100 aastat tagasi köögis läbi vihmasaju läbi vory talv läbi uiskude läbi tormide ei käskinud Kelter käestium kubjas ja tulite vabatahtlikult siia, et viljeleda puhkpillimuusikat. Tookord te mängisite peerutule valgel. 100 aastat edasi. Võltsana valgustatud kultuurimaa saad rahvaorkester oma täies koosseisus. See oli tervitus, killuke Tallinna Polütehnilise Instituudi pasunapoistelt kes paljude teiste vabariigi muusikasõprade hulgas poolteise nädala eest tulid Põltsamaale. Siin tähistati Põltsamaa isetegevusliku rahvaorkestri sajandat aastapäeva. Peoperemehed tegid ettevalmistusi suure juubeli tähistamiseks juba pikemat aega, 100 aastat, see kohustab, paljuks. Suurenes tööpingeharjutustundidel suurenes ka vajadus teada saada, kes nad siis õieti olid, kes sajandi eest olid alustanud pikkade aastakümnete jooksul hoidnud ja arendanud puhkpillimängu traditsioone. Kes olid need inimesed, kes tulid läbi saju läbi tuiskude, et pakkuda oma mänguga rõõmu teistelegi. Orkestri liikmed Arnold, Karin, Albert kase ja teised käisid Põltsamaa ümbruse külades panid vanimate inimeste mälestuste põhjal kirja nime, nime kõrvale, sündmuse sündmuse kõrvale. Nii saidki alguse orkestri ajaloo esimesed leheküljed. Ajalugu ei püütud. Aga jäädvustada mitte ainult tavalisele kirjutus paberile. Abi pakkus ka noodipaber. Juubelikontserdil kanti ette eesti teenetama puhkpillimuusika entusiasti. Mozarti ooperist Võluflööt sellises seades kõlas palaga sajand tagasi, kui Virkhaus käis Põltsamaa noore orkestri tööd innustamasia juhendamas. Mida suudeti siis teada saada orkestri varasema ajaloo kohta? Sellest tegi juubelikontserdil kokkuvõte orkestri vanem ja ühtlasi abidirigent Lembit Vink, kelle juhatusel kuulsitega Virkhausi seatud Mozarti hädaadiot Eesti NSV teatri ja muusikamuuseumis leiduvate andmetel on Põltsamaal pandud alus puhkpillimuusika arengule 1000 865. aasta algul. Puhkpilliorkestri asutajaks peame Anniklere külakoolmeistreid. Tõnu hoomelid. Orkestrist mängis algusest saadik kaasa ja hiljem, kuni 1870 aastani juhatas orkestrit tuntud ühiskonna ja muusikategelane Karl August Hermann Tõnu hoomeli ja Karl August Hermanni lahkumise järele. Põltsamaalt on asunud orkestri tegevust edasi viima uus Annika Koolmeister, Ants Ustal. Samal ajal orkestris on mänginud kaheksa pillimees. 1000 879. aastal on Põltsamaa orkester osa võtnud teisest üldlaulupeost. 26. juulil 1800 92. aastal oli suurim esinemine võib olla üks esimesi suuremaid, kus esines Põltsamaal 109 lauljat Seitsmest koorist ning puhkpilliorkester. Teine samalaadne suurem üritus on teada 31. juulil 1800 94. aastal, kus esines 11 laulukoori ja orkestriorkestrist oli sel ajal mängijaid. 11. Kontserti oli juhatanud Miina Härma. 1898. aastal asus orkestrit juhtima Pauast vere vallakooli õpetaja Tõnu Kutsar, kelle initsiatiivil muretseti siis juurde Saksamaalt 21 pilli ja suur trumm. Orkestriharjutused hakkasid sel ajal toimuva tolleaegsed põllumeeste seltsimajas. No seal võib arvata, et asutigi siis juba ka mängima. Tantsumuusikat valss, palkasid marssisid ja nii edasi. Pärast Tõnu kutsarid orkestri tegevust edasi viinud orkestrijuhid Jaan Jalakas Hugo aaren, Aleksander Viru ja Egon Roostal. Nendest Aleksander virud, me tunne nagu tõelist muusika entusiasti ja võime teda veel näha täna meie kontserdil kaasa mängimas. Aleksander Viru kohta, kes juubeliõhtust alates kannab Voldemar Lemmiku, Lembit vingi, Agu Ahvena ja Paul Vahi kõrval rinnamärki Eesti NSV kultuuritöö eesrindlane. On aastapäeva kontserdi kavalehel kirjas, et ta mängib Põltsamaa puhkpilliorkestris alates aastast 1911 üle poole orkestri tegevus aastatest. See on aeg, mille eest tuleb hetkeks peatuda. Ja oleks ülekohtune, kui meie tutvuks sõida vestleks orkestri staažikama liikme Aleksander viruga. Täna on Põldsam orkestri 100. aastapäev ja katsume neid meenutada teie teed Põltsamaa puhkpilliorkestris. Ja lõbus, kas mul kõik meeles on see kõige esimene pillu ülikool, nüüd esimene noor mees olin. Siis oli esimene tenor, seda mängisin tükk aega, sinul, pildid on kaunis, võtsin seest. Ja peale selle oli mul s pass. 18 aastast ma mäletan seda. Kui sakslased olid siis okupatsiooni Aivi siis ei olnud kuskilt võtta neid pillimehi. Ja siis hakkasin bassi mängima ja siiamaani näinud ja see on jälgi siia, oli vist? Ei tea, kas ta jääb sind lõpuni või ega muud pildilistreisaram. Vao õppisin vanasti viiulid ja mandoliinid mandulad, mängisin Venemaal tükk vaeva. Ja siis. Vesises poisiks mull kandlemängu liigume, ei saa, seal võib 200 aasta lõvi tõi, sellest hakkasin peale, nii et võite päris iga pilli võtta kätte ja nojaa, sel ajal olid noorte meeste asi oli, siin sai juba laikad mängida kitarri ja mandoliinid ja kõiki-kõiki pilli mängides. Teie olete vahepeal ise ka orkestrit juhatanud, see oli 1000 töös 21. aastal ma läksin Tartu orkestris mängima, kas igal aastal see valgesse seal on kolm aastat. Sealt tagasi tulles oli siin peal sõja pillisid oi, aga ei olnud jale ühtegi juhatajad, kisuksid organiseerinud. Ja siis anti mulle see ülesanne ja ma võtsin ja ma mängisin kolmast, juhatasin seda orgesed Kunigi kuni 23 aastani siis Tallinnas, laulupidu oli Simon 16. mängi koll laulupeol õppisite siis 16 meiega laulupeo repertuaaris ja see saigi ikka rõõmsatud ja sai sõidud kuidagi hobustega Jõgeva jaama, sealt rongiga nagu serval ei olnud ju mingis autodega. Sõiduvahendid aga peale selle hulluli oma elu oli sarnane pinnaga töö ei lubanud enam nii palju mul käia. Ja siis tuli üks sõber mulle ka orkestrimees Roostal. See võttis oma kätte ja siis ma jäin aga vahetevahel tehnika seal kõiki mängus. Aga siis, aga nüüd, kui lemmiku aeg, siis ma olen kogu aeg olnud Siimanni, mis tööd te olete elupäevil teinud? Mina olen väljaõppinud pagar, kondiiter, nii et mina juba lapsest saadik õidi 13 aastane, 15 oivaterisse töö, pois pagaripoiss. Ja siis pärast ma läksin täiendama skanditraal, Riias käisin. Ja siis Manning, kondiiter saad hüüdma, tegin. Sööklas, nii et siis vahetevahel see olisi uysica, aga muidu Eiki TÖÖ ja vaese oli väga pingeline töö, nii et siis sellepärast ei saad, iga kord ei saanud iga kord olla ja nii täpselt seal kõigis kõigis orkestris mängida tahtnud. Nojaa, muidugi pagaritöötajale. Onu vana sõi Varoskadüübagagi küsinud, millised on kõige huvitavamad juhtumised, mis need orkestriga seoses teil meelde tulevad, neid väljasõidud, mängimised orkestriga, see on kõik huvitav ja väga huvitav olnud ja nagu näete isegi Milaad huvide tuld sihiku täna õhtul, see oli väga huvitav, Arid õhtuda, paljunud, tegelikult on kõik huvitavad, mis muusika see puudub, iga kord, kui tulete orkestrile Taavile ikka huvitav, üht diviisi ja meil on tegelikult siin kanis nii korrapärane asi, nii et iga teisi piga Reedumil täpselt proovid. Kell 200 alguskella 10-ni istun pulti mänginud liikumaides läbi ja see on väga hea, muidu ei jõua neid muidugi vale selgeks, ei oleks suutnud seda kõike ära teha, mis meie oleme siiamaani ja minul riputuaal kani suur. Nii et mitte nüüd see, mis me täna Mägiks oligi väike osa seal väga palju mänginud kontsertiteks ja igal pool. Ja eks nüüd on orkester küllalt suure, nüüd võite mängijad ebaraskeid palu suuri kontsertpalu ja võidu Braschi küll laulupeo. No see on meil kõik läbi mängitud juba, niiet seal miljon eeldab puht õppust enam ei ole, aga muidu mängima peab viimase aja jagu. Ja teistele võib-olla eeskujuks seal mängida, kes ei ole kõik jõud, no ja seda on kah, me oleme käinud Jõgeval seal ja mängin seal sisse kukkuma, suvel tulete laulupeole. Noh, kui elu tellis seal, siis omal kindlasti elav, kui ei ole, siis ma muidugi seda seda ütelda. Ole kõik laulupeolt läbi käinud, kindlasti tullagi. Kõlab pala eeloleva üldlaulupeo repertuaarist. Gustav Ernesaksa kalurite tants ooperist Tormide rand. Orkestri veteran Aleksander Viru mainis, et lemmiku aegus on olnud kollektiivis kõva kord. Eks muidugi, iga kollektiiv on üle elanud tõusu ja mõõnaperioode mõõnaperiood oli Põltsamaa orkestris enne Voldemar Lemmiku saabumist. Seeman on jäänudki viimaseks. Ehkki möödunud on üle kolme aastakümne. Tahan meenutada selle perioodi algusest. Voldemar Lemmik. Tulin Põltsamaal aastal 1934 aprillikuul üheksandal kuupäeval. Juttude järgi ide Põltsamaal olukord olema väga roosiline, mind suunas nimelt siia konservatoorium, kui ma siia tulin, siis pilt oli võrdlemisi kurb. Jõudsin siia ja esimene proov, mis toimus pritsimajas. Siia tuli kokku kõigest neli mängijat ja suur trumm, seeli, kogu orkestri koosseis. Ja esimene mulje oli niivõrd halb, et mõtlesin, et jalapealt keeran ringi ja sõidan Tallinnast tagasi. Kahjuks olin aga Tallinnas kõik sillad ära põletanud, oma töökoha üles ütelnud ja häbi oli Tallinnasse tagasi minna. Mina olen siin, Põltsamaal olin põhiliselt juba juba elanud siin ja ja siis orkester oli täitsa lagunenud. Ja kui kuulsime Tallinnasse, suunatakse siia üks nii vilunud orkestri juht. Nüüd jäime ootama teda. Ja siis, kui ta ilmus siis oli tema see esimene mees, kes tuli iga orkestri liikme juure, et kõik tuleks kokku vanad. Siis me läksimegi ja ei olnud pettunud selle mehes. Tema juba võttis omale, värbas seal nooremaid ja viis selle töö väga nii kõrgele. See. Töömees peab ütlema, on Põltsamaal olnud aegade jooksul kõige tõsisem muusikamees. Tema teeneid üle hinnata on väga raske. Põltsamaa orkestris jääb töötulemused said laiema tunnustuse 50.-te aastate alguses kui hakati läbi viima vabariiklike kunstilise isetegevuse ülevaatusi. Meie fonoteediski Antala sellest ajast klieri hümn suurele linnale mängitud 1953. aasta ülevaatusel. Tunnustus Põltsamaaorkestrile on olnud, sellest ajast alates püsib ikka on ta kuulunud esimeste hulka vabariigis. Paaril korral on ta hoidnud rändlipuvabariigi parimale puhkpilliorkestrile. Sama edukalt on esinenud ka keskkoolinoorteorkester suure orkestri taimelava, kus Voldemar lemmik igal aastal reale noortele jällegi hakkab aas eest õpetama, kuidas hoida pilli, kuidas mängida, kuidas täita oma osa orkestri kollektiivis. See püsivus ongi saanud aluseks edule, millest kõnelevad aukirjad ülemnõukogu presiidiumile, üldlaulupeo peakomisjonilt, Eesti NSV Kultuuriministeeriumilt. Põltsamaa orkestri koosseisu juures tuleb aga tingimata rääkida veel ühest saavutusest. Pöördume tagasi Lembit vingi biogene juurde. Omapäraseks murrangu aastaks meie orkestritegevuseks võime lugeda aastat 1955. Sellel aastal muretseti ETK Velli Põltsamaa põllumajanduskombinaadi komplekt puhkpille ja kuna mehi seal mängima õpetama asumisel ei leidunud nii palju, siis võttis seitsmes lemmik ka naisi õppima. Sellest ajast alates on meil orkestri koosseisus pidevalt olnud 10 20 naismängijat ja on töötanud ka iseseisvalt naispuhkpilliorkester. Naissoost mängijate arv on meie orkestris pidevalt tõusvas suunas läinud, nii näiteks järelkasvu vaadates. Praegu keskkooli puhkpilliorkestris mängib 26 tütarlast ja 14 poissi. Koolinoorte suurearvuline osavõtt on aidanud kaasa selleks, et meie orkestris on olnud pidevalt 40 50 mängijat. Kaasnevad aga ka sellega, et on palju koolinoori on olnud meil orkestris on olnud suurorkestrist, liikuvus, voolavus. Ja tõepoolest järjest uute nägude ja nimede esinemist Põltsamaa orkestri koosseisus oleme võinud tähele panna meiegi raadiotöötajad, kes me paariaastaste vaheaegade järel oleme siin käinud oma fonoteeki täiendamas. Alles see oli, kui solistidena esinesid praegune Tartu Vanemuise teatri orkestrantide ja muusikakooli õppejõud Armand Paju Tallinna muusika- ja teatrikunstiinstituudi üliõpilased Hannes ja Riho altravid. Kuid tänaseks on siin jällegi uued noored mängijad ja solistid. Võib-olla nemadki mõnede aastate pärast üliõpilased. Õppejõud. Kõneb Kanaari hälli lauljad, solistid, Draketil, Heili vahis Või teine noorsolist saksa fonil jaan, kuulume intermetso Bizee muusikalisest draamast. Harli eestlanna. Põltsamaa orkestri juubelikontserdil esines ka mitmeid külalisdirigente mari lemmikorkestri endine kasvandik, praegune muusikaüliõpilane Ants kiilaspea, kes 20 aasta eest töötas Põltsamaal, muusikaõpetajana ja kes orkestri tähtpäevaks kirjutas romansi. Oli ilmunud ka Leedu laulupidude üldjuht Viktoras Alexa. Orkester esitas Victoria's Alexa juhatusel valsi jusel Joonase balletist mere kaldal. Külalisdirigent Riiast Läti laulupidude üldjuht August Kreitzberg juhatas Osolini pala surematu noorus, mis on ta meie eeloleva laulupeo kavas. Lõpuks esitame Voldemar lemmikule küsimuse kui suur on olnud nende inimeste arv, keda ta 30 aasta jooksul Põltsamaal on õpetanud. Pille puhuma. Täpset arvu ma ei oska teile öelda, ma ei ole seda arvepidamist teinud, kuigi ma olen ka elukutselt raamatupidaja, aga seaajapuudus on see ülesanne tegemata jäänud. Kuid umbkaudu peaks ütlema, umbes 300 ringi peaks minu taktikepi alt läbi käinud olema noori. Kui nüüd vaadata tagasi käidud teele, kuidas te jääte rahule ja millised on tulevikuperspektiivid? Ausalt öelda rahule jäämiseks ei ole põhjust, sest nii palju kui mina tunnen kollektiive ja selle pika ajastute jooksul, mis ma sellega tegelenud on kunagi sai isegi kollektiiv mängida ideaalselt hästi vaid alati jääb ikka väga palju ja väga palju soovida. Aga meie unistus oleks selline, et me saaks kunagi sellisel kindla koos seisuse kollektiivi, kellega oleks võimalik aastast aastasse kunstilist taset tõsta. Et mõnikord võiks ka öelda, et vot täna mängisime hästi ja mul on hea meel, kui me oleme senini suutnud enam-vähem rahuldavalt esineda. Muidugi tahaks, et me suudaks hästi esineda ja püüame sinnapoole, kuidas see meil õnnestub, seda näitab tulevik. Oma kontserdi lõpetame Podolski Maardus. On huvitav märkida, et helilooja lõisele Marsi Põltsamaal 1959. aastal ja 1960. laulupidu oli tema populaarsemaid paraad-marsse.