Tere, mina olen tänase argipäeva autor Kaja Kärner. Ja võtame siin saates üles nii äsja kui tänavu jaanuaris tuliseid kirgi kütnud teema kui on seda Eesti Rahva Muuseumi uue peahoone arhitektuuriline lahendus Tartus Raadil. Kas te mäletate veel, kuidas ajalehed olid täis ägedaid poolt ja vastu argumente rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võidutöö Memory fiils aadressil, mis saab Eesti Rahva Muuseumi uue peamaja projekti aluseks? Meenutuseks Sirvime lühidalt kasvõi seitsmeteistkümnenda jaanuari postimeest. Eesti kunstiakadeemia rektor Signe Kivi kirjutab. Minu arvamus ühtib arhitektuurikonkursi žürii arvamusega. Selles töös on suurejoonelisus, ambitsiooni, tee sild mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Väga võimas töö. See oli tsitaat Signe kivilt. Vastaspoolt esindab tsitaat arhitektuurimuuseumi direktorilt Eesti Rahva muuseumi arhitektuurikonkursi eksperdilt. Karin Hallas-Murula. Võiduprojekti suur lahendus on ruumiliselt sobimatu, see on täis suuri vigu ideoloogiliselt vildakas ja kogu konkursi kallimaid lahendusi, selle realiseerimine oleks selge rumalus. Tsitaadi lõpp. Teravat vastuseisu tekitas Eesti Rahva Muuseumi uue hoone paigutamine endise vene lennuväebaasi maandumisrajale. Kõlasid etteheited, et see rõhutakse eesti rahva ajaloo ühe kiirukama perioodid tähendust ja täiesti vales kontekstis. Öeldi lausa, et Eesti rahvusmuuseumi rajamine sellisesse kohta seoks muuseumi igaveseks nii füüsiliselt kui ideeliselt Nõukogude okupantide sõjaväelennuvälja külge. Vahepeal on möödunud kolm ja pool kuud, kired on vaibunud, vähemalt meedias Eesti Rahva Muuseumi uue peamaja projektist veel vähem. Ehituse algusest pole midagi kuulda. Ent vaikelu on näiline. Selgus, kui käisin Eesti Rahva Muuseumi praeguses kodus tsaariaegses kohtuhoones Tartus Veski tänavas. Laua ümber istusid koos muuseumi direktor Krista Aru, teadusdirektor Terje ane Pajo vanemkoguhoidja Eevi astel, kes töötab Eesti Rahva Muuseumis alates 1963.-st aastast. Peavarahoidja ERMis, alates 1998.-st aastast Riina Reinvald ja rahvusmuuseumi uue hoone arhitektuurivõistluse projektijuht Agnes Aljas muuseumis tööl 2004.-st aastast peale. Kuidas muuseumi oma inimesed nüüd, kolm kuud hiljem, kui uue peahoone arhitektuurse lahendusega on saanud põhjalikumalt tutvuda ja vaidlused on andnud maad kainetelegaalutlustele, kuidas sellesse oma majas nüüd suhtutakse? Alustab tänavu teisest jaanuarist direktori ametisse asunud Krista Aru. Eesti Rahva muuseum vajaks kindlasti uut hoonet, see on nagu selline esimene tõdemus, millest kõik algab minu meelest 100 aastat saab õige pea täis sellest, kui Eesti Rahva muuseum asutati ja kõik need 100 aastat on olnud erinevatel põlvkondadel unistus, soov, tahtmine saada Eesti Rahva muuseumile oma hoonet. Nüüd on meil see võidude olemas, võidutöö arhitektid on meiega töötanud, siin Tartus tahavad nad praegu omavahel Pariisi kontoris. Meie siin Eesti Rahva Muuseumis vaidleme omavahel selle üle mida me tegelikult nagu sellest uuest peahoonest kõige rohkem tahame. Millised peaksid olema need uue peahoone funktsioonid? Me ei aruta niivõrd selle üle, kas see on ilus maja ja kaunista välja näeb. Me oleme arutanud ja arutame edaspidigi selle üle, kuidas seda uut peahoonet täita. Kuidas panna see uus peahoone teenima neid kõige üldisemaid eesmärke, mis ühel Eesti Rahva muuseumil peavad olema, et see maja oleks avatud, et see töötaks oma paljude funktsioonidega, et ta ei muutuks selliseks suletud ja vaid ühele teatud seltskonnale või kahele olemasolevaks hooneks vaid et kõrvuti püsinäitusega oleksid seal olemas, töötaksid ajutised näitused, töötaksid mitmesugused ringid, et see maja elaks ja hakkaks elama. Õigemini oma ilusat ja head elu. Kui palju see projekt läheb nüüd vastavalt muuseumi töötajad Te soovidele ümbertegemisele? Projekt läheb ümbertegemisele eelkõige oma sisemise paigutuse suhtes sest eks meil oli ka palju üllatusmomente. Kui me vaatasime arhitektide esitatud ilusat visiooni siis küsimused tulevad eelkõige just sellest, et kuidas näiteks on omavahel ühendatud seesama kogude pool, mis on ju Eesti Rahva Muuseumi puhul väga olulised kõik hoidlad. Kuidas need töötaksid ka hästi koos näituste osakonnaga, kuidas oleksid omavahel ühendatud restaureerimisosakond, kuidas oleks omavahel ühendatud kunstnik, ruum, kogu selline sisemine logistika tegelikult tuleb ikkagi koostöös arhitektidega ümber vaadata ja on selge, et siin jääb ka meie endi oskustest ja soovidest. Natukene vajab ka, et me peame siin mingil hetkel kaasama maailmas tuntud sellised muuseumi kujundajad just nimelt ruumi logistika paika pane ja tõekspidamisi ja nõuandeid. Aga praegu hetkel on veel vara selleks sellise võõra inimese kaasamiseks. Eelkõige on ikkagi meie endi kodune töö ja siis on teiselt poolt Mil arhitektide kinnitus, et kõikides ümber tegemistes arvestavad nad eelkõige muuseumirahva enda soove. Ja see on kena, Riina Reinverite, et kuidas teie võtsite vastu selle võidutöö, kuidas see arhitektuuriline lahendus teile meeldis, mis teie mõtlesite, kui te seda esimest korda nägite? No kõige Krista Aru enne ütles, et me väga palju sellest ei räägi, mismoodi maja väljast välja näeb, siis noh, see oli ju tegelikult ka esimene mulje, mis meie saime ja noh, minule isiklikult meeldis see maja väga ka väljast. Ja mulle, varasemalt vaatan, on see, et see maja on ta nii-öelda kandiline maja selles mõttes, et minu arust loom nagu eeldused selleks, et selle maja saab nagu funktsionaalselt väga hästi kasutusele võtta ja annab lootuse sellele, et seal ei teki palju tühja tühja kasutut pinda ja, ja kui siis sai sellelt välisilmelt vaadata natuke edasi ja just nagu kogude poole esindajana nägime, et kuhu on seal paigutatud koguda ruumid, siis esialgu ikkagi väga sümpaatse mulje jättis see, et koguda ei olnud pandud päriselt välisseinte äärde, et nad üldiselt olid katsutud panna nagu hoone sisemusse, kuigi meil esialgu noh, võib-olla me ka ei ole nii, head jooniste lugejad ei saanud täpselt aru, mis kus on ja kuidas see liikumine toimub, aga pigem siiski ma ütleksin, et esimene mulje oli väga-väga positiivne. Kas teil ei teki seda tunnet, et kui tegemist on hästi modernse ja arhitektuuri ses mõttes pärliga, et siis Eesti Rahva muuseumi maja hakkab konkureerima muuseumi varadega ehk muuseumis sisu? Ei, seda kindlasti mitte, sellepärast minul just on nagu vastupidine mulje, et ka vanad asjad sageli võib-olla räägivad kõnekamalt just sellises moodsas vormistuses, need asjad pääsevad ise esile, et meie võib-olla ka eesmärk ei olegi nagu näidata asja tema loomulikus keskkonnas, sageli selleks on vabaõhumuuseumid olemas, kus seda saab teha. Mina usun küll, et, et pigem see tuleb nagu kasuks. Me ei pea seadma endale eesmärgiks näidata vanu asju palktares ainult, ja teiseks rõhutaksin ka seda, et meie muuseum räägi ainult eesti talupojakultuurist, et me oleme väga paljud ammu linna kolinud ja, ja on, on linnas elavad eestlased ja 20. sajandi lõpul elavad eestlased ja nii edasi, et noh, me peame seda ka kõike kuskil näitama, et me ei saa ehitada siis 100 erinevat maja vastavalt ajastule ja siis panna iga ajastu eestlast sinna vastavasse majasse sisse elama. Rääkisid Eesti Rahva Muuseumi direktor Krista Aru ja peavarahoidja Riina Reinvald teadusdirektori Terje ane Pajo käest küsisin, kas tal on olnud juhust käia mõne teise riigi rahvusmuuseumis, mis on nii ideaalselt rajatud ja mille osakonnad on nii mõistusepäraselt paigutatud ja loogiliselt ühendatud, et kohe on tekkinud tunne. Vaat niisugust muuseumid tahaks Eestisse ka. Ei, seda ma ei julgeks küll praegusele mikrofoni ees öelda, küll aga tahaks hoopis, juhtisid tähelepanu teisele asjale, nimelt meil oli just hiljuti selline uue maja püsinäituse sissejuhatav seminar ja seal esinesid meil kolleegid mitmetest teistest muuseumidest kolleeg, minnes muuseumisse, millel on juba head püsinäitused ja hästi tuntud ja hästi populaarse Tartu mänguasjamuuseumi direktor Tiia Toomet ütles meile sellise hea soovitusena, et lähtubki ideest, et Eesti on maailma keskpunkti ja ehitage selline muuseum ja selline näitus, nagu teile endale meeldib, siis ta meeldib kindlasti ka teistele, nii et me tegelikult tahaks tema kuldseid sõnu nagu selliseks juhiseks võtta. Aga muidu te täiesti tunnustate seda võidutööd ja olete valmis eesti rahva kogutud varasid näitama just niisuguses majas, nagu see memory fiils praegu välja pakub? Jah, ma usun, et kui nüüd mööda meie majad teadustöö tegijate poole peale, siis neil ei ole selles suhtes küll mingeid probleeme ja pigem meie maja inimesed väga hindavad seda ideed, see on hea idee, see lendutõus ja lennurada, et see ei ole meie jaoks nagu seotud mingi negatiivse värvinguga tsensust, pigem pigem positiivne ja selline hästi sümboolne see idee. Meile väga meeldis. Ka ERMi eelmine peavarahoidja, praegu vanemkoguhoidjana töötav Eevi astel rahvusmuuseumi ja raadi patrioot juba rohkem kui 40 aastat ei tunnistanud, justkui oleks suuri ülalpidamiskulusid nõudvana planeeritud klaasmaja nii auväärse muuseumi jaoks kui Eesti Rahva muuseum. Liiga modernne. Mina olen eluaeg olnud raadiusku ja ma ei ütleks, et see on nüüd midagi eriskummaliselt, moodne ju, nii oma noh, ehituslikult väljanägemiselt üsna niisugune lihtne lihtne maja ju neljakandiline noh, kui me võrdleme mingeid muid niisuguseid tornevaid, ornikesi, mis majadele ju tehakse. Väga oluline on praegu kindlasti see ja eelkõige see, kuidas me koos arhitektidega suudame seda maja nüüd niimoodi panna sisemiselt funktsioneerima, et ta oleks sobilik nii külastajatele tähendab näituse külastajatele uurijatele oma töötajad, hotelle ja eelkõige muidugi meie kogudele, sest meil on praegu meie väärtuslikud tekstiilikogud, mis on siin Veski tänaval ju väga kitsastes oludes tuleb meil sinna viia ja korralikult seal elama panna. Aga teile ei tundu, et on olemas niisugune vastuolu ikkagi väga moodsa klaasist hoone ja, ja seal eksponeeritama hakatavate vanade pitside tekstiilide kõikide kõikide nende varade vahel, mida hoolikalt on siia Eesti Rahva muuseumisse sajandi vältel kogutud. Ei, ma arvan, et ega see klaas seal nüüd nii sisemuses kõlama ei jäägi kuidagi väliselt kõlama. Eks kindlasti, oluline on see, et me selle hoone sulandaksime sinna avarusse, avarasse, loodusesse, see on kindlasti väga-väga suur ülesanne, mis ka seisab selle muuseumi ehitusega koos ees. Seda ma küll ei arva, et see on niisugune lihtsus, koonilisus, klaas- või betoon nüüd midagi oleks takistuseks meie ülesannete täitmisel, mis meil vaja on. Ja olemegi küsimustega uuesti Krista Aru juures tagasi. Mul ei õnnestunud ühegi muuseumitöötaja käest välja meelitada vastust, et võidutöö mälestustemaastik on raadile sobimatu ja ruumilahendus muuseumile ei kõlba. Et vaatame siiski veel mõnda muud kavandit või korraldama uue konkursi. See, mis vastustest kõlama jäi, oli ikkagi soov, et kogud saaksid head hoiutingimused. Et püsiväljapanekud avaksid meie rahva etnograafilist vara, selle täies ilus ja köitvuses. Mingit inimestel, kes muuseumi näitustele tulevad või seal oma igapäevast tööd teevad, oleks tunne, et sinna majja tahaks uuesti tagasi tulla. Soov oli nii valdav, nii üksmeelne, et mul tekkis kahtlus, nagu oleks õhus mingi takistus, mille tõrjumiseks etnograafid nagu loitsu laususid Krista Aru. Eesti Rahva muuseum elab ja tegutseb tegelikult praegu täiesti piiripealsetes tingimustes, see oli võib-olla mulle, kui ma olen nüüd kolm kuud siin ametis olnud kõige suurem üllatus, et üldse on nagu Eesti senine selline kultuurielu ja, ja Eesti vabariigiaegne, selline eneseväärikus on lubanud Eesti Rahva Muuseumi nii kaua nii viletsad tingimustes olla. Sest et näitusemaja, mis on ju tegelikult vana nõukogude aegne raudteelaste klubi. Mahuturu Meil on nii palju häid väljatöötatud programme, folkloor, seid, programm kui ka sellist laiemat rahvapärimuses põhinevaid programme, näitusi, kõiki seda tahtmist teha ja tegutseda on nii palju rohkem, et tegelikult on hirm, et see vanaraudteelaste klubi lihtsalt laguneb ühel päeval meil käte ära ja siis pole mitte midagi. Rääkimata sellest poolest, mis siin Veski tänavas on, see maja on kohtuhoone olnud, eks ole. Ja kui me oleme siin nüüd sunnitud hoidma tõesti neid suurepäraseid tekstiilikogusid, millest iga, nii siit kui villane riie nõuavad erihooldust eritingimusi siis ei ole hullemat olukorda kui lasta oma rahvakultuuriesinduskogudel sellistes olukordades üldse siin aastakümneid püsida. Ja teiselt poolt ikkagi see, et rahvas ja, ja oma riik peab olema ikkagi väga uhke selle üle, mis tal on seal ilus kultuur, see on palju eripära on selles kultuuris, selles on palju sellist oskust ajaloos toime tulla, oskust oma elu elada. Nii et Eesti Rahva muuseum, On need siis teaduse töötajad, on need siis kogu inimesed, on need siis need inimesed, kes töötavad täiesti avalikkusega, kõik kohutavad ja on valmis selleks uueks majaks. Et meie nagu tõesti ei räägigi niivõrd sellest, et kas see maja peaks olema tornidega või sammastega ega sinna raadiväljale tegelikult tornide sammastega maja eriti kõlbaks see rahvamuuseumi hoone peab olema oma väljanägemiselt nagu pigem lakooniline, pigem mitte selline arhitektuuriline pärl tõesti uhkelt välja ehitatud nurkade ja kumerusega, vaid pigem just hoone, mis mahutaks kogu selle tegevuse ja teetaks teetakse, et see maja elaks, et see maja suudaks täita kõiki neid erinevaid ülesandeid. Mul on nagu selle üle kõige rohkem vist hea meel, et, et Eesti Rahva muuseum inimeste näol on selleks uueks hooneks niivõrd valmis ja üha rohkem tuleb neid ideid, neid ettepanekuid, mida teha, millised on need Pisakesed, mida me juba nüüd valmis küpsetame, et sinna uude majja siis üle tõsta. Ja arutelu selle üle, et, et kas kuidagi puudutab seda olemas olnud nõukogude lennuväljal, seda tegelikult ei ole vaja rohkem korrata. Meie ehitame ju tegelikult Eesti Rahva Muuseumi, mitte niivõrd, isegi tänastele põlvkondade, me ehitame tegelikult noort ja me peame peame selle tegelikult ka sellisena hindama ja sellisena tööle panema. Nii et jah, seda meie majast, et meile ei meeldi see praegune võidutöö, millega töötatakse, seda isegi vist ei ole võimalik leida. Nii et selle ühe kolme kuu taguse põhisüüdistuse, et see arhitektuurivõistluse võidutöö ikka Eesti Rahva muuseumile ei sobi, et selle võid maha võtta praeguse seisuga ja ka selle teise süüdistuse, et žürii valik solvab eestluse aateid, et ka selle Krista Aru teie seisukohalt võib selle etteheite maha võtta. Praeguseks? Jah, minu meelest kindlasti võib maha võtta ühe rahva ajalugu, peab olema alati suurem sellest üksikutest sündmustest, mis on olnud. Me peame suutma oma mälu hoida ja kasvatada niimoodi, et ka need põlvkonnad, kes pärast meid tulevad suudavad seda edasi hoida, seda edasi hinnata ja kõike seda head edasi kanda ei saa jääda kinni ühte sellisesse ebameeldivasse perioodi, pigem me peame ikkagi leidma tõesti sellist positiivset meile iseloomuliku, seda edasi kandvat jõudu. Nii et nende süüdistustega küll ei oleks nagu enam mõtet tegeleda. Pigem me peame vaatama ja, ja olema valmis jõudu katsuma nende puhtalt objektiivsete raskustega, mis tulevad selle maja ehitamisega alates sellest, et me ei tea või väga hästi, kui räämas, kui reostunud on kogu see territoorium, kuidas teha seda nii korda, et sinna saaks ehitada peale selle uue peale, et pigem on probleemid tõesti sellised objektiivsed. Pigem on järgmised küsimused, mis vajavad väga täpset hindamist, seotud tõesti kõigepealt territooriumiga, teiseks siis puhtalt esituskonstruktsioonidega mitte niivõrd sellises ideelises plaanis või isegi ideelise sellise keerutamisena ei ole nagu mõtet nelist. Millega see territoorium praegu on reostunud. Teatavasti oli seal ikkagi Nõukogude lennuväli ja praegu ei oska keegi öelda, kuivõrd on kogu see maapind saastunud nüüd mingist raketikütusest. Nii et praegu meil käivad juba esimesed uuringud, sellised eeluuringud, ütleme, et Raadi territooriumil on alates 91.-st aastast tegelikult väga mitmeid uuringuid läbi viidud. Aga kuna see peahoone nüüd paigutub hoopis jälle teisele territooriumile, natukene natukene kõrvale sellest, mida enne eeldati, eeldati nagu, et see on selle vana mõisakompleksile lähemal, ta läheb kaugele sinna ruleerimisraja juurde siis tuleb nüüd selgitada, kas see maapind Kuusoonel siis kavatsetakse ehitada, kas see on reostunud, kui, siis kuivõrd see on reostunud? Tuleb siis juba hulga täiesti tõsiseid probleeme, mis vajavad erianalüüse eriotsuseid. Et küsimus ei ole võidutöö sellises visioonis ja võidude idees, küsimus on väga praktilised ja vot seal ma näen praegu oskusi. Kas need raskused võivad edasi lükata muuseumi peamaja valmimist? Jah, siin siin on tõesti selliseid küsimusi ja probleeme kohe palju, et kui ikkagi selgub, et kogu see maapind väga reostunud raketikütusest siis on mida teha? Isise hakkab toimuma, aga siis hakkab toimuma selle maapinna väljakaevamine väljavahetamine. Tähendab, ma ei oska isegi, ma ei julge ennustada, praegu on tõesti sellised eeluuringud, mis peaksid andma esimese vastuse küsimusele, kas see on reostunud ja kui sügavalt reostunud need vastused on meil siis käes mai lõpuks ja teisest küljest on siis kogu ala detailplaneering, ei ole võimalik hakata, eks ole, ehitama alale, mis on reformimata riigimaa. Nii et praegu käib detailplaneeringu koostamine ja, ja sellise kõikide plaanide õnnestumise korral peaks detailplaneeringule ma valmis, siis enne suve siis on ka selgus, kuivõrd reostunud on maapind ja siis me saame hakata alles edasi liikuma. Nii et kõik see probleemide pundar tegelikult taandub praegu sellistele väga objektiivsetele ja seni vastamata küsimustele. Eevi astel tulen teie juurde sellesama küsimusega, et võidutöö justkui solvab eestluse aateid, et, et ta justkui põlistab selle vene okupatsiooni, vene sõjaväe, kui ta on seotud eesti rahva kõige, kõige pühamate põhimõtetega. Et mida teie sellest asjast mõtlete? Ei, ma küll ei arva, et see on hoopis küsimuse kuidagi vildak, asetus, mina arvaksin. Sest raadio on ju olnud. No Eesti Rahva Muuseumi kodu ju 20. sajandi esimesel poolel tähendab kuni teise maailmasõjani ja kui nüüd jätkab see kodu natukene laiemal territooriumil, siis ma ei näe seal mingit probleemi ju. Natukene edasi minna sinna, kus tõesti. Tal oli ju Vene lennuväli. Tähendab, ma ei näe siin mingisugust probleemi, milles põlistamine on. Sest minu arvates eesti rahvas on kogu aeg nõudnud muuseumiviimist tagasi raadile. See on olnud siin kogu sõja järgne periood, eriti muidugi 80.-test aastatest ja, ja 80.-te aastate lõpust, kui siin muinsuskaitse seltsiliikumine koos siis muuseumiga muidugi nõudis nadi vabastamist Vene sõjaväest jäänud hiljem jätkati üsna ulatuslikult siiski rahva toetusel seda raadile, tagasiminekut. Ma ei näe siin küll mingisugust probleemi probleeme võib ju inimesed välja mõelda igasuguseid. Aga see ei olegi siiski tõsine probleem. See raadile tagasiminekut, siis peeti ikkagi silmas Raadi mõisa restaureerimis. No mitte ainult sellepärast, et kui siin oli koosse poolakatega raadi taastamise küsimus päevakorral, siis oli sinna ju suur hoone edasi mööda seda järve kallast ette nähtud. Ja mitte ainult mõis, muidugi tuli taastada, kuhu siis oleks ju võimalik olnud panna mõisakultuuri, aga suur hoone, mis siis oleks seda muuseumi suuremat teadust katnud, see oli ette nähtud sinna edasisest Vena, seal ei olnud ju võimalik eraldiseisvaid ehitusi teha, vaid see oli nagu siis ette nähtud mingi juurdeehitusena, kuigi see juurdeehitus oli palju suurem kui see mõisahoone, aga selline oli selline oli tookord tookordne aeg ja ta Alexis läinud sealt galeriiga siis sellesse uude hoonesse. No loomulikult see omal ajal see võimalus ei olnud siiski enam mõistlik, sellest saadi ju ka kindlasti selgelt aru, vaid on vaja ikkagi ehitada täiesti uus hoone muuseumile ja et ta nüüd leiab natukene kaugemale sellest mõisa kompleksist. Sest sina ja minu arvates siin ei olegi oluline, kas ta on 200 meetrit või või 500 meetrit kaugemal. See ei ole põhiline, põhiline on siiski see, et selles linnaosas ja sealt teatud kindlal konkreetsel territooriumil kogu muuseum Terjane palju, kas teie meelest on ka see, et on püütud Eesti Rahva muuseumi uut hoonet et see hoone tuleb punase märgi ja okupatsioonimärgiga territooriumile? Te olete ka seda meelt, et tegemist on pseudoprobleemiga niisuguse välja mõeldud takistusega? Ma usun küll, et, et see on tõesti selline pseudoprobleem, sest tegelikult ju siiski rahvamuuseumi esimene kodu oli ju ka, nagu öeldakse, oleks võinud seda pidada omamoodi omamoodi eestlaste rõhumise rõhumise põlistataks, sest see oli ju saksa mõisnike lossis. Aga no tõepoolest, minul isiklikult ongi selle asja juures üks sümpaatsemaid, üks sümpaatsed mõtteid, see idee, et, et see on nagu, et see on lend, see on edasiminek oma saatusest ja oma ajaloost. Ja teine asi, mis mulle väga meeldib selle juures, on see, et arhitektid on noored, et seal oli palju nooreaga. On ütlemata sümpaatne sellise noore riigi ja tegelikult ju noore rahva rahvusmuuseumi autoriteks on noored arhitektid, nii et selle üle on minul isiklikult väga hea meel. Teie teadusdirektorina oskate kindlasti öelda, missugused uued võimalused niisugune suur maja Eesti Rahva Muuseumi kogude eksponeerimiseks ja teadustöö tegemiseks annab? Tegelikult ma pean ausalt ütlema, et ega ei kujuta isegi ette kõiki neid võimalusi, mida see annab, aga kindlasti võimalused laienevad tohutult. Et Ma arvan, et meil on võimalusi palju põnevaid näitusi sisse tuua. Meil on võimalusi teha huvitavamaid näituseprojekte, et võtta endale kaaslaseks tajaid mujalt väljastpoolt meie muuseumi ja, ja see peaks nagu nende näituste haaret nende näituste ideestiku tunduvalt laiendama. Ja nagu ma ütlesin, et põnevad näitused mujalt ka sisse, nii et, et see peaks olema nagu selline väga hea võimalus. Kirjeldage mulle ühte niisugust oma unistuste näitust, mida kõikjale võimalik uues majas teha. No tegelikult see ei ole minu idee, aga kolleegid on välja käinud sellise põnevamad muuseumile, festivalist, et oleks võimalik kutsuda teisi muuseume siia ja teha näiteks mingil ühel kindlal teemal, erinevad muuseumid teevad, teevad näitusi, et see oleks kindlasti väga huvitav vaadata, kuidas erinevate maade muuseumid erinevate kultuurilise taustaga muuseumid esitavad ühte ideed, niiet mina näiteks pean seda põnevaks ideeks. Aga teiselt poolt on igasuguseid muid projekte, et ütleme, mingid näitused ja konverentsid seostatuna ja mis nagu nende noorte arhitektide juures hästi sümpaatne oligi see, et kui nad tulid meie juurde teinekord siis mind näiteks veenis väga nende vahepealne kodutöö, nad olid hästi palju kodudele teinud, nad selgitasid meile, muuseumi inimestele hästi palju asju lahti alates mingitest liikumisskeemidest kuni selleni, et kuidas nad näevad selle territooriumi kasutamist, kuidas nad näevad, missuguseid projekte seal võiks läbi viia ja vot see oli ka üks selline asi, mis kindlasti Eesti Rahva Muuseumi nagu veenas selle projekti valiku õigsuses. Nii et ma saan aru, et projekt on pälvinud kogu muuseumi rahva üksmeelse toetuse, kasson, Irina? Ei, no minul on ka seesama sama mulje jäänud, et, et kui võib-olla alguses siin võis jääda kõlama mõte, et muuseumirahvale noh, et osadele meeldis teise koha saanud töö ja osadele esimese koha, siis nüüd nagu küll mingit kurtmist ei ole selle üle kuulda, et nagu terve muuseum on valmis selle ühe asja eest. Noh ma ütleksin isegi võitlema ja ja selle teostama nii hästi kui võimalik, et heaks märgiks on minu arust ka see, et kuna meil on just valmis saanud kumu, siis meie töötajad on juba kõik agaralt seal kordamööda mitte niisama näitus käinud vaatamas, vaid vaid lasknud teha ikkagi endale selliseid põhjalikke ekskursioone, et õppida nii-öelda kumu õnnestumistest ja võib-olla ka väikestest ebaõnnestumistest ja, ja siis neid oma muuseumihoone projekteerimisel ära kasutada. Kuidas nüüd praegu edu edasi läheb, ma kuulsin Krista Aru käestite lähete raadile, et seal mõned viidad ja sildid ja tahate te tahvlid üles panna, kas see on nagu üks eesmärk, mida me tahaks hakata nüüd, võib-olla juba enne, kui sa muuseumihoone sinna tekib hakata seda raadi tormi nii-öelda reklaami või propageerima, et inimesed juba hakkaks võimalikult varakult aru saama, et see on see koht, kuhu see uus muuseum, eks neil hakkaks tekkima tasapisi harjumus raadil Raadil käia, sest lisaks ju muuseumihoonele, mis nii-öelda oma sisemusega pakub väga palju erinevaid võimalusi, sinna tuleb ikkagi ka tohutu vabaõhuala, mis pakub jälle omakorda võimalusi erinevateks tegevusteks ja et ütleme, lihtsalt Tartu inimesed harjuks Raadil käima. Ma ei ütleks, et tartlased praegu nii väga sinna tahaks käia ja eks me ise olime alguses ka võib-olla natuke skeptilised, et kui Tallinna mõttes ei ole võib-olla kolm kilomeetrit kesklinnast pole mingi maa, siis tartus loetakse seda ikka juba tõeliseks äärelinnaks. Ja võib-olla nii reipalt sinna kohe marssima ei hakata. Aga kui seda niimoodi tasapisi hakata rahva arvamust ümber kujundama, siis ma arvan, et me saame hakkama sellega. No loen märtsi lõpust uudist, et, et traadi hakkab muutuma tõeliselt atraktiivseks paigaks, et sinna Eesti Rahva Muuseumi naabrusesse võivad juba kerkida spordirajatised ja, ja meelelahutuskeskused. Kui tõsiselt niisugust uudist võib võtta? Ma arvan, et seda võiks suhteliselt tõsiselt võtta, sellepärast meie õnneks tegelikult on linnale tõsine plaan Pole nii-öelda areneda. Et kui, kui siiani on tõesti olnud niimoodi, et Tartu linn on praktiliselt lõppenud, vahi tänavakoha peal ära, siis nüüd uued uued plaanid nii Tartu linna kui Tartu vallaplaanid, noh, tõsiselt näevad ette selle, selle linnaosa arendamist särkiks. Praegu nii-öelda kerkiv fenomen on siis uuselamurajoonid, aga lisaks elamutele peab üsna varsti tulema midagi lisaks, et et loodetavasti need siis ka varsti hakkavad tulema. See ka muidugi räägib meile ainult kasuks. Ja Eevi astel lisab täienduseks Raadil on siiski rahasega tähis käima hakanud. Kuna mina olen seal nüüd töötanud seoses hoidlate viimisega sinna endistes mõisa kõrvalhoonetesse, siis on seal üsna palju jalutajaid ringi, ilmast, pärisgruppide kaupa ja, ja üksikult ja paarikesi. Ja samuti on raadi saanud väga heaks ürituste kohaks meie sõprade seltsile, sest rahvakalendri tähtpäevi on seal peetud juba üsna palju aastaid ja siis on ikka tõesti kohe rahvamassid on tulnud sinna raadile. Muidugi, need üritused on meil sisustatud vastavate teemadega ja vastavate ka teinekord loengud ja mingeid näidistegevused seal nagu linatööd, samuti lastele korraldatakse seal mänge. Selles mõttes on raadi juba mitte enam päris tundmatu maa. Linnarahvale kuskilt ma kuulsin veel, et, et seoses muuseumi rajamisega Tartu linn peab oma linnapiire nihutama Tartu valla poole kas sellel Teater on alust praegu. Selge, kuidas need piirid siis nüüd nihkuma hakkavad, aga hetkel võin küll öelda, et praegu Tartu linna piir lõpeb umbes muuseumi peahoone keskelt, nii et praegusel hetkel jääks nagu osa inimestest, kes peahoones hakkavad teele, oleksid nagu linnas ja teine osa siis oleksid nagu vallas. Aga ma loodan, et siin on Tartu linn ja Tartu vald on juhtide tasemel tõesti kinnitanud korduvalt seda, et Eesti Rahva muuseumi uus peahoone on kõige olulisem ehitus, mitte ainult linnale ja vallale, vaid tervele Eesti rahvale. Ja kui vaja, siis nihutatakse kas linnapiire või valla piire vastavalt sellele, kuidas on kõige otstarbekam. Nii et ma nagu siin ei näe mingit probleemi, joome need piirid siis ikaga ära nihutama. Ma loen 31. märtsi Eesti Päevalehes teie sõnu Krista Aru, et mulle tuli ikka suureks üllatuseks, et raadile tulevad ka hotell, ostukeskus, jäähall ja ehk ka golfiväljak. Öelge mulle, kas Tartu linnaarhitekt ikka päris täpselt teab, kuidas hobuseraadikompleks hakkab tulevikus välja nägema ja, ja kas see planeering on tehtud või see või see tehakse lihtsalt laeva ümber tulevase Eesti Rahva muuseumi peahoone detailplaneeringuga just sellele raadiole, mis on ju tegelikult väga suur ala. Sellega alustati eelmisel aastal, see on siis aastal 2005 ja esialgu pidigi, nagu selle Raadi valla raadiala, ütleme detailplaneering saama valmis eelmise aasta lõpuks siis seoses Eesti Rahva Muuseumi uue peahoone arhitektuurikonkursiga kogu selle ala detailplaneeringu koostamine peatatud sest keegi ei osanud öelda, et kui tuleb arhitegi, kuidas nemad näevad, kuhu nad paigutavad selle uue peahoone ja need on siis tõesti, et kogu selle Raadi ala detailplaneering ühes ERMi peahoone paigutamisega peakski olema siis juuni lõpuks valmis, siis oleks juba täpselt näha, kuhu tuleb siis golfiväljak ja kuhu tuleb jäähall ja kuhu tuleb Dell ja kuhu tuleb spaa ja kuu siis tuleb ostukeskus, mis on ka väga suur ja siis omakorda veel nende vahele või nendest natuke kaugemale nende ümber ka müüakse siis elamukrundi maa. Nii et see raadi täisehitamine ja minu meelest on siin väga üks selline väga seda ehitamist toetav punkt, on see, et Tartu linna selline ümbersõiduteed ja üks uus rekonstrueeriti, ehitajad, tav tee hakkabki minema sealt Raadi kandis need nagu siit tartust, kui tulla üle suure sõpruse silla siis mööda sõpruse puiesteed otse üle sõita, siis jõuab mööda uhked kõige uhkemat maanteed, mida nüüd ehitatakse, jõuame välja tegelikult ju Narva maanteele. Nii et ka Narva maantee rekonstrueerimine koos ümbersõitudega on praegu käsil. Nii et tegelikult ka need ühendusteed muutuvad paremaks ja ma olen kindel, et siis hakkavad bussid sinna sõitma ja minu meelest see raadi nagu kauge ei ole, nii et paadi tegelikult on Tartu linna ja Tartu valla selline ühine ala, mida arendatakse kogus ja ja kuna Eesti Rahva muuseum ei ole ju ka hoolimata sellest, et ta kunagi siia Tartusse asutati ei ole ju ainult Tartu linna oma, siis on seega omamoodi sümboolne, et linnapiiri võib-olla nihutatakse ja linde ja vald ja, ja Tartu maakond kõik puutuvad siin kokku. Peavarahoidja Riina Reinvald ütles, et kui vaja, me oleme valmis Eesti Rahva Muuseumi uue peamaja eest võitlema kellega on vaja kõige suuremaid võitlusi pidada. Krista Aru. Ma arvan, et kõige suurem võitlus on meil siin endal vaja pidada. Just nimelt selles mõttes, et mulle muidugi väga meeldib, kuidas, kuidas ma näen, kuidas igav hauganud tahab kogu aegruumi juurde ikka kogu aeg uusi mõtteid, et vot tegelikult oleks mul vaja veel selle jaoks ka ruumi. On see siis kogude poolelt, kes räägivad juba, et vaja ikkagi hoopis need kõige paremad kogud panna uude peahoonesse see et teatavasti Me oleme kolinud nüüd ära sõbrad kirikust ja, ja Pauluse kirikust, kui seal aastakümneid olnud kogud ju Raadi mõisa abihoonetesse, mis seal noilateks tehtud. Aga need nagu kogude pool näeb seda, et tegelikult ikkagi tahaks Aado sinna peole seal rohkem ruumi. Ja teiselt poolt sisenenud Eestis avalikkussuhete osakond, kes ka minu meelest ei ole päevagi, millal neil ei teki mingit uut mõtet. Et küll on vaja filmifestivali meeskonnale oma ruume ja siis on vaja, eks ole, programmi toimkonnale, oma ruume ja üritustele ja konverentsidele ja nii et kõige rohkem me ilmselt hakkame siit võitlema. Ja muidugi teine probleem on see, mis, mis puudutab ju kogu selle hoone ehitamisrahastamist. Ma ei julge täna öelda, et ka siin tuleb eriti võidelda ja ja, ja kuidas kogu see rahastamisskeem hakkab välja nägema, aga kahtlemata see on väga suur raha. See on väga suur raha, mis selle hoone ehitamisele läheb ja ma kardan praegusel hetkel kõige rohkem tegelikult seda segadus ja arusaamatust, mis võib tulla just nimelt selle seoses selle maa-alareostusega. See on selline koht, kus võib-olla tuleb, tuleb väga selgelt aru anda ja öelda, et kas selle mulla väljakaevamine ja, ja uuesti täitmine, et mis see maksab ja kui mõistlik seda oleks, millisel kujul teha. Võib-olla ka ma sellega pärast oskan seda nii karta, et, et see on mulle endale nii tundmatu, ma ei ole suuteline hindama, kui suur kogus mullast, mis tasemele reostunud. Aga ma loodan ikkagi tegelikult seda, et kogu see rahastamine ja kogu see ehitus, et kui Eesti rahvas ikkagi on otsustanud ja otsustanud riigikogu tasemele otsustanud praeguse valitsuse tasemel ja et Eesti Rahva muuseumi peahoone ehitatakse, et siis ju saadakse jagu ja ülekosele rahastamise küsimustest, et siin nagu vast eraldi sellist võitlust ei tule. Pigem on see võitlus ikkagi ja arusaamistest meie meie soovides meie mõtetes ideedes ja julguses öelda seda, et Eesti Rahva Muuseumi hoone peab olema, meil peab saama ehitatud. Nii et isegi nendes, jah, tehnilistes rahalistes küsimustes ma seda võitluse momenti praegu liin. Kindluse mõttes võtsin telefonikõne ehk Kultuuriministeeriumi muuseuminõunikule Peeter Moverile kuidas ministeeriumi poolt vaadatuna Eesti Rahva Muuseumi uue peahoone kavandi käsi käib. Kas minister palmaru ja arhitekt Murula vastasseis arhitektuurivõistluse võidutöö sobivuse asjus on nüüdseks lahenenud? Ma ei oska öelda, kas vastasseis nüüd lahenenud on, aga hetkel ei ole ta küll selline tegur, mis tegevusi pärsiks. Pärast arhitektuurivõistluse tulemuste väljakuulutamist on asutud siis ERM i ja ministeeriumi poolt uue maja ehitamist ette valmistama. Selleks on pikk protsess, enne kui enne kui jõuab ehitamiseni. Kas te võite kirjeldada, mis seisus see protsess praegu on? Praegusel hetkel on kõige põletavam probleem on detailplaneeringu koostamine sellele alale. Probleemiks on seal see, et kavandatav hoone jääb nagu kahe omavalitsuse territooriumile Tartu linna ja Tartu valla territooriumile, mis nõuab siis detailplaneeringu menetlemises kahe kahe omavalitsusega läbirääkimist. Õnneks see on nii mõlemad omavalitsused selles tegevuses näinud vähemalt positiivseid arenguid ka oma omavalitsuse arengule. Nii et võib öelda, et pall on praegu Tartu linnavalitsuse käes, et nemad otsustavad, kui kiiresti kogu protsess edasi praegu saab minna. Ja mitte ainult siin, teiseks osapooleks on ka Tartu vald, kelle territooriumile jääb osa osa sellest hoonest, et selles mõttes siin ei saa nüüd öelda, et kelle käes pall täpselt on, ma arvan, et kõik koos peaks lahendama ja, ja praeguste kavade kohaselt, 20. juuni peaks see detailplaneering valmima. Aga need esialgsed küsimused, mis tekkisid pärast võidutöö väljakuulutamist, et kas see maja ikka suudab muuseumihoone nõudmisi täita ja kuidas ta hakkab seal ümbruses välja nägema ja kuidas meie vankrirattad ja vanad õlle kapad seal sees tunduvad ja mis see klaasmaja kõik Eesti riigile maksma läheb, et need küsimused nüüd on taandunud, kuidas ministeeriumi poolt vaadates tundub? No need küsimused ei ole kuskile taandunud, tähendab, nad on olnud, on ikkagi õhus ja nendega tegeldakse selles mõttes, et noh, kui me hakkame tagantpoolt pihta, siis Hiina küsimusega konkreetselt tegeleb ministeerium, sest ka ajahetkel peame ju seda uut hinda jälle välja arvutama ja planeerima, sest et ehitushinnad lähevad omasoodu eest ära kõigi meie plaanidega. Ja teine asi on muidugi siis kõik, kas selle sobilikus sinna keskkondades, noh, sellest on ilmunud siin mitmeid poolt ja vastu argumente ajakirjanduses, et sellel tasemel sellega tegeldakse, ministeerium sellist sellist teemat nagu püstitanud ei ole, et kas kas ehitada või mitte ehitada nii et me oleme oma otsuse teinud, et tuleb ehitada selline ja, ja nii leitud on avalik korrektori võistlusega tulema. Inimene, lähme edasi. Missuguse rahastamisskeemi ministeerium on valinud? Rahastamisskeem on ka erinevaid praegusel väljatöötamisel, otseselt ei ole ühtegi välja valitud, sest siin on väga palju tegureid, mis, mis ei ole hetkel selged, näiteks millisel määral ja Me saame kaasata siin Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid selle hoone rajamisse. Kuna järgmise tsükli struktuurifondide vahendite kavandamine alles käib, siis siis lõplikku vastust ei ole. Ja sellest sõltuvalt siis on ka riigipoolne panustamise küsimused, kas see peab tulema otse riigieelarvest nagu vetestruktuurifondide omafinantseerimise nõue või võimalik siin ka mingid muud vahendid, et et selles mõttes on erinevad versioonid, millega töötatakse, aga otsust otsust veel ei ole? Aga kas on teada kuupäev, millal see otsus peab valmis olema või langetatud? Üks otsus on kindel, et Kultuurkapitali vahenditest, sest mille najal ehitati ka kumu ja mille laenu tagasimakseid praegu Kultuurkapitali vahenditest tehakse siis seal on olemas vahendid, et alustada projekteerimist ja projekteerimist saab alustada. Nii või teisiti ja seda teed ka minnakse, aga millal need täpselt see rahastamine ehitamise rahastamise skeem paika saab, eks siis, kui, kui on need struktuurifondide kaasamise otsused on tehtud see peab olema selle aasta lõpuks. Ja siis ilmselt saab otsustada, kas minnakse mingi sihtasutuse loomise teed nagu kunstimuuseumi peahoone ehitusel või kuidas? Jah, see on lihtsalt sellised väga-väga pragmaatilised põhjused, on ehitamine iseenesest, osutab lühikest aega aega ütleme, kolm-neli aastat aga nii suure maksumuse seda peab nagu pangalaenuga nagu tasandama siis siis meie seadused lihtsalt riigiasutusel ei luba laenu võtta isegi mitte riigikassast. Nii et, et siin on sellised, need võimalused tuleb siis nagu läbi arutada. Kui lahend on, et saame struktuurifondi vahendeid ja riigieelarvest, siis ei ole vaja mingisuguse lisakehandi tegemist üldse arutada. Kas teie omalt poolt näete praegu mingit niisugust ohtu, mingit tegurit, mis võib selle Eesti Rahva muuseumi peahoone ehituse pikaks ajaks venima panna? No eks see rahastamine on üks kõige kõige problemaatilisem, kui millised otsused nagu, nagu valitsuses ja, ja riigikogus võetakse. Noh, eks tõenäoliselt siin oma rolli mängivad natuke ka tulevad valimised, aga mis võtab seal tähelepanu mujale? Praegusel hetkel nagu otsused on tehtud, et Rahva muuseum tuleb rajada ja estorada mööda minnakse, et tõenäoliselt siin võib tulla mingisuguseid ajalisi, võib olla selliseid takerdusi, aga mitte oluliselt. Rääkis Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Peeter Maurer rahvusvahelise arhitektuurivõistluse projektijuht, Eesti Rahva Muuseumis Agnes Aljas kui suureks tuleks hinnata meedia tähelepanu, mida Eesti Rahva Muuseumi uue peahoone rajamisega seoses on saanud? Pea on arhitektuurivõistlus, kuulutati välja siis eelmise aasta juunis. On nii, oldi hellalt, ületas ta küll uudiskünnise tollel hetkel ja vahetevahel võistluse käigus sai ka edastatud pressiteateid ja sellest ka lühiuudised ilmusid aga suurem meedia huvi arhitektuurivõistluse vastu, too tuli siiski jaanuari algusest. Kui need ja hakkas tekkima teatav info ajakirjandusse seoses arhitektuurivõistluse tulemustega ja tulemused, siis kuulutati välja 16 jaanuar. Ja siis sellest ajast saadik on ilmunud igasugu erinevaid kõvahäälsed ja poolt ja vastu argumente uue muuseumihoone suhtes. Mis on väga meeldiv, sest sellise mastaabiga hoone Eestis Sisaski vaikselt-vaikselt minna nii-öelda, jättes inimesi ükskõikseks, et selline hoone peabki inimesi panema mõtlema kõnekalt sõna võtma. Ja ma arvan, et ka maailma mastaabis kaasajal tegelikult enam ei ehitata rahvusmuuseum. Et see on üsna harv juhus, kui maailma kontekstis mõni rahvusmuuseumi ehitatakse. Nii et selline kõvahäälsus ja arvamuste avaldamine seoses uue hoonega on olnud igati positiivne. Ma tegelikult mõtlesingi küsimust esitades, et kui suurt rahvusvahelist tähelepanu ka Eesti Rahva Muuseumi vastu hakati tundma, siis, kui arhitektuurivõistlus välja kuulutati, möödunud aasta suvel. Rahvusvaheline huvi on olnud väga suur ja noh, enamus artiklitest, mis on ilmunud erinevates Euroopa, Aasia, Aafrika, Ameerika arhitektuuriaja igatahes on olnud siiski puhtalt informatiivne, et seal sellist analüüsi poolt ei ole nii palju esitatud ja nii-öelda arvamusavaldusi, et ütleme, et Soome arhitektuurialane ajakirjandus Soome press on võtnud küll sõnaga nii-öelda arvamus mõttes, et kuna soomlased jäid teisele kohale, aga et ülejäänud kõik on pigem leidnud just kajastust, et tegemist on suure rahvusliku objektiga. Rahvusmuuseumite ehitamine ei ole kaasajal nii levinud, võrreldes näiteks kunstimuuseumite ehitamisega, mida avatakse võib-olla iga kuu kuskil maailma nurgas või võib-olla tihedamini. Et selle koha pealt oli väga meeldiv, et praegusel hetkel tuleb meile muuseumisse ikka üle nädala, mõni artikkel kuskilt rahvusvahelisest pressist muuseumi kohta. Kas on tulnud ka rohkem külastajaid Eestist endast või välismaalt just selle suunaga, et vaadata, mis koht see on, kuhu hakatakse rajama ja lihtsalt niisugust huvi muuseumid ja, ja selle uue peamaja vastu on märgata. No eelkõige see huvi algas rahvusvaheliselt poolelt tegelikult juba siis, kui võistlus välja kuulutati juunis, kuna see krunt, kuhu arhitektidel oli võimalik seda hoonet planeerida, oli 58 hektarit ja neile anti seal ütleme täielikult vabad käed ja see ülesanne nii-öelda anda ka kogu selle Raadi piirkonnale oma nägu pani Eestisse tooma ja selle võistluse vastu huvi tundma väga paljude arhitektide arhitektide liit selles registreerimispoolega, et paljud arhitektid tundsid huvitingimuste vastu, et neid oli sinna registreerinud lõppkokkuvõttes üle 500. Aga noh, kuna muuseum objektina on keeruline ja see töö, see oli ikkagi väga pikka aeganõudev töö, siis lõpuks Neid osalejaid jäi järgi 108, aga juba noh, nii-öelda võistluse väljakuulutamise hetkest oli see huvi tegelikult just arhitektide poolt väga suur. Teie olete olnud muuseumi poolt kontaktisik alates siis sellest ajast, kui arhitektuurivõistlus välja kuulutati. Nüüd, kui võidutöö on selgunud ja nagu ma aru saan, selle kooskõlastamine muuseumi nõudmistega käib, ühesõnaga töö käib just nimelt võidutööga, milles tee oma edasisi ülesandeid, näed. No praegusel hetkel ongi minu edasine ülesanne olnud viia kokku arhitekte ja muuseumitöötajaid ja nüüd kui arhitektid külastasid märtsikuu sees, siis oli väga meeldiv, et meil ka endal oli suur huvi kohtuda noh, peaaegu kõigi muuseumi töötajatega, nad suutsid leida aega ja süveneda sellesse, mida mingi isik meie muuseumis teeb tulenevalt oma ametikohast, sest et see on hetkel minu kõige suuremaks ülesandeks, et viia kokku need kaks poolt sissejuhatavas faasis. Kuidas teie tulevikus näete Eesti Rahva muuseumi peahoonet, kas see on arhitektuuripärl, mis köidab rahvusvahelises plaanis huvilisi sedavõrd, et tullakse Tartusse, tullakse Eestisse ainuüksi selle muuseumimaja pärast, kui nii unikaalse arhitektuuripärli pärast hinnates, need on nüüd etnoloogina, et mul puudub isiklikult arhitektuurialane nii-öelda teadmine professionaalsel tasandil, et mina, etnoloogina tahaks väga loota, et ka muuseumihoone on see, mille pärast tullakse Tartusse ja ma arvan, et väga paljud tegelikult ka loodavad, et see muuseumihoone tuleb nii harukordne ja omapärane, et tema pärast tullakse Tartusse, pluss tullakse ka sellepärast, mis seal muuseumimajas seis on. Et ma tahaks loota, et see läheb niimoodi. Ma ei näe praegu mingit põhjust, miks ei peaks minema. Teise märtsi Postimehe arvamusloos kirjutab Tartu linnapea Laine Jänes, et 2009. aastal valmiv Eesti Rahva muuseum Tartus Raadil on heaks tasakaalustajaks kumule Kadriorus. Targu jätab linnapea ütlemata, millal Raadil kopp maasse lüüakse. Aga kui hulk tublisid naisi Eesti Rahva muuseumist ambitsioonika linnapeaga Üht köit veavad ja kui harva kohatav, kui ometi kõikjal lehviv Tartu vaim kampa lööb siis võib rahvusmuuseum Raadil tõesti teoks saada. Hoiame pöialt. Tartus käis toimetaja Kaja Kärner.