Enamik Mehhiko rahvalikest lugudest on vägagi lähedased rahvamuusika nagu seegi õige populaarne lugu Elfüansson Grande. See on suur shanss, mida esitab tuntud laulja Tiitu saar. Muusikateadlane Henrietta jäätšenko, kelle lindistasime täna õige palju kasutame, on märkima. Kui ma peale 20 aastast äraolekut 1964. aastal jälle mütsi orkaani osariiki tulin, oli pealtnäha paljugi muutunud vanamoodi rohust vihmamantlite asemel kannavad indiaanlased nüüd roosasid plastikaate. Vanad turunaised müüvad oma kaupu rock n roll'i pasundavad transistorraadiote saatel. Kõikjal on segu, milles raske ütelda, kus üks lõpeb või teine algab. Linda Linda tänavalindid ima mugardid haavade rebanadi. Ka mehhiko rahvas ise kujutab endast sulamit. Põhiliselt asustavad seda maad, mis Tiitsid, kelles on segunenud indiaani ja Hispaania veri. Kui kangevallutaja kortes 1519. aastal Mehhiko pinnale astus, silmad kullapalavikust kylamas. Ei osanud kujutleda, et indiaani hõimude alistamisega kab nende pinnal eksisteerimast ka puhas hispaania veri. Legendi kohaselt toimunud kortessi asteekide hõimusaadikukohta. Mine vaata, et sõbraliku vägikaikaveovormis. Kartes lähenes asteekide pealinnale mannile sõitnud talle vastu sõja Mogdade Suumas saadik kortes püüdnud Ast teeke veenda, et nad võitluseta alistuksid ja hakanud suuri ja võimsaid hispaanlasi kiitma. Ma tulen hiiglaslikust Hispaania kuningriigist, öelnud, kartes maailma võimsaima streigist. Minu isanda maa aiaks on meri. Siin ei ole midagi erilist arvanud asteekide saadik. Minu isanda maal on kaks niisugust aeda. Mitte keegi jätkanud kortees ei pea end minu valitseja kõrval muuks, kuid tühjuseks mitte keegi vastanud apteek ei julgenud minu valitseja juuresolekul silmigi tõsta. Minu isand, teatanud kortees edasi, elab lossis, kus isegi kardinad on kullast. Minu isand koskadasteek magab oma lossis kullast voodis ja sööb kullast laua taga. Olgu pealegi jätkanud kortees, aga see kõik Pole veel midagi. Hispaania kuningas on nii rikas, et taldrik ja isegi lusikas, millega ta sööb, on kullast ja hõbedast. Mis see siis ära ei ole, vastanud Asteek. Kui minu kuningas sööb, võtab ta iga suutäie jaoks uue lusika korteris olnud seda kuuldes üsna üllatunud ja tal polnud enam millegagi apteeke üle trumbata. Enne teenutustit plaani jõudmist ei teadnud ta ju veel, et valitseja Mogdada tuuma nagu kõik teisedki asteegid kasutab lusikat tükikest maisikooki, mis koos iga suutäiega alla neelatakse. Nii ei saanudki kortest teada, et asteegid tema üle nalja heitsid. Mehhiko indiaanlased aga võtavad siiamaani igale suutäie juures uuel lusika. Kortess oleks nagu külla tulnud. Külaskäik on ka järgneva kitarriloo pealkiri lavisiita. Juba 18.-st sajandist pärineva loo esitab fuakin pautista. Vallutajate poolt kaasa toodud pill, kitarri ja viiulilaadseid instrumente võeti muidugi palju temalt vastu, kui valluta edendid. Enne kuueteistkümnendat sajandit. Seda liike Pille sealsel mandril ei tuntud üldse. Õige pea aganad muutusid tõelisteks rahvuspillideks. Ladina-Ameerika praeguse elanikkonna poolt kasutatakse neid kaugelt suuremas valikus kui Euroopas. Saagiahnusest kannustatud vallutajaid tõmbas rohkem ligi Lõuna-Ameerika põhjaosa. Vastandina paljudele indiaani hõimudel, kes olid jahipidajad ja kalastajad asusid just seal kõrgema kultuuriga rahvad, inkad, maiad, asteegid. Juba arvamise alguses oli päris tugev Holmeekide kultuur. Rehkendati suheldi hieroglüüfkirja abil koostati kalendreid. Tükk aega enne esimese aastatuhande lõppu oli imetlusväärne kõrgkultuur maiadel. Astronoomilised teadmised aitasid neil koostada kalendrit. Aastas oli 18 kuud, igaühes 20 päeva. Matemaatilised teadmised olid suureks toeks, arhitektuurile oli isegi midagi eeposelaadset. Nimeks Poopolvu. Teegid asutasid ennast Mehhiko aladele märgatavalt hiljem 14. sajandil. Sellel kohal, kus praegu asub Mehhiko pealinn hakkas 1325. aastal kerkima nende linn. Tenotstit laad. Nagu sümboliseerinud, et asteegid on lõpuks paikseks saanud ei puudu sellegi kohta legend. Kord magas üks asteegid preester puu varjus. Ja unes ilmutas talle ennast üks. Kas ja kutsus rahva kokku? Unes ilmus mulle koolibri, ütles ta ja teatas, et me peame asuma pikale reisile. Indiaanlased kuuletasid preestrile. Nad kustutasid lõkked ja panid end rännakuks valmis. Nad võtsid Kaasa jumalate pildid ja esivanemate luud ning abistasid vanu ja lapsi. Nende tee viis läbi paljude külade, kuid igal poolkohtasid nad vaenulikke inimesi. Möödus palju aastaid. Noored indiaanlased küsisid, millal me paigale jääme. Vanad indiaanlased aga pärisid alatasa, millal me puhata saame. Nende juht aga vastas alati kindlalt. See on veel kaugel, kaugel enne peame nägema kotkast, kes oma noka vahel madu hoiab. Madu, see on meie vaenlased. Kotkas aga on meie kuningas. Ja nad jätkasid oma teekonda, kuigi neil polnud ei hälle oma lastele ega templeid oma jumalaid. Ühel ilusal hommikul jõudsid nad suure järve kaldale. Keset järve oli väikesaar. Keset saart kasvas suur kaktus ja kaktuse otsas istus kotkas, madu noka vahel jäinud. Taanlased jäid sinna paigale, püstitasid jumala kuju, hakkasid maju ehitama ja asutasid Dash kokku järve kallale. Teatustit, laanik, küla. Küla läks päevast päeva kaunimaks ja muutuski lõpuks suureks linnaks Mehhikuks. Asteekide kujunes peagi oma elukorraldus, milles õige sõjaväeliselt valitses vaimulikkond. Milline oli tollal muusika, seda me kuulda ei saa. Kuid nii majade kui ka asteekide kunstimeeri iseloomust annab tunnistust see, mis on säilinud nende kujutavast kunstist ja arhitektuurist. Nende püramiidilaadsetes templi esitustes valitses monumentaalsust. Selles oli ka oma sümboolika kalduvuse tõttu sümboolikast ei püütud ka kujutavas kunstist loodust matkida. Looduslikke vorme mõtestati ringi vastavalt oma esteetilistel tõekspidamistele. Seda võis näha nii skulptuurides kui ka maiade freskodes. Maiade kunsti puhul kujunes välja isegi selline, mis Tiitslik käibetermin nagu maia barokk. Nimelt esineb maiade kunstis põimunud inim- ja loomafiguur, mis tõepoolest meenutavad Euroopa parookliku väljenduslaadi iseloomu. See kõik kõneleb kunstilise väljendusvajaduse intensiivsusest temperament sisest ohjeldatud, ohjeldamatu, sest muide, sellelaadse kunstistiilielemendid elavad päris jõudsalt edasi ka tänapäeva kunstis. Mehhikos heinamaal on vägagi tuntuks saanud on ju rahvusvahelist kõlapinda ka ühesele viljeleja Diego Riviera nimel. Elamuslikus, mis on alati liitu, mõtlesin voolikuga. Kujutavas kunstis tungib esile muusikaski. Kas selles praegu kostvas tütarlastelaulus see lõõritab? Õdede trio on end nimetanud Lasermanas Pulida. Raadi Ants ei ela ja mahariita. Isa on muidugi uhke oma tütarde lauluoskuse üle. Ka pidavat nende järgiga õige väsimata silmaga valvama. Nüüd poliidoekesed laulavad laulumaale roosa. Ai, ai küll see kauge koer võib kurvalt tulude. Kui üksinda ma ennast täna tunnen. Ikka tuleb meelde see aeg, kui roosa kuulus mulle nukrana, mõtlen ma sinust. Mägi lilleke mate ringi siis Tiia avama sinipung, avanedaalija, jõudku, nende õrnad lõhnad sinuni, mu arm. Tütarlaste graatsiline laul, milles kerge nukruse moment seguneb vallatlusega, loob rõõmsameelse õhkkonna, selles on elurõõmu olnud päikest. Muistsed asteegid tundsid end kutsutud olevat päikese eest hoolitsema. Et ta ei kustuks, oli nende arvates talle vaja pakkuda inimverd. Jumal hoidsilopodcitlile ehitatud templi pühitsemise olevat ohverdatud 20000 sõjavangi korraga. Nende veri oli võõras veri. Kui tänapäeva mehhiklane võõraga sõbraks saab, kutsuta teda meelsasti oma poole. Laama. Ega ruumikitsikus ei loe. Ta ütleb ju nii kenasti kaasa essu kaasa. Minu maja on sinu maja. Et vili paremini kasvaks, tapeti sõjavange odada ja nooltega, nii et võimalikult rohkem verd voolaks põllule. Nii pidi maa rohkem vilja kandma. Nelginud tapetutelt näha, panid preestrid selle omale ümber sümboliseerides kõige uuenemist. Üks Mehhikos Rämmelnud ajakirjanik jutustab, kuidas ta tuli öisele vaiksele mina tänavale, et jahedat õhku hingata. Järsku taevastas kusagilt avatud aknast tuli sõbralik häälsalud seal terviseks. Päid raiuti, nagu murtakse maisi tõlvikuid. Sealsetel põldudel oli maisi koduma. Pealuude kogumiseks olid erilised võrestikud. Vanem abielupaar tuleb tänavale, kanaarilinnupuur kaasas. Ajakirjaniku uudishimutsema, kas Lyndon müüs ja Kochi vastatakse toimida välja, et ta saaks värskes õhus mõnuleda. Asteekide püramiidid tipul oli kivikkühm. Preestrid panid oma ohvrist selle peale selili, et oleks kergem südant kätte saada. Südamed põletati pidulikult templis, milline maailmas ei oleks küll näinud valguse ja varju kõige teravamat kontrasti. Aga ka ühe inimese juures võivad nad esineda. Theo tuulo narran mängitud muusika ju lausa helendab. Aga pillimees ise on pime. Oma harfil mängib ta pala nimega tuulelugu. Har, mida kasutatakse Lõuna-Ameerika maades, on meie kontsert hardist tükk maad väiksem. Teda mängitakse tihti käigu peal. Pimedat harfisti tuntakse Michigani osariigis hästi. Linnadega külade turgudel mingi väljakutel on ta osavad sõrmed palju lugusid kuuldavale toonud. Iga loo eest võtab ta ainult ühe peeso. Meie rahas teeb see umbes 10 kopikat. Nüüd aga kuuleme veel kord laulmas tiitongi saari. Selle rahvaliku loo pealkirjaks on kuvada lahaara. Raharon, Mehhiko suuruselt teine linn selle ümbruses elavad uid soola, indiaanlased. Nad on tuntud ka selle poolest, teevad primitiivse impressionismi mõjuvaid pilte. Vahaga kaetud puuplaadile pressitakse erksavärvilisi lõngatükke. Neiduitšoodasid ei pidanud hispaanlased vajalikuks Ki vallutada. Nendel on veeloomad jumalused, kellega nad otsivad kontakti sel teel. Et närivad Beyoode kaktused pungi, mis sisaldavad hallutsinogeenseid aineid. Sel teel esile kutsutud nägemusi püüavad nad edasi andamat piltides. Ühe mehe närvid olevat nii erksaks läinud peidioote kakluse mõjul, et ta ütelnud end kuulvat, kuidas päikesekiired liiguvad. Viljapõllud. Igatsus lõõmava värvi järgi mis pimedal muusikus Theo tuulana Ranhos ainult harfi mängus väljendub võib mõne teise mehhiklase juures päris eriskummalisi vorme leida. Mõni võõrpab isegi oma ukseesise puu tüve kirjuks. Intensiivse elamuse otsingud ei tähendanud aga sugugi alati lihtsust ja vahenditest. Haanjas 16. ja seitsmeteistkümnenda sajandivahetusel elanud nii-öelda barokkpoeet Kongora kirjutas õige komplitseeritult ja mõjustus päris tugevasti järgnevaid luuletajate põlvkondi sealhulgas esimest mehhiko rahvuslikku luuletajat. Seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel elanud poetessi surfa. Kõik, mis sa näed, pannud pettus, vaid on vale, kuid ikka otsid kunstist elamust. Mis sest, et värvid kulunud ana ära. Sa tahad tunde, kõdi, ennast petta, veel. Vaatad selle pildi närbunud joonikus, graatsia on ainult laenatud. Siis loodad sa, et kortsud näo pealt kaovad. Et aeg saab aru ja on õiglane. Kuid see on tühi, ainult tühi lootus ei ole igavesti särada, just nagu lillel keset tormi-iili. On ainult petlik, varjatud fantaasia, pilk, nukker, igavesti hirmu täis. Üks tühjus, pari tolmuks saamine. Mandoliini orkestrilt, mida juhatab Santiago Kyoa kuuleme pala la resinita hellitusvormi nimest resina. Bana peaks olema kontrastiks nendele mõtetele, mida väljendas poetess de la Cruz. Laulus on ülistatud puhast võltsimatut iimil. Mängides Euroopa päritoluga mandoliin, ei unusta mehhiklased ikkagi ka oma indiaani verd. Asteekide viimase valitseja khati mokki raidkuju jalamile viivad lapsed tenni. Lilli kartes olid kergelt jagu saanud valitsejast. Teisest vaatamata sellele, et tal oli kaasas ainult 550 mees, 16 hobust ja mõned suurtükid. Ajaloolane William Prescott märkis oma teoses. Mehhiko vallutamine. Ajaloos ei ole vist teist niisugust juhust, et nii suur ettevõtmine oleks läbi viidud nii ebaadekvaatselt ei jõududega. Siiski. Sumba vennapoeg Kvati mokk püüdis jätkata võitlust enti maagi langes kortesse küüsi, kortess laskis põletada khati mokki jalataldu et see annaks välja aarete peidukohad. Kohtemukile on pühendatud Mehhiko romantismiajastu üks silmapaistvamaid poeeme Laprofessiiedekvatymok kottimoki ettekuulutus. Selle autoriks oli 19. sajandi esimese poole luuletaja Ignacio Rodriguez. Poos surematu mees, võimas keiser Guatima, kas sa vapper ja õnnetu hiid? Kui antud sinule ärgata ellu, siis tule ja kuula mu sõnu. Eks siin su sõjakat laupa ja kuuleksin käskivat häält. Vaevalt oli poeet lausunud need sõnad, kui maapind avanes ja tema pilk selgines. Teda puudutas surnu külm käsi. See oli khati mak, kes näitas talle põletushaavu oma jalgadel ja ennustas Mehhiko õnnetut saatust. Üheksateistkümnes sajand. 1000 kaheksasaja-kahesaja esimesel aastal sai Mehhiko sõltumatuse kuid rahutuste ja revolutsioonide leeke seisunutanud. Rahutud ajad tõid endaga kaasromantilisem eelistatuse kunstis. Ühtepidi tungisid Mehhiko muusikaellu opoliku tavalisi rüütleid millesse peatselt imbus sisse kohalik koloriit. Teistpidi aga hakati teadlikumalt rahvuslikku väljenduslaadi otsima. Võib-olla sobib valsi meelevooluga seegi armastusluuletus kuuluv Manuel Kvati riiees Eerole, kes elas möödunud sajandi teisel poolel. Laula Sa oled, kuid täht, mis hommikul paistab oled kui aed, kus lõhnadest joobunud oled kui ingel, kes armastust toob, mul sa oled, kui näki oled, kui kaetud seal jões kaustas, nii vaikne ja vaba. Sa oled täht ja kelle süda on maetud. Sa kaevata üles kõik jälle vaba. Ja vaadates sinule näkku, on kevad külvanud lilli. Ja nad on nii kenad. Romantilist hõngu on kapalas Florde kaneela kaneeliõis mille esitab kitarril fuakimboutista. Kui asteegid olid veretööd teinud oma uskumuste tõttu siis samuti usundliku kujutluse tõttu ei astunud täie otsustuskindlusega vastu Tessi röövvallutajatele. Nende jumaluste hulgas oli vetsalkvaatlus, kes oli lausa Prometeuslikult inimeste eest hoolitsenud ja neile mõndagi kasulikku kõpetanud. Gretsal kohal pidi aga taganema uue noorima jumala eest. Ometi jäädi uskuma eta, nagu meie Kaleski pidi kord uuesti koju jõudma. Gretson pidi olema valgenäoline. Jah, habemik. Need omadused olid lähedased kaportessi väljanägemisele. Ja kortes lasti saatuslikud lähedale tulla. Maiadel jast teekidel oli palju jumalaid. Sellest räägivad legenditki. Taevases täheparves, mida nüüd linnuteeks kutsutakse. Elas kord üks jumalanna, kelle nimi oli kihuvatel, mis tähendab kahekordne jumalanna. Omekkivatlil oli palju lapsi nii palju, et ta isegi täpselt ei teadnud, kui palju just. Ühel päeval sündis talle poeg, kellele pandi nimeks mis tähendab helendav kivi. Battle oli nupukas haritud ja heasüdamlik poiss. Oma heade omaduste poolest paistis ta välja teiste vendade seast, keda oli aga sama palju kui tähti Linnutees. Vennad kadestasite Battlit tema rikkalike omaduste pärast. Nad sõlmisid vandenõu ja otsustasid ta vanematekodust minema ajada. Ühel päeval, kui ema oli uinunud, tõukas suurim vend, pisikesed Patlik kõigest jõust välja. Ihuüksi lendas väike lõputus, maailmaruumis jõudnud maani purunes ta paljudeks paljudeks väikesteks kildudeks. Punakas kuldsetest leekidest, mis tõusid igast killust, said tuli sinakas kuldsetest leekidest said teadused ja kaunid kunstid. Ja suitsust moodustusid inimeste head hinged. Aga igast sädemest sai üks jumal. Sellepärast ongi indiaanlastel nii palju jumalaid ja sellepärast on nad nii mõistlikud kunstiarmastajad ja targad. Nad loovad palju kunstiteoseid, milledest mõnda võib veel praegugi näha. Polü teismiste kunsti meelest on huvitavaid mõtteid avaldanud eestimaalt raikülast pärit krahv Hermann Caesar ling. Esimese maailmasõja eelõhtul võttis ta ette päris maailma reisi ja avaldas hiljem raamatu ühe filosoofi reisipäevik tas raisa Taage puhainest filosoofon. Hinge kohta käivatest peatükkides võime lugeda. Suur kunst on ikka polütestide hulgas õitsenud. Enamik suur luuletajaid, nende hulgas ka Göte, on kunstnikuna palju jumalus tunnustanud. Oleks ekspir ainult omaenese vaimu süvenenud, poleks ta suutnud hingestada nii paljusid inimesi. Kui inimvaim võtab oma kalduvuste mitmekesisuse ja muutub ühelaadseks ühesuunaliseks oma mina, teadlikkuses rullub inimene kokku, muutudes monutestiks. Algse mitmekesisuse asemele tuleb korrastatus, seaduspärasus, kokkukuuluvus, monoteistlikud karakterid, on jõulisemad, nende printsiibid, tugevamad, eluvormid selgemad aga selle eest olnud vaimult värvitumad, jäigemad ahtamad. Nii et ka usundi suhtes oli maailm erakordselt. Nii mitmevärk nagu ta peaks olema ka pimeda harfimängija Dio tuula noraanhoku jutluses selle mänguga, esitades rahvaliku pala kirju pull Eltor ante Huelo teenis ta oma järjekordse peeso. Selliste rahvalaulikute ja pillimeeste kohta, kes aina rändavad ringi, oli salmike juba vanadele apteekidele. Kes olen mina, et Mayna lendlen ja lendlen kord siin, kord seal, viivu puhkan. Mina, lillede laulik, mina, laulude liblikas. Laulike liblikas peab kasutama iga hetke oma elus. Kas tõesti on tõsi, et meie elame siin ilmas? Ei, jäävalt siin ilmas ainult üürike hetk. Jaspis kividki, murenevad, Kultki laguneb. Džunglilinnu suledki pudenevad koost? Ei valt siin ilmas. Vale on vale, et tulime elama siia ilma nagu igihalja, kevad on meiegi Tartus tuleb ja puhkeb, tuleb ja meie süda puhkeb õide. Meie ihust puhkeb mõni õis ja jõunnertsip. Kas minu süda kaob niisama, kui lill närtsib mida teeb see minu süda? Vähemalt Lill, vähemalt laul. Need luulesõnana olid olemas 16.-st sajandist säilinud käsikirjades. Igaviku mõtted on ajanud ka indiaanlasi kontakti otsima jumalustega toimuguse, siis niiviisi. Joote kakluste abil nagu uid soola lastel, kes hiljem püüavad üle elatud kunstis kahemuslikult edasi anda. Praegu laulavad õekesed poliido laulu Flani. Selle laulusõnades joovutakse juba viinast, et leida unustust. Kallis, mul oli sinu vastu suur usaldus, aga jäin sinust ilma. Ma joon, et näe, kas ma suudan unustada. Kuid ega alati ei tähenda joobumine kõrge lennurisi nägemusi. See võib kaasa tuua ka selliseid seiku nagu jutustatud selles Lillumistendis. Ühel päeval tegid linnud peo ja selge see, et öökull võttis siis aukoha. Toodi välja Paltsa, on üks salakavalamad jooke ja ei võtnudki palju aega, kui kõik linnud olid purjus ja hakkasid rumalusi rääkima. Kui joomapidu oli kõrgpunktis, tuli sinna üks indiaanlane ja linnud kutsusid tedagi endaga jooma. Loomulikult jäiga indiaanlane purju ja hakkas linde, eriti aga öökulli pilkama lastest kokku köidetud jalgadega tantsida. Kui pidu sai läbi, lendasid linnud oma pesadesse halvast naljast hingepõhjani. Solvunud öökull aga ütles. Nüüdsest peale hakkan ma taanlastele surma kuulutama. Teises laulus, mida Lasermaalast poliida laulavad. Mandoliiniorkestri saatel on armastus tunded alles tärkamas. Malwarosiita selle kevade valge nelk, tule lähemale. Räägime mu kallimast kallim, tule lähemale. Sest ma armastan sind. Mehhiko tantsulistes viisides on rohkesti rütmirõõmu. Nagu teisteski Ladina-Ameerika lugudes, on sind tujukaid kahe ja kolmeosalise taktimõõdu vaheldumisi. Naiselikult kraadilise lüürika kõrval on teistes lugudes jälle rohkesti mehist uljust. Uljaspäid, kes otsivad ohtusid, kiidetakse und, messiga Jaano Mui matsu. Mehine mehhiklane. Väikestes söögikohtades on selliste meeste jaoks omad söögid, näiteks soppa Ombress meeste supp, mis kujutab endast mingit hästi võimsa seljankalaadset söömaaega. Taraumana hõimu indiaanlased näitavad oma ülimehist vastupidavust sellega, et teevad kahe ööpäeva pikkuseid jookse. Jooksu ajal lüüakse jalaga puu pallikest. Algul apelsini suurune, aga jooksu lõpupoole kulub väiksemaks. Naisedki jooksevad kimaid. Taraumanalased elavad ikka veel koobastes, mõnes koopas võib aga leida männilaudadest tehtud viiuleid. Männipuu on immutatud liilia võsudest saadud ainega. Poognad on muidugi ehtsad jõhvid. Nüüd siis mõned mesisemad lood. Esineb Apatzingaani ansambel. Rohelia Akunia mängib kitarri, sugulaste õelat ja laulab Epigmeenio raamas. Lospira toores tänaval hulkuvaid on niinimetatud Valona tüüpi siin kõvasti deklamatoorsust, Palonad ilmusid juba koloniaalaja alguses. Nende suurema õitsengu periood aga langes möödunud sajandi algusesse. Meil pole raha, et osta virsikuidki, mis siis veel rääkida aluspükstest. Nad hauguvad nagu tahad, ilma mis tahes põhjuseta. Selline on nende elu. Kui mõni sellisele paugu pihta paneb, korjab kamp ta üles, viskab minema nagu elaja. Seal laul käib nende kohta, kel pole ajusid peas. Nad tõmbavad oma peakatet silmile piiluda märkamatult plikade jalgu naiste vahtimise peale see päev neil kulubki. Mis teenistust saab niisugustel olla? Emmbeeerro koer. Ai, kohe lähen rõõmust ogaraks. Tore on tulla koju. Koergi kutsub mind ruttu-ruttu-ruttu. Ja veel üks lugu Apathinghani ansamblilt. Sonde Haba liin, metssealugu, ütlesin sulle, et ära mine sinnapoole. Seal on metssiga ja see on ohtlik jäära, istuta sinna midagi. Metssiga paneb kõik nahka, mis? Kuidas mets hakata said. Kes andis selle sulle? Ei püüdnud ega saanud ma seda. Mu raha ostis selle. Nii see tänapäevani. Mexico on sulam vanast ja uuest punanahkade ja kahvanägude rassidest. Seda näeb elu janulises värvide lõõsas ja pidutsemistest enese tunnustamiseni. Rahva pidudes segunevad indiaani usundite ja ristiusuelemendid. 1963. aastal peeti suurt muusika ja tantsupidu Urva paani linnas. Selleks puhuks kirjutas helilooja On Viktor Jaano Sallo Remfast laulu. Krintsid kua. Eks seda esitas kiuru apani tuntuim ansambel, nüüd juba meilegi tuntud õekesed Pulita. Meile Mehhiko muusika kuulamisest õige kodune tunne jääks, kuulame lõpuks rahvalikku laulu siiritu Linda diito Cybaari esituses. Mis kodune tunne selgub laulu lõpus.