Peab ikka varuma päris hea hulga niisugust juubeli kannatlikkust, kannatlikkust, sea eino inimeste vastu. Mul kannatlikkust jätkub, aga kuidagiviisi ise oled sellest juubelis nii ebameeldivalt puudutatud, et olid kunagi noor, naiskirjanike olid ikka nii edasi, noorima järsku lõid 60 aastane vanaema? Ei kuidagiviisi järsku tuli ikka kangesti tahetakse ka kirjanikust ja inimesest enesest teada saada, nagu sellest ei oleks küll, mis ta kirjutanud on, minu arvates niiviisi peakski olema, ainult las räägida, looming iseenda eest, seda lühist ütelda nüüd Bruno traavinud, kui ma ei eksi, kes jäi lõplikult tundmatuks, et kõige parem on, kui räägib ainult luunik autorantsega? Nojah, aga teate, siin on ikka musttuhat niitisele Tori ja loomingu vahel, mis aitavad ühest küljest loomingut paremini mõista teisest, kuidas teleautorit paremini mõista, miks te hakkasite kirjanikuks? Likudi lõiduste eelde kutsumust meil kunagi tundnud. Ja ei pea ennast kõiki kirjanikuks? Tartus oli kunagi üks vägev humoristliku väljend, kirjanduslik šimpans, läkk, mina siiski kirjanduslik klimp värk, mitte meister. Hakkasin sellepärast parasjagu. Kriisiaeg oli, ma olin värskelt abiellunud. No hädasti oli vaja kuidagiviisi midagi lähe ja siis ma mõtlesin kõige kergema vaevaga läheb mul see lihtsalt hakkasin kirjutama esimene esimesed read, mis ma üldse kunagi olen kuhugi kirjutanud, need soomustüdruku kaantele. Almanahhi Smanud joonistasin kaanepilt tuli minu illustratsioonid aga soomusseisuga nii-öelda esimene teos. See oli 32. aastal ja noor kirjanik sai looduse romaanivõistlusel korralt esimese auhinna ja kõigile tuntuks õiguse pärast esimest auhinda välja antudki õiekerel ütelda, sellepärast et seal oli üks suurärimees eesotsas Hans Männik, ju tema katsus sellesama soomustüdruku ja nii-öelda hästi kõvasti lõigatud, lõikas ka mulje, jättis auhinna välja maksmata. Honorari maksis vähe ja nagu pärast välja tuleb, see tüdruk oli öeldud, et ainult 3000 eksemplari otseseid teda jälita tilkus jälle tilkus, jälle tilkus nii et keegi täpselt ei lugenud looduse näid tiraaži hulka. Ei, keegi ei saanud kontrollida. Nii et majanduslikult ma just eriti haljale oksale tõusnud. Aga seda küll jah, et ta lõi lugejate juures millegipärast läbi. Ja lisame siia juurde siiski olite sellel ajal 25 aastane, alles 25 aastane sain, ja oktoobrikuus. Ja novembris ilmus. Nii et selles mõttes tõi ta kindlasti koju ka rõõmu ja noh, endale ka ikka niisugust rõõmu ma ei toonud, vastupidi, ma tõin kodu suure draama sellega. Sellepärast et kõrgem nii-öelda sõja väljaskond, see võttis seda otsekui isiklikku solvangut ja kõik läks nii leks õieti väga halvasti, päris õigus sellega kaski kodust välja saab ja Tartust väljasaatmine. No mõni teine võib-olla natuke ehmatanud sel puhul, aga mina istusin Pärnus maha ja kirjutasin rahu sõidu kahe nädalaga. Käsitsi veel masinad ei olnud kahes eksemplaris, ruudulise vigu paberil, ilusti. Käekiri on mul hea. Ladujad said kah. Noh, ja siiski ikkagi algus oli tehtud ja tunnustus tiivustas, sest siis tuli ju kohaga paradiisi pärisperenaine ja järgmisel aastal kohe paradiisi päris perenaene viibki nüüd mõttele, millest teie juubeli puhul on kõneldud. See on kahest inimkarakteritüübist, et see on siis paradiisi pärisperenaisest liilitist ja, ja Eevast ja teie natuur, nuid sinna teisele poole kaldub, see on ka ilmselt selge. Lennata lennata nagu liilita oli, temast sai pärast pimeduse hingel juutide usu järele, midagi peab siiski olema, mis natukene tõstab pliidi kohalt vaimu kõrgemale. Olgu ta siis natuke laulmist või maalimist või ühesõnaga midagi. Midagi peab olema igal naisel, mis teda tõstet natukene kõrgemal ja paradiisi pärispäraseks on teil elust võetud iiliti tüüpi eeskuju, Liina Reiman, seda küll oli tema vähemalt no nii täpselt ise ju ühtegi, isegi hea foto, meie seisan täpselt ühtegi portreed nii anda, kui see originaal on taotlenud. Ei olegi, ma võtsin ainult need. Ma ei ütle, et ma oleks seal millegiga, liialdab tema juures võib-olla nii mõnigi joon on jäänud täitsa valgustamata. Aga vähemalt tema oli jah, see suure. Olemegi jõudnud eeskujudeni ja te olete ju ise tunnistanud, et soomustüdruk on autobiograafiline? Jah, seda küll täiel määral mitte just täiesti nii-öelda näikse autor oli edev teda paremaks tahtnud teha, kuid kui ta on pilt Loonest on, on ikka minusuguste generatsiooni jaoks, kes me ei ole seda aega läbi elanud, kus ta ja rääkimata muidugi sellest, mida see ajalooline taust kõik meile lugejale pakub. Sellepärast ma tahtsingi just seda vähem Loonat, aga ajaloolist taustakooliks tolleaegset vana Tartus ja koguni asukest. Kuidas ütelda vaese naine vaimsest maailmast, nagu Kärner kirjutas, et näidata ühte niisukestamisse endast ka seestpoolt kujutab, et nii väga vaene ta just ei olnudki. Muide suurema tuga oli ka üks suur õnnetus jälle. Tema oli masinkirjas 600 ja 80 lehekülge järele jäi temast ainult et masinkirjas vist 320, nii et ülejääk tuli kõik ilusti, kuna direktor tahtis seda kroonilisena, väljendas palju teemaga seda. Ja nii, et see pool siis sai esimesest ilusti välja, selle ma sain veel hiljem Tartust kätte, nii et kui mul teine soomustüdruk ilmus, ma sain seda materjali kasutada nüüd 57. aastal ja see on, see on nüüd sinna juurde pandud ja siis ma sain siis selleni enam või vähem täielikult väljendanud. Meenub, et kirjanduskriitikud on kuskil öelnud, et soomustüdruku tähed oleksid nagu värvitrükis trükitud, nii palju on seal pildilikust ja niisuguseid värvilisi Daile. Te olete õppinud kunsti? Kunsti õppisin, jääb alles, aga väga lühikest aega. Lihtsalt onu, kes mind lubas seal koolitada, kas suure kiirusega ja hästi energilise naise õhutamisel maja ehitama ja nii et minu ettemaks tasumata ja kuna ma käisin kahes koolis korraga gümnaasiumis hommikupoolikul, nüüd läks see asi natuke raskeks ja kooliarst Seemaniga veto peale, siis nii et ma olin täie koormusega nii ühes kui teises korraga. Nii et see jäi pooleli, ima isegi kahetsesin. Kui teie hubases koduski ringi vaadata, siis siin on ju ka kunst, kolmveerand oma käsitöö, kõik alates sellest põdrast seal puunikerdusest, kuni sellest ambist siinsest räägite, vana kell on antiik hästi, aga minu oma töö läinud esmaspäeval tehtud ja see anum seal see vanaaegne asjas, need on ka tehtud värskelt. Nojah, kui kui värskelt, siis peaks anud küsimas, mida värskelt on kirjutatud, siis värskelt värskelt ei ole kirjutatud mitte midagi. Mitte midagi, ma olen kahjuks siiski inimene, kes ei salli päeviku pidamist, muidu võib-olla oleks huvitav olnud sedagi kirjutada ja, aga ma ei ole kunagi seda liiaks püsimata, mul ei ole kunagi aegade istuda seal nüüd üteldi ennem selle ajas ajal kui kirjutada, ma loen. Nojah, ja praegugi on ju kodused toimetused askeldus otsas, raadiomeeste pärast saadeti väikene tütrepoeg, kuljus Isoius kui isegi kodu polegi iga ta kiusab teid, varsti-varsti laseb siin üleval teise korra peal mitmed-mitmed, nii et kostab läbi. Jah, ja koljus meelutata Teie lasteraamatud kaks meest ikka kaks meest ja kas ei, oota kuljus nüüd järgega oh, kuidas on veel nii, väike kolm pool aastat ei oska ühtegi järge oodates, ainult lõhub raamatuid veel. Aga vanaema töö on küll talle nendest raamatutest ette lugeda ette lugeda ja seda küll ja uusi uusi jutte peab kogu aeg ikka tulema tulema. Selles uutes juttudes peavad olema kõik hundid head ja kõik karud kenad ja mitte üksi ei tohi teistele süüa. Kujuniski säädus meil majas, kõik peavad head olema. Tallinna lugusid, kus keegi teise raseda ja vanaema on niiviisi enesele märkamatult läinud tagasi Eesti esiemade kirjanike hammustesse põlvkondadesse, kus kogu jututoodang käis niiviisi õhtuti suust suhu jutustatud ja ja mina ise on ju väga palju kirjutanud ka nii-öelda vanemate inimeste mälestustest, näiteks ei ela kui inimene, novell, see on tõestisündinud lugu kusagil lähedal minu sünnikoha kandis. Muidugi siin annab palju sukestiivsust juurde teie selle esitamise laad, koguse kompositsioon, niuksed, mõttekatked, kaheksakümneaastane, vana inimene, suremas surija inimene, see peabki nii, temal hüpleb, ega tal ei ole mingit seostega loogikat, lihtsalt mis tal viimased pildid tulevad, neid nii-öelda nagu välku säästvat vahel või nii ma mõtlesingi seda asja mida oleks hakanud järjest algusest peale väga nii lihtsuse ja, ja sel ajaloolises järjekorras, see oleks võib-olla seda mõju olnud. Üks paljudest vahvatest testime emmedest. Seda küll jah. Aga kas see oli teine sama vahvasenoobi, Liisa, teate kes? Üks talu perenaine, kes proovis vastu traataeda, hüpata, seda, neid kirjandusõhtul loetakse ette. Ja kuidas see oli väga vana ja siis aed lõida tagasi ja siis, kui ta ütles ametid ja uue tehnika ikka käib vana ja inimeste jõust üle. Et mina pean ka praegu ütleme, et ma olen ka jõudnud nüüd ikka, kus poja tehnika täitsa juba käib üle. Võib-olla siis ma ei kirjutagi enam uus põlvkond tuleb peale väga haritud, väga laia silmaringiga põlvkond, kellel on võimalus reisida kes ei ole veel nii-öelda käest-jalust seotud ja sellega võistlema hakata, minu arvates armetu ettevõtte, meenub juttu 61. aasta jooksul üheainsa aastaga kirjutasite midagi 10 lühi, lühipala novelli, mis ilmusid ka selles kogus, elagu inimene, nii et võib-olla tuleb nüüd varsti jälle üks niisugune aasta ja. No loodame kõige paremat loota võib loota, ei maksa midagi.