Oleme jällegi viiendas maailmajaos, mida keskaja kaardimeistrid nimetasid terra Austraalis Ilkohvitaks seon tundmatuks lõunaks. Sellest terra austraallasest andiski ilusasti tuletada nimetust Austraalia. Selle nimetusega kontinent 1830. aastal Rihkitigi. Küllap on meie eelmisest Austraalia saatest kõrvu jäänud pika puu pasuna riidu krokodilli hääl. Ainult tookord kuulsime, kuidas ta kõlas Arnhemi maal. Põhja-Austraalia kahe esileulatuva tipu läänepoolse Arnhemi maa ja idapoolse terava Otsalise käib jooki poolsaare vahel asub karpentaaria laht selle lahe katlapõhjas leiamegi Moningtoni saared, kus ta on tehtud tänase saate helisalvestused. Moningtoni saare põhjapoolsed asukad nimetavad end alltuulerahvaks. Lõunapoolsetel ei jää muud üle, kui alla pealtuulerahvas. Palju neid elanikke just ei ole, kokku ei tule kuld sadadki. Ent just saare elanikel on olnud kergem alles hoida oma eluviisi, keelt ja kombeid. Siin ei ole valgete asukate mõjud jõudnud veel juurduma hakata. Nii ongi pärismaalaste saarekesed lausa reservatsioonidega mööda mandrit laiali pillutud ja moodingtoni saaredki on üks selliseid reservatsiooni. Eks need põliselanike külad olegi kujunenud nagu mingiteks looduskaitsealadeks. Üldiselt vaadeldakse Austraalia mandrit suure looduskaitsealana, kus veel võib leida mujal juba välja surnud looma ja taimeliike. Miks ka mitte? Seal leidub mitte ainult rohtpuid, vaid ka puukujulisi, osja, munevate imetajate hulka kuuluvaid nokkloomi. Ja sipelgasiile kukkurlooma kängurud. Või siis jaanalinnu narrimiseks välja mõeldud jooksulindu Emut puu otsas elutsevat rebast. Kukkurrebast. Kui ikka kukkur, siis ka kukkurhiirt ja hästi toredad kukkurkaru koaalad. Päris karu, taskuväljaanne. Tiivuliste hulgast ei puudu pardid ja tuvid. Kaka tuud ja pelikanid, aga ka mugavust armastavad lüürasabad iri hu kanad, kelle munade välja haudumisega peab tegelema tähike. Tiivuliste seast tuleks vist ka moskiito Sid ära mainida. Sellise rikkaliku fauna hulgast pole pärismaalastel raske olnud omale tootemloomi valida. Iga austraallane loebki ennast olevat sõltuvus vahekorras enamasti mõne looma, harvem ka mõned taime või loodusnähtusega. Ta näeb neis oma esivanemate esindajaid. Kõik ühe ja sama tooterühma liikmed peavad 11 sugulasteks. Järelikult ei tohi nad omavahel abielluda. Nii et kui tütar on vaja mehele panna, siis on kõige tähtsam kaal tootemi seadustel. Seejärel aga isadest bootlikul valikul. Ainult tema võib oma äranägemise järgi tütrele meest valida. Tottemism ongi Austraalia päriselanik kogu kultuuri aluseks. Peale austraalia võib Tottemismi leida veel siin-seal melaneesias. Polüneesias, mikroneesias puudub see hoopis. Hogjaanias asendab Tottemismi animism mille kohaselt kogu loodus nii sauna kui ka Flora on hingestatud. Sai hing jääb elama, kui hävib nii-öelda materiaalne, kes. See animism ulatus jaapanissegi muutudes seks vanaks usundiks sünt õis, miks see on ka abielu võimalused teistsugused? Austraalia tutte, mis maga dikteerib arvestusabielu mehele on tema kaasa ükskõik siis kas ainsuses või mitmuses abiliseks elus kelle õlgadel on majanduslikud mured. Öeldakse, et austraallased ei tundnudki armastus abielu. Ometigi on armastus nii mõnigi kord laulude sisuks nagu laulus varambi. Varem oli hea jahimees kartmatu sõjamees ja tuline tantsija. Kui rääkida temast kui armastajast, siis peab kõiki kolme eelnevat omadussõna korraga kasutama. Oma tantsuga, püüdis ta oma koera tähelepanu köita ja tüdruku armastust võita. Ma kääre lükkab varambi enesest ära. Seda demonstreerib üks tantsijate rühm ehissulgede raputamisega. Aga varambi ei taha ära minna. Teine tantsijate rühm tibutab energiliselt käsi ja ennäe. Magaara näeb taevas suitsupilveke. See on märk, et on varambile määratud. Kõik tantsijad väljendavad oma rõõmu. Laulan Austraalia põliselanike juures tantsust eraldamatu mehed laulavad ja tantsivad nii-öelda koordineeritult. Nende ühisLauranskandeeriv teksti rõhud, alluvad igati laulu rõhkude leia rütmile ning kõik stroofi sõnad näivad liituvad kokku üheks pikaks sõnaks. Samaaegselt esineb kahe rea vahel nii-öelda semantilist süntaktiline paralleel, issand seega teine rida, seletab esimest. See oli siis nii, nagu me ei räägi versilises rahvalaulus või nagu soomlaste karjalastega olevale armutas. Ongi Kalevala teab pajatada, et väina võinud laulu vaimustusest nutagi. Seda juhtub ka Austraalia laulumeestega. Nii et laulan nende jaoks mitte ainult maagiline, vaid ka tugevasti tundeid, erutav jõud. Samaaegselt on laul seotud muinasjuttude müütidega, väljendades viimastest sisu, laulul, tegevus, millegi läbielamine, müüdid ja muinasjutud. Kommentaar. Muinasjutud on vaimutoiduks ka naistele ja lastele. Müüte tohivad tunda ainult asjasse pühendatud ja pühitsustoimingu läbi teinud mehed. Müüdid kuuluvad salatarkuste hulka. Mis imesid lauljateks tantsijatega on peamiselt mehed. Tantsijad matkivad oma jooksu ja trumpimisega tootemloomi, kelles peavad olema kehastanud esivanemate vaimud. Sellega kokku käib ka näo ja kehavärvimine hästi keeruliste soengute tegemine koos lisanditega okstest, linnusulgedest ja muudest kaatripunktidest. Müütide tegevus pidi olema toimunud ka müütilise ajastal, mida austraallased ise nimetavad unenäoajastuks. Üks müüdi kangelasi oli, vajame siis, kui maa peal olnud ainult loomad ja linnud tulnud kirdest ja koos oma kahe kaasaga. Seeba jaame hakanudki inimesi valmistama küll puust ja savist. Vajame olnud maias, otsides metsmesilase mett, sidunud ühe mesilase jala külge linnusule, et tema lendu jälgida. Muinasskandinaavia peajumal Odin valdas küll täiuslikult luule sõja- ja nõiakunsti, kuid pidas üheks oma tähtsamaks tegevuseks pühitsetud mee. Vist siiski on müütide kangelastel olnud igatsus mitte ainult mee, vaid kal lillede järgi. Kui Bayame maalt lahkus, et asuda elama kaugele igavese rahumaale mullimasse, mis asub püha mäe uubi uubi kohal siis närtsesid ja surid kõik lilled. Lillede järel kadusid mesilased. Maa peale jäi ainult kolm puud, kus mesilased ütlesin. Aga ta ei jää. Panin nende peale oma pitsati maa, kuulutades need igaveseks ajaks enda omadeks ja inimesed ei julgenud neid puudutadagi. Teadjamehed, veri, Nuunid tahtsid näha maad niisugusena, nagu ta oli enne lahkumist. Nii otsustasidki nad Bayane palvele minna. Jõudnud Huubjuubi mäe juurde märkasid nad sealtarepi ja said mööda seda, tõustes alles neljandal päeval tippu käte. Seal nägid nad kivist süvendit, kust selge allikas välja voolas. Allika kõrval olid hunnikutes kivid. Ühe hunniku juurde minnes kuulsid nad püha käristi ka jändi, heli ja Bayame saadiku valla gurumm. Puuanni häält ta küsis verine unidelt, mida nad siit otsivad. Tulevad ju siia need, kes tahavad tunda Bayame püha õpetust. Kui kiri Nuunid olid oma loo ära rääkinud käskis vallaga rullpuu all nad püha mäe vaimudel taevasele karjamaale mullimale viia. Kus lilled igavesti õitsevad. Eri Nuunid võisid neid korjata nii palju, kui kanda jaksasid. Kliima oli imeilus vaatepilt. Terved vöödide eredaid värve, justkui oleks sadu vikerkaari rohule asetatud. Veri Nuunid oligi nii vapustatud, et hakkasid nutma. Aga need olid rõõmupisarad kui lillejagu täis korjatud laste veri, Nuunid jälle uubi ube tipule. Jälle kostis kajandi heli ja vallaga. Rumbu on, ütles Öelge oma hõimule, et nüüdsest peale jäävad lilled maale igaveseks. Aastal toovad tuuled lilli juurde. Idatuul ja range Meira toob neid iga puu ja põõsa jaoks. Lausik maalia mägedes saab olema lilli kui opossumil karvu. Kui viri Nuunid mäest alla olid laskunud, tungles rahvas nende ümber saates pilguga lilli. Aga mesilased sunnivad Jerr Rangameirat mägedest vihma tooma, et puud õitseda ja mesilased mett koguda saaksid. Jerranga täidab meeleldi mesilaste tahet, sest need on ju tema sugulased. Selle loo nimi on tuvatum. Tantsijad sulgedest ehetega käes, matkivad. Mässavaid laienenud vahtu lainete tegijaks olnud meremadu nimetatut huvatu kuid huvad ujus merelt kuivale maale. Tekkis tohutu vagu, mis muutus Tugongi jõeks. Ühel Maasing tuli saarel. Mitte ainult mereveest, vaid ka vihmaveest on tasunud luua tantsulaule. Jällegi on kaks tantsijate rühma. Eespool olev rühm matkib kõue ja pikse nigga vihmapilvede veerimist. Tagapool olev rühm on tuul, mis püüab vihmapilvi laiali puhuda ja tuulemeestel lähedki üldiseks heameeleks korda. Selle järgi tantsitakse veel teist varianti. Vihmategijad põlvitab maha, rappuvad õlgadest, tagapoolseisudega teevad kätega pilvede laialiajamise liigutusi. Kas selle puu pasuna peal, millega ainult ühte tooni saab puhuda, võib sellegipoolest edukalt mässavad merre imiteerida? Mereteema ei olnud Austraalia päriselanikele tähtis ainult seetõttu, et meri ümbritseb nende viiendat maailmajagu selle saartest rääkimata ja igast küljest vaid ka sellepärast tere veega, olid nad kogu aeg füüsilises kontaktis. Moosningtoni saareelanikud on meresõidukina kasutanud kõige tavalisemat pall mille peal Kaczyraks istuti ja käsi aerudena kasutati. Käega mitte ainult ei suuta, vaid ka püütakse veelinde ja kalu. Kasutades pillirootoru hingamiseks ujub austraallane vee all partide juurde, haarab mõnely jalgadest kinni ja saak ongi käes. Või siis valju kisa ja okstega vastu vett peksmisega aetakse kalad kaldaäärsesse mudasse. Seal on neid kerge kinni võtta ja kaldal ootavate naiste kätte visata. Üks pardipüüdmise viise meenutab võtet, millega baskid püüavad rändavaid tuvisid. Austraallased seavad vee alla suure võrgu. Kui pardid on selle kohale ujunud, hirmutab üks ujuja nad õhku. Samal ajal kaldal olijad matkivad kulli kisa ja viskavad õhku kulli meenutava puukooretüki. Selle peale pardid loomulikult sukelduvad vee alla jäävadki peadpidi võrku kinni. Nii see olustik põimubki kunstis, müütidega nagu juba kuulsime, ei ole ka müütide kangelastele võõrad, inimlikud teod ja tunded. Üks müüt isegi meenutab lugu Orfiousest ja euri tikest. Habras ja õrnsilmne puusa oli kihlatud välejalgse jahimehe Marryga. Jõudis kätte aeg, millal nad pidid abielluma. Buda isa kabi ütles Marryle, et metatsides oli tütarlaps paburide pesast paar muna võtnud. Mille eest maduda ära kägistas. Jõudsin ma tema matusteks kohale, küsis Marri. IN juba kolm korda magama läinud sellest ajast, kui me teda mõtlesime, vastas kabi. Siis on ta veel teel naiste taevasse, viib vallusse. Ma toon ta sealt tagasi, ütles Marri. Kas sa mõtled, et ta järgneb sellele, kes pole täis kätte maksnud, põlastas Gaby? Sa räägid õigust kabi kõigepealt andma, tapma vabury. Nende sõnadega läks Marri oma külasse. Järgmisel päeval läks Marri koos kaaslastega puuride pesa juurde. Seal ehitasid nad otse peidiku. Siis ronisid need peldikusse ja tegid meelega palju kära, paburid pesast välja roomaksid. Seejuures hoolitsesid nad, et varjud maa peale ei langeks. Nad teadsid, et inimene sureb isegi siis, kui pabul tema varju hammustab. Kui puurid lähemale roomasid, viskasid inimesed neile lõugade vahele vaiku ja surmatoovat suud jäid igavesti kinni. Siis tegid inimesed tule üles, et süüa maitsvat maoliha. Pärast seda, kui hapra ja õrnsilmse pluuse eest kätte makstud sai. Jäi maa peale väga vähe pabure. Morningtoni saareldanud pärit müüt koopaia võsaini Meestest. Seda müüti praegu lauldakse, tantsitakse ka painimine, võsa, inimene kohtuvad esimest korda elus põõsastes käia, siis nad olid kangesti üllatunud ega jõua 11 küllalt uudistada. Käivad tükk aega üksteisele ümber ja järsku avastavad mõlemad, et teine on täitsa poiss. Siis tulevad ka teised pajuvõsa inimesed põõsastest välja ja läheb Pillergaareks. Koopa ja võsa inimesed leidsid nii-öelda esise keele. Aga kas austraallaste enestele on noh, kui mitte just tühist, siis vähemalt sugulusliku keelt mõne teise rahvaga. Austraalia teadlane kapell on mõista andnud, et austraallaste ja nende kultuuri pärinemine Indiast polegi päris võimatu. Seega võib eeldada Austraalia ja mõnede India kultuuride omavahelist sugulust. Siia juurde võib muidugi märkida, et bioloogilise suhtes peaksid austraallaste kõige lähedasematega sugulastega olema toodad ja mundad. Need on Traviidi tumedanahalised suguharud, kes asuvad Lõuna-Indias, Malabari rannikualal. Ja seda kõike lisaks lähedusele Skandinaavia lastele ja eestlastele kunstilise mõtte osas. Ma läksin isi kalale selga, võtsin siiavõrgud kaela peale kalavõrgu turja peale tursavõrgud sain ma 100 siia kesta, viisikümmend viimakesta viisilma, kalad, koduja. See regivärss peaksin hästi kokku käima, praegu kõla austraalia lõugab koralli meretantsuga. Lauljad, tantsijad kujutlevad, et on mõõnaaeg ja kõik madaliku tõmballijad. Siis aga hakkab tulema tõusuvesi, mis täidab. Kuune ja basseine kaljude vahel. Nüüd hakkavad tantsijad kisaga kalu keskel asuvate korallide poole ajama ja neid oma käsivõrkudega püüdma. Austraallaste pole saanud ei põllumehi ega loomapidajaid. Söögiks korjavad nad taimi ja kalapüügi kõrval kütivad ka loomi. Ostetakse surmvaikselt loomadele lähedale hiilida ja siis neid odatabamusega tappa. Erilist kannatust nõuab nii-öelda väljakurnamise jaht. Jahimees käib päevade kaupa känguru kannul, hirmutab teda. Lõpuks variseb kurnatud ohver kokku ja saab jahimehe saagiks. Mõned austraallased saavad hakkama enese Emuks Moskeerimisega. See on sama võte, mida kasutavad mõned aafriklased jaanalinnujahil. Ümbermeetri pikkuse keppi mähitakse rohtu, sellesse torgatakse suletult. See peab emu pead ja kaela imiteerima. Puusi polsterdatakse rohuga. Istmik aga ehitakse rohul tutiga käies emu moodi oda varvaste vahel jõuab jahimees lindudele päris lähedale. Need tunnistavad sellise monstrumi kohe omaks. Ja kahetsevad seda varsti, kui nad üldse jõuavadki veel kahetseda. Nüüd aga tantsijad-lauljad näitavad, kuidas jahilt tulevad tagasi metsikud koeral Dingod väsinud ja laisad korralikult tantsida. Nad uluvad, hiilivad ja otsivad varjulist nurgakest, kus end välja sirutab. Nüüd matkitakse juba krokodilli liikumist. Krokodill saadakse kätte ja võetakse tal hing välja. Nüüd pole vaja enam midagi karta, käiakse julgelt, tõstetakse surnud krokodilli üles ja kantakse minema. Nüüd üks pelikani müüt. Vanasti polnud inimestele kalapüügivõrke ainult suur viri nunn, pelikan Kulaiaali kasutas võrku. Tükk aega ei teadnud keegi, kust ta selle sai ja kus ta seda hoidis. Kui ta kalale minema hakkas, käskis ta lastel võrgu jaoks pulki tuua. Aga kui siis võrk on, küsisid lapsed. Kui te tagasi tulete, on see siin ostasku laiali. Ükskord otsustasid lapsed välja uurida, kus isa võrku hoiab. Kui neid jälle pulkade järele saadeti, jäi osa põõsastesse peitu. Nad nägid, kuidas isa arvates, et nad on ära läinud hakkas kaela keerama ja väemlema, nagu oleks tal väga valus. Lapsed mõtlesid, et ta on haigeks jäänud ja tahtsid juba välja tulla, kui isa järsku kõveraks tõmbus ja tema kael uskumatult pikaks venis. Lapsed ehmusid nii, et jäid seisma nagu soolasambad. Siis tegi isa veel ühe väänleva liigutuse ja tõmbas suust kalavõrgu välja. Seejärel istus ta võrgu kõrvale maha, nagu poleks midagi juhtunud. Ajapikku levis kuuldus uuest kalapüüdmisviisist üle koguma. Isegi võõrad hõimud tulid imevõrku vaatama. Lõpuks tüdines Kulaiaalis sellest võrgu vahetpidamata välja kiskuma, sest meie ära, et soovitas kõigile kõike tegema hakata. Ta õpetas, kuidas neid valmistada. Ja sellest ajast alates ongi inimestele võrgud. Aga ainult. Pelikan Kulaiaali saab võrku enda sees hoida ja seda sellepärast, et ta suur virinud Ja selle peale kabilikveidands pelikanid lahkuvad oma pesitsuspaigast. Hoides nokas kalavõrke, lähevad jõe äärde, leitakse laagripaik ja oodatakse kannatamatusega teistest maha jäänud viimast tulijat. Liidul võib ka matuseviise puhuda. Kui keegi sureb, siis tema sugulased ja sõbrad halavad nii kõvasti kui veidigi võimalik. Teravate riistadega lüüakse endile haavu, pöördatakse leeduhast. Ent kui inimene on liiga kaua elanud ja lapsikuks raugastunud ta lihtsalt tapetakse. Raukkade ja haigete surmamist patuks ei peeta. Jäävad ju edasi rändamisel koormaks. Langev täht pidavat olema Vikerkaare vaimu siili, kui see tormab üle taevalaotuse. See ennustab haigusi, ebaon isegi surma. Tantsijad vehivad okstega täht ära peletada hommikupoole ööd tähti langemas üha rohkem. Kui täht langeb, lüüakse puupulki kokku ja kõik taganevad hirmunult. Tants nimega väike pilv Yammeri. Tantsijad kutsuvad tuult. Tere lõunast tuledki tuule poolt aetav pill. Tuul peksab üles ka laineid, mis tormavad vastu kaljusid. Seda kujutab jällegi tingheriidu. Müütides pole juttu mitte ainult veest ja maast, vaid ka tulest. Tuli olnud alguses kahe naisega ees, kes seda teiste inimeste eest peitsid. Siis tulnud üks Prometheuse hingega mees, rääkinud naised uimaseks ja varastanud. Inimesed said pule, kuid varastatud tuleduk muutus mehel punasteks, saba sulgedeks, mees ise, aga liin. Nüüd toimuvad tule ümberkand, niinimetatud korroba tantsud. Sellest võtavad osa teinekord päris suured koorid. Saateks lüüakse kokku käsi, erinevaid puust, pulki või bumerangi. Korraborii etendused võivad kesta mitu päeva. Üksikud laulud kanduvad üle hõimult hõimule. Rännata võivad suguharud laulud ja ka üksikud inimesed. Siin ongi kuulda mõnusat juttu võõra rännumehe ja tema poolt külastatava suguharu vahel. Lõpuks palutakse võõrast detantsiks oma võõrustajat. Vanemad mehed on alati veendunud olnud, et inimene võib kosmosejõude mõjutada. Maagilise jõu omandab see, kes võib lamada mõnikord päevade kaupa sügavas unes. Siis lahkub himulik tema kehast. Jama. Astraalrännakul asub ühendusse Vikerkaare maoga loova ürgjõuga. Maag võib paluda Vikerkaare maalt jahisaaki vihma tulekut või lakkamist. Maak tunneb taimede ravivat toimet. Võib inimestele anda tervist või surma välja kutsuda. Maag, tulles haige juurde modiibia, masseerib teda mehe täitavatele kaasa loitsude laulmisega. Kuulemegi kohe ühte raviprotseduuri haiguse eemalepeletamise intonatsioon igati veenev. Tõbi lihtsalt peab selle saatel kaduma. Viis on avaram, oleks nagu tunda kaugemaid mõjutusi. Laul heast väikesest paadist. Mida küll kõike jahita skandinaavia jumala Odini eeskujul kamee sipelgat, sipelgas võetakse peadmine näppude vahele ja imetakse tema tagupoolde kogunenud mesi välja. Laste eest hoolitsemine ei ole rändhõimude naistel kaugeltki kerge. Sünnitamise ajal ja sellele järgnevatel päevadel mees hoolitseb naise eest päris liigutavalt. Igapäevastel rännakutel aga on laste eest hoolitsemine küllaltki tülikas. Et käed igasuguseks tegevuseks vabad oleksid, pannakse imikud rohupolstriga puukoorest külakestesse, mida tihti kantakse pea peal. Nüüd lapse sünnilaul. Mitte ainult tuleneb aiast meesi muutunud linnuks. Linnuks muutumise motiive esineb müütides tihti. Nõmbadee armastas jahil käia koos oma noore tütrega. Tema hõim rääkis, et ei tasu niimoodi teha, sest varravil peerud võivad need kunagi kinni võtta. Inimesed ei muretsenud mitte Nõmbadi kuivõrd tema tütre prolga pärast. See oli kõige lõbusam tüdruk ja parim tantsija. Tantsis mitte ainult neid tantse, mida kõik teised vaid mõtles välja uusi. Mõnikord keerles ta naervate silmadega nagu tuuleiil ja astus siis äkki tantsijate ringist suursuguste sammudega välja. Hetke pärast uuesti raiune keeleldes. Sellepärast kartsibki kõikide varnavilbeeruta kinni püüavad. Varra vilpeerud, olgu öeldud, olid inimsööjad. Vaatamata hoiatustele käis lamba Tiigos tütrega jahi-. Ja ühel Päeval tungisidki varrabilveerud meile ootamatult kallale. Nambadi teeskles surnut, et teda mitte Äraibakataks. Varravil peerud viisid ta oma külasse. Rolgalega otsustasid nad mitte viga teha, etta neile tantsiks. Nad andsid talle kanda kivinoa magili vralgat, läks nendega kaasa ja poetas noa märkamatult põõsasse. Külas küsisid varravil verd nuga. Nad tahtsid Nõmbadi enne keetmist lahti lõigata. Rolga vastase tunnustes noa sinna, kus nad puhkasid. Kui varravilberg, naeran. Läksid jooksid nämbadi ja prolga koju. Inimesed arvasid, et varravil peerud tulevad kindlasti oma saaki taga nõudma ja võtsid sellepärast relvad kätte. Kaks kõige targemat Verinooni ütlesid, et nad saadavad oma unevaimud mullimullid tuule iilide sees vaenlase kinni püüdma. Üks inimese ja ütles teisele. Me jookseme tuule ees, võtame ema ja tütre kinni ja paneme teises suunas ajama. Tuuled lähevad meist mööda ja sakutavad kedagi teist. Kui inimesed nägid tuulest jälitatud varravilbeerusid, olid need nii üllatunud, et unustasid relvi. Varravilteerud tormasid külla, üks neist haarasnamba liideine prolga ja olidki läinud haarake relva Nad karjusid inimestele mullimullid. Kõige ees jooksis varravilbeiruga skandis prolgat. Teine inimsööja, nähesed tuuletele varsti järele jõuavad, viskas Nõmbadi maha ja jooksis üksinda edasi. Tundelised tuuled neil jalust maha võivad lüüa, võtsid varravil peerud kahest tammest kinni. Seegis hoidis, prolgat, hüüdis nad ei saa teda mitte iialgi. Isegi siis mitte, kui ma ta lahti lasen, ta pomises mingi needuse ja lasigi prolga lahti. Siis keerdusid tuuled ümber varravilveerude tõstsid need taevasse, mitte kaugele linnuteest. Seal on nad siiamaani. Aga kui inimesed nägid, et vaenlased on kadunud, hakkasid nad prolgat otsima. Kuna teda ka kuskil ei olnud, otsustasid nad, et varavilbeirud võtsite endaga kaasa. Mullimullidega ütlesid, et varrabilveerutlesid Brurga lahti. Kus ta siis oli? Keegi ei taibanud seda küsida suurelt linnust aasa peal. Mõne aja pärast märkasid inimesed, et küla lähedale on ilmunud palju niisuguseid linde. Pärast sööki hakkasid linnud tantsima väga imelikke tantse mis meenutasid väga Brulgami. Märgates seda tantsude kokkulangemist, hüüdsid inimesed prolga. Pralga. Näis, nagu oleks lind neist aru saanud, sest ta vaatas nende poole ja hakkas koos teiste lindudega väga mõtestatud liigutusi tegema. Vanad inimesed, kes mäletasid prolgat, surid ära. Aga kõiki tantsivaid linde tuntakse tema nime all. Tuhatu on tantsumüüt, kannatavast maast, tantsijat matkivad maoujumist ja sellest tekkivat vahtu tudengijõel. Madu ei kaitsnud ühte oma sugulast ja ta visati karistuseks tulle. Nüüd ujub ta koonias ei leia omale kohta ei v sega kuival maal. Aga valusid elavad üle ka noored, kui nad peavad kätte saama oma nii-öelda leeriõpetuse, eriti muidugi poisid. Valude väljakannatamine peaks eluks karastama. Järgnegi pühitsus, laul, see on nooruki ettevalmistamine, pühitsus toiminguks. Ongi järg lõpulaulu käes. Ka peale põlemist hakkavad põõsada uuesti rohetava. Iga lahkumine tõotab sõprussidemete uut sõlmimist.