Siin laulis loominguline kollektiiv Chandik leer ja loo nimi oli Hits, laeken Hansson, Vämberg, siis Jeesus lööb nagu aatomipomm, eesti keeli panduna, kell on 13 ja 13 minutit. Huvitav kellaaeg. 31. oktoobril kell 18 avatakse Tallinna linnagaleriis kunstnik Jaan Elkeni näitus, kirjutatud on. Näitus, tutvustab nüüd klassikaraadio otsestuudios Jaan Elken isiklikult. Tervist. Tere. Kirjutatud on Elkeni linnagalerii maalinäitus on ühtaegu memoriaali Aga pakanaal, mida te meenutate ja mida pühitseda? No vot, mina ei vastuta nende sõnades, mida Eero Epner, kes on siis Tallinna lilla Carey selle pressiteate autor ja võimalik, et ta leidis seda mu maalidest ja maalid on sellised asjad, et nad võtavad kokku elu ja elu sisaldab endas nii nii kurbi hetki kui, kui rõõmsaid hetki ja võimalik, et, et ta leidis selliseid märke nendelt maalidelt. Nii et et tegelikult on väga keeruline enda töödest rääkida, ma olen harjunud teiste töödest rääkima ja õppejõuna andma, on lausa kohustusi kiiresti välkkiirelt hinnanguid produtseerida ja sõnade abil aidata vaata siis kas üliõpilasel kontakti saavutada oma töödega või, või siis konteksti luua nende ümber ja aidata sealt siis edasi minna ja nii et tegelikult verbaliseerima ei ole mulle võõras, aga enda tööde puhul alati nii, et millise hoiaku võtaks, kas ma võtan siis sellise, mida ma pean rääkima, kas ma peaks siis nagu rääkima sellest sellest, et nii-öelda enese paljastikud või mida mul paljastada üldse on, eks ju. Või siis rääkida sellist klorrifitseerivad teksti, sellist PR-teksti nii-öelda et aeg oleks nagu küps selleks, et seda PR-teksti rääkida. Aga see kuidagi läbinähtav ja et kuna ausalt rääkida ära, siis aeg jõudis sinnamaani, et mida mul ikka siin kellelegi tõestada on, et ma leidsin võimaluse muusikale, ma olen tihtipeale nõjatanud või sealt tuge leidnud just selle tõttu, et ilmselt ilmselt minu laad on praeguseks küllaltki abstraktseks kujunenud. Abstraktne on ka muusika ja nad on suhteliselt sarnased selles mõttes, et kes. Nad ärgitavad Emotsioone, maalikunst on emotsioonide kunst. Ja samas samas on narratsioon, pole oma, on võõras ka muusikale nii-öelda tihti ainult nimetamise tasandil, aga aga sealt edasi ka. Ja see võimaldab, võimaldab tegelikult kontakti leida see naine sega ja, ja siseneda selliste maailmadesse, mis võisid ka siis nagu loojat inspireerida ja nii et et minu puhul on see siis 40 aastat umbes tagasi või? Ma olen tõesti sellise rokkooperifänn nagu siinses Crais superstaar ja see aitab, ma tahtsingi küsida, et mis, mis seos teil selle teosega on? Ta on umbes niiviisi, et, et kui sellest kaudsest ees riidest siis kusagil seitsmekümnendatel läbi need plaadid tulid, siis mul klassivennal laenatud plaate oli vist, ma arvan, et 71 juba olemas. Ja kui nüüd selle aasta alguses deka lasi nii-öelda puhastatud ja digitaalselt krimastet siis selle versiooni välja sellest originaallindistus, mida mul tegelikult sellisel kujul võib-olla ei olegi olnud, siis ma kohe tellisin selle endale ja panin stuudios peale ja teema oligi nagu leitud näituseks teema leitud, sest et ta on niivõrd hõlma. Ma saan kõigest seal rääkida, ma saan tegelikult seal tekstide tekst, niiet seda enam, et, et shift kui niuke semiootiline märk ja see on, pole mulle ju viimase, 15 paarikümne aasta jooksul eriti kauge olnud, see on küllaltki lähedane. Nii et ja, ja kõik ülejäänud lood kõikide nende vormistamiseks oli see formaat või selline suurvormi formaat nii-öelda. Samas ei ole tegemist ju väga suure näitusega, linnagalerii pole suur ruum. Aga mõõtmetelt siis nagu või vaimse nii-öelda mõõtmetelt sain ma siis sellise trikiga siis nüüd tuleb siis see peer tekst, eks ju. Et selle trikiga saime nagu, nagu suurema naeratsiooni tahama näitusele. Nii et mis mul ikka siin varjata, aga mulle mulle meeldib see praegu, kui tööd on omavahel nii tugevasti seotud ja samas autonoomsed ja, ja kõik see, see, see töö tähendab, see töötab nii nagu paljudel teistel juhtudel kümneid, sajad loojad on seda meetodit kasutanud ja nüüd siis minagi. Tegelikult väga huvitavat teemat puudutasite kohe oma sõnavõtu alguses siin ja rääkides sellest, et Teil on nagu raskusi tegelikult kontseptoliseerida enda kunsti, eks ju, ühelt poolt siis see, et lihtsalt loote midagi oma hinge sügavusest ja teiselt poolt see, et oskate konsultaliseerida mingisuguseid väliseid kunsti ilminguid, kas oleks mõeldav kunstniku puhul, samas, kes annab loenguid teemast, et lihtsalt astute nii-öelda sellest looja isiksusest äkitselt välja, vaatate niimoodi külma pilguga oma töid ja ütlete, et ahaa, et siin on Jaan Elkeni mõjutanud mingisugused konkreetsed kunsti olud. Siin on näiteks selline struktuur ja nii edasi. Kindlasti on see võimalik ja, ja, ja samas on see niuke sealt kummitav otsas, kummitab skisofreenia selline niuke tõeline lahknemine ja, ja teisalt on ta nüüdisaegne, sellised sellised kunstnik, kunstnik, kunstiteadlased on, on väga-väga olemuslik osa nüüdiskunstimaailmast, näiteks võtame suure maali, maalideoreetiku, seim, selgintsi, noh, see nime sarnasus, kokkulangevus on ainult väline. Eks ta käis ka ju kumus, eks ju. Mullu või oli see üle mullu loengut pidamas. Nii et, et tema on siis nagu, nagu ta tegelikult oma põhiettevalmistused, maalikunstnik, kes on siis nüüd teooria valdkonna sukeldunud ja Tartu Ülikooli baasilt on näiteks noh või kasvõi Rauno Thomas Mossi võtame, eks ju ka et maalikunstnikuks õppinud praegu semiootika alal juba juba kirjutava kirjutava inimesena. Nii et see on nagu seal loomulik tegelikult aeg nagu aeg eeldab, et, et võib-olla niisugune kapseldumine ongi nagu, nagu. Eks kunagi peeti seda heaks tooniks, et, et kunstnik ei räägi oma asjadest, et isegi selline vormel oli tööd räägivad enda eest, ei räägi nad ühtigi. Tegelikult on vaja just seda ja meie, meie kultuuris eriti nüüdiskunsti kontekstis tuleb see eriti välja, et tegelikult on vaja seda populariseerijad, sedagi, kes viib, viib selle Loomingu auditooriumini, kes avab neid tagamaid, eks ju. Ja kõik see on võimalik ja ma usun, et et ma mingil määral olen suuteline näiteks ma olen nõus sellega, et kriitika nimetad sarnasust Kiisleri kaaslasel Kiisleriga, see pole mulle ainult au, ma nüüd olen väga, väga meelitatud, keegi ei ütle, et ma olen sarnane Kiiifferiga, eks ju. Nii et mis siin ikka kosta, nii et teatud teadusstruktuurid teatud struktuurid on võib-olla tõesti, aga ma olen nendeni jõudnud autonoomset teed pidi. Eks ikka inimene jõuab ise ja, ja, ja inimesed on sarnased, nii et. Kui palju teie maalijana, kui palju teie kunstnikuna tegelete sellega, et seda vaatajat, kes tuleb sinna linnagaleriis, eks seda võib-olla käib sealt mööda, eks vaatab ahaa, sinna mingi näituseks ju raha ei pea välja käima, astun korraks sisse, et ta süveneks sellesse temaatikas ta süveneks teie maali eto süveneks teie kunstiteose ees sinna. Aga tundub, et see on praegu nagu galeriis võib-olla üks kõige raskemaid raskemini saavutatavad eesmärke. Et no kohati on isegi tehtud seda, et avatud galerii uks korra käidud, läbi üteldud, huvitav, huvitav, huvitav ja keskeltläbi läinud umbes kaks ja pool minutit, eks ju. Et kuidas saavutada see, et, et meie sellises väga pic toresksessis selle sõna sellises semiootilise tähenduses ehk pildile keskenduvad ikonograafilisele nagu mõtlemisele keskenduvad maailmas saavutada, nagu mingi teataks, süvendumine kunstiteose ees? No ma ei tea, ma ise tarbin täpselt samamoodi kunsti nii kiirkorras kui lemmikute puhul või, või kui, kui, siis mulle mingi nii-öelda autor, avastan ta siis süvenen siis hoopis hoopis teiste juba teiste teistmoodi hoiakutega, juba siis lähenen. Nii et ma ei saa nagu vaatajat ka mõista, kes käib ka kaks minutit, kaks meetrit on muide suur asi, kui keegi kaks minutit vaatab näitust, nii et tegelikult ma ise olen käinud mujal maailmas, galerii näitasid nad 30 sekundit on täiesti piisav. Nii et, et ja isegi 10 sekundit, nii et kui on väike galerii, et ühe pilguga haarata. Aga nii huumoriga pooleks võin öelda, et ma näiteks kirjutan tekste peale, et ma olen toonud niukse ja kirjutatud teksti kirjutatud teksti, läbilugemine võtab. Kui ta hakkabki juba lugema, siis ta on juba lõksus, siis ta loeb, siis tal tekivad assotsiatsioonid. Siis ta hakkab võib-olla ka nägema koloriidi Veiga koloriidi puudumist minu puhul, eks ju. Näiteks läheb näeb seda kahte, seda 70 halli varjundit seal. Jaapanlastel on nimelt just nii palju pidi olema erinevaid sõnu nende halli hall, erinevate hallide, soojade-külmade ja traditsioonide kirjeldamiseks. Et igasuguseid trikke on ja muusika on, sellel näitusel on ka muusika taustaks, ma ei hakka enam nimetama, mis on, võttis arvata, eks et et tegelikult kunsti võib nii ja naa tarbida ja ta ongi. Meil võib olla niuksed, karmid-karmid sellised, ikka väga palju muidugi rõhutakse selle nõukogude okupatsiooni kõik nende kogemustele ka, et võib-olla tõesti kunst oli Barnassil ja eadest palju räägiti meedias ja ja, aga, aga võib-olla on siis uuel ajal ei ole veel jõutud, suur osa suur osa võib olla potentsiaalsest tarbijaskonnast, isegi kultuuriinimestest näiteks teiste kultuuriajad inimestest pole kuuekunstini või üldse praegu loodud kunstini jõudnud, ei vaja seda aga, aga kirjanikud kurdavad, et nende raamatuid ja loetav. Ma ütleks siis nii, et, et kunstnikud on veel rohkem edasi. Kunsti eest ei pea midagi välja käima ja, ja, ja ka ka ka nii ei vaadata. Aga aga võib-olla sellistes stabiilsemates ühiskondades, kus see areng on, ei ole nii suurte katkestustega olnud ja neid ei ole neid ümber ümberhindamisi olnud ja selliseid elulaadi drastilisi muutusi ja neid Ataclisme ja, ja kõike, mida ka muide minu näitus sisaldab, nii et ühtlasi dokumenteerin kõike seda, mis siis mis siis siin juhtunud on läbi selle suure formaadi ikka Nende stabiilsemates ühiskondades kus on see galeriide külastamine ja ega ei pea kunsti saab nautida mitmel kombel, teda saab omandada ja, ja, ja olla ta teda kollektsioneerida, aga kes see nii-öelda igapäevane vaatamine, et, et seda, seda muidugi unistame. Et Eesti inimene selle kunsti uuesti üles leiaksid, ehk kui see elu stabiilsemaks muutub, ehk siis leitaks. Siin kõlarist ongi kirjutanud, et tema olid lähtuvad sellisest Topeldatusest isiklik tragöödia, globaalne vaatemäng. Nad ei näitusest, kõlab ja kumab läbi teatud piibellik tonaalsus, kirjutatud on. Arhailine jah, täiesti, sest ma ise mõtlen ka, et mis siis, mis siis kuidas see maailma areng läheb, et kas ta läheb niukse tekstipõhiselt või, või on siin mingisugune märgilisus praegu küll, vaatame niiviisi, et kõigepealt on Hollywoodi filme, siis on tegelikkus, eks ju. Nii et ka see viitab sellele, et et, et on mingisugune mingi maatriks, on ees mingisugune mingi mingi järjepidevuse, mingisugune mingit, eks inimene tahab siin seda seda selgust jõuda, selgus on jõuda ka sedasama nii-öelda aspekti, kui mul 2006 oli ja oli Haus galeriis selline väiksem näitus Hausi korrusel allkorrusel, siis päris hea on niisugune pressitekst oli Eero Epner suurest tollal, kui ta veel kunstikriitikuna tegutses ja seal ja ma ei tea, kas, kas kas praegu eero kangeron on sellest teadlik olnud või, või seal oli ka just öeldud, et tõesti, et ühte ühtepidi ta lahendab nagu isiklikke küsimusi ja, ja siis on see globaalne või see, et see. Ma ei teagi, kust otsapidi see Epner ja nendest suhteliselt abstraktsetes töödes välja lugesid, see ühiskondlik nagu, nagu osalus niuke mingi mingi niisugune valupunkt on nagu töödest sees, kuigi need sõnad on tõesti nii ära kulunud, ta kasutadagi, aga aga kui nii-öelda siis siis 2000. Ma mäletan, et kui see 11 september oli eksju, 2001 siis minu jaoks oli küll, nagu mingi osa maailmas, kukkus kokku. Nii et tegelikult Kui küsida, et kas, kas on võimalik luua või rääkida üldse globaalsest tragöödiast ilma isiklikku tragöödiat, eks ju, et vaadata lihtsalt kõrvalt niimoodi julmalt, külmalt seda, mis toimub maailmas ilma tegemata sellest oma isikliku elu osa. Kindlasti on võimalik, aga on eelkõige loomeisiksused, võiks seda. Ka ei oska, ütleme jah, et kui sul on nagu selline elukutse ja, ja ja tunded on niuksed, vabad, Valentsid on nagu olemas, eks siis sa elad kõike seda nagu läbi võib-olla isegi nagu võimendad, ütleks ma nüüd niuke, mingi Mehhiko seebiseriaalide fänn ma ei ole, eks ju. Aga samas samas täiesti teistpidi võttes on, eksju melodraama on, on kunsti ammu tulnud ja ta on kõrk kõrgkultuuris sees või selles kunstis, mis tahab ennast nagu kõrgkultuurina välja pakkuda, et on, on ei ole ühelegi ühelegi skeemiliga, ühelegi nii-öelda mõjutusvahendile ei ole nagu mingisuguste lepingutega silti külge riputatud, et kõik läheb käiku. Ja nii läheb käiku ka kõik isikliku elu sündmused, lähevad käiku, isiklikud tragöödiad, siin. Vaatan veel. Eero Kangur siis viitab ka, viitab ka küüditamiste ja, ja see on umbes nii, et kunagi olid ka mingi paarkümmend aastat tagasi, et väliseestlased nagu nagu nagu üritasid leida põhjendus, et miks teil selline nagu muserdatud koloriit taga, see on sellepärast, et ta Siberis sündinud, eksju, ma aga mine sa tea, see on nagu. See kõik on mingi jälje jätnud, ma ei, ma ei oska seda öelda, et me oleme, me oleme, kes me oleme, mitte need, kes me sööme, aga seda ka muidugi me oleme need, kes me, kes me oleme, see ajalugu on meid selliseks muutnud, nii et. Ma üritan kogu seda nii hästi kui võimalik sellest teatud teatud vaatemängu teha, ütleme niiviisi ja suhteliselt siirast No skripsid Kangur veel, et Teie olete oma kaudseks eeskujuks võtnud Mart Mark Ratko vertikaalsed teosed, mis siis asuvad ühes Houstoni kabelis, mis on oma olemuselt interreligioosne tegelikult oma uurimistes jõudsin sinnamaani välja. Ma ei ole seal kabelis käinud, aga, aga neid Rotko töid. Ma olen näinud Londoni Londoni täitis ja, ja siis kui, kui sellest samast Rodgost tegi see keegi Draamateater näitemängus Logani näitemäng Reed oli, oli siin punane oli siin paar aastat tagasi poolteist aastat tagasi, siis siis ma olin ka seal veidikene näitlejaid, nõustasin või lavastajad. Ütleme niiviisi, et, et selles mõttes on see viide, on. Mõtlesin niuke tõesti niuke vertikaal ja jaa jaa, abstraktne ja seotud teema ja, ja tugev pretensioon millelegi enamale kui, nagu esmapilgul näha on, nii et ilmselt Kangur selle tõttu, kelle selle tõttu tõi selle sisse ma ise ei oleks küll ei julgenud uhkelt ennast. Sest ta ei, ta ei ole, aeg on edasi läinud ja Ratko on seal, kus ta nende töödega on seitsmekümnendates ja vaid ainult kuuekümnendates ja viiekümnendates ja ja, ja nüüdiskunst on, on seal, kust, kust, kus tema praegu on ja mina olin seal, kus, kus mina praegu olen, nii et las need suurmehed jäävad oma kabelit juurde. Lõpuks tahaksin küsida lihtsa küsimuse, millele te teatavas mõttes olete vastanud kogu selle intervjuu käigus, mis on teile loomingus oluline? See on, kaotad keeruline, loomingus on. Mul on oluline ilmselt ennast maksimaalselt nagu avada ja võib olla selle kaudu nagu leida mõistmist. Sest et samas ma üliõpilastele ja ütleme, omandades praktilisse, tundis vähem, aga võib-olla teooriatundides mul on üks niuke kussi, teoreetiline naine ka, on võib-olla just rõhutatud on, on väga palju informatsiooni ülevaadet ja, ja filmide ja dokfilmide ja, ja nihukeste pildi Slady šõudena just trendidest ja et kuidas on võimalik siis ennast nii-öelda avada ja milliseid skeeme kunstnikud kasutavad. Aga enda loomingus ma noh. Ma arvan, et ma olen mingisuguse selle liini leidnud või selle rööpa, kuhu ma kulgen. Ja siis on nagu, et annaks jumal, et mul seal nagu jätkuks niukseid huvitavaid niukseid jaamu sellel teel. Et see mulle ikkagi jätkuvalt huvi pakub, nii et et see on olla kõige olulisem praegu. Jaan Elken, ma tõesti sõnade saite aega tulla siia klassikaraadio stuudiosse rääkima oma näitusest kirjutatud on, mis siis täna kell 18 avatakse Tallinna linnagaleriis. Suur tänu teile, aitäh kutsumast.