Tänapäeva Hiina välisest pateetikas pidulikkusest kantud muusika, mille ülesanne on illustreerida riigijuhtide sõnastatud hüüdlauseid. Peale kultuurirevolutsiooni läbiviimist keelati ära rahvamuusika esitamine. Lauljad ja pillimehed hakkasid kohustuslikus korras füüsilist tööd tegema. Hiljem langes keelu alla käsiina professionaalne muusika, mis oli kirjutatud enne 1960 Kuuendat aastat. 1960. aastal keelati ära klaverimuusika, klavereid ja pianiino hakati hävitama. Ilmselt jäi siiski midagi ka järele. Seitsmekümnendatel aastatel lubati jällegi klaverit mängida. See toimus vastavalt riigide hüüdlausele panna välismaine hiinalikku teenistusse. 1970. aastal kirjutati kollektiivselt isegi klaverikontsert mis kujutas endast ühe kantaadi töötlust. Hiljem siiski lubati ette kanda ka mõningaid Hiina muusikadraamasid, mida nimetatakse ooperiteks ja pallurite. Kui Hiina muusikas esinebki sõjakust ja paatost siis on sellel olemas ka mingil määral pärimusliku arvust ja seda just eeskätt Põhja-Hiina muusikas. Juba 13. 14. sajandil kujunes välja kaks muusikastiil millega paralleelselt tekkisid kaks vastavat koolkonda kujutavas kunstis ning poeesia. Kui leiva hiilas kultiveeriti lüürikat püüti leida peenemaid varjundeid helikunstis siis Põhja-Hiinas selle vastu püütika heroilise pahtlase poole. Ka helisev keel oli selle tõttu lihtsam ning sirgjoonelisem. Tuli tendents, millele tänapäeval tugineda. Hiinlaste rikas ligi 100 pildilises instrumentaariumises on oma kindel koht pillil nimega sona väikeselt puidust tehtud poel, millelt mängiti sõjakad muusikat. Sellel pillil sugulasi mujalgi Indias on šahney Nõukogude varjendis ja Iraanis surna needist sõjapillid ei ole aga Šafayydia surnaad eelistatakse mängida vabas õhus nende läbitungiva heli poolest. Praegu kõlavat suunat kasutatakse kasiino Iiennetud ooperis, kui seal toimub midagi sõjaväelast, muidu sõjakad. Aga sellegi pala nimi on väejuhi marss. Eri aegadel on Hiinas ka sõjaretkede kohta luulet kokku seatud rippuvad kivid ja kaljud kõrgustes tolgendav sein, kauguses künkad ja järved. Raske ühtlikkunud sõjamees, rannatasita koiduni puhkus, rippuvad kivid ja kaljud, teravad tipud, kas mäed kauguses köik? Kultide heledad sõrad künnavad vett aga kuu meeletu vihma eest peitu tähtede vahele poed, sõjamees, rännates pilte, ära unista. Hiina rahva ajalugu oleks olnud väga kurb, kui seal oleks ainult sõjaga kunstiga tegemist olnud. Õnneks see nii ei olnud, sest muidu poleks Hiinast saanud seda põlist kultuurimaad, millisena teda õppis tundma ja austama kogu maailm. Kui kolme aasta eest aastati hästi palsamiiritud hiina aadlinaise muumia siis leiti, et hauda oli kaasa pandud ka viis muusikamehe kujukest. Kolmel mehel olid kaasas tsitri, laadsed, pillid, džiinid, kahel aga bambusest viledega. Sugupillid, mis meenutavad paaniflööti ja mille sugulasi tundsid ka Lõuna-Ameerika indiaanlased. Mäng suupillil kõlab nii. Suupillimängus kõlavad viisile, kaasega kvardi ja klienditoolid. Küla läheb mitme lähenemiseks. Muidu on kasina muusika, nagu sul yldse idamaisele kultuurile iseloomulik ikka ühehäälne. Ja selle ebasõjaka pala nimi on imekaunis, kevad. Selle muusikaga sobib kokku ka niinimetatud jõeffee luule, mis pärineb Hiina keskajast neljandast kuni kuuenda sajandini. Kolmandat, kuni neljandat sajandit loeti Hiinas varaseks neljandal kuni seitsmendal sajandil klassikaliseks keskajaks. Ajastut per kaheksandat sajandit nimetatakse Hiina rehessaatsiks. Siis algas suur kultuurilised tõusuperiood. Aga nüüd, et. Mu kallim on Nuter ta kurbusest osana saanud. Kui naerad mu kallim, siis minulgi rõõmusin hing. Kas oled sa näinud, et puudelgi, vahest kaks latva? Ja kahe puujuured on ühe buutideksand koos? Kõik õhk paistis läbi, nii selgesti helendas kuu. Meil oli nii lõbus, kui laulsime kalliga öösel mu armastajaid pilli ja mängis mul ilusa laulu. Ja vastuseks talle sai ilusad sõnad, see laul. Kui rändasin põhjas üsna külma jõgesid, järvi ma vaatasin liiliaid ja vaatasin sookailu puumaid. Rohekad, laukad on puhtad ja paistavad läbi lookesed laialt oma avanud õhusega müüjad laulame laule ja keeled meil kõlavad kaasa ja näib, nagu poleks meil hällidel üldsegi Nii see on Hiina luules on tihti juttu muusikast. Samal ajal on hiina muusika omakorda tihedalt seotud kas tantsu või programmiga. Nüüd kuuleme, kuidas kõlab Hiinat sitter. Kui ta on seitsme keeleline, on tal nimeks In 16 keelelist Aga nimetatakse Chengiks. Neljandal sajandil tegutses ka Hiina suur luuletaja. Võrreldes juhelphuu laulude rahvaliku lüürikaga olid a- Jaan minipoeesia klassikaliselt vormi täiuslik. End jõelaadne rahvalik temaatika oli õigele viinud. Seda tunnistab ka praegu kõlavtšingi pala millel on päris olustiku, teine nimetus talveks rõivaid korrastamas. Tegelikult on see laul lahus oluste üksindusest, mida tunneb kodusolek naine, kelle mees on sõjakäigul. Nii et kaudselt, aga seda tunda andvamalt kõlab siingi sõjaga. Siledat siidist riided on valmis. Ent isand on rännuteel. Heidematule. Lõikasin kääridega, siit sellest tupest. Õmblesin rei, mida kanda saab ikkagi maad. Oma kätega panin selle ma kasti, pitseerisin kinni. Kädava maise vöökoht on tehtud, mul veel vanas mõõdus. Kuigi ei tea, kas veel nüüdki on paras. Hiina keskmise suurusega bambusflööt kannab nimetust tee. Seda on kasutatud kasiino ooperites, kuuleme pala retk Sutšousse. Siin on muusikakultuur, on nii põline, et selle all kaid, sugukondliku aja lauludes ja tantsudes võib leida juba 4000 aasta eest. Muusika oli seotud kombetalitlustega ohvri toomisega vaimudele viljalõikuse pidudega. Väga suur osa oli just löökpillidel hiina muusikas, sidus end juba varasel arenguetapil filosoofiaga samuti ühiskondliku elukorralduse iseärasustega. Selles suhtes ei joonud ta teiste kunstide seas mingiks erandiks. Kas. Juba 3000 aastat tagasi käsutati sena juveel mis tähendas nii muusikat kui ka kogu rütmiliselt organiseeritud piduliku elusfääri. Sellesse teetilisse mõistesse ei kuulnud helikunsti kõrval veel ainult poeesia tants, vaid ka kujutav kunstiarhitektuur, rituaalsed talitused ja isegi lauakatmise kombed. Muistse heina muusika tähtsaim mälestusmärk. Mis pärinevad kuuendast sajandist enne meie aega, sellesse on kogutud rahva hulgast sajandite jooksul läbinud laulud ning hümnid. Õpetlased uurisid laulutekste struktuuriseisund kohast ja tegid kindlaks lauludel muusikat. See tuginenud ainuüksi viie helilisel niinimetatud penta Downilisel Heljastikul, mis on muidugi levinud vaid ka seitsmeastmelist helilaadide laulude raamatu koostajaks peetakse Kongputsi ehk Konfutsiuse ennast sehhina mõtleja, kes elas kuuendast kuni viienda sajandini enne meie aja arvamist rajas eetilis poliitilise õpetuse, mis omas tähtsust kõikidele konfitsianism tahvlist traditsioonidele rajanevad ühiskondliku elukorraldust, harmooniat. Ühiskonna iga liige peab täitma temale kohast funktsiooni. See olgu valitseja alamolgu, kad, tõrkumatult alament. Samal ajal peab ühiskonna täiustamine algama üksikisiku täiestumisest. Need seisukohtadele muidugi hästi vastuvõetavad valitsevatele klassidele. Sotsialismi arenguga Hiinas omandas ka muusika suure ühiskondliku tähtsuse. Selle õpetuse alustalade rituaal maansus leidsid vormi ja sisu vastukõla kamm. Sisukas muusika kujutas endast mikrokosmost, mis oli osake kõike hõlmalast makrokosmosest. Samal ajal pidi muusika omama praktilist rolli. Komputzee arvates peli täiuslik muusika vastama ideaalsele riikliku Leenu korraldusele oli muusikal rangelt kindlaks määratud struktuur. Filosoofiliselt tugines muusika arvule helikosmosesse kuulusele. Üks. Kaks, mis andis juba taevajama, Kahest tulenes omakorda kolm aeg. Kolm oligi kogu see aluseks. Kolm kuud moodust toovad aasta ja 12 kuud, aga vastasid 12 mõnele filmile ehk 12-le olemasolevale hooldoonile. Nii et hiinlased jõudsid lähemale õhtumaisele pool toonidele rajatud muusikasüsteemile, kui teised idama rahvad. Betoon jagunesid paaritateks, mis kajastasid helgeid ja aktiivseid taevase dioodi ja paaris arvulisteks, mis sümboliseeris maa tumedaid, passiivseid, algeid. Huvitav, et kõikide asjade aluseks loeti faa nooti. See oli sügavaim heli ning vastas aasta esimesele kuule meie mõiste järele novembrile. Faa oli ka esimene tõusvatest puhas toonidest oli siis nii. Viie erilises väli Rädalis oli ta igal helil oma tekkepõhjuse. Esimene heli faa tähendas kõue. Teine sall pidi olema välja kasvanud tuulevidinast puuokstes. Kolmas la põlevate puude praksumisest 405. Sandooja repidid mõlemad tulenema. Oli ka oma sotsiaalne tähendus. Esimene heli tähendas valitsejat, teine ametnikovi ministrit. Kolmas muidugi sele kuuleliku rahvast. Neljas ühiskondlikke asju, viies kõigi asjade üldpilti. Hoidku taevas, et ükski neist helidest oleks juba puhtalt kõlanud. Kõlanuks ebapuhtalt aluseks olev faa tähendanuks see halba valitsejat. Kui aga kõik helid oleksid kõlanud ebapuhtalt, siis võis oodata riigi kohest kokkuvarisemist. Huu on kahe keeleline poogenpill milles on siidkeeled. Pala nimetus on õnnelik õhtu. Kuuleme jälle mängu Chengi nimeliselt tsitril. Pala nimetus on kaluriõhtulaul. Tsentrimänguga on seotud ka mitmeid hiina legende, kui meistas mändist sektorit, hüppased, isegi kalad veest välja teda kuulama. Pillimees Wen kuulis seda, hakkas meistri kannul käima kolm aastat näpistanud sektori keeli, aga muusikat ei tulnud. Meister seangi ütles talle, mine koju tagasi lase. Vann mõistes. Kuni mu südames pole muusikat, ei saa ma midagi pilli peal väljendada. Aga, aga mulle veel aega. Mõne aja pärast tuli veel jälle meister seangijate. Kuula nüüd, minu mängu veel puudutas ühte keelt. Tõusis jahe tuul. Dusid mängisite kolmandal keelel hakkas päike soojemalt paistma ja jää sulas. Usutakse ju ka india muusikutest, et teatavates Raagades või helilaadides mängimine toob kas vihma või tuld. Aga Hiinas võis muusikaga needust kaela saata. Reisil olles kuuliseks hiina prints pillimängumängijat ei leidnud. Aga viisi laskis ta oma muusikameistril üles kirjutada. Kohale jõudes laskis ta äsja kuuldud viisi ette mängida. Kuulajad ehmusid hirmsasti, see olevat needmise laul Prints ega ei lubanud mängu katkestada. Varsti laskus palee terrassile parvu musti toonekurgi. Siiski meeles taevas. Ja lõpuks puhkes nii hirmus torm, mis kõiki jalust maha lõi. Kolm aastat valitsuses maal selline põud kogu maa kõrbeks. Niisuguste legendide olemasolu näitab, et muusika ei seostu ainult ühiskondliku korraga vaid ka maagiaga. Usk vaimudesse toimunitesse omas Hiinas väga sügavaid juuri. Muistse Hiina usundivorm Toism, mis levis ka Jaapanisse põhinebki usul vaimudesse. Ühelt poolt olid siin esivanemate vaimud, keda tuli austada, teiselt poolt aga deemonid, keda tuli karta. Siit on välja kasvanud ka igasugused võlutoimingud, võlumisi ja nõidumise või isegi kirja panna. Ainult et paber pidi olema kollane või punane. Võlutoiminguid on seostatud kat teise filosoofilise süsteemiga, Hiinas taoismiga. Entovism oma puhtal kujul eelda sugugi seotust nõidumistega vastandina konfitsianist, smile, püüdles taoism, sisemise vabaduse ja ebakonventsionaalse mõtteviisi poole. Taoistid tahtsid mõista elu otseselt lähtudes algallikatest seega mitte läbi väljakujunenud konventsioonide jälite kirjutuste. Inimelu võis olla harmooniline ainult siis kui inimene tunnetas loodust. Kolmandast sajandist pärinev Tseegaanid traktaadis Dmitri kohta on muusikat tõlgitud kui individuaalsed, müstilist sfääri. Muusika on kõige olemasoleva kõrgeim väljendussild inimese ja igaviku vahel. Siin näeme sidet taoismi ja budismi vahel, mis samuti muutus Hiinas vägagi mõjukaks. Jah, Lewis jaapanissegi. Nüüd veel Hiina lüürikat Kahekerelisel poogen pillil Nanhu kuuvalge. Mitte ainult meie eesti naised, vaid kas nina, naised on olnud kanged luuletama? Mitte paljud neist ülejäänud ajalukku. Küll aga 11. ja 12. sajandil elanud poetess. Päev-päevalt kevadine heledamad nii vaikne aken kui õdusa õu. Eesriie polegi tõusnud veel. Kuid varjud sinised on juba siin. Ma istun tornis. Pilkude eriten jäi aspiskan, keeled vaikivat. Näädi, põnger, pilve palakad, mesi vaatavad hämarikul teed. Ei. Tuuleiilist lainetama lõi piisku täis tume taevapull. Kardad köhima, puhkepirnipuu? Purpurpunaste õitega oks köitis soenguunenäoks mull. Aga laiali lendasid kõik õied ja juuksed on koledad, need. Aga ei peatada pisaraid, saa silmad, märjad riided on ka. Aga praegu siin tundmatul maal, uusaastapidu, üksinda pean. Ma ei mõista deal hall. Millal see ometi juhtuda võis? Saabub õhtu, lõõtsutab tuul. Väljas võtab pimedus, maad. Kasutu otsida on ihu aad. Kuna siin on muusika tavaliselt püüab midagi konkreetselt väljendada või kujutada, siis pillimehed virtuoosid ei ütle ära kommenteerimast loodusnähtusi, sealhulgas muidugi linnulaule. Mäng toimub väikesel bambusflöödi tiit suul. Loo nimi on 100 linnu siristamine. Paimukuselt ei anna seejärel prantsuse minevikku muusika, linnu, portratistidele Raimo hoole või käige, tekivad huvitavad kontrapunktid saate pillidega milleks on meile juba tuntud puu suutil, Ženni ja puust löökpill. Vaimukusi kohtab klassikalises kunstis hulganisti. Suuremal bambusflöödi. Untii on mängides järgmine lugu, millel on selline programm. Noor neiu läheb ema koju. Lehmakarjus püüab oma jutuga tema tähelepanu köita, kuid saab vaimukalt vastustega nina pihta. Lühikesed tabavad ütelus, käivad ka Hiina kirjanduslike traditsioonide hulka. On olemas isegi aforistliku vorm, Tšetentseening seitsmeteistkümnenda sajandi autor Chen, kao muu kasutas seda vormi, et panna kirja oma mõttenaljast ja naerust. Heatahtlikult paneb naeratama see, kellel on terav keel seegis meistrit, teisi jäljendama. Kes seltskonda sattudes paugupealt oma inimeseks saada. Kes osavasti vastata oskab? Kes mõistab sõnadeta, kes vana jutu uude kuube rüütab, kes ühe märkamatult öeldud sõnaga vaidlejaid vaikima paneb. Hoidu oma naljadest võõraste intiinasse puudutavast naermas nende üle, kes üht-teist aru ei saa. Vanu tarku pilkamast, toetamast, ühte vaidlevatest, pooltest inimeste rumalasse olukorda asetamast, sundivast, ent naerma, kui pole naljakas enne teisi naerma, pahvatamast, väljendamastama, sallimatust olemast paljusõnaline. Programm võib tuleneda ka inimeste liigutuste kujutamisest muusikas. Selle kahe suupill Schengil mängitava pala nimetas vana munk templit pühkimas. Schenki mängijad püüavad edasi anda vana munga väärikaid kraadilisi liikumisi. See on juba balletilava vääris muusikaline karakteristik. See on nii tore, saalne, tore. Päike on kõrgel laadal, toll, võrstlikus õues, suur pidu on käimas, parim tantsija on kõikidest ees. Südames vaimustas hirmuga kõrvu, milline haare, milline hoog. Kogu on sihvakas jõud nagu tiigril siidist lehvikud mõlemas käes löödi kõrval faasanisulg tantsib tantsija õue ees veinist vürsti pakutust põsed õhetama löönud. 13. sajandil algas Hiinas muusikali eriti soodne arengu periood. 13.-st seitsmeteistkümnest sajandini hakkasid välja kujunema Hiina teatri klassikalised vormid, mis on seotud muusikaga. Hiina ooperis vaheldus kritiseeritud harilik kõne, laulu, tantsu, pantomiimi ja akrobaatika. Mis mängib saateks, esitab ka eelvahe järel mändi. Algul esinesid pekingi tüüpi ooperites ainult meesnäitlejad saaksingi ooperis aga naisnäitlejad. Nii ühed kui teised pidid olema täiuslikud mitte ainult näitlemises vaid ka laulukunstis. Jagunemine ainult mees- või naisnäitlejatega truppideks tõi kaasa sedagi, et näiteks üks Hiina suurimaid meesnäitlejaid sellel sajandil meil Ann Fang oli spetsialiseerunud just noorte tütarlasteosadele. Suurim erinevus eri stiilides mängivate teatrite vahel seisneb just keeles. Üksteisest kaugel asuvate Hiina provintside elanikud kõnelevad niivõrd erinevaid keele murdeid et nad teineteist ei mõista. Teatrid mängivadki, eri murdis samas stiilis mängivatööri trupi repertuaari. Osa käsitlused langevad täiesti ühte. Ühe trupi näitleja võib oma osa teises trupis ka proovita mängida. Näitlejad ise on olnud ka nende ooperite autoriteks. Aegade jooksul. Niiviisi looduslood on kristalliseerunud traditsiooniliseks. Ometi ei tähendanud Crystaliseerumine tardamist arengus seisma jäänud kunstivormid ei oleks saanud olla taimelavaks silmapaistvate võimetega kunstnike ilmumisele. Hiina klassikalisel teatri puuduvad dekoratsioonid, näitetrupid on olnud rändrahvas ja etendus on tulnud anda igasugustes tingimustes. Kuitahes kitsal laval võib sooritada kaua käiama, kui võib teha paadisõitu. Paat ise kiigub lainetel nii loomulikult nagu seda ei või loota ühelt Keputafoorselt paadilt. Paatia muidugi, ka jõgi eksisteerib ainult vaatajate fantaasias. Ikka tänu näitlejate subjektiivselt loomutruu-le ettekandele. Kui tegelane siseneb laua ja toolidega varustatud lavale ei ole ta sellepärast veel toas. Ta peab avama nägematu ukse riivi, lükkama ukse lahti ja astuma üle kõrge lävemajja. Tavaliselt suleb ta seejärel hoolikalt ukse. Nüüd alles on ta ilmunud toasolijate nägemispiirkonda. Varem nad 11 ei läinud, sein oli vahel. Vesteldes Hiina näitleja Josing fondiga olenematta ukse avamisest, ütles ta mulle. Võiks lavale ehitada ka ukse, kuid siis kaob jookse, alamised, liiguta see ilu. Selle ütelus taga võis tunnetada tõepoolest hiigelsuur esteetilise kultuuri olemasolu. Näitlejatel tuleb endil toime tulla kõige keerukamate Krimmidega. Igale trennivaru on oma tähendus. Klassikalise draama peaosalist tehakse Hiinas välja antud raamat 1080 krimmi retseptidega. Eri tähendusi omavad ka habemed, hoogude kujud. Kolmeosalised habet kannavad ainult haritud ja hästi kasvatatud tegelaskujud. Inimese iseloomu ja ühiskondliku seisundi määravad kostüümide värvid. Nii nagu teistelgi rahvastel kõnelevad ja laulavad kasiino ooperis nii-öelda positiivsed mees kangelased kriibiaale kõrgetes registrites kasutades ka falseti loomuliku madala häälega kõnelemine päeva varasta ja roimarid demonutel. Ansambel aga rõhutab toimuva tähtsust. Kui olukord läheb tõsiseks, kõlab Dremoleerimine. Igal muusikalisel võttel on samuti oma traditsiooniline mõtte ja teadlik vaatleja. Kuule saab oma elamuse igati teadlikult. Nüüd kuuleme veel stiliseeritumas vormis teatrimuusikat. Pekingi ooperis stiilis. Nimetus on paiknetud. Vaikse õhtu meeleolu juurde, sobika eepiline armastusluule, emal mind sünnitanud, et ma mõtleks südamega mehest, kellega ma ükskord elullengat kokku köidan. Võõras oled, vennaksel. Tunned ennemuistseid jutte teadmis nendes räägitakse päevadest, mis ammu möödas, lugusid veidi jutustada. Ema on mind sünnitanud, kuid ei saa ma sulle vastuta. Süda mõtleb ainult ühest, kuidas saaksin sinu omaks. Tulin selle vastu selleks. Võõras on sünnitanud, räägib mulle, et sa tahad ainult minu omaks saada. Aga kui see kõik on tõsi, räägi mulle, kust said julgust minu juurde tulemiseks. Tollil, kui sa välja tulid, märkasid ilmtingimata kivist laotud alusmüürihallist kivist alusmüürid, seinad segatud savist Zarekkad suurest männist põikpuudega paksust köögist, uste juures, vägev valve. Valvavad kaks vetevaimu keset teed konnakene Kaksoni konn keset teele põõsastes ja maanteekraavis kajab tiigri võimas veel, et kuidas sa siis välja tulid, neiukese nooruke. Koos ooperilevikuga helikunst aina nii-öelda demokratiseerimise seitsmeteistkümnendast kuni 20. sajandini. 19. sajandil toimuv tutvumine Euroopa kultuuride, eeskätt Jaapani kaudu Euroopa ja Hiina muusika kokkupuudetest tekkisid ka sellised keerulised hübriidid. See muusika pärinevad praegusest vaid 50.-te aastate sillast. Lõpuks kuuleme veel ühte pala klassikalistele hiina pillidel kallis kodu valgete pilvede all. See sümboliseerib kodust eemalolijate mõtteid.