Nelta homme avatakse Vabaduse galeriis Tallinnas kunstnik Mare Vindi juubelinäitus minevikku, linnad. Kõneolevast näitusest saame aga nüüd kohe lähemalt kõnelda kunstnik Mare Vindi endaga. Tere tulemast klassikaraadio stuudiosse. Tere teid, Mare Vint on nimetatud elitaarseks kunstnikuks, kes samas suutnud pälvida ka laiema kunstipubliku armastuse. Kuidas te ise suhtute sellesse nimetuse, elitaarne kunstnik? Ja mulle endale muidugi natuke raske suhtuda, aga ega ma vastu vaidlema ei hakka. Ja kui galeristoni arvanud, küllap see on siis nii. Kas tänapäeval on üldse võimalik ainult nii-öelda elitaarset kunsti luua või peab kunstnik tänapäeva ühiskonnas siiski olema niinimetatud kõigesööja, tegema seda, mida temalt oodatakse, tellitakse, või on ikka olemas mingi vabadus olla see, kes tahetakse olla ning luua seda, mida ihaldatakse, luua? Tähendab kunstnikust ja mina ei ütleks, et tänapäeval midagi teistmoodi? Mina olen tegelikult alati teinud ainult seda, mida ma olen tahtnud teha, ma olen suutnud nii olla. Ja muidugi see piir elitaarse kunstniku ja ütleme siis, ma ei tea mittelit reaalsuse vahel, see on ju tegelikult raamatu, see on nii-öelda nii-öelda täpselt iga iga vaataja silmadesse, piiriu. Olete te, ma loodan, et ei pahanda, kui ma ennast niimoodi väljendan. Ja nüüdseks juba päris elukogenud kunstnik, kuidas teile tundub, on praegusel ajal ikkagi lihtsam kunstnik olla kui nõukogude ajal. Muidugi mängivad siin ju rolli erinevad aspektid, aga, aga ikkagi, kuidas teie leiate? Ja muidugi eelkõige vabaduse küsimus ja see puudutab isegi võib-olla kõige rohkem suhtlemist kogu maailmaga, eks ole. Nõukogude ajal ikkagi meil ei olnud võimalik ise oma näitusi niiviisi välismaale saata, kuigi graafika ka seda sai tehtud. Kui tuttavad soomlased näiteks siin käisid, siis keerasime graafilise lehe Lenini ja Stalini plakatite vahele ja kui toll küsis, mis on, siis nemad ütlesid, et need on need plakatid, Lenin ja Stalin peab. Aga noh, praegu ikka kunstnikul on tähtis vabadus, praegu, ma võin teha ükskõik kus, ma tahan näitusi, ma võin sõita ise oma näitusega. Nii et nii et see vabaduse küsimus on niivõrd suur ja tähtis asi loomulikult. Aga mina leian, et minu kui kunstniku jaoks eriti, mis puudutab kohalikku tegevust, pole eriti midagi muutunud üldse. Mina olen elanud ja töötanud ikka ühtemoodi. Kui nüüd minna teie kui kunstniku juurde, siis teie teostes kangastub üldjuhul maailm, kus inimtegevuse loodu ja loodud maailm eksisteerivad koos ideaalses harmoonias. Kas selline teiepoolne, harmoonia, püüdlus kunstis Teie teadlik võitlus disharmoonia ka ühiskonnas või on tegemist pigem sisemiselt tungiga, väljendada ilu ja tasakaalu oma töödes? Ma arvan, et see viimane on vast isegi õigem aga, aga mõlemad seisukohad on tegelikult õiged. Sest kunstnik ikkagi suurel määral tegutseb alateadvuse ajal. Nii nagu vahel küsitakse minu käest, et mida sa järgmisel aastal teed või, või mida sa järgmisel poolaastal teed, siis ma ikkagi ei oska seda öelda. See idee tuleb kuskilt niiviisi niiviisi sul võib-olla isegi äkki tuleb mingi idee ja ma ei oska seda ette öelda. Aga muidugi sobib mulle, mis ma teen. Ja mulle meeldib just see niisugune noh jumala poolt loodud maailm ja siis inimese poolt lisatud, eks ole, just see nende koosmõju, ma ei ütleks, et seal on vastuolud või kontrastid vaid just see koosmõju. Ja sellepärast ongi nii, et et näiteks park on üks minu lemmikmotiiv, et see, see on inimese poolt varastatud maastik, noh, inimene on teinud Tani selliseks, et tal oleks meeldiv seal olla. Ja arhitektuur samamoodi, mis aitaks, praeguse näituse puhul medan arhitektuursed pillid mul minevikku linnade näitusel. Et just see on see inimese poolt loodud ja ta alati noh, on ju sobitatud loodusesse. Et seal on tegelikult seesama asi, mida te arvate, kas liigub siiski praegune ühiskond suurema kiirusega, pigem ikkagi tasakaalutuse poole? Muide, lase praegune aeg on muidugi väga ärev ja aga noh, kuskil on siiski tasakaal olemas, ma ei arva, et see asi on nii hull. Testruktiivsust loomulikult esineb. Ja seal isegi võib-olla teatud trend, aga see ei ole ju nii kõikehõlmav, eks ole. Kui aga nüüd ikkagi minna kauge kaarega küll teie homme avatava näituse minevikku, linnad juurde, siis deba kergelt mainisite, millised need tööd on, aga äkki oskate veel kuidagi täpsemalt väljendada, millised need tööd on, mida teie eksponeerite seekordsel näitusel? Ja tööd ongi arhitektuursed ja minevikku linnad, viitabki sellele, et et tegu on ikkagi vanade linnadega vanade ehitustega ja nad võivad olla praegu eksisteerivad. Nad võivad olla tõesti minevikku linnad, millest pole väga palju järel. Aga nad võivad teinekord olla minu kujutlused ja tihtipeale nad ongi kõike seda kokku. Sest kui ma kasutangi, reisimuljeid ja ma kasutan ka fotot, aga ma muudan väga palju lihtsellest fotost suurt järgi ja see pilt peab olema minu pilti. No minu stiilis. Ja mis ajendas teid neid looma on igav pildid, aga oma lugu, teie isiklik lugu. Ja peaaegu et on. Aga tegelikult nad kõik koos nad on, on nagu mineviku arhitektuuri ladestused mälus, mis hakkavad kummitama, mis ei jäta sind. Kuule, ja siis lõpuks ongi nii, et sellest peab pilt saama. Ja isegi võib öelda, et nad ongi ajju ladestunud ajalugu ja mõne töö puhul see töö on tulnud, ütleme nii, et et mul on tundunud see motiiv kuidagi väga eriline, mis tasuks nagu pildiks muuta, aga teiste tööde puhul on jälle just see, et ta on sümboli tähenduses, et ta on midagi niisugust väga olulist, mis esineb maailmas eri paikades eri kultuuride juures, et see on nagu niisugune väga üldine sümboli tähenduses. Motiiv. Enne meie intervjuud ütlesite, et te olete täna seotud lausa kahe näitusega tegelikult, et kuidas te selle teise näitusega seotud olete ja kus koha peal, seda avatakse. Teine näitus. Linnagaleriis seal ongi minu pargi maastikud. Need on valgel lõuendil suuremad pildid, tuši ja sulega joonistatud ja kõik see näitus on pargimaastikud. Tegelikult on küll niiviisi, et pidulik avamine on homme Vabaduse galeriis ja linnagaleriis läheb lihtsalt näitus lahti siis kui galerii lahti tehakse. Näituse pidulik avamine tuleb hiljem. Ja mõlemad näitused on siis ühe kaua avatud või on nad eri, mitte täpselt. Seal oli väike vahe, üks oli 25.-ni vist Vabaduse galerii ja linnagalerii vist 30.-ni, kui ma praegu peast ei eksi. Need, kellel ikkagi tekkis huvi teie näituste vastu, siis tasub septembrikuus planeerida, külastasid ja näiteks just see oli lihtne ainult ümber nurga keerata ja teisele näitusele minna. Ühel juba oled. Ma tänan teid, Mare Vink, klassikaraadiosse tulemast ning tutvustamast meile oma homme Vabaduse galeriis Tallinnas avatavat näitust, minevikku, linnad ja põgusalt mainimata ka teist näitust. Ja ka klassikaraadio soovib teile palju õnne peagi läheneva juubeli puhul. Suur tänu, teile-müüge samuti toredat näituste avamist homme. Suur aitäh.