50 aastat tagasi hakkasid Eestis Nõukogude võimu mesinädalad läbi saama. 25. augustil 1940 kinnitas Ivanovi näpunäidetel ebademokraatlikult valitud riigivolikogu teine istungjärk Eesti NSV konstitutsiooni mis oli peaaegu sõna-sõnalt kopeeritud teiste liiduvabariikide põhiseadustest ega sisaldanud midagi eestilikku. Riigivolikogu ise kuulutas ennast ajutiseks ülemnõukoguks jäädes ajutiseks, kuni 1947. aasta veebruarikuuni seati ametisse ülemnõukogu presiidium eesotsas Johannes varesega ja rahvakomissaride nõukogu eesotsas Johannes Lauristiniga. Riigiaparaadi lammutamine jõudis sellega haripunkti. Päev-päevalt hakkasid aga hajuma kujutlused, nagu võiks seoses nõukogude võimu väljakuulutamisega deklareeritud eesti rahva tõeline suveräänsus reaalne olla. Tegelikult peremehed olid küll juba alates juuni sündmustest kõike dikteerinud, kuid siiski üldsuse eest varjus seisnud. Nüüd aga hakkasid ennast järjest rohkem maksma panema. Kuidas see nõndanimetatud vabariigi valitsuse tasemel välja kujunes. Selle kohta toonase sotsiaalkindlustuse rahvakomissari Lembit füüsi mälestuskild. Esimestel kuudel Nõukogude korra kehtestamise järele august septembri Ogisega oktoobris. Meie meestel paistis olevat nii täielik peremehe õigus, siin vabariigis. Ma mäletan rahvakomissaride nõu koos rikud. Need olid kaks korda nädalas olid tavaliselt seal üksipulgi kõik asi, ka kõige väiksemad asjad otsustati arutada selle läbi ja see üldkoosolek toimus nii väga demokraatlikul alusel. Oli poolt- ja vastuhääli, vaieldi ja, ja kõik muu, missugune ettepanek sai rohkem hääli, see võeti vastu nike, see kehtis meil umbes nii oktoobrikuuni siis, aga pikkamööda hakkasid tulema konsultandid, Nõukogude liidus hakati siia saatma rahvakomissari asetäitjateks igasuguses nõunikud, eks paistis, et kõige rohkem neid tuli siiski siseministeeriumi liinis ja julgeolekutöötajatele tehtud tuli vähem, aga, aga siis tulid kõige esimestena tulid vist konsultandid tulid rahandusministeeriumisse siis plaanikomitees niisk kohtadesse, pikkamööda hakkas asi ilmet võtma, et meil tuli tegutseda Moskvast saadetud nende konsultantide näpunäitel. Mäletan niisugust juhust, haridusministeeriumi oli tulnud ka vist üks konsultant. Ja seen nõudis, et, et tuleb läbi viia Eestis kirjaoskamatuse likvideerimise kampaania, see küsimus tuli rahvakomissaride nõukogus arutusele ja seal hakkasid kõik naerma. Mis kirjaoskamatuse likvideerimise kampaaniat meil on vaja läbi viia, kui rahvas on peaaegu 100 protsenti kirjaoskaja ja see oleks naerualuseks pannud meie valitsuse, kui me oleks neist kampaaniat läbi viidud ja rahvakomissaride nõukogu keelas ära kategooriliselt dist asjadega tegeleda. Siia saadetud konsultandid need meie kohalikke olusid üldse ei tulnud. Rahva ajalugu, kultuuri ja midagi nemad ei tundnud ja selle tõttu püüti siin rakendada samasugused käsu ja survemeetodil rajanevad abinõusid kusagil Razani või Orlovi oblastis või kusagil mujal täiesti meile võõrad. Eks meile võõra pealesundimist ole kogetud kaua-kaua, sest kelle käes võim, selle, kes vägi sealjuures suveräänsus on olnud ainult sõnakõlks. Kuid pool sajandit tagasi hämmastas eestlasi siiatulnute kehv väljanägemine ja madal kultuuritase ehk ajalehed pasundasid kogu aeg kõrgest kultuurist ja töötajate hiilgavast elu järjest Stalini päikese all. Rahva mällu jäi lausa anekdootlike lugusid järjekordsetest kultuuritoojatest. Oma silm oli kuningas. Meenutab praegune Jõgeva mees Aleksander Roose, kes 50 aastat tagasi oli Narva tööstuskeskkooli õpilane ja mäletab hästi, kuidas punaarmee Narva tuli. Väga kehv oli see sõjaväeriietus, kooli sent, saapad olid ohvitseride taas politruppidele. Harilik sõdur oli ikka nagu ta oli selles lihtsas vene sinelis ja ja Pinlas niukses sääresaapad, nagu Eesti sõjaväeroolis. Neil küll näha ei olnud. Ma mäletan, see oli Eesti Ratsarügement, oli seal, sest nad olid jõhvist, sinna olidki punase pükstega ja vene sõdurid lõivad kõigile kulpi. Nii palju on kindral esid Narvas, rahvas naeris. Ohvitserid nägid siis, need on päris marssalid hästi nahksaabastes ja kannustas ja tulid igal pool vasta. Nii kui ehmatasin ära, kõik punase pükstega polnud näinudki, mis Eesti Ratsarügemendi oli, kuidas riides käis, nii poodide tuli tulivad, siis ostsid saia, syya, söövad ühe ära ja palusid teist osta, öeldi, et ostke nii palju, tahad suhteliselt kotid kõik täis, siis siis me nägime kohe ära. Mis, mis rahvastelt üle piiri tuli. Et need olid kogu aeg hoitud, nii et siin on nälga viletsus. Aga omal oli nälga vilets kreeni. Tõenäoliselt mul oli seal. Tähendab, isa, vennatütar oli seal töötas, sai korraliku palka Kreenholmis, seal kangelanna, töötas netega, seal vabrikus olid head palgad. Naeratame seda, kui vene major küsis, et kes need linna lähevad, kõik nii tip-top, siidi, sukkades ja ilusti riides, mõtlesime töölisi. Töölised, mis jutt, see on meile, käi Venemaa niisugused inimesed, isegi noh, kuskil paremas seltskonnas, kui täitöölised läksid puhta riietele, läksivad linna, panid oma riided sinna kappi ära. Ja oligi tuli õhta tagasi, jälle oli puhas köögi näinudki, kus ta nüüd selle musta riidega olen töö juures, nemad imestasid asja kohe. Punaarmee kõrgema seltskonnaga puutus kokku meie eelmises saates tuttav tallinlanna elli näkker, kes töötas siis naiskeelnerina restoranis. Kuning. See oli niisugune üsna esimese järgu restoran tol ajal nagu glooria ja hotell Pallas ja ja seal oli väga soliidne publik, käis vanasti endisel ajal ja, ja vene ajal ka hakkasid seal kindralid käima, üks suurohvitser tuli alla saali. Me vahetasime konto nime all saalis, kord üleval, all saalis tulija tellis kala ja salatit. Ja mina muidugi tõin talle salatit ja kalaga kala juurde, panin kaks kahvend kala juure, käid ikka kaks kahvel. Ja see mees nii hirmsasti vihastas, võttis püssi ja ütled, et ma lasen teid maha, te solvate mind midagi niimoodi ta rääkis ja ärijuht jookis kohal, et mis siin toimub ja siis tegid jälle selgeks, mina ei oska vene keelt, tegi talle selgeks, et meil käib kala juurde kaks kaapelt. Teine juhus oli väga huvitav, kui suured kindralid tulid üles saali ja mina juhtusin nende lauda teenindama. Neil olid tookotta ja nemad tellisid ka vähjad, keedetud vähid ja peale vähkide söömist olin harjunud, et viime ikka kausi sees vette. Sidrunilõigud sees ja võtame rätikuid, nad oma sõrmed loputaksid ära tookord veel äri juhtides palge kõige parema kristallkausi sisse, et nad näeksid kutu, peened me oleme või niimoodi. Ja mina viisin ja see kindel, vaatas, vaatas mind, võttis siis kaebab käe vahele kausi, hakkad sealt jooma ja siis andis järgmisele kõik need neli kindralit, kes seal olid, kõik jõid. No minul oli tõesti niisugune naerad, et, aga ma ei tohtinud ju naerda. Ei, oskan rääkida ka, et palun peske sellega käsi. Nõnda et niisugused lood olid nendega. Muidugi ma võin rääkida, niisuguses ostubuum oli, see oli niuke kole. Et paari-kolme nädalaga oli kõik kauplused tühjad, pliid neil oli raha küllalt, siis oli ka meil ikkagi veel ühte teist müügil siis viimase nõela, terane, osteti ära ikka. Kas saaks kaks killuga, saaks kolmgi, võib turul eriti meie rahvationd harjunud, ütleb, et võtke nii palju, kui tahate, kasvõi kast võid, küll nad siis ostsitki saapaid üks ma mäletan, ma olin saapakaupluses, kui tuli sinna ja testisime jala üles, näitas müüjale, et tal on saapad katki või et palun, kas te võite mulle uued uued saapad. No nii Keit ja selge, et ostke nii palju, kui tahate, kas me kaks paari meie osta, ma ei tea, tassi sealt kolm, neli paari või rohkem veel. Niisugune ostubuum oli ja nad olid väga viletsalt riietes, olid sa taevas? Nad olid ikka selle sõjaväe kohta ikka, nad olid nii, kohe häbi on tunnistada, et tookordne Nõukogude armee oli küll üks viletatest viletsam. Kuid sellest hoolimata oldi üleolevat ja alustati siinset elulaadi. Kui tihti võis kuulda sõna Neculturno, mille kohta kirjanik Pedro krustan avaldas 1942. aastal eesti sõnas tabava följetoni? Meiega toome veel ühe näitekaubanduse vallast. Tartlane Ilmar Mõttus, Toonane Treffneri Gümnaasiumi koolipoiss oli 1940. aasta suvel Lähte kandis sugulaste juures ja nägi punaarmee läbi marssimist. Ta oli ka stseeni tunnistaja, mis leidis aset kohalikus kaupluses, kui sinna tuli sinise mütsi Rumuga NKVD ohvitser. Seal oli ka vene keele oskajat, sellepärast et noh, eks mõnigi mees oli tsaariarmees teeninud, see üks mees siis ütles, et see sõdur või, või noh, tahab osta suitsu. Poe perenaine oli ka seal trepi peal väljas ja ütles, et las ta siis tuleb sisse. No see ohvitser läkski siis sisse ja poodi ja meie muidugi resinal tagantjärgi. Seal valik oli suitsudest, võib-olla kuus seitse sorti perenaine küsis, et millist ta tahab, ta ei osanud ka nagu valida, ei tundnud neid suisa sorte ja lõpuks siis millegi sordi juure ta jäi pidama, võttis taskust rahakoti ja kallas seal peo peale kopikaid. Esimest korda sai nähtud vene raha ja küsis siis jah, et kui palju need suitsud maksavad? No ma ei mäleta, see vahepealne tõlk seal, kes seal mees oli, tõlkis ka siis vahepeal seda ohvitseri juttu. Ja perenaine ütles sinna Eesti sentides või kroonides kuidas olla? Ei mäleta enam. Aga see venelane lükkas ette selle vene rublad ja kopikad. Ja käskis võtta sealt seda raha. Ja ma mäletan, see perenaine lükkas kahe käega selle raha tagasi, ütles, et oi kullakene, et see raha meil ei maksa. Ei, selle rahaga ma ei tee mitte midagi. Võtke need suitsud niisama, ilma rahata. Pakki võis olla nii kolm või neli, võtke niisama. Ma ei näinud, kas ta läks näost vihast punaseks. Aga igatahes võttis, pühkis sealt need kopikad endale bioobis, rabased rublad ka. Pistis selle rahakoti tasku, lükkas lausa toorelt, neb, pakib eemale ja ütles. Küll see raha till varsti maksab. Järelikult tema teadis rohkem kui kõik teised. Maksab meeles pidada, see oli ju NKVD ohvitser. Senist korda lammutades saatsid uued võimud laiali ka Eesti politsei, millest mõne aastakümnega oli välja kujunenud eeskujulik korra hoidja. Isegi nii eeskujulik, etemad käisid õppimas naaberriikide kolleegid. Ent uute võimude silmis olid politseinikud vihatud klassivaenlased, kellel polnud oodata midagi head. Et elemente laarsedki korda tagada, tuli siiski mõni kuu leppida väiksemate vendade konstaablite ja kortnike olemasoluga. Kuid juhtkond eesotsas politseitalituse direktori Johannes Soomanniga tagandati otsekohe pärast juunipööret. Seejärel vahetati välja prefektid, kelle asemele seati inimesed töötava rahva hulgast. Peagi algasid politseiametnike arreteerimised. Mees mehe järel kadus teadmatusse. Igatahes septembriks 1940 oli plats puhtaks tehtud. Nii et 11. septembril võis Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu vastu võtta otsuse töölistalupoegade miilitsa asutamise kohta, kes pidi hakkama täitma senise välis- ja kriminaalpolitsei ülesandeid. Loomulikult polnud väljaõpetatud mehi kuskil. Ada miilitsasse võeti kõigepealt endised arr. No mehed siis nii-öelda mobiliseeriti sinna verivärskeid, komnoori. Aga korrahoidja, eks sattus rohkesti ka neid, kes varem ise olid seadusega pahuksis olnud. Igatahes oli miilitsakoosseis väga kirju. Rahvale tekitasid uued mundrimehed pigem hirmu kui turvatunnet. Nagu märgib oma kirjas tartlane Jaak Laarmann. Ma tsiteerin, olid miilitsad oma ametis kaunis raamatut. Nende kohta rääkis rahvas anekdoote ja ka naljakaid tõsilugusid. Vahel kasutati lühendit, teedee, emm, täisnime töölistalupoegade miidid asemel. Rahvas andis sellele lühendile teravmeelse tähenduse. Teete M, on täitsa tola mees. Ju nad siis seda ka olid. Niimoodi kirjutab Jaak Laarmann. Endine Tallinna kolmanda politseijaoskonna kordnik Rein Lepplaan kohtas miilitsamundris meest, kellega tal veel 1940. aasta alguses pahandusi oli. See oli veebruarikuud, see juhus oli rikkus korda joobnud peaga ja siis tema hakkas mulle vastu füüsiliselt ja siis tema sai selle eest karistada muidu taolist saanud ju tingimusi võib-olla, aga et ta oli varem juba aga kerge vea tekitamise pärast juba karistatud siis tema määrati siis kaks kuud ja hiljem siis, kui tema miilitsasse võeti tööle uue valitsuse miilitsasse, siis ma nägin teda seal Tallinna turul ja minu lähedale jõudes ta keeras ära ringi sinna lihalaudade vahele. Arvatavasti tema häbenes tundis ikka ennast teistsugusena, kui olin mina omal ajal. Jaak klaarman pajatab oma kirjas veel sellest, kuidas Miki merehädas oli. Nimelt hakkas rahvas miilitsaid k Mikideks nimetama. Ta kirjutab. Tallinnas oli sel ajal üks elavama liiklusega kohti. Turg, kuhu tulevad kokku Viru karja vene- ja kuninga tänav ja Vanaturu kael, mis viib raekoja platsile. Varem seati sinna liikluse reguleerija yks eriti vilunud politseinikud, kes seisid praeguse kohviku noomees ümmargune seal alusel. Kui politsei laiali aeti, pandi sinna miilitsamees liiklust juhtima. Tipptundide ajal, kui autod ja bussid tulid mitmelt poolt korraga ei tulnud miilits oma ülesandega toime. Ta hakkas mõttetult kätega vehkima ja tekkis liiklusummik. Rahvas ütles siis miilitsa kohta Miki merehädas. Hiljem pandi sinna tegutsema kaks miilitsat. Üks juhtis liiklust ja teine ajas rahvast laiali, kes oli vaatama tulnud, kuidas Miki merehädas on. Nii palju siis huumori poole pealt. Kuid miilits oli tegelikult tõsine asi. Rohkem kui korra hoidmine tuli tal tegeleda inimeste arreteerimisega, julgeoleku, töötajate korralduste järgi. Ja arreteerimiste arv kasvas järjest. Olid ju tollal nii miilid kui ka julgeolek ühesugused NKVD organid. Nagu kuulsime, teame täpselt, missuguse seadusakti alusel loodi miilitsaorganid. Kuid millal hakkas Eestis tegutsema Nõukogude julgeolek? Selle kohta ei ole avalikustatud mingeid dokumente. Ent üks on kindel, et see kõik algas enne, kui Eesti vabariik formaalselt likvideeriti. Suurem jagu julgeolekut töötajaid toodi siia mujalt, nende hulgas oli ka eestlasi. Näiteks sai oma jõhkruse poolest tuntuks Viktor Kingissepa poeg Sergei, kes töötas juurdlusosakonnas. Rohkem kui keska paradiis, rakendati maakondades kohalikke inimesi mistõttu maakondlikud julgeoleku organid olid üleliiduliste mallide järgi võetuna suhteliselt nõrgemad. Kuid nii või teisiti sisendasid kurikuulsad hallid majad või valged majad rahvasse. Hirmu. Ei olnud ju need nii hermeetiliselt, et sealt oleks midagi välja imbunud. Rööbiti organite endi organiseerimisega algas ka agentide värbamine. Teatava pildi sellest, kuidas see toimus, annab ehk järgmine meenutus. Kild. Tallinlane Tesla, kes kohe rääkima hakkab, oli siis kooliõpilane. Augusti algul 40 tulik, helistati ukse taga ja läksin, tegin ukse lahti ja näidati mulle, siis kaanesid ja paluti kaasa tulla. Ja siis mind viidi mitte poliitilises politseis või kuskil, vaid Toompeale ja Toompeal pikal koridor kuidagi ja siis seal oli palju uksi, kus siis olid nüüd kabinetid ja sinna viidi siis hakati siis mind süüdistama selles, et ma kuulun organisatsiooni viimse veretilgani ees, tema eest all küll seda pressiti. Mulle tundus naeruväärsena sellepärast, et mingisugust organisatsiooni ei olnud ja olin selles kindel, aga ikkagi hakati peale suruma, et te olete nõukogudevastane ja, ja, ja niiviisi pead hakkama meile andma andmeid mis sul ema ja isa kodus räägivad ja sõbrad räägivad ja, ja mina ei tahtnud sellele alla kirjutada. Kogu see ülekuulamine tundus niisuguse nagu kunagi raamatutest loetud, kuidas inkvisitsioon inimesi uuris, et kui sa jumalad usud, siis sa oled nagu saatana vastane, aga kui sa saada nad usud, siis ei ole, jumala poolt hakati nihukest jama ajama, kõik see küsimus oli niivõrd raske, et nüüd midagi kuskil alla kirjutada või, aga siis lõpuks ma hakkasin niiviisi mõtlema, et see süüdistus pani niukse kummalises olukorda, et nüüd, kui sa kuulud, siis sai kirutle, kui sa ikke ei kuulu sinna, siis sa peaksid ju mitmeks selle vastu olema midagi väga palju, olime poistega koos sel ajal ka ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd ei kirjuta midagi alla, et võetakse ikkagi teisi kinni ja siis oleks nagu mingi tagapõhi olemas. Ja siis ma mõtlesin, et ma kirjutan sinna alla algul siis panti revolver laua peale ja jälle tuli üks naine üle kuulama ja see siis räägi selleni viisi sõbralikumalt ja siis ähvardati koolist välja visata ja koolist õppisid kommertskoolis. See protseduur kestis seal päris hulk aega, see oli kõik eesti keeles, eestlased olid keeles, oli USA pass, nagu oleks kasulik Venemaa eestlasi või midagi, nüüd nagu takkajärgi mõeldes, et need olid niivõrd vilunud sellest Venemaa see, mis ja sellega siis taheti, et igaüks kardaks ühte ja teine teist ei oleks usaldust kellelegi vahel. Ja no ja siis määrati mulle niisugune kohtumine, kus ma pean nendega siis kohtuma linnas kuskil sain siis pingi peal kokku ja vot nüüd räägi midagi, et mul midagi rääkida ei olnud, siis viidi mind Pagaris, seal pandi jale revolver laua peale ja ähvardati vanemaid kinni panna ja kõik see asi oli mulle niivõrd vastumeelselt, ma juba mõtlesin, et ma saadan nad kohe otse kuu peale mulle kodus, ma julgen seda pühendada sellele, sellesse asjasse pärast vanemate või emale nihukest muret teha. Ja siis oma õpetajale rääkisin. Tema siis julgustas mind ja käskis mul ikka nendega niiviisi koos käia ja et mitte muljet jätta, et ta nüüd midagi on tagapõhja, olukord juba nihukest musta mängu mängisid, et siis see vaevas niivõrd palju, et tahtsin juba minna neile ütlema, et neid täna ma nendega kokku ei saa ja tehku nemad, mis tahavad. Aga siis just õpetaja mind julgustas ja siis ma ikkagi käisin seal nendega kohtumas. Aga siis lõpuks. Nägite, sest midagi asja vist ei tule ja kuskil ma ei mäleta, kas oli, 41. aasta aprillis tuli mulle koju kaart ilmuda. Tartu maanteel oli sel ajal miilitsajaoskond, endine politseijaoskond, sinna läksin sinna selle kutse peale, seal võttis mind üks NKVD tööline vastu ja pani mulle paberi ette. Et ma kirjutaks sinna, et kui ma midagi avaldan nendest kokkusaamistest ja siis ma tean, milline karistus mind ootab seal ja ja sellegagi lõpes minu piinamine. Ja vot see on nüüd just niuke kujukest, mismoodi see süsteem töötas, et keegi ei usaldaks ühte ega teist. Et kogu aeg oleks niisugune umbusklik, kus inimestel omavahel isegi oma vanemate eeskätt hakkama jälgima neid. Ja see on tõesti üks saatanlik kord, mida võib-olla jah, kuskil keskajal võib-olla kuskil oli. Ain Mändla lugu oli mõneti erandlik, sest NKVD harilikult käest kedagi ei lasknud. Muide, aastaid hiljem tuletati mehele passiivsust agendina meelde ja seda loeti karistust raskendavad asjaoluks, kuid see on juba teine jutt. 1940. aasta sügisel ja talvel olid NKVD-l võrgud väljas suurte kalade püüdmiseks. Üksteise järel kadusid vangikongidesse Eesti vabariigi aegsed poliitikategelased ja muud väljapaistvad inimesed. Sekka võeti ka väiksemaid. Kuu aega tagasi esines meie saates Aruküla põllumees Jüri rajur liivak, kes oli ainuke vastaskandidaat 1940. aasta suvel lavastatud valimistel ja oma julguse eest valimistepäeva hommikul arreteeriti. Siis ta pääses veel mõne nädalaga, kuid 1941. aasta jaanuaris enam ei pääsenud. Selleks ajaks olid suuremad tegelased juba trellide taga. Nemad vangistati peamiselt 40. aasta juba soojas saadi kohe peale riigipööret hakati neid vangistama. Ja siis ma tundsin, et mul on ka jalgealune tuline. Ja hakkasin otsima võimalust, kuidas jalga lasta ja sattusin prouaga. Ta oli otsa. Kes oli NKVD tööline, kes tuli minu juurde ja tegi ettepaneku, et tema viib mu Soome endine salapiits vedaja. Aga mul tekkis kahtlus kuidagi ning ta ütles, et see mees ei ole õige mees ja ma loobusin, ütlesin talle ära. Aga ta kutsus mind ikkagi veel ohtama siis veel minu käest, et kus oleks võimalik kuuendal jaanuaril kohata, ma siis panin ette laasi, kohvikuid, seal paika, käin vahetevahel lõunat söömas ja määrasin kella üheks sinna kohtamise. Ja ta tuligi momendiks sinna. Küsis kuidas on, kas tahate ära sõita. Ma ütlesin ära, et ei, ma ei ta, siis ta läks kohe ära ja ma ootasin veel kedagi, kellega ma pidin seal kohtuma, aga seda ei tull. Ja kui ma hakkasin lõpuks ära tulema tund aega hiljem siis kõrvallauas mul juba ennem panin tähele, et kaks suurt tugevat mees mantlites istuvad kõik, ka mina võtsin mantli maha, see oli kohvikus kombeks, aga nemad istusid mantlitest ja mitte midagi ei olnud tellinud. Nii kui mina püsti tõusin ja mandli võtsin. Ema tõusis ka püsti, teine läks ees, teine tuli minu selja taga, jõudsime kahe ukse vahele, seal nad siis pidasid kinni, nüüd ütlesid, et olete arreteeritud, kas teil relva on ja kobasid läbi? Tõukasid mind. Autus, mis seisis ukse all, üks mees läks enne taha, istus ja mind tõugati tema kõrvale ja siis mees tuli veel kolmandaks sinna, teine pool minu kõrvale ja otsekohe viidi pagari tänavas. No ja siis järglased muidugi ülekuulamised ja nagu esimene ülekuulamine oli lihtsalt jube seal pagari tänaval, see kestis ta peaaegu vahetpidamata kolm ööd ja päeva. Kui oli vaheaeg, siis panditud püssimees minu kõrvale. Tooli peal sain istuda, aga kolme ööpäeva jooksul ma ei saanud magada ega ei saanud süüa ega juua. Ma ei mäleta, kas teisel või kolmandal päeval, uurija tellis omale rikkaliku lõunasöögi kolm rooga ja mina istun ühel pool lauda, tema sõi teisel pool lauda, sööb suure isuga, jäi mulje, et ta üldse ei näri uku neelab küsib minu käest siis nagu piirikeks, et kas teil oli isu, ma ütlesin, loomulikult on, ma ei ole ju kolm päeva süüa saanud. Ohe tellin teile samasuguse lõuna, kui te räägite, et ma siis jutustasin talle selle piibliloo. Kuidas Jaagup esimesesse sündimise õiguse müüs, läätseleeme eest maha, et mina, tee olgu mul kõht nii tühi kui tahes, aga mida nad tõid, siis tahtsid teada, nemad tahtsid, teadavad Se provokaator küsis minu käest, et kuidas ma saan maksta, kas mul on kulda või valuuta selle üleviimise ees. Ma ütlesin seda, mul ei ole ainult eesti ja vene raha rublad ja kroonid, et seda ma võin maksta. Ta küsib, kas teil veel kedagi on tuttavaid või sugulasi, kes tahavad kaasa sõita, aga kellel on midagi, kas valuutad või kulda. Kui väärisesemeid ütlesin, et võib-olla on, et ma uurin seda asja, et vaat seda nemad siis uurisid, et kes need on, ütelge nimed, kes teiega tahtsid koos sõita kogu minu uurimise aja, seda just pressiti nende inimeste liimi. Ma ei saanud ühtegi nime avaldada ja siis nad tegid ka kõik suuvahendid, aga need survevahendid meed ei olnud äärm muslikutel, nagu ma hiljem kuulsin. Mõnedel on kasutatud vahe ideid, mis tõesti inimese panevad rääkima, aga minul neid äärmuslikke vahendeid ei kasutatud. Nähtavasti ei peetud nii tähtsaks piiluti rohkem, noh, ma ütleksin. Keps siis sai kannatada, see löödi puruks, minu pihta ma mäletan, ükskord viidi mind alla keldrisse, kus. Ma üksi jäin istuma sinna ja mul enne öeldi, et vaat, et meie võtame need vahendit tarvitusele, mis teid paneb rääkima, siis ma kuulsin kuskilt, ma tea, kas lindi pealt anti seda edasi või see kostis nagu kõrvalruumis oigamine ja soigumine ja, ja karjumine ja tervelt tund aega tuli kogu aeg sellist pärast ma mõtlesin, et see oli psüühiliselt minu mõjutamiseks, et ma hakkaksin hirmu tundma. Aga millegipärast ma ei tundnud hirmu ka siis, kui mind tagasi kabinetti viidi ja ühe vana suure koltiga revolvriga minu pihta sihiti, pandi mind seina äärde seisma, vot nüüd loeme üks-kaks. Et, kuid ei hakka rääkima 10 peal ma lasen teid maha asi ja ma absoluutselt ei tulnud hirmu. Millegipärast. Selline tunne, et oli. Nad niikuinii lasevad maha, kas siis varem või hiljem. Aga nad siin kabinetis mind maha laseks, seda ma just und oli kuidagi nendest üle. See uurija tihti pani oma põleva sigaretiotsa vastu kätt Mulle või kuskile panna koha peale. Aga need olid tagantjärele, mis ma kuulsin teiste käest. Olid nad kuulusid leebete liiti. See esimene ülekuulamine kolm päeva, siis hiljem veel oli neid ja kas nad üldse mingil määral ikka suutsid teid mõjutada ka? Nad, absoluutselt ei suutnud mind mõjutada, siin kolmandal päeval viidi keskvanglasse üksikus pandi. Tundsin seal ennast nagu kuurordis. Tegelikult päeval kell kuus oli äratus ja siis ei tohtinud enam pikutada narri pea. Aga ma magasin kogu päeva, see oli juhtus olema mõistlik valvur. Kui ta tuli ühte mulle sööki tooma, siis küsis, kuidas te tunnete, et ma nägin, et teie olete palju kannatanud ja sellepärast ma astusin eeskirjadest üle ja lubasin teid magada kogu päeva. Siis ma küsis selle valvuri käest pulget, kas te saate mulle tuua mõne raamatu? Ta ütleb niimoodi, et üksikus ei ole raamatuid ette nähtud. Aga ma toon teile, et mida te soovite, ma ütlesin, ükskõik mida, toogem, lihtsalt, mis kätte juhtub. Ja ta tõi mulle need põhjamaadega maale ja marseljeesi sti internatsionaali, need olid veel vangla keskvangla raamatukogus olemas mõni kuu Iiemm, need korjati kõik ära. Maalin suuri nägu neil lugenud, aga ma uuesti neid lugesin, lihtsalt muud ei olnud teha ja see aitas minu aega veeta. Ülekuulamised hakkasid jah, mõne päeva pärast uuesti, aga mitte enam tihti. Nii paar korda nädalas südaöösse seesama uurija, kes oli minu põhiline uurija. Mis siin off oli tema nimi, mina mõtlesin, et tema on Venemaa eestlane, tol ajal ta väga puhtalt rääkis eesti keel. Aga hiljem, kui mul katkend minu mälestuste raamatust ilmus loomingus, siis minul üks Rapla mees kirjutas, et tema tunnet selle missi lohvi, tema oli sealt Rapla kandist pärit ja oli raadivamad töös temal olla olnud saatja raadiosaadet, temal oli ühendus juba siis Venemaaga. Millal siis teie üle kohut üldse mõisteti või ei olnudki seda kohus oli Tallinnas. See oli kaks päeva enne sõja algust, balti laevastiku sõjatribunal, mõistis minu üle kohut, viidi vanglast, kutsuti seda autot, must ronk, see tuubitäis kohtualuseid ja viidi siis meid kuskile Vene tänavale hoovi poolt sisse, tagumine kongi uks lükati vasta seda maja ust ja sealt siis viidimi kohtusaali poole meetri vahega oli kahel pool olid siis vene sõdurid, sellest paneelist viidi sinna saali. See kohtuprotsess kestis kõige rohkem veerand tundi. Kohtus minu käest absoluutselt ei küsitud seda, milles mind süüdistati, küsiti ainult kui palju mul oli varandust. Sellega piirdus minu küsitlemine ja siis kohtuotsus selle otsuse tegemiseks kindlasti ei mäleta, kas nad läksid saalist ära või ei läinud. Aga see käisime kähku, kõik see kohtuotsuse tegemine ettelugemine mahtus kõik selle umbes selle veerand tunni sisse. Seal oli, keegi tõi ka, kes, siis tõlkis eesti keelde keegi noor daam ja teatati, et mulje on mõistetud. Paragrahv 58 üheksa 11 tähendab kodumaa reetmine, organisatsioon. 15 aastat pluss viis aastat asumist. Selleks, et kuulaja saaks neist numbritest aru, nimetan, et Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu kehtestas siin 16. detsembril 1940 ajutiselt Vene NFSV kriminaalkoodeksi. Sealt need numbrid on võetudki. 51. rahvil oli 14 alapunkti, sõja ajal lisandus veel neli kõik nõndanimetatud kontrrevolutsioonilise tegevuse eest rakendatavat ja ikka oli ette nähtud kas vanglakaristus või kõrgeim määr mahalaskmine. Selle koodeksiga oli üldse üks imelik lugu, mida maailma õiguspraktika varem ei tundnud. Nimelt selle järgi sai vastutusele võtta ka mõnes muus riigis toimepandu eest ning kvalifitseeriti kõik Eesti vabariigis tehtu nõukoguga vastaseks kontrrevolutsiooniliseks tegevuseks. Küllap õigusjumalannat heemis võis seda teada saades oma kaalud puruks pillata ja rabanduse saada. Jüri rajur liivak oli Tallinnas vanglas kuus kuud, seejärel veel kuus kuud Kirovi vanglas ning edasi läks sõit Vjatka vangilaagrisse. Nende kuude jooksul kohtus ta mitme Eesti vabariigi aegse poliitika ja avaliku elu tegelasega. Ma kohtusin kiisuvi türmis laagris mõnede nende üldtuntud tegelastega nagu minu vana tuttav Kaarel Eenpalu minister ja põllumees, Jürima riigisekretär Terras, kindral, tõrvand kolonel Kitvel, kolme puhti, Joakim Puhk, Aleksander Puhk ja kõige noorem vend Evald Puhk, seal oli näiteks Tartu maavanem Lauri major Villemi kes vabadussõja ainetel mitu raamatut kirjutanud. Riivi koguni keegi ootas põllumees vana Puustes, Teedla mõisa omanik, Valdeku muna, Nende kõigiga ma olin ühes ja sain nendega lähemalt tuttavaks. Siis mulle tuleb meelde üks moment, kui meid kiiluvi etappi vagunist välja võeti, see oli südaöösel pimedas. Eemalt kanderaamiga toodi ühte meest, sosin käis suust suhu. Etsioon, Jaan Tõnisson. Nimetatutest ei elanud ükski vangilaagripiinu üle ja nendel oli tuhandeid saatusekaaslasi, kelle kannatustest me alles hakkame üht-teist teada saama. Kuid paljud ei jõudnudki Eestist kaugemale. Nad puhkavad siin mõrvaohvrite ühishaudades. Ja juba siis rahvas nägi ja kuulis. Jaga reageeris toimuvale. Kevadel, kui käisin külas abielupaar valve ja Harri Esoppil meenutas valve Esso. Harry oli õhtul hilja valves, tuli koju, me elasime siis videviku tänaval ja rääkis, et oli kuulnud tenniseväljakute all seal Toompeakäik läheb sealt sisse, oli kuulnud seal öösel, kas karjumist oli kuulnud ka lask, mis ja oli juba kuulda, et inimesed olid kadunud, ära, läksid tööle ja hommikul ja õhtul koju ei tulnud ja on tänapäevani kadunud. Oli isegi niisugune juhus 40. aasta sügisel hiljem kas liikunud omnibuss või mis oli, et tuli jala jaanituli Endla tänavalt alla videviku tänava poole keeras seal Koidu tänav üks naine, vana naine oli tulnud talle selja tagant lähedale ja ütelda talle siga. Sellepärast, et ta nägi Johannes Lauristini moodi välja prillidega ja umbes oli sama kasvu. Siis tundsin, et isegi ohtlik on. Vahetas teda lihtsalt Johannes Lauristini. Ja ütles talle sigale Lauristin. Ja nüüd siis kõige lõppu taas mõned otsimissoovid kuulajate kirjadest. Allo Aleksander Elmus sündinud 1902 oli vanem allohvitser Eesti sõjaväes. Teenis Petseris, seitsmendas jalaväe rügemendis. Arreteeriti veebruaris 1941 Võrus. Omastel on teada, et viibis Võru, Tartu ja Tallinna vanglas. 26. juunil 1941 aga saadeti Kirovi oblastisse, kus 22. jaanuaril 1942 suri. Kas on elus neid, kes temaga koos vangipõlve jagasid? Elmarkovit mobiliseeriti veebruaris 1944 Saksa sõjaväkke Valgamaalt pat küla vallast. Viimane Kiri koju tuli 1944. aasta juulis Narva rindel. Kas kelleltki andmeid tema edasise saatuse kohta? Niisiis tänased otsitavad on allo Aleksander Elmus ja Elmar covid. Kui teate nendest midagi, kirjutage meile taas kuulmiseni.