Enne kuubiale lendamist treenisid Ameerika kosmonaudid Islandi maastikul. Islandil näeb väga kaugele kõikjale mäetees isegi Reykjaviki tõlkes suitsude lahe. Silmapiiril on kas mäed või ookean. Õhk on nii läbipaistev, et enam kui 100 kilomeetri kaugusel asuv mägi tundub olevat siinsamas käegakatsutavas kauguses. Kaugeid vaateid, midagi sega, puudub. Kauged mäed aga pidevalt vahetavad värvust. Nad võivad näida sinisena, joraanžidena, hallidena või lilladena ikka olenevalt sellest, milline on hetkel valgus. Taevapilt on aga alatasa rahutu. Suure osa saare pinnast moodustavad väljad mis on kaetud vulkaanide, Spurskunud ja siis hangunud laevaga. Nendega vahelduvad tohutud jääliustikud või liivaväljad, mis ei olegi kuldkollased vaid kas tumehallid või isegi sinkjasmustad. Ja nende musteldavate liivaväljade vahel võib loogelda jõgi, mille pind nagu kaugelt Mäedki samuti pidevalt vahetab värvust. Näides kord hõbe, hallina, kord sinkjas, rohelisena. Järsakust alla tormates võib jõgi muutuda koseks. Kuumavee allikad võivad purskuda kuni 80 meetri kõrguseni mõjudes tõeliste vee vulkaanide na. Kas siis Islandil üldse midagi ei kasva? Siiski, orgudes on lokkavat kase ja pajuvõsamäenõlvadel võivad kasvada sinikad Nordicu ja muidugi ka rohtu. Kuidas siis muidu toituksid islandi hobused maadligi madalad ja pikakarvalised islandlased, kes pole kunagi asustanud saare päris kuu maastikulist keskosa on elanud ainult rannikualadel. Ajasid neid kui veoloomi rännates üle mägede kiltmaade jäliivikute. Ei puudu Islandil ka igat liiki sulelisi. Elada siin saab elatud ongi juba 11 sajandit viikingite ajast peale. Tingimused on olnud rasked. Pidulik, nukrad on olnud Islandaste poolt eriti armastatud meeskoorilaulud. Neis nagu kajastuks sajanditepikkune mure. Samal ajal on elatud keset seda kujutlematult fantastilise Nat näivat loodust. Küllap sellepärast on islandlased fantastikaga armastama hakanud mõnusat tondijutud. Populaarset tänini kujutav kunstnikud on muidugi silma hakanud omalaadsed, ulme, maailmaasukaid meenutavad laava kuhjatused. Nad on neid maalinud ja keegi ei saa eristada nende pilte puht abstraktsest maalikunstist. Islandlane tunneb oma loodust nii kaunist kui ka karmist küljest. See kajastub rahva lauludeski. Tuntumaid Islandi rahvalaulude esitajaid on olnud Engel lund kes sai väga tuntuks juba sõjaeelsetel aastatel. Laulu pealkiri on kaunis, on seordides. See on nii, rahuliku ilmaga ei ole maailmas aga kurjemad kohta talve tulekul. Siis sureb inimesi ja loomi. Ka teine laul, malbe suvi on minemas, on mõttelt esimesele lähedane. Suve asemele tuleb karm. Talimis röövib inimestelt jõu ja rõõmu. Aga loodushäältest võib ikka rõõmu tunda, kasvõi niisama lühikeseks ajaks, nagu on järgneva laulu pikkus. Laulu nimetuseks on põldrüüt, laulab aga sõnades meeles peetud Koovitajat kaarnad järevast. Islandi laule on viimase aastatosina jooksul kõvasti populariseerinud kolmest noormehest koosnev Vanna Trio. Nad annavad rahvalaulule muidugi kaasaegsema kõlapildi kuid jätavad ilusasti alles tema põhiolemuse. Ka selle laulu peakangelaseks on laule põldrüüt. Kui hakkab kõlama tema laul, siis on murtud valju talve valitsus ja suvi on teel. Jõuab Evan loojas. Ja. Irdna. Jooksma. Peale rasket tööpäeva vaatleb talumees oma maad. Lambad on tarastatud. Mäed on ümberringi muutunud, sinkjateks oleks hommegi ilusat ilma. Ainult ilma islandi inimene kardatki muud suurt ei midagi. Vargaid sel väikesel maal ei ole. Koerad ei ole kunagi kurjad. Inimesed, kes lähestikku elavad, tunnevad 11 hästi ja kasutavad läbikäimises ainult eesnimesid. Kolmandast isikust rääkides kasutatakse vahest ka isanime. Üks lauljaid saavad nad Riias näiteks valdursson. See on perekonnanime pähe käiv isani. Kui tal on õde, siis tema isa nimi on Valdezdotiir. Rahvas siis on väsitise arvuline. Nyyd on veidi üle 200000 peaaegu pooled elavad pealinnas Reykjavikis. Kui lahkuvad külalised istusid hobuste selga lauldi seda pidulikku laulu. Meie Uus-Meremaale pühendatud saates oli juttu sellest, kuidas selle saare palun, eestlastest asustajad oskasid oma laevu juhtida tähtede ja päikese järgi. Seda kunsti tundsid ka Islandi asustajad. Nad sõitsid nikerdatud ja värvitud laevadega ees kullatud lohe. Peaninad. Nende lohepeade kohta on kirjutatud maa asustamise raamatus. Et maa esimese seaduse kohaselt kohustati meremehi enne randumist seda pärani lõugadega lohe pead maha võtma, et mitte heidutada maa vaime. Sellistel laevadel tulid siis esmaasukad. 10. sajandi alguses Lääne-Norra rannikult Islandile. On arvamus, et Norrast tuldi tulema, kuna Norra ühendaja, kuningas Harald Kaunisjuukse oli kõva käega mees olnud ja rakendanud ka repressioone Islandile. Tulnukad on aga sajandeid vihanud igasugust vägivalda sealhulgas ka sõda ja sõjaväelasi. Inimestevahelistes suhetes valitses vastastikune lugupidamine, mille üks väljendus on ka külaliste ärasaatmise pidulikel. Kui oli vaja oma õiguste eest relvaga väljas olla siis seda ka tihti. Sellest kõneldakse saadadeski. Halb ilm andis järele ja siis nägid Krimm, Helgi Oolo ja pard, et kalda poolt lähenevad neile 13 laeva. Ütles paar, mis nüüd teha? Need inimesed tungivad meile kallale ja nad hakkasid arutama, kas võidelda või alla anda. Aga ei jõudnud veel otsust vastu võtta, kui viikingid juba seal olid. Nad ütlesid endid, kerioot, Hardyyasnäkkolsi, Scottide kuninga Melcolgist sugulased olema. Anname teile valida, ütles haarad. Kas tulete ja me võtame teie vara või peame lahingut ja tapame kõikesete juhtuvad helgi vastas. Kaubainimesed tahavad võidelda. Siis ütlesid kaubainimesed, kes seal laevas olid olles neetud oma sõnade eest, mis võitlejad nüüd meie ja pealegi on eluvarast kallim. Siis hakkas Krimm karjuma, et summutada kauba inimeste pahast pominat. Mardia Olaf ütlesid. Mõelge sellele, et islandlased hakkavad naerma teie arguse üle. Võtke parem Well ja võidelge. Siis asusid kõik relvade juurde ja andsid vande võidelda, kuni suudavad. Viikingid hakkasid laskma ja algas lahing. Snekolst tormas olati peale ja torkasin oma odaga läbi. RIM virutas nekolfile niisuguse jõuga, et viimane üle parda kukkus. Siis tuli helgi kreemitada kõrvale ja nad ajasid kõik viikingid tabati, mine. Sel silmapilgul märkasid nad, et lõuna poolt läheneb neile vähemalt 10 laeva. Kõige esimese laeva sillal seisis mees tali üleni siidis ja peas kandis ta kullatudki, et tema juuksed olid pikad ja ilusad. Aga käes hoidis ta kullatud ora. Ta küsis, kes mängib siin nõnda ebavõrdselt mänguhelgi vastas ja nimetas enda ja oma vastaste nimed. Olete islandlased? Muidugi. Nüüd sai mees aru, kellega tal tegemist on ja ütles. Teie nimed on kaugele kuulsad. Aga kas sina oledki see sälgi? Olen karis, Jalmundi poeg. Tulid õigel ajal, ütles helgi, kui tahad meid veidi aidata. Kari nõustus. Nad ründasid viikingid, lahing algas teist korda. Varsti hüppas karistus nekolfi laevale, see pöördus tema poole ja tahtis teda mõõgaga lüüa. Ent kaari hüppas eest ära ja Snekol virutas vastu põikraad, nii et terve tera sinna sisse kinni jäi. Siis tõmbas kaaridele mõõgaga mööda õlga. Löök oli nii tugev, et käsituliotsast ära just nekols surid korrapealt. Helgi tormas Reathardi peale ja torkas ta väga läbi, nii et mees otsa sai. Viikingid palusid armu, kõigile kingiti elu aga varaveti ära. Pärast seda sõitsid nad saartele. Kuna Island lastemaa oli küllaltki hõredalt asustatud oli inimestel suur vajadus suhtlemise järele. Sterling Gaminski raamatus Islandi kultuur on kirjutanud. Maa asustamise aja lõpul 930. aastal võeti vastu seadus, mille kohaselt iga aasta juunis kogunes kaheks nädalaks kokku Islandi üldine rahva alting. Paljudele oli teekond küllaltki pikk, näiteks Idafjordide elanikel kulus edasi-tagasi sõiduks koos altingist osavõtuga umbes seitse nädalat. Altingil võeti vastu seadusi ja arutati suuremaid kohtuasju. Alting oli nähtavasti Islandlaste ühtsustunde tekkimise peamiseks põhjuseks. Seal käisid talupojad, välismaa kaupmehed ja valitsejate saadikud, relvasepad, rätsepad, õllepruulid ja mustkunstnikud, kodutud hulgused ja nagu öeldakse, saagades kogu maad targemad inimesed. Ühtekokku tegi see välja mitu 1000 inimest. Altingele sõideti tõde ja õigust taotlema, uudiseid vahetama või lihtsalt inimesi vaatama. Seal sõlmiti tutvusi, äritehinguid ja abielusid, võisteldi mängudes, jutustati, saagasid, loeti luuletusi. Altingid peetakse Islandi kirjanduse hälliks. Aga Island on ammustest aegadest peale silma paistnud sama hästi kui täieliku kirjaoskusega. Samal ajal kujunes välja kogu Sariisis keel, mis ei tundnud murdeid. Ja nii juhtuski, et juba esimese aastatuhande lõpus ja teise alguses niinimetatud saaga sajandil oli ühiskonnal oma kultuur mis eriti kõrgele tõusis, niinimetatud must tahan sajandil, 13. sajandil, kui maa kaotas iseseisvuse. Algas suur taanlastele passiivse vastupanu osutamise ajastu. Võideldi ilma relvadeta. 13. sajandil on kirja pandud kõik, mis oli tollal teada islandi saagadest ja luulest. Lõhmus lina kaitse all. Vaikselt varjatud valu. Vihma valinud põskedel. Üksnes öösel kallab sissikulglas sõrm teeb ripsmekast kuivaks kuid on mõistussegi läinud. Kalli venna kaotusest. Mitte ainult sõnalist loomingut, vaid ka lauluviis on läbi sajandite meieni jõudnud. Kuuleme ühte Neljateistkümnenda sajandi lauluviis, on, võiks öelda omapärane, segi veidralt omalaadne. Selles puuduks nagu tonaalsuse tunne. Kas sõnad on võetud ühe munga luuletusest, milles ta jagab kiitust Neitsi Maarjale? Termiidilaul, mille iga samuti ulatub nii-öelda sajandi hämarusse See on lugu Hermiidist erakust, kes läks metsa, hakkas linnulaulu kuulama. Kuulates kaotas ta ajataju. 1000 aastat läks mööda märkamatult. Ristiusk võeti Islandile vastu aastal 1000. Kui Norras sunniti ristiusku peale tule ja mõõgaga siis Islandil saavutasid muistse rahvausundi ja ristiusu pooldajad omavahelise kokkulepe. Jõusse jäid endisaegseid ohvritalitused, millest ei loobutud. Siin lausa kipub keelele paralleel teiste kontinentide ristiusku heidetud loodusrahvastega kas või aafriklastega, kelle juures misjonäride toores risti uskunud pehmelt üteldes õigi omanäoliseks kujuneks. Teise paralleeli võime tuua Jaapanist, kus kohalik süntuism sulas nii mõneski osas kokku võõrsilt tulnud budismiga. Niiga issand, ristiusk ei tundnud algul Eiaskeeditsemist ega usu sallima Dust. Kõik vaimulikud ei olnud termiidid, kes võisid 1000 aastat järjest linnulaulu kuulata. Kui vanade abieluvormide nii-öelda igandina oli veel teise aastatuhande alguses lubatud mitmenaisepidamine siis ei öelnud sellest ära ka ristiusu vaimulikud. Veel üks iidne ja veidi veider lugu pealkiri minu keel ära ole aeglane. Vanast ajast on säilinud ka ühtteist lõbusamat. Pealkirjaks on see juhtus külas. Lugu jutustab siin rebasest, kes nagu arvata võib, on talumehega arusaadavatel põhjustel vaenujalal. Kuid ka talumehel on nuti ja ta tõmbab rebasel naha üle kõrvade. On lugusid ka saagade ajast Seda laulu laulab saaga kangelane Viglunder oma armastatust ketile Ridurist lahkudes laulu algrida kõlaks nii. Kaks nyyd oli seismas. See on lugu pealkirjaga Fucintesi ballaad mis pärineb arvatavasti 1730.-st aastast. Fuzzintes läksama kuningale skaaplile naist. Üldiselt aga armastusteema ei ole. Vanas isladesse olnud populaarne saagade kangelased ei astunud abiellu vabal valikul abiellujatele kokku viia, et kas olid vanemad või sugulased? Peaaegu nii nagu veel praeguses kiindias. Selle tõttu armastus pidi tikkima alles kooselus. Ent see ei seganud mõnelgi skaldiks kutsutud poeedil armastusest unenägusid nägemast. Neitsi hallil hobul ratsutas kalliga kõrvu Hellalik lööbki sooseid kullakatkule vastu. Joogisarveperenaine sõnas aga tegi mind terveks. Hüljeste taevavärvis kullas. Puhkama pani siis mind peorõivaste jumalanna tema hällis ja mures, ööbisid skandile naerma. Pärast laulude looja viis oma järelsulg voodi. Iialgi pole nähtud sassi. Mõne näite lembelauludest leiame siiski ka rahva loomikus. Näiteks laul, siniselt siraav täht, sära aga isa võrreldagi armastatu sinisilmade säraga. Seitse võõra ülemvõimu sajandit ei nõudnud kangelasmeelt ainult sangaritelt vaid kalist rahvalt. Kaua aega domineeris must värv mitte ainult hinges, vaid ka riietuses. Sellest ajast on säilinud palju hällilaule. Seda laulu peaks tundma iga Islandile. Lapse ütleb siin, luiged laulavad, ainult teen nagu maks. Ilm on väljas paha ja tulemäed ähvardavad pursata. Ka rasketel aegadel ei puudu lapsepõlves helgeid hetki. Selles laulus on juttu laste marjul käigust. Marjad maitsevad imehästi. Päike paistab heledasti, ümberringi on ilus. Kui lugeda vanemad Hedad, siis sealsed jumalad on omavahel ilmast Ilmari. Muinasusundi jumalasse tulidki Meestest mõistagi võimsamad, kuid samavõrra võimsamalt olid nende juures esindatud ka kõik inimlikud nõrkused. Jumalused vedasid teineteist ninapidi, riidlesid ei olnud armuasjades kaugeltki truud. Olid kiidukuked ja Karetsejad. Niisuguseid jumalusi tundsid ka teised rahvad, teistel mandritel. Ja islandi kummitused hilisema ja rahvalooming olid üle võtnud kõik jumaluste pahad iseloomujooned. Nad peksavad teineteist, loobivad sõnnikuga, külmetavad vinge ilmaga ega paremini käituda niinimetatud salarahvas kes elavad lähestikku päris inimestega. Kuid ega tutvuda Islandi mütoloogiaga, mis seal Kadetsimis väärsemaid kogu maailmas. Sisseaalsedki jumalad on õide inimlikud joontega. Jumalate vanem oodin oli tark ja kuri. Ühtepidi kaitses ta kangelasi ja poeeti. Seega oli ta sõnamaagia jumal. Teistpidi aga tegeles ta igasugusel hoidsimisel nõiakunstiga. Hoor oli kohtlaseni lihtsameelne Punahabe. Teda peeti ka kõuejumalaks. Kõue võis ta tekitada oma kivi vasara pildumisega, mis nagu bumerang lendas ikka viske kätte tagasi. Meie Austraalia saates juba juhtisime tähelepanu analoogiale sealsete aborigeenide uskumustega. Kas siis ideaalkujusid üldse ei olnudki? Olid siiski sangarid, kelle kangelaslikkuse olemus pidi väljenduma eeskätt vaimujõus iseenda võitmises. Nii kõlab jumalate luule. Kuula, oh kotkaste toitja. Jäta järele, nõidus skaldile nõidus ei sobi. Teavad ju kõik, et ei kõlba kärpida kärinal Künnapuu pahasse kurjasse uskuda nõiduse salatarkus. Karda sammas märkida, mõõka tõsta, mõtlemata sandi ees, kurjalt suurustada tamme saudini halva ilma. Ole sa kurvale kaitseksi pimedale paremaksi. Laine hundi saatorit. Ja niiviisi sangari luule. Hirmu minusaid, tõstat, hardi, kartlikud, sõnad, lahingujulgeima mõõk on vaenu ja verega toidet lähedal, haavates lamab voogude metskuldi pappel tormaku õudluses. Rahvas mehisus mind ei reeda. Islandi seal vist kerge saadaskaadiks. Igaüks, kes loob luuletuse, saab õiguse olla nimetatud selle eriti poeetiliselt poeedi nimetusega. Muistset skaldid improviseerisid luulet tehes seda keerulises keeles, jabur. Selles avaldub nende meisterlikkus. Seda enam, et just luulevormile enesel pidi ka maagilist mõjujõudu olema. Skaldid võisid ka oma unenägusid värssidesse valada. Ainult indiaanlased uskunud unede maailma erilises tähenduses. Ohutamate andma jälle koledast unest halba pole mul enam rahu. Veel kord minuga oli, ähvardas öösel mind õudselt verine sissi soosik. Rõõmuga pritsides Kaldi haavade jõest võetud veega. Islandist kallid ja saaga meistreid olid hinnatud mehed ka väljaspool Islandit. Neile anti andeks sedagi, kui nad ühes laulus ülistasid ühte võimumeest teises aga selle vaenlast. Nüüd lugu Islandlasest soogarestiast. Juhtus, et ükskord suvel tuli keegi noor islandlane haaraldkonungi juurde ja palus end teenistusse võtta. Konjunk küsis, mida ta oskab ja noormees vastas, et peab saagasid. Onu nõustus, kuid mees pidi alati saagasid jutustama, kes teda poleks ka palunud. Islandlane jäi nõusse, tulid jõulud, islandlane muutus kurvaks ja küsis, milles asi? Mul on jäänud ainult üks saagavassas islandlane aga ma ei riski seda siin rääkida, sest see pajatab sinu reisidest mere taha. Kuningütles. See on just see saaga, mida ma kõige rohkem kuulda tahan. Esimesel jõulupühal jutusta natuke. Aga mina peatan siin, et jätkuks terveks jõuluks. Aga kuni sa jutustad, ei saada teada, kas aga mulle meeldib või ei. Ja näe, islandlane alustabki esimesel jõulupühal saagat. Ja varsti palub koonungdal peatuda. Inimesed hakkavad pidutsema ja räägivad, et on suur julgus jutustada niisugust tagant. Ühtedele tundub, et ta jutustab hästi, teistele meeldib tema saaga vähem. Nii mööduvad jõulud. 13.-le. Õhtul ütles koonung. Kas ei taha sa mitte teada islandlane, kui meeldis mulle sinu saage? Ma kardan, isand sellest küsidagi. Koonungi ütles saaga meeldis mulle väga, kes lõpetas. Ku mõislandis olin, käisin ma iga suvi altingil ja iga kord kõlas Haldors Norri poja juures üks osa. Siis pole midagi imeks panna, räägib koonung. Mingu sul hästi ja alati minu juurde, kui tahad. Koonung andis talle palju head kaupa ja Islandlasest said tubli mees. Kui enam ei loodud saagasid, siis loodi muid lugusid ja ballaade. Üks selliseid ballaade nimega Gils pakad huula pärineb 1750.-test. Et ränduri kaotaks lumme tuisanud teerada on selle märkimiseks kasutatud kiviga kuhilad mida Islandist nimetati vaartahteks. Et järjekordse varda juurde jõudmise rõõm suurem oleks. Siis peideti nendesse tee peal pähe tulnud ja üles kirjutatud värsse. Uus tulija võis need läbi lugeda ja oli nii-öelda moraalselt kohustatud ka omalt poolt midagi lisama. Mitte ainult jaapanlased ei toonud igal võimalikul hetkel haigusid või juhusalle. Islandlased tegid seda Te vähem arvamus Entega islandlased luuletamine pole mistahes vemmalvärsside treimine. On olemas ka ranged nõuded ja neid tuleb täita täpselt nagu jaapaniski. P Q ja lohakus ei andestata. Ja ometigi on vaata et peaaegu iga teine inimene seal luuletaja luuletab. Ei, kui ütlete seal üldse elamist, et ükski trükitud luulekogu juba kaupluseriiulitele tolmu vaie sterling Gaminski Islandi kultuuris on kirjutatud juba vanaaja kohta. Luuletati pidudel ja põllul, tööl ja rännakul, maal ja merel nii kõige tavalisem mõttes kui ka ebaharilikest situatsioonides karja väljamineku puhul või kahevõitlust pidades kaubatehinguid või mõrvu sooritades saagades improviseerida, värsse isegi üksteisele mõõgahoope jagades või surmavalt haavatuna. Turl Ungrite saagas on isegi stroof, mille lausest foori riiekul pead pakule pannes kujutel poeetilise vormi imejõust ilmneb kõige sagedamini Nende laulude maagiliste omadustest mida ei loodud mitte ülistusena, vaid mõnitamiseks. Niisuguseid laule nimetati lindudeks. Üks nyyd loodi kollektiivselt kõigi Island laste poolt Taani kuninga Harald Sinihamba vastu. Taani kuningas võttis niidi väga tõsiselt. Ta läks Islandi vastu sõjaretkele. Isegi üks ristiusu misjonär ei jätnud tapmata kaht islandlased, kes olid temast niidi loonud. Kurjuse maagiast on jutuga kurja kudujate laulus. Kootud on kangas suur nagu pill, ET ennustakse etada meestele hukkuv verd, piserdamee tugevaks Kang Raudnemise odadest meeletu lahingu, verise koega kuduma peame, teeme nüüd kangas soolikaid, suurtest telgede asemel pealuust on pink, põikpuudeks on aga verised, odad suga rauast varrasteks, nooled mõõtkadest teeme voodri alla. Seartraimul sild, Sangridesse viipul paljastanud mõõgad hakkasid kuduma, murduvad odad, lõhkevad kilbid kui kiivri koerad hüppavad kinni. Me koome nagu meil lahingu PUR lehvisse käes konungil noorel tungil del lahingus sisse, kus meie sõbrad jagavad lööke nagu Me koome lahingulipugongi järel kappama peabki andulija kun, nüüd on juba läinud kilpidel verd, märkasid nad. Me koome, me koome lahingule, puutungivad edasi sülikat sõdurit, koonungi elu on meie kaitsta. Valime meie, kes lahingus langeb. Hirmus on nüüd vaadata, ringi tormasid taevas punased pilved. Meeste veri on värvinud õhu, ainult Valküürid. Rõõmsad on sellest. Luuleanne kulusäraga joogilaulude sepitsemiseks. Neid oli igasuguseid, ka refrääniliste kordustega. Meeskoorid aga laulsid oma valdavas enamuses pühalik tõsise repertuaari kõrval ka rütmi, erksaid, tantsulaule. Ja. Ka iga päev. Islandi looduses eluviisides uskumustes. See kõik on võimaldanud tekkida ka laulumaailmas, omalaadsete isegi veidralt muidu võttel, kuid väga löövatel kujundidel. Näiteks laul. Suudle mind, võõrnini. Sa oled suremas. Rõõmsalt ja surma sinu roosi punastelt huultelt. Ja edasi võiks öelda vapustav vaimulaul. Tüdruk sai soovimatu lapse. Ta mähkis selle hilpudesse ja viis välja surema. Pärast tahtis ta minna tantsupeole, aga polnud midagi selga panna. Ja siis kuulis ta järsku oma surnud lapse häält. See pakkus talle oma hilbukesi. Ja lõpuks laul Ragarjubiga. Tüdrukuna oma varbast ilma jäänud, seda ta karjub. Lohutaja lubab talle kaotatud varba asemele suka sisse kulda panna. Temaga nutab edasi. Oma varvas on võõrast kullast kallim.