oktav on jagatud seitsmeks võrdseks intervalliga, mis on veidi väiksemad. Täistoon õhtumaade tempereeritud süsteemis. Antud konkreetse ansambli puhul, mis praegu hakkab mängima öelda siiski ei pea paika, sest seitse kasutatavat intervalli ei ole siin võrdsed. Mängib kuus meest ja taolist ansamblit nimetatakse ausussile. Jällegi istutakse vastamisi, parema jala pahkluude ümber on seotud kõristi. Nii et ka löökpillisaade on omast käest. Vahepeal osa muusikamehi katkestab puhumise laulda Meie mängu kui ka laulu juures esineb melaneeslastel polüfoonia. Selles võib leida isegi algselt immitatsioonilisust püüdlust kaanoni poole. Mõnikord on selline mitmehäälsus nii-öelda hetero foonilis tüüpi. Sel puhul tahetakse küll mängida samaviisi, kuid üks võib sealjuures ka veidi kõrvale kalduda oma pilli omapärast olenedes. Mitmehäälsus on ilmselt paratamatu, sest mängitakse ja lauldakse ikka mitmekesi koos. Paaniflöödid ansamblid koosnevad ikka kas neljast või kuuest mängijast. Kuigi vahest tehakse muusikat ka niisama lusti pärast, siis suures osas on mängija laulu ometigi pühendatud surnute esivanemate hingede lepitamisel. Esivanemate vaimud leiavad omale kõige mitmekesisemat tegevust Saalomoni saartel. Usutakse, et esivanemate vaimud ratsutavad sigade seljas. Miks ka mitte seada melaneeslaste majapidamises õige olulisel kohal. Naised hoolitsevad põrsaste eest, eriti meelsasti pakuvad neile isegi rinda suurte kihvadega sigu hoitakse ohvriloomadega. Nende liha süüa ei tohi. Koduloomadest ei puudu melaneesiaski koerad kuid nende ja kanade eest hoolitsetakse kaugelt vähem kui sigade eest. Koerahammastest tehti maksuvahendeid rahasid. Neid töödeldi enne seda suure hoolega koerahammastest ehteid viska kaela riputada. Kellel oli neid palju, seda peeti rikkaks. Raadeks ta nendega teokarpe. Vanemad kohustasid oma alluvaid teokarpe koguma, võttes lõviosa saagist endale. Kui oli sedasorti varandust tublisti kogunenud, tehti suu ammuli vahtima külarahvale varanduse show'd. Pärast seda aga tuli vaatajatele varsti välja teha. Võimalik, et rikka mehe varandust imetlejad talle just pikka iga ei soovinud. Komme oli selline, kui varanduse valdaja suri, jagati kogu varandus jaole saanute vahel ära. Esialgselt tunnistasid taolisi maksuvahendeid ka Õhtumaalt tulnud koloniseerijad. Veel 1880. aastal oli naise hinnaks 100 koera kihva kusjuures ühe ainsa kihva eest võis osta 100 kookospähklid. Sisse sõitnud valged kaupmehed haistad siin äritegemise võimalust, nii vedasid koera kihku sisse, kuidas said? Nii et melaneesias toimus koera kihvade inflatsioon. Nüüd on taolised pärismaalaste mündid muutunud juba haruldaseks. Nii siis nende väärtus on hästi kõrgele tõusnud ja kui vanamoodi maksuvahendeid veel õige harva tehakse, siis rahvapill, sealhulgas paaniflööti, Süüring seid valmistatud. Ikkagi meenutame, et selle pilli levikuala on õige laialdane. Eriti tunti neid teisel pool Polüneesia ja sealpool lihavõttesaart. Lõuna-ameerika indiaani hõimude juures. Edasi mängib juba aus Hango paani vilede ansambel, see mängib tantsuks kad tantsijatel kõristi pahkluude külge seotud. Meil on iirlaste tantsud on enamasti rühmatantsud, tantsitud neid siis leina või maagiliste toimingute puhul. Olid olemas meeste majad, kuhu naistel sissepääsu ei olnud. Mehed ühinesid mõnikord salaliitudesse, millel olid oma saladused. Arvati, et liitude liikmed võivad vaimude kaasabil igasuguseid nõiduse korda saata. Meestemajades oli esivanemate kujusid, mis oli rohust. Kuidas valmistatud ära värvitud ja mõne surnud tähtsa mehe kolju-ga varustatud koljut Savitati ja värviti üle, siis pakuti neile süüa ja juua. Kui läks tantsuks, siis maalide kehad kirjuks ja eeti sulgedega. Hansatammi raamatus kanaka on kirjutatud. Äkki kostis lähedasest metsast läbilõikav kisa. Naised põgenesid kiljudes hütidesse. Väljakule jooksid hüpeldes pool tosinat maskeeritud kuju. Nad kandsid linde, kujutavaid puukoorest, maske, karglesid sinna ja tänna, keerlesid ning vehkisid kätega, nagu oleksid tiival. Oma liigutustes ei erinenud nad milleski metslindudest. Natukese aja pärast lisandusid neile veel teised, mitte vähem grotesksed kujud. Nad kandsid hiiglakõrvadega raskeid puu maske. Väikestes hulkades liikusid nad majast majja ja nõudsid oma merekarp nugadega vehkides elanikelt talle toiduaineid, mida neile ka meelsasti jagati. Suured kandamit seljas läksid nad meeste majja ja kõrvaldasid maskid. Kui esivanemate koljusid söödeti ja joodeti, siis loodeti neilt kaabi. Usuti, et nad võisid abistada ka ründava tsivilisatsiooni vastu, sealhulgas lennukite vastu. Teie suured ja valged linnud. Te olete võõrad ja kiire. Jäiktiivsed olendid pilkamas meid, kõrgelk. Nooled ei küüni teieni odade küüni täieni. Ori, esivanemad. Päästke valla oma jõugud neid purustamaks tükkideks. Hällilaul niinimetatud prorouela seda lauset tihtipeale vanemad õed, seegi laulan õe poolt lauldud, milles ta ütleb imikule, et arguse nuppu. Ta vanemad olevat surnud ja niikuinii keegi tema nuttu ei kuule. Loodetavasti ei saa laps nendest sõnadest. Kuuleme veel pilli tämbrit saalomoni saartelt bambusetorud 25 ja 28 sentimeetrit pikad millesse puhutakse ja millega lüüakse vastu põski, reit või peopesa. Üldiselt naiste tüdrukute ja väikeste poiste mänguriistad nimeks Sukuti. Ka otsast puhutav flööt, Suku vahedi on naiste pill tehtud nagu ikka bambusest. Meil on ees ja rahvapärimustes on flööt ühendusse viidud ka surmaunest ärkamisega. Selle tõttu kasutatakse sedagi matusetseremooniatel. Veel üks naiste pill, vibu, sellel on kaks keelt. Bambusest tehtud õõnsalt, vibu kaardaga hoitakse ühte otsapidi suus, et kõla tugevdada. Arvatakse, et vibu, kui pill on palju vanem vibust kui relvast. Vanimad müüdid vibu kohta ei kõneleja ei ahista sõjast. Küll aga pidavat selle pilli kaudu vaimude häält kuulda olema. Üks noormees kaotas pimedas tee ja sattus kogemata ühe noore neiu Lanama aeda. Laama kohustab teda nüüd enesega abielluma. Seda lugu hakkabki nüüd 15 meest korraga jutustama. Sedalaadi laule lauldakse pühitsemis pulma- ja leinatseremooniate käigus. Pühitsemistseremooniaid korraldatakse noortele täisealiseks saamisel. Noormehi võetakse sel puhul kas siis meeste või salaliidu liikmeks. Ühtlasi jagatakse neile elujõusundi tarkusi. Nüüd võidakse ka abielule mõelda, kusjuures armastusabielud pole sealkandis. Vuugiharuldus püks. Abikaasade tööjaotus on täpselt piiritletud. Imiku eest, kannab hoolt, mees toidab, peseb ja mähib teda. Mehe sõbraks saab see, kes tema last kiidab. Miks ei peaks mehed lapsi tahtma ja hoidma vanapoisse sealkandis täismeheks ei peeta. Lastetus peetakse õnnetuseks. Sellest võib tekkida abielusuhete jahenemine. Saalomoni saartel juhtub aga sedagi, et naine lapsi ei taha. Leidub asjatundlikke vanamutte, kes teavad laste saamise vastaseid rohtusid. Kui aga mõnel kangemal pealikul juhtus olema palju naisi siis oli see talle ka majanduslikult kasulik. Nimelt on tema naiste sugulased kohustatud talle regulaarselt naturaal andameid tasuma. Mitme naise pidamise tuludest, võita katlapaatide ja majade ehituskulud kareisudega sõjapidamiskulud. Meesteliidud olid pealikutele kõvalik võistleja. Salaliitu võis teatava tasu eest iga mees astuda. Salaliitu kuulumine tõstis mehe tähtsust kõvasti. Pealegi võis salaliidus mõjukamatele kohtadele tõusta. Salaliidust täitsid ka salakohtuülesandeid. Neid, kes liitu ei kuulunud, võid isegi surnuks nõiduda. Noh, praktiliselt tähendas see mürgitada. Niisiis, meil on eestlaste salaliidud oma maski, tantsude ja iga liiki nõidus tseremooniat ega olid kõige vahet. Tugevalt seotud esivanemate kultusega. Samaks nõiduseks pidi olema võimeline iga inimene näiteks oma armastatu orava loomiseks kui ka oma tööde ja toimetuste kordaminekuks. Otseselt aga tegelesid nõidusega maagid ja nõiad. Maagid ravisid haigusi ja nende protseduurid võisid tugineda tõelisele rahvatarkusele. Nõiad tegelesid eeskätt musta maagiaga, millega taheti kurja teha. Ravimisviisides oli olulisel kohal kerge silitamine. Maag, olgu siis mees või naine püüdis haiguskollet leida maagilise kompimise teel selle siis välja ajada. Tuks teha maag võis teatavaid taimi närides, ent transsi viia ja astuda ühendusse esivanemate vaimudega. Transi või minestus seisundis olevale maagile teatanud esivanemate vaimud, mis on haigele viga. Meil on eestlaste arvates võib inimhing kehast iga hetk lahkuda. Seda rajal tekivadki hinge unerännakud olevat täielik reaalsus, nagu indiaanlaste juures. Selle tõttu määravadki unenäod. Meil on eestlaste mõtteid ja tegusid. Ainult et tavalise sureliku hing olgu oma rännakuid ettevaatlik. Kuriidi võib kinni võtta, kui hävib inimkeha, jääb järele varjutaoline olend. Surnu valm. Kuigi manalas pidavat elu olema parem kui maa peal hoiduvad surnud meelsasti inimeste, eeskätt elusate sugulaste lähedusse. Nad näitavad end elusolijaile, mees ja vahel ka ilmsi. Surnute kõrval usutakse kadeemonitesse. Viimasteks võivad olla kehastunud loodusjõud, tuul, vihm, maavärin, aga deemonid võivad ilmuda ka looma või inimese kujul. Saalomoni saarte elanike teada on deemonid hästi suurt kasvu, pikka juuksetutti punnsilmade suust rippuva punase keelega, nii et neid eemanni kardetakse. Kuud ja Päikest aga kummardatakse mõned teema, mida me ka nagu näkid või metshaldjad. Kui need juba mehi võrgutlema kukuvad, pole viimast enam pääsu. Mis ime siis, et niisuguses seltskonnas elades tuleb tunda maagilisi toiminguid ja osata loitsusid. Aua Taltetateteldata. Ta koriseb juba, ta koriseb. Ta nägu on kaame nagu surnukeha on kahjas nagu närbunud paplileht. Kõhus möllab palavik, ta maks põleb, palavikus ta koriseb juhada, koriseb seal press teenil ta suhetel kangena ja meelemärkuseta saab ta seal lamama. Varsti on ta ainult laisk. Varsti on ta ainult laik. Jubada korised. Punane värv, millega nad on värvilt. Punane värv, millega nad on ehitud. Üksikult käivad nad küla koos käime me külas. Üksikult teevad nad külast koos, käime pealikul külas. Nad võtavad mind oma rinnale. Nad kasutavad mind. Noor naine on minuga sõbralik, kui pojad keevad. Ja naine on minuga sõbralik, sisestamise laval. Kaks tuubi tõusevad, pööravad ringi. Kaks papagoid lendavad ringi. See pole enam mu ema, mu ema, oled sina, oo, loobu naine. See pole enam mu isa, mu isa, oled sina, ood, loobu mees. See pole enam kõrge lava. Kõrge lava on tema käsivarrel. See pole enam istumise laval istumise lava on tema jalad. See pole enam mopeedide lusikas. Mopeedlusikas on tema keel. See pole enam mopeedipada. Peegli pada on tema kurk. Minul lelle, Vooja loovahhaabunult elust lahkunud. Puhu omal loits monitki, mingi pea peale. Puhu loits valguse paadide kehale. Napilt kanmäge. Mägi kaldub küll. Mägi vajub kokku. Mägi muutub kättesaadavaks. Mägi hõiskab. Mägi kukub maha. Minek kui lendavate nõidade ling Kylie oma tipust, kui jahutitlus võin ma saada suitsusarnaseks. Võin ma saada nähtamatuks. Võin ma saada tuulepöörise sarnaseks? Võin ma jääda üksi? Võin ma saada surnusarnaseks? Ilma kaduma minna? Võin ma saada udu sarnaseks? Enne kui hakatakse mängima paaniflööti lauldakse nii-öelda sissejuhatuseks. Kohad võetakse sisse nagu alati nägudega vastamisi laulu algul kõik istuvad, siis läheb laul järsult jõulisemaks, kõik tõusevad püsti ja löövad laulule rütmis, parema jalaga takti kaasa. Paremale jalale on kinnitatud ka kõristid. Päris mänguks lahti? Mängijaid on seekord 12, seega kumbaski reas kuus. Igal paaniflöödi on üheksa või 10 toru. Seitsmest helist koosnev oktav jaguneb mängijate vahel selliselt. Ühes reas mängijad mängivad niinimetatud muuli pill seal pille, millel on paarituarvulised helid. Esimene, kolmas, viies, seitsmes ja nii edasi. Teises reas mängitakse opil paarisarvuliste kõrgustega kaks neli, kuus, kaheksa ja nii edasi. No on ühtlasi polüfoonia kahe põhilise osa. Kui meil on eestlaste muusika on seotud rituaalidega siis on see seotud ka esivanemate kultusega. Esivanemate vaimude juuresolekut arvatakse tundvat igal sammul. Ka ürgse folkloori peamiseks teemaks on ürgesivanemad. Müütilisus põimub siin muinasjutulise, sega segamini pühalik, sangerlik ja koomiline üliinimlik ja üleinimlik vaga jutulisus. Anekdootlik, kus üle inimlikkudele jõududele paneb inimene müüdi kangelane vastu mitte jõuga vaid nutikuse ja maagia kavaluste tundmisega. Meie saate lõpuks kaks müüti, müüd kamaka chakust ja müüd kaksikutest. Künkal üks kord vaatas ta alla merele. Künka otsast paistis vesi talle täiesti mustana. Oli hommik. Ekamagatšaku otsustas asja kontrollida. Ta peitis kõrva tükikese lõiketera, võttis kaasa oma kotikese ja läks mere äärde. Võttes tassi, hakkas ta kaldast üha kaugemale ujuma. Ta ujus nii kaua kaugele, et ei näinud enam oma küngastki. Siis ammutas ta tassi vett, kuid meri hakkas järsku mässama ja vees tuli välja Kalade valitseja kombini. Ta neelas kamakad Jaakko alla ja ujusita. Äkki taipas kamakad jaagu, et nad on madalikule kinni jäänud. Siis meenus talle kõrva peidetud lõiketera tükike ja ta lõikas kombiinliku hullematki. Jõudnud välja, nägid kamakad jaagu silmipimestavat valgust. Samal ajal kostis krigin ja taevasse veeres päike. Tee pealt eest ära, hüüdis päike, hoia paremale. Jõudis kamakad jaagu külani, kus elasid Päikese lapsed ja lapselapsed. Kust sa tulid meie juurde, küsisid külaelanikud. Kamakaid aku seletas asja. Siis märkas ta taevaelanikud, söövad toorest toitu. Ta näitas neile, kuidas pump teha ja süüa teha. Päikese lapsed valmistusid ära minema ja ütlesid. Ärasama aja tagumisse otsa külmine, see on tabukamaka tšakuaga, ei pidanud vastu ja läks mõne aja pärast ikkagi maja tagumisse otsa. Seal tõesti seda üles suure kivi, mis seisis suure augu peal taevas, nägi koduküngast ja Obama ja siis tulid inimesed tagasi ja tõid talle süüa. Aga Kamaga tšaku süüa ei tahtnud, nuttis ainult siis ütlesid inimesed, sa käisid maja tagumises otsas. Nüüd tahad sa tagasi maa peale ja vastaskamakad jaagu seest taevaelanikud väikese onni ja panid kamakad aku sinna sisse. Nad andsid talle banaani ja ütlesid. Kui sa kuuled lindude ja teiste taevaasukate hõikeid, vaata ringi. Aga kui Roodertzotseeristama hakkavad vaat vaata, siis siis lasid nad onni pillirooabil künkani. Kui elus ja terve kamakad jaagu koju jõudis, korraldasid tema sõbrad suure rõõmupeol kamakaid. Aku elas veel tükk aega ja suri oma kodukünkal. Kauges külas oli ainult üks elanik. See oli tütarlaps. Ükskord sünnitas ta kaksikud. Kas te näete seda puud? Proovige talle pihta saada. Poisid viskasid oda ja puu läks poeks. Te olete nii tugevad, et ei pea kedagi. Kärkna ütles ema uhkelt. Kellega me siis võitlema peame? Metsa taga on küla, sealt leiate kindlasti kedagi. Teel nägid nad puu otsas kahte inimest. Nad tõukasid puu ümber ja tapsid inimesed ära ja lohistasid jalgupidi ema juurde. Seal keetsid nad need inimesed ära ja pistsin nahka. Ema käskis poegadel suure trummi teha. Kui trumm valmis sai, tagusid poisid seda nii kõvasti, et oli mere ja metsa tahagi kuulda. Inimesed jooksid kohale ja küsisid, kes see siin nõndaviisi trummi lõi. Mina ei tea. Külas ei ole kedagi. Siis ütles üks võõrastest. Lähme metsa, nad on kindlasti seal. Inimesed leidsid kaksikud üles. Kõik imetlesid nende ilusaid ja täis otsustavust nägusid. Tüdrukud vaatasid ainult kaksikuid. Kes on nende isa, küsisid mehed. Neil ei ole, ei saa. Ma sünnitasin nad ilma meheta. Sa valetad, ütlesid ühed, teised mõtlesid imestusega. Ta on suurepärased sõjamehed, sünnitanud. Vahepeal tegi emaga kogemata vendade Beetlik kausikese katki. Kaksikud kargasid raevunud püsti ja tõstsid ema vastu käe. Samal silmapilgul muutusid mõlemad lindudeks. Ema nuttis ja nuttis, diskuni muutus kärnkonnaks. Ta elab siiamaani rabas ja nutab.