Algav saade on järjekorras kolmas, milles räägime nendest hästi noortest eesti poistest, kes viimaselt sõjasuvel topiti sõduri mundrisse ja sunniti saksa õhujõude teenindama? Jah, ütlesin küll, topiti ja sunniti. Kuid võtkem seda reservatsiooniga. Küllaltki arvukalt oli neid, keda paelusid, järsk ülendamine poisikesest meheks ja eesootav seiklusrikas. Elu. Sõja tegelik argipäeva ei osatud kujutledagi. Ja ärgem unustagem ka nõndanimetatud ideelisi põhjusi, millele ohuolukorras tihti määrav tähendus. Niisiis poisid läksid, kuidas läksid, sellest oleme juba rääkinud ja räägime pisut tänagi. Ehkki algavas saates on põhiteemaks kodutee. Kõrvutame kahte tagasitulekut. Üks kodutee on suhteliselt lühike, teine pikk, vaevarohke ja aastaid nõudev. Esimesena asub meenutama Enn Wohli, kes alustab sellest, miks ta läks ja milliseks tema käekäik seejärel kujunes. Kõigepealt siis miks? No eks venelased tegid oma töö, andsid juba 40. aastal siis kätte, et nende vastu peab võitlema, see oli ainukene asi, süsteem oli vale. Poisikesena sai liikuda ringi ja kui okupandid ära läksid, Lasnamäel sai käidud, seal oli hobuste laipa, inimeste laipu maas, kosja sammud. Ja see tekitas vihasüsteemi vastane. Ja peale selle muidugi, kui see 44. aasta pommirünnak oli siis oli väga kurb pilt, see igale koolipoisile mõjus südames, et midagi peab ette võtma, et mitte venelasi sisse lasta, kus koolist tol ajal õppis Tallinna teises keskkoolis või nii-öelda poelaste reaalkoolis. Peale seda saigi oma asjad ära räägitud sõpradega ja sai hakata, vaata kus kohta võib minna. Muidugi me olime kõik noored ja ja sai just 16 aastat vanaks, kui läksid abiteenistusse. Vabatahtlikele algusele olime kosel. Kuna võtsid osa Eesti noorte sõja sportlikust laagrist osalis siis selle lõpetasime ära, siis ma ainult nii-öelda väikene jupijumal kosel ainult üks grupp poisse kätte, et nendele teha kõigepealt natukse rividrilli risti ja pikali, et õpetada algteadmised sõjaväest viis-kuus päeva olime koser, siis läksime siit rongidega Kiviõlisse püssi ja sealt olime siis eralaagris. Läksime siis perstel punktidesse laiali. Meid oli umbes 250 kuni 300 poissi, kes jaotati perstel punktidesse kus olid slovakid, helgiheitjad, tõkkeballoonid pluss siis toimus igalühel õppusti, et poisid said selgeks enam-vähem osa, kes said täitsa balloonid selgeks selgeid ja 200 lakid. Mis siis teie osaks langes, tööstuslinna kaitsmine venelaste eest. Kui tuli teade, et alarm hakkas pihta, siis lasime tõkkeballoonid üles, flakid laskevalmis, öösiti olime valves. Et midagi ei juhtuks, sest selles olid küllaltki juba ligidalt sinimägedes. Kogu aeg videoid vaatavad kas palastastatistid või ei tule kuskilt ei Ligile. Kas teil mingit käsirelvaga oli Belgia karabiini ja siis saksa karabiini distsipliin, mis meil oli Kiviõlis oli küllaltki väga tugev ja kõik pidid alluma korrale. Üks näide, võib-olla selles WCd kempsukohad, kus käidi teda niuksed, väiksed barakid, mis olid väljas. Üks poiss unustas sinna oma vöörihma, kadus ära, läksime otsima, ei leidnud, hiljem nägime poisi käest seda vihma, siis oli ainult omakohus, selleks, et seda kommet ära vaata, siis saime selle poisi kätte, viisime baraki taha, panime pingi pääle, soolad, elad ja viie peale, siis sai sellega anta vastu tagumikku ja, ja see võttis kohe niisu ära poistele, et seal jäi vargus ei tee mitte midagi, kõik, mida kästi, seda tehti. Ja muidugi võimelist püssike, millega tegime õppust, ei olnud ühtegi laskmist, niukseid asja, nagu praegu toimub, suurendatakse püssid kätte, omavahel minnakse kaklema. Siis ainuke asi kuul kohe täitsa veider lasta või ükskõik kus kohta niukseid asja veel ei tunud, mis kästi, seda pidime tegema. Sest see oli kord, millal te siis sealt liikuma hakkasite? Mina hakkasin natukese varem, kuuendal või seitsmendal septembril, sest ma tahtsin minna edasi, et rohkem krundile saada. Hakkasin siis Tallinnasse jõudma siit, panin siis kiiresti metsa poole, et Ühidega mingi üksusega ei tulnud välja sellest asjast venelased jõudsid enne järgi. Ja siis ma muidugi natukse aega ennast varjasin siis tuli välja, läksin kooli, käisin koolis, siis rahulikult, kuni järgmise aasta septembrini õppisin musumäel inglise keelt. Kontrolltöö pidid tulema, siis tuli sõber ka sinna keski kommes. Ajasime natukene juttu, hakkasime kooli poole tulema, rahvaülikooli ees tulid kaks meest juurde, palusid kaasa tulla. Traditsioon, kus ma saan tulla, et ma olen koori, tulge, tulge kaasa, sel ajal viis minutit juttu. Ja noh, see kaasas olev sõber ütles mulle ka, tema oli ka lennuabidis poiss, raja Väino, ma tulen su kaasa, lähme, koosseis tossis, viidi Nunne keldrisse siukseid, nunna täral. Ei, ega ma ei teadnud üldse, mis maja seal, aga see tuli välja, oli raudtee, julgeolekumaja, indiviidi siis ma ootan sind natukese ukse taga, siis toaga windwidi, siis trepist üles, temast tuldi koha järgi, toodi teda ka. Seal oli siis nii-öelda esile kokkupuutumise julgeoleku komiteega vä, mis asutus Stalini vangimaja oli? Võeti kõik kooliraamatud ära, Valevast panid võileivakoti. See võeti ära, püksinööbid, püksipaelad, kõik lõigati ära. Asi kombeks oli. Elo viidi kambrisse Milvi kammernumber seitsmesse ja siis pärast saime teada, sest kambrite vahel käis morse kogu aeg, et sõber number viiendas-is algasid eeluurimised, seal kutsuti välja ikka põhiliselt oli öösel kambris oli üks 30 meest üldse. Nagu silgud olid, lavatsi peal. Tuli tagasi, oli läbi pekstud, kes veritsesid, ülekuulaja käib põhiliselt üleval, kolmanda korruse peal. Seal oli siis kolm-neli meest juures, kui kuulati üle. Laternad pandi põlema. Püstolid olid laua peal püssipuhastusvardaga laua peal, millega aidati kaasa siis natukese. Ja noh, see ülekuulamine kestis ikka neli, viis päeva. Huvitav, mida nad siis nüüd teada tahtsid, aga seda ma ise ka ei tea, sest nad teadsid seda kõiki, et ma olin lennuväe abiteenistuses ees, teadsid seda, kus koiku peal magasid, et see oli kõiki nende teada. Pistas küsis, et mina, mitu lennukite allatulistamist, kus teda ma ei teadnud, siis oli esimene süüdistus, kuidas ütelda ikka mitu lennukite alla tulistasite ikka noh, eks igaüks andis oma parema, kes oli sõjaväes ükskõik, kus sa olid, ikka tahtsid vaenlase vastu lasta. Seal siis sõbraga viis päeva, kuuendal päeval tema tooli minu kambrisse, minu isa, 15 teise kambrisse. Isa oli ka juba isa oli ka arreteeritud ja see oli muidugi kõige kurvem moment sest seal kohe Porschega, et edasi, vaat suisa tuli nüüd ja teda süüdistati, tema oli seal 200 aastat otsa politseis teeninud algolstaabrina ja tema töö oli muidugi teine, minu tee ja sõbra tee läks siis seitsmendal või oli see kuuenda õhtuni, viidi meid balti jaama, mõtlesin, et kus kohteri etapiga viiakse, avased viidi reisijaama, siis oli juba kuulda, et viiakse põlgele või Paldiskisse, aga noh, muidugi sõna ei saanud kuskile saata. Teri mees B2 poisikese peale ja üks suur koer Pathivaid põlvili siis Balti jaamas nurka, kuskile koos, nii kaua, kui rongi ette tuleb, kogu reisirongi ette tuli, siis üks tehti tühjaks siis pandi sinna koeral ja püsivad kõrval, aga muidugi õnneks tulid venelased ja seal kõrvas kupees või öelda, vahest olid noored tütarlapsed kommerts või ratas, kus nad käisid, seda ei mäleta, siis me rääkisime sõbraga kõvas eesti keeles, sellest, kus kohas me elame. Muidugi siis tüdrukud võtsid selle, ühesõnaga, jätsid omale. Ja hiljem viisid siis vanematele lahedvate teie pojad viidi sinna sinna. Paldiski oli siis meie lõpp-peatus, kus laaditi õht vilja maha, viidi arstlikku Komisjoni, mis näilid? Oh need noored poisid, teil pole häda midagi, higisena baraki veid peale komisjoni, see oli täitsa hirmuäratav kolmekordses suured narid, kus mehed magasid varsti seal täitsa luu ja nahk olid. Noh, see oli muidugi seal võrdlemisi sünge värk, sest neid on küllaltki palju, kes olid Venemaalaagrites toodud sinna kokku ja kes olid siin Eestis langenud vangi ja nii noori kui ka vanu, muidugi meie olime kõige nooremad siis muidugi töö oli sellest kõige raskem kuskile viilida metsandusele pärast venelased meie peale väga vihaseks. Tibu tahtsid jääda laagrisse, kas kartuleid koorivad, lohkematukse süüa, kolli vahel iga võrdlemisi tühi. Siis kohe täägiga tuldi Antivasta tagumikku, Redvist endised põlv, küla, haigla, varemed, seal, mida sai taastada siis põhist oli metsade ja õhtu, kui koju tulime, siis tuli põik anda, et saada kütet, supp toodi alati metsa tööle, sina järgi katelokkidega. Sõime hoolega seda läksime õhtu koju vaatav vangilaagris kartsa pantud ja sööd seal seda pekstud, sest supp oli koos oma maositaga pandud poti täiesti haises, nii et meile toodi siukest tuttava metsatööl olles raski õuges, meie ei tulnudki sõdalasest kõhud tühjad. Ja sellest muidugi mitte midagi ei tulnud, mehed tegid streikija, aga ei aidanud midagi üle võimulite. NKVD käes. Olite filterlaagrisse, eeldab seda, et ikka pidi teie käekäiku tas juuritama oli küll ülekuulamist, sest dokumendid läksid ju Nunne keldris pisku välja kindlasti kaasa, sest ega muud juttu ei saanud olla kui see, mis sealt Eesti noortelaagrid ja niuksed asjad jäid kõik märkimata protokolli, sest seda nad ei küsinud ja ega ei olnud vaja rohkem rääkida, mida nad küsisid. Mingit kohtu pidada, aga mis või kohtuotsust ei olnud, et oleks öeldud, kui kauaks te lähete? Kinnipidamisel? Ei, kohtuotsust ei olnud, me olime kui sõjavangilaagris põlglassiinid, detsembri alul viidi meid Paldiski laagrisse, siin oleks muidugi jala kõik koos konvoi meestega, tegime seal sadama, taastas töödia termiidi, siis meid, Vasalemma laagrisse. Seal oli üks barakk, mis oli siis täitsa vangi, kes olid vahialused. Teine paraku oli siis nihetega Vilkla kihistunud, muidugi meil ikka püssimehed juures midagi ei tohtinud teha. Toomiku püssimehega läksid vaevurde tööle õhtutuid koju, püssimehega ja siis, kui oli Vagulli, aeti üles piires, hakkab vaguneid laadima. Jõululaupäev tahtsime siis kodus veeta, siis põgenesime sõbraga äravasalevast. Kaks korda proovisin teine kord, siis saime ikka ära, saime muidugi koju ja jõululaupäeval ikka peedeeennetuid püssimehe järgi. Muidugi tänu piirituse, sest veel vene ülemused olid väga ahned piirituse peale see päästibularist ära muidu asbatud tribunali. Meil oli üks niit puhast piiritust kaasa, sest sel ajal ikka liig nagu kuskil väheks. Ära põgenist oli kohe 25 pluss viis aastat hooletu jälle mingi karistus teid ikkagi oli kas või näiline Artsa panti ja siis paar päeva pesime põrandaid ja niisugune karistus oli. Kui olime vaselevast ära, siis tulime siia kadakad, kellel oli mingisugune filter laager, siis baiti tööpataljoni vorm selga, aga muidugi püssimehega käisime ehitamas raudteed, mis tulid miinisadamasse seal kahjuks paar nädalat, umbes siis jaanuarikuus viidi meid üle. See oli siis teine tööpataljon Boltholmas toi piiritu teel, mis asus seal manti pagunid peale. Seal olid põhiliselt kõik see, kes olid Saksa sõjaväes olnud või olid distsiplinaarkaristuse salude korpuse mehed. Ja siis käisime samuti tööl igas kohas, kus vajati tööjõudu, kes kogunes, kes sadamas laadimistööl. Et öösel tasuta tööjõud ja sealt hakkasime siis ajama asja, et kuidas lahti saada, sest kohtuotsus pole olnud, midagi pole olnud, et kui kaua sa teed, et noor poiss ka alles 17 aastat vanad punaarmees seal ei saa ka võtta siis läksime Repateerimis valitsusse, mis asus sellel, kas ta oli vabadusväljakul Vissel? Läksime sinna, seal siis nende inimestega sai rääkida, nõudis tootjate noored, et ei tohi üldse ollagi seal paar nädalat hiljem vist kutsusid või käisime ise seal ma ei mäleta, anti meil dokumendid, et nüüd saate lahti ja siis saimegi muidugi lahti, aga muidugi see asi läks kõik õnnelikult, et. Aga muidugi, eks igas kohas oma raskuseid muidugi seda koledad Venemaaelu ei näinud, kas kooliga kohe jälle tagasi kooli tagasi, aga noh, siis oli mul isa arreteeritud ja majanduslikult raske olukord oli, ei olnud võimalik koolis käia, elas, siis sai tööle minna ja ja hiljem sai siis kooli lõpetada, kaugõppe teel. Ja nüüd meenutus hoopiski pikast teest, mille tegi läbi Vootele kabala. Ka tema oli minnes 16 aastane ja õppis Tallinna reaalkoolis. 1944. aasta aprillis läks kuuks ajaks vabatahtlikult Ida-Preisimaale sõjalise ettevalmistuse laagrisse. Esimesest juulist aga astus lennuväe abiteenistusse. Tegi niisamasuguse tee läbi kui n Wohligi Kose-Lükati, Kiviõli herra jälle Kiviõli, kus teenis õhutõrjekahurid ehk lakil. Siitpeale pajatab otele kabala ise. Kaua aega vastu ei pidanud, seal meil olid suured kahurid 80 88 millimeetrised aga nende meeskonnad olid sakslased kõik ja need viidi sisse mägede lahingusse, sinna appi lõik ära jäime ainult meie sinna. Eestlased ka, siis sai minul isu täis ja mina nagu noor ja loll muidugi rindel on vaja minna, sealt rindel ei tahetud meid. Isa oli mul ka just tagavara ohvitseri koondises, Viljandis saadeti Tallinnast ära, sinna ei olnud midagi teha. Läksime ühe sõbraga, kes üks õhtu see oli, ma ei tea, kas 24, august vist või siis salaja jaamaks kivise rong seisis seal, kogesime kivise vagunisse ja hakkasime Tallinna poole sõitma õhtul Rakveres, siis otsisid need ketikoerad rongi läbimeid õnneks ei leidnud. Me määrsem oma näod ka tahmaga ja vormikas jõudsime 25. varahommikul siia Tallinnasse. Kuna pommitati parasjagu Tallinnat, siis rongi jäeti seisma. Lilleküla jaama tahasema foori taha, aga mina olin Pelgulinna poiss, aiad ja hoovid, kõik mul tuttavad, siis me kahekesi jooksime rongist ära sealt pabereid meil ju ei olnud, mingeid aedade, hiilisime meile koju. Ema ehmatas ära, kui kaks nihukest musta murjanite ukse taga kõlistavad, aga midagi saime pesta ennast. Ja siis hommikul see sõber läks oma koju ja ma jäingi koju. Solif neljandal päeval lema oli tööle läinud, ta töötas peapostkontorit. Uksekell teen ukse lahti, kaks ketikoera ukse taga. Aga õnneks mõlemad eestlased küsisid, kas Vootele käpale laps ilma ütlesin? Jah, ta elab küll, aga teda ei ole praegu kodus, et tal lennuväe abiteenistuses. Ma ei tea, kuidas mul see vale nii kergesti tuli, et see on mu vend. Ahnii dokumenti, aga midagi ei küsitud mu käest ka. Et hästi, me jätame teile telefoninumbri. Kui ta koju tuleb, siis palun helistage meile. Ma ütlesin väga tore, seda ma teen. Lahkusid siis ei olnud mul enam aega, ruttu riided selga. Reaalkool oli sõjaväe käsutusse võetud, seal oli vastuvõtu punkt, kuhu võeti kõiki vastu ükskõik kes, kuhu tahtis minna. Jooksin siis rutuga sinna vastuvõtukomisjoni. Minule oldi kõlbatessessi küll. Kui jõudis asi sinnamaani, et nimi kirja panna ja sünniaastat kuuldi, siis öeldi, et oi noorima, ilma vanemate loata ei võta. Ma ütlesin, aga ma toon kohe selle. Politseikomissar peab selle kinnitama, muidu me ei võta. Jooksin ema juurde, ema oli töölt, ma seletasin talle ära, milles asi, eks ole, muidu võib-olla tõesti lõpeb see asi väga kurva Pelgulinna oli viies jaoskond, politseil läksime politseikomissari juurde, ema kirjutas ja ma luban sul viisin selle loa ära, kohe olid autod ees ja meid viidi balti jaama balti jaamast viidi Kloogal. Seal oli see 20-st tagavararügement, siis olid meil väliõppused 22. hommikuse oligi parasjagu, siis anti meile kiiruga kõik marsitoidud kaheks päevaks rivisse ja hakkasime jala Paldiski poole minema. Ja Paldiskis kaks viimast laeva oli nii et üks rong oli hommikul eraisikutega ka sinna jõudnud, veel Tallinnast öeldi, et see on viimane rong, rohkem ei tule. Pandi meid laevadel ja 22. septembri õhtul 1944 siis läksid laevad merele, a, 23. hommikul jõudsime siis Kopenhaagenisse Salla laevadelt maha, kuhu sadama lähedal üks suur rohuplats oligi, seal oli igasuguseid. Väeosasid küll lennuväge, küll riigi tööteenistust, kõiki kõiki, no seal olime kaks päeva süüa meile ei antud ja siis korjati meid kõiki ära, viidi ühte külasse, seal külas jagati meid jälle talumeeste vahel välja. Suhkrupeeti koristasime ja saime üks nädal aega tööd teha, siis korjati meid kokku ja viidi hammerisse. Meid saadeti hindenburgi, laager nimetati, seal olid enne volaasovi väeosad seersandi puit, barakid sellised ja siis meid pandi sinna. Aga meid, noori eraldati nendest vanematest meestest ära, nii et kõige noorem meil oli 11 aastane, kellel ei olnud isegi vormi selga anda, talle õmmeldi spetsiaalselt torm selga ja kõige vanem oli 17. See oli noorte kompani meil. Nojah, meil käis siis sõjaväeõppus ja päeval olid ka koolitunnid. Muidugi, koolitunnid olid selles mõttes meile igavad, me olime üheksa klassi nii-öelda keskkooli lõpetanud, osa oli seal kolme klassi haridusega, keskeltläbi kuskil viienda kuuenda klassi programmi arutati. Meil ei olnud seal midagi teha. Esimesel detsembril lõpuks öeldi, et no nüüd on küll, siis oli vannutamine kindral auster järjest marssisime mööda, mina olin kompaniis käskjalg, kuna mul olid keeled suust tol ajal eesti, vene ja saksa, mina sain õppustest selle tõttu kergelt viilidele. Esimesel jõulupühal parasjagu tuiskas, 100. ja kõik, olin tulnud just ühte teadet viimastel läbimärg, võtsin riided seljast ära, õhtu juba, et et saab puhata ja siis äkki jälle korrapidaja ohvitser sees, et kus on käbala. Ma ütlesin, öelge, et mind ei ole siin, et ma ei taha enam minna, vaatan, tema järgi tuleb üks väike lühikene turban füüreri pagunitega mees sisse, aga siis tundsin ära, see oli minu isa. Tulin voodi tagant välja ja pane riidlema, annan sulle loa, võid minna sinna teise laagrisse. Siis ma läksin isa juurde sinna laagrisse, siis jätkus meil juttu muidugi öö läbi rääkida. Kui jõudis aeg jaanuar 45, siis Rebase rügement hakkas rindele minema. Otsisime omad poisid kokku, meid oli vist kaheksa poissi. Lasime ühest tunnist jalga ja läksime siis rebase juurde, palusime ennast kaasa võtta. Tema viskas meid oma toast kõigepealt välja, posikestega pole midagi peale hakata. Aga no me olime ka jonni täis, kõike käisime niimoodi kolm korda ta juures siis neljandal korral ta ütles diaküll. Vot minge staabikompaniisse, kandke kompaniiülemale ette, teid on sinna määratud ja, ja võite minna. Tunni aja pärast oli jaama minek juba laeti meid rongile ja siis läksime Opelini poole teel. Pidime sõitma küll Opennisse, aga see oli juba venelaste poolt vallutatud ja võeti siis meid rongilt varem maa, nii et saime ühe, 80 kilomeetrise jalgsimatka teha. Selle ajaga oli Riibalu rügement Openi jälle tagasi võtnud. No ja siis hakkas see taganemise tee peal. Ja vangi kukkusin, mina. See ei aita siis piiramisrõngasse, piiramisrõngasse ja esimene kord murdsime läbi, oli rõngas oli suur, aga järgmine kord oli, oli väiksem rõngas ja meie jäime sinna sisse, aga muidugi põhiväeosad, need olid siiski ennast läbi murdnud. Õhtul tahtsime ka minna kolmekesi veel, et lähme, aga tulistamine oli nii, kui natuke liigutasin, tulistati jälle ja siis läksime külla tagasi, tõmbasime laua akna alla, puhkasime laua alla magama, enne sõime kõhud täis. Hommiku ärkame üles, esimene asi, läksime pööningule. Tänava nurgal seisid kaks T 34 ja vaatan, et sinna kogutakse meie-vormis neid kokku. No siis ei olnud ka midagi, kõik oma dokumendid kiskusin puruks kõik märgid pealt ära, nii palju, kui andis need mustad märgid, lähme ka, anname ennast siis vangi, ega midagi ei aita. Nagu saime hoovivärava peale tuli üks vene kapten vastu, aga on käes. Esimene asi urjest. Ma ütlesin, panime aju talle, lükkas varruka üles, nägi kella, korjas kõigil käekellad ära, siis pani selle tasku, pärast, kui käe välja tõmbas, siis oli tal venet sõrmede küljest seal mitu siis toppis neid nii, et tal olid taskud pungis, käekellasid täis. Ise näitas, et minge sinna tänava nurgale. Seal kogunes meid umbes üks 200 meest, eestlasi võis olla nendest ütleme üks 30, ülejäänud olid sakslased. Järgmine päev läbi marsitati ühte väiksesse linna, seal oli mingisugune neljakorruseline maja, sellel oli vist juba varakult löödud aknad kõik laudadega kinni, aeti meid kõiki sinna majasse sisse, õhtu oli käes, leib, anti meile pool pätsiga ühele ja siis järgmine hommiku rivistati kõiki sinna maja platsile ja seal hakati eraldama, et kes on eestlased, lätlased, sakslased, prantslasi, itaallasi oli hulgas hollandlase kõiki rahvuste järgi eraldati ära, eestlasi oli kuskil üks 200 meest seal. Ja siis tulime juureldi, oh ärge muretsege olnud eestlased ja varsti lähte koju, sakslased jäeti sinna ka, teisi hakati rahvuste järgi ära vedama sealt. Ja siis viidi meid ühte endisesse villasse. Meil oli üks ainuke tunnimees, üks vanem mees automaadiga, üks leitnant oli meiega, venelastest ja rohkem meil mingit konvoid ei olnud, anti meile süüa ja järgmisel päeval hakati meid tööle vedama. Käisime korjamas klavereid, raadioid majadest, kus olid korterid tühjad. Siis võeti jälle üks grupp ära 20 meest ja viidi minema. Et need lähevad teise linna tööle. Õhtuks need tagasi tunud, järgmisel hommikul jälle 20 meest eraldi ära. Kolmanda grupiga läksin mina ka masina peale, et ma tulen ka sinna teise linn aga siis viidi meid jälle linna teised serval ja seal oli üks väikene kah nagu praegu individuaalelamu ja siis ükshaaval käsutati meid sisse, sinna. Igaühelt küsite siis nime ja muidugi auastet ja kes kus väeosas oli ja mina jäin eelviimaseks, vist teised jälle välja tagasi, ainult et millegipärast eraldi pandi neid juba oli ikka neli tunnimest ümber ei tohtinud kuskile minna. Ja mina läksin sisse, uuriti kõiki asju ja muidugi rumala peaaegu, et siin ka, et vabatahtlikult tuli aha, seisad siin kõrval, viimane mees kutsuti sisse ja seda küsiti ära pandi andmed kirja seal hästi ka välja. Ja siis öeldi mulle, et jalad ka väljaga tunnimees anti kaasa. Need 19 meest pandi masina peale, viidi kuhugile ära. Aga mind jäeti sinna, siis kutsuti mind sisse, uuesti tehti keldriluuk lahti, vot ronisid ja keldrisse sain siis olla pool päeva siis kutsuti välja, kateloki on, Ma ütlesin, ei ole, anti mulle katelok, Lähed seda tänavat pidi ja siis keerad sealt paremale, seal on köök, seal antakse sulle süüa, tunnimeest kaasas ei ole. Mis asi see on? Käisin köögis, ära jälle keldrisse tagasi, seal olid kartulid, olid veel sees siis vanu põrandariide, mis ma masina alla otsisin. Öösse, läki kuskil kella AEG. Kolistati tule välja. Sõiduautosse minule üks ühele poole, teine teisele poole niidi, ma ei tea mingisse majja. Seal siis ühte tuppa ja seal hakkas siis ülekuulamine neli ööd. Päeval jäeti mind rahupäeval mind keegi ei tahtnud näha. Viiendal päeval siis tuldi mulle järgi, viidi mind ühte majja, et millal arreteeritud mõtlesin, kuidas, millal mul ei ole keegi midagi öelnud. Vaadata siis saatepaberitest. 20. aprillil olete arreteeritud, masinad on väga tore. Sain kaks päeva seal majas olla, nii et 30. aprillil kutsuti välja, et nüüd lähete kohtusse. Väli kohtus eesistuja oli majori pagunitega naine. Kolmekesi oli kolmik, nagu ikka alati oli siis kas tunnist masin, mina ei ole midagi teinud, mina olen Eesti vabariigi kodanik. Varandust saab konfiskeeritud, see naine ähvardas, ma ütlesin, mul ei ole varandust rohkem mul lusikas, selle võtsite kaera? Ma ütlesin, ma ei räägigi kellast. Mida teie kapten ära võttis, seal see vihastas, sisa, viige ta välja. Siit sain väljas paar minutit olla. Tulge sisse tagasi, siis luges, et teid on karistatud 10 aastat vabadusekaotust viis aastat asumist pluss viis aastat õiguste kaotust. Vaatasin, oi aitäh teile sellest välja, jälle see vihastast. Seal ma sain veel paar-kolm päeva olla, kolmandal mail tuldi järgi, siis olime nii, et neli oli meid. Üks oli venelane, major, mul oli vene keel suus ja ma sain nende kõikide rääkida mingisuguse patuteo eest sai ka 10 aastat is kaks olid sakslast ja siis viidi meid liinitsi vanglasse, püksirihma ära, nööbid kõik eest ära, mis oli tubakas olemas või kõik, kõik võeti käest ära. No ütleme, nelja inimese kamber, seal olime kaheksakesi sees, kes narivel, kes põrandal magas. Seltskond oli kirju ja siis üheksanda mai õhtul hirmus laskmine. Muidugi meil hea meel, ahned saksa murdsid siia, läbinud nii, me saame vabaks. Löödi meid kõiki üles, löödi koridori, teate, sõda lõppenud, meie võitsime. Nüüd võite magama tagasi minna. Järgmine hommiku anti imekombel topeltpaika meile kõigile. Saime veel ühe päeva seal olla ja siis viidi meid raudteejaama. Ja raudteejaamast hakkas sõit juba siis. Edasi tuleb see peatükk Vootele käbala elust, mille kestel oli nii palju sõitmisi, et kui püüdsime tagantjärele kilomeetreid kasvõi umbkaudugi kokku arvata, ei tulnud sellega toime. Ümber maailma reisi annaks ehk välja küll, aga missuguse reisi? Viis nädalat olime teel, noh vot kas sai ka nädal-poolteist vist olla, siis laaditi meid laevadele laeva trimmi muidugi nagu ikka, kuivikud anti kaasa igaühele norm, siis topitise ääreni täis. Algus ei olnud meid paraskeid kani olla. Esimesel päeval siis oli kuus haava hädadeedee, kuhu tahad. Aga hiljem kutsuti mehed välja, need tõid plekktünnid sinna ja siis viis päeva saime loksuda. Jõudsime otsaga Magadani. Magadanis, esimene asi muidugi, sauna anti meile uus, kõik riietus selga, Ameerika varustus, täielik lühikesed aluspüksid ja spordisärk isegi oli pesu meil, kui niisugune olemas ja uued saapad, vatijoped, kõik, siis tuubiti meid autodesse, need olid tsehhi tatrad, kinnised sised, järelevankrid ja masinad olid ka plekkidega kinni ehitud. Ja siis hakkasime sõitma. Kolm päeva saime loksuda, siis öeldi, et me oleme jõudnud Chayurjasse löödi meid rivisse juba nimede järgi, kutsuti välja, autol saatev, sellel oli nimekiri. Me jõudsime kuskil lõuna, sinna tööle ei aetud, basiis hakkas tööl käik, kulla pesemine. Meie laagrisse oli ka kogunenud umbes 30 eestlast. Enamus olid Saaremaa mehed. Need ei olnud kõik, kes olid sõjaväes olnud, vaid seal oli eraisikuid, kes olid siit kuidagi Eestist sinna siis tähendab üsna Hotkas satun ja me sattusime ühe laevaga selle etapiga nii-öelda sinna kutsuti ka eestlaste brigaadi, ma mõtlesin. Hea küll, et ma lähen siis. Aga need olid sellised nagu eestlane, rumal on, pöörab ajad. Supilortsu natukene ja kui ei viitsinud palju liigutada, said peksa, kaikaga olid seal brigadirid, brigadirid olid enam-vähem, muidu venelased, no meil siis oli abibrigadir, oli eestlane, mina siis liigutasin, nii et ma ikka kogu aeg liiguks tol ajal veel jõudu oli, natukene jõudis talv kätte, kasid mehe nõrkemas ja suured tugevad noored mehed olid tol ajal, noh, 24 25 sellised näha oli selliseid, kes ise püüdsid endale teha mingit viga külge, et siis pääseda nii-öelda arstipunkti sinna vä. Mitmed nendest surid ja kuskil 46. aasta jaanuaris, siis olin mina omadega nii läbi. Vaadati, et sellise mehega pole siin enam midagi teha. Seal OP tallile hajukse palad. Et see tuleb saata kuuks, ajaksin, sain seal kuu aega olla, siis tuli jälle komisjon sinna ja algus kaevandusse ei pandud algusteedeehitusele ja võeti mind kaasa. Ehitasime teid, tähendab, kus kullakaevandustesse? Seal sain olla, kuni suveni tuldi otsima töölisi omale laagrites oli suremus, oli selline suur, igal pool nukul oli tähtis asi, esimene asi, kui tuli see uus vastuvõtja sinna, kui küsimus oli, kas eestlasi, lätlasi, leedulasi on kõigepealt need kohe rivi ette? Mõtlesin, et ma võtan kõigepealt siis teistega, ükskõik kuidas juunis olid nagu ennast nii kuulsaks teinud selle töö tegemisega, et tegid seda rumalat tööd hea meelega. Selline priisk oli nagu sturma vôi see oli oru põhjas ka. Mägedel olid üksikud postid ainult, aga, aga nagu väravast välja, siis marstses meid oma brigadir kaevanduses käisime ja kulda pesemas ja lõuna toodi sinna. Tol ajal oli veel 11 tundi tööpäev päikse käes alt välja toodud maaki siis pulgaga otsisid kuldaselt, seal õnnestus mul ka kõige suurematel kulda leida. 116 grammi kaalusse. No selle ma peitsin kohe taskusse ära. Õhtul siis andsin brigadiri, lähevad selle eest, brigadir sai 150 grammi piiritust, 150 grammi tubakat 150 rubla, tema oli nii ausad, siis nädal aega laskis ikka mind kodus olla ka? Ei, ajanudki tööle, seal saime ka olla üle 47. aasta kevadeni. Siis viidi meid jälle järgmisse kaevandusse. Siis olin jälle vahepeal teedeehitusel natuke aega. Ja 47. Jah, sügisel viidi meid, eks notsinoi oli, sinna viidi meid niimoodi, et üle mägede traktorikärude peal traktori saanide peal. Vaat see oli üks hirmsamaid kohti, toidutagavarad olid sinna viidud, aga kuskil novembrikuus lõppes seal muu toit otsa, meil on ainult sojajahu ja soolasilku küpsetati meile sellest samast sojajahust leiba veega. Solasemel pandi silku sisse siis sojajahusupp, silk oli soola eest, soolaga ei olnud ja pudru samuti jälle sellest, meid viidi sinna umbes üks neli-viissada meest, aprillis seal ära tulime, siis oli meid 150 meest, nii et ülejäänud jäid kõik sinna ju 48 olin jälle Pobedas ja 49.-st siis läks asi kergemaks, sest me olime koos kogu aeg kriminaalvangidega tal siis meid eraldati poliitilisi, 58.-ks Grafi kui poliitiliselt need kõik olid, sest meie hulgas oli seal väga palju ukrainlasi, kes ei osanud allkirja anda, vaid tegid kolm risti alla, aga poliitvangid olime me kõik Bandera lased jah, pandi eralased ja kes olid laulnud seast uus gaasid, mis riigikorra vastu ja nii nad ise seletasid need mehed jälle 10 aastat ja 10 aastat saanud viidi meid Rudnikusse juba siiamaani. Me käisime kaevanduses, kus oli nii-öelda kullaliiv, eks ole, mida pesti, aga seal oli kalju, mida puuritakse ja siis jahvatatakse peeneks, selles pestakse kuld välja, oli eestlasi, oli meie laagris. Me olime kuuekesi, tööpäev oli kuus tundi, pudru oli korralik ja siis hakati meile palka maksma 45 protsenti kõigepealt teenitud rahast võeti laagri kulude katteks, nagu ma tahaks seal elada. Ja siis 30 protsenti sellest võeti veel maha. Ja siis, kui seda üle jäi raha, siis said iga 600 rubla kätte laagrisse, siis oli väike pood tehtud, sealt siis leiba ei olnud, aga oli suhkur ja magus piim, sellised asjad saadaval. Ja teine asi, mis oli siis siis paremini tööd tehtaks, siis hakkasid tulema. Et nii, ühesõnaga, kui sa olid näiteks ütleme, 120 protsenti normi täitnud, siis ühe päeva eest võeti sul üks päev karistusaega maha. Kui sa olid 140 täitnud, siis võeti ühepäevast kaks päeva maa ja kui üle 150, siis võeti juba kolm päevasel karistusest maha. Puukaristusaeg oleks pidanud kestma 55. aastani. Aga mina sain lahti 53. aasta viiendal märtsil ja ka viies märts oli just suur isakene, suri. Ma olin laagris, tööle ei aetud, mõtlesin, et tahaks siis dokument, kus on mina ei, kõik nutsime, isake on surnud ja me olime neljakesi, kes me vabaks saime, üks eestlane Kitsingu nimeline ja kaks venelast. Meie aeg sai täis ja ei lasknud meid laagrist välja, vaid see poolteist nädalat peeti tööle, enam ei aetud, muidugi siis saime lahti, viidi meid sellesse kohta, kui Jaagotne seal anti meile siis dokument asumisele määratud. Suvel läksime alguses metsatööle, talvel toodi meid korraga tagasi, sealt ehitusele tigu, jõgi külmus, siis läksime sinna metsast neid palke välja vedama. See oli siis 53. aasta sügisväljaanded olid pikad palgid 16 neil kõrgepingeliini ehituspostide jaoks kaks kuud, siis saime sealt tulema ja siis jäin ma ehitusele algus. Aga kuna ma olin juba laagrist tuttavaks sain ühe valgevenelasega, kes meil oli pagar, siis tema kutsus mind enda juurde tööle. Ma siis asusin pagari Khanis tööle. Kommendatuuriskmas iga kuu pidime märkimas käima, olid sa kui kaugel tööl tahes, siis saadeti masin järgi, viidi kõik kommendatuuri, löödi tempel sinna sisse, et meie, ma ei ole kuskil ära jooksnud, jalast jälle tööle tagasi minna. Ja 55. aastal kommennad kutsub enda juurde, mõtlesin mul patu hinge peal ei ole, mis on. Kas sa ei taha siit ära Siberisse sõita, et su ema seal kõik oli nendel teada, Krasnojarski krais välja saadetud, kas sa ei taha ema juurde minna siis miks ma ei taha minna, et see on ikka kodumaale ligemal, jälle, kui sul raha on nii palju, et pilet osta, meie sind vedama ei hakka. Tule siia, siis me anname sulle tõendi. Siis anti mulle tõend, sõbrad, kes me elasime koos eestlased, panime raha kokku ning sõitsin Magadanis. Viiendal augustil 55 jõudsime Krasnojarski krais. Nii. Retse oli Shiraat kullakaevandus k. Kui seal oli eestlasi üle 100 ikka kokku, kes 49. aastal välja saadetud ja lanti esimest korda mulle vene pass, kas siis oli märge sees, sellest rajoonist välja ei tohi minna. Siis asusin jälle kullakaevandust tööle, algust puuriana, aga hiljem ekskavaatoreid tuli sinna juurde, oli ekskavaatorijuhte vaja, siis saadeti kursustele, fraasis ekskavaatorijuhiks, aga seal hakkasid inimesed vabanema juba 55. aasta. Just talvel hakkasid esimesed, kes olid välja saadetud. Neid lubati Eestisse tagasi. 56. läks juba rohkem. Siis minagi hakkasin ka kirjutama palvekirju, ema ei olnud nõus, kirjutan, mina hakkasin kirjutama kõik kohad kirjutasin läbi eiei Teie koos emaga olete välja saadetud oma isa kuritegeliku mineviku pärast. No isa oli eestiaegne ohvitser ega siis midagi mõtlesin, 57, ma käin Eestis ära, tahan ise julgeolekust küsima, seda asja, muud mul ei olnud taskus, kui ainult ametiühingupilet. Ma igaks juhuks seda passi ei võtnud, kus oli märget rajoonist, ei tohi välja sõita. Õnnelikult jõudsin, Eestisse naasis, käisin oma sugulaste juures, tädid ja onud siin nende juures. Mõtlesin korra minna julgeolekusse, aga kui seal pagari tänaval seal vastu 1000 ruumis ja seal küsiti mult passi, ma ütlesin, et mul ei ole passi kaasas, et mul on ainult ametiühingupilet. Ei, kui te tahate sisse pääseda, võtke pass kaasa. Ma ütlesin väga tore ja tulin tagurpidi välja ja annan ma sinna majas ei julgenud minna ja sõitsin tagasi uuesti sinna ja hakkasin siis sealt uuesti kirjutama. Jälle tuleb vastust. Teie olete koos emaga välja saadetud isa, kuritegeliku mineviku pärast röövel lai olnud, ta oli sõjaväelane muidugi 24. aastal, ülestõusu aitas maha suruda ka ja võib-olla need olid need kurjad asjad, kõik 40 põgenes Soome siit ära. Pääses eluga. Siis lõpuks kuivat, Hruštšov tuli võimule 59. aastal ja kirjutasin. Nii et 24. juunil kirjutasin ma kirja vastusega, tähendab nii, et kui jõuab pärale, et siis ma saan teada. 25. juulil oli Nikita Sergejevitš kantseleisse jõudnud mu kiri. Äkki jõululaupäeval meie all elas kohasele kaevanduse kommunaaloli sel asula nimi. Miilitsaülem tuleb meile meile uus toas ja kõik ütles vat nüüd alised, istuge. Mis siis viga on? Teie olete nüüd vabaks saanud ja võite sõita Eestisse. Ükskõik kuhu tahate, aga nüüd on aasta lõpp, Te, peate kohe minema rajoonis. Kas see dokumentide järgi on vaja dokumendid, selle aasta omad kõik korda ajada? Midagi rajoonis anti meile siis tõend kätte, et võime sõita Eestisse, oleme vabad, vabastatud asumiselt, mina olin juba abiellunud, seal poeg oli, see oli kaheaastane. Vaatasime, et talvel on paha sõita ja märtsis siis asusime Eesti poole teele. Parasjagu teisel aprillil, 60. aastal jõudsime siia Eestisse tagasi. Oli küll kiri kanget, võib igale poole sisse kirjutada ennast, aga ometigi ei olnud kohta, kuhu sisse kirjutada. No siis käisime kõik tuttavad ja sõbrad läbi ja siis saime niimoodi sisse kirjutada, et ema ühte kohta mina teise kohta ja abikaasa koos pojaga kolmandasse kohta. No siis hakkasime otsima korterit, alguses elasime tädi juures, kellel endal oli seal 17 ruutmeetrit, elasid kolmekesi meie neli veel juures. Siis teine pool läks majavalitsusse tööle, sealt anti ametikorter ja nii me hakkasime seda elusin peal. Nii palju täna kojutulekutest. Lõpuks annan veel kord sõna n Wohlile, kes juhib lennuväe poisteklubi ja sellega seoses on tal üks soov. Esitaks aga mõni sõna klubist endast, on meil olnud. Kaks kokkutulekud möödunud aasta oli piirita kosele esimene kokkutulek tänavasse sangastest. Möödunud aastal võttis osa on meil umbes 70 80 inimest koos abikaasaga ka tänavu aasta Sangastes oli umbes 170 koos abikaasast ja väljapoolt oli 40 inimest umbes. Siis mitmelt poolt põhiselt oli Kanadast, Rootsist, Austraaliast, Saksamaalt oleks palve see, et tsellupoisid, kes seda kuulevad. Kõik teataksid minule oma koordinaadid, sest kahe aasta pärast tuleb 50 aastane juubel. Kui esimesed läksime 44. aasta esimesel juulil. Tahaksime seda tähistada 94. aasta juuli algusel ja see toimub samuti Pirita-Kose vabaõhukoolis investeeritud, kes leiduva klubi praegu liikmed ja nii-öelda osakestel aktiivsed liikmed on meil ainult kirjas 88 poissi meie muidugi ühiskondlikul alusel see liikmemaks ja sissemakse niivõrd odav kolla seal liikmemaks 10 krooni sisseastumismaks 10 krooni. Seal meie sihtkapital, millest me saame siis oma üritusi korraldada. Lisan siia Enn Wohli aadressi talllinn postiindeks e-null null null üheksa, Vanemuise 67, A korter 22. Kordan Tallinn e-null null null üheksa, Vanemuise 67, a 22 kuid ei jõudnud üles märkida, võite endast teatada ka saatesarja need aastad ei unune toimetajale Eesti raadiosse aadressil Tallinn E null, 100, Gonsiori 21. Annan tee kirjad Enn Voftile edasi ja ongi tänaseks kõik taas kuulmiseni.