Teisipäeva õhtul kell 19 esitletakse Von Krahlis projekti klaasimaailm. See on siis selline tore projekt, kus on ühendatud ühelt poolt kunstnikud ja teiselt poolt muusikud. Ja sellele kontserdile on pille meisterdanud Eesti klaasikunstnikud eesotsas Eeva Käsper ja Mare saarega ning teisel pool siis nendel pillidel mängivad Norra impromuusikud arve. Hendrix, Terje esimesed. Nüüd on juba ka teada, et kontserdid toimuvad teisipäeva õhtul kell 19 õhtul kell 10 veel ka toimub lisakontsert ning üks kontsert ka kolmapäeval ning klassikaraadio salvestab selle kontserdi ja pakub teile jaanuari alguses kuulamiseks. Aga siinkohal kuulama väikest intervjuud, mille andis klaasinstrumentide Se kunstnikupoolne esindaja Eeva Käsper. Nii me oleme siin, et siis klaasimaailma kontserdi selle nagu instrumentaariumi projektijuhi poolega ehk siis Eeva Käsper, tõepoolest kui me mõtleme nagu norra peale, siis meile eelkõige tundub, et see on selline põhjamaa talvine. Kui mõelda kasvõi Norra ooperiteatri peale, et kuidas sinna ooperiteatri kõrvale on selline hääljõustik nagu mere peale ehitatud ja kõik sellised nagu klaasjad ja läbipaistvad ja jäised, sellised teemad seonduvad. Kas see kajastub ka nüüd selles instrumentaariumi ehitamises või, või kujundamises või kuidas üldse kommentaarium üldse sündinud on? Kui meile see ettepanek klaasikunstiosakonnale Kunstiakadeemiasse ettepanek tehti, siis me olime sellest mõttest väga vaimustunud, sest eks oma oma asi töö juures Alamäe varemgi kokku puutunud sellega, et kui hästi mõni asi heliseb või või kui mõnusalt säält saab millegi sisse puhudes tekitada ja kui rääkida Eestist ja Norrast, siis noh, ma arvan, et Põhjamaade, no meil on väga palju ühist ja just ka see Terje Izunktseti kogemus, varasem kogemus jäämuusika arstiinstrumentidega, et nii visuaalne või kui tunnetuslik nagu lähenemine klaasi puhul on ju väga lähedane. Et see mõte oli väga inspireeriv ja põnev meie jaoks ja terve see protsess on olnud täiesti vaimustav. Tegelikult siin toimus üks kontsert, kus Terje Izungset juba nagu näitama seda muusikalist maailma või ühte võimalust, kuidas ta improviseerivad. Kas kontsert veel ka tekitas uut inspiratsiooni? Ja see kontsert oli eelmisel sügisel ja see loomulikult andis meile aimu, et millise muusikuga on tegemist ja andis meile ka kindlasti palju julgust, õigemini seda maja oskasime ka ette aimata, et meeldi oodata mingeid valmistooteid, mis sarnaselt kõigi varasemate muusikainstrumentidega, mis on nähtud vaid just seda fanta Aasia lendu ja mingit täiesti uut lähenemist ja evo, nüüd rääkides ja muljeid vahetades oleme aru saanud, et seda me ka oleme neile pakkunud. Et sellise väga mittetraditsioonilise lähenemisega Kui palju nüüd üldse klaasikunstnikel või teil endal oli varem kokkupuudet norra sellise džässmuusikaga, et meie klassikraadist kindlasti kuulame selliseid toredaid plaate, kus arve Hendrixit abstraktselt Troppetiga midagi improviseerid. Aga kui lähedane see kontakt oli või on see nüüd tekkinud seos läbi selle projekti? No loomulikult see niisugune tugev seos on tekkinud nüüd, et mina küll ise olen ka jazzihuviline, aga, aga loomulikult ma ei olnud nende muusikaga nii põhjalikult kursis, et loomulikult meie töö alguses me ju kuulasime hästi palju nende muusikat ja tutvusime nende varasemate tegevustega ja samamoodi loomulikult tutvusime mega varem kellegi teise poolt valmistatud klaas lintidega, et ka neid on varem tehtud, et me sooviks, oli kindlasti mitte kedagi ega midagi kopeerida, vaid luua midagi täiesti eksklusiivset jõud. Mille poolest siis need klaasinstrumendid on teistsugused et visuaalselt nad nägid küll väga kena välja. Nad on kõik ju suurte otsingute kaudu sündinud ja iga iga see objekt on kordumatu, teist sellist ei ole. Isegi kui me tahaks luua midagi sarnast, siis eriti kui me muusikamaailma poolt vaatama, et kus loodame, et instrument teeb kindlat häält, tal on kindlad helikõrgused, mida ma ei tea, plokkflöödid, me saame. Et siis need pillid on hoopis teistmoodi, et nii nagu need muusikud nad otsivad kõikvõimalikke viisid nad nad teevad seda oma igapäevategevuses, et see ei ole selline ütleme, ette kirjutatud, valmis muusika esitamine, vaid see on see improvisatsioon, mis koha peal sünnib. Et ja selles mõttes on selles väga palju sarnasust selle meie tööprotsessiga. Muidugi, praegu on need instrumendid siis seal laua peal ja kas nad on kuidagi kinnitatud, et nad on nii õrnad, et nad võivad ju lihtsalt pudeneda killustada. Selle oleme me põhjalikult läbi töötanud varem ja lavakujunduse on valminud minu ja Tiina Sarapu koostöös ja me oleme tellinud spetsiaalse postamendid ja need instrumendid on postamentidel asetatud, sest paljusid instrumente muusikud ikkagi võtavad kättena, eriti arvendrik sängis, neid pasunaid mängib neil on spetsiaalsed siuksed, kas augud või mingid asjad, milles, millele nad nagu siis nii-öelda asetatakse tagasi pärast mängimist. Ja paljud instrumendid ka ripuvad ülevalt ja on siis trossidega kinnitatud nagu kõikvõimalikud siuksed, kõlaplokid ja muud tilinad, mis niukse seeriana siukse meie naljatamisi, ütleme, radinana niimoodi on, on laval eksponeeritud ja kõik on loomulikult, see on sündinud koostöös muusikutega, sest loomulikult neil on ju väga oluline, kes siin on, mingi pilli kätte saavad või seda tagasi panevad või see neile oleks kõik mugav. Kontserdi ajal nagu mängida. Nad andsid ka mingisuguseid selliseid külalisi, vihjeid, et mida neil täpselt oleks nagu vaja, et, et just nimelt et mingeid helikõrgusi või et üksteise kõrval oleks mingid teatud kõrgused. Ei, seda nad meile ette ei andnud ja tõesti, need on sündinud nii, nagu nad on sündinud, et kui me räägime mingitest kõlaplokkidest, siis kui neid on 20 tükki, siis neid on võimalik siis vastavalt helikõrgustele siis ritta sättida. Ja meie tegevuses üldse oligi nagu kaks suundajat, üks suund olid need nõnda ideede põhjal loodud pillid. Ja teine suund oli siis muusikutel saadud soovid. Et kui nad näiteks olid loonud jääst mingisuguseid instrumente, siis nad palusid, meilekasime, prooviksime teha siis klaasist midagi sarnast ja seda me ka tegime, nii et ma ei oskagi arvuliselt Öelda, võib-olla veidi allapoole on siis neid, mis on sündinud muusikute soovide järgi, küll nad aga hästi palju andsid meile nõu ja soovisid, et see klaas kõlaks pikalt, nad otsisid mäe koos siis Todeerisime, et milline nagu näiteks klaasi õhuke klaas vibreerib kauem ja pikemalt, et sellised häid nõuandeid panime ruttu kõrva taha ja proovisime teostada selle järgi. Klaasimeistritest on saanud pillimeistrid. Praegu küll ma arvan, et me oleme kõik väga uhked selle tulemuse üle ja tõesti, seal on olnud vaimustav projekt meie jaoks ka. Kas nagu maailmas on veel selliseid projekte toimunud või on see midagi väga erakordset? Ja uut, mina isiklikult olen näinud ühte klaaspillide siukest äikest kollektiivi mängimas, ühe suurem klaasikunsti konverentsi avaüritusel. Ja nii need olid vist hispaanlased. Ja selles mõttes, et ega ma ju ei tea kindlalt öelda, mis kuskil maailmas on tehtud, nii palju kui ma internetist leidsime, et on küll olnud, et klaas on puhtvisuaalselt, Tanja, veerin materjal, miks me muidu oleme klaasikunstnikeks saanud ja selle eriala valinud ja ja just need meeletud võimalused ja üks neist siis sama heli helivõimalus. Selles mõttes ikkagi tore, et tegemist on selliste valdkondadeülese projektiga, et erinevate alade kunstnikud olevat kokku ja inspireerivad 11, et mitte ainult klaasikunstnikud isekeskis. See, kuivõrd see avardab inimeste erinevaid meeli, mul jääb lihtsalt sõnadest puudu, et Iraagis ta äikest esitlust kuulates ma olin täiesti lummatud sellest, et mida nemad siis nende, meie loodud objektid, mida me teame-tunneme läbi lühki ja nüüd nad on hakanud elama mingit täiesti uut elu. Ja, ja noh, ma olin täiesti lummatud täna sellest, et natuke nagu niisugune tunne, et kas, et nad on nagu meist nagu just nagu nendel on alanud mingi uus elu nüüd nüüd, kui nad siis on nende inimeste käes, kelle jaoks nad nad tehtud on. Kuhu need kaunid objektid siis edasi lähevad pärast kontserte, mis siin Eestis? Päris palju nendest võtavad norra muusikud endaga kaasa ja lennukid. Ja kõigil nendel objektidel on juba oma karpe väga pehme sisuga, sest muidu me ei oleks neid juba kunstiakadeemiast siiagi saanud transportida. Nad on pakitud hetkel sihukeses väga tugevast papist karpidesse, millel on sees pehmendused ja polsterdused, poroloonist näiteks ja mõned teised materjalid pehmed ka sinna juurde ja nad on väga turvaliselt, et aga kui läheb kaugemale reisiks, siis ilmselt nendele väikestele pappkarpidele tekivad ümber ka veidi tugevamast materjalist suuremad kastid, millesse siis saab nagu mitmeid instrumente kokku panna. Aga klaasipakkimise me oleme ka profid, nii et kartma arvan, et ei pea. Et siis need, mis jäävad meile Eestisse, et juba on meile olnud palju huvi Eesti muusikute poolt ja me loodame, et kaka, nendel pillidel hakatakse tulevikus mängima ja kes teab, võib-olla loome uusi pille juurdegi ja, ja see projekt elab oma elu edasi ka siin. Ma võin küsida, et kes on need muusikud, kes juba huvi on tundnud, et kas nad on džässmuusika, vallaste uue muusika valasestata, kui rääkida uuest kaasaegsest muusikast, siiski on heliloojaid, kes on, ju kasvatavad üks veiniklaase, seda nagu veega, eks ju niimoodi helisema pannes. Või siis näiteks sel aastal tuli esiettekandele teos, kus oli kasutatud erakordselt palju kristallkauss, et, et see on täiesti omaette teema kik otsivate tämbrit. Mina olen suhelnud Vambola Krigul iga ja tema jällegi see oli väga inspireeriv kohtumine ja ja tema on ka ise palju pille meisterdanud, nii et selles mõttes täpselt õige muusik meiega koostööks, kes, kes teab ka pilli ehitusest ja loomulikult rääkimata muusikalisest poolest nii palju, et ma väga loodan, et temaga me saame koostööd Väike-koostana alanud, aga et jätkata tema kaudu jõuate hälli, loetame? Jah, ja nüüd selles selle projekti nüüd sellest siuksest oli tuhinas, ei ole olnud mahti nüüd uue projekti peale mõelda. Et see on olnud ikkagi väga aja- ja energianõudlik projekt, aga et siis, kui see mööda saab, ma arvan, et siis siis hakkame uusi mõtteid mõtlema. Ma jätsin tegelikult küsimata ka selle tehnilise poole, et kuidas need Pille valmistusid, kas need puhumistehnikas klaas kuumutatakse ja puhutakse või on ka seal mingeid muid tehnikaid. Ja paljud pillid, just puhkpillilaadsed asjad on, on sündinud puhumistehnikas, kus siis niimoodi vaba vaba, aga klaasivormides saabki just just selliseid eksperimentaalseid asju luua. Ja on ka mitmeid sulatustehnikaid, kus siis võib-olla lähenemine natukene. Kuidas öelda, et sa pead oma tegevuse väga hästi pikk kavandama ja seal on mängu tulevad vormid, et varem ettevalmistatud vormid, kuhu siis klaas sisse sulab ja meil on ka Veeliks tehnika ja need on nimelt me oleme teinud Pillega taaskasutuses. Nii et siuksed, eriti suured suuremõõtmelised pillid, nagu laval on üks Thierry tuua, mõned pasunad on valminud klaaspudelile osadest. Nii et klaasil pudelile on kael ja põhimaha lõigatud, sellest on saadud sihuke kena silinder ja neid siis teineteise otsa liimides on saavutatud niuksed, pikad torud. Ja näiteks üks üks pasun, mis on tehtud pudelikaelte hästi, lõpeb sellise avaneva osaga, see on see, kui pudelikael hakkab minema pudeliks siukse, täpselt pasunaots nii-öelda, et see näeb väga-väga hea välja ka lisaks sellele, et aga tekitab väga põnevat heli. Kõneles Eeva Käsper kellel on suur huvi minna ja kogeda ja ka ise neid klaasimaailmahelisid, mida tekitavad arve Hendrik sinna Terje, niisugused siis lisakontsert on välja kuulutatud teisipäeva õhtuks kell 22, aga klassikaraadio salvestab klaasimaailmaesitluskontserdi ning pakume teile seda kuulamiseks juba jaanuari alguses.